2-17-13971/13 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. august 2018. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-13971

Tsiviilasi

Optimera Estonia AS hagi OilTerm OÜ vastu garantiist

tuleneva kohustuse täitmiseks ja sissenõudmiskulude

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

29 352,24 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. detsembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Optimera Estonia AS-i apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Optimera Estonia AS (reg kood

11269030), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tambet

Mullari ja advokaat Kalev Pihlak

Vastustaja (kostja): OilTerm OÜ (reg kood 11673087),

lepinguline esindaja advokaat Ott Lepmets

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 15. detsembri

2017. a otsuse lõppjäreldused ja resolutsioon, arvestades

kohtuotsuse

õiguslike

põhjenduste

osas

ka

ringkonnakohtu otsuses märgitut.

2. Jätta Optimera Estonia AS-i apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

Optimera Estonia AS-i kanda.

4. Mõista Optimera Estonia AS-ilt välja OilTerm OÜ

kasuks

eurot

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude katteks.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest

alates

kuni

täitmiseni

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Optimera Estonia AS (hageja) esitas hagi OilTerm OÜ (kostja vastu), paludes kostjalt hageja

kasuks välja mõista garantiist tulenev põhivõlgnevus 26 982,17 eurot, sellele lisanduv seadusjärgne

viivis hagi esitamise aja seisuga 171,50 eurot, lisanduv viivis kuni otsuse tegemiseni ning edasi

kuni kohustuse kohase täitmiseni. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja sissenõudmiskulude

hüvitisena 40 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta täies ulatuses kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt andis kostja 10.11.2016. a garantii, millega kohustus tasuma hagejale ostu-

müügilepingu nr 3047E muudatusest nr 2 tulenevad tähtajaks tasumata summad kuni 64 000 euro

ulatuses hageja vastavasisulise kirjaliku nõude esitamisest 30 päeva jooksul. Garantii andmine

kostja poolt oli seotud hageja ja Housia OÜ (endise ärinimega FrameHouse OÜ, registrikood

12852470) vahelise „Ostu-müügileping nr 3074E” muutmisega, võimaldades hagejal nõustuda

lepingu punktis 5.3 sätestatud krediidipiiri tõstmisega 64 000 euroni. Nimetatud muudatus nr 2 on

sõlmitud 10.11.2016 hageja ja Housia OÜ vahel. Tuginedes lepingu muudatusele, millest tingituna

kostja andis 10.11.2016 garantii, müüs hageja Housia OÜ-le kaupa, millele vastavalt esitas arve

summas 26 986,02 eurot maksetähtajaga 13.03.2017. Põhinõudest on endiselt tasumata 24 006,05

eurot. Nõudelt arvestatakse lepingu nr 3074E p 5.5 järgselt viivist 0,1 % päevas. Kohustuse kohase

täitmisega on seotud kostja garantii kehtivus.

Housia OÜ ei ole arvet täies ulatuses tasunud ning temalt võla sissenõudmine pole hageja

hinnangul enam perspektiivne. Seetõttu 18.07.2017 esitas hageja kostjale garantiist tuleneva nõude,

paludes hiljemalt 21.08.2017 tasuda Housia OÜ võlgnevusele vastav summa, mis 18.07.2017

seisuga oli koos viivistega kokku 26 982,17 eurot.

Kostja keeldus 21.08.2017 e-kirjaga tasumisest põhjendusel, et hageja oli oma nõude Housia OÜ

vastu 10.07.2017 loovutanud Fector AS-le, mistõttu kostja hinnangul hagejal enam nõuet ei olnud.

Kostja soovitas hagejal suhelda otse Housia OÜ-ga, pidades end asjasse puutumatuks isikuks.

Hageja leidis, et esiteks ei mõjuta garantii kehtivust nõude mistahes loovutamine (VÕS § 155 lg 2)

ning teiseks kuulus nõue Housia OÜ vastu hagi esitamise aja seisuga hagejale ning oli endiselt

täitmata, nagu kinnitab ka kostja oma 21.08.2017 e-kirjas.

Kostja kui garantii andja garantiist tulenev kohustus hageja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku

Housia OÜ kohustusest ega selle kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele.

Vastavalt VÕS § 155 lg-le 3 võib garantii andja esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid.

Garantiikirjast tuleneva kohustuse puhul nõuab hageja seadusejärgset viivist alates nõude

sissenõutavaks muutumisest 22.08.2017.

Lisaks nõudis hageja sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot VÕS § 1131 lg 1 alusel.

Säte on antud juhul kohaldatav, kuivõrd kostja on majandustegevuses tegutsev isik ning garantii

on antud tema majandustegevuse raames.

Hageja vaidles vastu kostja väidetele, nagu oleks garantii tühine esindusõiguse puuduste tõttu.

Kostja asus alles hagimenetluses üllatuslikult tuginema väitele, et garantii ei ole kehtiv, kuna selle

on allkirjastanud üks kostja juhatuse liige, kuid kostja juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus.

Hageja leiab, et garantii allkirjastanud juhatuse liige tegutses kostja nimel garantiikirja

väljastamisel kostja täielikul teadmisel ja nõusolekul ning garantii andmine vastas kostja tegelikule

tahtele.

Nii kostja kui Housia OÜ, kelle kohustusi kostja tagas, ainuosanikuks on Osaühing AXATEM ehk

tegemist on ühe kontserniga. Viimase ainuosanik on omakorda Avo Kangro, kes on kostja juhatuse

liikme Aili Kangro abikaasa ja Housia OÜ juhatuse liikme Antti Kangro isa. Hageja ei pidanud

eluliselt usutavaks, et Aili Kangro tegutses esindusõiguseta ning esindatava teadmise ja

nõusolekuta, andes kontserni ühe tütarettevõtte juhatajana garantii kontserni teise tütarettevõtte

kohustuste tagamiseks.

Ühise esinduse korral võivad juriidilise isiku juhatuse liikmed TsÜS § 34 lg 2 teise lause alusel

volitada üht enda hulgast teatud tehingute või teatud liiki tehingute tegemiseks. Volitus peab TsÜS

§ 118 lg 3 kohaselt olema samas vormis, mis on ette nähtud tehingu tegemiseks. VÕS § 115

garantiile kindlat vormi ette ei näe, mistõttu VÕS § 11 lg 1 alusel võib selle sõlmida ka suuliselt

või mis tahes muus vormis. Seega piisas Aili Kangrole kostja nimel garantii andmiseks ka teise

juhatuse liikme suulisest volitusest, mis kahtlemata oli tal olemas.

