2-16-17653/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. august 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-17653

Tsiviilasi

Elite Power Group Limited hagi Averon

International OÜ vastu müügilepingust tuleneva võla

ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 28. märtsi 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Averon International OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

104 619,45 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Elite Power Group Limited

(registrikood 1063097, Briti neitsisaared), lepingulised

esindajad advokaadid Anton Sigal ja Kristiina Reinson

Kostja (apellant): Averon International OÜ (registrikood

12617705), lepinguline esindaja Danil Lipatov

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hageja 11. juuni 2018 taotlused ja võtta tsiviilasja toimikusse

apellatsioonivastuse lisadena esitatud dokumendid, samuti võtta toimikusse

31. juulil 2017 täiendavalt esitatud tõlge.

2. Harju Maakohtu 28. märtsi 2018 otsus tühistada osas, milles kostja menetluskulud

jäid suuremas osas kui 84% kostja kanda ja teha selles osas uus otsus, millega jätta

kostja maakohtu menetluskuludest 16% hageja kanda.

3. Punktis 2 viidatud otsuses tühistada menetluskulude rahaline kindlaksmääramine

osas, milles kindlaksmääratud kostja kuludest jäi 16% hagejalt välja mõistmata, ja

teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja

825,60 eurot, ning tasaarvestada see hageja kasuks välja mõistetud hüvitisega

vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

4. Ülejäänud osas jätta punktis 2 viidatud otsuse resolutsioon muutmata, aga

täpsustada selle sõnastust vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses

märgitule ja muuta otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa

punktile 13.3.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kõik kostja kanda.

2 (9)

7. Määrata ringkonnakohtu menetluskulud rahaliselt kindlaks vastavalt kohtuotsuse

resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista kostalt Averon International OÜ-lt hageja Elite Power Group Limited

kasuks põhivõlg 86 839,46 eurot ning viivis 10 832,84 eurot ja põhivõla summalt

86 839,46 eurot alates 29. märtsist 2018 viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras.

3. Maakohtu menetlusekuludest jätta 84% kostja kanda ja 16% hageja kanda.

4. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta kõik kostja kanda.

5. Määrata menetluskulud kindlaks rahaliselt.

5.1. Rahuldada hageja taotlus maakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks osaliselt summas 8 573,45 eurot ja mõista kostjalt hageja kasuks

välja 7 201,70 eurot.

5.2. Jätta rahuldamata hageja taotlus maakohtu menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks 1 740 euro ulatuses.

5.3. Rahuldada kostja taotlus maakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks summas 5 160 eurot ja mõista hagejalt kostja kasuks välja

825,60 eurot.

5.4. Rahuldada hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt summas 795 eurot ja mõista see summa kostjalt

hageja kasuks välja.

5.5. Jätta rahuldamata hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks 555 euro ulatuses.

5.6. Tasaarvestada punktides 5.1, 5.3 ja 5.4 märgitud rahalised kohustused, mille

tulemusena mõista kostjalt Averon International OÜ-lt hageja Elite Power

Group Limited kasuks välja menetluskulude hüvitis summas 7 171,10 eurot.

5.7. Kostjal Averon International OÜ-l tuleb tasuda punktis 5.6 märgitud summalt

hagejale Elite Power Group Limited viivist alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3 (9)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Elite Power Group Limited (hageja) esitas 22. novembril 2016 Harju maakohtule hagi

Averon International OÜ (kostja) vastu müügilepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks.

Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 86 839,46 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 29 162,48 eurot ja lisanduva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 nimetatud

määras.

Hageja väitel:

-

sõlmisid hageja ja kostja 2. aprillil 2014 müügilepingu (edaspidi „leping“), mille

kohaselt kohustus hageja perioodil jaanuar 2014 kuni jaanuar 2016 müüma kostjale

lepingus sätestatud tingimustel sünteetilist kummi (edaspidi „kaup“). Kokkuleppe

kohaselt pidi kauba hinna ja koguse määrama kindlaks lepingu lisadega;

-

praktikas toimus tellimuste esitamine jm suuliselt telefoni teel;

-

kostja esitas hagejale 2015. aasta alguses neli tellimust, mille alusel hageja tarnis

105,84 t kaupa. Tarnitud kauba eest esitas hageja kuus arvet. Kostja jättis arved

osaliselt tasumata;

