3-17-1110/75 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.08.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1110

Haldusasi

XX kaebus Eesti Töötukassa 20.02.2017 otsuse nr

TVH/17/004579

ja

22.02.2017

otsuse

nr TVT/17/003941

ning

27.04.2017

vaideotsuse

tühistamiseks ja Eesti Töötukassa kohustamiseks ning

Sotsiaalkindlustusameti

10.03.2017

otsuse

nr

P26-2017-10651

tühistamiseks

ja

Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Mati Senkel

Vastustaja I – Eesti Töötukassa, esindajad Kaire Liiv ja

Pille Tommingas

Vastustaja II – Sotsiaalkindlustusamet, esindajad Leila

Siiroja ja Meris Tammik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.02.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.02.2018 otsus

haldusasjas nr 3-17-1110 muutmata.

2. Jätta vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda ja kaebaja kulud

osas, milles ta on saanud menetlusabi, riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.10.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-17-1110

2(9)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 16.01.2017 töövõime hindamise ja töövõimetoetuse määramise ning puude

raskusastme tuvastamise taotluse.

2. Eesti Töötukassa leidis 20.02.2017 otsuses nr TVH/17/004579, et XX töövõime ei ole

vähenenud. Töövõime hindamise käigus selgus, et taotlejal on kerge liikumispiirang liikumise

valdkonnas,

mis

on

põhjustatud

ainevahetushäirest

ja

liigeshaigusest;

mõõdukas

tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas, mis on põhjustatud muutustest õla- ja

randmeliigeses ning kerge tegutsemispiirang muutustega kohanemise ja ohu tajumise

valdkonnas, mis on põhjustatud psüühikahäirest. Taotlejal on liigesvalude tõttu piiratud

pikkade vahemaade läbimine, esemete tõstmine ja kandmine ning täppisliigutuste tegemine.

Psüühikahäire tõttu esineb piirang stressi ja muude psüühiliste koormustega toimetulekul. Need

piirangud ei mõjuta aga taotleja töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist.

3. Eesti Töötukassa jättis 22.02.2017 otsusega nr TVT/17/003941 XX-le töövõimetoetuse

määramata, sest tema töövõime ei ole vähenenud.

4. XX esitas 20.02.2017 otsuse peale vaide, mille Eesti Töötukassa jättis 27.04.2017

vaideotsusega rahuldamata. Vaideotsuse põhjendustes on pikemalt selgitatud töövõime

määramise õiguslikku regulatsiooni ja töövõime hindamise metoodikat, samuti asjaolusid ja

tõendeid, mille põhjal hinnati XX töövõimeliseks.

Töövõime ulatus tuvastati AS Põhja-Eesti Taastusravikeskus ekspertarsti arvamuse alusel,

võttes arvesse 16.01.2017 taotluse andmeid (s.o taotleja hinnangut oma tegutsemisvõimele

erinevates valdkondades ja võtmetegevustes) ning tervise infosüsteemi (TIS) kantud taotleja

terviseandmeid. 16.01.2017 taotluse järgi on XX-l piirangud liikumise, käelise tegevuse ning

muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades. Ekspertarst tuvastas TIS-i

terviseandmete põhjal, et vaide esitajal on kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas,

mõõdukas tegutsemispiirang käelise tegevuse valdkonnas ning kerge tegutsemispiirang

muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas. Ekspertarst on leidnud, et vaide esitajal

esinevad kehalised haigused ja psüühikahäire on väljendunud kergel või mõõdukal kujul ega

piira seetõttu märkimisväärselt tema töövõimet.

Eksperdiarvamus antakse isiku tegutsemisvõime kohta kehalise ja vaimse võimekuse

valdkondades võtmetegevuste kaupa. Võtmetegevuste sooritamisel hinnatakse erinevate

piirangute raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet.

