2-17-8296/23 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaire Pullerits

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2018. a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-8296

Tsiviilasi

Svea Finance AS hagi Seve Ehituse Aktsiaseltsi vastu võla

ja viivise tasumise nõudes

Tsiviilasja hind

76 249,87 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Svea Finance AS (11200943), asukoht Hallivanamehe

4, 11317 Tallinn

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Eva Mägi, e-post:

eva@tederlaw.ee

Kostja: Seve Ehituse Aktsiaselts (10398417), asukoht Laki tn

34, 12915 Tallinn, e-post: seve@seve.ee

Kostja esindajad: vandeadvokaat Kristiina Lee ja Kristiina Urb,

e-post: info@namm.ee

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista Seve Ehituse Aktsiaseltsilt Svea Finance AS kasuks põhivõlgnevus summas

14 311,81 eurot.

3. Välja mõista Seve Ehituse Aktsiaseltsilt Svea Finance AS kasuks viivis summas

14 311,81 eurot.

4. Jätta hageja menetluskulud 57,09% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

kostja enda kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates kohtuotsuse kätte toimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

Menetlusabi taotlemise kord

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja seisukohad, hagi aluseks olevad asjaolud ja nõue

1. Hageja ja W E OÜ (müüja) sõlmisid nõuete loovutamise raamlepingu, milles lepiti kokku

müüja poolt tellijatele esitatud arvete finantseerimises ja finantseerimise tingimustes. Lepingu

alusel finantseeris hageja müüja poolt kostjale esitatud arve summas 38 311,81 eurot.

Kostja maksetähtpäevaks hagejale ei tasunud ning avaldas hagejale soovi võlgnevus ajatada,

tasudes hagejale makseid osade kaupa. Aprillis 2017 teatas kostja hagejale, et ei kavatse

tasumata osa tasuda, sest müüja on alltöövõtulepingutest tulenevaid kohustusi kostja ees

rikkunud.

Kostja poolt loovutuskokkuleppe kohta esitatud vastuväited on asjakohatud. Kostjal ei ole

õigust keelduda kohustuse täitmisest nõude loovutamise kokkuleppele tuginedes, kuivõrd

kostja ei ole selle lepingu osapool. Hagejale loovutatud nõue on piisavalt selgelt määratletud

ning loovutus toimunud. Loovutuspakkumise vormil ja käenduslepingul ei ole käesoleva

vaidluse lahendamisel tähtsust.

Kostja juhatuse liige on andnud hagejale kinnituskirja, milles on kinnitanud alltöövõtuna

tehtud tööde vastuvõtmist ning tööd on enne kinnituskirja allkirjastamist ka kostja poolt vastu

võetud. Antud juhul kostja mitte ainult ei kinnitanud teise etapi tööde kättesaamist nii müüjale

kui seejärel hagejale, vaid veel ka mitu kuud pärast tööde üleandmist-vastuvõtmist tegi kostja

hagejale arve tasumiseks makseid.

Kostja vastuses osundatud töö puudused ei puuduta alltöövõtulepingute teist etappi, mille eest

arve kostjale on esitatud. Kui kostja väidab, et arve esitamise aluseks olevaid töid ei teostatud

nõuetekohaselt, lasub selle väite tõendamiskoormis kostjal.

Hageja nõutud summas viivisel ei ole vastuolu hea usu põhimõttega. Vastupidi – hageja on

kostjale vastu tulnud ja arvestanud kõik laekumised esmajärjekorras põhivõlgnevuse, mitte

viivise katteks. Ainetu on selle valguses süüdistada hagejat hea usu põhimõtte vastases

käitumises.

Kostja ei saa oma nõudeid hagis esitatud nõuetega tasaarvestada. Kostja väidetavad nõuded

muutusid sissenõutavaks hiljem kui hagejale loovutatud nõue ning hiljem kui kostja

loovutamisest teada sai – VÕS § 171 lg 3 p 2 ei võimalda sellisel juhul tasaarvestada.

Hagi aluseks on alltöövõtulepingust tuleneva teise etapi tööde eest esitatud arve nr 1-031

osaline tasumata jätmine. Hagiavaldusega nõuab hageja kostjalt arvest tuleneva rahalise

põhikohustuse täitmist summas 14 311,81 eurot ja viivise tasumist. Tasunõue on muutunud

sissenõutavaks.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

2. Müüja poolt alltöövõtuna tehtud töös on avastatud puudused, mis ei olnud kostjale kui tellijale

teada ajal, mil müüja loovutas nõude hagejale. Kostja sai septembris 2016 teada, et müüja on

kaotanud

Norras

vastutuslitsentsi.

Sel

põhjusel

keeldus

kohalik

võrguettevõte

alltöövõtulepingute alusel rajatud elektrisüsteeme pingestamast, s.o majadesse elektrit sisse

lülitamast. Vastavalt kostja ja müüja vahel sõlmitud alltöövõtulepingutele pidi müüja täitma

ja

allkirjastama

Norra

Kuningriigi

seadustest

tuleneva

vastutus-

ja

mõõdistusdokumentatsiooni ning andma selle tähtajaks üle, kuid müüja jättis kohustuse

täitmata. Lisaks sellele, et müüjal puudus litsents elektritööde teostamiseks, teostas ta töid

puudustega.

Hageja ei saa nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmist, kuna alltöövõtulepingud on müüja

poolt täitmata. Käesoleval juhul ei ole ka müüja ja kostja vahel allkirjastatud vastuvõtu akti.

Seega ei ole käesolevas asjas töövõtja tasu sissenõutav. Arvestades, et alltöövõtulepingute

puhul on tegemist vastastikusi kohustusi sisaldavate lepingutega ning müüja on jätnud enda

kohustused täitmata, on kostjal õigus keelduda alltöövõtulepingutest tulenevate tasude

maksmisest, kuna kostjal on alltöövõtulepingutest tulenevad nõuded müüja vastu tulenevalt

olulistest alltöövõtulepingute rikkumisest müüja poolt. Tööde etapiviisilises üleandmises-

vastuvõtmises puudus kokkulepe.

Hageja ei ole hageja poolt koostatud kinnituskirja sõnastanud kostja jaoks üheselt mõistetavalt

ja on viinud sellega kostja eksitusse, mille tulemusena kostja kinnituskirja allkirjastas.

Arvestades, et alltöövõtulepingutest tulenevad konkreetsed tööde lõpetamise tähtajad, s.o

30.09.2016 ning tööde vastuvõtmiseks kohustuslike vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni

esitamise tähtajad (19.09.2016 ning 20.09.2016), on selge, et 26.07.2016 kostja poolt

kinnituskirja

allkirjastamist

ei

saa

samastada

alltöövõtulepingute-järgsete

tööde

vastuvõtmisega.

Arvestades, et hageja põhinõue on summas 14 311,81 eurot ning juba sissenõutavaks

muutunud viivis summas 35 819,01 eurot, on ilmne, et põhivõlgnevust enam kui kahekordselt

ületav viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hagejal puudub õigustatud huvi

hagiavalduses esitatud määras viivise nõudmiseks. Seetõttu taotleb kostja, et kohus vähendaks

viivisenõuet, sh edasiulatuva viivise nõuet, mõistliku suuruseni, mis ei saa olla suurem kui

põhinõue.

Seoses sellega, et müüja kaotas Norra Kuningriigis vastutuslitsentsi, ei esitanud vastutus- ja

mõõdistusdokumentatsiooni ning töödes esinesid puudused, tuli kostjal teha täiendavaid

kulutusi, mis on käsitletavad kostja kahjuna. Eeltoodud kulutusi ei oleks kostja pidanud

tegema, kui müüja oleks oma kohustusi täitnud. Kostja teeb summas 21 460,20 eurot

protsessuaalse tasaarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et hageja nõue on kas või osaliselt

põhjendatud.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kohtu põhjendused

3. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse ning uurinud asjas esitatud kirjalikke

tõendeid, leiab, et hagi kuulub põhinõude osas rahuldamisele ning viivis vähendamisele.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi

kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

5. Hagiavaldusega nõuab hageja kostjalt arvest nr 1-031 tuleneva rahalise kohustuse täitmist. Kostja

põhivõlg (arve tasumata osa) hageja ees on 14 311,81 eurot, millele lisandub sissenõutav viivis

summas 35 819 eurot ning viivis alates hagiavalduse esitamisest. Poolte vahel ei ole erimeelsusi

põhivõla suuruse osas, küll on kostja esitanud vastuväite viivisemäära vastuolule heade

kommetega ning taotlenud viivise vähendamist.

Kostja peamiseks vastuväiteks on, et müüja kui töövõtja ei ole täitnud kostja kui tellija ees

alltöövõtulepingutest tulenevaid kohustusi ega töid kostjale üle andnud, mistõttu ei ole tasunõue

sissenõutavaks muutunud. Vaidlust ei ole selles, et müüja ei ole täitnud vastutus- ja

mõõdistusdokumentatsiooni kostjale üleandmise kohustust. Kostja on lisaks esile toonud, et

müüja teostas töid lepingutes N-173 ja N-213 märgitud objektidel puudustega.

Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et uuel võlausaldajal on õigus nõuda alltöövõtulepingutest

tuleneva rahalise nõude täitmist üksnes juhul, kui müüja on täitnud kõik omapoolsed

alltöövõtulepingutest tulenevad kohustused. Hageja peamise seisukoha kohaselt hagi rahuldamise

eelduseks on vaid teise etapi tööde üleandmine-vastuvõtmine. Lisaks on kostja oma võlga

mitmeid kordi tunnistanud ning vastuväited on tekkinud alles peale nõude hagejale loovutamist.

