1-15-2937/136 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 6. september 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-2937 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 26. juuli 2018

määrus süüdimõistetu Stanislav Maiste vangistusest

tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu Stanislav Maiste (isikukood

38706010316) kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson, määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 26. juuli 2018 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 29.06.2015 kohtuotsusega karistati Stanislav Maistet KarS § 200 lg 2 p-de 4, 6, 7, 8, 9 ja KarS § 255 lg 1 järgi enne 02.10.2013 Harju Maakohtu kohtuotsust toimepandud

kuriteoepisoodides 16.05.2013, 26.07.2013, 31.07.2013 KarS § 63 lg 1 alusel 4 aasta vangistusega. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti käesoleva otsusega mõistetud raskeima karistusega, s.o 4 aastat vangistust, kaetuks Harju Maakohtu 02.10.2013 otsusega mõistetud kergem karistus,

s.o 6 kuud vangistust (mille ärakandmata osa on 5 kuud 28 päeva vangistust), mõistes liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Sama otsusega karistati S. Maistet KarS § 200 lg 2 p-de 4, 6, 7, 8, 9 ja KarS § 255 lg 1 järgi peale Harju Maakohtu 02.10.2013 kohtuotsust toimepandud kuriteoepisoodides 03.12.2013, 11.12.2013, 26.02.2014 ja 19.03.2014 KarS § 63 lg 1 alusel 4 aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 ja KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti lõplikuks liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

Karistuse kandmise alguseks loeti S. Maiste kinnipidamise päev, s.o 08.04.2014. Karistuse kandmise lõpp 08.04.2022.

2

Maakohtu määrus 2. Viru Maakohtu 26.07.2018 määrusega jäeti S. Maiste vangistusest tingimisi elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata.

2.1. Isikut on kriminaalkorras karistatud neljal korral. Korduvkaristatus viitab sellele, et kuritegude toimepanemine ei ole olnud juhuslik ja varasemad karistused ei ole isikule vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud ning isik on jätkanud kuritegude toimepanemist. Lisaks märgib maakohus, et kuna isik viibib vangistuses esimest korda, siis peaks vanglakaristuse mõju tema edaspidisele käitumisele olema eriti tugev. 2.2. S. Maiste käitumine vanglas on olnud seaduskuulekas, distsiplinaarkaristused puuduvad.

Maakohus leiab aga, et eelnimetatu on küll oluliseks, kuid mitte otsustavaks tingimuseks kinnipeetava isikuomaduste üle otsustamisel. Kriminaalhooldusametniku arvamusest nähtub, et kinnipeetav asuks vabanemisjärgselt elama

tädi korterisse. Tegemist on 3–toalise korteriga, mis sobib elektroonilise valveseadme

paigaldamiseks ning vajalikud nõusolekud isiku sinna elama asumiseks on olemas. Ka on kinnipeetava ema kinnitanud, et ta on nõus maksma eluasemega seotud kulud. Isiku lähedasteks on ema, vanem vend ja kasuisa, kes elavad Inglismaal. Kinnipeetava emaga

elab koos ka S. Maiste tütar. Kinnipeetav hindab oma suhteid lähedastega väga heaks, väidetavalt suhtlevad nad igapäevaselt. Isiku enda sõnul on suhted lapse emaga samuti head ning on isegi lootust, et vabaduses lähevad nad jälle kokku ja kolivad tulevikus Inglismaale. Kinnipeetav väidab, et perekond ja eelkõige tütar on talle kõige tähtsamad. Mõistab, et enne vangistust olid talle tähtsamad sõbrad, kuid enda sõnul hindab nüüd perekonda rohkem. Maakohus hindas positiivselt isiku perekonna väärtustamise põhimõtteid, kuid näeb siin ka ohutegurit: ennetähtaegse vabanemise korral saaks katseaeg olema pikk ehk üle 3,5 aasta ja kinnipeetaval võib sellel ajal tekkida tahtmine jäädavalt lahkuda Eestist oma ema ja lapse juurde Inglismaale.

2.3. Isiku tutvusringkonnas on kriminaalse taustaga isikuid, kelle vahendusel sidus

süüdimõistetu end antud kuriteo toime pannud grupiga. Kinnipeetav tunnistab, et suhtleb grupeeringusse kuulunud isikutega vanglas siiani, kuid väidab, et vabaduses lõpetab nendega

suhtlemise. Kuna eelnevalt on kuritegu toime pandud grupis, siis kriminaalse mõtteviisi,

käitumise ja taustaga isikutega läbikäimine ei soodusta maakohtu hinnangul kinnipeetava