Kõiki asjaolusid arvestades oli igale mõistlikule isikule hageja olukorras üheselt mõistetav, et Aili

Kangro on volitatud kostja esindajana garantiid andma. Kostja on enda teist juhatuse liiget Mati

Kreslat kirjeldanud oma kodulehel kui „hooldusjuht: tehnilised küsimused, kütteõli

tellimine/müük, konsultatsioonid, hinnapakkumised” ja Aili Kangro tegeleb raamatupidamisega.

See on täiendav selge viide, et juhatuse siseselt oli garantiide andmise ja muude finantsküsimustega

volitatud tegelema Aili Kangro.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta see täies ulatuses rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et hageja nõude aluseks olev 10. novembril 2016. a väljastatud garantiikiri on tühine,

sest garantiikirja allkirjastanud isikul puudus kostja esindamiseks esindusõigus. Tühisest garantiist

ei saa tekkida kostjale kohustusi.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 2 kohaselt saab juriidilist isikut tehingu tegemisel

esindada iga juhatuse liige, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed

saavad esindada juriidilist isikut üksnes ühiselt (ühine esindamine). TsÜS § 34 lg 3 alusel kehtib

eraõigusliku juriidilise isiku puhul ühine esindamine kolmandate isikute suhtes üksnes juhul, kui

selle kohta on tehtud kanne äriregistrisse. Äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 1 kohaselt võib osaühingut

kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et

juhatuse liikmed esindavad osaühingut ühiselt. Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus

ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse.

Hagiavaldusele lisatud garantiikirjast nähtub, et selle on digitaalselt allkirjastanud ainult kostja

juhatuse liige Aili Kangro. Garantiikirja väljastamise ajal ja ka täna kehtiva kostja põhikirja punkti

3.5 alusel on igal juhatuse liikmel õigus esindada osaühingut kõigis õigustoimingutes, välja arvatud

juhul, kui äriregistrisse on kantud teisiti. Äriregistri kaardiandmete väljatrükist nähtub, et kostjal

on kaks juhatuse liiget, kes võivad osaühingut esindada üksnes ühiselt. Ühine esindusõigus on

äriregistrisse kantud neljanda kandega 15. novembril 2010. a ning on kehtiv tänaseni. Ühise

esindusõiguse nõue kostja esindamiseks kehtis ka 10. novembril 2016. a, mil on allkirjastatud

kõnealune garantiikiri.

Kuivõrd ühise esindusõiguse olemasolu oli kantud äriregistrisse, siis polnud Aili Kangrol

ainuisikuliselt õigust kostjat esindada ja garantiikirja väljastada. Kehtiva garantiikirja

väljastamiseks oli nõutav selle allkirjastamine mõlema kostja juhatuse liikme poolt. Käesoleval

juhul pole kostja teine juhatuse liige, s.o Mati Kresla, garantiikirja allkirjastanud. Kuivõrd Aili

Kangrol polnud esindusõigust garantiikirja väljastamiseks ning Mati Kresla pole garantiikirja

väljastamist ka heaks kiitnud, siis on garantiikiri TsÜS § 128 lg 1 alusel tühine.

TsÜS § 84 lg 1 alusel pole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd garantiikiri

on tühine algusest peale, siis pole kostjal tekkinud ühtki garantiikirjas nimetatud kohustust.

Kostja ei nõustunud, nagu võinuks erinevate menetlusväliste äriühingute osanike või juhatuse

liikmete võimalikest perekondlikest suhetest tuleneda Aili Kangrole ainuesindusõigus garantiikirja

väljastamiseks. Tuleb arvestada, et kostja juhatuse liikmeks on ka perekonnaväline isik, s.o Mati

Kresla, kelle ülesandeks on äriühingut juhtida pereväliselt. Kostja puhul ei ole tegemist n.ö

„perekonnasisese ettevõttega“, kelle siseringis võiks teatud juhtudel eeldada volituste andmist nagu

hageja üritab väita.

Väär ja täielikult tõendamata on hageja väide, et Mati Kresla volitas Aili Kangrot garantiikirja

väljastama. Lisaks ei toeta hageja väidet ka vaidluse asjaolud. Mati Kresla kui perevälise isiku

huvid kostja juhatuse liikmena piirduvad üksnes kostja huvidega. Kuivõrd garantiikiri oleks

soodustanud kolmandat äriühingut, kuid kostjale toonud kuni 64 000 euro suuruseid kohustusi, siis

pole eluliselt usutav, et Mati Kreslal esinenuks huvi Aili Kangro volitamiseks.

Kuivõrd kostja usaldas õigusküsimustes juristide õigusnõu, siis ei osanud kostja sellistele

juriidilistele nüanssidele ise tähelepanu pöörata. Seetõttu kostja ka ei teadnud, et Aili Kangro andis

garantii ainuisikuliselt. Esindusõiguse puudumise fakt tuli ilmsiks alles praeguse kostja lepingulise

esindaja töö käigus. Seetõttu ei saanud kostja ka varasemalt tugineda Aili Kangro esindusõiguse

puudumisele.

Hageja väide, et Housia OÜ, Antti Kangro ja Aili Kangro tegevus „Ostu-müügilepingu nr 3047E“

muudatuste sõlmimise juures võib olla käsitletav pettusena TsÜS § 94 mõistes on meelevaldne ja

vastuolus asjaoludega. Ükski hageja nimetatud isikutest ei ole hagejale kunagi väitnud, et Aili

Kangrol on ainuesindusõigus tehingute tegemiseks. Liiatigi ei saa rääkida pettusest juhul, kui

esindusõiguse ulatus on avalikult nähtav ja kontrollitav läbi äriregistri andmete. Korraliku ettevõtja

hoolsusega tegutsev äriühing kontrollib enne tehingu tegemist teise tehingupoole isikusamasust

ning esindusõiguse olemasolu ja selle ulatust. Arvestades hageja aktsiakapitali suurust ning

tegutsemisaega ei ole eluliselt usutav, et sedavõrd suure kogemusega äriühing või selle organi

liikmed aktsepteerivad kuni 64 000 euro suuruseid tehinguid ilma teise tehingupoole esindusõigust

kontrollimata. Isegi kui hageja ei kontrollinud kostja esindusõiguse aluseid või nende ulatust, siis

oli hagejal selleks tasuta võimalus olemas. Järelikult kannab hageja TsÜS § 34 lg 2 ja ÄS § 181

lg 1 alusel ka esindusõiguse puudumise riski, mistõttu ei saanud Housia OÜ, Antti Kangro ega Aili

Kangro kuidagi hagejat petta TsÜS § 94 mõttes.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohus märkis, et pooled on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus on

määrusega andnud pooltele võimaluse esitada kirjalikus menetluses avaldusi ja dokumente ning

teinud pooltele teatavaks otsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

TsMS § 444 lg 2 alusel piirdus kohus põhjendavas osas üksnes õiguslike põhjenduste ning tõendite,

millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

Hageja nõue põhineb vaidlustamata asjaolul, et 10.11.2016 andis OilTerm OÜ juhatuse liige Aili

Kangro garantiikirja, millega garanteeriti FrameHouse OÜ poolt ostu-müügilepingu nr 3074E

muudatusest 2 tulenevate kohustuste täielik ja õigeaegne tasumine.