6. Kohtu hinnangul on tuvastatud ja tõendatud ning käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et:

-

13. aprillil 2016 sõlmisid hageja (nõude omandaja) ja W E OÜ (müüja) nõuete

loovutamise lepingu nr xxx (Leping) (tl 7-13) kui raamlepingu, milles lepiti kokku

tulevikus müüja poolt tellijatele (Lepingus ostjad) esitatud arvete finantseerimises ja

finantseerimise tingimustes hageja poolt. Lepingu põhi- ja eritingimuste kohaselt

aktsepteeris hageja ostja Seve Ehituse AS-iga (kostjaga) seotud arveid, limiit 60 000 eurot

(tl 7p);

-

pooled ei vaidle, et Lepingu puhul on tegemist faktooringulepinguga (võlaõigusseaduse §

256), kus hageja omandab seniselt võlausaldajalt nõude võlgniku vastu, saades nõude

omanikuks ja finantseerides seejärel senist võlausaldajat;

-

Lepingu p 2.1.1 järgi toimub nõuete loovutamine müüjalt hagejale selliselt, et müüja

edastab hagejale loendi nõuetest, mida ta soovib loovutada (Loovutuspakkumine), seejärel

saadab hageja müüjale kinnituse selle kohta, millised Loovutuspakkumises toodud nõuded

ta kinnitab (Kalkulatsioon) (Lepingu p 2.2.1). Kalkulatsioonis nimetatud nõue, mille

loovutamist on müüja aktsepteerinud, loetakse hagejale loovutatuks ja hageja loetakse

nõude uueks võlausaldajaks alates Lepingu p-s 2.2.2 nimetatud teate saamist (Lepingu p

2.2.3) (tl 8);

-

27.05.2016 sõlmis kostja tellijana müüjaga ehituse alltöövõtulepingu nr N-173 (tl 13p-

14p).

Lepingu

p

2.1.

kohaselt

on

lepingu

objektiks

kortermaja

N-173

elektriinstallatsioonimaterjalide tarne ja elektritööd asukohaga xxx;

-

22.06.2016 sõlmis kostja tellijana müüjaga ehituse alltöövõtulepingu nr N-213 (tl 15-16).

Lepingu

p

2.1.

kohaselt

on

lepingu

objektiks

kortermaja

N-213

elektriinstallatsioonimaterjalide tarne ja elektritööd asukohaga xxx;

-

alltöövõtulepingutes lepiti kokku tööde üleandmises-vastuvõtmises (p 7) ning tööde eest

tasumise tingimustes ja korras (p 5). Alltöövõtulepingute p 6.2. kohaselt on tööde

lõpetamise tähtpäev 30.09.2016. Alltöövõtulepingute p 5.1. kohaselt tasutakse

määratletud tööde teostamise eest vastavalt maksegraafikule. Alltöövõtulepingute p 7.1.

sätestab, et tööde üleandmine-vastuvõtmine toimub lepingu objektil ning täitja on

kohustatud töö tellijale (kostja) üle andma ja tellija (kostja) on kohustatud töö vastu võtma,

kui töö vastab projektdokumentatsioonile ja lepingu sätetele (tl 14-14 p; 15-16);

-

alltöövõtulepingute p-s 3.2 on lepingupooled kokku leppinud, et W E OÜ on kohustatud

täitma

ja

allkirjastama

Norra

Kuningriigi

seadustest

tuleneva

vastutus-

ja

mõõdistusdokumentatsiooni ning andma selle kostjale üle enne viimase makse tasumist,

kuid mitte hiljem kui 20.09.2016 alltöövõtulepingu nr N-173 järgi ning mitte hiljem kui

19.09.2016 alltöövõtulepingu nr N-213 järgi. Samasugune kohustus on korratud üle

lepingu p-s 6.3;

-

Lepingu alusel andis müüja hagejale finantseerimiseks üle müüja ja kostja vahel sõlmitud

ehituse alltöövõtulepingu nr N-173 (tl 13p-14p) ja ehituse alltöövõtulepingu nr N-213 (tl

15-16) alusel müüja poolt kostjale 21. juulil 2016 esitatud arve nr 1-031 summas 358

372,50 Norra krooni (38 311,81 eurot) maksetähtpäevaga 11. august 2016 (tl 16p ja 35);

-

25.07.2016 edastas hageja kostjale müüja (W E OÜ) 21.07.2016 arve nr 1-031 (tl 35) koos

kinnituskirjaga (tl 55, tl 17) ning samast 25.07.2016 hageja elektronkirjast tuleneb, et „W

E OÜ (müüja) ja Svea Finance AS (hageja) vahelise lepingu alusel kuulub juuresolev arve

tasumisele hageja kontole“ (tl 55);

-

enne arvest nr 1-031 tuleneva rahalise nõude omandamist kostja vastu andis kostja

hagejale kinnituse muuhulgas selle kohta, et ta on arvel nr 1-031 (arve) toodud

kauba/teenuse kätte saanud vastavalt alltöövõtulepingutele nr N-213 ja N-173 ning arvele

nr 1-031; Arvele ei ole esitatud kreeditarvet ning kostjal puuduvad vastuväited arvel

toodud nõudele; puuduvad õiguslikud alused, millest tulenevaid nõudeid saaks Arvel

toodud nõudega tasaarvestada; kostja kannab Arvel toodud summa hageja kontole Arvel

märgitud tähtpäevaks; Arve tasumisega viivitamisel kohustub kostja tasuma hagejale

viivist 0,5% päevas. Vastava kinnituskirja digitaalallkirjastas kostja juhatuse liige H E 26.

juulil 2016 (tl 17p-18);

-

saadud dokumentide alusel teatas hageja müüjale, et on nõus arvest nr 1-031 tuleneva

rahalise nõude kostja vastu omandama, edastades müüjale 26.07.2016 Kalkulatsiooni

nõude summas 38 311,81 eurot omandamiseks, mille müüja kinnitas 26. juulil 2016 (tl

18p-19);

-

Lepingu alusel finantseeris hageja müüja poolt kostjale esitatud arve nr 1-031 summas 38

311,81 eurot, millest oli maha arvatud arve finantseerimisega seotud tasu (Lepingu p 3.1

järgne tasu), kandes müüja arveldusarvele 26. juulil 2016 35 803,54 eurot (tl 20-21p);

-

Pooled ei vaidle, et kostja arvet maksetähtpäevaks (11. augustiks 2016) hagejale kogu

ulatuses ei tasunud ega pole tasunud senini;

-

Pooled ei vaidle, et pärast maksetähtpäeva saabumist tegi hageja kostjale meeldetuletusi

(nii telefoni kui e-kirja teel), vastuseks millele teatas kostja esialgu, et nad aktsepteerivad

nii põhivõlgnevust kui tekkinud viivist 0,5% põhivõlalt päevas ning arve tasumine on

viibinud vaid seetõttu, et kostja ootab ise oma lepingupartnerilt raha laekumist;

-

4. oktoobri 2016 e-kirjas uurib kostja hagejalt, et kas võlgnevus oleks võimalik

likvideerida osamaksetena ja avaldab soovi kokku leppida maksegraafikus (tl 22) alates

24.10.2016, esialgu 2000 eurot nädalas ja esimesel võimalusel ka kogu võlguoleva

summa.“;

-

28. detsembri 2016 e-kirjaga teavitas hageja kostjat, et viimane on enda poolt lubatud

graafikust maas (tl 22p), vastuseks meeldetuletusele teatas kostja 30. detsembri 2016 e-

kirjaga (tl 23), et ülekandeid on kostja teinud vastavalt oma võimalustele ja rahavoogudele

ning lubas makseid teostada ka edaspidi. Kostja lisas, et kahjuks müüs W kavalalt enne

arve kui tööd olid lõplikult teostatud ja vastuvõetud ning nagu on selgunud peame veel

Norraski nende vaegtööde eest tagantjärgi tasuma;

-

Pooled ei vaidle, et alates oktoobrist 2016 kuni 2017 aasta alguseni tegigi kostja hagejale

makseid osade kaupa, tasudes kokku hagejale 24 000 eurot (26. oktoobril 2016 makse

summas 2 000 eurot; 4. novembril 2016 makse summas 2 000 eurot; 18. novembril 2016

makse summas 4 000 eurot; 7. detsembril 2016 makse summas 2 000 eurot; 9. detsembril

2016 makse summas 2 000 eurot; 16. detsembril 2016 makse summas 2 000 eurot; 28.

detsembril 2016 makse summas 2 000 eurot; 30. detsembril 2016 makse summas 2 000

eurot; 13. jaanuaril 2017 makse summas 2 000 eurot; 1. veebruaril 2017 makse summas 2

000 eurot; 15. veebruaril 2017 makse summas 2 000 eurot);

-

Pooled ei vaidle, et 3. aprillil 2017 teatas kostja hagejale, et ta ei kavatse ülejäänud osa

Arvest ega tekkinud viivisest tasuda, sest müüja on 2016 aasta lõpus oma kohustusi kostja

ees rikkunud ja seetõttu kostja keeldub arve puuduoleva osa ja viivise tasumisest,

vähemalt täissummas. Vastuseks kostja meelemuutusele teatas hageja, et peab arve ja

tekkinud viivise täies ulatusest tasumisest keeldumist põhjendamatuks, sest esiteks

kinnitas kostja hagejale enne nõude omandamist vastuväidete puudumist ja teiseks, kostja

vastuväited (eeldades et need eksisteerivad) on tekkinud alles pärast arvest tuleneva

rahalise nõude hagejale loovutamist (tl 24).

7. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust

sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS

§ 164 lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 165

kohaselt loovutada võib ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise

hetkel piisavalt määratletavad. VÕS § 256 p 1 kohaselt faktooringulepinguga kohustub üks isik

(faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku

(faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb

faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme.

8. Esmalt hindab kohus kostja vastuväidet, et hagejale loovutatud nõuded on ei ole piisavalt

määratletud, millest johtuvalt saab asuda seisukohale, et hagejale ei olnud üle läinud (loovutatud)

nõue kostja vastu ning seeläbi puudub alus hagi rahuldamiseks.