-

kostja on arvete saamist ja tasumise kohustust kinnitanud arvete tasumiseks tehtud

(osaliste) maksetega. Ülekannete selgitused viitavad vaidlusaluste arvete numbritele,

st maksed tehti arvete tasumiseks. Samuti tunnistas kostja nõude olemasolu

25. juuni 2016 seisuga poolte vahel 23. – 25. juuni 2015 toimunud kirjavahetusega;

-

arvetel on märgitud tarnetingimised, milleks viie arve puhul on „FCA“ ja ühe arve

puhul „CPT“. Kauba äratoomiseks kasutas kostja kooskõlas tarnetingimustega FCA ja

CPT transpordifirmade abi, kellele hageja pidi kauba üle andma. Autode laadimiseks

suhtlesid kostja töötajad hageja töötajatega põhiliselt skype’i teel. Kostja töötajad

andsid hagejale teada, millal ja millised autod kaubale järgi saadetakse.

Transpordifirmad kinnitavad, et vaidlusaluste arvete aluseks olev kaup on kätte

toimetatud kostjale. Kinnitustes viidatakse autode numbritele, mis klapivad arvetele

märgituga ja poolte kirjavahetuses tooduga. Kinnitustes viidatakse ka kauba kogusele,

mis klapib samuti arvetega;

-

kostja võlgnevuse jääk on 20 545,60 eurot ja 70 497 Ameerika dollarit. Hagi esitamise

seisuga oli Euroopa Keskpanga euro : dollari kurss 1 : 1,0631. Hageja nõuab kokku

86 839,46 euro ( = 70 477 : 1,0631 + 20 545,60) tasumist;

-

lepingu p 6.4 kohaselt on kostja kohustatud tasuma hilinenud maksetelt viivist 0,5%

päevas tasumata summalt. Lepingu p 6.2 kohaselt tuli arved tasuda 100% ettemaksena

enne kaupade tarnimist või 30 päeva jooksul kauba tehasest välja saatmise järel. Arvete

kohaselt nõudis hageja tasumist ettemaksena, mistõttu hageja nõuab viivist

võlgnevustelt alates arvete esitamise päevadest. Sissenõutavaks muutunud viivise

kogusumma on 29 162,48 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

poolte vahel ei ole müügilepingut sõlmitud. Kohtusse esitatud müügilepingu dokument

on võltsitud, sest kostja juhatuse liige K Ž ei ole sellele alla kirjutanud;

-

poolte vahel olid küll ärisuhted, aga neid tuleb käsitleda seltsingulepinguna. Seltsingu

moodustasid TK (hageja esindaja), K. Ž (kostja esindaja) ja O B (Troyka Sp. z.o.o

esindaja);

-

seltsinglased leppisid detsembris 2010 kokku alustada äri seoses sünteetilise kautšuki,

keemilise tooraine, toiduainete koostisosade, plastikust graanulite hankimise ja ostu-

müügi ning valdusühingu asutamisega seoses. Samuti lepiti kokku koostöö kasumi

jaotamises võrdsetes osades, ehk 33,33% igaühele;

4 (9)

-

seltsinglaste panused ühise ärile olid järgmised: hageja esindaja poolt maksuvaba

ettevõte, kostja esindaja poolt teadmised ning ärisidemed ja O. B poolt akreditiivid,

kuna isikud alustasid äri rahalise panuseta;

-

seltsingulepingu olemasolu kinnitab 4. aprilli 2014 kirjavahetus, milles nähti ette

seltsingu arvestuspõhimõtted, aruannete poliitika ja akreditiivid. Ka läbirääkimised

pangaga 2015. aasta augustis kinnitavad, et poolte vahel oli seltsinguleping;

-

hageja ei tõendanud, et kostja sai hagis märgitud kauba kätte; väljastatud arved ei

tõenda kauba tarnimist ja kättesaamist;

-

I K ei ole kostja töötaja, seega puudus tal õigus kinnitada saldo või tunnistada võla

olemasolu.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 28. märtsi 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 86 839,46 eurot, viivise 10 832,84 eurot ja alates

29. märtsist 2018 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulud jaotas maakohus selliselt, et 84% hageja kuludest jäi kostja kanda ja kostja

kulud kõik kostja enda kanda. Maakohus määras ka kindlaks hagejale hüvitatava kulude summa

ja kohustas kostjat tasuma sellelt summalt viivist.