Pooled vaidlevad selle üle, kas nimetatud garantiikiri on tühine või mitte.

Kohus sedastas, et kostja põhikirja 3. peatüki punkti 3.5 kohaselt oli igal juhatuse liikmel õigus

esindada osaühingut kõigis õigustoiminguis, välja arvatud juhul, kui äriregistrisse on kantud teisiti.

Äriregistri andmetest nähtub, et kostjal on (oli) kaks juhatuse liiget: Mati Kresla ja Aili Kangro.

Esindusõiguse 4. kande all on kirjas, et juhatuse liikmed võivad esindada osaühingut ühiselt. Seega

said ja saavad juhatuse liikmed esindada osaühingut kõigis õigustoiminguis ainult ühiselt.

Kuna OilTerm OÜ põhikirja ja äriregistrisse kantud andmete põhjal on ette nähtud juhatuse

liikmete ühine esindus, siis kehtivad esindajate tehtud tehingud vaid juhul, kui juhatuse liikmed on

ühiselt andnud tahteavalduse tehingu sõlmimiseks. Garantiikirja kehtivuseks oli vajalik mõlema

kostja juhatuse liikme tahteavaldus garantiikirja sõlmimiseks.

Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole millegagi tõendanud oma väidet, et Aili Kangro

tegutses kostja tahte kohaselt ning Aili Kangrol oli olemas vaidlusaluse garantii andmiseks ka teise

juhatuse liikme suuline volitus. Kohus ei omistanud tähtsust hageja väidetele perekonna seoste

kohta, kuna need ei tõenda volituste olemasolu.

Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et garantiikiri on tühine, kuna see on antud ilma

esindusõiguseta. Esitatud hagi garantiist tuleneva kohustuse täitmiseks ja sissenõudmiskulude

hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu 15. detsembri 2017. a otsus täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega hagi

rahuldada.

Apellant leiab, et kohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, samuti rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme.

Kaevatav otsus on olulises osas põhjendamata. Vastustaja ja võlgniku äriühingud kuuluvad ühte

kontserni ja nende osanikud, aktsionärid ja juhatuse liikmed on seotud perekondlike sidemetega.

Maakohtu seisukoht, et apellandi väited perekonna seoste kohta ei oma tähtsust, kuna need ei

tõenda volituste olemasolu, ei arvesta kõiki asjas esitatud tõendeid ja ka vastustaja väiteid kogumis.

Apellandi hinnangul omab äriühingu poolt sõlmitud lepingute ja antud tahteavalduste kehtivuse

hindamisel tähtsust eelkõige see, kas äriühingule tervikuna ja isikutele, kes vastutavad vastustaja

tegevuse juhtimise eest, saab omistada teadmist juhatuse liikme poolt väljastatud garantiikirjast.

Ühine esindusõigus teenib äriühingu ja kolmandate isikute vahelistes suhetes seda eesmärki, et

äriühingu juhtide tegevus on läbipaistvam ja äriühingusisene kontroll tehingute üle tõhusam – ehk

sisuliselt aitab ühine esindusõigus osanikel tagada, et äriühing ei langeks ühe juhatuse liikme

kooskõlastamata tegevuse ohvriks. Sama eesmärgi saavutamisele on suunatud äriühingupoolne

heakskiit juhatuse liikme poolt ainuisikuliselt sõlmitud tehingule.

Vaidlusalust garantiid on võimalik käsitada ebaselge esindusõigusega tehtud tehinguna (TsÜS

§ 118 lg 2), mille puhul tuleb lähtuda talumisvolituse olemasolust. Vastavalt Riigikohtu praktikale

(tsiviilasjad nr 3-2-1-136-16 ja 3-2-1-49-15) võis lepingu sõlminud isiku volitus TsÜS § 118 lg 2

järgi tekkida juhul, kui kostja teadis või pidi teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ning

talus sellist tegevust, st ei katkestanud ega lõpetanud seda.

Lisaks talumisvolitusele ei ole TsÜS § 129 lg 1 kohaselt teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud

mitmepoolne tehing tühine, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem

heaks kiidab. Apellant on seisukohal, et maakohus on vaidluse lahendamisel jätnud ekslikult

kohaldamata nii TsÜS § 118 lg 2, kui ka § 129 lg 1, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi.

Kohus on jätnud tähelepanuta ka apellandi väite selle kohta, et vastustaja andis apellandile

samasisulise garantii juba 09.05.2016, mille samuti digitaalselt allkirjastas vaid Aili Kangro

(apellandi 27.10.2017 menetlusdokumendi lisa 4). Garantiikirjade andmine vastustaja poolt oli

eelduseks, et apellant nõustus vastustajaga sõlmima müügilepingu muudatused, tõstes mh

nimetatud lepingus kokkulepitud krediidipiiri. Kirjeldatud seoseid arvestades ei ole eluliselt usutav,

et Aili Kangro tegutses esindusõiguseta ning esindatava teadmise ja nõusolekuta, kui kontserni ühe

tütarettevõtte juhatajana andis garantii kontserni teise tütarettevõtte kohustuste tagamiseks. Ühtlasi

pidid mõlemad garantiid olema kajastatud vastustaja raamatupidamises ja eelduslikult arvesse

võetud ka 2016 majandusaasta aruande koostamisel.