Võtmetegevused on tegevused, mis on vajalikud töösoorituseks ja annavad ülevaate

töösoorituseks vajalikust funktsioonist. Inimese tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus

stabiilse ja adekvaatse raviga. Kuigi inimese enda hinnang oma tegutsemisvõimele on oluline,

peavad inimese ütlusi kinnitama ka terviseandmed. Võtmetegevuste raskusastet hinnatakse

arvväärtustega 0 (piirangut ei tuvastatud ) – 4 (täielik piirang). Kaebajal hinnati valdkondade

3-17-1110

3(9)

võtmetegevused järgmiselt: 1) liikumise valdkonna üks võtmetegevus arvväärtusega 1 (kerge

piirang) ja kolm võtmetegevust arvväärtusega 0; 2) käelise tegevuse valdkonnas üks

võtmetegevus arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang), üks võtmetegevus arvväärtusega 1 ja kaks

võtmetegevust arvväärtusega 0; 3) muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas kaks

võtmetegevust arvväärtusega 1 ja kaks võtmetegevust arvväärtusega 0. Need arvväärtused

summeeritakse, v.a arvväärtused 0 ja 1. Vaide esitaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks

võetav arvväärtuste summa on 2. Eksperdiarvamuse andja hindab isiku töövõimeliseks, kui

arvväärtuste summa on 3 või väiksem. Seega hindas ekspertarst vaide esitaja õigesti

töövõimeliseks.

Vaide esitaja terviseseisundist tulenevad tegutsemise ja osalemise piirangud ei ole sellised,

mille tõttu tema töötamine oleks üldse või osaliselt takistatud. Töövõime hindamisel hinnatakse

isiku üldist töövõimet ning arvesse võetakse kõiki võimalikke töötamise valdkondi, sh seda, et

sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida. Lisaks võetakse arvesse juba määratud

ravimeid ja ravimeetodeid. Vaide esitaja terviseseisund mõjutab küll tema igapäevaelu

tegemisi, kuid tema üldine töövõime ei ole vähenenud töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg

3 tähenduses. Ekspertarst on vaidemenetluses veelkord analüüsinud vaide esitaja TIS-s

sisalduvaid terviseandmeid (sh järgmisi diagnoose: insuliinsõltumatu suhkurtõbi tüsistusteta,

stenokardia, karpaaltunneli sündroom, depressiivne episood, maosöögitoru tagasivooluhaigus,

paolüartroos, podagra) ja jäi oma varasema seisukoha juurde.

5. Sotsiaalkindlustusamet tegi 10.03.2017 otsuse nr P26-2017-10651, millega jättis XX-l

puude raskusastme tuvastamata. Otsus põhines töövõime hindamise käigus koostatud

eksperdihinnangul, mille kohaselt jäi XX tegevuspiirang kõigis valdkondades alla 2.

Terviseandmete kohaselt ei esine taotlejal raskusi igapäevases tegevuses või ühiskonnaelus

osalemiseks määral, mis oleks aluseks puude määramiseks.

6. XX esitas 24.05.2017 Tallinna Halduskohtule kaebused Eesti Töötukassa 20.02.2017

otsuse, 22.02.2017 otsuse ja 27.04.2017 vaideotsuse tühistamiseks ning Eesti Töötukassa

kohustamiseks kaebaja 16.01.2017 taotlust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-17-1110) ja

Sotsiaalkindlustusameti 10.03.2017 otsuse tühistamiseks ja puude raskusastme tuvastamise

küsimuse uuesti otsustamiseks kohustamiseks (haldusasi nr 3-17-1111), mille Tallinna

Halduskohus liitis ühte menetlusse numbriga 3-17-1110.

Kaebuse põhjenduste kohaselt oli XX-l kuni 2017. a veebruarini tuvastatud töövõime kaotus

60% ja määratud keskmine puue. Kaebaja terviseseisund ei ole paranenud. Kaebaja töötamine

on endiselt terviseprobleemide tõttu osaliselt takistatud, näiteks ei suuda ta teha tööd, mis nõuab

püsti seismist, liikumist või käega raskuste tõstmist. Tervisest tulenevad piirangud segavad ka

kaebaja igapäevaelu. Ekspertarst ei ole kaebaja töövõimet õigesti hinnanud, mistõttu on Eesti

Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusameti otsused väärad. Õigusvastaste otsuste tõttu kaotab

kaebaja senise sissetuleku hüvitise näol ega saa enam vajalikku rehabilitatsiooniteenust.

7. Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja hindas kaebaja töövõime ulatust kooskõlas TVTS-ga, võttes aluseks kaebaja enda

poolt 16.01.2017 taotluses märgitud hinnangud ja TIS-i kantud terviseandmed. Töövõime

hindamise otsus tugineb ekspertarsti 14.02.2017 eksperdiarvamusele.

Kaebajal hinnati liikumise valdkonna võtmetegevus „liikumine eri tasapindadel“ arvväärtusega

1 (kerge piirang). Piirangu hindamisel arvestas ekspertarst TIS-i kantud perearsti epikriisidega,

mille järgi on kaebajal diagnoositud podagra, mis ägenemise korral põhjustab liigesvalusid.

Ekspertarst märkis, et haigus on regulaarse ravi korral kontrolli all, kuid tema ravisoostumus ei

ole alati olnud järjepidev ja ravimeid ei ole alati välja ostetud. Kaebaja taotluses viidatud

3-17-1110

4(9)

podagrahoogude ägenemise kohta puuduvad TIS-s kajastuvates epikriisides objektiivsed viited

ning kaebaja ise on taotluses väitnud, et haiguse ägenemine leiab aset umbes kord kahe kuu

jooksul. TIS-i andmetel on kaebajal diagnoositud II tüüpi diabeet ja ta on tablettravil. Puuduvad

terviseandmed diabeedi dekompensatsiooni esinemise kohta, diagnoositud on tüsistusteta

suhkurtõbi. Kaebaja märgitud põlve- ja seljavaludest tingitud piirangud ei ole TIS-i andmetel

kinnitust leidnud. Puuduvad piiranguid kinnitavad objektiivsed andmed (diagnoosid, teostatud

uuringud jms). Kuna töövõime hindamise taotluses märgitud tegutsemispiiranguid peavad

kinnitama TIS-s kajastuvad objektiivsed andmed, ei leidnud liikumise valdkonna

võtmetegevustes „ohutu ringiliikumine“, „seismine ja istumine“ ja „liikumisega seotud muud

probleemid“ märgitud piirangud kinnitust. Ekspertarst on kokkuvõtlikult märkinud, et kaebajal

on liigesvalude tõttu piiratud pikkade vahemaade käimine. Kaebaja on ise taotluses märkinud,

et kui ei ole podagrahoogu, suudab ta liikuda umbes kilomeetri, vahepeal puhkab, suudab ilma

probleemideta trepist liikuda umbes kaks trepivahet. Arvestades eksperdiarvamust ja kaebaja

enda hinnangut tegutsemisvõimele, püstitatud diagnoosi ja määratud ravi, samuti asjaolu, et

kaebajal vaevused siiski esinevad, on piirang võtmetegevuses „liikumine eri tasapindadel“

hinnatud põhjendatult kergeks.

Kaebajal hinnati käelise tegevuse valdkonna võtmetegevus „käte sirutamine“ arvväärtusega 1

(kerge piirang) ja võtmetegevus „käteosavus“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang). Piirangu

hindamisel on ekspertarst arvestanud kaebajale TIS-i andmetel püsitatud diagnoose

(polüartroos, karpaalkanali sündroom). Ekspertarst tugines perearsti epikriisile, mille kohaselt

on kaebaja 17.01.2017 pöördunud perearsti poole valu tõttu vasakus õlaliigeses. Perearst

märgib, et objektiivselt on vasakust õlast aktiivne liikuvus piiratud ja valulik ning passiivne

liikuvus piiratud, kuid valutu. Kaebajale teostatud vasaku õlaliigese röntgenuuringu kohaselt

on vasak õlaliiges luuliste muutusteta. Perearsti 02.02.2017 epikriisi kohaselt on kaebajal

diagnoositud karpaalkanali sündroom ning seda on ravitud alates 2004. aastast. Perearsti

02.02.2017 epikriisist nähtub, et kaebajal on olnud kaebuseks valu ja tuimus parema käe

sõrmedes, parema käe pigistusjõu langus ja haaramisfunktsiooni puudulikkus ning lihaste

atroofia tõttu ei saa ta professionaalset tööd teha (laevamehaanik). Valuraviks on ordineeritud

ravim. Operatiivset ravi karpaalkanali sündroomi raviks ei ole TIS-i andmetel vajalikuks

peetud. Eksperdiarvamusest nähtub, et käelise tegevuse valdkonna võtmetegevustes „asjade