Kostja on seisukohal, et Lepingu põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, milline nõue kostja vastu

on loovutatud hagejale. Kostjale on arusaamatu, kuidas on võimalik jaatada loovutatud nõude

piisavat määratletust, kui tegemist on nn raamlepinguga, mis oma olemuselt ei hõlma ühtegi

konkreetset nõuet, vaid nõuete loovutamine toimus tulevikus ning selleks oli vajalik vormistada

täiendavad lepingudokumendid. Kostja viitab Lepingu p-le 1.3., milles lepingupooled on kokku

leppinud tingimustes, millele kõigile ühiselt iga nõue peab vastama. Arvestades, et hageja on

esitanud Kalkulatsiooni kui Lepingu p 19.9.2. kohase lisa, ei ole arusaadav, millisel põhjusel ei

ole hageja esitanud teisi Lepingu lahutamatuks lisaks olevaid dokumente, s.o loovutuspakkumist

(p 19.9.1.) ning S T käendust (p 19.9.3.).

Hageja leiab, et nõude loovutaja ja omandaja vaheline õigussuhe ei puutu võlgnikku. Lepingu

lisaks olev loovutuspakkumise vorm ja S T poolt antud käendus ei oma käesoleva vaidluse

lahendamisel tähtsust. Raamlepingu alusel nõuded loovutati igakordselt ja eraldi. Lepingu p 2.2.3

sätestab, et Kalkulatsioonis nimetatud nõue, mille loovutamist on müüja aktsepteerinud, loetakse

hagejale loovutatuks ja hageja loetakse nõude uueks võlausaldajaks alates Lepingu p-s 2.2.2

nimetatud teate saamisest. Kooskõlas Lepingu p-ga 2.2.3 on müüja allkirjastanud kalkulatsiooni,

kus on nõudena kirjas arvest nr 1-031 tulenev nõue kostja vastu summas 38 311.81 eurot ja

edastanud vastava kalkulatsiooni hagejale.

Kohus nõustub hagejaga, et loovutatud nõude kohta esitatud määratlematuse vastuväited on

asjakohatud. Kostja heidab peamiselt hagejale ette, et hageja ei ole lisanud hagile Lepingu p 19.9

järgi selle lahutamatuks lisaks olevat loovutuspakkumise vormi ja Lepingu lisaks 3 olevat W E

OÜ juhatuse liikme S T käendust.

Kohtu hinnangul on Lepingu ja esitatud dokumentide pinnalt võimalik selgelt tuvastada, milline

nõue on loovutatud. Hageja on esitanud nii Kalkulatsiooni kui elektronkirja, millega see saadeti

(tl 18p). Kostjale on nõude loovutamisest teatatud. VÕS §-st 170 tulenevalt ei ole

loovutuspakkumise näidisvormil ega S T käenduslepingul asjas tähtsust. Hageja on tõendanud, et

hagejale on loovutatud nõue, mille täitmist ta nõuab (tl 18p). Nõude loovutamine ei eelda võlgniku

nõusolekut (VÕS § 164 lg 1). VÕS § 170 kohaselt loetakse loovutamine võlgniku suhtes

toimunuks isegi siis, kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv,

tingimusel, et võlausaldaja teatab võlgnikule, et ta on nõude loovutanud. Kostja on nõude loovutust

ka aktsepteerinud, sest vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja on nõude uuele võlausaldajale osaliselt

täitnud.

Nõuded loovutati igakordselt ja eraldi. Lepingu p 2.2.3 sätestab, et Kalkulatsioonis nimetatud

nõue, mille loovutamist on müüja aktsepteerinud, loetakse hagejale loovutatuks ja hageja loetakse

nõude uueks võlausaldajaks alates Lepingu p-s 2.2.2 nimetatud teate saamisest. Saadud

dokumentide alusel teatas hageja müüjale, et on nõus arvest nr 1-031 tuleneva rahalise nõude

kostja vastu omandama, edastades müüjale 26.07.2016 Kalkulatsiooni nõude summas 38 311,81

eurot omandamiseks, mille müüja kinnitas 26. juulil 2016 (tl 18p-19).

Lepingu alusel andis müüja seega hagejale finantseerimiseks üle müüja ja kostja vahel sõlmitud

ehituse alltöövõtulepingu nr N-173 (tl 13p-14p) ja ehituse alltöövõtulepingu nr N-213 (tl 15-16)

alusel müüja poolt kostjale 21. juulil 2016 esitatud arve nr 1-031 summas 358 372,50 Norra krooni

(38 311,81 eurot) maksetähtpäevaga 11. august 2016 (tl 16p ja 35) ning eeltoodu nähtub ka

kinnituskirjast. Vastava kinnituskirja digitaalallkirjastas kostja juhatuse liige H E 26. juulil 2016

(tl 17p-18). 25.07.2016 edastas hageja kostjale müüja (W E OÜ) 21.07.2016 arve nr 1-031 (tl 35)

koos kinnituskirjaga (tl 55, tl 17) ning samast 25.07.2016 hageja elektronkirjast kostjale tuleneb,

et „W E OÜ (müüja) ja Svea Finance AS (hageja) vahelise lepingu alusel kuulub juuresolev arve

tasumisele hageja kontole“ (tl 55).

Kohus on tuvastanud, et arvest nr 1-031 tuleneva rahalise nõude loovutamisega müüjalt hagejale

asus hageja senise võlausaldaja (müüja) asemele. Kostjal tekkis kohustus tasuda hagejale arve nr

1-031 hiljemalt 11. augustiks 2016 summas 38 311,81 eurot.

9. Kohus nõustub ka hageja seisukohaga, et kostja on oma arvest tulenevat võlga hageja ees

tunnistanud.

Esiteks, pooled ei vaidle, et pärast arvel toodud summa sissenõutavaks muutumist on kostja teinud

hagejale makseid kogusummas 24 000 eurot.

Teiseks, kostja on kinnitanud võlgnevust hageja ees 4. oktoobri 2016 e-kirjas, avaldades soovi

likvideerida võlgnevus osamaksetena (tl 22). Samuti on kostja tunnistanud oma võlgnevust hageja

ees 30. detsembri 2016 e-kirjas, lubades jätkata maksmist vastavalt oma võimalustele (tl 23).

Kolmandaks, ka tehes ettepaneku tasuda hagejale põhivõla ja viivise katteks kompromissi raames

8 000 eurot ja lõpetada sellega pooltevaheline vaidlus ära (tl 24 - 24p), on kostja oma võlgnevust

hageja ees (vähemalt osaliselt) tunnistanud.

Nendele faktidele ei ole kostja vastu vaielnud.

Neljandaks, kostja on allkirjastanud 26. juulil 2016 kinnituskirja (tl 17p-18) selle kohta, et ta

kannab arvel toodud summa hageja kontole arvel märgitud tähtpäevaks.

Kostja siiski ei nõustu, et kinnituskirja allkirjastades on kostja tunnistanud enda võlgnevus hageja

ees, st loobunud vastuväidete esitamise õigusest.

Kostja on seisukohal, et hageja ei ole kinnituskirja sõnastanud kostja jaoks üheselt mõistetavalt

ja on viinud sellega kostja eksitusse, mille tulemusena kostja kinnituskirja allkirjastas.

Käesoleval juhul on müüja kui faktooringu klient ja kostja sõlminud alltöövõtulepingud, mille

kohaselt

pidi

faktooringu

klient

teostama

kostjale

elektritöid.

Arvestades,

et

alltöövõtulepingutest tulenevad konkreetsed tööde lõpetamise tähtajad, s.o 30.09.2016 ning

tööde vastuvõtmiseks kohustuslike vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni esitamise tähtajad

(19.09.2016 ning 20.09.2016), on selge, et 26.07.2016 kostja poolt kinnituskirja allkirjastamist

ei saa samastada alltöövõtulepingute järgsete tööde vastuvõtmisega. Hageja kui faktoor saab

nõuda kostjalt kui faktooringuvõlgnikult rahalise nõude täitmist juhul, kui faktooringu kliendi ja

kostja vahel sõlmitud alltöövõtulepingud on täidetud.

Lepingu p 3 tuleneb, et finantseerimise aluseks olevad dokumendid on arve koos nõude

loovutamise märkusega (allkirjastab müüja); vastuvõtu akt (allkirjastab müüja ja ostja);

(all)töövõtuleping

(allkirjastab

müüja

ja

ostja)

või

tellimus

(allkirjastab

ostja);

loovutuspakkumine (allkirjastab müüja); ostjapoolne kinnituskiri; kalkulatsioon (allkirjastab

müüja). Nimetatust tuleneb, et vajalik on kõikide loetletud dokumentide olemasolu. Kostja on

viidanud, et käesoleval juhul ei ole müüja ja kostja poolt allkirjastatud vastuvõtu akti. Vaatamata

asjaolule, et hageja ise peab vajalikuks tööde vastuvõttu tõendava dokumendi vormistamist

faktooringu kliendi ja faktooringu võlgniku poolt, ei ole hagejal esitada tõendeid selle kohta, et

faktooringu klient

oleks elektritööd

vastavalt alltöövõtulepingutele teostanud ning

lepingukohased tööd oleksid kostjale üle antud.

Kohus märgib, et kohtule jääb sarnaselt hagejaga arusaamatuks, mis moel hageja kostjat eksitas

ja mis on kinnituskirjas ebaselget. Kinnituskiri on pealkirjastatud kui „Kinnitus

kauba/teenuse/töö kättesaamise ning arve tasumise kohta“ ning selles sisalduvad järgmised

kinnitused: kostja on kauba/teenuse/töö kätte saanud vastavalt alltöövõtulepingutele nr N-213 ja

N-173 ning arvele nr 1-031; arvele ei ole esitatud kreeditarvet ning kostjal puuduvad vastuväited

arvel toodud nõudele; puuduvad õiguslikud alused, millest tulenevaid nõudeid saaks arvel toodud

nõudega tasaarvestada; kostja kannab arvel toodud summa Svea Finance AS kontole arvel

märgitud tähtpäevaks; arve tasumisega viivitamisel kohustub kostja tasuma Svea Finance AS-ile

viivist 0,5 % päevas; arvega seotud märkused, kaebused, reklamatsioonid, mis puudutab kostja

ja W E OÜ vahel sõlmitud lepingut, tuleb esitada W E OÜ-le (tl (tl 17p-18).