10.11.2016 garantiikirja väljastamine oli kontserni kui terviku huvides. Sellega võimaldas

kontsernisiseselt üks äriühing teisel oma majandustegevust jätkata, tuues kasu ühisele

emaettevõttele. Puuduvad objektiivsed põhjused, miks vastustaja teine juhatuse liige Mati Kresla

oleks pidanud sellele vastu olema. Sisuliselt on kohus sõna-sõna vastu olukorras eelistanud

vastustaja tõlgendust asjaoludele, rikkudes sellega TsMS § 442 lg 8, § 436 lg 1, 2 ja 3.

Kohus on apellandi hinnangul kohaldanud ebaõigesti ka TsÜS § 34 lg-t 2 ning jätnud tähelepanuta

asjaolu, et vastustaja on enda teist juhatuse liiget Mati Kreslat kirjeldanud oma kodulehel kui

hooldusjuhti, kelle pädevusse kuulusid tehnilised küsimused, kütteõli tellimine/müük,

konsultatsioonid ja hinnapakkumised. Seevastu Aili Kangro tegeleb raamatupidamisega, mis

täiendavalt viitab sellele, et juhatuse siseselt oli garantiide andmise ja muu finantspoolega volitatud

tegelema Aili Kangro. Seega piisas Aili Kangrole vastustaja nimel garantii andmiseks ka teise

juhatuse liikme suulisest volitusest, mis kahtlemata oli tal olemas.

Hageja tugines garantiile juba enne kohtumenetluse algust (18.07.2017), kostja keeldus tasumisest

põhjendusel, et hageja olevat oma nõude võlgniku vastu vahepeal loovutanud. Kostja ei tuginenud

varem kordagi asjaolule, et tehing oleks esindusõiguse/heakskiidu puudumise tõttu tühine. Seega

on kostja võtnud omaks, et garantii on välja antud ja nõustunud sellega, et garantii on kehtiv. Kui

10.11.2016 garantiikiri oleks antud esindusõigust ületades, oleks vastustaja sellele juba ammu

tuginenud, hiljemalt 21.08.2017 e-kirjas, mitte alles advokaadi koostatud vastuses hagile.

Hageja leiab, et kostja teadmist juhatuse liikme poolt ainuisikuliselt antud garantiist ja selle

heakskiitmist

kinnitab

ka

kostja

varasem

käitumine.

Kostja

märkis

10.11.2017

menetlusdokumendis, et tema majandustegevuses kasutatud juristid ei märganud esindusõiguse

puudumise fakti, mistõttu kostja ei teadnud, et Aili Kangro andis garantii ainuisikuliselt.

Esindusõiguse puudumise fakt tuli ilmsiks alles praeguse kostja lepingulise esindaja töö käigus.

Hageja leiab, et äriühingu esindusõigus ei ole sedavõrd keeruline juriidiline küsimus, et seda

suudaks lahendada ainult advokaat. Ei ole eluliselt usutav, et kohtumenetluse eelselt ei suutnud

kostja kuu aja jooksul tuvastada garantii osas esindusõiguse puudumist. Pigem oli vastustaja kui

äriühingu siseselt kõigile teada, et garantiikiri oli väljastatud kehtivalt ja kooskõlas vastustaja

tahtega. Kuni kohtumenetluse käigus vastuse esitamiseni lähtus aga vastustaja arusaamast, et

garantiikiri on kehtiv. Vastustaja soovimatus garantiist tulenevaid kohustusi täita ei ole juhatuse

liikme esindusõiguse seisukohast asjakohane.

Kostja kinnitusest, et ta ei teadnud, et Aili Kangro andis garantii ainuisikuliselt, järeldub, et kostja

teada oli garantiikiri allkirjastatud mõlema juhatuse liikme poolt. Asjaolu, et kohtumenetluses

asjaga tegelema hakanud esindaja avastas dokumendi vormipuuduse, ei mõjuta seda, et äriühingu

juhid olid tegelikult teineteise tegevusest teadlikud, samuti et garantiikirja sisu teadsid teised

kontserni juhtfiguurid. Seetõttu leiab apellant, et garantiikiri kehtib vormipuudusest olenemata

TsÜS § 118 lg 2, § 129 lg 1, § 34 lg 2, § 118 lg 3, VÕS § 115, § 11 lg 1 alusel.

Kõiki asjaolusid arvestades oli igale mõistlikule isikule hageja olukorras üheselt mõistetav, et Aili

Kangro oli volitatud kostja esindajana garantiid andma ja garantii andmine vastas kostja tahtele.

10.11.2016 garantiikiri on kehtiv ning väited Aili Kangro esindusõiguse puudumisest on pelgalt

kohtumenetluse raames otsitud põhjendus kohustuse mittetäimisele. Asuda esmakordselt

kohtumenetluses lähtuma käsitlusest, et juhatuse liikmel polnud esindusõigust ning garantiil pole

ka vastustaja heakskiitu, kui kõik objektiivsed asjaolud viitavad vastupidisele, on antud juhul

selgelt vastuolus hea usu põhimõttega.

Lisaks on maakohus rikkunud oluliselt menetlusnorme (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8), lähtudes

kaevatava otsuse tegemisel lihtmenetlust reguleerivatest menetlussätetest. Kuigi kohus määras asja

lahendamiseks kirjalikus menetluses, nähtub kaevatava otsuse punktist 3, et kohus on asja

lahendamisel lähtunud lihtmenetlust reguleerivatest sätetest, viidates TsMS § 444 lg-le 2. Praegusel

juhul ei olnud TsMS § 405 lg 1 kohast alust lihtmenetluse kohaldamiseks.

Apellandi hinnangul tingis vale menetlusliigi valik ebaülevaatliku hinnangu asjaoludele ja tõi kaasa

kaevatava otsuse olulises osas põhjendamata jätmise. Erinevalt lihtmenetlusest ei ole kohtul

kirjalikus menetluses hagihinnaga 29 352,24 eurot õigust lahendada asja oma õiglase äranägemise

kohaselt ning piirduda õigusnormide ja tõendite äramärkimisega. Kirjalikus menetluses peab kohus

kõiki poolte poolt esitatut tõendeid analüüsima, põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega

ning miks ta mõnda tõendit ei arvesta. Et kohus seda ei teinud, on kaevatav otsus selgelt vastuolus

TsMS § 436 lg-ga 1 ja § 442 lg-ga 8 ning kuulub tühistamisele TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel.

5. Kostja (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Maakohus ei rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Kohtuotsusest nähtub, kuidas

ja milliste tõendite alusel kohus järeldusteni jõudis. Otsuse p-st 19 nähtub selgelt, et apellandi

nõuete aluseks olev garantiikiri on tühine ning seetõttu tuleb nõuded jätta rahuldamata.

