2-17-130575/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 22.augustil 2018

tsiviilkantseleis Lubja 4 Tallinnas ja avalikus e-toimikus

Tsiviilasja number

2-17-130575

Kohtuasi

If P&C Insurance AS-i hagi V Ki vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1038 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja: If P&C Insurance AS (registrikood 10100168,

asukoht Lõõtsa 8a 11415 Tallinn); lepinguline esindaja

Gregori Palm

Kostja: V K (isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post xxxx)

Menetluse liik

Lihtmenetlus, kirjalik

Resolutsioon

1. If P&C Insurance AS-i hagi V Ki vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks rahuldada

2. Välja mõista V Kilt põhivõlgnevus 797,60 eurot

(seitsesada üheksakümmend seitse eurot ja 60 senti),

võla

sissenõudmiskulu

(nelikümmend)

eurot,

23.03.2018

seisuga

põhinõudelt

797,60

eurot

sissenõutavaks

muutunud

viivis

136,89

(ükssada

kolmkümmend kuus eurot ja 89 senti), alates 23.03.2018

viivis tasumata põhinõudelt 797,60 eurot kuni põhivõla

kohase tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras If P&C Insurance AS-i kasuks

Menetluskulude jaotus

1. Hagimenetluse kulud jätta V Ki kanda

2. Välja mõista V Kilt menetluskulu 365 (kolmsada

kuuskümmend viis) eurot If P&C Insurance AS-i kasuks

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele

ei

saa

esitada

apellatsioonkaebust,

väljaarvatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel

Hageja nõue ja hagiavalduse asjaolud

1. If P&C Insurance AS (edaspidi hageja) esitas kohtule hagiavalduse, milles palus V Kilt

(edaspidi kostja) välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevuse 797,60 eurot, seisuga

23.03.2018 sissenõutavaks muutunud seadusjärgsed viivised 136,89 eurot, edaspidi viivised

alates 23.03.2018 tasumata põhinõudelt 797,60 eurolt kuni selle kohase tasumiseni VÕS §

113 lg-s 1 sätestatud viivisemääras ja võla sissenõudmise kulud 40 eurot ning menetluskulud.

2. Hagiavalduse kohaselt toimus 24.11.2015 xxxx juures liiklusõnnetus, milles sai kannatada

xxxx kuuluv sõiduk xxxx reg.nr xxxx (edaspidi sõiduk, xxxx). Kahju põhjustas kostjale

kuuluv ja tema poolt juhitud sõiduk xxxx reg.nr xxxx (edaspidi sõiduk, xxxx), kuna kostja ei

hoidnud ohutut külgvahet ja sõitis otsa vastassuunast otse liikunud sõidukile. Pärast õnnetuse

toimumist lahkus kostja sündmuskohalt politseile nõuetekohaselt teatamata. Kostja

lahkumine sündmuskohalt on täiendavalt fikseeritud ka Eesti Liikluskindlustuste Fondi

andmebaasis. Kahjujuhtum fikseeriti xxxx Eesti filiaali volitatud esindaja xxxx OÜ poolt, kes

esitas selle 24.11.2015 hagejale. 14.01.2016 tehti liiklusõnnetuses kannatanu autole ülevaatus

ettevõttes xxxx AS, kes hindas kahjude kõrvaldamise kogumaksumuseks 797,60 eurot ja

väljastas arve hagejale. Hageja tasus tekkinud kahjude kõrvaldamise eest ning algatas

liikluskahju käsitlemiseks liikluskahju juhtumi nr E43150132L.

3. Kostja suhtes algatas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri (edaspidi PPA)

korrakaitsebüroo väärteomenetluse ja tuvastas, et kostja on toimunud õnnetuses süüdi. PPA

tunnistas 28.12.2015 kostja süüdi liiklusseaduse (LS) § 223 lõike 1 järgi kvalifitseeritava

väärteo toimepanemises. Otsus jõustus 13.01.2016. PPA ei mõistnud kostjat süüdi LS § 236

lõikes 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos, s.o liiklusõnnetusest mitteteatamise eest. Samas on

PPA xxxx J P oma otsuses kirjutanud, et kostja süüdi mõistmata jätmine LS § 236 nimetatud

väärteo eest on tingitud sellest, et kostja täiendav karistamine pole tema hinnangul

otstarbekas. Samas otsuses kirjutab J P, et kostja sündmuskohalt lahkumine on väärteoasjas

tõendatud tunnistajate ja menetlusaluse isiku enda ütlustega. Otsusest nähtub, et kostja on

enda süüd ka tunnistanud. Hageja pöördus 21.11.2016 kostja poole nõudega, et kostja

kannaks hageja poolt liikluskahjude hüvitamiseks kantud kulud. Kostja on hageja poolt

esitatud nõude jätnud täitmata.