Kohus nõustub hageja hinnanguga, et kinnituskirja põhjal on piisavalt selge, et tööd, mille eest

on arve nr 1-031 esitatud, on kostja poolt vastu võetud (aktsepteeritud) ja tähtsust ei oma, kas

kinnituskirjas on kasutatud sõnastust “olen töö kätte saanud” või “olen töö vastu võtnud”. Kostja

juhatuse liikme poolt 26. juulil 2016.a allkirjastatud kinnituskiri on selge ja arusaadav.

Kostja on selgitanud, et näeb esmakordselt hageja 09.11.2017 akte (tl 74; 74p), millest tulenevalt

on kostjal kahtlus vastavate dokumentide autentsuses ning päritolus. Hageja esitatud tõendite

pealkirjaks on „Tööde kliendile üleandmise akt“, kuid kostjale jääb arusaamatuks, kes on nn

klient, kuivõrd allkirjade kohad on „tellija“ ja „tellimuse täitja“ jaoks. Aktis on toodud osavõtjate

nimed – M K ja K K, kuid puudub teave, kellega on tegemist. Alltöövõtulepingute nr N-172 ja

N-213 p-s 9 on nimetatud vastutavad isikud nimeliselt, kelleks on M K kostja poolt ja S T W E

OÜ poolt. Lisaks ei ole tuvastatav, kes on vastavad aktid allkirjastanud ning on ilmne, et aktid

on allkirjastatud ainult ühe isiku poolt, kuigi üleandmise-vastuvõtmise akt eeldab vähemalt kahte

allkirja.

Kohtu hinnangul on hageja tõenditega (tl 74; 74p) tõendatud, et alltöövõtulepingute nr N-172 ja

N-213 järgsed tööd, mille eest arve nr 1-013 esitati, on kostja poolt vastu võetud. Tööde

üleandmist reguleerib mõlemas nimetatud alltöövõtulepingus p 7.1, mille kohaselt töö

üleandmine-vastuvõtmine toimub Lepingu objektil, vastavalt Lepingus sätestatud tingimustele.

Täitja on kohustatud tellijale töö üle andma ja tellija on kohustatud töö vastu võtma, kui töö

vastab projektdokumentatsioonile ja Lepingu sätetele. Kostja allkirjastas enne kinnituskirja

allkirjastamist (26.07.2016) tööde üleandmise aktid nii alltöövõtulepingu nr N-213 järgsete tööde

osas, mille eest arve nr 1-013 esitati (allkirjastatud 20. juulil 2016; tl 74) kui ka alltöövõtulepingu

nr N-173 järgsete tööde osas, mille eest arve nr 1-013 esitati (allkirjastatud 20. juulil 2016, tl

74p) ja mille tasumata osa kostjalt väljamõistmist hageja käesolevas hagis nõuab. Mõlemas aktis

on kirjas, et: „Teine osa lepingus ettenähtud töödest on lõpetatud ja tellija poolt aktsepteeritud.“

Need dokumendid lükkavad ümber kostja väited, et töid, mille eest arve nr 1-013 esitati, ei ole

vastavalt alltöövõtulepingutele nr N-213 ja nr N-173 vastu võetud (et kostja ei ole allkirjastanud

tööde vastuvõtu akte).

Hageja esitatud tõendite ebaehtsust oleks pidanud tõendama kostja, kuid kostja ei ole oma

vastavat väidet põhistanud. Hageja seevastu on tõendanud, et kostja on arve nr 1-031 aluseks

olevad tööd vastu võtnud. Hageja on selgitanud, et tegemist on kostja enda poolt välja töötatud

(koostatud) aktidega. Aktis toodud osavõtjate nimed – M K ja K K – need nimed on samuti kostja

enda poolt aktidele lisatud. Lisaks S. T suhtles kostjaga alltöövõtulepingutega seotud küsimustes

W E OÜ esindajana ka K K. Kostja tõendist nähtuvalt (tl 57) on kostja esindaja M K lisanud e-

kirjavahetusse suhtluses W E OÜ-ga ka K K (xxx). Lisaks M. K suhtles W E OÜ-ga

alltöövõtulepingutega seotud küsimustes kostja esindajana ka M K. Muuhulgas toimus M K

vahendusel alltöövõtulepingute järgse teise etapi tööde vastuvõtmine ja tööde üleandmise aktide

allkirjastamine. Tulenevalt TsÜS § 116 lg-st 2 kehtib M K volituste eeldus. TsÜS § 116 lg 2

sätestab et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu

isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise

majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses

tegutseva isiku nimel. Seoses TsÜS § 116 lg-s 2 sätestatuga on TsÜS-i kommenteeritud

väljaandes märgitud, et: „Tehingu tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku nimel

eeldatakse eelkõige selliste isikute puhul, kes tegutsevad tehingu teisele poolele äratuntavalt teise

isiku ettevõttes või kutsetegevuses.“ Arvestades, et M K oli kostja enda poolt lisatud tööde

üleandmise akti tööde vastuvõtjaks, on ilmne, et M K tegutses äratuntavalt Seve Ehituse AS-is.

Akte ei allkirjastanud S T ega M K, sest nimetatud isikud reisisid seoses tööga pidevalt ringi

(viibides erinevatel ehitusobjektidel). Kostja ei ole eeltoodud hageja väidetele vastu vaielnud.

Kohus nõustub hageja seisukohaga, et tööde kostja poolt vastuvõtmise fakti tõendamiseks piisab

vaid kostja kui tööde vastuvõtja esindaja allkirja olemasolust.

Kohtu hinnangul on kostja poolt allkirjastatud kinnituskiri käsitatav deklaratiivse

võlatunnistusena. Kostja on kinnitanud arve nr 1-031 aluseks olevate tööde kättesaamist 20. juulil

2016 müüjale (tl 74-74p) ja seejärel hagejale 26. juulil 2016 (tl 17p) ning veel mitu kuud pärast

tööde üleandmise akti allkirjastamist tegi kostja hagejale makseid (arve nr 1-031 osaline

tasumine).

10. Riigikohtu lahendi kohaselt asjas nr 3-2-1-101-16 (p 13) kui võlgnik on andnud kinnituskirja ja

see on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, ei saa sellest vähemalt eelduslikult järeldada, et

võlgnik on loobunud VÕS § 171 lg-st 1 tulenevast aluskohustuse puudumise vastuväitest.

Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab

tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (nt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15, p

13). Seega hindab kohus järgnevalt kostja vastuväidet nn aluskohustusele, et hageja kui faktoor ei

saa nõuda kostjalt kui faktooringuvõlgnikult arve nr 1-013 alusel rahalise nõude täitmist, kuivõrd

faktooringu kliendi ja kostja vahel sõlmitud alltöövõtuleping on täitmata.

Kostja on selgitanud, et kostjal on müüja vastu alltöövõtulepingute rikkumisest tulenevad nõuded.

Müüja töös on avastatud puudusi, millised ei olnud kostjale teada ajal, mil müüja loovutas nõuded

hagejale (tl 22). Eeltoodust tulenevalt ei ole müüja alltöövõtulepinguid täitnud.

Kostja on selgitanud, et 20.09.2016 teavitas kostja klient A W Jr., BE ja xxx AS-st kostjat telefoni

teel asjaolust, et temani on jõudnud teave, et xxx AS keeldub alltöövõtulepingute alusel rajatud

elektrisüsteeme pingestamast (majadesse elektrit sisse lülitamast) põhjusel, et W E OÜ on

kaotanud Norra Kuningriigis elektritööde vastutuslitsentsi. W E OÜ ise litsentsi kaotusest kostjat

ei teavitanud. A W Jr palus kostja esindajal uurida, kas teave W E OÜ litsentsi peatamisest vastab

tõele. Kostja esindaja helistas W E OÜ seaduslikule esindajale, kes kinnitas kostja esindajale, et

ta ei ole sellest teadlik ning kõik on korras. 21.09.2016 suhtles kostja uuesti W E OÜ esindajaga,

kes väitis, et xxx AS on W E OÜ suhtes negatiivselt meelestatud, väites, et põhjuseks on asjaolu,

et W E OÜ määratles enda ettevõtte Norra postiaadressina suvalise maja xxx ning kõik sinna

saadetud kirjad tagastati saatjatele. Müüja esindaja kinnitas, et ta on teadlik litsentsi peatamisest,

kuid väitis, et see on seotud viidatud aadressiprobleemiga, kuid litsents saab taastatud 23.09.2016

ning siis on võimalik ka hoonete, milles W E OÜ oli teostanud elektritöid, üleandmine-

vastuvõtmine.

23.09.2016, kui kostja hakkas hoonet arendajale üle andma, selgus, et xxx AS keeldub objektidele,

millised olid hõlmatud alltöövõtulepingute-järgsete töödega, elektrit sisse lülitamast, põhjendades

seda asjaoluga, et W E OÜ oli kaotanud litsentsi juba 2016 suvel, põhjuseks teistel objektidel

(Norra Kuningriigis) puudustega elektripaigaldustööde tegemata jätmine ning W E OÜ vastavat

litsentsi ei ole taastatud.

Seega avaldas müüja esindaja kostjale ebaõiget teavet selle kohta, et ta ei tea ettevõtte litsentsi

peatamisest ega selle põhjustest. VÕS §-st 102 tuleneb, et võlgnik peab võlausaldajale teatama

kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda,

kui ta sai takistavast asjaolust teada. Tegemist on alltöövõtulepingute nõuetekohase täitmise

seisukohalt määrava asjaoluga, millest oleks tulnud kostjat viivitamatult teavitada.

VÕS § 641 lg 1 sätestab, et töö peab vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad

vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid ning lg 2 p 1 kohaselt ei vasta töö muu hulgas

lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 101 lg 1 p 2 kohaselt, kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda.