Kostja märgib, et apellatsioonkaebuses on esmakordselt tuginetud talumisvolituse koosseisule,

sellekohase vastuväite saanuks esitada juba maakohtus.

Hageja esitas maakohtus sisutühjasid väljavõtteid erinevate, s.h menetlusväliste, äriühingute

organite liikmetest. Seesugusest tühipaljast perekondlike suhete kirjeldamisest on fakte

arvestamata meelevaldne tuletada Aili Kangro ainuvolitus garantiikirja väljastamiseks. Volituse

tõendamise kohustus lasus TsMS § 230 alusel hagejal.

Ühekülgne ja ekslik on hageja läbiv arusaam, et osaliste perekondlike või kontserniliste suhete tõttu

saanuks Aili Kangro kehtivalt esindada vastustajat ainuisikuliselt. Kostja kui suure käibega

äriühing (2017. a käive oli ca 1,5 miljonit eurot) on teadlikult soovinud hajutada riske ning sellega

seoses on valitud juhatusse kaks liiget, kellel on lubatud tehinguid teha üksnes ühiselt.

Kui apellandi viidatud suhetele tuginedes väita, et Aili Kangrol oli garantiikirja väljastamiseks

ainuesindusõigus või vastustaja teise juhatuse liikme teadmatus garantiikirja väljastamise osas ei

mõjuta vastustaja talumist, siis muutuks ühise esindusõiguse institutsioon sisutühjaks. Sel juhul ei

olegi äriühingul võimalik end ühe juhatuse liikme ainutegevuse eest kaitsta. Kostja lähtus

teadmisest, et kui ta täidab TsÜS § 34 lg-des 2 ja 3 ning ÄS § 181 lg-s 1 nimetatud nõuded, siis

saavad tema nimel kehtivaid tehinguid teha juhatuse liikmed üksnes ühiselt ja see põhimõte kehtib

ka välissuhtes kolmandate isikutega. Vastupidine rikuks õiguskindluse põhimõtet.

Hageja võttis vaatamata avalikult nähtavale esindusõiguse piirangule vastu ühe juhatuse liikme

poolt allkirjastatud garantiikirja, kontrollimata tema volitusi ainuesindamiseks. Sellega võttis

hageja riski ja pidi mõistma, et heakskiidu või volituse puudumisel on garantiikiri tühine. Jättes

kostja juhatuse liikme esindusõiguse kontrollimata pidi hageja arvestama võimalusega, et

heakskiidu või volituse puudumisel on garantii tühine. Hageja kannab TsÜS § 34 lg-de 2 ja 3 ning

ÄS § 181 lg 1 alusel esindusõiguse puudumise riski.

Juhatuse liikmete õigusliku tähendusega käitumise ja teadmise omistamine juriidilisele isikule

sõltub esindusõiguse ulatusest. Ühe juhatuse liikme teadmist saab omistada juriidilisele isikule

üksnes siis, kui seda juriidilist isikut saab esindada iga juhatuse liige. Seega ei olnud vastustaja

hetkeni, mil Mati Kresla sai teada garantiikirja andmisest, s.o hagimaterjaliga tutvumiseni, teadlik

Aili Kangro väljastatud garantiikirjast.

Isegi kui lugeda, et ühise esindusõiguse korral saab ühe juhatuse liikme teadmist tehtud tehingu

osas omistada juriidilisele isikule, siis igal juhul ei saa juriidiline isik mõlema juhatuse liikme

teadmata tehingut heaks kiita või seda taluda. Kostja ei ole millegagi väljendanud garantii

heakskiitmist ega selle talumist. Kostja ei saanud garantiikirja andmist heaks kiita või seda taluda

ka tegevusetusega, sest vastustaja teine juhatuse liige, s.o Mati Kresla, ei olnud kuni

kohtumenetluse alguseni garantiikirja andmisest teadlik. Hageja ei ole vastupidist tõendanud.

Väär on apellandi väide, et maakohus jättis vaidluse lahendamisel ekslikult kohaldamata TsÜS

§ 118 lg 2 ja § 129 lg 1, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Kui juriidiline isik ei tea tehtud

tehingust, siis ole seda juba olemuslikult võimalik taluda ega heaks kiita.

Ebaõige on ka hageja väide, et Aili Kangro 9. mail 2016. a antud garantiikirjast saab tuletada tema

ainuesindusõiguse 10. oktoobri 2016. a garantii väljastamiseks või vastustaja sellekohase talumise.

Ühtlasi on ekslik hageja väide, et puuduvad objektiivsed põhjused, miks vastustaja teine juhatuse

liige pidanuks garantiikirja andmise vastu olema. Väär on hageja seisukoht, et maakohus kohaldas

otsuse tegemisel ebaõigesti TsÜS § 34 lg-t 2. Hageja ei esitanud maakohtus ühtki tõendit, et Mati

Kresla volitas Aili Kangrot garantiikirja väljastama.

Sarnaselt perekondlike suhete kirjeldamisele ei saa ka vastustaja kodulehel olevatest üldsõnalisest

töökirjeldusest järeldada, et sisesuhetes lepiti kokku Aili Kangro ainuesindusõigus teatud liiki

tehingute tegemiseks. Sellisel juhul kaotaks ühine esindusõigus vastustaja jaoks mõtte.

Kostja ei nõustu hageja väitega, et kuna kostja ei märkinud oma 21. augusti 2017. a e-kirjas, et

garantiikiri on tühine esindusõiguse puudumise tõttu, siis on kostja nõustunud garantiikirja

kehtivusega. Enne kohtumenetlust, s.t 21. augustil 2017. a saatis kostja nimel hagejale e-kirja Aili

Kangro, kellelt ei saanudki eeldada garantii tühisusele tuginemist. Tehingu tühisuse osas ei oma

tähtsust hageja hinnang, kas juristid pidanuks esindusõiguse puudumise fakti avastama või mitte.

Väär on hageja seisukoht, et kuni kohtumenetluse käigus vastuse esitamiseni lähtus kostja

arusaamast, et garantiikiri on kehtiv.

Kostja ei nõustu ka etteheitega, et kohus on kaevatava otsuse tegemisel lähtunud lihtmenetlust

reguleerivatest menetlussätetest. Kohus lahendas tsiviilasja kirjalikus menetluses, mitte

lihtmenetluses. Asjaolu, et kohtuotsuses on üks ekslik viide lihtmenetluse regulatsioonile, ei

tähenda, et kohus lähtus lihtmenetlust reguleerivatest menetlussätetest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

Maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele, jättes hagi rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab

TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi.

