3-18-132/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. august 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-132

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. detsembri

2017. a otsuse nr 4.2-1/50859-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Paul Järve

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli

Insler

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 2018.

a otsus haldusasjas nr 3-18-132 muutmata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.10.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-18-132

2(6)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas XX-le relvaloa nr RL792418 jahipidamise

otstarbel.

2. XX-le esitati 07.10.2016 kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 järgi selles,

et ta tungis isiklike suhete pinnalt tekkinud tüli käigus kallale oma abikaasale, paiskas ta

voodisse pikali ja kägistas käega tema kõri, tekitades abikaasale sellega füüsilist valu ja

lühemaajalisi tervisekahjustusi. PPA peatas 25.10.2016 otsusega XX relvaloa kehtivuse.

Lääne Ringkonnaprokuratuur lõpetas 31.01.2017 kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX

menetluse seoses poolte leppimisega ning PPA taastas 10.02.2017 otsusega XX relvaloa

kehtivuse. Ohvriabitöötaja 17.05.2017 aruande põhjal uuendas prokurör kriminaalmenetluse,

sest XX ei täitnud lepituskokkuleppega võetud kohustusi. Pärnu Maakohus mõistis

XX.XX.XXXX otsusega nr X-XX-XXXX XX süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritava teo (kehaline väärkohtlemine lähisuhtes) toimepanemise eest.

3. PPA tunnistas 04.12.2017 otsusega nr 4.2-1/50859-1 XX-le antud relvaloa nr RL792418

relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p 6 ja § 43 lg 3 p 2 alusel kehtetuks.

XX ei pidanud kinni kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX sõlmitud kokkuleppest, mistõttu

uuendati kriminaalmenetlus ning kohus mõistis XX süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kriminaalkorras süüdimõistmine iseenesest ei

tähenda, et isik on relvaomanikuna usalduse kaotanud ega tingi relvaloa kehtetuks

tunnistamist, kuid isikuvastase süüteo toimepanemine on väga kaalukas argument. PPA eeldas

XX relvaloa kehtivuse taastamisel, et XX sai oma eksimusest aru ning teda võib

relvaomanikuna usaldada. Asjaolu, et XX ei pidanud kinni kriminaalasjas sõlmitud

kokkuleppest, näitab tema suhtumist õiguskorda ning suutmatust järgida kehtivaid reegleid ja

kokkuleppeid. Ei saa välistada, et XX võib ka tulevikus lahendada emotsionaalset konflikti

vägivalla abil, sh olukorras, kus kasutatakse tulirelva. Seetõttu ei saa XX enam

relvaomanikuna usaldada, kuigi tegemist oli ühekordse teoga. Teise isiku suhtes vägivalla

kasutamine näitab, et isik võib ka tulevikus käituda ettearvamatult ning sellise isiku õiguste

piiramine on vajalik tulevikus tekkida võiva võimaliku ohu ennetamiseks. Inimeste elu ja

tervise ning avaliku korra kaitse vajadus on relva omamise õigusest kaalukam.

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 04.12.2017 otsuse tühistamisteks.

PPA 04.12.2017 otsus on kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne. PPA ei ole kaebaja

isikuga seotud asjaolusid sisuliselt hinnanud, sh ei ole võtnud arvesse XXX juhatuse liikme

RK, kaebaja endise abikaasa PS ja piirkonnapolitseiniku antud positiivseid iseloomustusi.

Tegemist oli ühekordse kahetsusväärse juhtumiga ning kaebaja endine abikaasa on kinnitanud

häid suhteid kaebajaga. Miski ei viita sellele, et kaebaja võiks tulevikus pidada emotsionaalse

konflikti lahendamisel lubatavaks vägivalla kasutamist tingimustes, kus puututakse kokku

tulirelvadega. Kõnealune süütegu leidis aset 03.10.2016, ent kaebaja relvaloa kehtivus taastati

10.02.2017, misjärel omas kaebaja kehtivat relvaluba ja valdas tulirelvi, ilma et oleks

toimunud midagi sellist, millest võiks järeldada kaebajast lähtuvat ohtu teistele isikutele.

Relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab ülemääraselt kaebaja vaba eneseteostuse õigust, sest

kaebaja on jahipidamisega aastaid tegelenud ja sellesse palju investeerinud.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata.

3-18-132

3(6)

Tulenevalt Riigikohtu otsustest nr 3-4-1-12-13, 3-4-1-10-10 ja 3-4-1-16-08 annab isikuvastase

kuriteo toimepanemine iseenesest aluse relvaloa kehtetuks tunnistamiseks, sest sellise kuriteo

toime pannud isik ei ole usaldusväärne relvi käsitsema. Kuigi kaebaja oli kriminaalmenetluse

lõpetamisel teadlik, et talle pandud kohustuste rikkumise korral kriminaalmenetlus

uuendatakse ning see võib kaasa tuua relvaloa kehtetuks tunnistamise, ei suutnud ta

õiguskuulekalt käituda ja temale pandud kohustusi täita. Selline käitumine räägib vastu RK

iseloomustusele. PS üksnes oletab ja loodab, et kaebaja ei käitu tulevikus agressiivselt, ent

kindlustunnet tal selles ei ole. PS seletused võivad olla mõjutatud. Kaebajale inkrimineeritud

süüteo asjaolud kinnitavad, et ta ei suuda ennast kriitilistes olukordades kontrollida, mistõttu

ei saa välistada olukordi, kus kaebaja kasutab enda tahte maksmapanekuks näiteks endast

tugevamate suhtes vägivalda relvaga või relvaga ähvardades. Asjas ei ole olulist tähtsust, et

kaebaja süütegu ega ka kriminaalmenetluse lõpetamisel talle seatud tingimuste täitmata

jätmine ei seondunud tulirelvade kasutamise või omamisega. Pärast kaebaja karistusandmete

karistusregistrist kustutamist on kaebajal võimalik uuesti relvaluba taotleda ning vahepealne

aeg on piisav ja mõistlik selleks, et kaebaja saaks tõestada, et ta on sobiv isik relvaluba

omama ja relva kandma. Kuriteo eest süüdimõistetud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on

sobiv abinõu, sest sellega on võimalik saavutada teiste isikute elu ja tervise kaitsmine ning

riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamine.

6. Tallinna Halduskohus jättis 13.03.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Kaebaja toimepandud süüteo iseloomu ja raskust arvestades on kõik relvaloa alles jätmist

õigustavad asjaolud sedavõrd väikese kaaluga, et PPA ei oleks saanud teha teistsugust otsust.

On õige, et PPA ei ole otsuse põhjendavas osas võtnud selget seisukohta RK, PS ning

piirkonnapolitseiniku poolt antud iseloomustuste osas. RK ja PS antud iseloomustuste siiruses

ei ole iseenesest põhjust kahelda. On ka usutav, et kaebaja on jahiseltsi tegevuse raames olnud

tasakaalukas ning ei kujuta edaspidi PS-le ohtu. PPA otsusest saab siiski üheselt järeldada, et

need kaebajat positiivses valguses näitavad iseloomustused ei ole piisavad, lükkamaks ümber

kahtlusi kaebaja usaldusväärsuses. Selline PPA lõppjäreldus on õige.

Relvaluba on olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku

kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Kuriteo toimepanemine vähendab alati ja olulisel

määral isiku usaldusväärsust, sest kuritegudena on seaduses määratletud õiguskorda kõige

raskemini kahjustavad teod. Eriõiguse saanud isik peab arvestama talle selle õiguse

andmisega seoses pandud tavapärasest rangemate nõuetega. Riigikohus on otsustes nr 3-4-1-

12-13, 3-4-1-10-10 ja 3-4-1-16-08 leidnud, et isiku kuriteos süüdi mõistmise fakt ei saa olla

relvaloa kehtetuks tunnistamise vääramatu alus ning relvaloa kehtetuks tunnistamine tuleb

otsustada kaalutlusõiguse alusel, arvestades karistatud isikut ja tema toimepandud tegu. Neist

Riigikohtu seisukohtadest ning relvaseaduse sätetest ei saa siiski järeldada, et kuriteos süüdi

mõistetud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamiseks peaks eraldi hindama nii konkreetset

toimepandud tegu kui ka isikut väljaspool selle teo toime panemise asjaolusid. Samuti ei

tulene kohtupraktikast, et peaksid esinema nii toimepandud teost kui ka isikust endast

tulenevad eriti kaalukad põhjused. Tahtliku isikuvastase kuriteo toimepanemise korral

peaksid, vastupidi, esinema eriliselt kaalukad põhjused relvaloa kehtetuks tunnistamata

jätmiseks.