Arvestades, et allatöövõtulepingute puhul on tegemist vastastikusi kohustusi sisaldavate

lepingutega ning müüja on jätnud enda kohustused täitmata, on kostja õigustatud kasutama

õiguskaitsevahendit, s.o tasu maksmise kohustuse täitmisest keeldumist. VÕS § 111 lg 1 järgi võib

üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse

täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab,

kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping).

Töövõtulepingu puhul on töövõtja ja tellija vastastikusteks kohustusteks ühelt poolt nõuetele

vastava töö tegemine ja teiselt poolt selle eest tasu maksmine. Kui töövõtja tehtud töö ei vasta

lepingutingimustele, saab tellija esmalt nõuda töö parandamist või uue töö tegemist (lepingu

täitmise nõue VÕS § 646 järgi). Sellest tulenevalt saab tellija keelduda lepingutingimustele

mittevastava töö korral tasu maksmast seni, kuni töövõtja teeb nõuetekohase töö või parandab töös

esinenud puudused, s.o tasu maksmise seniks edasi lükata, kuni töövõtja täidab lepingu

nõuetekohaselt. Käesolevas asjas müüja uut tööd ei teinud ning kõigi puuduste parandamisega on

tegelenud kostja. Tegemist on olulise lepingu rikkumisega müüja poolt, mistõttu on kostjal õigus

keelduda alltöövõtulepingutest tulenevate tasude maksmisest.

Hageja arvates omab käesolevas tsiviilasjas tähtsust vaid asjaolu, kas müüja poolt on teostatud ja

kostja poolt on vastu võetud alltöövõtulepingute järgsed teise etapi tööd, mille eest arve nr 1-031

on esitatud ja mille puuduoleva osa tasumist hageja kostjalt käesolevas tsiviilasjas nõuab. Hageja

on tõendanud, et need tööd on nõuetekohaselt teostatud ja kostja poolt vastu võetud.

Kostja seevastu on seisukohal, et alltöövõtulepingutes nr N-213 ja N-173 ei lepitud kokku tööde

etapiviisilises üleandmises-vastuvõtmises ning kostja ei ole allkirjastanud tööde etapiviisilisi

üleandmise-vastuvõtmise akte, mistõttu ei ole ka tasunõue arve nr 1-031 alusel muutunud

sissenõutavaks tulenevalt VÕS § 637 lg-st 4. Alltöövõtulepingutes nr N-213 ja N-173 sätestatud

töid tuleb vaadata tervikuna, sest tööde üleandmine-vastuvõtmine on kokku lepitud tervikuna.

Tööd tuli ühe tervikuna üle anda pädevale asutusele xxx AS-ile Norra Kuningriigis. Oluline on, et

W E OÜ alltöövõtulepingujärgsed tööd olid elektritööd, mille nõuetekohasust saab hinnata ja

seeläbi töid üle anda-vastu võtta üksnes siis, kui Norra Kuningriigi pädev kohalik elektrienergia

võrguettevõtte xxx AS on objekti ning vastutusdokumentatsiooni enne liitumist heaks kiitnud.

Kostja ei võtnud hagejalt alltöövõtulepingute-järgseid töid vastu ning kostjal puudub kohustus

tasuda mittenõuetekohaselt teostatud tööde eest.

Kostja ja müüja W E OÜ vahel sõlmitud alltöövõtulepingud nr N-173 ja nr N-213 vastavad VÕS

§ 635 lg 1 järgi töövõtulepingu tunnustele. Töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude

rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg

7 mõttes sissenõutavaks. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö

valmimisest. VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või

kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda

vastava tööosa vastuvõtmisel.

Tasunõude sissenõutavuse hindamiseks peab kohus esmalt tuvastama, kas alltöövõtulepingus

lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest. Riigikohus on varasemas

praktikas selgitanud, et tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja

ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või

vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue

sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö vastu, või kui see on

tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi töö

vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil töö

vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda VÕS §

637 lg 4 teise lause kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-17, p 12.4;

Riigikohtu otsus nr 3-2-1-93-15, p 10; otsus nr 3-2-1-44-15, p 13).

Kuigi kostja on selgitanud, et alltöövõtulepingud nr N-172 ja N-213 ei näe ette tööde etapiviisilist

üleandmist ja vastuvõtmist ning seega ei ole toimunud W E OÜ ja kostja vahel mistahes tööde

etapiviisilist üleandmist-vastuvõtmist, sealhulgas hageja viidatud nn teise etapi tööde üleandmist-

vastuvõtmist, on esitatud tõendite alusel (tl 74-75p) võimalik asuda seisukohale, et müüja ja kostja

olid kokku leppinud alltöövõtulepingu nr N-172 ja N-213 etappides.

Alltöövõtulepingute nr N-172 ja N-213 tööde üleandmist-vastuvõtmist reguleerivad

alltöövõtulepingute p-d 7, mille p-de 7.1. kohaselt töö üleandmine-vastuvõtmine toimub lepingu

objektil vastavalt lepingus sätestatud tingimustele ning täitja on kohustatud tellijale töö üle andma

ning tellija on kohustatud töö vastu võtma, kui töö vastab projektdokumentatsioonile ja lepingu

sätetele, täpne üleandmise-vastuvõtmise kuupäev ja kellaaeg täpsustatakse ehituskoosolekutel.

Alltöövõtulepingute p-d 3.2. sätestavad, et täitja on kohustatud täitma ja allkirjastama Norra

Kuningriigi seadustest tuleneva vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni ning andma selle tellijale

üle enne viimase makse tasumist, kuid mitte hiljem kui 20.09.2016 (alltöövõtuleping nr N-173);

mitte hiljem kui 19.09.2016 (alltöövõtuleping nr N-213). Alltöövõtulepingute p 6.2. järgi tuli tööd

üle anda 30.09.2016. Kostja on selgitanud, et käesoleval juhul oli kokku lepitud, et hoone

üleandmine kostja poolt arendajale toimub 23.09.2016 ning arendaja poolt lõppklientidele

üleandmine toimub 15.10.2016. Alltöövõtulepingute nr N-172 ja N-213 punkti 5.1. kohaselt

Lepinguga määratletud töö teostamise eest tasutakse tellija poolt vastavalt maksegraafikule.

Seega olid müüjal ja kostjal alltöövõtulepingutes kokkulepped, mil viisil toimub tööde

üleandmine-vastuvõtmine; et tasutakse vastavalt maksgraafikule; et müüja on kohustatud vastutus-

ja mõõdistusdokumentatsiooni üle andma kostjale mitte hiljem kui 20.09.2016 (alltöövõtuleping

nr N-173) ning mitte hiljem kui 19.09.2016 (alltöövõtuleping nr N-213) ning lisaks kokkulepe, et

hoone lõplik üleandmine kostja poolt arendajale toimub 23.09.2016.

Arve nr 1-031, mida hageja finantseeris ja millest tuleneva nõude hageja müüjalt omandas, esitas

hageja kostjale alltöövõtulepingute nr N-173 ja nr N-213 alusel teostatud teise etapi tööde eest.

Hagejal on õigus nõuda arve nr 1-013 tasumist kostjalt, kuna pooled ei vaidle, et tööd, mille eest

arve nr 1-031 esitati, on müüja poolt tehtud, on esitatud tõendid, et need on ka kostja poolt vastu

võetud ning et on olemas kokkulepe selle töö osa eest eraldi tasumine. Nii alltöövõtulepingus nr

N-213 kui ka N-173 leppisid kostja ja müüja kokku tööde etappides, millele viitavad

alltöövõtulepingute lisad (tl 74-74 p; 75-75p), kus on reguleeritud tööde etapiline akteerimine ja

maksmine osade kaupa. Täpsemalt on kostja ja müüja kokku leppinud nende vahel sõlmitud

alltöövõtulepingus nr N-173 tööde teostamises, akteerimises ja tööde eest tasumises viies etapis

(tl 75). Alltöövõtulepingus nr N-213 lepiti kokku tööde teostamises, akteermises ja tasumises

neljas etapis (tl 75p). Samuti on tööde üleandmise aktides (tl 74-74p) kirjas, et: “Teine osa lepingus

ettenähtud töödest on lõpetatud ja tellija poolt aktsepteeritud.” Ka käesoleval juhul oli töövõtja

tasunõude sissenõutavaks muutumine seotud konkreetse etapi tööde üleandmise-vastuvõtmisega.

Kohus on seisukohal, et tasunõue alltöövõtulepingute nr N-213 ja N-173 alusel teostatud tööde

eest, mille eest esitati arve nr 1-031, muutus sissenõutavaks hiljemalt 10 tööpäeva jooksul peale

tööde üleandmise aktide allkirjastamist 20.07.2016 (tl 74-74p). Hageja on tõendanud, et teise etapi

tööd, mille eest arve nr 1-031 esitati, on kostja poolt vastu võetud. Tõenditeks on kostja juhatuse

liikme kinnitus (tl 17p -18) ja teise etapi tööde vastuvõtmise aktid (tl 74-74p).

Kostja on selgitanud, et ehitusvaldkonnas on nn avansiliste maksete tegemine tavapärane, kuid

selliste osamaksete tasumine ei ole mingil määral samastatav tööde üleandmise-vastuvõtmisega

osade kaupa. Kuigi kostja on selgitanud, et maksegraafik ei reguleeri tööde üleandmise ja

vastuvõtmisega seonduvat, on sellest siiski selgelt nähtuv poolte kokkulepe, et tasumine toimub

osade kaupa peale vastavate tööde akteerimist (tl 75-75p) ning tõenditena on juurde lisatud ka

tööde kliendile üleandmise aktid (tl 74-74p). Kohtu hinnangul ehitusvaldkonnas on etapiviisiline

tööde üleandmine-vastuvõtmine ka tavapärane.