ülestõstmine ja liigutamine“ ning „käelise tegevusega seotud muud probleemid“ ei ole kaebaja

poolt käelisest tegevusest tingitud probleeme esitatud. Kokkuvõtlikult on märgitud, et käelise

tegevuse valdkonnas on kaebajal raskendatud esemete tõstmine ja kandmine ning

täppisliigutuste tegemine. Kaebaja on taotluses märkinud, et suudab vähemalt ühte kätt väikeste

raskustega tõsta (nt riiulilt asju kätte saada) ning saab tõsta käsi ette, kuid mitte üles. Lisaks

suudab kaebaja mõõdukate raskustega vähemalt üht kätt ja selle sõrmi kasutada (nt nupu

vajutamiseks, raamatulehe keeramiseks, pliiatsi kasutamiseks). Arvestades eksperdiarvamust,

kaebaja hinnangut oma tegevuspiirangute kohta ja TIS-s olevaid terviseandmeid, on piirang

põhjendatult hinnatud võtmetegevuses „käte sirutamine“ kergeks ja võtmetegevuses

„käteosavus“ mõõdukaks.

Kaebajal hinnati muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna võtmetegevused „riski ja

ohu tajumine“ ja „toimetulek muutustega“ mõlemad arvväärtusega 1 (kerge piirang). Piirangu

hindamisel on ekspertarst arvestanud kaebajale TIS-i andmetel püstitatud diagnoosi

(depressiivne episood). Perearsti 02.02.2017 epikriisist nähtub, et kaebajal esineb meeleolu- ja

unehäireid. Perearst on märkinud, et kaebaja on pöördunud ka psühhiaatri poole, kes alustas

disulfiraamravi (alkoholi tarvitamise häire ravim). Perearst märgib, et kaebaja on ärevuse tõttu

kasutanud Xanaxit. Ekspertarst märgib, et viimase viie aasta terviseandmetest ei nähtu andmeid

pöördumiste kohta psühhiaatri poole, samuti ei ole kaebaja taotluses teda põhiliselt raviva

eriarstina psühhiaatrit märkinud. Lisaks puudub terviseandmetes ajaline viide Xanaxi

3-17-1110

5(9)

kasutamise kohta. Püsivat depressiooni diagnoosi ei ole püstitatud. Eksperdiarvamusest nähtub,

et muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonna võtmetegevuses „väljaskäimine“ on

kaebaja märkinud, et suudab iseseisvalt väljas käia, seega piirangut ei tuvastatud;

võtmetegevuse „muutustega kohanemise ja ohu tajumisega seotus muud probleemid“ all

märgitud piiranguid on arvestatud teiste võtmetegevuste hindamisel. Ekspertarst on

kokkuvõtlikult märkinud, et muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas on kaebajal

psüühikahäire tõttu piirang muutustega kohanemisel, riski või ohu tajumisel ning stressi ja

muude psüühiliste koormustega toimetulekul. Kaebaja on märkinud, et ta ei suuda oma

igapäevarutiinis väikeste muudatustega hakkama saada juhul, kui muudatus on ootamatu.

Lisaks on ta märkinud, et tal on suur kukkumishirm ja ta kardab, et üksi olles võib tervisega

midagi juhtuda. Arvestades ekspertarsti arvamust, kaebaja hinnangut oma tegevuspiirangutele

ja TIS-i andmeid, on tegutsemispiirangud võtmetegevustes „riski ja ohu tajumine“ ja

„toimetulek muutustega“ hinnatud põhjendatult kergeks. Teistes valdkondades ei märkinud

piiranguid kaebaja ega tuvastanud neid ka ekspertarst.

Kuna võtmetegevuste arvväärtusi 0 ja 1 ei liideta, on kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise

aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa 2. TVTS ning tervise- ja tööministri

07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu,

töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39)

järgi hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõimeliseks, kui võtmetegevuste raskusastmete

arvväärtuste summa on 3 või väiksem. Asjaolude muutumise korral on kaebajal võimalik

esitada uus töövõime hindamise taotlus.

8. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 23 lg-ga 7 kasutas

Sotsiaalkindlustusamet

töövõime

hindamise

käigus

koostatud

eksperdiarvamust.

Sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused

ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18) § 6 lg 3 kohaselt

arvutatakse puude raskusastme tuvastamiseks määruse § 4 lg 5 p-des 1, 2 ja 4–7 nimetatud iga

valdkonna kohta võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmete arvväärtuste

aritmeetiline keskmine. Kaebajal on aritmeetiline keskmine liikumise valdkonnas 1,33; käelise

tegevuse valdkonnas 1 ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas 0,67. Määruse

nr 18 § 6 lg 6 p-de 1, 2 ja 6 järgi peab liikumise, käelise tegevuse, muutustega kohanemise ja

ohu tajumise valdkondades piirangu aritmeetilise keskmise arvväärtus olema vähemalt 2, et

oleks näidustatud puude raskusastme tuvastamine. Kaebajal on nimetatud valdkondade

võtmetegevuste sooritamisel esineva piirangu aritmeetiline keskmine alla arvväärtuse 2.

Eksperdiarvamust arvestades puudub alus kaebajal nimetatud valdkondades puude

tuvastamiseks. Teiste valdkondade võtmetegevustes ei ole kaebajal piiranguid tuvastatud.

Esitatud andmete kohaselt ei esine kaebajal raskusi ega piiranguid igapäevases tegutsemises

või ühiskonnaelus osalemises määral, mis oleks aluseks puude tuvastamisel.

9. Tallinna Halduskohus jättis 08.02.2018 otsusega kaebuse rahuldamata.

Vastustajad on tuginenud asjakohastele õigusaktidele ja vaidlustatud otsustustes ei ole olulisi

kaalutlusvigu. Eesti Töötukassa on kaasanud kaebaja töövõime ulatuse hindamiseks AS Põhja-

Eesti Taastusravikeskuse ekspertarsti, kes on kokkuvõtvalt märkinud, et kaebajal esinevad küll

kehalised haigused ja teatavates valdkondades ka kerged või mõõdukad tegutsemispiirangud,

kuid töövõimet need märkimisväärselt ei piira ning kaebaja töövõime ei ole vähenenud.

Ekspertarst on võtnud arvesse taotleja enda hinnangut ning kõrvutanud seda TIS-s leiduvate

andmetega. TVTS § 5 lg 3 p 1 kohaselt ei ole isiku töövõime vähenenud, kui töötamine ei ole

TVTS § 5 lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes takistatud. See ei tähenda, et töövõime ei

3-17-1110

6(9)

võiks üleüldse vähenenud olla, kuid olukorda tuleb hinnata TVTS § 5 lg 3 p 1 tähenduses.

Seejuures arvestatakse üldist töövõimet abstraktselt ning see ei pea seostuma spetsiifiliste

ametite või töödega.

Eesti Töötukassa on asjaolusid täiendavalt kaalunud vaidemenetluses. Vaideotsus on piisavalt

põhjendanud. Seoses arvutustega ehk vastavate võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste

summeerimisega ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust. Sisuliselt taandub vaidlus sellele, kas

võtmetegevuste raskusaste on õigesti määratletud. Kohus ei saa hinnata eksperdiarvamuse

meditsiinilisi aspekte, kuid saab kontrollida, kas haldusakt on haldusmenetluse seaduse (HMS)

nõuetega kooskõlas. Vaideotsus on HMS nõuetega kooskõlas. Kohus nõustub vaideotsuse

põhjendustega ning ei pea HKMS § 165 lg-st 2 lähtuvalt vajalikuks neid üle korrata.

Eesti Töötukassa 20.02.2017 ja 22.02.2017 otsused ning Sotsiaalkindlustusameti 10.03.2017

otsus oleks võinud siiski olla põhjalikumalt motiveeritud. Olukorras, kus kaebajal oli tuvastatud

varasema metoodika alusel töövõime kaotus 60%, kusjuures tervislikus seisundis põhimõttelisi

muutusi ei ole, oleks võinud kaebajale selgitada, miks ei saanud töövõime vähenemist

tuvastada. Sellisel juhul oleksid need otsustused töövõime hindamise ja puude raskusastme

tuvastamise taotlejatele arusaadavamad ning edasised vaidlused võinuks ära jääda. Olenemata

sisuliste põhjenduste vähesusest ei saa neid otsuseid siiski tühistada, sest puudused ei

mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus.

