2-16-16676/118 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu ja Margó Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

23. august 2018. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-16676

Tsiviilasi

Amplius Invest OÜ avaldus OÜ Kino Sõprus pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 1. novembri 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Kino Sõprus määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

võlausaldaja Amplius Invest OÜ (registrikood 12533049);

võlausaldaja

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat

Karl-Morten Jõgi

võlgnik OÜ Kino Sõprus (registrikood 10476838);

lepinguline esindaja Reimo Mets, pankrotihaldurid Katrin

Prükk ja Magnus Braun

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 1. novembri 2017. a määruse resolutsioon muutmata, kuid

muuta kohtumääruse põhjendusi jättes maakohtu määrusest välja p-ides 71-74

toodud põhjendused.

2. OÜ Kino Sõprus määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta rahuldamata OÜ Kino Sõprus taotlus pankrotihaldur Katrin Prüki

vabastamiseks.

4. Jätta rahuldamata OÜ Kino Sõprus taotlus kuulutada menetlus kinniseks.

5. Määruskaebuse menetlusega seotud kulud jätta OÜ Kino Sõprus kanda ning

halduri tasu ja võlausaldaja menetluskulud kanda pankrotivarast.

Edasikaebamise kord

Võlausaldajal ja võlgnikul on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb

tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha

ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (20)

Avalduse asjaolud ja menetluse käik

1. Amplius Invest OÜ (võlausaldaja) esitas 04.11.2016 Harju Maakohtule avalduse OÜ

Kino Sõprus (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

2. Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid Sefirius Invest OÜ kui üürileandja ja võlgnik kui

üürnik 24.01.2006 üürilepingu (üürileping), mille alusel andis üürileandja võlgniku kasutusse

kinnistu koos hoonega, aadressil XXXXXXX , Tallinn. 24.03.2014 allkirjastasid Sefirius Invest

OÜ ja võlgnik lepingu lahutamatuks osaks oleva lepingu muutmise kokkuleppe. Alates

21.07.2014 on kinnistu omanik ning seega ka lepingujärgne üürileandja Amplius Invest OÜ.

Üürilepingu punkti 4.1 alusel kohustub võlgnik tasuma võlausaldajale üüri kinnistu kasutamise

eest lepingus kokku lepitud tingimustel. Võlausaldaja on esitanud võlgnikule üürilepingu alusel

üüri tasumise nõude ning ka vastavasisulised arved, mh arved nr 16005, 16009, 16010, 16014,

16015, 16017 ja 16018. Võlgnik ei ole arveid tähtaegselt tasunud ega ole seega täitnud enda

lepingust tulenevat üüri tasumise kohustust. Võlausaldajal on võlgniku vastu lepingust tulenev

rahaline nõue kinnistu kasutamise eest, mis on muutunud sissenõutavaks. Seega on täidetud

PankrS § 10 lg-s 3 sätestatud pankrotiavalduse esitamise eeldus, mille kohaselt võib

pankrotiavalduse PankrS § 10 lg 2 p-s 1 nimetatud asjaoludel esitada võlausaldaja, kelle nõue

on muutnud sissenõutavaks. Võlausaldaja üürinõue võlgniku vastu on pankrotiavalduse

esitamise seisuga 233 445.37 eurot, mis koosneb põhivõlast (üürivõlgnevus) summas

221 818.60 eurot ja kõrvalnõuetest (lepingujärgne viivitusintress) summas 11 626.77 eurot.

Nõude summale lisandub viivis 110.91 eurot päevas.

3.

22.09.2016 koostas võlausaldaja võlgnikule avalduse, milles sisaldus üürilepingu

ülesütlemise avaldus, nõue sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks ja leppetrahvi

tasumiseks ning pankrotihoiatus. Pankrotihoiatuse toimetas võlgniku seaduslikule esindajale

Reimo Metsale kätte Tallinna kohtutäitur R S 04.10.2016. Lisaks edastati pankrotihoiatus

võlgniku seaduslikule esindajale e-kirja teel 22.09.2016. Pankrotihoiatuse esitamise seisuga oli

võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees 145 439.36 eurot. Võlgnik ei tasunud võlgnevust 10 päeva

jooksul pankrotihoiatuse kättesaamisest. Eeltoodust tulenevalt palub võlausaldaja välja

kuulutada võlgniku pankroti.

4. Võlgnik palub jätta pankrotiavaldus läbi vaatamata. Võlgniku vastuväite kohaselt on

pankrotiavalduse aluseks olev kohustus täidetud, võlgniku maksejõuetus põhistamata, mistõttu

puudub alus võlgniku vastu pankrotiavalduse esitamiseks. Võlgnik on omapoolsed kohustused

täitnud (tasunud võlausaldajale kõik arved summas 109 489.52 eurot) 14.10.2016 tasaarvestuse

korras.

Võlausaldaja on samas menetlusdokumendis pankrotihoiatusega esitanud ka avalduse

pooltevahelise üürilepingu erakorraliselt ülesütlemiseks. Nimetatud teates teavitas võlausaldaja

üürileandja pandiõigusest ja kavatsusest realiseerida üürileandja pandiõigus ühe kuu

möödumisel üürileandja vastava avalduse esitamisest juhul, kui võlgnik ei täida kõiki samas

dokumendis toodud kohustusi võlausaldaja ees (VÕS § 305 lg 1, § 293 lg 1). Võlgnikule

teadaolevalt ei ole võlausaldaja VÕS § 305 lg 1 tulenevat pandiõigust realiseerinud, mis on

ühtlasi tõendiks selle kohta, et võlausaldaja ei ole kindel selles, kas pidada võlgniku poolt

tasaarvestuse korras vaidlusaluste kohustuste täitmist põhjendatuks või mitte.

Võlgnik on vaidlustanud üürilepingu ülesütlemise, esitades 24.10.2016 Harju Maakohtule hagi

tähtajalise üürilepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks (tsiviilasi nr 2-16-16051).

Viidatud tsiviilasjas on menetlus algfaasis, kuid võlausaldaja esitatud vastuväidetest tulenevalt

on vaidluse all ka võlgniku poolt võlausaldaja ees üürilepingust tulenevate kohustuste täitmine

tasaarvestuse korras. Seega on tegemist olukorraga, kus teise tsiviilasja raames leiab

tuvastamist, kas ja mis summas on põhjendatud võlgniku poolt pankrotihoiatusega hõlmatud

kohustuste täitmine võlausaldaja ees. Võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus

nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik on seisukohal, et isegi, kui

kohus tuvastab, et võlgniku tasaarvestus on tühine, siis on võlausaldajal võimalik oma nõuet

3 (20)

rahuldada nõude tagatiseks oleva pandi arvelt. Enne pandieseme realiseerimist on ennatlik

järeldada, et võlausaldaja nõuet võlgniku vastu ei ole võimalik pandi arvelt rahuldada.

Võlausaldaja pahauskne käitumine on tõendatud ka sellega, et pärast võlgnikule üürilepingu

ülesütlemise avalduse, pankrotihoiatuse, leppetrahvinõude ja teate pandiõiguse kasutamise

kohta esitamist asus võlausaldaja võlgniku allüürnikega läbirääkimistesse ja survestas

allüürnikke lõpetama võlgniku kui üürileandjaga allüürilepingut ja sõlmima otse allüürilepingu

võlausaldaja nimetatud isikuga või võlausaldajaga. Õigusliku ebaselguse tahtlik loomine

võlausaldaja poolt mõjutas võlgniku käivet negatiivses suunas. Võlgnik on seisukohal, et

võlausaldaja käitumine on suunatud sellele, et mõjutada võlgnikku majanduslikult (käibe

vähendamine, lisakulud) negatiivses suunas ja tekitada olukord, kus võlgnikul on tasaarvestust

kõrvale jättes ning vara müümata (vara on tarvilik majandustegevuse jätkamiseks) väga

keeruline nõuetekohaselt täita kõik üürilepingujärgsed kohustused ja võlgnik on sunnitud

kaasama lisakapitali, millega kaasneb finantskulude kasv. Selliselt on võlausaldajal võimalik

hoida võlgnikku teatud perioodil nn pidevas lepingurikkumise faasis ja survestada võlgnikku

tema jaoks majanduslikult ebasoodsa kokkuleppe sõlmimisele. Pankrotiavalduse eesmärgiks on

survestada võlgnikku kõikvõimalikul viisil majast lahkuma ja välistada võlgniku kui operaatori

kaudu mistahes üürilepingute sõlmimine XXXXXXX aadressil, et läbi sellise tegevuse teha

OÜ-le Teodosius Invest kinnistu tagasiostmine võimalikult kallihinnaliseks ja viimane ei

sooviks oma tagasiostmise eesõigust kasutada.

Lisaks eelnevale lõpetati mais 2016 leping senise majas opereerinud kasiinoga, kellega sõlmiti

kokkulepe, et kõik nende valduses olev vara on edaspidiselt võlgniku vara – seega on võlgniku

varaline positsioon veelgi paranenud. Üürilepingu ülesütlemise järgselt ei ole võlgnik oma vara

majast eemaldanud, sest see kahjustaks maja konstruktsioone ja nende (nt ventilatsiooni- ja

jahutussüsteem) äraviimine vajaks ilmselgelt konstruktsioonide avamist. Juhul, kui võlgnik

need seadeldised eemaldab, on praegused üürnikud sunnitud majast lahkuma, kuna maja

opereerimine muutuks võimatuks. Tänu võlgniku sisseseadele teenib üürileandja praegust tulu

ja seda võlgniku vallasvarana arvel olevate vahendite arvelt. Ainuüksi ventilatsiooniseadmed

maksavad hinnanguliselt cà 300 000 eurot.

5. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgniku esitatud väited on alusetud. Tasaarvestuse

eeldused ei ole täidetud. Võlgnikul puudub nõue võlausaldaja vastu. 24.03.2014 üürilepingu

muudatuse punkti 6 kohaselt ei ole üürnikul õigust nõuda remonditööde, parenduste või

investeeringute tegemist üürileandjalt ega tehtud või tulevikus tehtavate remonditööde,

parenduste või investeeringute ega nende tulemusel kinnistu väärtuse suurenemise hüvitamist

üürileandjalt. Sama kokkuleppe punkti 7 kohaselt ei maksa üürileandja üürnikule üürniku

tehtud või tulevikus kinnistule tehtavate parenduste või muudatuste eest mingisugust hüvitist.

Võlgniku väited nõude ebaselgusest on alusetud. Vaidlus tsiviilasjas nr 2-16-16051 ei mõjuta

võlgniku rahalist olukorda ega ole takistuseks võlgniku pankroti väljakuulutamisel. Viidatud

tsiviilasjas menetleb kohus võlgniku esitatud tuvastusnõuet, menetluses ei ole esitatud rahalist

nõuet. Kõnealuses tsiviilasjas esitatud hagis on võlgnik ise nõustunud asjaoluga, et tal on

võlausaldaja ees võlgnevus. Hagi tagamise avalduses on võlgnik märkinud, et juhul, kui hagi

jääb tagamata, tekib võlgnikul püsiv maksejõuetus.

Võlausaldaja selgitas pankrotiavalduse esitamisel, et tal on üürileandja pandiõigus võlgnikule

kuuluvale varale, kuid tulenevalt asjaolust, et võlgnik ei ole ise kinnistul paiknevas hoones

asuvate ruumide valdaja (võlgnik andis kogu ulatuses hoone allüürile), ei paikne seal ka

võlgniku vara, mille suhtes oleks võimalik pandiõigust teostada.

6. Harju Maakohtu 31.03.2017 määrusega nimetas kohus võlgniku ajutiseks

pankrotihalduriks Katrin Prükki.

7.

05.06.2017 esitas ajutine pankrotihaldur aruande ja 07.06.2017 aruande täpsustuse.