taasühiskonnastumist ning sõprusja tutvusringkonna vahetus ei ole ilmselgelt teostatav kiirkorras. 2.4. S. Maistele on tema enda sõnul töökoha garanteerinud OÜ A., kuid ettevõte ei ole seda infot kinnitanud. Lisaks väidab kinnipeetav, et kui see on kriminaalhoolduses võimalik, siis soovib ta võtta endale juurde veel teise töö, mida teha nädalavahetuseti - nimelt soovib asuda

tööle jalanõude remondi kauplusesse, mis asub Tallinnas ja kuulub ta sõbrale. Ametlik informatsioon puudub ka selle kohta. Isikul on ka vähene haridus (põhiharidus), puudub eriala ja ametlikult töötamise harjumus ning kogemus. Maakohtu hinnangul on tema konkurentsivõime tööjõuturul seega problemaatiline. Isikul on küll taksojuhi kutsetunnistus, kuid selle kehtivus ei ole teada. Vanglas omandab isik keevitaja kutset, kuid reaalsed kogemused selles ametis isikul puuduvad. Enne vangistust isik ei töötanud, oli arvel ka Töötukassas. Kinnipeetav on kahel korral toime pannud majandusliku

kasu saamisega seotud kuriteod. Isikul on ka tasumata rahalisi nõudeid 25 360,12 eurot ja

vabanemisfondis on 635,78 eurot. Kui kinnipeetaval puudub isiklik sissetulek, siis võib ta

uuesti hakata toime panema varavastaseid kuritegusid ja selles tuleb näha uue kuriteo toimepanemise riskitegurit vaatamata sellele, et ema on lubanud kõik eluasemega seotud kulud kanda ning poega materiaalselt toetada.

3

2.5. Positiivseks saab lugeda seda, et isik on vangistuses edukalt läbinud sotsiaalprogrammi Vihajuhtimine, riigikeele õppe A1, A2, B1 ja B2 tasemel, omandab vanglas keevitaja eriala ning läbis Tartu Rahvaülikooli Võtmepädevuste koolituse, mille sisuks olid suhtlemisoskuste, koostööoskuste ja õpioskuste omandamine. Seega on isik kasutanud vanglas viibitavat aega otstarbekalt. 2019. aastal on kinnipeetavale planeeritud läbida sotsiaalprogramm „Õige hetk“. 2.6. Kinnipeetaval on kõrge enesehinnang, eriti seltskonnas, kus hinnatakse temaga sarnaseid väärtusi - sellele viitab ka kriminaalsesse ühendusse kuulumine. Isik oskab võtta oma tegude suhtes sotsiaalselt aktsepteeritavaid seisukohti, mis aga ei takista uute tegude kordasaatmist. Impulsiivsele käitumisele viitavad rohked liiklusalased rikkumised ja kriminaalne käitumine – tagantjärele väljendab isik sõnades arusaama, et tema käitumine oli halb, kuid ette planeeritud

uute tegude toimepanemine viitab sellele, et enda käitumises on kinnipeetav võimeline

keskenduma ainult hetkeolukorrale. S. Maiste ei ole suuteline oma probleeme lahendama sihipäraselt ja seaduskuulekalt. Enda probleemide peamise põhjusena toob välja asjaolu, et läks elukaaslasega lahku ning peale seda muutus käitumine halvemaks ja vähenes hoolimine enda

elukäigu osas. Sellest tulenevalt lükkab vastutuse enda elukäigu kohta lihtsalt halva hetkeelukorra ja emotsionaalse madalseisu peale. Isik ise väidab, et on saanud aru oma väärast käitumisest ja soovib muutuda ning vanglasse sattumine on talle hea õppetund. Samas oskab ta rääkida seda, mida ametnikud kuulda tahavad. Kinnipeetav ei teadvusta siiani täielikult kuriteo toimepanemist soodustanud tegureid ega ole valmis põhjuseid kriitiliselt analüüsima. Vaatamata sellele, et õppeperioodi ajaks on isik vabastatud majandustöödel osalemisest, on

S. Maiste korduvalt keeldunud vanglas töötamisest, mis viitab maakohtu hinnangul kuritegelikele hoiakutele. 2.7. Kinnipeetav on korduvalt manipuleerinud ametnikega enda heaolu huvides. Ka käesoleva