7. Õige on apellatsioonkaebuses märgitu, et käesolevas asjas ei ole tegemist lihtmenetluses

menetletava asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses, kuivõrd hagihind (29 352,24 eurot) ületab

lihtmenetluse piirmäära (arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurot).

Maakohtu viide TsMS § 444 lõikele 2 on seega ebaõige ning nimetatud säte ei kuulu käesolevas

asjas kohaldamisele. Nimetatu aga ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist, kuna kohus on siiski

otsust põhjendanud, käsitledes lühidalt kõiki peamisi õiguslikke ja tõenduslikke küsimusi. Asjas ei

ole esitatud niisuguseid tõendeid ega faktiväiteid, mille kohtuotsuse põhjendavas osas märkimata

jätmine või millega mittenõustumise põhjendamata jätmine võinuks kaasa tuua ebaõige

kohtulahendi. Ringkonnakohus täiendab kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi, pidades võimalikuks

kõrvaldada apellatsioonimenetluses kohtuotsuse sellekohased vajakajäämised.

8. Poolte vaidlus seisneb käesoleval juhul esmajoones selles, kas kostja juhatuse liikme Aili Kangro

poolt 10.11.2016. a ainuisikuliselt allkirjastatud garantiikiri (tl 5) tõi kostjale kaasa varalise

kohustuse VÕS § 155 järgi, mille kohaselt tuleks kostjal vastutada garandina Framehouse OÜ

kohustuste täitmise eest 64 000 euro ulatuses.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja juhatuse liikmete suhtes on äriregistrisse kantud piirang, mille

kohaselt võivad juhatuse liikmed esindada osaühingut üksnes ühiselt. Ehkki nimetatud piirang ei

väljendu otseselt kostja põhikirjas (põhikirja p 3.5 sätestab: „Igal juhatuse liikmel on õigus

esindada osaühingut kõigis õigustoiminguis, välja arvatud juhul, kui äriregistrisse on kantud teisiti.

Vastav osanike otsus võetakse vastu põhikirja muutmiseks ettenähtud korras.“ ), siis vastab

eelmärgitu ÄS § 181 lõikes 11 sätestatule.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja kahe juhatuse liikme suhtes

kehtestatud ühisest esindusõigusest tulenevalt on äriühingu nimel kehtiva tahteavalduse tegemiseks

vajalik mõlema juhatuse liikme osalus. Juhatuse liikmed võivad oma ühist esindusõigust teostada

kas andes ühise tahteavalduse või väljendades oma ühist tahet küll eraldi avaldustes, kuid siiski

selliselt, et oleks arusaadav, et need moodustavad osa ühisest tahteavaldusest. Samuti on võimalik

ühise esindusõiguse teostamine selliselt, et tehingu teeb üks juhatuse liige, kuid sellisel juhul on

tehingu kehtivuseks vajalik teis(t)e juhatuse liikme(te) heakskiit (TsÜS § 129). Lisaks võivad ühise

esindusõigusega juhatuse liikmed anda ühele endi seast volituse osaühingu nimel tehingu

tegemiseks.

Praegusel juhul on vaidlusaluse garantii allkirjastanud vaid üks juhatuse liige, s.o Aili Kangro.

Seega on garantii kehtivuseks vajalik teise juhatuse liikme, Mati Kresla, tahteavaldus. Esile ei ole

toodud asjaolu, nagu oleks Mati Kresla mingil viisil otsese tahteavalduse vormis väljendanud

nõustumist 10.11.2016. a garantii andmisega.

10. Kõne alla saab tulla kas Mati Kresla poolt Aili Kangrole eelnevalt volituse andmine või tehtud

tehingu tagantjärele heakskiitmine.

Volitusele ega heakskiidule ei ole kehtestatud vorminõuet, seega on nii volituse kui heakskiidu

andmine võimalikud ka suulises vormis, mõeldav on ka asjaomase tahte kaudne väljendamine

(TsÜS § 68 lg 3). Siiski peab ka kaudne tahteavaldus väljenduma teos, millest võib järeldada tahet

tuua kaasa õiguslik tagajärg.

Hageja ei ole praegusel juhul esile toonud, millisest kostja teise juhatuse liikme tegevusest või

käitumisest oleks võimalik välja lugeda piisavalt konkretiseeritud tahet tuua kaasa õiguslik

tagajärg, s.o anda volitus või kiita heaks 10.11.2016 juhatuse liikme Aili Kangro poolt väljastatud

garantii, muutes selle äriühingu jaoks siduvaks. Piisavaks tahte väljendamiseks ei saa lugeda hageja

väiteid, mille kohaselt ei olnud Mati Kreslal põhjust garantii andmisele vastu seista või et garantii

andmine oli nii või teisiti kostja huvidega kooskõlas.

11. Ringkonnakohtu arvates on iseenesest õige hageja seisukoht, et juhatuse liikme poolne volitus

teisele juhatuse liikmele äriühingu nimel tehingute tegemiseks võib avalduda ka kaudselt

väljendatud tahtes ning sellist tahet on võimalik avaldada ka konkludentselt. Tahte avaldamisena

on selles kontekstis võimalik käsitada olukorda, kus üks juhatuse liige on küll teadlik, et teine

juhatuse liige tegutseb järjepidevalt üksinda äriühingu nimel (sh sõlmib tehinguid ja võtab

äriühingule kohustus), kuid talub sellist tegevust ega võta omalt poolt midagi ette selleks, et osaleda

ka ise äriühingu esindamises või juhtida juhatuse kaasliikme tähelepanu sellele, et üksi tegutsemine

ei ole vastuvõetav. Juhatuse liikmel on osaühingu ees lojaalsuskohustus sekkuda muuhulgas ka

juhul, kui teine juhatuse liige kahjustab oma tegevusega ilmselgelt osaühingu huve.

Praegusel juhul ei ole esile toodud ega tõendatud piisavalt asjaolusid, mis võimaldaksid asuda

seisukohale, et OilTerm OÜ puhul oleks ühe juhatuse liikme, Aili Kangro, üksinda tegutsemine

äriühingule kohustuste võtmisel olnud tavapärane ja süstemaatiline.