Seega, kuivõrd pooled ei vaidle, et müüja on töö, mille eest arve nr 1-031 esitati, teinud valmis ja

kuivõrd on leidnud tõendamist, et tasu selle eest on muutunud sissenõutavaks ning hagejale

loovutatud, saab hageja tugineda kostja suhtes hagiavalduses esitatud tasu maksmise nõudele.

Hagi aluseks on teise etapi tööde eest esitatud arve nr 1-031 osaline tasumata jätmine. Üleandmise

akt allkirjastati kostja poolt teise etapi tööde vastuvõtmise kohta 20. juulil 2016.a, seega muutus

tasunõue teise etapi tööde eest sissenõutavaks hiljemalt 10 tööpäeva jooksul peale vastavate tööde

akteerimist. Ülejäänud tööde etapid ei ole käesolevas vaidluse esemeks ning hageja on kinnitanud,

et nendest töödest tekkinud rahalisi nõudeid ei ole hagejale loovutatud.

Kostja etteheited müüjale puudutavad alltöövõtulepingu nr N-173 ja N-213 viimase etapi töid ja

alltöövõtulepingut nr N2015/EL-1. Vastavalt alltöövõtulepingu nr N-173 lisale 4 on viienda (so

viimase) etapi tööks vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni allkirjastamine, esitamine ja

vastuvõtmine. Vastavalt alltöövõtulepingu nr N-213 lisale 4 on neljanda (so viimase) etapi tööks

vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni allkirjastamine, esitamine ja vastuvõtmine. Väited

viimase etapi töödes esinevatest puudustest ei ole asjakohased, sest arve nr 1-031, mille tasumist

hageja nõuab, on esitatud alltöövõtulepingute nr 1-173 ja nr N-213 teise etapi tööde eest. Teise

etapi tööd (seinasisesed kaabeldustööd) on kostja vastu võtnud ja aktsepteerinud ning seda nii

müüja (tööde üleandmis vastuvõtmis aktide allkirjastamine 20. juunil 2016.a; tl 74-74p) kui ka

hageja ees (kinnituskirja allkirjastamine 26. juulil 2016, tl 17p-18).

Hageja on seega tõendanud, et alltöövõtulepingute nr N-213 ja nr N-173 järgsed teise etapi tööd,

mille eest arve nr 1-031 esitati, on nõuetekohaselt teostatud ning et kostja on need tööd vastu

võtnud (aktsepteerinud). Kostja pidi hageja nõudest vabanemiseks tõendama vastupidist, st,

tõendama, et tööd olid tegemata, et kostja neid ei aktsepteerinud või et antud kinnitused olid

ebaõiged või dokumendid võltsitud, kuid kostja vastavaid asjaolusid tõendanud ei ole.

11. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis

tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu

nõude loovutamise ajal.

Hageja on seisukohal, et kõik kostja vastuväited on tekkinud pärast arvest nr 1-031 tuleneva

rahalise nõude hagejale loovutamist. Tulenevalt VÕS § 171 lg-st 1 ei saa kostja selliseid

vastuväiteid hagejale esitada või vähemalt nendele tuginedes keelduda arvest nr 1-031 tuleneva

rahalise kohustuse täitmisest hageja ees. Kostja vastuväited puudutavad altöövõtulepingute nr N-

213 ja nr N-173 viimast etappi, mida hageja ei finantseerinud. Nõude loovutamisel ja veel pikk

aega pärast arvest nr 1-031 tuleneva rahalise nõude omandamist kostjal mistahes vastuväited

puudusid. Hageja on selgitanud, et esmakordselt keeldus kostja arve nr 1-031 täies ulatuses

tasumisest 3. aprilli 2017 telefonivestluses hagejaga.

Kostja on ka ise selgitanud, et: “Sellel ajahetkel kui kostja arvet nr 1-031 tasus ei olnud kostja

teadlik W E OÜ ebakvaliteetsest tööst, pärast puudustest teadasaamist W E OÜ töös katkestas

kostja hagejale maksete tegemise ning teavitas hagejat põhjusest.” (p 2.3.1 tl 91p-92) Sellega

kinnitab kostja ka ise, et kostja vastuväited arvel nr 1-031 toodud rahalisele nõudele on tekkinud

alles pärast arvel nr 1-031 toodud rahalise nõude hagejale loovutamist.

Kohus nõustub, et tulenevalt VÕS § 171 lg-s 1 sätestatust ei saa kostja esitada neid vastuväiteid,

mis on tekkinud pärast arvega nr 1-031 seotud nõude hagejale loovutamist ja keelduda sel

ettekäändel arvega nr 1-031 seonduva puuduoleva osa tasumisest. Riigikohtu otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-24-12 (p-s 11) on märgitud järgmist: „Kolleegium leiab aga, et kohtud on valesti

kohaldanud VÕS § 171 lg 3, jättes välja selgitamata, millal tekkis kostja nõue müüja vastu, mida

kostja soovis hageja nõudega tasaarvestada. Kolleegiumi arvates võib võlgnik selle sätte järgi oma

nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku

tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise ajal. Sellisele tõlgendusele viitab

sätte sõnastus, mis räägib võlgnikule kuulunud nõudest. Samuti on sarnaselt reguleeritud VÕS §

171 lg-s 1 võlgniku üldine õigus esitada loovutatud nõudele vastuväiteid. Sellega on tagatud, et

võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel ei halveneks, kuid samas on välistatud

võlgniku ja nõude loovutaja pärast nõude loovutamist sõlmitud kokkulepped, mis kahjustaksid uut

võlausaldajat.“ Liiatigi puudutavad kostja vastuväited puudustega töö osas alltöövõtulepingute

viimase etapi töid, mida hageja ei finantseerinud ja millega seotud rahalisi nõudeid hagejale ei

loovutatud. On leidnud tõendamist, et alltöövõtulepingud nr N-213 ja N-173 (tl 13p-16) koos selle

lisadega (tl 74-75p) nägid ette töö etapiviisilise üleandmise-vastuvõtmise (aksepteerimise).

Kohus ei analüüsi seetõttu kostja vastuväiteid alltöövõtulepingute viimase etapi tööde üleandmise-

vastuvõtmise ja nõuetekohase teostamise kohta, sest hageja nõude aluseks on teise etapi tööd.

Teise etapi tööd on müüja poolt nõuetekohaselt teostatud ning tõendatud on, et need tööd on kostja

poolt vastu võetud. Tööde vastuvõtmist ja nende teostamise nõuetekohasust on kostja kinnitanud

kinnituskirjas. Lisaks loobus kostja kinnituskirja allkirjastamisega vastuväidete esitamisest hageja

ees seonduvalt arvega nr 1-031. Kostja on allkirjastanud kinnituskirja, milles on välja toodud, et:

„Arvega nr 1-031 seotud märkused, kaebused ja reklamatsioonid, mis puudutavad lepingulist

suhet, tuleb esitada müüjale ning ostja aktsepteerib ja on nõus, et finantseerija ei ole nende eest

vastutav.“ Seega on kostja kinnitanud, et kui müüja rikub kostjaga sõlmitud lepinguid, suunab

kostja vastavad nõuded müüja vastu ning müüjapoolne rikkumine ei vabasta kostjat hageja kui

finantseerija ees kohustuse täitmisest.

12. Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus

loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel

ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76 lg 3). Kostjal lasus kohustus tasuda hagejale arve nr 1-

031 hiljemalt 11. augustiks 2016 summas 38 311,81 eurot, mida aga kostja kogu ulatuses ei

tasunud. Tulenevalt asjaolust, et kostja ei ole hageja ees oma rahalisi kohustusi täitnud, nõuab

hageja kostjalt täitmata osas kohustuse täitmist, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevus summas 14 311,81 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude ning mõistab kostjalt

hageja kasuks välja 14 311,81 eurot.

13. Kostja on teinud summas 21 460,20 eurot protsessuaalse tasaarvestusavalduse juhuks, kui kohus

leiab, et hageja nõue on kasvõi osaliselt põhjendatud. VÕS § 171 lg 3 p 2 kohaselt võlgnik võib

talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja

arvatud juhul, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui

võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi.

Kostja leiab, et tasaarvestusavalduse nii formaalsed kui materiaalsed eeldused on täidetud. Kostjal

tekkis kahju seetõttu, et W E OÜ-l puudus elektritööde teostamiseks litsents. Vastavalt kostja ja

W E OÜ vahel sõlmitud alltöövõtulepingutele (lepingud nr N-213 ja N-173 pidi W E OÜ täitma

ja allkirjastama Norra Kuningriigi seadustest tuleneva vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni

ning andma selle kostjale üle hiljemalt 19.09.2016 (lepingu nr N-213 puhul) ja 20.09.2016 (lepingu

nr N-173 puhul), millise kohustuse jättis W E OÜ täitmata. Litsentsi puudumine muutis võimatuks

lepingute N-213 ja N-173 täitmise ja puuduste kõrvaldamise W E OÜ poolt. Kostja pidi nii

puuduste kõrvaldamiseks kui dokumentatsiooni saamiseks pöörduma kolmandate, litsentsi

omavate isikute poole.

Kostja tasaarvestus põhineb tehtud kulutuste tõttu kostjale tekkinud kahjul. Kostjal ei oleks

kulutusi tekkinud, kui W E OÜ oleks oma kohustusi täitnud (teinud töid nõuetekohaselt ning

esitanud kostjale nõuetekohase dokumentatsiooni). Kostja kulutused on järgnevad:

- H. B AS on esitanud kostjale järgmised arved: 1) 08.12.2017 arve nr 59820 summas 11 645

NOK (s.o 1219 eurot); arvel on viidatud xxx asuvatele majadele, milline puudutab

alltöövõtulepingus nr N-213 toodud objekte (N-213 p 2.1); 2) sularahaarve summas 6365 NOK

(s.o 666,40 eurot); 3) 31.10.2016 arve nr 57046 summas 2379 NOK (s.o 249 eurot), milline

seondub alltöövõtulepingus nr N-213 toodud objektiga xxx; 4) 22.12.2016 arve nr 57503 summas

575 NOK (s.o 59,70 eurot) (tl 115-116; 133-135 – H. B AS esitatud arved koos

maksekorraldustega). M O H. B AS-st on 08.12.2017 e-kirja teel kostjale selgitanud, et xxx´i

objektil oli eelnevalt tehtud palju kummalisi töid, mis tuli ümber teha (tl 117 – H. B AS 08.12.2017

e-kiri);

- xxx AS on kostjale esitanud järgmised arved: 1) 28.12.2016 arve nr 10814 summas 17 062,50

NOK (s.o 1879,61 eurot); 2) 29.10.2016 arve nr 10750 summas 55 781,72 NOK (s.o; 6182,17

eurot); 3) 21.10.2016 arve nr 10738 summas 25 329,32 NOK (s.o 2604,30 eurot) (tl 118-121p; tl

136-137p – xxx AS arved koos maksekorraldustega);

- A P on kostjale esitanud arve nr 27072017 summas 3000 eurot (tl 122-122p; tl 138 – A. P arve

koos maksekorraldusega). A. P on elektrik, kes teostas alltöövõtulepingutes nr N-173 ja N-213

nimetatud objektidel töid pärast seda, kui selgus, et W E OÜ on litsentsi kaotanud. A. P on

15.03.2018 e-kirjas selgitanud, et töödeks vajalikud materjalid telliti xxx AS-lt ning töid teostas

A. P. A. P kinnitab, et teostas töid xxx ja xxx objektidel. A. P selgitab sedagi, et viidi läbi täielik

tööde kontroll ning läbi A. Pi osutus võimalikuks nõuetekohane dokumentatsioon esitada, mis ka

xxx AS poolt kinnitati (tl 123; 124 – A. P´i 15.03.2018 e-kiri);

- Lisaks eeltoodule viibisid W E OÜ esindajad (S T, R A) põhjendamatult kostja kulul xxx´i

hotellis xxx ning jätsid arve maksmata. Sellega tekitas W E OÜ kostjale kahju summas 7765 NOK

(s.o 860 eurot) (tl 125-127; tl 139-141 – hotelliarved);

- Seoses sellega, et W E OÜ-l puudus litsents, ei saanud tööd kokkulepitud ajaks valmis ning xxx

AS keeldus majasid elektrivõrku lülitamast. Nimetatu tõi omakorda kaasa selle, et kostja ei saanud

lepingu N-213 järgset objekti anda tähtaegselt üle tellijale AS-le xxx xxx. AS xxx, kes oli kostjalt

tööd tellinud, kasutades selleks pangalaenu, ei saanud objekti üleandmisega venimise tõttu laenu

tagasi maksta, mis tõi talle kaasa täiendava pangalaenu intressikulu kahe kuu eest, s.o oktoober ja

november 2016. AS xxx juhatuse liige A W jr on 19.12.2016 e-kirjas kostjale kujunenud olukorda

selgitanud ning teada andnud, et nende kulud kahe kuu intresside näol on 21 230 NOK ehk

ligikaudu 2350 eurot, millise summa palub ta kostjal hüvitada. Kostja koostaski 20.12.2016 AS-le

xxx kreeditarve summas 21 230 NOK-i (tl 160-160p). Juhul, kui W E OÜ-l oleks olnud litsents,

ei oleks eelnimetatud olukorda tekkinud, s.o objekti üleandmine kostja tellijale ei oleks viibinud

ning kulu summas 2350 eurot ei oleks tekkinud.

Ülalkirjeldatud asjaoludest nähtuvalt on kostjal tekkinud kahju kokku summas 21 460,20 eurot

(1879,61 + 6182,17 + 2604,30 + 3000 +2 49 + 59,7 + 1219 + 666,40 + 2390 + 860 + 2350).

Hageja vaidleb tasaarvestusavaldusele vastu, leides, et antud juhul ei saa kostja oma väidetavat

nõuet hageja poolt hagis esitatud nõudega tasaarvestada.

VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Riigikohus on korduvalt selgitanud,

et hagimenetluses tasaarvestuse avalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab,

ei ole tingimuslik VÕS § 198 teise lause mõttes, st selline tasaarvestuse avaldus on lubatav (vt 3-

2-1-23-11, p 10). Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja seejuures esitama vastuhagi. Kui kostja

on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama

(vt 3-2-1-111-06, p 16). Tasaarvestus lahendatakse, kui hagi tuleks tasaarvestuseta kasvõi osaliselt

rahuldada (vt 2-14-21710, p 42).

Kohtu hinnangul ei ole kostja taotletud tasaarvestus lubatav.

Esiteks, kõik kostja tasaarvestuse vastuväited puudutavad alltöövõtulepingute viimase etapi töid,

mida hageja ei finantseerinud ja millise etapiga seotud nõudeid hagejale ei loovutatud. On

tõendatud, et kostja ja müüja olid kokku leppinud tööde teostamises, tasumises ja vastuvõtmises

alltöövõtulepingus nr N-173 viies etapis ning alltöövõtulepingus nr N-213 neljas etapis. Vastavalt

alltöövõtulepingute lisadele olid vastutus- ja mõõdistusdokumentatsiooni allkirjastamine,

esitamine ja vastuvõtmine viimase etapi tööd (tl 75-75p). Puudub vaidlus, et teise etapi tööd on

müüja poolt nõuetekohaselt teostatud ning on tõendatud, et need on ka kostja poolt vastu võetud

ning arve nr 1-031 on esitatud seonduvalt alltöövõtulepingute N-213 ja N-173 teise maksega (tl

16p-17).

Teiseks, kõik kostja tasaarvestatavad nõuded on tekkinud pärast arvel nr 1-031 toodud nõude

hagejale loovutamist, kuid VÕS § 171 lg 1 järgi saab võlgnik esitada uuele võlausaldajale üksnes

neid vastuväiteid, mis olid olemas juba nõude loovutamisel. Nõude loovutamisel (26. juuli 2016)

kostjal vastuväited arvega nr 1-031 seotud nõudele puudusid. Kinnituskirjas (tl 17p-18) kinnitas

kostja 26.07.2016 muuhulgas, et: „puuduvad õiguslikud alused, millest tulenevaid nõudeid saaks

arvelt nr 1-031 toodud nõudega tasaarvestada“. Kostja esitatud menetlusdokumentidest nähtub,

kuid ka esitatud arvetest, et kostja tasaarvestatavad vastuväited tekkisid alles pärast nõude hagejale

loovutamist. Kostja on ka ise kinnitanud (29. märtsi 2018 menetlusdokumendi p-s 2.4 tl 113p), et

W E OÜ töös on avastatud puudused, mis ei olnud kostjale kui tellijale teada ajal, mil W E OÜ

loovutas nõude hagejale.

Seega, kostja tasaarvestatavad nõuded muutusid sissenõutavaks hiljem kui hagejale loovutatud

nõue ning hiljem kui kostja loovutamisest teada sai. Käesoleval juhul muutus hageja nõue

sissenõutavaks 11. augustil 2016 ja kostja sai nõude loovutamisest teada hiljemalt kinnistuskirja

allkirjastades (26. juuli 2016).

Tulenevalt VÕS § 171 lg 3 p-s 3 sätestatust ei saa kostja oma väidetavaid nõudeid W E OÜ vastu

hageja kui uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Eeltoodud põhjustel ei analüüsi kohus kostja

nõuete põhjendatust ega tõendatust, samuti hageja väiteid, et tasaarvestusavalduses esitatud

nõuded on juba eelnevalt W E OÜ teiste arvetega tasaarvestanud ning et ka alltöövõtulepingute

viimase etapi tööd on W E OÜ poolt lõpule viidud ja kostjale üle antud.

Kostja vastuväite kohta – „et on ilmne, et kuivõrd müüjal ei ole kunagi olnud litsentsi, mis

võimaldaks tal Norra Kuningriigis elektritöid teostada, on tegemist kostja vastuväitega, mis oli

olemas nõude loovutamise ajal hagejale“ - on hageja selgitanud, et kostja väited müüjal vajaliku

litsentsi puudumisest ei vasta tõele. Kostja esindaja M. K on päringut Norrasse saates kas teadlikult

või siis kogemata ajanud segamini W AS ja W E organisatsiooni numbrid ja seetõttu ilmselt tuligi

vastuseks, et W E ei ole kunagi Norras elektriettevõtete registris olnud. W E registreeriti

esmakordselt DSB lehel 18. septembril 2013 (lisa 3 – väljavõte DSB lehelt ja tõlge). Hageja on

selgitanud veel, et Norras käib elektritöödega seonduv kõik läbi xxx portaali (www.elsmart.com).

Läbi xxx portaali käib näiteks eelteavituste tegemine enne objektil elektritööde alustamist, et

milliseid konkreetseid elektritöid hakatakse antud objektil tegema, kohalikult teenusepakkujalt

liitumiste tellimine, lõppdokumentatsiooni esitamine jne. xxx portaali kasutajaks on võimalik

saada ainult Norras registreeritud ettevõtetel, kes on heaks kiidetud DSB poolt ning kes on

registreeritud Elvirksomhtsregister (elektritööde litsentsi omavate ettevõtete register). Seega

müüja ei oleks saanud ühtegi elektritööga objektil alustadagi ega sinna tellida kasvõi näiteks ajutist

ehitusvoolu, kui ei oleks olnud litsentsi, rääkimata lõppdokumentatsiooni esitamisest ja

vooluvõrku ühendamiste tellimistest. Kostja oli tellinud enne xxx objekte müüjalt mitmele

projektile elektritöid, mis alustati ja lõpetati ning anti üle nõuetekohaselt, mis ei oleks aga saanud

kuidagi võimalik olla litsentsi omamata. Kostja ei ole eeltoodud hageja väidetele vastu vaielnud.

14. Juhindudes VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja et kostja on hageja ees raha maksmise kohustust rikkunud

(arve nr 1-031 tasumisega viivitanud), nõuab hageja kostjalt lisaks põhivõlale ka viivise tasumist.