riskihindamise vestluse käigus üritas ta endast jätta head muljet ning igal võimalikul moel väljendada kahetsust ja soovi elus uus lehekülg pöörata. Isik kasutas ära olukorda, et vestlust läbi viinud ametnik polnud temaga varem kokku puutunud. Ka on kinnipeetav eiranud ametnike korraldusi ning kasutanud ametnike suhtes ebaviiskaid väljendeid. Vaatamata sellele, et isikul puuduvad distsiplinaarkaristused, on tema suhtes kahel korral siiski kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna isikul olid kaaskinnipeetavaga suhtlemisprobleemid. 2.8. Kinnipeetav on varem olnud kriminaalhooldusel, kuid pani katseajal toime uue kuriteo. Seega ei osanud isik hinnata talle antud võimalust kanda oma karistust vabaduses. Maakohtul puudus veendumus, et antud juhul on karistuse eesmärgid saavutatud ja kinnipeetav suudab ennetähtaegse vabanemisega kaasnevaid käitumiskontrolli nõudeid ja võimalike lisakohustusi täita. Praegusel juhul puudus maakohtul igasugune alus arvata, et ainuüksi isiku vabanemissoovist piisaks tema kuritegeliku käitumise mittekordumiseks. Ka vangla on hinnanud uute kuritegude toimepanemise ohtu sedavõrd suureks, et on otsustanud mitte toetada süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Isiku ennetähtaegset vangistusest vabastamist ei toeta ka prokurör.

Määruskaebus 3. Viru Maakohtu 26.07.2018 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu S. Maiste

kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada S. Maiste tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla.

3.1. Määruskaebuses korratakse veelkord üle süüdimõistetu suhtes esinevad positiivsed asjaolud.

3.2. Kaitsja on seisukohal, et vangistusest vabastamise otsustamisel tuleks iga konkreetset juhtumit individualiseerida ning mitte piirduda üldiste formuleeringutega. Juhul, kui isik olles kinnipidamisasutuses, on näidanud ühiskonnale ja riigile, et see karistus on teda mõjutanud ning

4

ta on teinud sellest vastavaid järeldusi, tuleb sellele vastavalt ka reageerida. Karistuse eesmärk ei ole isiku piinamine või solvamine. Inimesed ju muutuvad kogu elu jooksul ja ühele isikule ühest karistusest piisab, teisele aga positiivseks muutmiseks oleks vaja neid mitu. Kaitsja leiab, et kõnealuse kohtumääruse tegemine on toimunud formaalselt muid asjaolusid peale kaitsealuse mineviku arvesse võtmata ning seetõttu piiratakse määrusega S. Maiste õigusi.

3.3. Käesoleval ajal on süüdimõistetule garanteeritud töökoht V. OÜ-s, mille kohta on esitatud garantiikiri ning täiendavalt garanteeritud töökoha olemasolu vähendab uue kuriteo toimepanemise riski.

3.4. Määruskaebuses leitakse, et ennetähtaegse vabastamise instituut on loodud selleks, et kinnipidamisasutustes hästi käitunud kinnipeetavad saaksid näidata, et nad suudavad vabaduses

õiguskuulekalt elada. Vangistuse eesmärkide saavutamisel pole kasu rangest ja pikast

karistusajast ning süüdimõistetu täielikust isoleerimisest. S. Maiste puhul on ennetähtaegse vabastamise tingimused täidetud.

Käesolevaks hetkeks on S. Maiste kandnud karistust vanglas üle poole talle karistuseks määratud ajast ehk üle 4 aasta, s.o alates 08.04.2014. Süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 alusel ei sõltu erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste täidetust vaagides. KarS § 76 kohaldamise piiramist seadusest mittetuleneva tingimusega saab lugeda materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks. Kogu karistuse ärakandmine pole reegel ja ennetähtaegne vabastamine ei ole erand ning seda

kinnitab kohtupraktika. Vastupidisel juhul tekib oht, et süüdimõistetu kaotab huvi enda käitumise parandamise ja ühiskonnaga taasliitumise vastu.

Määruskaebuses leitakse, et ei maakohtu määrusest ega ka prokuröri arvamusest ja vangla iseloomustusest ei tulene, millele tuginedes jõuti järeldusele, et uute kuritegude toimepanemise risk on S. Maiste puhul suur. 4. Tartu Ringkonnakohtu 28.08.2018 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega

esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 04.09.2018. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud seisukohtadega ja leiab, et S. Maiste vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega ei ole põhjendatud ning selle põhjendatusele ei viidata ka esitatud määruskaebuses. 6. Maakohtu otsustus on põhjendatud. Maakohus on lähtunud konkreetselt süüdimõistetust ja tema poolt toimepandud süüteost, analüüsides süüdimõistetu suhtes esinevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid kogumis. Isegi kui süüdimõistetu suhtes esineb arvuliselt rohkem

positiivseid asjaolusid, tuleb neid hinnata kogumis, mida maakohus ka teinud on. Kui süüdimõistetu ei nõustu maakohtu põhistustega, ei tähenda see põhistuste puudumist. Samuti ei

saa asuda seisukohale, et maakohus ei oleks käsitlenud süüdimõistetu suhtes esinevaid asjaolusid kogumis. Maakohus on seda teinud, analüüsides süüdimõistetu käitumist vangistuses

ning leides, et vaatamata distsiplinaarkaristuste puudumisele ja sotsialiseerivates tegevustes

osalemisele ei saa öelda, et süüdimõistetu suhtes uute kuritegude risk on väike. Maakohtu määrus ei ole formaalne. Muuhulgas märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et süüdimõistetul on garanteeritud elukoht on

faktiliselt küll positiivne, kuid tuleb arvestada, et see olid süüdimõistetul olemas ka enne vangistust, kuid ei hoidnud ära uute kuritegude toimepanemist. Arvestades, et süüdimõistetu on

väidetavalt varasemalt ka rahaliselt toime tulnud, sh ka röövimisel ajal, ei ole kohtul