4. Hageja on seisukohal, et LKindlS § 53 lõikes 1 nimetatud tagasinõude eeldused on täidetud,

kuna kostja on põhjustanud kindlustusjuhtumi ning seejärel lahkunud õigusvastaselt ja

süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Hageja teavitas kostjat sellest, et tal on

tagasinõue kostja vastu 21.11.2016 ja andis kümne päeva pikkuse tähtaja tagasinõude

tasumiseks. Sellest tulenevalt on hageja seisukohal, et nõue muutus sissenõutavaks

31.11.2016 ning hagiavalduse esitamise seisuga 23.03.2018 on sissenõutavaks muutunud

seadusjärgsete viiviste summa 136,89 eurot. TsMS § 367 alusel taotleb hageja viivise, mis ei

ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud väljamõistmist kohtult protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

5. VÕS § 1132 lõike 2 punkti 2 kohaselt võib võlausaldaja nõuda tarbijalt võla

sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 40 eurot. Hageja nõue on olnud aktiivses

sissenõudmises üle kahe aasta. Hageja on mitmel korral kostjaga ühendust võtnud, sh

saatnud enam kui ühe meeldetuletuskirja. Alates 5.09.2016 on hageja pöördunud võla

sissenõudmiseks ettevõtte xxxx AS poole, kes on kostjaga korduvalt kontakteerunud e-kirja

ja telefoni teel. Sellest tulenevalt on hageja kandnud kostjalt sissenõudmiskulusid summas 40

eurot.

6. Hageja poolt nõutud summad saab kostja tasuda xxxx AS arveldusarvele nr xxxx, selgitusena

märkida: xxxx, V K, tsiviilasi nr 2-17-130575.

Kostja vastuväited

7. Kostja hagiavalduses esitatud nõudeid ei tunnista. Vastuväidete kohaselt on hageja esitatud

nõude aluseks olevad faktilised asjaolud õiged selles osas, et 24.11.2015 toimus xxxx tänaval

kokkupuude (riive) tema poolt juhitud sõiduki xxxx ja sõiduki xxxx vahel. PPA otsusega

väärteoasjas nr 2302,15,018058 28.12.2015 on see kvalifitseeritud liiklusnõuete rikkumisena,

kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju (LS § 223 lg 1) ning vastavalt on kostjat

väärteomenetluse korras karistatud rahatrahviga.

8. Hageja nõue LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel on alusetu, sest hageja eirab faktilisi asjaolusid

nende tervikus ning tõlgendab vääralt ja meelevaldselt ülalmainitud PPA otsust. Kostja on

väärteomenetluse käigus kui ka hilisemas suhtluses hagejaga selgitanud, et kindlustusjuhtumi

(riive) toimumise järel mõlemad sõidukid peatusid ja juhid kontrollisid, kas sõidukitel on

kahjustusi. Esmapilgul nähtavaid kahjustusi kummalgi sõidukil ei olnud ning xxxx juht ei

andnud millegagi märku, et tema sõidukil on kahjustused ja on vajalik juhtumiga seotud

asjaolud vormistada. Kostja parkis oma sõiduki kõrvalasuvas parklas (xxxx, ca 80 meetri

kaugusel sündmuskohast). Hagiavalduse lisas 2 nõustub ka teise sõiduki juht, et kostja väljus

ja kontrollis sõidukite olukorda.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-97-05 selgitab, et sündmuskohalt lahkumise fakt

ise ei tähenda LS § 236 (toonases redaktsioonis LE § 227) rikkumist, vaid hageja peab

tõendama, et sõidukijuht rikkus lahkumisega liiklusõnnetuse toimumiskohalt õigusakte (p 5).

Riigikohus jõudis antud kohtuasjas järeldusele, et isegi kui sõidukijuht faktiliselt lahkub

sündmuskohalt politseid teavitamata, ei saa olla süüd, kui sõidukijuht ei saanud aru, et on

põhjustanud kahjujuhtumi, s.t on toimunud liiklusõnnetus (p 10). Hageja on süülise ja

õigusvastase käitumise alusena viidanud väärteootsuses fikseeritule ja kahjuteates

väljatoodud asjaolule, et juht lahkus sündmuskohalt ettenähtud korras politseid teavitamata,

mis hageja väitel tõendab käitumise õigusvastasust LS § 169 lg 5 mõttes. Hageja ei ole aga

näidanud faktilisi asjaolusid ega menetlusotsuseid, mis osutaks käitumise süülisusele. LS §

169 lg 5 rikkumine eeldab teadlikku otsust isiku poolt mitte järgida seaduses kehtestatud

nõudeid. See omakorda on võimalik vaid olukorras, kus isik teab, et ta on põhjustanud

kahjujuhtumi (antud juhul LS § 223 mõttes). Kostja leiab, et faktilised asjaolud ei tõenda

mingil moel teadlikku ja süülist käitumist tema poolt. Kostja auto edasisel parkimisel oli

tegemist heauskse käitumisega ning mingit süülist ja õigusvastast lahkumist aset ei leidnud.