12. Hageja on viidanud menetluses sellele, et Aili Kangro oli juba ca pool aastat varem, 09.05.2016,

väljastanud hagejale sarnase sisuga garantiikirja (samuti Framehouse OÜ kohustuste täitmise

tagamiseks summas kuni 64 000 eurot) ning kõnealune garantii on antud samuti üksnes Aili Kangro

poolt. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi see asjaolu ei ole piisav tuvastamaks, et teine juhatuse

liige Mati Kresla oli Aili Kangro tegevusest garantiide väljastamisel teadlik ning ta pidanuks sellele

reageerima. Kahel korral äriühingu nimel garantii väljastamine ei ole käsitatav sedavõrd süsteemse

tegevusena, mille põhjal võiks teha üldistuse, et ka passiivne juhatuse liige, olles tehingutest

teadlik, nõustus sellega vaikimisi ning väljendas kaudset tahet volitada aktiivset juhatuse liiget

üksinda äriühingu nimel tegutsema.

Ainuvolitust äriühingu nimel tehingute tegemiseks ei saa tuletada ka asjaolust, et kostja

koduleheküljel on teise juhatuse liikme Mati Kresla vastutusvaldkonnana märgitud „hooldusjuht:

tehnilised küsimused, kütteõli tellimine/müük, konsultatsioonid, hinnapakkumised“, samal ajal kui

Aili Kangro vastutusvaldkonnana on märgitud „raamatupidamine: arvete info ja väljastamine.“

Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et sellisest juhatuse liikmete vastutusvaldkondade

jaotusest ei tulene, et tehingute tegemise õigus äriühingu nimel oleks raamatupidamise eest

vastutaval Aili Kangrol. Sama hästi võiks Mati Kresla peamiste ametiülesannetes kirjeldusest

tuletada, et äriühingu põhitegevusalaga seotud tehingute tegemine (nt kütteõli tellimine ja müük)

on just tema pädevuses. Hageja väide, mille kohaselt oli Aili Kangrol teise juhatuse liikme suuline

volitus „kahtlemata olemas“, on jäänud paljasõnaliseks.

13. Ringkonnakohtu hinnangul jääb praegusel juhul ainetuks arutelu selle üle, kas äriühingule

tervikuna ja isikutele, kes vastutavad äriühingu (kostja) tegevuse juhtimise eest, saab omistada

teadmist juhatuse liikme poolt väljastatud garantiikirjast. Äriühing kui juriidiline isik kujutab

endast fiktsiooni, mille igasugune õiguslikku tähendust omav tegevus saab seisneda tema organite

tegevuses. Samuti saab äriühingu teadlikkus või mitteteadlikkus teatavatest asjaoludest põhineda

üksnes äriühingu juhtorgani (juhatuse) liikmete teadlikkusel.

Esindaja ja esindatava asjaoludest teadmise hindamisel tuleb juhinduda TsÜS §-st 123, mille

kohaselt tuleb lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Äriühingu juhatuse liikme poolt oma

esindusõigust ületades tehtud tehingu kehtivuse hindamine aga ei ole sõltuv asjaolude teadmisest

ega selle teadmise omistamisest äriühingule, vaid lahendada tuleb küsimus esindusõiguse ulatusest

ning ühise esindusõiguse teostamise võimalikest viisidest. Teisisõnu ei oma otseseid õiguslikke

tagajärgi asjaolu, kas kostja OilTerm OÜ oli või ei olnud teadlik, et juhatuse liige Aili Kangro

väljastas ainuisikuliselt garantiikirju, vaid garantii kehtivus sõltub sellest, kas selle andmiseks oli

olemas mõlema esindusõigusliku juhatuse liikme tahteavaldus.

Tehingute tegemises mitte osalenud juhatuse liikme Mati Kresla teadlikkus asjaoludest omab

ringkonnakohtu arvates tähendust eelpool käsitletud kontekstis, s.o kas Mati Kresla väljendas oma

passiivsusega kaudselt tahet anda Aili Kangrole volitus äriühingu nimel tegutsemiseks ning kas tal

tekkis kohustus reageerida Aili Kangro ainuisikulisele tegevusele äriühingule garantiikohustuste

võtmisel. Ringkonnakohus jääb seisukohale, et tõendatuks ei saa lugeda ei Mati Kresla poolt Aili

Kangrole ainuisikuliselt osaühingu nimel tegutsemiseks volituse andmist ega ka 10.11.2016

väljastatud garantii heakskiitmist TsÜS § 129 lg 1 järgi.

14. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega talumisvolitusest äriühingu juhatuse liikmete

esindusõiguse puhul. Juhatuse liikmete puhul kehtib seadusest tulenev üldine eeldus, et iga juhatuse

liige võib äriühingut esindada ka iseseisvalt. Kui äriühing soovib sellest eeldusest kõrvale kalduda,

on võimalik näha põhikirjaga või äriregistri kandega ette sellekohane erisus – juhatuse liikmete

ühine esindusõigus (ÄS § 181 lg 1). Praegusel juhul on kostja kohta niisugune piirang, s.o ühine

esindusõigus, äriregistrisse kantud. Põhjendatud on kostja seisukoht, et osaühing ei pea sellele

lisaks tegema veel täiendavaid toiminguid, hoidmaks ära tehingute tegemise ühe juhatuse liikme

poolt ainuisikuliselt ning teise juhatuse liikme sellekohase tahteavalduseta.

Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud hageja seisukoht, et vaidlusalust garantiid on

võimalik käsitada ebaselge esindusõigusega tehtud tehinguna TsÜS § 118 lg 2 tähenduses.

Nimetatud sätte kohaldamine äriühingu juhatuse liikmete esindusõigusele muudaks ühise esinduse

instituudi sisutühjaks, kuivõrd oma staatusest tulenevalt tegutsebki iga juhatuse liige

põhimõtteliselt äriühingu esindajana ning äriühing on juhatuse liikme olemasolust ja tegevusest ja

põhimõtteliselt teadlik, olles andnud igale juhatuse liikmele äriühingu esindamise õiguse tema

juhatuse liikmeks valimise kaudu.

15. 10.11.2016 garantiikirja kehtivuse hindamise aluseks ei ole praegusel juhul asjaolu, kas tehing

oli majanduslikult otstarbekas või mitte. Hageja väitel oli garantiikirja väljastamine kontserni kui

terviku huvides ning sellega kaasnes kasu eelkõige ühisele emaettevõttele. Ringkonnakohus

märgib, et äriühingu juhatuse liikmel on kohustus tegutseda eeskätt tema juhitava äriühingu huve

silmas pidades.