5

veendumust, et ka just töökoha olemasolu maandaks riske uueks kuriteoks. On positiivne, et

S. Maiste on omandanud keevitaja eriala, kuid varasem taksojuhi kutsetunnistus ei ole motiveerinud süüdimõistetut (ametlikult) töötama.

7. Vaatamata sellele, et määruskaebuses rõhutatakse, et süüdimõistetul ei ole õigust nõuda ennetähtaegset vabastamist, jõutakse korduvalt määruskaebuse seisukohani, kus süüdimõistetu justkui käituks vanglas ainult seetõttu nõuetekohaselt, et ennetähtaegselt vabaneda, mitte et

edaspidiselt oma käitumist muuta. Ringkonnakohtu hinnangul viitab sellele asjaolule ka maakohtu poolt käsitletud süüdimõistetu manipuleeriv käitumine.

Tuleb arvestada, et kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate

karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset

vabastamist (RKKKo nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse

vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 18)

8. Lisaks korratakse määruskaebuses korduvalt, et ennetähtaegseks vabastamiseks peavad esinema maakohtu hinnangul erandlikud asjaolud. Nii see ei ole ja sellisele seisukohale ei ole

asunud ka maakohus. KarS § 76 lg 4 asjaolusid tuleb hinnata kogumis, seega ei ole

süüdimõistetul sotsialiseerivates tegevustes osalemine ja vanglas õiguspärane käitumine (mõningaste mööndustega käesoleval juhul), veel ainsaks asjaoluks, mis automaatselt tooksid endaga kaasa süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise. Määruskaebuses märgitakse veel, et süüdimõistetu võib eeldada hea käitumise ja KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude esinemise korral, et tal on võimalik kindla karistusaja ärakandmise järel enne tähtaega vabaneda. Nagu ka määruskaebuses on välja toodud, siis tegemist ei ole

eeldamisega, vaid kohtu kaalutlusotsusega, mille puhul tuleb arvestada määruskaebuses

viidatud asjaolusid. Neid asjaolusid tuleb kogumis hinnata, mida maakohus on ka teinud.

Määruskaebuses arvestatakse ja korratakse üle üksnes süüdimõistetu suhtes esinevad positiivsed asjaolud, jättes need hindamata kogumis teiste asjaoludega. Veel leitakse kaebuses,

et karistuse ärakandmine ei ole reegel ja ennetähtaegne vabastamine ei ole erand, sest vastupidisel juhul tekib oht, et süüdimõistetu kaotab huvi enda käitumise parandamiseks ja

ühiskonnaga taasliitumise vastu. Karistuse eesmärk ei ole süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine mingi aja möödumisel, vaid kohtul peab olema tekkinud veendumus lähtuvalt süüdimõistetust, et karistus on oma eesmärgid täitnud ning süüdimõistetu suudab vabaduses oma käitumist muuta. Kindlasti ei ole kogu karistuse ärakandmine süüdimõistetu piinamine või solvamine. Analüüsides süüdimõistetu käitumist ja asjaolusid KarS § 76 lg-s 4 toodud kogumis, ei ole maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et risk on maandanud ja selles ei veena kohut ka esitatud määruskaebus. Määruskaebuses välja toodu, et ei saa tähelepanuta jätta, et S. Maiste on käesolevalt kandnud

karistust vanglas üle poole talle määratud ajast, ei olegi jäänud tähelepanuta. Tegemist on formaalse eeldusega ennetähtaegseks vabastamiseks, ilma millise nõude täidetuseta ei hakata üldse ennetähtaegse vabastamise materiaalseid eeldusi analüüsima. 9. Varasemalt on süüdimõistetu kriminaalhooldus ebaõnnestunud. Puuduvad asjaolud, mille pinnalt asuda käesoleval ajal seisukohale, et kriminaalhooldus võiks mööduda teist moodi ja omaks süüdimõistetu üle märkimisväärset mõju ja seda ka vaatamata elektroonilisele valvele. Jääb arusaamatuks, miks ei iseloomusta varasem kriminaalhoolduse ebaõnnestumine asjaolu, et kriminaalhooldus ei ole käesoleval juhul sobiv vahend mõjutamaks süüdimõistetu käitumist.

6

10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu 26. juuli 2018 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Mati Kartau