3.1. Esiteks tuvastas maakohus, et kostja kasutas I. K pidevalt oma majandustegevuses. Seda

kinnitab I. K e-posti aadress XXXXXXXXX. I. K kirjavahetusest nähtub, et arvete

vastuvõtmise ja arvete ning võlaarvestuse vastavuse jälgimisega tegeles kostja juures just tema.

Seega saab I. K e-kirju kasutada tõendina müügilepingu olemasolu tuvastamisel.

3.2. Teiseks tuvastas maakohus, et poolte vahel olid ärisuhted ja kostja tasus osaliselt hageja

väljastatud arved.

Hageja esitatud 2. aprilli 2014 lepingudokument on kohane tõend vaatamata sellele, et kostja

vaidlustas tema nimel sellele kantud allkirja. Nii selle kui teiste tõenditega (poolte töötajate

kirjavahetus ja skype’i vestlus ning transpordifirmade kinnitused) on tõendatud, et hageja müüs

kostjale kaupa, mida hageja omakorda ostis Venemaa tehasest. Seda tõendab kõikidel

kõnealustel arvetel olev märge, et kauba päritoluriik on Venemaa ja tarnetingimusteks on tehas

FCA Sterlitamak, Venemaa. Kauba veo korraldamine oli seejuures kostja ülesanne. Kauba

äratoomiseks kasutas kostja kooskõlas tarnetingimustega FCA ja CPT transpordifirmade abi,

kellele hageja pidi kauba üle andma. Autode laadimiseks suhtlesid kostja töötajad hageja

töötajatega põhiliselt skype’i teel. Kostja töötajad andsid hagejale teada, millal ja millised autod

kaubale järgi saadetakse.

Transpordifirmad kinnitavad, et vaidlusaluste arvete aluseks olev kaup on kätte toimetatud

kostjale. Kinnitustes viidatakse autode numbritele, mis klapivad arvetele märgituga ning

kirjavahetuses tooduga. Kinnitustes viidatakse ka kauba kogusele, mis klapib samuti arvetega.

3.3. Eespool nimetatud tõendite alusel jõudis maakohus järeldusele, et poolte vahel oli

sõlmitud müügileping, millega tarnis hageja kokku 105,84 t kaupa. Tarnitud kauba eest esitas

hageja kostjale kuus arvet. Hageja 2015. aasta kontoväljavõtetest ja kontoväljavõtte

koondtabelist nähtub, et kostja on hageja arved osaliselt tasunud. Hageja arvestuse järgi on kogu

kostja võlgnevus kuue arve alusel 86 839,46 eurot. Selles osas kuulub hageja nõue

rahuldamisele.

3.4. Viivise arvestamisel ei saa lähtuda lepingus kokkulepitud määrast, vaid aluseks tuleb

võtta VÕS §-s 113 ette nähtud määr, sest kostja on vaidlustanud 2. aprilli 2014

lepingudokumendi ehtsuse. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kuni hagi esitamiseni viivist

kokku 10 832,84 eurot.

5 (9)

3.5. Kostja esitatud tõendid ei tõenda, et hageja nõue kostja vastu tuleneks müügilepingu

asemel seltsingulepingust. Kostja käsitluse järgi on seltsingulepingu poolteks hageja esindaja,

kostja esindaja ja O. B, kuid nemad ei ole käesoleva vaidluse poolteks.

3.6. Maakohus jaotas hageja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163

lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, aga jättis kostja menetluskulud TsMS § 162

lg 1 alusel kõik kostja enda kanda.

3.7. Hageja menetluskulud on põhjendatud kogu ulatuses, st riigilõiv 1 500 eurot, tõlkekulu

323,45 eurot ja õigusabikulu 6 750 eurot, kokku 8 573,45 eurot. Hagi rahuldati 84% ulatuses,

mistõttu kostjal tuleb hagejale hüvitada 7 201,70 eurot (= 8 573,45 × 84%). Kostja menetlus-

kulud on põhjendatud ja vajalikud summas 5 160 eurot, mis jäävad kõik kostja enda kanda.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, kontrollida

hageja esindaja volitusi ja saata asja maakohtule uuesti lahendamiseks. Menetluskulud palub

kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks ei kontrollinud maakohus hageja esindajate esindusõigust. Teada ei ole, kas isik, kes

andis volituse hageja nimelt advokaadile, omab üldse esindusõigust.