Põhjendatud ei ole etteheide, nagu oleks maakohus eelistanud „sõna sõna vastu“ olukorras kostja

tõlgendust asjaoludest ning rikkunud sellega menetlusnorme. Hageja kohustuseks oli tõendada hagi

aluseks olevaid asjaolusid. Seni kuni hageja ei esitanud oma väidete kohta tõendeid, ei tulnud

kostjal omalt poolt esitada tõendeid nende ümberlükkamiseks. Kostja ei pidanud ka lükkama ümber

hageja väiteid, et garantii andmine oli kontserni huvides, kuna see ei kuulunud vahetult käesoleva

tsiviilasja tõendamisesemesse.

Kuivõrd kostja juhatuse liikmete ühise esindusõiguse nõue oli nähtav äriregistrist, mille kehtivate

põhiandmetega tutvumine on kõigile tasuta kättesaadav, siis puudub põhjendus tuletamaks juhatuse

liikme ainuesindusõigust kaudsetest asjaoludest. Hagejal oli võimalus enne tehinguga nõustumist

veenduda esindusõiguse olemasolus.

16. Ringkonnakohtu arvates ei anna hagi rahuldamiseks alust asjaolu, et tugines garantiikirja

kehtetusele puuduva esindusõiguse tõttu esmakordselt alles hagimenetluses.

Hageja on viidanud kostja varasemale käitumisele, mh asjaolule, et enne hagile vastamist ei

tuginenud kostja kordagi sellele, justkui ei oleks Aili Kangrol olnud garantii väljastamiseks

volitusi. Alles kohtumenetluses asus kostja oma lepingulise esindaja vahendusel seisukohale, et

esindusõigus puudus; see asjaolu sai ilmsiks praeguse lepingulise esindaja töö käigus. Sellest on

hageja tuletanud, et järelikult pidas kostja ise garantiid kehtivaks, kuna ei tulnud väidetavalt selle

pealegi, et garantii võiks olla kehtetu selle allkirjastanud juhatuse liikme puuduliku esindusõiguse

tõttu.

Ringkonnakohus leiab siiski, et kostja poolt esindusõiguse puudumisele varasem tuginemata

jätmine ei ole võtnud kostjalt õigust tugineda sellele asjaolule kohtumenetluse käigus. Asjaolu, et

kostja enne hagile vastamist enda väitel garantii tühisust „ei märganud“ ning vaidles garantiist

tuleneva kohustuse täitmisele vastu muul põhjusel, ei ole käsitatav kostja tahteavaldusena olla

garantiiga õiguslikult seotud (s.o garantii heakskiitmisena äriühingu poolt). Tähtsust omab mh

asjaolu, et hageja 21.08.2017 pöördumisele seoses garantii maksmapanekuga vastas kostja nimel

Aili Kangro, kes oli ise vahetult garantii andmisega seotud. Menetluses ei ole pooled esile toonud

juhatuse liikme tegevuse aluseks olnud ajendeid.

17. Õiguslikult põhjendatud ei ole ka hageja käsitlus, justkui saaks garantii väljastanud Aili Kangro

esindusõiguse puudumist käsitada vormipuudusena. Tehingu vorminõuded ja vormipuuduste

õiguslikud tagajärjed ei ole samastatavad puuduliku esindusõiguse ja selle tagajärgedega. Tehingu

jaoks ettenähtud vormi järgimata jätmine ei too automaatselt kaasa tehingu tühisust, vaid tühisus

sõltub seaduses sätestatust, poolte kokkuleppest või ka vormi nõudmise eesmärgist. Seevastu

puuduliku esindusõigusega tehtud tehing on eelduslikult tühine (TsÜS § 129 lg 1) ning tehing on

võimalik tagantjärele kehtivaks muuta üksnes õigustatud isiku (esindatava) heakskiidu abil.

Kokkuvõtvalt ei kinnita ringkonnakohtu hinnangul asja materjalid hageja väidet, et kõiki asjaolusid

arvestades oli igale mõistlikule isikule hageja olukorras üheselt mõistetav, et Aili Kangro oli

volitatud kostja esindajana garantiid andma ja garantii andmine vastas kostja tahtele. Seega jõudis

maakohus põhjendatult järeldusele, et kuna garantii andmiseks ei olnud mõlema kostja juhatuse

liikme tahteavaldust ja garantiid ei ole kostja poolt hiljem ka heaks kiidetud, siis on garantii tühine.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud hageja seisukoht, nagu oleks kostja tuginemine

garantii tühisusele vastuolus hea usu põhimõttega.

TsÜS § 138 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimuda heas usus. Õiguse

teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks

on kahju tekitamine teisele isikule. Praegusel juhul ei ole hageja esile toonud selliseid asjaolusid,

mis võimaldaksid pidada kostja tuginemist garantii tühisusele hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus lõpptulemusena õigesti hagi rahuldamata.

19. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad apellatsiooniastme menetluskulud hageja (apellandi) kanda.

Maakohus jättis seoses hagi rahuldamata jätmisega samuti menetluskulud hageja kanda ja mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 730 eurot (käibemaksuta). Kohus pidas

põhjendatuks õigusabi osutamist 7,3 esindaja töötunni ulatuses.

Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis vastustaja (kostja)

apellatsiooniastmes menetluskulusid õigusabikulude näol summas 920 eurot (ilma käibemaksuta).

Esindaja osutas kostjale õigusabi 9,2 töötunni mahus, tunnihinnaga 100 eurot. Sh kulus

apellatsioonkaebusega tutvumisele ja selle analüüsimisele ning seisukoha kujundamisele 2,3 tundi

ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele 6,9 tundi.

Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja menetluskulud põhjendatud osaliselt, s.o 4 töötunni

ulatuses. Tegemist ei olnud keeruka ega mahuka tsiviilasjaga ning ringkonnakohtus korrati

peamiselt maakohtus juba esitatud ja käsitletud seisukohti. Vastustaja esindaja oli vaidluse

asjaoludega tuttav juba maakohtu menetlusest. Sellises olukorras ei ole millegagi põhjendatud

lugeda apellatsioonimenetluses vajaliku õigusabi mahtu suuremaks maakohtus osutatud vajaliku ja

põhjendatud õigusabi ulatusest.

Lähtudes

tsiviilasja

keerukusest

ja

mahust,

samuti

apellatsiooniastmes

teostatud

menetlustoimingute hulgast ja menetlusdokumentide sisust loeb ringkonnakohus vastustaja

vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 400 eurot, mis kuulub apellandilt vastustaja kasuks välja

mõistmisele.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/