XX on andnud väidetavalt ise oma tervislikule seisundile hinnangu, vastates küsimustikule,

kus igale küsimusele oli antud 5 vastusevarianti, sõltuvalt taotleja tervisega seotud piirangu

ulatusest. Kaebaja ei valda eesti keelt ja taotluse kirjutas kaebaja sõnade järgi Eesti Töötukassa

töötaja. Kaebaja ei saanud aru, milliseid andmeid temalt taotluse esitamisel nõuti. XX avaldas

paljudele küsimustele vastates arvamust, et tema tervislikust seisundist tulenevad piirangud on

paljudes valdkondades tegelikult ulatuslikumad, võrreldes küsimustikus esitatuga. Kohus jättis

taotluse esitamise asjaolud välja selgitamata. Kaebaja ütles halduskohtu istungil vastuseks

kohtu küsimusele, kas kaebajale oli avalduse täitmine arusaadav, et kaebajal ei tekkinud

formulari täitmisega raskusi, aga selles kirjapandu põhjal oleks tulnud teha teistsugune otsustus.

Tegelikult ei saanud kaebaja ka kohtu küsimusest aru. Kui kaebaja oleks kohtu küsimusest

õigesti aru saanud, oleks ta selgitanud, et ta ei saanud aru ka sellest, millised vastused töötukassa

töötaja tema taotlusse kirja pani.

Ekspertarst peaks välja selgitama, kas taotleja enesehinnangulised piirangud on vastavuses

tema terviseandmetega, kuid eksperdiarvamusest seda ei selgu. Kohus oleks pidanud välja

selgitama, miks kaebajale 2012. a-l määratud töövõime kaotus 60% muutus 2017. a-l

olematuks. Ka vastustajad jätsid välja selgitamata kaebaja tervisliku seisundi dünaamika aastail

2012–2017 ning ei selgitanud ka töövõimetuse/töövõime hindamise metoodikas toimunud

muutusi, eriti arvestades, et kaebaja ei valda eesti keelt. Kaebaja oli 2017. a alguses töövõimetu

ja sai töövõimetuspensioni ca 240 eurot kuus. Kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus, et

temalt ei võeta ära tema ainsat sissetulekuallikat olukorras, kus töövõimetuspensioni määramise

ajaga võrreldes oli tema tervis veelgi halvenenud.

11. Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Töövõime hindamise taotlust on võimalik esitada e-töötukassa kaudu, kohapeal

juhtumikorraldaja abiga või tavapostiga. Kaebaja esitas taotluse töötukassas. Intervjuu viidi läbi

vene keeles ning kaebaja kasutas vestluse ajal venekeelset taotlust, millest ta sai ise küsimusi

lugeda ja neile vene keeles vastata. Taotluse täitis juhtumikorraldaja kaebaja ütluste põhjal eesti

3-17-1110

7(9)

keeles. Kaebaja sai taotlusega pärast täitmist tutvuda ja andis taotlusele allkirja. Taotluse

täitmise käigus tekkivaid küsimusi selgitatakse taotlejale alati tema emakeeles. Lisaks nõustas

Eesti Töötukassa kaebajat vene keeles vaide esitamise võimaluste osas ja kaebaja esitas vaide

vene keeles. Seega oli kaebajal võimalus esitada oma emakeeles kõik asjaolud, sh täiendavalt

kirjeldada temal esinevaid tegutsemispiiranguid, millega ta töövõime hindamisel ei nõustunud.

Töövõime hindamist tutvustavad materjalid (sh vene keeles) on töötukassa osakondades

kohapeal olemas ja küsimuste korral on neid võimalik saada. Eesti Töötukassa kodulehel on

olemas vene keeles ka töövõime hindamise metoodikat tutvustavad materjalid ning töövõime

hindamise taotluse venekeelne vorm ja täitmise juhend. Kaebaja on halduskohtule kinnitanud,

et tal ei tekkinud taotluste esitamisega raskusi.

Töövõime hindamise tulemust ei ole võimalik seostada eelnevalt Sotsiaalkindlustusameti poolt

kaebajale määratud töövõime kaotuse protsendiga. Uus hindamismetoodika ei ole seotud püsiva

töövõimetuse protsentidega ning töövõime hindamisel ei lähtuta inimesele varem määratud

töövõime kaotuse ulatusest. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et talle jätkatakse

automaatselt töövõime toetuse maksmist. Kaebajale lõpetati töövõimetuspensioni maksmine

Sotsiaalkindlustusameti otsuses märgitud tähtaja möödudes, mille järel tuli esitada uus

töövõime hindamise taotlus ja teostati uus hindamine. Vähese või puuduva sissetulekuga isikute

abistamiseks on loodud teised sotsiaalseid meetmeid (sh toetused).

12. Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

14. TVTS § 5 lg 1 kohaselt tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega

isiku töövõime ulatus. TVTS § 5 lg 2 järgi võetakse hindamisel arvesse isiku terviseseisundit

ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat

kestust. Eesti Töötukassa tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud

eksperdiarvamuse alusel (määruse nr 39 § 8 lg 6). Eksperdiarvamuse koostamisel võetakse

arvesse töövõime taotlusele kantud andmeid, sh taotleja enda hinnangut erinevate valdkondade

ja tegevuste piirangute esinemise või puudumise kohta, ning TIS-i kantud terviseandmeid;

vajadusel kogutakse täiendavaid andmeid taotlusel nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt või

eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt (määruse nr 39 § 5 lg 1).

15. Kaebaja ei ole TIS-i kantud terviseandmete õigsust kahtluse alla seadnud, sh ei väida, et

TIS-i kantud terviseandmed oleks mingis osas puudulikud. Kaebaja väidab sisuliselt, et eesti

keele mittevaldamise tõttu ei kajasta 16.01.2017 taotluses antud enesehinnang kaebaja

terviseseisundist tulenevaid tegelikke piiranguid õigesti. Ringkonnakohus ei pea seda väidet

usutavaks. Eesti Töötukassa veebilehel on vene keeles kättesaadavad töövõime hindamist

tutvustavad materjalid, sh töövõime hindamise taotluse vorm ja selle täitmise juhend (vt

https://www.tootukassa.ee/ru/content/ishchite-rabotu/reforma-trudosposobnosti).

Puudub

mõistlik alus arvata, et töötukassa piirkondlikus osakonnas kohapeal taotlust täites ei olnud

venekeelne taotluse vorm kaebajale kättesaadav. Kaebaja sai esitada vaide vene keeles (tl 31)

ning vaides ei ole märgitud, et ta ei saanud taotlusest aru ja seetõttu on tema enesehinnangut

valesti kajastatud. Kaebaja ei ole ka esimese astme kohtumenetluses välja toonud, et tema

taotlus on täidetud valesti. Vastupidi, halduskohus küsis kohtuistungil: „Kas kaebajale oli

avalduse täitmine arusaadav või ei saanud sellest täpsemalt aru?“ ja kaebaja vastas oma esindaja

vahendusel, et „selle formulari täitmisega ei tekkinud küsimusi, aga selles kirjapandu puhul

oleks tulnud teistsugune otsus teha“ (helisalvestis alates kell 12:03:55). Kohtu küsimus oli selge

3-17-1110

8(9)

ning kaebajal oli halduskohtus (sh istungil) juriidilise haridusega ja eesti keelt valdav esindaja.

Kaebaja tõi keeleprobleemi välja alles apellatsioonimenetluses, kuid ei ole täpsemalt

selgitanud, millised taotlusele märgitud andmed on keeleprobleemi tõttu valed ja milline

hinnang oleks korrektne.

16. Kaebaja väide, et eksperdiarvamuses ei kajastu taotleja enesehinnanguliste piirangute

võrdlust tema terviseandmetega, ei ole õige. Ekspertarsti 14.02.2017 arvamus (tl 21– 26) on

koostatud kooskõlas määruses nr 39 sätestatuga (vt eeskätt §-d 6 ja 7 ning määruse lisas

sisalduv võtmetegevuste raskusastmete vastavustabel), muu hulgas on selles võrreldud kaebaja

enesehinnangut ja terviseandmeid. Kaebaja ei ole välja toonud ühtki konkreetset tegevust või

valdkonda, mida ekspertarst oleks hinnanud valesti.