Teiseks leidis maakohus põhjendamatult, et vaidlus ei ole seotud seltsingulepinguga. Kostja

esitatud tõendid kinnitavad, et hageja ja kostja majandustegevus käis läbi seltsingu, mille lõid

hageja esindaja, kostja esindaja ja O. B .

Kolmandaks ei saa I. K e-kirja arvutuse klappimise kohta lugeda kostjapoolseks

saldokinnituseks või võlatunnistuseks, mis tõendaks pooltevahelise müügilepingu olemasolu.

Esitatud kirjavahetusest ei nähtu, kas I. K nõustus esitatud andmetega või võla olemasoluga.

I. K puudus õigus kinnitada saldo või tunnistada võla olemasolu.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Koos vastusega apellatsioonkaebusele esitas

hageja seadusliku ja lepinguliste esindajate esindusõigust tõendavad dokumendid koos

tõlgetega. Lisaks esitas hageja 31. juulil 2018 täiendava tõlke.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus menetluskulude jaotamise ja rahalise kindlaks-

määramise kohta tuleb osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse

(TsMS § 657 lg 1 p 2). Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus sisuliselt muutmata, täpsustada

tuleb resolutsiooni sõnastust ja põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus

rahuldatakse küll osaliselt, aga kostja kannab kõik menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaebuse piire ja maakohtu otsuse kontrollimise ulatust.

7.1. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja apellatsioonkaebuse esitas ainult kostja. Kuna kostjal

puudub huvi vaidlustada maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, siis on otsus selles

osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

7.2. Kostja vaidlustas maakohtu põhjendused vaid osaliselt. Sisuliselt piirduvad kaebuse

väited hageja esindusõiguse puudumise, seltsingulepingu tuvastamata jätmise ja I. K e-kirja

ebaõige hindamisega. TsMS § 651 lg-st 1 ja § 652 lg 1 p-st 1 tuleneb, et ringkonnakohus

kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust eelkõige nende väidete piires.

7.3. Siiski annavad TsMS § 652 lg 8 ning TsMS § 656 lg-d 1, 2 ja 4 ringkonnakohtule õiguse

korrigeerida maakohtu lahendit kaebuse väidetest sõltumata osas, milles maakohus on

menetlusõigust oluliselt rikkunud. Käesoleval juhul on selleks põhjenduste vastuolulisus

2. aprilli 2014 lepingudokumendi tõendina arvestamise osas (järgnevas p 13), kostja

menetluskulude jaotamine (p 14) ja resolutsiooni ebatäpne sõnastamine (p 15).

6 (9)

7.4. Poolte esile toodud asjaolude ja kohtutele esitatud tõendite põhjal ei ole üheselt selge, et

hageja väidetavatele müügilepingutele või kostja väidetavale seltsingulepingule tuleks

kohaldada Eesti õigust. Tsiviilkohtumenetlust iseloomustav dispositiivsuse põhimõte tähendab

ka poolte õigust kohtumenetluse vältel kokku leppida vaidluse lahendamisele kohaldatava

õiguse suhtes. Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust motiivil, et kohus kohaldas

vaidluse lahendamisel Eesti õigust. Sellest saab järeldada, et pooled on Eesti õiguse

kohaldamises hiljemalt kohtumenetluses ajal kokku leppinud (vt Riigikohtu 16. veebruari 2005

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-04, p-d 17 ja 18).

8. Juhindudes TsMS § 442 lg 5 esimesest lausest lahendab ringkonnakohus enne kaebuse

väidete käsitlemist hageja taotlused tema esindajate esindusõigust tõendavate dokumentide ja

nende tõlgete vastuvõtmiseks. Kuna hageja esitas dokumendid lähtudes ringkonnakohtu

juhistest ja kostja vastuväidetest, siis tuleb need TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel vastu võtta.

9. Kaebuse esimene väide on menetlusõiguslikust vaatekohast põhjendatud, aga see ei too

kaasa maakohtu otsuse muutmist ega tühistamist.

9.1. TsMS § 226 lg 1 sätestab, et kohus kontrollib esindaja esindusõiguse olemasolu ning ei

luba selle puudumisel isikul esindajana menetluses osaleda. Menetlusosaline võib nõuda teiste

menetlusosaliste esindajate esindusõiguse kontrollimist igas menetlusstaadiumis igas

kohtuastmes. Advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu.