Kohtuotsuse põhjendused

10. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et 24.11.2015 toimus xxxx juures liiklusõnnetus, milles sai

kannatada xxxx kuuluv sõiduk xxxx, et kahju põhjustas kostjale kuuluv ja tema poolt juhitud

sõiduk xxxx, kuna kostja ei hoidnud ohutut külgvahet ja sõitis otsa vastassuunast otse

liikunud sõidukile, et PPA otsusega väärteoasjas nr 2302,15,018058 28.12.2015 on see

kvalifitseeritud liiklusnõuete rikkumisena, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline

kahju (LS § 223 lg 1) ning vastavalt on kostjat väärteomenetluse korras karistatud

rahatrahviga, et hageja algatas liikluskahju käsitlemiseks liikluskahju juhtumi nr

E43150132L ja tasus tekkinud kahjude kõrvaldamise eest.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on põhjustanud kindlustusjuhtumi ning seejärel

lahkunud õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt ning kas hageja

LKindlS § 53 lõikes 1 nimetatud tagasinõude eeldused on täidetud.

12. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 53 lg 1 p 2

alusel on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõidukijuhi vastu, kui

sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt

ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt.

13. LS § 169 lg 4 p-d 1-5 sätestavad, et liiklusõnnetusest ei ole vaja politseile teatada, kui on

täidetud kõik järgmised tingimused: 1) inimesed liiklusõnnetuses vigastada ei saanud või

liiklusõnnetuses osalenud inimesed ei nõua ise oma tervise kontrolli; 2) liiklusõnnetuses

osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju

tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel; 3) hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil

on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed; 4) nimetatud on varalise

kahju tekitamise eest vastutav isik; 5) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise

kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla

kirjutanud.

14. LS § 169 lg 5 sätestab, et lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise

kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle

vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt

politsei korraldusele.

15. Hagiavalduses esile toodud asjaolu, mille kohaselt kostja lahkus pärast vastassuunast otse

liikunud xxxx otsasõitu ja liiklusõnnetuse põhjustamist sündmuskohalt politseile

nõuetekohaselt teatamata, on tõendatud otsusega väärteoasjas nr 2302,15,018058, 28.12.2015

(lk 28-29), milles on tuvastatud kostja lahkumine sündmuskohalt ettenähtud korras politseile

teatamata ja kahjuteatega 0000136004 24.11.2015 (lk 30), milles xxxx juht kirjeldab juhtumi

asjaolusid ja märgib, et:“…Teise sõiduki juht peatus, vaatas oma sõiduki vigastusi ning

lahkus sündmuskohast.“ Kostja lahkumine sündmuskohalt on fikseeritud ka Eesti

Liikluskindlustuste Fondi andmebaasis (lk 31) ja kahjujuhtumi fikseerinud xxx Eesti filiaali

volitatud esindaja xxxx OÜ 24.11.2015 e-kirjas hagejale (lk 32).

16. Sündmuskohalt lahkudes ja jättes täitmata LS § 169 lg 4 p 5 nõuded, rikkus kostja LS § 169

lg 5 nimetatud nõudeid. Järelikult lahkus kostja sündmuskohalt õigusvastaselt. Kostja süü on

tõendatud väärteomenetluse otsusega, millest nähtub, et kostja on süüd tunnistanud ja

kahjuteatega, milles xxxx juht märkis, et kostja lahkus sündmuskohalt. Asjaolu, et kostjat ei

ole väärteomenetluses karistatud LS § 236 lg 1 alusel, vaid selles osas lõpetati

väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 30 lõike 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel, ei

oma antud tsiviilasja seisukohalt tähendust ega välista hageja nõuet.

17. Kohus on seisukohal, et kostja lahkus 24.11.2015 toimunud liiklusõnnetuse sündmuskohalt

teadlikult ja tahtlikult, sest ta sai aru, et on toimunud liiklusõnnetus. See nähtub ka tema

vastusest hagile, milles ta on märkinud, et pärast kahjujuhtumit (riivet) väljusid mõlemad

juhid sõidukitest ja kontrollisid sõidukite olukorda. Kostja väited, et ta esmapilgul ei näinud,

et liiklusõnnetusega oleks teisele sõidukile mingi kahju tekkinud või ka asjaolu, et teise

sõiduki juht ei andnud talle märku sõiduki kahjustamisest, ei välista seda. Xxxx juhi

selgitusest nähtuvalt kontrollis kostja ainult oma sõiduki vigastusi ja lahkus sündmuskohalt.

Järelikult ei ole antud vaidluse asjaolud samasugused, kui viidatud Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-97-05. Eelnevast lähtudes asub kohus seisukohale, et

LKindlS § 53 lg 1 p 2 eeldused on täidetud, sest kostja on põhjustanud kindlustusjuhtumi ja

seejärel sündmuskohalt süüliselt ja õigusvastaselt lahkunud.

18. Xxxx AS-i esitatud arvega nr 464291 14.01.2016 hagejale (lk 33) on tõendatud, et kahjude

kõrvaldamise maksumus on 797,60 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lõige 1 sätestab, et

kindlustusandjale läheb tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või

kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Sellest tulenevalt

on hageja õigustatud nõudma kostjalt hüvitatud kahju 797,60 euro tasumist.

19. VÕS §-de 76 lg 1 ja 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja

kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Vastavalt VÕS § 82 lg-

le 7 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

Kuivõrd kostja ei ole omapoolset kohustust täitnud nõuetekohaselt ka täiendava tähtaja

jooksul, on tegemist kohustuste rikkumisega VÕS § 100 mõistes. VÕS § 101 lõike 1 punkt 1

lubab kohustuse rikkumise korral nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral lubab VÕS § 101 lõike 1 punkt 6 nõuda võlgnikult viivist.

Vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib

viivisenõude, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud väljamõistmist

taotleda kohtult protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

20. Hageja 21.01.2016 nõudega on tõendatud, et hageja pöördus kostja poole nõudega, et kostja

kannaks hageja poolt liikluskahjude hüvitamiseks kantud kulud ja andis kostjale kümne

päeva pikkuse tähtaja tagasinõude tasumiseks (lk 34). Seega muutus nõue sissenõutavaks

31.01.2016. Hagiavalduse esitamise seisuga 23.03.2018 pole kostja võlgnevust tasunud,

järelikult on sissenõutavaks muutunud seadusjärgsete viiviste summa 136,89 eurot. Hageja

on taotlenud viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud

väljamõistmist kohtult TsMS § 367 alusel protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni.

21. VÕS § 1132 lõike 2 punkti 2 kohaselt võib võlausaldaja nõuda tarbijalt võla

sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 40 eurot. E-kirjadega on tõendatud, et hageja ja Lindorff

Eesti AS on mitmel korral kostjaga ühendust võtnud, sh saatnud enam kui ühe

meeldetuletuskirja (lk 35, 47-48). Seega on hageja sissenõudmiskulu 40 euro nõue

põhjendatud ja tõendatud.

22. Eelnevast tulenevalt on hagi põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele täies

ulatuses. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 797,60 eurot, seisuga

23.03.2018 sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis 136,89 eurot, viivis alates

23.03.2018 tasumata põhinõudelt 797,60 eurolt kuni selle kohase tasumiseni VÕS § 113 lg-s

1 sätestatud viivisemääras ning nõude sissenõudmise kulu 40 eurot.

Menetluskulude jaotus

23. Kuna kohus rahuldas hagi, siis tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja

kanda.

24. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu

esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on

menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lõike 2

järgi on kohtukuluks riigilõiv. TsMS § 144 p 1 ja 2 kohaselt on kohtuvälised kulud

menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ja menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-,

majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega.

25. Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirja ja palus kostjalt välja mõista kokku 320

eurot. Nimekirja järgi koosneb menetluskulu hagi esitamisel tasutud riigilõivust 155 eurot ja

õigusabi kulust 165 eurot (käibemaksuga), mis hõlmas hagiavalduse aluseks olevate

materjalidega tutvumist ning analüüsi 30 minuti ulatuses ning hagiavalduse koostamist 2

tundi 30 minutit. Õigusabi tunnihind on 55,00 eurot (käibemaksuga) Asja materjalidest

nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduselt 45 eurot (lk 1, 6),

mis kuulub samuti kostjalt väljamõistmisele.

26. Kostjal ei ole menetluskulusid, sh õigusabikulusid tekkinud, sest ta esindas ennast

kohtumenetluses ise. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid kohtu määratud tähtaja

jooksul ei esitanud.

27. Kohus on seisukohal, et hageja tasutud riigilõiv 200 eurot ja kulud esindaja õigusabile kokku

3 tundi ja õigusabi osutanud esindaja tunnihind 55 eurot (käibemaksuga), on antud asja

keerukust arvestades põhjendatud ja vajalikud ning on vastaspoolelt väljamõistmiseks

esitatud mõistlikus suuruses. Järelikult kuulub menetluskulu kostjalt väljamõistmisele kokku

365 eurot.

/digitaalselt allkirjastatud/

Kohtunik