Kinnituskirja allkirjastamisega nõustus kostja, et arve nr 1-031 tasumisega viivitamisel kohustub

ta tasuma hagejale viivist 0,5% päevas. Täiendavalt märgib hageja, et ka varasemate arvetega

sattus kostja viivitusse ja ka nendelt arvetelt arvestas hageja ja kostja tasus viivist 0,5%

võlguolevalt põhiosalt päevas. Hageja on lisaks selgitanud, et vastutulelikkusest kostjale on hageja

arvestanud viivist kostja jaoks soodsamalt kui seadus ette näeb – kostja poolt tehtud maksetest on

esmalt kaetud põhivõlga ja alles seejärel viivist (tl 25). Arvestades, et algne põhivõlg (arve summa)

oli 38 311,81 eurot, siis ei ületa hageja poolt nõutav viivis (antud juhul 35 819,01eurot) põhinõuet.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 367 esimeses lauses sätestatule võib

viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist

nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest (TsMS § 367 teine lause). Hageja taotleb kohtul välja mõista kostjalt

hageja kasuks viivis 0,5% päevas tasumata põhivõlgnevuselt (14 311,81 eurolt) perioodi

12.08.2016 (so alates arve nr 1-031 maksetähtpäevale järgnevast päevast) - 26.05.2017 (kuni hagi

esitamiseni) eest summas 35 819,01 eurot ning alates hagi esitamisest (27.05.2017) kuni

põhivõlgnevuse kohase täitmiseni viivise määras 0,5% päevas põhivõlgnevuselt.

Kostja seevastu leiab, et arvestades, et hageja põhinõue on summas 14 311,81 eurot ning juba

sissenõutavaks muutunud viivis summas 35 819,01 eurot, on ilmne, et põhivõlgnevust enam kui

kahekordselt ületav viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Arvestades, et käesoleval

juhul ei ole kostja tekitanud hagejale kahju ning tasu maksmise kohustus on aluskohustuse

puudumise tõttu ära langenud, ei ole hageja õigustatud kostjalt viivist nõudma. Kostja leiab, et

hagejal puudub õigustatud huvi hagiavalduses esitatud määras viivise nõudmiseks. Seetõttu taotleb

kostja, et kohus vähendaks viivisenõuet, sh edasiulatuva viivise nõuet, mõistliku suuruseni, mis ei

saa olla suurem kui põhinõue.

Seonduvalt viivisenõudega on kostja viidanud, et 07.04.2016 nõuete loovutamise lepingu nr xxx

p 5.1 (tl 7p) sätestab, et juhul, kui ostja (s.o kostja) viivitab arve tasumisega rohkem kui kolm

päeva ning ei ole tasunud hagejale viivist hageja määratud tähtpäevaks, on hagejal õigus nõuda

müüjalt täiendavat komisjonitasu (lisakomisjonitasu). Lisakomisjonitasu suuruseks on

lisakomisjonitasu protsent müügiarvel toodud summast. Lisakomisjonitasu protsent saadakse

järgnevalt: komisjonitasu protsent jagatakse maksetingimustes toodud päevade arvuga ning

saadud summa korrutatakse viivituses oldud päevade arvuga. Lisakomisjonitasu kohustub müüja

maksma hagejale üksnes hageja nõudmisel (viivis). Lepingu p-st 5.2.(tl 7p) tuleneb, et müüja ja

hageja lepivad kokku, et hageja nõuab ostjalt viivise tasumist alles pärast seda, kui müüja on

keeldunud hagejale lisakomisjonitasu maksmisest. Kostja viitab, et hageja ei ole tõendanud, millal

on hageja esitanud W E OÜ kui müüja vastu nõude lisakomisjonitasu maksmiseks ning kas ja

millises ulatuses on W E OÜ vastavat kohustust täitnud. Kostja on seisukohal, et vastavad asjaolud

omavad tähendust hageja väidetava viivisenõude osas kostja vastu.

Hageja on seisukohal, et isegi kui Lepingu eritingimuste p 5.2 laieneks Lepingu pooleks

mitteolevale kostjale, siis ei välista see kostjale viivisenõude esitamist. Hageja on W E OÜ-lt

lisakomisjonitasu nõudnud (esmakordselt koheselt pärast arve nr 1-031 maksetähtaja möödumist),

kuid W E OÜ keeldus selle maksmisest. Vastuseks hageja lisakomisjoni tasu nõudele teatas W E

OÜ juhatuse liige, et ta ei ole nõus lisakomisjonitasu maksma, kuivõrd W E OÜ ei ole oma

kohustusi rikkunud – tööd, mille eest arve nr 1-031 esitati, on tehtud ja kostja poolt vastu võetud.

Hageja peab kostja taotlust viivise vähendamiseks põhjendamatuks ja leiab, et see tuleks jätta

rahuldamata. Kostjal oli võimalik oma kohustus hageja ees täita ning sellega viivise suurenemist

vältida.

VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on oma kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 esimese kohaselt võib

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja on küll

viidanud hageja ja müüja vahel sõlmitud nõuete loovutamise lepingu eritingimuste p-le 5.2, milles

hageja ja müüja on kokku leppinud, et hageja nõuab kostjalt viivise tasumist alles pärast seda, kui

müüja on keeldunud hagejale lisakomisjonitasu maksmisest, kuid kuivõrd kostja ei ole hageja ja

müüja vahel sõlmitud nõuete loovutamise lepingu pool, ei saa kostja sellele tugineda.

Kostja on seisukohal, et põhivõlgnevust enam kui kahekordselt ületav viivisnõue ei ole kooskõlas

hea usu põhimõttega. Hageja sellega ei nõustu, kuna viivis ületab üksnes hagis esitatud põhinõuet,

mitte aga algset põhinõuet ehk kohustust, mille põhjal on hagis esitatud viivisenõue kujunenud.

VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist

vastavalt võlaõigusseaduse §-s 162 sätestatule. Käesolevas asjas on kostja teinud viivise

vähendamise taotluse.

Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14.

juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Viivise alandamine on kohtu

diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (p 16). Siiski peavad

kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada

tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab

üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad

(p 20). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise

vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju

olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (p-d 18 ja 19).

VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega

tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena,

seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt.

Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise

tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus

kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus

lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit

arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi

asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. VÕS § 162 lg 1 näitliku loetelu kohaselt tuleb ka

viivise vähendamisel arvestada erinevaid asjaolusid. Läbirääkimiste pidamine on üks asjaolu teiste

hulgas, mida tuleb viivise vähendamise taotlust lahendades sisuliselt analüüsida. Välistatud ei ole,

et sisuliste, mitte pelgalt võla tasumisega venitamise eesmärgil peetud läbirääkimiste pidamine

võib anda alust viivist vähendada. Läbirääkimiste pidamine ei anna aga alust viivise arvestust

katkestada. Samuti ei anna viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks ainuüksi alust

asjaolu, et võlgnik on ise nõustunud äärmiselt suure viivisemääraga laenulepingu sõlmimisega, ka

juhul, kui viivisemäär ei ole suurem põhivõlast, kuid on objektiivselt äärmiselt suur summa.

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-41-07 kohaselt põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka

seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldaja kaotab seadusest,

tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine

lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas

väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Olenevalt tuvastatud

asjaoludest on võimalik ka olukord, kus hea usu põhimõtte vastaseks osutub viivisenõue üksnes

teatud perioodi eest.

Kohtu hinnangul on kostja on esile toonud asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162

lg 1 alusel viivist vähendada. Arvesse võttes - võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust ligikaudu

62% ulatuses; nõude loovutuse tõttu tekkinud komplitseeritumat õiguslikku olukorda vaidluse

lahendamiseks kokkuleppel; asjaolu, et viivisemäär 0,5% päevas on kohtu hinnangul ka

lepinguliste suhete puhul keskmisest kõrgem määr - on kohtu hinnangul põhjendatud vähendada

viivist kokku summani 14 311,81 eurot. Kohus märgib võrdluseks, et kohaldades alates

12.08.2016 kuni otsuse tegemiseni seadusjärgset viivisemäära kogu arve summale (sh jättes

arvestamata, et kostja siiski tasus ka arvet osade kaupa), oleks arvestuslik viivis olnud 6 294,57

eurot. Kohtu hinnangul on kokku viivisesumma 14 311,81 eurot põhjendatud, arvestades poolte

kokkulepet kohaldada seadusest kõrgemat viivisemäära, kuid arvesse võttes ka kohtu poolt välja

toodud asjaolusid viivise vähendamiseks. Kohaldades edasiulatuvalt poolte vahel kokku lepitud

keskmisest kõrgemat viivisemäära 0,5% võlgnetavalt summalt päevas, on kohtu hinnangul

säilinud viivise kohaldamise otstarve motiveerida kostjat oma võlg võimalikult kiiresti tasuma.

VÕS § 162 lg-st 1 ja § 113 lg-st 8 ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks

muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat lepingujärgset viivist, kui kohus on jõudnud

põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja

poolte majandusliku seisundiga (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-167-09, p 10). Seega, kohtul on õigus

vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui

võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju.

Kohus mõistab välja kostjalt hageja kasuks viivise summas 14 311,81 eurot.

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt

menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas esitatud hagiga

nõudis hageja kostjalt põhinõudena ja kõrvalnõudena sissenõutavaks muutunud viivise kokku

summas 50 130,82 eurot, millele lisandus edasiulatuv viivis lepingujärgses määras tasumist, kuid

kohus rahuldas hageja nõude 28 623,62 euro ulatuses. Kohus rahuldab seega esitatud hagi nõude

osaliselt, s.o. 57,09 % ulatuses, mistõttu peab kohus põhjendatuks jätta hageja menetluskulud

57,09% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda.

TsMS § 177 lg 1 p 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega

pärast tsiviilasjas sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pullerits

kohtunik

Osaliselt tühistatud Tallinna RK 16.08.2019 lahendiga.