Viidatud sätte teine lause annab poolele õiguse taotleda kohtult vastaspoole esindajate

esindusõiguse kontrollimist. Seaduse teksti sõnastusest ei tulene, et menetlusosalisel ei oleks

õigust taotleda advokaadist esindaja esindusõiguse kontrollimist. Kõnealuse sätte kolmanda

lause järgi küll eeldatakse advokaadi esindusõigust, aga see ei tähenda, et vastaspoolel puuduks

sama sätte teises lauses ette nähtud õigus. Seega pidanuks juba maakohus kostja taotlusel

kontrollima, kas hageja esindajatel on esindusõigus, samuti aga seda, kas hagi on esitanud

selleks õigustatud isik (vt ka Riigikohtu 11. detsembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06,

p 18; 27. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 19 teine lõik; 16. detsembri 2011

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 17 teine lõik).

9.2. Ringkonnakohtule esitatud dokumentidest nähtub, et hageja kanti Briti Neitsisaarte

äriregistrisse 13. novembril 2006 ja alates 12. juulist 2017 on ettevõtte direktor N. B, kes

volitas 12. märtsil 2018 T. K hagejat esindama mh kohtumenetlusi puudutavates küsimustes.

T. K omakorda andis 21. mail 2018 volikirja hageja lepingulistele esindajatele ja kiitis heaks

nende senised toimingud käesolevas tsiviilasjas (II kd tl 67–72, 85–86).

9.3. Erinevalt kostjast leiab ringkonnakohus, et T. K sai heaks kiita enne tema volitamist

tehtud menetlustoimingud, sh käesolevas asjas hagi esitamise ja hageja esindamise. Nimelt ei

nähtu ühestki eelmises alapunktis viidatud dokumendist, et N. B või T. K volitusi oleks

piiratud. Juriidilise isiku esindajal on õigus anda heakskiit ka neile toimingutele, mis on tehtud

enne tema esindusõiguse tekkimist. TsMS § 227 lg 7 järgi kehtivad menetlusosalise nimel

tehtud menetlustoimingud ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis

kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja

menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Eeldatakse, et menetlusosaline on teda

menetluses esindanud isiku volituse heaks kiitnud, kui ta andis talle hiljem volituse.

9.4. Neil kaalutlustel saab jätkuvalt lähtuda sellest, et hageja lepingulistel esindajatel on

esindusõigus ning hageja on hagi esitamise ja tema senise esinduse vähemalt heaks kiitnud.

Järelikult pole põhjust jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata ega maakohtu otsust

TsMS § 656 lg 1 p 4 alusel tühistada.

10. Kaebuse teine väide ei ole edukas. Maakohus sedastas õigesti, et esitatud tõendite põhjal ei

ole võimalik tuvastada kostja soovitud seltsingulepingu sõlmimist. Selles osas ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Pelgalt sellest, et T. K oli huvitatud hagejale

7 (9)

rahastamise korraldamisest ja pooled pidasid kirjavahetust kauba, koguste, hindade ja

müügiahela korraldamise üle, ei saa veel järeldada seltsingulepingu sõlmimist. Pigem viitavad

nii need asjaolud kui ka kostja tõendid poolte ärisuhetele, sh kauba vahendamisele. VÕS § 9

lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tema

viidatud isikud oleksid vahetanud selgeid tahteavaldusi, millest saaks järeldada, et neil oli tahe

olla seotud seltsingulepinguga.

11. Kaebuse kolmas väide käsitleb küsimust, kas I. K võis kinnitada saldo või tunnistada võla

olemasolu. Maakohus analüüsis kostja samasisulist väidet ja leidis asjakohaselt, et I. K

toimingud tuleb omistada kostjale. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ega korda neid. Siiski ei teinud maakohus kõnealusest asjaolust otseselt järeldusi

hagi rahuldamiseks. Nimelt tuvastas maakohus vaidlustatud otsuse p-des 17–21 ja 24–26 poolte

vahel müügilepingute sõlmimise ja neist tulenevate hageja (müüja) kohustuste täitmise. Neid

asjaolusid ega vastavaid põhjendusi ei ole kaebusega vaidlustatud. See muudab kaebuse

kolmanda väite aga ainetuks, sest sõltumata I. K kinnitusest tuleks hagi ikkagi rahuldada.