17. Kaebajale on jäänud arusaamatuks, miks 2012. a-l tuvastati tal töövõime kaotus 60% ja

maksti töövõimetuspensioni, kuid 2017. a-l ei tuvastatud enam vähenenud töövõimet, kuigi

kaebaja tervislik seisund ei ole paranenud. Ringkonnakohus selgitab, et 2012. a-l tuvastati

kaebajal osaline töövõimetus riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel, kuid 2017. a-

l viidi tema töövõime hindamine läbi TVTS-i alusel. TVTS-i järgi ei tuvastata enam isiku

töövõimetust, vaid hinnatakse säilinud töövõimet. Isiku töövõime ulatus ei sõltu aga ainuüksi

tema terviseseisundist, vaid ka takistustest, mida isik kogeb tegevuse sooritamisel või

igapäevaelu olukordades (vt TVTS § 5 lg 2). Töövõime hindamine ja töövõimetoetuse

määramine ei ole seotud varasema metoodika alusel isiku töövõimetusele antud hinnanguga (sh

töövõimekaotuse protsendiga). Isegi kui Eesti Töötukassa oleks saanud kaebaja töövõime

hindamise tulemusi ja õigusliku olukorra muutumisega seonduvat vaidlustatud haldusaktides

paremini selgitada, ei anna see alust otsuste tühistamiseks, sest see ei toonud kaasa ebaõiget

töövõime ulatuse hindamise või töövõimetoetuse maksmisest keeldumise otsust (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 04.05.2018 otsus nr 3-17-1695, p-d 10 ja 13).

18. Kaebajal ei ole tekkinud õiguspärast ootust, et varsema töövõimetuspensioni saamise tõttu

on tal õigus saada ka töövõimetoetust. Seadusandjal on töövõimereformi läbiviimisel, sh uue

töövõime hindamise metoodika kehtestamisel avar kaalutlusruum, millesse kohtu sekkumine

on piiratud. Ka varem tunnistati isik püsivalt töövõimetuks ja määrati töövõimetuspension

maksimaalselt viieks aastaks, mille järel tuli teha uus töövõimetuse ekspertiis (vt enne

01.01.2017 kehtinud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16).

19. Kuna kaebaja taotles 16.01.2017 korraga nii töövõime hindamist kui ka puude raskusastme

tuvastamist, võis Sotsiaalkindlustusamet kooskõlas PISTS § 23 lg-ga 7 kasutada puude

raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja Eesti

Töötukassa antud töövõime hindamise otsust. Kuna kaebaja ei ole Sotsiaalkindlustusameti

otsusele eraldi vastuväiteid esitanud, on eespool toodud ringkonnakohtu järeldused asjakohased

ka puude raskusastme tuvastamise otsuse suhtes.

20. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 1 järgi on menetluskulude väljamõistmise eelduseks menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustajad ei ole taotlenud

kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad vastustajate menetluskulud nende endi

kanda. Ringkonnakohus andis 09.04.2018 määrusega kaebajale riigi õigusabi esindamiseks

käesolevas haldusasjas ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ning vabastas kaebaja

28.05.2018 määrusega apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. Need

menetluskulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Riigi õigusabi tasu taotluse lahendab

ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

3-17-1110

9(9)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 05.09.2019 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 8. veebruari 2018. a otsus ja Tallinna

Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a otsus osas, milles jäeti kaebus rahuldamata

Eesti Töötukassa 20. veebruari ja 22. veebruari 2017. a otsuste tühistamise ning

Eesti Töötukassa kohustamise nõudes.

3. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

4. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon

muutmata osas, milles jäeti kaebus rahuldamata Sotsiaalkindlustusameti

10. märtsi 2017. a otsuse tühistamise ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamise

nõudes. Asendada selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendused käesoleva

otsuse põhjendustega.

5. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

6. Määrata vandeadvokaat Mati Senkelile Advokaadibüroo Mati Senkel kaudu

osutatud riigi õigusabi eest tasu 259 eurot 20 senti (koos käibemaksuga).