Haldur on kokkuvõtvalt arvamusel, et varalise seisundi ja maksevõime hindamisel tuleb lähtuda

varast ja võlgadest järgmiselt. Vara: pank 30.15 eurot, ostjatelt laekumata arved 5570.60 eurot,

arveldused aruandvate isikutega 6663.29 eurot, ettemaksed 1652.73 eurot, pikaajalised nõuded

4 (20)

215 440.29 eurot, materiaalne põhivara 54 000 eurot. Võlgnikul on vara kokku 283 357.06

eurot. Kohustused: ostjate ettemaksed 32 199.14 eurot, tarnijatele tasumata arved 221 008.93

eurot, võlad töötajatele 275.71 eurot, laenud 1260.34 eurot. Võlgnikul on kohustusi kokku

254 744.12 eurot. Ajutine haldur on seisukohal, et pikaajalisel nõudel summas 250 769.01 eurot

täna väärtust ei ole.

Ajutise halduri arvates olid võlgnikul 2016. aastal olemas rahalised vahendid, mille arvelt oma

kohustusi täita. Võlgniku tegevusmuster näitab seda, et selle asemel, et kinnistu omanikuga

vaidluse tekkimisel jätta kohustute täitmiseks vajalik raha pangakontole ootele (või III isiku

juures deponeerida), on võlgnik selle summa kandnud endaga seotud isiku kontole. Järgnenud

koostööleping sõlmiti tingimustel, mida võlgnikul oli kujunenud olukorras võimatu täita.

Praegusel ajal pikaajalisel nõudel väärtust ei ole. Kas sellel nõudel saab olema väärtus

tulevikus, sõltub III isikust (kas ta täidab omapoolseid kohustusi ja kas ta paneb talle lepinguga

ette nähtud sanktsioone maksma). Seega, kas võlgnik suudab oma kohustusi täita tulevikus,

sõltub III isikust. Ajutine haldur teeb võlgnikule ettepaneku saavutada III isikuga kokkulepe, et

249 512.05 eurot kantaks tagasi võlgniku pangakontole. Sellest ja võlgniku muust varast saab

tasuda sissenõutavad, käesolevas aruandes toodud vaidlustamata kohustused. Kui võlgnik

esitab võlausaldaja vastu vastunõude, siis vastunõude lahendamiseni võlausaldajale makseid ei

tehtaks. Alternatiiviks oleks kinnistu omaniku nõude muul moel tagamine. Ajutise halduri

ettepaneku vastuvõtmise korral ei ole võlgnik ajutise halduri hinnangul maksejõuetu.

Maksejõuetus tekkis 2016. a, kui võlgnik investeeris oma raha pikaajaliselt. Maksejõuetuse

põhjus on pikaajalise investeeringu tegemine. Ajutise halduri hinnangul võib koostöölepingu

sõlmimine Eastern European Property Managementiga olla nii raske juhtimisviga kui ka

kuritegu.

Maakohtu määrus

8. Maakohus kuulutas 01.11.2017 määrusega välja võlgniku pankroti, nimetas

pankrotihalduriteks Katrin Prükki ja Magnus Brauni, määras võtta võlgniku juhatuse liikmelt

võlgniku vanne ja määras ka võlausaldajate üldkoosoleku pidamise aja.

9. Maakohus leidis, et võlausaldaja nõue on selge. Puudub vaidlus selle üle, et poolte vahel

oli üürilepingust tulenev üürisuhe, millest võlgnikul tekkis üüri maksmise kohustus. Vaidlus

puudub ka selles, et võlgnik ei ole üüri tasunud pankrotiavalduses näidatud suuruses. Kohtu

hinnangul ei ole võlgnik põhistanud võlausaldaja vastu oleva nõude olemasolu, mida saab

tasaarvestada pankrotiavalduse aluseks oleva nõudega. Poolte vahelisest üürilepingust

tulenevalt kandis üürnik kõik kinnistuga seotud kulud, s.h korrashoiuks ja parendusteks tehtud

kulud ja tal puudub õigus neid üürileandjalt tagasi nõuda.

10. Asjaolu, et võlgnik on esitanud kohtule hagi tähtajalise üürilepingu ülesütlemise

tühisuse tunnustamiseks (tsiviilasi nr 2-16-16051), ei muuda asjaolu, et pankrotiavalduse

esitanud võlausaldaja nõue on selge. Samuti ei ole võlgnik praeguse ajani tõendanud, et talle

kuuluks vara, millele võlausaldajal on võimalik kohaldada üürileandja pandiõigust, mis

välistaks pankroti väljakuulutamise alusel, et võlausaldaja nõue on pandiga täielikult tagatud.

Samas on võlgnik 18.10.2016 sõlminud kommertspandi loovutamise ja üleandmise lepingu,

millega võlgnik on loovutanud kogu oma vallasvarale esimesele järjekohale seatud

kommertspandi summas 3 000 000 krooni (191 734.94 eurot) Ecofisk OÜ-le. Samast lepingust

nähtub, et võlgniku vallasvarale on seatud teisele järjekohale kommertspant summas 200 000

eurot Teodosius Invest OÜ kasuks, mida juhib võlgniku juhatuse liige Reimo Mets, mis näitab,

et võlgnik on asunud koormama oma vara lähikondsete kasuks seatavate tagatistega. Võlgnik

on esitanud hagi oma väidetava tasaarvestuse õiguse tuvastamiseks, kuid nimetatud asjas

puudub praeguseks ajaks jõustunud kohtulahend ja võlgnik ei ole kohtule veenvalt põhistanud

tasaarvestuse aluste olemasolu.

Võlgnik ei ole esitanud 2016. a kohta üürilepingu p-dest 4.4 ja 4.5 tulenevat garantiikirja, mille

kohaselt krediidiasutus võtab endale kohustuse tagada üürileandjale üürilepingust tulenevate

5 (20)

maksekohustuste täitmise kuni 3 800 000 krooni (242 864.26 eurot) suuruses summas, millest

tulenevalt ei ole võlausaldaja nõue kaetud ka krediidiasutuse garantiiga. Võlausaldaja on

põhistanud võlgniku maksejõuetust asjaoluga, et võlgnik võlgneb üürilepingu alusel

võlausaldajale enam kui 200 000 eurot, mis moodustab ligikaudu 7 kuu üürisumma. Võlgnik

on korduvalt eiranud üürilepingust tulenevaid kohustusi, sh üüri tasumise kohustust ja

korrashoiukohustust, samuti on võlgnik jätnud juba ligikaudu aasta täitmata talle üürilepingust

tuleneva kohustuse esitada võlausaldajale garantii tagamaks üürilepingust tulenevate

kohustuste (ennekõike üürikohustuse) täitmist, mis koos asjaoluga, et võlgnik ei ole esitanud

ka oma 2015. a majandusaasta aruannet, kinnitab kahtlusi võlgniku püsivast maksejõuetusest.

11. Võlgniku vara hinnates tuvastas kohus, et võlgnikul puudub avalikes registrites

kajastatav vara. Krediidiasutustes (pangakontol) oleva vara kohta selgitas ajutine

pankrotihaldur välja, et võlgnikul on AS-is LHV Pank arvelduskonto (saldo 30.15 eurot),

arvelduskontod Swedbank AS-is ja Nordea Pangas, mis on suletud 20.03.2017 ja 27.03.2017,

mõlema konto saldo 0 eurot. 14.09.2017 on ajutine pankrotihaldur oma vastuses võlgniku

taandustaotlusele välja toonud, et võlgniku pangakonto jääk on 2450 eurot, kuid kuna

04.08.2017 seisuga on võlgniku LHV Panga arvelduskonto jääk 2480.05 eurot, siis leidis

maakohus, et võlgniku pangakontol olevaks rahasummaks tuleb lugeda 2480.05 eurot, mis

sisaldab seal ka varasemalt olnud summat.

Kolmandate isikute vastu olevaid nõuded, s.h lühiajalised nõuded, on võlgniku 31.03.2017

seisuga bilansi kohaselt laekumata arved 5570.60 euro ulatuses. Ajutine pankrotihaldur on välja

selgitanud, et võlgnikule on lühiajaliselt võlgu 5 isikut – BDG Meelelahutus OÜ summas 30.70

eurot, Lab Entertainment OÜ 1809.84 eurot, Must Käsi MTÜ 5885.34 eurot, Utilitas Tallinn

624 eurot ja eraisik, kelle nime ei ole välja toodud, 840 eurot. Kõik laekumata arved on

maksetähtaja ületanud. Maakohus leidis, et eelnimetatud 5 võlgnevuse laekumine ja võlgniku

varana kajastamine on vaieldav tulenevalt asjaolust, et kolmandate isikute lühiajalised

kohustused võlgniku ees on ületanud maksetähtaja ning puuduvad andmed võlgniku tegevuse

kohta võlgnevuste sissenõudmisel ja nõuete tekkimise aja kohta.

Võlgniku 31.03.2017 seisuga bilansi kohaselt on võlgnik kajastanud varana arveldused

aruandvate isikutega summas 6663.29 eurot. Aruandvaks isikuks raamatupidamislikus

tähenduses võib olla iga isik, kellel on õigus äriühingu nimel tehinguid teha. Võlgnik ei ole

kohtule ega ajutisele pankrotihaldurile avaldanud, kelle vastu see nõue on ja millal nõue on

tekkinud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuna puuduvad andmed selle kohta, millise

tehingu alusel ja kellega ning millal on eelnimetatud arveldus tehtud, ja võlgnik ei ole sellega

seonduvaid asjaolusid tõendanud, siis on arvelduse summas 6663.29 eurot laekumine ja

võlgniku varana kajastamine vaieldav. Kuna puuduvad andmed tehingu kohta, mida võlgnik on

kajastanud arveldusena aruandva isikuna, siis ei ole praegusel ajal teada, kas selle tehinguga

kaasnes

maksukohustus

ja

kas

võlgnik

on

selle

maksukohustuse

oma

raamatupidamisdokumentides kajastanud ning selle täitnud.

Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnik teinud ettemakseid 1652.73 euro ulatuses,

millest on tekkinud ettemaksunõue Maksu- ja Tolliameti vastu. Peale ajutise pankrotihalduri

aruande esitamist on võlgniku arvelduskontole laekunud Rahandusministeeriumi kaudu

Maksu- ja Tolliameti taotluse alusel 2464.30 eurot, mida kohus on eelnevalt käsitlenud

krediidiasutustes (pangakontol) oleva varana. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuna

Maksu- ja Tolliameti ettemakse on võlgniku pangakontole laekunud varana, siis on

ettemaksunõue täidetud ja sellist nõuet võlgnikul ei ole. Asjaolude kohta, miks Maksu- ja

Tolliametilt laekus võlgniku pangakontole suurem summa, kui võlgniku bilansis kajastatud,

kohtul andmed puuduvad.

Kolmandate isikute vastu olevad nõudeid, s.h pikaajalised nõudeid, on võlgniku 31.03.2017

seisuga bilansi kohaselt kokku 249 512.05 eurot, mille koosseisust on teada, et GEF Capital

North OÜ võlgneb võlgnikule 258.36 eurot ja Law Office Mets & Co 1669.88 eurot. Samas

6 (20)

puuduvad andmed selle kohta, millal saabub eelnimetatud nõuete sissenõudmise tähtaeg.

Võlgnik ei ole nende nõuete alusdokumente esitanud, ka ei nähtu nende nõuete alused võlgniku

raamatupidamisdokumentidest. Võlgnik on pikaajaliste nõuetena kajastanud ka investeerimise

kokkuleppe summas 249 512.05 eurot, kuid bilansist ei nähtu, kes selle summa võlgnikule

võlgneb. Võlgniku pangakonto väljavõttest nähtub, et alates 06.04.2016 on Law Office Mets

& Co OÜ-le tehtud ülekandeid kokku summas 289 000 eurot, sh selgitusega “kokkulepe“,

“agreement“ ja “investment agreement“, millest võib järeldada, et see nõue on samuti Law

Office Mets & Co OÜ vastu. Võlgniku juhatuse liige on selgituseks eelnimetatud maksete kohta

esitanud võlgniku, Law Office Mets & Co OÜ ja Eastern European Property Management LLC

(USA) vahel 18.10.2016 sõlmitud koostöölepingu, millest tuleneb võlgniku kohustus panustada

koostöösse 450 000 eurot. Lepingu järgi on võlgnikul kohustus kanda Eastern European

Property Management LLC-le üle 200 000 eurot hiljemalt 31.12.2016, 350 000 eurot hiljemalt

31.01.2017 ja 100 000 eurot hiljemalt 01.01.2018. 18.10.2016 lepingu tähtaeg on 31.01.2020.