Järelikult ei anna kolmas väide alust maakohtu otsust muuta.

12. Vahekokkuvõttena saab märkida, et ükski kaebuse väide ei ole sisuliselt edukas ega anna

alust muuta maakohtu lahendit hagi osalise rahuldamise kohta. Järgnevalt käsitleb ringkonna-

kohus vaidlustatud otsusest nähtuvaid menetlusõiguse rikkumisi, millele kostja kaebuses

tähelepanu ei pööratud.

13. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-des 17 ja 18, et poolte vahel on sõlmitud

müügileping ja lähtus mh 2. aprilli 2014 lepingudokumendist (I kd tl 9–16), millelt nähtuva

kostja esindaja allkirja ehtsuse kostja vaidlustas. Otsuse p-s 30 leidis maakohus, et samas

lepingudokumendis kajastatud viivise kokkulepet ei ole pooled siiski sõlminud.

13.1. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse

seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt

Riigikohtu 23. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-7999, p 10 esimene lõik koos seal viidatud

varasema praktikaga). Otsust vastuoluliselt põhjendades rikkus maakohus TsMS § 436 lg 1 ja

see rikkumine on TsMS § 656 lg 1 p 5 mõttes oluline.

13.2. Maakohus ei eristanud piisava selgusega poolte müügilepinguid ja vastuoluliselt hinnatud

2. aprilli 2014 lepingudokumenti. Samuti eksis maakohus dokumendi ehtsuse kahtluse

kõrvaldamiseks kantava tõendamiskoormise jaotamisel. Need puudused saab ringkonnakohus

ise kõrvaldada.

13.3. Kui hageja tugineb kirjalikus vormis lepingu sõlmimisele (st lepingudokumendi vormis-

tamisele), siis peab ta seda kostja vastuväite esitamise korral ka tõendama (vrd nt Riigikohtu

18. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 25). Kui isik väidab, et tema nimel on

keegi teine dokumendile alla kirjutanud või vähemalt oma allkirja puudumist, siis on tegemist

dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi

ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku

allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Dokumendi ehtsust

peab niisiis tõendama pool, kes sellele tugineb, st käesoleval juhul hageja (Riigikohtu

14. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Kuna hageja ei tõendanud

lepingudokumendi ehtsust, siis pidanuks maakohus jätma vastava tõendi TsMS § 277 lg 4

alusel otsuse tegemisel arvestamata. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta ja jätta neist

välja 2. aprilli 2014 lepingudokumendiga arvestav osa.

13.4. Eelmises alapunktis märgitu ei mõjuta maakohtu otsuse lõppjäreldusi. Nimelt on viivise

nõue rahuldatud seadusest tulenevas määras ja igakordsete müügilepingute sõlmimine õigesti

tuvastatud teiste tõendite alusel.

8 (9)

14. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka menetluskulude jaotamisel. TsMS § 162 lg 1

ei saa kohaldada kostja kulude jaotamisel hagi osalise rahuldamise korral. See annab samuti

alust muuta vaidlustatud otsust olenemata kaebuses sellekohaste väidete puudumisest ja toob

omakorda kaasa menetluskulude kindlaksmääramise osalise muutmise. Sellega ei välju

ringkonnakohus apellatsiooni piiridest, sest koos sisulise lahendiga on kostja vaidlustanud ka

menetluskulude jaotuse.

14.1. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb menetluskulud üldjuhul jaotada TsMS § 163 lg 1

alusel, st kas jätta need poolte kanda võrdsetes osades, jaota võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või jätta täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Viidatud normi alusel teeb kohus

kaalutlusotsuse, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus

on diskretsioonipiire ületanud. Kaalutlusõigust on mh rikutud juhul, kui kohus jätab selle õiguse

rakendamisel tehtud valiku põhjendamata.

14.2. Maakohus ei põhjendanud, miks ei kohaldu hageja menetluskulude osas kohaldatud

proportsioon 84% : 16% ka kostja menetluskulude osas. Üldjuhul tähendab menetluskulude

jaotamine võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, et üks pool kannab nii enda kui ka

vastaspoole kulud teatavas osas ja ülejäänud osas kannab mõlema poole kulud vastaspool.

Üldreeglist erinevat kulude jaotust peab kohus põhjendama. Ringkonnakohtu hinnangul

käesoleval juhul sellest reeglist kõrvale kaldumise alust pole.