Kaebaja süütegu seisnes selles, et ta kasutas peretüli käigus oma abikaasa vastu vägivalda

ning põhjustas talle valu ja kergemat laadi tervisekahjustusi. Järelduseks, et isik ei ole relva

omamiseks piisavalt usaldusväärne, on piisavalt alust ka juhul, kui see isik on oma

käitumisega ühel korral näidanud, et ei suuda lähisuhtetülis vägivallast hoiduda. Sellises

olukorras ei eelda relvaloa kehtetuks tunnistamine seda, et süütegu oleks toime pandud

tulirelva kasutades või tulirelva omamise fakt oleks süüteoga üldse kuidagi seotud. Sellise teo

3-18-132

4(6)

toime panemine õigustab ohuhinnangut, et isik võib edaspidi teatud halbade asjaolude kokku

langemise korral keskmisest relvaloa omaniku nõuetele vastavast inimesest suurema

tõenäosusega käituda agressiivselt ja vägivaldselt ka olukorras, mis võib seonduda tulirelva

omamise või kasutamisega. Tegemist on isiku varasema käitumise pinnalt antava

ohuhinnanguga. Sellise ohu realiseerumise tõenäosust ei ole võimalik täpselt hinnata. Kuna

relv on kõrgendatud ohu allikas ning avaliku võimu ülesanne on tagada, et relvad oleksid

kättesaadavad üksnes usaldusväärsetele inimestele, tuleb vägivallakuriteo toime pannud isiku

puhul sellise ohu realiseerumise võimalust näha keskmisest suuremana.

On usutav, et agressiivne ja vägivaldne käitumine ei ole kaebaja jaoks tavapärased, kuid

vähemalt ühel korral on kaebaja käitunud vägivaldselt. PPA otsus põhinebki ohuhinnangul, et

mingit muud laadi halbade asjaolude kokku langemise korral võib kaebaja vägivaldne

käitumine korduda. Selles osas erineb käesolev juhtum ka olulisel määral eelviidatud

Riigikohtu lahendites käsitletud olukordadest, kus teo toimepanemine ei olnud seotud

vägivallaga. Riigikohtu lahendites rõhutati eeskätt seda, et põhiseadusega on vastuolus

seaduse regulatsioon, mille kohaselt tuleb relvaluba vältimatult kehtetuks tunnistada ka siis,

kui isik on süüdi mõistetud sellise kuriteo eest, mille toime panemise asjaolud ei seondu

selliste iseloomuomadustega, millest lähtudes tuleks hinnata isiku usaldusväärsust relva

omamiseks. Olukord, kus isik on süüdi mõistetud vägivallaga seotud isikuvastase kuriteo eest,

on põhimõtteliselt teistsugune. Seadusandja on lähisuhtevägivalda käsitlenud sarnaste

vägivallategude hulgas raskema rikkumisena, arvestades, et vastav kuriteokoosseis on

sätestatud KarS § 121 lg-s 2, kus on tavakoosseisuga võrreldes ette nähtud kõrgem

sanktsioonimäär. Seetõttu saab ka ühel korral kuriteo koosseisu täitvalt lähisuhtes vägivaldselt

käitunud isikule relvaloa alles jätta väga erandlikel põhjustel. Antud juhul selliseid põhjuseid

ei esine.

Relvaloa kehtetuks tunnistamine on tingitud kaebaja enda käitumisest. Avalik huvi selle

vastu, et oma vägivaldse käitumisega teist inimest kahjustanud ning seeläbi õiguskorra vastu

lugupidamatust üles näidanud isiku valduses ei oleks kõrgendatud ohu allikaks olevaid relvi,

kaalub üles kaebaja huvi tegeleda harjumuspärase jahipidamisega. Relvaloa kehtetuks

tunnistamine ei ole kaebaja õiguste intensiivne riive, kuna kaebajal on võimalik jahiseltsi

aktiivsest tegevusest osa võtta ka ilma relvata. Kaebaja ei ole relva omamise õigust lõplikult

kaotanud, sest pärast karistusandmete karistusregistrist kustutamist on kaebajal võimalik

uuesti relvaluba taotleda.

PPA võis tugineda asjaolule, et kaebaja ei pidanud kinni kriminaalmenetluse lõpetamise

kokkuleppes sätestatud nõuetest. Kuna kaebaja ja tema süüteos kannatanu omavahel leppisid,

pidas prokurör võimalikuks kaebaja suhtes teatud tingimuste kohaldamisel kriminaalmenetlus

lõpetada. Nende tingimuste täitmise korral poleks PPA relvaloa kehtetuks tunnistamise

menetlust ilmselt alustanud, arvestades, et kriminaalmenetluse lõpetamise järgselt anti

kaebajale relvad tagasi ja tunnistati kehtetuks otsus relvaloa kehtivuse peatamise kohta. See,

millistel põhjustel kaebaja kriminaalmenetluse lõpetamisel talle pandud kohustusi ei täitnud,

ei ole oluline. Ka PPA ei oleks saanud relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluse raames

hinnata seda, kas kriminaalmenetluse uuendamise alus tegelikult esines või mitte. Oluline on

see, et kuigi kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamine ja relvaloa kehtetuks tunnistamise

otsustamine ei ole sama haldusorgani pädevuses, kujutas kriminaalmenetluse lõpetamine

tegelikult kaebajale „veel ühe võimaluse andmist“. Kaebaja pidi muu hulgas aru saama, et

kriminaalmenetluse lõpetamise korral jääb talle relvaluba alles ja ta saab jätkata talle olulise

tegevusega, kui ta täidab talle pandud kohustusi. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest

nähtuvalt ei olnud kaebajale seatud kohustused ülemäärased või sellised, mida keskmisel

inimesel ei oleks võimalik täita. Sisuliselt anti kaebajale seega võimalus ka enda kui

3-18-132

5(6)

relvaomaniku usaldusväärsust tõestada. Kaebaja ei saanud sellega hakkama ning sellises

olukorras ei saa talle relvaloa alles jätmist õigustada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. XX esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus.

Kohtuotsus on vastuoluline. Halduskohus möönab isiku ja toimepandud teo arvestamise

kohustust, kuid sisuliselt siiski välistab selle kohustuse täitmise tahtlike isikuvastaste

kuritegude puhul. See muudab Riigikohtu antud juhised sisutuks. Asjaolude vale hindamise

tõttu on halduskohus jõudnud ekslikule arusaamale, et PPA ei oleks saanud teha teistsugust

otsust. Halduskohus ei arvestanud, et faktiliselt andis PPA kaebajale kriminaalmenetluse

lõpetamise järel relvad tagasi, tunnistades kaebaja usaldusväärseks, kuigi kaebaja

toimepandud tegu oli PPA-le teada. PPA hinnang muutus pärast seda, kui kriminaalmenetlus

uuendati ja kaebajat karistati sama teo eest. Seega sisuliselt ei arvestanud PPA mitte

toimepandud tegu, vaid kriminaalkorras karistamise fakti. PPA ega halduskohus ei ole

arvestanud süüteo asjaolusid ning seda, et tegemist oli ühekordse kahetsusväärse juhtumiga.

Relvaluba on kaebajale väga tähtis, sest ta on jahipidamisega aastaid tegelenud ja sellesse

palju investeerinud. Jahist osavõtt ilma relvata tähendaks sisuliselt jahist osavõttu ajajana, mis

on kaebaja tervisliku seisundi tõttu võimatu.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Riigikohus leidis otsuses nr 3-4-1-10-10, et erinevalt kahtlustatavast või süüdistatavast on

kriminaalkorras karistatud isiku teole ja tema isikule juba hinnang antud (p 57). Seega

iseloomustab kriminaalkorras karistatud isiku toimepandud tegu ka toimepanija isikut ning

puudub vajadus seda täiendavalt kaaluda. Sellegipoolest on PPA otsuses selgelt öelnud, et

kriminaalkorras karistatus pole iseenesest loa kehtetuks tunnistamise aluseks, kuid relvaloa

kehtetuks tunnistamisel on kaalukaks argumendiks loa omaniku süüdi mõistmine isikuvastase

kuriteo toimepanemise eest. Lisaks arvestas PPA kaebaja käitumist pärast kriminaalmenetluse

lõpetamist (kokkuleppe rikkumist). Need asjaolud kinnitasid, et kaebaja ei ole relva

omamiseks piisavalt usaldusväärne. Tegemist ei ole kaebajat kogu elu saatva keeluga.

Karistatuse kustumisel saab kaebaja uuesti relvaluba taotleda, kui ta vahepealse aja jooksul

tõestab oma seaduskuulekust ja usaldusväärsust. Teiste isikute turvalisus ja avalik huvi on

kaebajale kaasnevatest ajutistest piirangutest kaalukamad. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §

58 alusel ei saa PPA otsuse võimalikud menetluslikud puudused kaasa tuua selle tühistamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg

4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud RelvS § 43 lg 3 p 2 ning § 36 lg 1 p 6 järgi

tunnistab PPA relvaloa kehtetuks, kui isikut on kriminaalkorras karistatud. Tulenevalt

Riigikohtu 14.12.2010 otsusest nr 3-4-1-10-10 peab viidatud sätete kohaldamisel teostama

kaalumist, sh arvestama kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.

11. Kaebajat karistati kriminaalkorras KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava teo (kehaline

väärkohtlemine lähi- või sõltuvussuhtes) toimepanemise eest. Ringkonnakohus nõustub PPA

ja halduskohtuga, et kaebaja toimepandud tahtlik isikuvastane kuritegu, kriminaalmenetluse

lõpetamise kokkuleppes ettenähtud kohustuste täitmata jätmine ja eeltoodust järelduv kaebaja

ebausaldusväärsus on nii kaalukad asjaolud, et toimepandud kuriteo ühekordsus, kaebaja

3-18-132

6(6)

positiivsed iseloomustused, jahipidamise olulisus kaebaja jaoks ja muud kaebaja välja toodud

asjaolud ei õigusta relvaloa kehtima jätmist. Selline järeldus ei muuda Riigikohtu juhiseid

sisutuks, vaid põhineb konkreetse juhtumi asjaolude hindamisel. Ringkonnakohus jagab

halduskohtu seisukohta, et tahtlikus isikuvastases kuriteos süüdi mõistetud isiku relvaloa

kehtima jätmiseks peavad esinema iseäranis kaalukad põhjused (vrd Riigikohtu 23.05.2013

otsus nr 3-4-1-12-13). Käesolevas asjas ei ole tegemist sellise juhtumiga. Halduskohus on

otsuse p-des 11–13 selgitanud, mille poolest käesoleva juhtumi asjaolud erinevad Riigikohtu

23.05.2013 otsuse nr 3-4-1-12-13, 14.12.2010 otsuse nr 3-4-1-10-10 ja 26.03.2009 otsuse nr

3-4-1-16-08 aluseks olnud asjaoludest – ühegi viidatud vaidluse puhul ei olnud kaebaja toime

pannud isikuvastast kuritegu.

12. Kaebaja väide, et tema tervislik seisund (neeruhaigus) ei võimalda osaleda jahis ajajana,

on tõendamata. Aga isegi kui kaebaja väide on õige, ei muuda see PPA otsust õigusvastaseks.

RelvS § 351 järgi peab relvaloa taotleja läbima tervisekontrolli. PPA on 20.02.2018

seisukohas märkinud, et kaebajale on 20.03.2017 väljastatud tervisetõend kehtivusega kuni

20.03.2022, mille kohaselt ei ole kaebajal relvaloa saamist välistavaid tervisehäireid, ning

PPA-le ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal muud teavet kaebaja terviseseisundi kohta.

Seega ei saanud PPA kaebaja väidetava haigusega vaidlustatud otsuse tegemisel ka arvestada.

13. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi on menetluskulude väljamõistmise eelduseks menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud

kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad menetluskulud kummagi poole enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)