Võlgnik esitas maksekorraldused, mille kohaselt Law Office Mets & Co OÜ kandis Lybrand

Capital Factoring OÜ-le üle 232 000 eurot selgitusega “Investment agreement exchange“.

Puudub informatsioon selle kohta, et võlgnik oleks vastavalt 18.10.2016 lepingule täitnud

maksekohustust 232 000 eurost suuremas summas. Eeltoodud lepingust ei selgu, millise hüve

saab võlgnik lepingujärgse kohustuse tasumise eest, samuti jääb lepingust ebaselgeks, kelle

vastu on võlgnikul nõue summas 249 512.05 eurot. Lepingust ei nähtu, kas võlgnik on sõlminud

tagatised nõudele, mistõttu võib nende puudumisel nõude sissenõudmine osutuda

probleemseks.

Kohus leidis, et võlgniku bilansis kajastatud pikaajalised nõuded GEF Capital North OÜ vastu

258.36 eurot ja Law Office Mets & Co OÜ vastu summas 1669.88 eurot tuleb lugeda

vaieldavaks varaks, kuna nõuete kohta puuduvad alusdokumendid, samuti pole teada, kas

nõuded on aegunud või mitte. Samuti on kohtu hinnangul ebaselge võlgniku nõue, mis tuleneb

alates 06.04.2016 Law Office Mets & Co OÜ-le tehtud ülekannetest kokku summas 289 000

eurot, kuna kohtule esitatud maksekorralduste kohaselt on Law Office Mets & Co OÜ kandnud

Lybrand Capital Factoring OÜ-le üle 232 000 eurot ja kohtule esitatud tõenditest ei selgu selle

eest vastuhüve saamisega seotud asjaolud, samuti on ebaselge lepingu alusel tasutud summade

sissenõudmine juhul, kui väidetav koostöö ei toimu. Kohus leidis, et olukorras, kus võlgnikul

on täitmata pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ees sissenõutavaks muutunud kohustus

summas vähemalt 233 445.37 eurot, mida tuleb raamatupidamise toimkonna juhendi (RTJ) nr 2

§ 17 p c kohaselt lugeda lühiajaliseks nõudeks, ei käitunud võlgnik heas usus sõlmides

pikaajalise investeerimislepingu, mille tähtaeg on 31.01.2020. Eeltoodust tulenevalt leidis

kohus, et kuna võlgniku 18.10.2016 sõlmitud lepingu tähtajaks on 31.01.2020, ei saa sellest

tulenevat pikaajalist nõuet lugeda varaks, mille arvelt täita lühiajaline kohustus

pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ees.

Võlgnik on üürilepingu alusel üüri maksnud alates selle sõlmimisest 24.01.2006, millest

tulenevalt oli ta igakuisest üüri tasumise kohustusest teadlik. Arvestades asjaolu, et võlgnik on

jätnud võlausaldajale tasumata igakuised üürilepingujärgsed summad alates 01.04.2016,

võlgnedes pankrotiavalduse esitamise seisuga võlausaldajale tasumata üüri eest 233 445.37

eurot ning on teinud alates 06.04.2016 võlgniku juhatuse liikmega seotud Law Office Mets &

Co OÜ-le ülekandeid kokku summas 289 000 eurot, siis on kohtu hinnangul tõenäoline, et

võlgnik on teadlikult jätnud täitmata oma lepingujärgsed kohustused üürileandja ees ja asunud

vara võlgniku ettevõttest välja viima eesmärgiga hoida kõrvale lepingujärgsete kohustuste

täitmisest. Kohus leidis, et olukorras, kus võlgnik oli jätnud tasumata üürilepingust tuleneva

kohustuse ja asus selleks ette nähtud rahalisi vahendeid suures ulatuses üle kandma võlgniku

juhatuse liikmega seotud äriühingusse, kust see on üle kantud Ukraina äriühingule väidetava

investeerimise eesmärgil, on võlgniku juhatuse liige rikkunud hoolsus- ja lojaalsuskohustust,

kuna tema tegevus on kaasa toonud võlgniku põhitegevusega seotud üürilepingu lõpetamise ja

sellega seoses lõpetanud sisuliselt võlgniku majandustegevuse. Tulenevalt asjaolust, et

7 (20)

eeltoodud tegevusega on muudetud võlgnik maksejõuetuks ja võlausaldajaid ebavõrdselt

koheldud, on eelnimetatud tegudel karistusseadustiku (KarS) 384 ja 3841 tunnused.

Võlgniku väidete kohaselt koosneb võlgniku muu vara mööblist, tarvikutest, seadmetest, hoone

parendustest, masinatest, muust inventarist ja EX Kasiinolt saadud varast. Võlgnik on

eeltoodud vara kohta esitanud nimekirja, märkides, et selles toodud vara ei ole täielik. Võlgniku

selgituste kohaselt asub nimekirjas toodud vara XXXXXXX . Võlgniku hindab nimekirjas

toodud vara hinnaks 1 187 017.41 eurot. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt jääb

arusaamatuks, millel põhineb võlgniku arvamus vara väärtuse kohta, kuna võlgniku

raamatupidamises on põhivara jääkväärtus 409 535.27 eurot. Võlgnik on selgitanud vara

väärtuse erinevust sellega, et osa tema varast on bilansiväline, s.t see ei kajastu

raamatupidamises ja seetõttu ei kajastu selle väärtus põhivara jääkväärtuse arvestuses. Võlgnik

ei ole ajutisele pankrotihaldurile esitanud põhivara arvestust ja seetõttu on ainult osa vara puhul

teada, milline võlgniku nimekirjas toodud vara on materiaalne põhivara ja milline bilansiväline

vara. Muu ja bilansivälise vara kohta leidis kohus, et kuigi raamatupidamiseeskirjade kohaselt

ei kajastata bilansis põhivarana väheväärtuslikke varasid, ei ole keelatud nende üle arvestuse

pidamine bilansiväliselt. Võlgnik ei ole kohtule ega ajutisele pankrotihaldurile avaldanud,

milline on alampiir, millest kõrgema soetusmaksumusega varasid arvestas võlgnik põhivarana

ja millest madalama soetusväärtusega vara kandis võlgnik kulusse. Samuti ei ole võlgnik

vaatamata ajutise pankrotihalduri nõudmisele esitanud ajutisele pankrotihaldurile võlgniku

raamatupidamise sise-eeskirja, milles nimetatud alampiir peaks olema kehtestatud. Kuigi

raamatupidamise seaduse (RPS) § 11 lg 1 ei nõua mikroettevõtjalt, kelleks võlgnik RPS § 3

p 14 toodud põhimõtte kohaselt on, raamatupidamise sise-eeskirja koostamist, tuleb võlgniku

raamatupidamine korraldada selliselt, et oleks tagatud RPS § 4 tulenevalt aktuaalse, olulise,

objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine võlgniku varalisest seisundist. Kuna võlgnik

ei ole esitanud ajutisele pankrotihaldurile ega kohtule oma raamatupidamise sise-eeskirja, on

nii kohus kui ajutine pankrotihaldur lähtunud andmetest, mis tulenesid võlgniku majandusaasta

aruannetest, näiteks amortisatsioonimäära suuruse määramine jms.

Võlgniku 2015. a majandusaasta aruande kohaselt oli võlgnikul põhivara raamatupidamislik

väärtus 48 236 eurot, sellest ehitised 16 949 eurot, masinad ja seadmed 4343 eurot ning muu

materiaalne põhivara 26 944 eurot. Nimetatud vara koosseis ei ole teada. Enne 31.12.2015

lõppenud majandusaastat võeti viimane ehitiste ost/parendus arvele 2012. a summas 23 658

eurot, masinate ja seadmete ost/parendus võeti arvele 2011. a summas 6024 eurot ja muu

materiaalne põhivara ost/parendus võeti arvele 2015. a summas 24 800 eurot. Eeltoodust

tuleneb, et eelnimetatud põhivara on praeguseks ajaks vanem kui 5 aastat. Alates 31.12.2015

lisandus amortisatsioon ligikaudu 3000 eurot aastas, mistõttu alates 2015. a lisandunud

materiaalse põhivara ost/parendus raamatupidamislik jääkväärtus on praeguseks ajaks umbes

18 000 eurot (24 800 – 6000). Võlgnik ei ole tõendanud, et põhivara turuväärtus on

jääkväärtusest suurem, mistõttu puudub alus eeldada, et enne 31.12.2015 soetatud põhivara

turuväärtus on kõrgem kui selle raamatupidamislik jääkväärtus. Võlgniku majandusaasta

aruannetest nähtub, et võlgniku põhivara on oluliselt suurenenud 2016. aastal. Seisuga

31.12.2015 oli võlgnikul materiaalset põhivara bilansilises väärtuses 48 236 eurot, seisuga

31.12.2016 oli võlgniku põhivara suuruseks 409 535.27 eurot, millest investeeringud ehitisse

(jääkväärtuses) oli 320 00 eurot ning inventar ja tööriistad (soetusväärtuses) 75 000 eurot.

Kohus leidis, et võlgniku põhivarana käsitletud nõue summas 320 000 eurot XXXXXXX

hoonesse ehitatud ventilatsioonisüsteemi eest on alusetu. Poolte vahel kehtinud üürilepingu

muutmise kokkuleppe punkti 7 kohaselt ei maksa üürileandja üürnikule üürniku tehtud või

tulevikus kinnistule tehtavate parenduste või muudatuste eest hüvitist. Lepingu kohaselt võib

üürnik üürilepingu lõppemisel ära võtta tema poolt kinnistule tehtud parendused ja muudatused,

mille eemaldamine on võimalik ilma kinnistu muid osasid kahjustamata või mille eemaldamise

järgselt taastab üürnik kinnistu senise seisukorra. Samuti on pooled kokku leppinud, et juhul,

kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et kinnistu väärtus on kinnistu parenduste või muudatuste

8 (20)

tõttu suurenenud, ei ole üürileandjal siiski kohustus maksta üürnikule selle eest hüvitist, s.t

pooled välistavad VÕS § 285 lg 3 ja 286 kohaldumise.

Täiendavalt märkis kohus, et ka juhul, kui võlgnikul oleks õigus hüvitisele, siis ei ole tõendatud

selle väärtus võlgniku näidatud suuruses. Võlgnik ei ole tõendanud, et ventilatsioonisüsteem

kuulub talle ega ole tõendanud selle väärtust. Maakohus leidis, et võlgnik on rikkunud

raamatupidamise korraldamise põhimõtteid, kuna ei ole nõuetekohaselt kajastanud võlgnikule

kuuluvat vara ja selle väärtust oma bilansis ja on sellega loonud ebaõige ettekujutuse võlgniku

majanduslikust olukorrast. AE Projekti Insener OÜ 2015. a augustis tehtud ülevaatuse raportist,

mis on tehtud XXXXXXX asuvale hoonele, selgub üheselt, et ventilatsioonisüsteem ei vasta

nõuetele ja on osaliselt amortiseerunud, samuti on ventilatsioonisüsteemi erinevad osad seotud

võlgniku erinevate allüürnikega, millest tulenevalt ei ole teada isikud, kes on teinud kulutusi

ventilatsioonisüsteemi või nende osade väljaehitamiseks. Seega on võlgnik põhjendamatult

kajastanud oma bilansis varana ehitisse investeeringuid (jääkmaksumuses) seisuga 31.03.2017

summas 320 000 eurot, kuna pooled on kokku leppinud selles, et ehitisse tehtud parendused ei

kuulu võlgnikule hüvitamisele ja juhul, kui võlgnikul tekib õigus nende ära võtmiseks lepingu

lõppemisel, ei ole selge nende seadmete omandiõigus ega nende väärtus. Eeltoodust tulenevalt

ei saa võlgniku põhivaraks lugeda ehitisse tehtud investeeringuid (jääkmaksumuses) 320 000

eurot.

Võlgnik on tsiviilasjas 2-16-16051 esitatud hagis ise väitnud, et tema bilansis põhivarana

käsitletud vara tuleb käsitleda tulevikus tekkida võiva nõudena. Kuna võlgnik leiab, et kuigi

võlgniku ja kinnistuomaniku vaheline üürileping ei näinud ette parenduste hüvitamist, kuuluvad

need lepingu ennetähtaegse lõpetamise kehtivuse korral siiski hüvitamisele, kuna võlgnik ei saa

sel juhul parendusi ise enam kasutada. Kuna parendused, mis ei kuulu põhivara hulka, on kulu,

siis võib tõusetuda küsimus, kas võlgnikul on alust nõuda parendamiseks kantud kulude

hüvitamist. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu kulu kandmist väidetavas suuruses. Kuna

võlgniku ja AS Paani Varahaldus vahel 12.10.2005 sõlmitud allüürileping nägi ette nende

kulude mõistliku hüvitamise üürnikule, kui üürileping lõppeb ennetähtaegselt ja nimetatud

üürileping ennetähtaegselt ei lõppenud, siis ei tekkinud AS-il Paani Varahaldus parenduste

hüvitamise nõuet. Seega jääb ebaselgeks, kuidas võlgnikul selline nõue tekkis ja seetõttu on

nõudeõigus vaieldav. Kohus leidis, et võlgniku eelnimetatud väidetav tulevikus tekkiv nõue

ventilatsioonisüsteemi eest summas 140 757.88 eurot on ebaselge, kuna kohus leidis eelnevalt,

et 2015. a augustis AE Projekti Insener OÜ tehtud raportis on välja toodud, et

ventilatsioonisüsteem ei vasta nõuetele ja on osaliselt amortiseerunud, samuti on

ventilatsioonisüsteemi erinevad osad seotud võlgniku erinevate allüürnikega, millest tulenevalt

ei ole teada isikud, kes on teinud kulutusi ventilatsioonisüsteemi või nende osade

väljaehitamiseks.

Samuti leidis kohus, et võlgnik ei ole oma bilansis adekvaatselt kajastanud põhivara koosseisus

inventari ja tööriistasid (soetusväärtuses) 75 000 eurot. Ajutise pankrotihalduri arvamuse

kohaselt on võlgniku inventari ja tööriistade väärtuseks 54 000 eurot. Võlgnik on eelnimetatud

inventari ja tööriistad saanud AS-ilt Paani Varahaldus üürilepingu alusel maksmisele kuulunud

üüri katteks. 10.05.2016 leppisid pooled kokku üürilepingu ennetähtaegses lõpetamises,

kusjuures AS Paani Varahaldus tasus üürilepingu lõpetamise hüvitisena 54 242.24 eurot.

Kokkuleppe tulemusena jäi võlgnikul saamata ca 3 kuu üür, s.o umbes (13 910 x 3) 41 730

eurot ilma käibemaksuta. Nimetatud summa kompenseerimiseks andis AS Paani Varahaldus

võlgnikule osa oma varast, mille väärtuseks oli märgitud 75 000 eurot. Selle vara võttis võlgnik

juhatuse 01.06.2016 otsusega arvele kui materiaalse põhivara. Seega vähendati võlgnikul saada

olevat hüvitist üüripinnale jääva vara arvelt ja see soetati põhivara summa eest, mille võrra

hüvitist ei nõutud (ca 3 kuu üür). Seega tulnuks ajutise halduri hinnangul võtta 2016. a soetatud

põhivara bilansis arvele ca 41 730 euroga (3 x 13 910). RTJ 5 § 21 kohaselt kajastatakse

materiaalset põhivara bilansis tema soetusmaksumuses, millest on maha arvatud akumuleeritud

kulum ja võimalikud väärtuse langusest tulenevad allahindlused. Seega puudus võlgnikul õigus

9 (20)

suurendada ümberhindluse kaudu materiaalse põhivara väärtust, vaid see tuli arvele võtta

soetusmaksumuses. Kuna põhivara arvele võtmise järel tuli põhivarale RTJ 5 § 18 kohaselt

määrata amortisatsiooninormid, siis alates 31.12.2015 tuli amortisatsiooni ligikaudseks

suuruseks lugeda 5000 eurot aastas ja tuleb eelnimetatud põhivara väärtuseks 2016. a arvestatud

amortisatsiooni tulemusel lugeda umbes 36 000 eurot. Ajutise pankrotihalduri arvamuse

kohaselt puudub alus arvata, et 2016. a soetatud põhivara turuväärtus on kõrgem kui selle

korrektne raamatupidamislik jääkväärtus. Nimetatud vara koosneb enamuses valgustitest,

muusika- ja köögitehnikast ja mööblist, mille väärtus aja ja intensiivse kasutamise tagajärjel

kiiresti väheneb. Samuti on osa varast, nagu alajaam, dekoratiivplaadid ja tualettruumi

sanitaartehnika, hoonega püsivalt ühendatud, mis ei kuulu põhivara hulka. Eeltoodust tulenevalt

leidis kohus, et põhjendatud on eeltoodud vara hinnaks lugeda 36 000 eurot.

Täiendavalt on võlgnik bilansivälise vara väärtuseks lugenud 867 017.41 eurot. Võlgniku

bilansis seisuga 31.03.2017 on võlgniku põhivara suurusena toodud 409 535.27 eurot. Võlgniku

juhatuse liikme selgituse kohaselt tuleneb erinevus sellest, et osa võlgniku vara on bilansiväline

ja ei kajastu raamatupidamises. Kohus leidis, et bilansivälise vara võlgniku toodud väärtus

summas 867 017.41 eurot on tõendamata. Esmalt märkis kohus, et võlgnik ei ole tõendanud

bilansivälise vara nimekirjas toodud vara kuulumist talle. Teiseks on kohtu hinnangul

nimekirjas kajastatud vara, mis ei kuulu oma olemuselt põhivara hulka ja kolmandaks ei vasta

nimekirjas toodud vara väärtus ilmselgelt tegelikkusele. Samuti on bilansivälise vara nimekirjas

kajastatud vara, mida võlgnik on eelnevalt põhivarana kajastanud, nagu nimekirjas EX Kasiino

varana kajastatud vara, mille nimekiri langeb täielikult kokku varaga, mille võlgnik on

kajastanud AS-ilt Paani Varahaldus üüri katteks saadud varaga. Bilansivälise vara nimekirja

loetelus nr 162 – 167 on võlgnik põhivarana kajastanud vara kokku 55 677.19 eurot. Nimetatud

vara koosneb hoone renoveerimise kulust, katuse küttekaablist, plaatidest hoone ees,

Loungebaari sisustusest, keldri kanalisatsioonitorudest ja trepimodemi betoonplaatidest.

Toodud vara olemusest järeldub, et need on kas püsivalt hoonega ühendatud või ei ole võlgnik

tõendanud selle kuulumist talle (Loungebaari sisustus) ja ei kuulu seetõttu oma olemuselt

põhivara hulka. Samuti ei kuulu oma olemuselt põhivara hulka puitribikardinad (loetelu nr 5),

taimed ja potid (loetelu nr 6 ja 7), valgusreklaam (loetelu nr 10), valgustid (loetelu nr 65 – 67,

72, 100, 112 – 114, 127, 157), seinakell (loetelu nr 68), kummimatt (loetelu nr 81, 159),

tulekustuti (loetelu nr 82, 83, 145), vaas (loetelu nr 94), reklaamkastid (loetelu nr 105, 115),

telefon (loetelu nr 109, 123), peegel (loetelu nr 128, 153), lillekastid (loetelu nr 131), seebi

dosaator (loetelu nr 152), paberihoidja kätele (loetelu nr 154), harjade hoidja (loetelu nr 155),

seinanagi puhastustarvetele (loetelu nr 156), plastik prügikast (loetelu nr 158). Samuti tõusetub

kahtlus sama vara nimekirjas korduv kajastamine: näiteks loetelu nr 133 on SÕPRUS tähed

katusel väärtuseks toodud 8000 eurot ja loetelu nr 179 on Sõpruse katusetähed väärtusega 7000

eurot; loetelu nr 136 on kajastatud tammepuust reklaamkasti aknad väärtusega 3500 eurot ja

loetelu nr 180 kajastab tammepuidust reklaamkasti raame väärtusega 4000 eurot. Samuti on

võlgnik bilansivälise vara nimekirjas põhivarana kajastanud vara, mille kohta on AE Projekti

Insener OÜ ülevaatuse raportis andnud hinnangu kui töökõlbmatu või amortiseerunud vara

kohta, nagu loetelus nr 1 kajastatud ventilatsiooniagregaat, loetelu nr 61 elektrikilp, loetelu nr

132 õhkkardin (välisukse kohal). Samuti on võlgnik bilansivälise vara nimekirjas kajastanud

turvaseadmeid, mille nimekirjas toodud väärtus ei vasta ka seadme uuele hinnale käesoleval

ajal, mistõttu ei ole võlgniku nimekirjas toodud valvesüsteemi osade hinnad usaldusväärsed.

Samuti koosneb arvestatav osa võlgniku bilansivälisest varast elektroonikast ja arvutitehnikast,

mille soetamisaega ei ole teada. Kohus luges üldteada asjaoluks selle, et nimetatud tehnika

kaotab oma turuväärtust väga kiiresti ja seetõttu ei ole põhjendatud selle vara väärtuseks lugeda

soetusväärtus. Samuti ei ole selle vara võlgnikule kuulumine ja asukoht teada. Lisaks koosneb

arvestatav osa võlgniku bilansivälisest varast mööblist, mille puhul ei ole samuti teada, kas see

kuulub võlgnikule ja kus on iga mööblieseme asukoht. Kohus märkis, et arvestades võlgniku

põhitegevusala, peaks see mööbel olema olnud pidevalt intensiivses kasutuses ja seetõttu ei

oma see märkimisväärset turuväärtust. Samuti on mööbli hulgas spetsiifilist mööblit, näiteks

10 (20)

kino saalitoolid (loetelu nr 176), mille vastu ostuhuvi tulenevalt nende spetsiifikast ei pruugi

olla suur.

Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuna võlgnik ei ole bilansivälise vara summas 867 017.41

eurot kohta esitanud muid tõendeid kui nimekirja, puuduvad andmed vara soetamise aja ja

asukoha kohta, võlgnik ei ole esitanud tõendeid, mis tõendavad vara kuulumist talle, samuti on

nimekirjas kajastatud sama vara korduvalt, siis ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et võlgnikule

kuulub bilansiväline vara summas 876 017.41 eurot.

12. Võlgniku kohustuste kohta leidis kohus järgmist. Ajutine pankrotihaldur on selgitanud

välja, et võlgniku täitmata kohustused koosnevad üürnik Lab Entertainment 27.05.2016 tehtud

ettemaksust 32 199.14 eurot, võlgadest töötajatele 275.71 eurot ning tarnijatele tasumata

arvetest 221 008.93 eurot, mis koosneb kohustusest Amplius Invest OÜ ees, Dataprojekt

Andmesidevõrgud OÜ eest summas 379.08 eurot ja Roup OÜ ees summas 240 eurot.

Võlausaldaja Amplius Invest OÜ väidetel on võlgnik jätnud tasumata 7 arvet kokku summas

221 818.60 eurot, millele lisandub 110.91 eurot päevas. Võlgnik tunnistab arvete tasumata

jätmist. Võlgniku ja võlausaldaja arvestused erinevad selles, millised arved ja millises summas

on need tasumata, kuid need erinevused ei ole olulised, kuna võlgniku andmetel on tasumata

220 078.60 eurot. Samuti koosnevad võlgniku täitmata kohustused laenudest kokku 1260.34

eurot, millest võlg Teodosius Invest OÜ-le on 570.72 eurot ja OÜ-le Begostar 689.62 euro, kuid

kummagi kohustuse suhtes ei ole täitedokumenti ja ükski kohustus ei ole sundtäitmisel.

Maksuvõlad võlgnikul puuduvad. Võlgniku raamatupidamisest ei nähtu, et ettemaksust tulenev

kohustus oleks sissenõutavaks muutunud. Eeltoodud täitmata kohustusi on võlgnikul kokku

254 744.41 eurot. Võlgniku selgituste kohaselt ei ole ta Amplius Invest OÜ arveid tasunud,

kuna leiab, et tal on Amplius Invest OÜ vastu vastunõue juhul, kui üürileping loetakse

lõppenuks. Võlgniku hinnangul tuleneb tema nõue võlausaldaja vastu asjaolust, et ta paigaldas

ilma vastavasisulise kohustuseta hoonesse ventilatsioonisüsteemi, mille pankrotiavalduse

esitanud võlausaldaja peab kinnistuomanikuna võlgnikule hüvitama. Võlgnik on käsitlenud

seda nõuet oma vara hulgas parendusena summas 320 000 eurot. Ajutine pankrotihaldur on

seisukohal, et kui eelnimetatud parendus on tõesti tehtud, siis ei teinud seda võlgnik, vaid

allüürnik ja aja jooksul, mil allüürnik hoonet kasutas ning see parendus amortiseerus. Seega on

ajutise pankrotihalduri arvamuse kohaselt vaieldav, kas võlgnikul saab olla selles osas nõuet

kinnistuomaniku vastu ja isegi kui asuda seisukohale, et parendus ei ole amortiseerunud, on

vastunõue oluliselt väiksem, kui väidab võlgnik. Kohus nõustus ajutise pankrotihalduri

seisukohaga. Kohus on võlgniku vara koosseisu ja väärtus lahendis eelnevalt kajastanud ja

jõudnud seisukohale, et võlgniku bilansis parendustena kajastatud nõuet summas 320 000 eurot

ei saa võlgniku varana käsitleda.

Ajutine pankrotihaldur on oma aruandes välja toonud, et võlgniku poolt on kajastamata

võlgniku ja Eastern European Property Managent LLC vahelisest koostöölepingust tuleneda

võivad kohustused, sest lepingu kohaselt tuleb võlgnikul juhul, kui ta jätab tähtajaks lepingus

ette nähtud panused tegemata, maksma Eastern European Property Managent LLC-le

leppetrahvi tegemata jäänud panuse kahekordses määras. Ajutise pankrotihalduri hinnangul

nähtub võlgniku raamatupidamises kajastatud pikaajalise nõude ja koostöölepingu võrdlusest,

et võlgnik on juba lepingut rikkunud ja jätnud 100 000 eurot tähtaegselt, s.o hiljemalt

28.02.2017 tasumata. Kohtule esitatud investeerimislepingu koopia kohaselt oli võlgnikul

kohustus tasuda hiljemalt 28.02.2017 täiendavalt 350 000 eurot, millest 232 000 euro tasumise

kohta on võlgnik esitanud maksekorraldused, mille kohaselt Law Office Mets & Co OÜ kandis

Lybrand Capital Factoring OÜ-le üle 232 000 eurot selgitusega “Investment agreement

exchange“. Võlgniku 31.03.2017 seisuga bilansi kohaselt on investeerimise kokkuleppe alusel

tasutud 249 512.05 eurot. Juhul, kui eeldada, et võlgnik on täitnud 28.02.2017 maksmisele

kuuluva 350 000 eurot kohustusest võlgniku bilansis näidatud summa, on 28.02.2017 seisuga

täitmata investeerimislepingust tulenev kohustus summas 100 487.95 (350 000 – 249 512.05)

eurot. Eeltoodust tuleneb, et võlgnikul võib tekkida investeerimislepingust tulenev kohustus

11 (20)

Eastern European Property Managent LLC ees tasumata jäänud summa kahekordses määras

ehk summas 200 975.90 eurot. Koostöölepingu peatükk “Penalty and claims clause“ näeb ette,

et kui äriühingul Eastern European Property Managent LLC tekivad lepingust võlgniku vastu

nõuded, siis saab need esitada Ecofisk OÜ, kelle kasuks on seatud võlgniku varale

kommertspant summas 191 734.94 eurot. Pandiõigus tekkis 19.06.2001, Ecofisk OÜ omandas

pandiõiguse 24.10.2016. Kommertspandiregistris on veel teisel järjekoha pant Teodosius Invest

OÜ kasuks summas 200 000 eurot, kuid võlgnik ei ole ajutisele pankrotihaldurile esitanud

informatsiooni, kas tal on selle ettevõtte ees kohustusi. Eeltoodust järeldub, et kuna võlgniku

vallasvarale on kommertspant seatud kahe võlausaldaja kasuks kokku summas 391 734.94

eurot ja kinnisvara võlgnikul puudub, siis juhul, kui kommertspandipidajad oma nõudeõigused

realiseerivad, puudub võlgnikul vara pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja üürilepingust

tuleneva nõude tasumiseks. Kohus leidis, et tulenevalt asjas kogutud informatsioonist võib

võlgnikul tekkida eelpool käsitlemata kohustus, mis tuleneb asjaolust, et võlgnik ei ole poolte

vahelist üürilepingut täitnud nõuetekohaselt, kuna on jätnud täitmata üürilepingu punktist 3.2.1

tuleneva kohustuse ja tagama, et üürilepingu alusel üürile antavat kinnistut ja sellel paiknevaid

ehitisi kasutatakse heaperemehelikult ja kooskõlas õigusaktide nõuetega. Üürilepingu punktist

3.2.2 tuleneb võlgniku kohustus taastada omal kulul kinnistu või selle osaks olev ehitis. Kohus

tuvastas, et AE Projekti Insener OÜ augustis 2015. a XXXXXXX hoonele tehtud ülevaatuse

raporti kohaselt ei ole hoonet heaperemehelikult kasutatud. Seega võivad võlgniku kohustused

suureneda üürilepingust tulenevate kohustuste rikkumise tõttu. Kohus leidis, et võlgnikul on

täitmata kohustusi kokku 254 744.41 eurot, millele lisandub pankrotiavalduse esitanud

võlausaldaja Amplius Invest OÜ viivisenõue 110.91 eurot päevas, mille suuruseks

pankrotiavalduse esitamise ajaks oli 11 626.77 eurot.

13. Seega luges kohus võlgniku vara väärtuseks (2480.05 + 54 000) 56 480.05 eurot, millele

tulevikus võivad lisanduda ebaselged nõuded. Võlgnik on hinnanud oma varaks

investeerimislepingu alusel tulevikus tekkivat nõuet summas 249 512.05 eurot, kuid kohtu

hinnangul viitavad selle nõudega seotud asjaolud võlgniku tahtele end varatuks muuta, mistõttu

on eelnimetatud võlgniku nõue perspektiivitu. Täitmata kohustusi on võlgnikul kokku

254 744.41 eurot, millele lisandub pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja Amplius Invest OÜ

viivisenõue 110.91 eurot päevas, mille suuruseks pankrotiavalduse esitamise ajal oli 11 626.77

eurot. Lisaks nimetatule on tõenäoline võlgniku sõlmitud koostöölepingu osaliselt täitmata

jätmisest tekkida võiv nõue Eastern European Property Managent LLC ees summas 200 975.90

eurot, mille tagatiseks on võlgniku vallasvarale seatud kommertspant summas 191 734.94

eurot. Samuti on tõenäoline, et võlgniku kohustused suurenevad XXXXXXX hoone ulatuslike

ehituslike puuduste kõrvaldamise maksumuse tõttu. Ajutine pankrotihaldur on teinud oma

aruandes võlgnikule ettepaneku saavutada kolmanda isikuga kokkulepe 249 512.05 euro

tagasikandmise kohta võlgniku kontole, kuid nimetatud summa võlgniku kontole laekunud ei

ole, mistõttu ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Seega ületavad

võlgniku kohustused võlgniku vara suurust ja puuduvad andmed selle kohta, et selline seisund

oleks ajutine. Puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku tegevuse jätkamine ja tervendamine

oleks võimalik. Võlgniku põhiline majandustegevus on lõppenud üürilepingu lõppemisel ja

puuduvad andmed selle kohta, et võlgnik oleks jätkanud püsivat majandustegevust muus

valdkonnas. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuna võlgniku vara ei kata võlgniku

kohustusi, siis on võlgnik maksejõuetu. Kuna võlgniku majandustegevust ei ole võimalik

jätkata ja puuduvad andmed selle kohta, et selline olukord võiks muutuda, siis ei ole võlgniku

maksejõuetus ajutise iseloomuga. Seega on võlgnik tulenevalt PankrS § 1 lg 3 maksejõuetu ja

selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kuna võlgnikul on vara,

millest on võimalik katta pankrotimenetluse kulusid, siis tuleb võlgniku pankrot välja

kuulutada.

14. Lisaks märkis maakohus, et kohtu hinnangul on võlgniku juhatuse liige rikkunud

raamatupidamise korraldamise kohustust, mille tagajärjel on oluliselt raskendatud ülevaate

12 (20)

saamine võlgniku varalisest seisundist. Võlgnik ei ole ajutisele pankrotihaldurile vaatamata

korduvale nõudmisele esitanud nõuetekohaseid andmeid võlgniku põhivara koosseisu,

maksumuse ja asukoha kohta, samuti ei ole võlgnik esitanud oma raamatupidamise sise-

eeskirju, millest nähtuvad olulised andmed, nagu näiteks amortisatsioonimäär, mis võimaldab

anda hinnangut vara väärtuse kohta. Samuti ei ole võlgnik esitanud ajutisele pankrotihaldurile

tehingute algdokumente, vaid on palunud ajutisel pankrotihalduril tulla isiklikult võlgniku

asukohta võlgniku dokumentidega tutvuma. Kohtu hinnangul ei ole võlgniku juhatuse liige

taganud võlgniku raamatupidamise korraldamisel kõikide seadusest tulenevate põhinõuete

täitmist. Nimetatut näitab asjaolu, et ta ei ole ajutisele pankrotihaldurile vaatamata korduvatele

nõudmistele esitanud RPS § 4 p 3 tulenevat koonddokumenti, millest oleks üheselt aru saadav

võlgnikule kuuluva vara koosseis ja selle väärtus. Samuti leidis kohus, et võlgniku juhatuse

liige peab teadma eelnimetatud vara asukohta. Selle asemel, et esitada selgelt nõutavad

raamatupidamisdokumendid, on võlgniku juhatuse liige esitanud kohtule ja ajutisele

pankrotihaldurile korduvalt mahukaid, ebaselgeid ja vastuolulisi materjale võlgniku

majandusliku olukorra kohta. Kohus ei välista, et võlgniku juhatuse liikme eesmärgiks ongi

pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja, ajutise pankrotihalduri ja kohtu eksitusse viimine

rohkete ja ebaselgete materjalidega selleks, et varjata võlgniku maksejõuetust. Kohus leidis, et

võlgnik on raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumisega toime pannud raske

juhtimisvea.

15. Vara tagasivõitmise võimaluste kohta märkis kohus, et ajutine pankrotihaldur ei ole oma

aruandes kajastanud vara tagasivõitmise võimalusi. Kohus leidis, et edaspidises

pankrotimenetluses tuleb analüüsida võlgniku pangakonto väljavõttest nähtuvaid tehinguid,

mis seonduvad võlgniku juhatuse liikmega seotud äriühingule Law Office Mets & Co OÜ

tehtud väljamaksetega summas 289 000 eurot. Samuti tuleb edaspidises pankrotimenetluses

analüüsida ja anda hinnang sellele, millistel asjaoludel kandis võlgniku juhatuse liikmega

seotud äriühing Law Office Mets & Co OÜ 232 000 eurot üle Lybrand Capital Factoring OÜ-le

üle selgitusega “Investment agreement exchange“.

Määruskaebus

16. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, kuna

kohtulahend on vastuolus õiguste teostamise põhimõtete ja õiguspraktikaga. Alternatiivselt

tühistamata jätmisele palub võlgnik vabastada pankrotihaldur Katrin Prükk oma kohustustest

ja jätta pankrotihalduriks Magnus Braun.

Kohus ei ole piisaval määral juhindunud uurimispõhimõttest, on jätnud osad tõendid arvesse

võtmata, osad tõendid vastu võtmata ning osasid tõendeid hinnanud ebaõigesti. Võlgniku

juhatuse liige on teinud kõik endast oleneva, et anda nii ajutisele pankrotihaldurile kui ka

kohtule üle võlgniku raamatupidamise dokumendid, kuid mõlemad on keeldunud nende

vastuvõtmisest. Meelevaldselt on võlgniku juhatuse liiget süüdistatud raamatupidamise

dokumentide arhiveerimise viisis. Ajutine pankrotihaldur ega kohus ei ole tundnud huvi, mida

sisaldavad võlgniku esitatavad dokumendid sisuliselt. Võlgniku juhatuse liige on korduvalt

kutsunud ajutist pankrotihaldurit dokumentidega tutvuma, millest ajutine pankrotihaldur on

keeldunud. Lisaks on võlgniku juhatuse liige püüdnud ajutisele pankrotihaldurile dokumente

kätte toimetada postiteenuse vahendusel, milliste vastuvõtmisest ajutine pankrotihaldur samuti

keeldus. Võlgnik on seisukohal, et ajutine pankrotihaldur ei ole täitnud oma seaduses sätestatud

kohustusi, ei ole viinud läbi võlgniku vara suhtes inventuuri ning ei ole erapooletu, mistõttu

esinevad alused ajutise pankrotihalduri taandamiseks.

Võlgnik on seisukohal, et ajutise pankrotihalduri esitatud aruanne on puudulik seoses kõikide

vajalike dokumentidega tutvumata jätmisega, mistõttu on järeldused võlgniku maksejõuetuse

osas täiesti subjektiivsed ning ei anna lõplikku ülevaadet võlgniku majandusseisust. Ka kohus

on kujundanud oma seisukoha puuduliku aruande põhjal, seega vääralt. Nii ajutise

pankrotihalduri kui kohtu etteheited investeeringutele on pahatahtlikud, kuna ettevõtted on oma

13 (20)

investeeringutes vabad.

Võlgniku hinnangul muutis ajutine pankrotihaldur oma seisukoha aruandes lõppjärelduse osas

vastupidiseks peale võlgniku tähelepanu juhtimist asjaolule, et aruandes puudub halduri

seisukoht lõppjäreldusena. Võlgniku hinnangul lähenes ajutine pankrotihaldur peale seda asjale

isiklikult ja erapooletult.

Samuti on kohus jätnud rahuldamata võlgniku taotluse paikvaatluse läbiviimiseks võlgniku

varalise seisu kindlakstegemisel, kuigi kohus on nõustunud, et võlgnikul puudus ligipääs

valdusele.

Täiesti põhjendamatu on kahe pankrotihalduri määramine. Teise pankrotihalduri juurde

määramine ei lahenda kuidagi probleemi, et esimene pankrotihaldur oleks edaspidi erapooletu.

Kohus ei ole vaidlustatud määruses piisaval määral arvestanud teiste käimasolevate

menetlustega (tsiviilasjad nr 2-16-16051 ja 2-17-10197). Võlgniku hinnangul kuulub käesoleva

avalduse menetlus peatamisele, kuni teistes pooleliolevates tsiviilasjades lõpplahendi

jõustumisteni. Kohus on põhjendamatult ületanud oma diskretsiooni piire, s.t väljunud

menetluse raamidest, mis on toonud kaasa menetlusõiguslikud rikkumised ja väära

kohtulahendi.

Samuti ei ole kohus üheski kohtumääruse punktis analüüsinud võlgniku ja DCF International

OY vahelist piiriülese ühinemise lepingut, mis on sõlmitud 02.03.2017. Antud lepingu

eesmärgiks oli tagada täiendavate investeeringute tegemine võlgnikule, kuid tulenevalt

alustatud pankrotimenetlusest on ühinemine külmutatud. Selline tegevus on võlgnikule

täiendava kahju tekitamine saamata jäänud tulu näol, millise tulemusel oleks võlgnik saanud

investeeringuid suurusjärgus 200 000 eurot.

Lisaks ei nõustu võlgnik kohtu järeldustega investeerimiskohustuse täitmata jätmise osas, sh

ehitustehnilise ekspertiisi arvamuses väljatoodud võlgniku mistahes kohustuse täitmata

jätmisega hoone korrashoiuks. Ehitustehnilise ekspertiisi tellis võlgnik ise kinnitamaks, et

võlgniku poolt majja paigaldatud ventilatsioon on olemas ja vajalik, kuid kohus on nimetatut

käsitlenud vastupidiselt võlgnikule etteheidete tegemiseks. Võlgniku roll majas ei olnud

tegeleda investeeringute tegemisega, vaid olemasoleva maja opereerimise ja säilitamiseks

vajalike tööde tegemisega. Uuendused ja investeeringud on kas maja omaniku või allüürnike

kohustus. Näiteks on OÜ Lab Entertainment ja võlgniku vahelises allüürilepingu 17.05.2016

lisas kokku lepitud, et allüürnik võttis endale kohustuse teostada renoveerimist summas

161 897 eurot. Nimetatule ei ole kohus tähelepanu pööranud. Võlgnik on läbivalt opereerinud

majaga selliselt, et allüürnikud teevad majja investeeringuid.

Võlgnik on endiselt seisukohal, et ta on täitnud 24.01.2006 üürilepingus tulenevaid kohustusi

vastavalt lepingule, võlga ei tunnista ja leiab, et tal on õigus see tasaarvestada. Lisaks märgib

võlgnik, et võlgniku omanikfirma on andnud garantiikirja, milles kinnitab, et juhul kui

võlgnikult mõistetakse välja üürivõlgnevus kohtulahendiga, garanteerib võlgniku omanikfirma

jõustunud kohtulahendi alusel selle tasumise. Siiski jääb võlgnik arvamusele, et võlanõue ei ole

selge ja suurus on vaieldav. Esitatud on nõue leppetrahvi osas, milliseks aga alus puudub.

Lisaks on nõudes maamaksu tasumise nõue, kuid arvestatud ei ole asjaoluga, et alates

04.11.2016 on leping üles öeldud ja seega alates sellest ajast ei olnud võlgnikul maamaksu

tasumise kohustust. Ka ekspertiisi teostamise kulu nõude esitamine on alusetu, kuna need ei

kuulu võlgniku majandamiskulude hulka. Ekspertiiside tellimine on omaniku vaba voli enda

vahenditest. Käesolevaga ei ole tõendatud ja tuvastatud vajalikud alused pankroti

väljakuulutamiseks. Samuti ei ole võlgnikule arusaadav, miks kohus leidis, et võlgniku poolt

antud tagatised ei olnud piisavad.

Võlgnik märgib, et esitatud tõenditest on üheselt selge, et võlgnik ei ole oma raha kunagi

peitnud, vaid on teostanud investeeringuid kooskõlastatuna omanikuga. Omanik on kõikidest

14 (20)

võlgniku juhatuse otsustest teadlik ja aktsepteerinud tehinguid.

Võlgnik palub kuulutada käesolev menetlus kinniseks, kuna avalik huvi on suur ning on selge,

et käesoleva menetluse informatsiooni levitamine kannab endas eesmärki survestada võlgnikku

ja leidma kompromissi võlausaldajaga. Menetluses on ärisaladusega kaetud informatsiooni,

mille levitamine on sattunud ilmselgelt käesolevas menetluses ohtu. Lisaks ei ole selline

informatsiooni levitamine kolmandatele osapooltele ülekaaluka huviga, mis kaaluks üle

võlgniku huvid.

Menetluse edasine käik

17. Maakohus

võttis

määruskaebuse

menetlusse

ja

andis

võlausaldajale

ning

pankrotihalduritele tähtaja määruskaebusele vastamiseks.

18. Pankrotihaldurid ja võlausaldaja määruskaebust ei toeta ning paluvad jätta selle

rahuldamata.

19. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

20. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määruse

resolutsioon tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid maakohtu

määrusest tuleb välja jätta kohtumääruse p-ides 71-74 toodud põhjendused. Ülejäänud osas

järgib ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 koosmõjus TsMS § 659 alusel maakohtu määruses

toodud põhjendusi ning ei korda neid. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

21. PankrS § 3 lg 3 järgi peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele

abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse jaoks olulised asjaolud, ja korraldama selleks

vajalike tõendite kogumise (vt RKTKm nr 3-2-1-61-13, p 16 esimene lõik). Pankroti

väljakuulutamine on TsMS § 475 lg 1 p 12² kohaselt hagita asi, mille läbivaatamisel ei ole

kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude ega nendele antud hinnanguga ning

mille läbivaatamisel peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse

tõendatust ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid (TsMS § 477 lg-d 5 ja 7). Ka

TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud

tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus

rikkunud TsMS § 477 lg 7 ja PankrS § 3 lg 3 sätestatud uurimiskohustust.

22. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

PankrS § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja

nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama

paragrahvi 3. lõike kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku

vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine.

23. Selleks, et teha kindlaks, kas äriühingust võlgnik on teatud hetkel muutunud

objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb anda terviklik hinnang tema varalisele seisundile ja

majandustegevuse

tõenäolisele

tulevikuperspektiivile.

Võlgniku

objektiivne

püsiv

maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised,

mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt

maksejõuetuks. Sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav

maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (nn ex ante hindamine). Tegemaks kindlaks, kas

äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki

võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid

ühele kriteeriumile või näitajale (vt nt RKKKo 28.10.2011, 3-1-149-11, p-d 16-21).

15 (20)

24. Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul maakohus esile toodud asjaolusid ja esitatud

tõendeid kogumis hinnates võlgniku maksejõuetuse selgelt tuvastanud ja põhjendatult

järeldanud, et edasine majandustegevus ei ole tõenäoline. Võlgnik on küll väitnud, et ta ei ole

püsivalt maksejõuetu, kuid ta ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, millest kohus saaks

järeldada, et võlgnikul on vara, mille arvel kohustusi täita, ega seda, et tema maksejõuetus on

ajutine, s.t ta suudab lähitulevikus majandustegevuse tulemusel ajutised makseraskused

ületada. Arvestades, et maksejõuetuse olukord on välistatud, kui võlgniku suutmatus nõudeid

rahuldada on ajutine, tuli võlgnikul esitada asjaolud, et võlgnikul on piisavalt likviidset vara

või et võlgnikul on püsiv rahavoog, mille arvel võlausaldaja nõuded rahuldada. Võlgnik

vaatamata ajutise pankrotihalduri ja kohtu nõudele selliseid asjaolusid kohtu ette toonud ei ole.

Asjas esitatud ja kogutud tõendid on sellegipoolest piisavad, et teha järeldusi võlgniku

majandusliku olukorra ja maksevõime kohta.

25. Maakohus

on

vaidlustatud

määruses

analüüsinud

võlgniku

kui

raamatupidamiskohustuslase

võimalikku

kohustustuste

rikkumist

raamatupidamise

korraldamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid

korrata (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus TsMS § 659) märkides lisaks järgmist. Tsiviilasja

materjalidest nähtub, et võlgniku juhatuse liige on läbivalt olnud seisukohal, et tema kohustus

ei ole esitada raamatupidamislikke koonddokumente, nagu ajutine pankrotihaldur on korduvalt

palunud (tl 66-67, III kd). Võlgnik on jätkuvalt seisukohal, et saab oma kohustuse täidetud

andes üle kogu raamatupidamise dokumentatsiooni aastast 1991 (tl 70, III kd), millega tutvudes

saab ajutine pankrotihaldur jõuda õigele järeldusele võlgnikule kuuluva vara koosseisu ja

suuruse osas. Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku sellise seisukohaga. RPS-s on üheselt

sätestatud raamatupidamise korraldamise põhinõuded (§ 4), millistele on ka maakohus

viidanud. RPS ei sätesta ainult nõuded kõikide raamatupidamise algdokumentide olemasolu

vajalikkuse kohta, vaid raamatupidamine on nende algdokumentide dokumenteerimine ja

kirjendamine raamatupidamisregistrites. Sealjuures RPS § 6 lg 4 sätestab, et iga

raamatupidamiskirjendi (kirjend) aluseks on majandustehingut tõendav algdokument või

algdokumentide alusel koostatud koonddokument. RPS § 6 lg 5 järgi peab kirjend sisaldama

vähemalt järgmisi andmeid: 1) majandustehingu kuupäev; 2) kirjendi identifitseerimistunnus,

näiteks number või numbri ja tähe kombinatsioon; 3) debiteeritavad ja krediteeritavad kontod

ja vastavad summad; 4) viide kirjendi aluseks olevale alg- või koonddokumendile. Sellest

tulenevalt saab järeldada, et peale raamatupidamislike algdokumentide olemasolu, on

raamatupidamise korraldamiseks vajalik lisaks raamatupidamisregistrite pidamine. RPS § 9 lg-

d 1 ja 2 sätestavad, et raamatupidamisregistrid on andmekogumid, mis sisaldavad

informatsiooni kontodel kajastatud kirjendite ja saldode kohta, samuti andmekogumid, mis

sisaldavad kirjendite aluseks olevat üksikasjalikku informatsiooni. Raamatupidamisregistrid

peavad võimaldama teha väljavõtteid kirjendatud majandustehingutest kontode kaupa

kronoloogilises järjekorras. Seega, raamatupidamise nõuetekohasel korraldamisel on tagatud

võimalus saada äriühingu majandusliku seisundi kohta täielikku ülevaadet registrite

(nimekirjade) ülevaatamisega. Juhul, kui tekib kahtlus mõne registrisse kantud

majandustehingu osas, on võimalik seda kontrollida alusdokumentidest, millele on peetavas

registris alati viidatud (RPS § 9 lg 1). Sealjuures ei pea raamatupidamisregistrite pidamine

olema arvutipõhine, s.t et võib olla dokumenteeritud ka paberkandjatel, kuid see ei muuda

nende pidamise kohustuslikkust. Ringkonnakohus leiab, et just selliseid nimekirju pidaski

ajutine pankrotihaldur silmas mitte kogu raamatupidamise algdokumentatsiooni esitamist, mida

võlgnik on pakkunud tutvumiseks nii ajutisele pankrotihaldurile kui ka kohtule. Nõuetekohase

raamatupidamise olemasolul ei tohiks olla võlgnikul nende esitamine raske, veel vähem

võimatu. Kuigi tegemist on hagita menetlusega, ei tähenda see tõendite valikuta kogumist.

Arvestades TsMS § 238 lg 1 koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 ja korraldab kohus vaid asjas

tähtsust omavate tõendite kogumise.

16 (20)

Kui võlgnik väidab, et tal on vara vallasasjade näol mingis konkreetses väärtuses, siis tulenevalt

PankrS § 22 lg 3 p 1 ja PankrS § 85 tulnuks võlgnikul endal esitada ka dokumendid, mis

võimaldanuks kohtul asjade omandiõiguse ja väärtuse kohta järeldusi teha. Ka määruskaebuses

ei ole võlgnik näidanud, et võlgniku juhatuse liikme edastatavates dokumentide kastides

sisaldunuks vaid asjakohased dokumendid nt nimekirjas sisaldunud asjade omandamist

tõendavad dokumendid. Seetõttu ei ole põhjendatud võlgniku väide, et ajutine pankrotihaldur

ei ole teostanud oma ülesandeid nõuetele vastavalt ja et kohus ei ole kohaldanud

uurimisprintsiipi täielikult määral, rajades oma seisukohad puudulikule ajutise pankrotihalduri

aruandele.

26. Võlgniku seisukohad ajutise pankrotihalduri keeldumisele inventuuri läbiviimise kohta

ja kohtu poolt rahuldamata jäetud võlgniku taotluse osas paikvaatluse läbiviimiseks võlgniku

varalise seisu kindlakstegemisel, on samuti põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub nii

inventuuri läbiviimata jätmise osas ajutise pankrotihalduri seisukohaga (tl 5, IV) kd, kui ka

maakohtu seisukohaga paikvaatluse läbiviimise taotluse rahuldamata jätmise osas (tl 86

pöördel, IV kd), kuna ajutisel pankrotihalduril ega kohtul ei ole kohustust kolmanda isiku

valduses olevat väidetavat võlgniku vara üles kirjutada.

27. Vastuseks määruskaebuse väitele, mille kohaselt ei ole kohus vaidlustatud määruses

piisaval määral arvestanud teiste käimasolevate menetlustega, märgib kolleegium järgmist.

Võlgnik toob esile, et tal on käimas vaidlus avaldajaga üürilepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks (tsiviilasi nr 2-16-16051) ning esitatud on hagi vallasasjade väljanõudmiseks

Amplius Invest OÜ valdusest (tsiviilasi nr 2-17-10197). Võlgniku hinnangul tulnuks nimetatud

tsiviilasjades menetlused vastavalt TsMS § 356 lg-le 1 peatada.

Vastavalt PankrS § 27 lg-le 3 ei või pankrotiavalduse menetlemist peatada. Riigikohus on

selgitanud, et PankrS §-s 27 reguleeritakse pankrotiavalduse läbivaatamisega seonduvat ja

PankrS § 27 lg 3 mõte on esmajoones tagada, et kohus ei peataks menetlust enne pankroti

väljakuulutamise otsustamist (RKTKm 24.05.2005, 3-2-1-53-05 p 33). Seega on maakohus

õigesti jätnud tsiviilasjades nr 2-16-16051 ja nr 2-17-10197 menetlused peatamata, sest enne

pankroti väljakuulutamise otsustamist pankrotimenetluse peatamiseks õiguslikku alust ei ole.

28. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku kriitika ajutise pankrotihaldur Katrin Prükki

tegevuse osas on põhjendamatu. Määruskaebuse vastavad väited jäävad paljasõnaliseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga kahe pankrotihalduri määramise vajalikkuse

osas, et arvestades võlgniku arvukaid taotlusi, avaldusi ja järelepärimisi, on võlgniku

pankrotimenetluse

läbiviimine

tavapärasest

keerukam

ja

töömahukam

ning

kahe

pankrotihalduri määramine on põhjendatud. Kahe pankrotihalduri määramisel ei ole

pankrotihalduritele määratav tasu kahekordne, vaid tulenevalt PankrS § 65 lg-st 9 jaotatakse

halduri tasu nende vahel ära, mistõttu ei ole alust arvata justkui tekitaks kahe pankrotihalduri

määramine ülemääraseid kulutusi.

29. Pankrotihalduri vabastamise alused mitte halduri omal soovil sätestab PankrS § 68 lg 2

esimene lause, mille kohaselt vabastab kohus halduri kas omal algatusel või pankrotitoimkonna,

võlgniku või Justiitsministeeriumi taotlusel või võlausaldajate üldkoosoleku otsuse alusel kui

haldur on jätnud oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole võlgnik toonud välja ühtegi põhjendust, mis annaks alust järeldada, et

pankrotihaldur Katrin Prükk oleks jätnud oma ülesanded täitmata või ei täida neid

nõuetekohaselt. Kohus on analüüsinud võlgniku etteheiteid pankrotihaldurile ka inventuuri

tegemata jätmise osas, leides, et need ei ole põhjendatud. Seetõttu ei kuulu võlgniku

alternatiivne taotlus pankrotihaldur Katrin Prüki vabastamiseks rahuldamisele.

30. Määruskaebuses heidab võlgnik maakohtule ette, et vaidlustatud määruses ei ole

käsitletud võlgniku poolt 13.03.2017 esitatud OÜ Kino Sõprus ja DCF International OY

vahelist 02.03.2017 piiriülese ühinemise lepingut (määruskaebuse p 2.7). Tsiviilasja toimikust

17 (20)

ning ka Kohtute infosüsteemist üle kontrollides ei nähtu, et võlgnik oleks nimetatud lepingu

kohtule esitanud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tõi võlgnik piiriülese ühinemise asjaolu

kohtu ette 15.03.2017 eelistungil (tl 224, I kd) ning esitatud on Ametlikes Teadaannetes

avaldatud piiriülese ühinemislepingu sõlmimise teade (tl 53, II kd). Kolleegiumi hinnangul ei

ole esitatu alusel võimalik teha järeldusi, kuidas väidetav ühinemislepingu sõlmimine mõjutab

võlgniku majanduslikku seisundit, sest võlgnik ei ole kohtule selgitanud isegi, mil viisil

ühinemine on kokku lepitud (ÄS § 391 lg-d 1 ja 4 või § 392 lg lg 2 alusel). Ka määruskaebuses

ei ole selgitatud ega põhistatud, mida antud piiriülene äriühingute ühinemine võlgnikule endaga

kaasa toob, kuidas muutub seeläbi tema õiguslik ja majanduslik seisund konkreetselt. Võlgnik

on maakohtus märkinud, et investeerimise kokkuleppe alusel ühinemisprotsessi tulemusena on

võimalik saada võlgnikul kasumit 252 697 eurot (15.03.2017 eelistung tl 224, I kd), kuid ei ole

väidet põhistanud. Määruskaebuses väidab võlgnik, et ühinemise tulemusena oleks võlgnik

saanud täiendavaid investeeringuid suurusjärgus 200 000 eurot. Kuna ka see väide on täielikult

põhistamata, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võlgnik muutnud usutavaks, et väidetav

ühinemine välistaks ta maksejõuetuse.

Maakohus on analüüsinud võlgniku investeeringutega seonduvat vaidlustatud määruse p-s 31,

st võlgniku, Law Office Mets & Co OÜ ja Eastern European Property Management LLC (USA)

vahel 18.10.2016 sõlmitud koostöölepingut, osundanud õigesti võlgniku maksevõime

seisukohalt olulistele asjaoludele, eelkõige sellele, et lepingust ei selgu, millise hüve võlgnik

saab lepingujärgse investeerimiskohustuse täitmise eest ning leidnud, et kuna lepingu tähtajaks

on 31.01.2020, ei saa sellest tulenevalt pikaajalist nõuet lugeda varaks, mille arvelt täita

lühiajaline kohustus pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ees.

31. Võlgnik ei nõustu maakohtu järeldusega, et võlgnikul võib olla tekkinud võlausaldaja

eest kohustus tulenevalt üürilepingu p-idest 3.2.1 ja 3.2.2 (kinnistu säilimise tagamise ja

remonttööde teostamise kohustus). Maakohus on teinud nimetatud järeldused võlgniku esitatud

AE Projekti Insener OÜ augustis 2015. aastal tehtud ülevaatuse raporti alusel. Hagita

menetluses kehtivast uurimispõhimõttes tulenevalt pidi maakohus võlgniku varalisele

seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele perspektiivile hinnangu andmiseks analüüsima ka

võimalikke tulevikus tekkivaid nõudeid. Arvestades aga, et maakohus ei ole antud võimaliku

kohustuse tekkimist pidanud

maksejõuetuse seisukohalt

pankroti

väljakuulutamise

lõppjärelduses määravaks, ei oma kohtumääruse p-ides 71-74 toodud põhjendused tähtsust ning

tuleb määrusest välja jätta.

32. Määruskaebuses on võlgnik selgitanud, et ta ei ole raha kuhugi peitnud, vaid teostanud

investeeringu kooskõlastatuna omanikuga ning maakohtu etteheited juhatuse liikme tegevusele

on asjakohatud. Kolleegium märgib, et võlgniku omaniku(e) nõusolek võlgniku, Law Office

Mets & Co OÜ ja Eastern European Property Management LLC (USA) vahel 18.10.2016

sõlmitud koostöölepingu sõlmimiseks ning 06.04.2016 raha Law Office Mets & Co OÜ-le

289 000 euro ülekandmiseks, ei muuda maakohtu tuvastatut, et võlgnik jättis samal perioodil

s.o alates 01.04.2016 üürilepingujärgsed kohustused üürileandja ees täitmata, mis tõi

võlgnikule kaasa tema põhitegevusega seotud üürilepingu lõpetamise ja sellega seoses ka

majandustegevuse lõppemise, millega muudeti võlgnik maksejõuetuks.

33. Võlgniku väited omaniku antud garantiikirja kohta ning muude väidetavate tagatiste

kohta on paljaõnalised. Võlgnik ei ole viidanud ühelegi tõendile ning nende olemasolu ei nähtu

ka menetlusdokumentide hulgas.

34. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht nõude selguse osas on põhjendatud ning

õigesti on hinnatud võlgniku tasaarvestuse ja pandiõiguse teostamisega seotud väiteid

(maakohtu määruse p-id 11-15, 40). Võlgnik on määruskaebuses aga märkinud, et võlausaldaja

on esitanud oma nõudes ka leppetrahvi ja maamaksu nõude, kusjuures leppetrahvi nõude

esitamiseks puuduvad alused ning maamaksu nõude juures ei ole arvestatud asjaoluga, et

18 (20)

üürileping on üles öeldud 04.11.2016 seisuga, s.t et ei ole alust nõuda terve poolaasta eest

maamaksu. Lisaks ei ole põhjendatud ekspertiisi tegemise nõude esitamine võlgnikule.

Võlausaldaja on esitanud kohtule koos pankrotiavalduse esitamisega nõude suuruse arvestuse

aluseks olevad järgmised arved:

-

01.04.2016 arve nr 16005 maksetähtajaga 02.04.2016, millise sisuks on XXXXXXX

üür aprill 2016 summas 35 949.84 euro (tl 33, I kd), kusjuures võlausaldaja on märkinud

võlgnevuse arvestusse, et nimetatud arve on osaliselt tasutud ning võlgnevuse suuruseks

on 33 289.84 eurot (tl 96, I kd).

-

01.05.2016 arve nr 16009 maksetähtajaga 02.05.2016, millise sisuks on XXXXXXX

üür mai 2016 summas 35 949.84 eurot (tl 34, I kd);

-

01.06.2016 arve nr 16010 maksetähtajaga 02.06.2016, millise sisuks on XXXXXXX

üür juuni 2016 summas 35 949.84 eurot (tl 35, I kd);

-

01.09.2016 arve nr 16014 maksetähtajaga 02.09.2016, millise sisuks on XXXXXXX

üür september 2016 summas 35 949.84 eurot (tl 36, I kd);

-

26.09.2016 arve nr 16015 maksetähtajaga 03.10.2016, millise sisuks on maamaks II

osamakse 2016 summas 8779.56 eurot (tl 37, I kd);

-

01.10.2016 arve nr 16017 maksetähtajaga 02.10.2016, millise sisuks on XXXXXXX

üür oktoober 2016 summas 35 949.84 eurot (tl 38, I kd);

-

01.11.2016 arve nr 16018 maksetähtajaga 02.11.2016, millise sisuks on XXXXXXX

üür november 2016 summas 35 949.84 eurot (tl 39, I kd).

Eelmärgitud tasumata arvete alusel on võlausaldaja hinnangul võlgniku võlg 04.11.2016

seisuga (üürilepingu ülesütlemise kuupäev) kokku 221 818.60 eurot, millele lisandub viivis

summas 11 626.77 eurot (tl 40, I kd).

Kohtule 28.11.2016 esitatud menetlusdokumendis on võlausaldaja esitanud korrigeeritud arve

nr 16018, millise sisuks on XXXXXXX üür novembrikuu eest 01.-03. kuupäevade eest

summas 3594.98 eurot (tl 97, I kd). Tulenevalt eelnimetatud korrigeeritud arvest on

võlausaldaja 28.11.2016 seisuga märkinud võlgnevuse suuruseks 189 463.74 eurot, millele

lisandub viivis summas 13 867.98 eurot (tl 96; I kd).

Kuna võlausaldaja esitatud arvete selgitustest on üheselt näha, et arved on esitatud üüri ja

maamaksu eest, siis on alusetud võlgniku määruskaebuses esitatud väited, et võlausaldaja on

nõudnud ka leppetrahvi ja ekspertiisitasu. Samas on põhjendatud määruskaebuses esitatud

väide maamaksu suuruse arvestuse osas.

Maamaksuseaduse (MaaMS) § 8 lg 1 esimene lausepool sätestab, et maamaksukohustus tekib

jooksva aasta 1. jaanuaril. Seega on maamaksu nõude periood 1. jaanuarist kuni

31. detsembrini. MaaMS § 7 lg 1 kohaselt kuni 64-eurone maamaks mis tahes kohaliku

omavalitsuse üksuses asuvalt maalt tasutakse 31. märtsiks. Maamaksust, mis ületab 64 eurot,

tasutakse 31. märtsiks vähemalt pool, kuid mitte vähem kui 64 eurot. Ülejäänud osa

maamaksust tasutakse hiljemalt 1. oktoobriks. Nimetatust lähtuvalt on võimalik tasuda üle 64

eurost maamaksu kahes jaos kalendriaastas. Kohtule esitatud 26.09.2016 arvest nr 16015

nähtub, et arve on esitatud teise osamakse osas suuruses 8779.56 eurot (tl 37, I kd). Kuna

vaidlust ei ole, et võlgnik sai üürilepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kätte 04.11.2016,

saaks võlausaldaja nõuda võlgnikult maamaksu tasumist kuni 03.11.2016. Seega tuleb esiteks

jagada II poolaasta eest esitatud maamaksu summa 8779.56 eurot kuue kuuga (poole aastaga),

mis teeb II poolaasta eest ühe kuu maamaksu suuruseks 1463.26 eurot (8779.56 / 6). Selleks, et

saada novembrikuus tasumisele kuulunud kolme päeva summa, tuleb II poolaasta eest ühe kuu

maamaksu summa jagada 30 päevaga (novembrikuus olevate päevade arv), mis teeb

päevamaksumuseks 48.78 eurot (1463.26 / 30). Seega oleks võlausaldaja õigustatud nõudma

võlgnikult II poolaasta eest maamaksu üürilepingu erakorralise ülesütlemise seisuga

(04.11.2016) nelja kuu ja kolme päeva eest (juuli, august, september, oktoober ja 3 päeva

novembrist) summas 5999.38 eurot (4 x 1463.26 + 3 x 48.78).

19 (20)

Kuna üürilepingu p-s 9.1 on pooled kokku leppinud ka viivitusintressis, mis on 0,05%

tasumisega hilinenud summalt iga hilinenud päeva eest (tl 14, I kd), siis muutub arvestades

muutunud maamaksu summat (5999.38 eurot) ka viivisearvestus sellele vastavalt.

Viivitusintressi suuruseks päevas on seega summalt 5999.38 eurot 3 eurot (5999.38 x 0,05%).

26.09.2016 esitatud arve nr 16015 maksetähtajaks on märgitud 03.10.2016, siis 28.11.2016

seisuga on viivitatud päevade arvuks 56, seega viivitusintressi suuruseks 168 eurot (56 x 3).

Võlausaldaja esitatud 28.11.2016 seisuga võlgnevuse arvestuse tabelis kajastuvalt saaks

viivitusintressi summaks üürivõlgnevuse eest ilma 26.09.2016 esitatud arvelt arvestatud

viivisteta (nr 16015) olla 13 622.14 eurot (tl 96, kd I).

Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et võlausaldaja 28.11.2016 seisuga esitatud

võlaarvestusest (nõude suurus) ei ole korrektselt arvestatud maamaksu osa ning põhinõudena

saaks arvestada summat 186 683.56 eurot (arve nr 16005 summas 33 289.84 eurot + arve nr

16009 summas 35 949.84 eurot + arve nr 16010 summas 35 949.84 eurot + arve nr 16014

summas 35 949.84 eurot + arve nr 16015 summas 5999.38 eurot + arve nr 16017 summas

35 949.84 eurot + arve nr 16018 summas 3594.98 eurot).

Viivitusintressi arvestus saaks olla 28.11.2016 seisuga summas 13 790.14 eurot (arvest nr

16005 summalt 33 289.84 eurot 240 päevase viivitusena 0,05% päevas kogusummas 3994.78

eurot + arvest nr 16009 summalt 35 949.84 eurot 210 päevase viivitusena 0,05% päevas

kogusummas 3774.73 eurot + arvest nr 16010 summalt 35 949.84 eurot 179 päevase viivitusena

0,05% päevas kogusummas 3217.51 eurot + arvest nr 16014 summalt 35 949.84 eurot 87

päevase viivitusena 0,05% päevas kogusummas 1563.82 eurot + arvest nr 16015 summalt

5999.38 eurot 56 päevase viivitusena 0,05% päevas kogusummas 168 eurot + arvest nr 16017

summalt 35 949.84 eurot 57 päevase viivitusena 0,05% päevas kogusummas 1024.57 eurot +

arvest nr 16018 summalt 3594.98 eurot 26 päevase viivitusena 0,05% päevas kogusummas

46.73 eurot).

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et pankrotiavalduse esitamisel 28.11.2016 seisuga saaks

võlausaldaja nõude (põhinõue koos viivitusega) suuruseks olla 200 473.70 eurot (186 683.56 +

13 790.14), millele lisandub igapäevaselt viivis summas 93.34 eurot (186 683.56 x 0,05%).

35. Maakohus on määruse p-s 65 võlgniku vara väärtusena tuvastanud 56 480.05 eurot,

millele võivad tulevikus lisanduda ebaselged nõuded. Maakohtu määruse p-des 75-77 on kohus

tuvastanud võlgniku täitmata kohustustena kokku 254 744.41 eurot, millele lisandub

võlausaldaja viivisenõue 11 626.77 eurot ning mis suureneb igapäevaselt 110.91 eurot päevas.

Võlausaldaja põhinõude suuruseks on maakohus võlgniku täitmata kohustuste tuvastamisel

arvestanud 221 818.60 eurot.

Kuigi ringkonnakohtu hinnangul saaks põhinõude suurus olla 186 683.56 eurot, millele

lisandub 28.11.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 13 790.14 eurot ja igapäevaselt

lisandub viivisena 93.34 eurot, selgub nõude suuruse selle tunnustamisel ning ringkonnakohtu

korrektiivid nõude suuruse osas ei muuda asjaolu, et võlgniku kohustused ületavad võlgniku

vara olulisel määral. Seega ei anna korrigeeritud nõude suurus alust maakohtu määrust

tühistada. Maakohtu lõppjäreldus võlgniku püsiva maksejõuetuse kohta on õige.

Ringkonnakohus järgib eelneva hinnangu andmisel maakohtu määruse p-ides 76 ja 77

sisalduvaid põhjendusi ega korda neid.

36. Kuigi määruskaebuse resolutiivosas vastavat menetluslikku taotlust esitatud ei ole, on

võlgnik palunud määruskaebuses kuulutada käesolev menetlus kinniseks, kuna avalik huvi on

suur ning võlgniku hinnangul on selge, et käesoleva menetluses sisalduvate andmete levitamine

kannab endas eesmärki survestada võlgnikku ja leidma kompromissi võlausaldajaga.

Vastavalt TsMS § 38 lg 1 p-ile 6 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel

või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik ärisaladuse või muu

sellesarnase saladuse hoidmiseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole saladuse kaitse

20 (20)

huvist suurem. Osundatud normi järgi menetluse kinniseks kuulutamiseks, tuleb kindlaks teha,

mis on konkreetselt võlgniku ärisaladus ning hinnata, kas saladuse kaitse huvi on suurem huvist

asja avaliku arutelu vastu. Kolleegium leiab, et võlgnik ei ole näidanud, mis tema ärisaladus

on, st millise konkreetse teabe võlgniku äritegevuse kohta avaldamine teistele isikutele

kahjustaks võlgniku huve. Seega ei esine TsMS § 38 lg 1 p 6 kohast alust kaaluda menetluse

kinniseks kuulutamist.

37. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1

alusel võlgniku kanda. Määruskaebuse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud on

pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes ning need kulud tasutakse PankrS § 150

lg 2 järgi pankrotivarast pankrotiseaduses sätestatud korras (vt Riigikohtu määrus

nr 3-2-1-23-13, p 12).

38. PankrS § 32 teine lause võimaldab esitada võlgnikul ja pankrotiavalduse esitanud isikul

määruskaebuse käesoleva määruse peale. Haldur ei või võlgniku nimel määruskaebust esitada

ega võlgnikku määruskaebuse läbivaatamisel esindada.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaija Kaijanen

Krista Kirspuu

Margó Klaar