14.3. Seega tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles kostja kanda jäi enam kui 84% tema

enda menetluskuludest. Ringkonnakohus saab teha selles osas uue otsuse, millega jätab kostja

maakohtu menetluskuludest 16% hageja kanda.

14.4. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud otsuses tühistada ka menetluskulude rahaline

kindlaksmääramine osas, milles kindlaksmääratud kostja kuludest jäi 16% hagejalt välja

mõistmata. Maakohus määras kindlaks, et kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud olid

5 160 eurot. Kuna hageja peab sellest hüvitama 16%, siis tuleb hagejalt kostja kasuks välja

mõista 825,60 eurot ( = 5160 × 16%). Ülejäänud osas jättis maakohus kostja taotluse menetlus-

kulude kindlaksmääramiseks põhjendatult rahuldamata.

15. Lõpuks rikkus maakohus TsMS § 442 lg-st 5 tulenevat kohustust sõnastada otsuse

resolutsioon selgelt ja viisil, et see oleks täidetav. Ka seda rikkumist peab ringkonnakohus

oluliseks.

Tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas ei märkinud maakohus summat, millelt tuleb

viivist arvutada. Kuna samas punktis on enne nimetatud kahte rahasummat, siis ei ole selline

sõnastamine ringkonnakohtu hinnangul piisav. Kirjeldatud puuduse saab ringkonnakohus

kõrvaldada märkides otsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses viivise arvutuse alusena

kostjalt hageja kasuks välja mõistetud põhivõla summa ehk 86 839,46 eurot.

16. Olenemata kaebuse osalisest rahuldamisest jäävad ringkonnakohtu menetluskulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda, sest ükski kaebuse väidetest pole edukas ja maakohtu otsus jääb

kaebusega vaidlustatud ulatuses sisuliselt muutmata.

16.1. Ringkonnakohus saab määrata hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt, tulenevalt kulude

jaotusest tuleb seda teha hageja kulunimekirja põhjal.

16.2. Hageja menetluskulude nimekirja ja sellele lisa kohaselt olid tema menetluskulud

ringkonnakohtus õigusabikulud 9,3 t eest tasumääradega 140 ja 160 eurot, kokku taotleb hageja

ringkonnakohtu menetluskulu hüvitamist summas 1 350 eurot (ei sisalda käibemaksu).

16.3. Põhjendatud ja vajalikud toimingud hageja menetluskulude nimekirjas märgitust on

vastuse koostamiseks 4 t ulatuses tasumääraga 140 eurot/t, dokumentidega tutvumine ja

esindusõigusega seonduvad täiendused kummagi esindaja osas 0,25 t ulatuses, st vastavalt

tasumääradega 140 eurot ja 160 eurot ning kliendiga suhtlemine 1 t tasumääraga 160 eurot.

9 (9)

Kokku on vajalik ja põhjendatud hageja õigusabikulu ringkonnakohtus 795 eurot ( =4,25 × 140

+ 1,25 × 160). Ülejäänud osas ei olnud kahe esindaja osalemine vajalik ega põhjendatud või

kulus esindajatel toiminguteks enam aega, kui kohus saab lugeda põhjendatuks. Välja arvatud

esindusõiguse tõendamine, ei olnud vaidluses ringkonnakohtus uusi aspekte. Neil kaalutlustel

jääb rahuldamata hageja taotlus 555 euro ( = 1350 – 795) hüvitamiseks.

16.4. TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi on võimalik poolte kasuks vastastikku välja mõistetud

menetluskulude hüvitiste summad tasaarvestada. Kostjal tuleb maakohtu menetluskuludest

hagejale hüvitada maakohtu määratud summa 7 201,70 eurot (maakohtu otsuse p 48) ja

ringkonnakohtu menetluskuluna 795 eurot (käesoleva otsuse p 16.3). Hageja omakorda peab

kostjale hüvitama 825,60 eurot (käesoleva otsuse p 14.4). Kokkuvõttes peab kostja hagejale

hüvitama 7 171,10 eurot ( = 7201,70 + 795 – 825,60).

16.5. Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja hageja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis, et eelmises alapunktis kirjeldatud tasaarvestuse tulemusel kostjalt hageja kasuks

välja mõistetud menetluskulude hüvitise summalt tuleb tasuda viivist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm