2-17-10497/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20.03.2018 otsus ja 30.04.2018 täiendav otsus osas,

milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtus kantud menetluskulud

87% ulatuses YY kanda ja 13% ulatuses XX kanda.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus.

4. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta YY kanda.

5. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

1) Hagi rahuldada osaliselt.

2) Välja mõista YY-lt XX kasuks välja 16 125 eurot.

3) Hagi jätta 2 500,57 euro osas rahuldamata.

4) Maakohtus kantud menetluskulud jätta 87% ulatuses YY kanda ja 13%

ulatuses XX kanda.

5) Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta YY kanda.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

28.08.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-10497

Kohtuasi

XX (X) hagi YY (Y) vastu võla ja kahju

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.03.2018 otsus ja 30.04.2018

täiendav otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Kerstin

Malberg

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 10.07.2017 maakohtule hagi VV ja YY (kostja) vastu 16 125 euro suuruse

võlgnevuse ja 2 500,57 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. VV suhtes rahuldati hagi

tagaseljaotsusega.

Hageja sõlmis 21.04.2017 Nordea Bank AS Eesti filiaaliga laenulepingu nr 09320155221, et

refinantseerida kostja ja VV Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga sõlmitud laenulepingust

nr 09220150752 tulenevaid kohustusi, tasus nende eest laenumakseid ja seadis kohustuse

tagamiseks oma korterile hüpoteegi. Krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusumma oli 18 090,58 eurot (sh lepingutasu 100 eurot,

intress 1 865,58 eurot) ja notaritasu hüpoteegi seadmiseks 61,08 eurot. Lisaks kandis hageja

õigusabikulusid 473,91 eurot.

Kirjeldatud hageja käitumine oli tingitud asjaoludest, et hagejale kuuluvale korterile oli Nordea

Bank Finland Plc Eesti filiaali kasuks seatud 2 005 000 krooni suurune hüpoteek, mis tagas

muu hulgas laenulepingust nr 09220150752 tulenevaid kohustusi ning kostja ja VV jäid

laenukohustuste täitmisega viivitusse, mistõttu ütles pank laenulepingu 21.04.2016 üles. Seega

oli kostja ja VV põhivõlg hageja ees 16 125 eurot ja nad olid lisaks tekitanud hagejale kahju

2 500,57 euro ulatuses. Kostja ja VV hagejale kirjeldatud summasid ei hüvitanud.

Kostja vastuväited hagile

2. Kostja tunnistas enda vastu suunatud nõudeid 50% ulatuses (9 687,79 eurot). Lisaks märkis

kostja, et hageja ei püüdnud leida kohtuvälist lahendust.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 125 eurot, kuid

jättis välja mõistmata 2 500,57 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg-le 3 läheb juhul, kui võla on tasunud hüpoteegiga

koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel

juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. Kuivõrd kostja ja VV võlg panga ees oli

16 125 eurot ja hageja koormatud kinnisasja omanikuna likvideeris laenusaajate võlgnevuse,

läks temale AÕS § 349 lg 3 alusel üle nõue kostja ja VV vastu 16 125 euro ulatuses.

Kuivõrd tõendamata oli hageja väide, et ta osutas hüpoteegi seadmisega kostjale kokkulepitud

teenust, s.t täitis käsundit, ei olnud hagejal käsunduslepingust tulenevat nõuet käsundi täitmisel

tekkinud mõistlike kulude hüvitamiseks, mistõttu tuli hageja kahju hüvitamise nõue jätta

rahuldamata. Kuna hageja tugines üheselt asjaolule, et ta tegutses kulude tekkimise aluseks

olevate toimingute tegemisel käsundi alusel, ei olnud võimalik analüüsida nõuet mõnel

õiguslikul alusel, mis lähtus vastupidisest asjaolust.

Arvestades asja sisu, menetluse käiku, hagi rahuldamise ulatust ja rahuldamata jäänud nõude

suuremat

keerukust

võrreldes

rahuldatud

nõudega,

tuli

menetluskulud

jätta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi

kanda ja teha uus otsus, millega jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda, 87% ulatuses kostja

kanda või poolte kanda võrdsetes osades.

TsMS § 163 lg-st 1 tulenevalt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud

võrdsetes osades. Samas on kohtul õigus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Üldreeglist eristuvat

menetluskulude jaotust tuleb põhjendada. Maakohus jättis selgitamata, miks oli praegusel juhul

põhjendatud menetluskulude jätmine poolte endi kanda.

Põhjendused olid seda enam olulised, et vastavalt kohtupraktikale tuleb menetluskulude jaotuse

määramisel arvestada eelkõige hagi rahuldamise ulatuse ehk menetlusega taotletud eesmärgi

saavutamisega ja üldreeglist eristuvat jaotust põhjendada. Praegusel juhul oli hagi rahuldamise

ulatus 87%. Veel enam, just kostja ükskõiksus põhjustas hagi esitamise vajaduse ja kostja

nõustus vastuvaidlematult hagiga vähemalt 50% ulatuses.

Ringkonnakohtu seisukoht

5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks

saatmata uus otsus. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas

apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud

poolte endi kanda. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 16 125 eurot ja jättis välja mõistmata 2 500,57 eurot. Nimetatud osas on kohtuotsus

jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.

Hageja märkis apellatsioonkaebuses õigesti, et hagi osalise rahuldamise korral on vastavalt

TsMS § 163 lg-le 1 kolm võimalust menetluskulude jaotamiseks: (1) jätta kulud poolte kanda

võrdsetes osades; (2) jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või (3) jätta

kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kirjeldatud alternatiivide vahel valimine on

kohtu kaalutlusotsus. Sellise otsuse puhul saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui

kohus on ületanud diskretsioonipiire. TsMS § 163 lg 1 loogikast tuleneb, et kui kohus valib

menetluskulude jaotamiseks esimese alternatiivi, ei pea ta valikut täiendavalt põhjendama.

Muudel juhtudel on põhjenduse märkimine nõutav.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kohus rikkus diskretsioonipiire, kui jättis põhjendamata,

miks otsustas jätta menetluskulud poolte endi kanda. Nõutava põhjendusena ei ole käsitletav

loetelu nimetamine, mida kohus menetluskulude jaotuse määramisel väidetavalt silmas pidas

(asja sisu, menetluse käik, hagi rahuldamise ulatus, rahuldamata jäänud nõude suurem

keerukus). Seda enam, et kohtulahendist ja toimiku materjalidest ei ole tuletatav, kuidas asja

sisu ja menetluse käik andsid põhjuse menetluskulude jätmiseks poolte endi kanda.

Samuti ei toeta vaidlustatud kohtulahend maakohtu otsustust, et hagi rahuldamise ulatus andis

aluse menetluskulude jätmiseks poolte endi kanda. Nimelt rahuldas kohus hageja 18 625,57

euro (16 125 + 2 500,57) suurusest kogunõudest valdava osa, s.t mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 16 125 eurot. Eelnevale lisaks on ringkonnakohus veendumusel, et praegusel juhul ei

toetanud maakohtu menetluskulude jaotuse valikut ka nõuete keerukuse võrdlemine. Hageja

nõuete käsitlemine ei nõudnud menetlusosalistelt proportsionaalselt oluliselt erinevaid

panuseid. Kas kohtul endal kulus ühe või teise nõude osas seisukoha võtmiseks rohkem või

vähem aega, ei saanud aga menetluskulude jaotuse otsustamist mõjutada.

Eelnevat kogumis silmas pidades on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtus kantud

menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.t 87% maakohtus kantud

menetluskuludest tuleb jätta kostja kanda ja 13% hageja kanda (16 125 / 18 625,57 x 100).

Menetluskulud

6. Kuivõrd kohus rahuldab apellatsioonkaebuse täies ulatuses, jätab ringkonnakohus kooskõlas

TsMS § 639 lg-ga 1 ja TsMS § 162 lg-ga 1 apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Lähtudes

Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177

lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks

määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing