3-18-753/54 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.08.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-753

Haldusasi

Leonhard Weiss Energy AS kaebus riigihangete

vaidlustuskomisjoni 06.04.2018 otsuse tühistamiseks

vaidlustuses

nr

35-18/192881;

Elektrilevi

OÜ

05.03.2018 ja 08.03.2018 otsuste tühistamiseks, millega

Leonhard

Weiss

Energy

AS

kõrvaldati

hankemenetlusest ja tunnistati edukaks L.T.V Projekt

OÜ pakkumus

Leonhard Weiss Energy AS kaebus riigihangete

vaidlustuskomisjoni 17.04.2018 otsuse tühistamiseks

vaidlustuses

nr

47-18/194852;

Elektrilevi

OÜ

16.03.2018 ja 19.03.2018 otsuste tühistamiseks, millega

Leonhard

Weiss

Energy

AS

kõrvaldati

hankemenetlusest ja tunnistati edukaks Empower AS

pakkumus

Menetlusosalised

Kaebaja (vaidlustaja) – Leonhard Weiss Energy AS,

volitatud esindaja v.adv Raiko Lipstok

Vastustaja (hankija) – Elektrilevi OÜ, volitatud esindaja

Heili Raudkivi

Kolmas isik – Empower AS, volitatud esindaja adv

Kadri Matteus

Kolmas isik ‒ L.T.V Projekt OÜ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.05.2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Leonhard Weiss Energy AS apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Leonhard Weiss Energy AS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 23.05.2018. a otsus haldusasjas nr 3-18-753 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud iga menetlusosalise enda

kanda.

3-18-753

2(13)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

21.08.2018

(HKMS

§

lg

1).

Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (HKMS § 278 lg 3). Sõltumata

menetlusosaliste nõusoleku olemasolust või selle puudumisest võib Riigikohus hankeasjas

esitatud kassatsioonkaebuse vaadata läbi lihtmenetluses (HKMS § 279 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Elektrilevi OÜ (hankija) avaldas 29.11.2017 riigihangete registris lihthankemenetlusena

läbiviidava riigihanke „Koigi 110/10 kV alajaama osaline rekonstrueerimine“ (viitenumber

192881) hanketeate. Elektrilevi OÜ 05.03.2018 otsusega kõrvaldati Leonhard Weiss Energy

AS hankemenetlusest, sest Leonhard Weiss Energy AS on rikkunud hankijaga sõlmitud

varasemaid hankelepinguid oluliselt ja pidevalt selliselt, et rikkumise tulemusena on leping

üles öeldud või makstud leppetrahvi. 08.03.2018 otsusega tunnistati edukaks L.T.V. Projekt

OÜ pakkumus.

2. Leonhard Weiss Energy AS esitas riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) 08.03.2018

vaidlustuse, milles taotles hankija otsuste kehtetuks tunnistamist. VAKO jättis vaidlustuse

06.04.2018 otsusega nr 35-18/192881 rahuldamata.

3. Leonhard Weiss Energy AS esitas 16.04.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotles VAKO otsuse tühistamist ja Elektrilevi OÜ otsuste tühistamist Leonhard Weiss Energy

AS hankemenetlusest kõrvaldamise ning L.T.V Projekt OÜ pakkumuse edukaks tunnistamise

kohta. Tallinna Halduskohus võttis 17.04.2018 kaebuse menetlusse (haldusasi nr 3-18-753) ja

kaasas kolmanda isikuna L.T.V Projekt OÜ.

4. Elektrilevi OÜ avaldas 13.02.2018 riigihangete registris lihthankemenetlusena läbiviidava

riigihanke „Kohila 110/10 kV alajaama maaühendusvoolu kompenseerimisseadmete

paigaldus (IK0953)“ (viitenumber 194852) hanketeate. Elektrilevi OÜ 16.03.2018 otsusega nr

194852-1 kõrvaldati Leonhard Weiss Energy AS hankemenetlusest ning 19.03.2018 otsusega

tunnistati edukaks Empower AS pakkumus.

5. Leonhard Weiss Energy AS esitas 23.03.2018 VAKO-le vaidlustuse, milles taotles hankija

otsuste kehtetuks tunnistamist. VAKO jättis vaidlustuse 17.04.2018 otsusega nr 47-

18/194852 rahuldamata.

6. Leonhard Weiss Energy AS esitas 27.04.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotles VAKO otsuse tühistamist ja Elektrilevi OÜ otsuste tühistamist kaebaja

hankemenetlusest kõrvaldamise ning Empower AS pakkumuse edukaks tunnistamise kohta.

Tallinna Halduskohus võttis 30.04.2018 määrusega kaebuse menetlusse (haldusasi nr 3-18-

850), tunnistas vastustajaks Elektrilevi OÜ ja kaasas kolmanda isikuna Empower AS.

7. Tallinna Halduskohus liitis 04.05.2018 määrusega haldusasjad 3-18-753 ja 3-18-850 ühte

menetlusse haldusasja numbriga 3-18-753.

8. Kaebuste kohaselt sõlmis Elektrilevi OÜ kaebajaga riigihanke viitenumbriga 161191

tulemusel üheksa erineva piirkonna kohta üheksa erinevat raamlepingut. 22.11.2016 saatis

Elektrilevi OÜ kaebajale teate raamlepingute 161191-1 (Ida-Tallinn) ja 161191-3 (Lääne-

Harjumaa) ennetähtaegse lõpetamise kohta, viidates, et lepingute lõpetamise aluseks on

raamlepingute p 10.7 esimene lause: „Tellijal on õigus Leping igal ajal kirjaliku avalduse

tegemisega ennetähtaegselt lõpetada, teatades sellest Töövõtjale vähemalt kolm (3) kuud

3-18-753

3(13)

ette.“ Lepingud ütles hankija üles selliselt, et nende alusel toimub tellimuste esitamine veel

kuni 30.06.2017. Ei ole vaidlust, et 22.11.2016 ülesütlemine oli korraline. Kuigi 22.11.2016

ülesütlemisavalduses oli kirjas, et faktiliselt lõpetatakse lepingud kaebajast tulenevatel

põhjustel, siis avalduses pole väidetud, et kaebaja on lepinguid rikkunud, rääkimata nende

olulisest rikkumisest. Hankija esindaja kinnitas 02.04.2018 VAKO istungil, et hankija valis

korralise ülesütlemise hea tahte märgiks ning ülejäänud raamlepingute täitmise huvides.

Hankija saatis 03.02.2017 kaebajale teate 22.11.2016 korralise ülesütlemisavalduse

tagasivõtmise ja lepingute erakorralise ülesütlemise kohta, tuginedes lepingute p 10.7 teisele

lausele: „Töövõtja poolse olulise lepingurikkumise korral on Tellijal õigus Leping ette

teatamata üles öelda.“ Ka lepingute erakorraline ülesütlemine toimus hankija poolt selliselt, et

lepingute alusel toimub tellimuste esitamine veel kuni 30.06.2017.

Raamlepingud ei saa olla paralleelselt lõppenud nii korraliselt kui ka erakorraliselt. VAKO on

tuvastanud nii 22.11.2016 korralise ülesütlemise kui ka 03.02.2017 erakorralise ülesütlemise

samaaegse kehtivuse. VAKO on jätnud tähelepanuta, et just kahe paralleelselt kehtiva

ülesütlemise lubamatuse tõttu on hankija ise üritanud 22.11.2016 korralise ülesütlemise

avaldust tagasi võtta. Samuti on VAKO jätnud tähelepanuta, et kui pärast korralist

ülesütlemist leiab aset erakorralist ülesütlemist õigustav oluline lepingurikkumine, siis on

erakorralise ülesütlemisega lubatud leping lõpetada üksnes juhul, kui see on suunatud

lepingute lõppemisele enne korralise ülesütlemisega antud etteteatamistähtaja möödumist.

Hankija teatas 22.11.2016 ülesütlemisavalduses ülesütlemisest ette rohkem kui 7 kuud.

Lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-st 1 tulenevast erakorralise ülesütlemise

definitsioonist ja raamlepingute p 10.7 teise lause sõnastusest, oli erakorralise ülesütlemise

eelduseks lisaks olulisele lepingu rikkumisele veel ka see, et ülesütlemine oleks tehtud

raamlepingu p 10.7 esimeses lauses sätestatud 3-kuulist etteteatamistähtaega järgimata.

Asjaolu, et hankija 03.02.2017 erakorralise ülesütlemise etteteatamistähtaeg oli peaaegu 5

kuud, kinnitab erakorralise ülesütlemise lubamatust. 03.02.2017 erakorraline ülesütlemine ei

lühendanud raamlepingute kehtivuse tähtaega (30.06.2017).

Hankija 22.11.2016 ülesütlemisavaldus jõudis vaidlustajani selle tegemisega samal päeval.

Avalduse tagasivõtmise avalduse tegi hankija aga alles 03.02.2017, mil see jõudis ka

vaidlustajani. Seega polnud hankijal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 72 sätestatud

õigust võtta tagasi 22.11.2016 ülesütlemisavaldust (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-190-13, p 23)

ega muuta selle õiguslikku alust ega asendada 22.11.2016 avaldust 03.02.2017 avaldusega.

VAKO on eksinud, leides, et 03.02.2017 erakorraline ülesütlemine teostati vaidlustaja poolse

olulise lepingurikkumise tulemusel. VAKO on küll õigesti tuvastanud, et enne 22.11.2016

toime pandud rikkumisi ei saanud hankija 03.02.2017 ülesütlemise õigustamiseks kasutada,

kuna neile oli ta hinnangu andnud oma 22.11.2016 avalduses, kuid pole sellest 03.02.2017

avaldusele hinnangut andes lähtunud. 03.02.2017 erakorralises ülesütlemisavalduses

põhjendab hankija 22.11.2016 korralise ülesütlemisavalduse tagasivõtmist ja selle asemel

lepingute erakorralist ülesütlemist eranditult rikkumistega, mis leidsid aset enne 22.11.2016.

Kuna hankija muudele rikkumistele oma 03.02.2017 avalduses ei tuginenud, siis juba ainuüksi

seetõttu pidanuks VAKO tuvastama 03.02.2017 avalduse kehtetuse.

VAKO on eksinud, kui on leidnud, et vaidlustajal oli pärast 22.11.2016 ülesütlemisavaldust

kohustus saavutada ka Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa raamlepingute puhul tähtaja ületuste

vähenemine alla 10 tähtaja ületuse lepingu kohta. VAKO jätab põhjendamata, miks tuleb

pidada mõistlikuks hankija 21.10.2016 kirjas esitatud nõuet, et tähtaja ületanud tellimuste arv

ei tohi ületada 10 tellimust lepingu kohta. Sellise numbri õigustamiseks pole hankija üheski

oma kirjas esitanud ühtegi põhjendust ja selle nõudmine on vastuolus raamlepingutes

3-18-753

4(13)

sisalduva kvaliteedikompassi regulatsiooniga. VAKO seisukoht on vastuolus 14.11.2016

kohtumise protokolliga, kus pooled leppisid kokku, et vastustaja annab teistkordselt täiendava

tähtaja Lääne-Tallinna, Pärnumaa, Tartu linna, Lõuna-Tartumaa ja Viljandi lepingute osas

selliselt, et 16.12.2016 oleks mitte rohkem kui 10 tähtaja ületust lepingupiirkonna kohta. Ida-

Tallinna ja Lääne-Harjumaa lepinguid aga see kokkulepe ei puudutanud, pooled leppisid

kokku, et kõnealuste lepingute täitmisega jätkamine ei ole perspektiivne. Selles kirjas antud

tähtajaks (09.11.2016) hankija soovitud tulemust ei saavutatud. Hoolimata sellest ütles hankija

lepingud 22.11.2016 üles korraliselt, mitte erakorraliselt, tuginedes vaidlustaja olulisele

rikkumisele. Järelikult ei saa hankija 03.02.2017 erakorralist ülesütlemist enam 09.11.2016

tähtaja mittejärgimisega õigustada.

VAKO tuvastas, et 03.02.2017 seisuga pole tähtaegade ületamine vähenenud, võrreldes

22.11.2016 seisuga. VAKO otsusest ei ilmne, milline oli tähtaegade ületus 22.11.2016. Kuigi

iga raamlepingut tuleb käsitleda eraldi, on VAKO neid analüüsinud koos. Samas pidanuks

VAKO sellisel viisil leidma, et tähtaja ületuste arv on summaarselt vähenenud 60 tellimuse

võrra, mis on oluline vähenemine.

Kaebaja tunnistab leppetrahvide tasumist, kuid leppetrahvisummad ei kinnita rikkumiste

olulisust ega pidevust. Leppetrahvide aluseks olnud tähtaegade ületuse on põhjustanud hankija

poolt tellimuste esitamine väga olulises mahus üle riigihanke eeldatava mahu. Osaliselt on

kaebaja leppetrahve tasunud ka endapoolse tellimuste tähtaegade ületamise tõttu. Kaebaja on

tasunud leppetrahve hea tahte märgiks. Olulisuse ja pidevuse kriteeriumid saab tuletada

raamlepingutes sisalduvast kvaliteedikompassi regulatsioonist. Raamlepingu p-de 9.3 ja 8.27

kohaselt saaks leppetrahvide aluseks olnud tähtajaületustega tellimuste puhul rääkida olulisest

lepingurikkumisest, kui kompassinäitajad oleksid madalamad kui 70%. Kaebajal on need

keskmiselt olnud 90%.

Riigihangete seaduse (RHS) § 95 lg 4 p 8 kohaldamine ei ole lubatav olukorras, kus

rikkumised, millele hankija tugineb, on toime pandud enne 01.09.2017, mil jõustus RHS

kehtiv redaktsioon. Järelikult ei saanud pakkujad enne 01.09.2017 ka arvestada, et

nendepoolsed hankelepingute rikkumised võivad tuua kaasa nende kõrvaldamise muudes

hankemenetlustes. Vastupidise tõlgenduse korral on RHS selles osas põhiseadusega (PS)

vastuolus. Kaebaja ei vaidlusta RHS § 95 lg 4 p-i 8 sisu vastavust PS-le ning ei väida, et

pärast RHS-i vastuvõtmist aset leidnud rikkumiste arvestamisel oleks selle sätte kohaldamine

PS-ga vastuolus. Kaebaja vaidlustab asjassepuutuvate sätete rakendamisega seonduvaid

küsimusi. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (hankedirektiiv) art 57 lg 7

kohaselt kehtestavad liikmesriigid hankedirektiivi art 57 rakendamise tingimusi käsitlevad

õigusnormid, võttes arvesse liidu õigust. EL-i õigusest tuleneb üksnes ülempiir, kui kaua tohib

hankedirektiivi art 57 lg-s 4 toodud asjaolusid pärast nende aset leidmist arvestada. RHS § 95

lg 4 p 8 võimaldab võtta arvesse asjaolusid, mis nende asetleidmise ajal ei olnud

hankemenetlusest kõrvaldamise aluseks. Selline olukord riivab õiguskindluse põhimõtet.

RHS-i vanas redaktsioonis (RHS v.r) ei olnud samasisulist kõrvaldamise alust ette nähtud.

Õiguskindluse põhimõtte põhjendamatu riivega piiratakse ka kaebaja ettevõtlusvabadust.

9. Elektrilevi OÜ vaidles kaebusele vastu. Vastustaja on õigesti kohaldanud RHS § 95 lg 4

p-i 8, kõrvaldades kaebaja hankemenetlusest seoses varasemate hankelepingute olulise ja

pideva rikkumisega, mille tulemusel on kaks kaebajaga sõlmitud hankelepingut nende olulise

rikkumise tõttu lõpetatud. Samuti on kaebaja rikkumistest tulenevalt tasunud leppetrahve

mitme eelmise hankelepingu olulise ja pideva rikkumisega seoses.

Riigihanke 161191 tulemusena sõlmisid pooled kokku 9 hankelepingut. Seoses mitmete nende

lepingutega seotud tellimuste täitmiste hilinemisega andis vastustaja kaebajale 21.10.2016

3-18-753

5(13)

täiendava tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks. Vastustaja soovis, et kaebaja kõrvaldaks

rikkumised hiljemalt 09.11.2016 selliselt, et tähtajaks täitmata tellimuste arv ei ületaks 10

tellimust ühe lepingu kohta. Kaebaja teatas 08.11.2016 vastuses, et tegemist on ebamõistliku

pikkusega tähtajaga, mille jooksul ei ole rikkumist võimalik kõrvaldada. Vaidlust ei saa olla

selles, et kui täitmiseks on antud ebamõistlik täiendav tähtaeg, pikeneb see tulenevalt VÕS §

114 lg-st 1 mõistliku täiendava tähtajani. Tähtaja pikenemisest ei kohustu tähtaja andja

vastaspoolt teavitama, tähtaeg pikeneb mõistliku ajani seadusest tulenevalt. 22.11.2016 esitas

vastustaja kaebajale avalduse lepingute ülesütlemiseks omal algatusel, märkides, et

ülesütlemise põhjuseks on tegelikkuses siiski kaebaja lepingurikkumine. Arvestades vastustaja

poolt kaebajale alates lepingu täitmise algusest igakuiselt esitatud leppetrahvinõudeid,

tähtajaks täitmata tellimuste üha suurenevat arvu, vastustaja 21.10.2016 esitatud täiendava

tähtaja andmise avaldust ja 14.11.2016 poolte kohtumise protokolli, on selge, et lepingute

ülesütlemine oli tingitud kaebaja suutmatusest lepinguid nõuetekohaselt täita.

22.11.2016 avalduse esitamisele järgnevalt jätkus lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 alusel

tellimuste andmine, kuna need öeldi üles pea 8-kuulise etteteatamisega (alates 30.06.2017).

Mistahes arusaama, et ta ei pea ülesöeldud lepinguid enam täitma, sealhulgas mõistlikuks

täiendavaks tähtajaks rikkumist kõrvaldama, ei saanud kaebajal tekkida.

23.01.2017 saatis vastustaja kaebajale kirja, milles rõhutas, et 21.10.2016 kirjas antud

täiendavast tähtajast 09.11.2016 on möödunud juba kaks kuud, mille jooksul ei ole kaebaja

suutnud lepingute täitmist nõuetega kooskõlla viia. Vastustaja selgitas, et tulenevalt VÕS §

114 lg-st 1 pikeneb ebamõistlik tähtaeg mõistliku täiendava tähtajani, ning tegi ettepaneku

lõpetada lepingud poolte kokkuleppel, tingimusel, et kaebaja hüvitab vastustajale lepingute

lõpetamisest tuleneva varalise kahju. Kaebaja keeldus vastustaja ettepanekust.

03.02.2017 esitas vastustaja kaebajale avalduse lepingute nr 161191-1 ja 161191-3

ülesütlemiseks kaebaja olulise rikkumise tõttu. Vastustaja on olulise rikkumise tuvastamisel

lähtunud asjaolust, et 21.10.2016 rikkumise kõrvaldamiseks antud täiendav tähtaeg saabus

hiljemalt 2017. a jaanuari lõpus või veebruari alguses ning rikkumised oli selleks ajaks

kaebaja poolt kõrvaldamata. Mõistlikult võttes ei saanud 14.11.2016 protokollis kajastuv

asjaolu, et lepingud soovitakse lõpetada, tekitada kaebajas kuidagi arusaama, et ta ei kohustu

kõnealuste lepingute alusel tellimusi täitma, sealhulgas täitma neid pikenenud täiendavaks

tähtajaks.

Vastustaja möönab, et varasemat, 22.11.2016 ülesütlemise avaldust ei saanud ta tagasi võtta,

kuid see ei piira vastustaja õigust öelda kehtiv leping üles teisel alusel. Vastustaja ei ole

tuginenud 03.02.2017 avalduse esitamisel eranditult enne 22.11.2016 toime pandud

lepingurikkumistele. Rikkumised võisid küll leida aset enne nimetatud tähtpäeva, kuid need

muutusid oluliseks alles täiendava, pikenenud tähtaja, möödumisega ning sellest tulenevalt

tekkis alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks. 22.11.2016 avalduse esitamisel ei

saanud vastustaja teada, et kaebaja mõistliku täiendava tähtaja jooksul rikkumist ei kõrvalda.

Tulenevalt VÕS § 196 lg 2 teisest lausest ei ole VÕS § 116 lg 2 p-s 4 nimetatud juhul

täiendava tähtaja määramine vajalik. Seega, kui ka nõustuda kaebaja seisukohaga, mille

kohaselt täiendavat tähtaega kahe lepingu osas ei antud, oli vastustajal siiski olemas alus

lepingute ülesütlemiseks olulise rikkumise tõttu.

Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vastustaja oleks pidanud lepingud üles ütlema

viivitamata. Seisukoht, mille kohaselt võib olulise rikkumise korral lepingu üles öelda üksnes

juhul, kui see on suunatud lepingute lõppemisele enne korralise ülesütlemisega antud

etteteatamise tähtaja möödumist, on meelevaldne ning seda ei toeta leping, seadus ega

praktika.

3-18-753

6(13)

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et rikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel on

asjakohane lähtuda kvaliteedijälgimise süsteemist Kompass. Jälgimissüsteemi Kompass

eesmärgiks on sätestada alused töövõtjale kvaliteedinäitajate alusel tulemustasu võimalikuks

maksmiseks ning see ei ole ette nähtud rikkumiste pidevuse või olulisuse hindamiseks. Kui

aga vaadelda Kompassi andmeid, siis pea kõigi mõõdikute osas on kaebaja näitajad olnud

eesmärgist madalamad.

Kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel on vastustaja muuhulgas tuginenud pidevate

lepingurikkumiste eest tasutud leppetrahvidele. Asjaolu, et leppetrahv on tasutud, kinnitab

kaebaja nõustumist sellega, et trahv oli põhjendatud. Seega ei saa esineda vaidlust selle üle,

kas rikkumine üldse esines ja kas see võis olla vastustaja poolsest lepingurikkumisest

põhjustatud. Alates lepingute nr 161191-1 kuni 161191-9 jõustumisest ei ole kahe aasta

jooksul möödunud ühtegi kuud, mil vastustaja ei oleks esitanud kaebajale leppetrahvinõudeid,

sealhulgas koondnõudeid sadade rikkumiste eest. Leppetrahvide kogusummat arvesse võttes

on kaebaja tellimuste täitmisega hilinetud ca 9900 päeva.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et RHS § 95 lg 4 p 8 ei ole kohaldatav rikkumiste

osas, mis leidsid aset enne 01.09.2017, mil jõustus kehtiv RHS. Sel juhul peaks RHS-i

rakendussätetest tulenema regulatsioon, mille kohaselt saab RHS § 95 lg 4 p-i 8 rakendada

üksnes alates 01.09.2017 aset leidnud lepingurikkumiste suhtes. Lepingu rikkumine ei ole

õiguspärane tegevus, mistõttu ei saanud kaebaja eeldada, et temale ei või sellest negatiivseid

tagajärgi tuleneda. RHS on vastu võetud, tuginedes hankedirektiivile, milles on sätestatud ka

alused varasema hankelepingu olulise või pideva rikkumise tõttu pakkuja hankemenetlusest

kõrvaldamiseks. Seega ei saanud 01.09.2017 jõustunud seadusesätted kaebajale üllatusena

tulla.

Vastustaja taotleb menetluse lõpetamist VAKO 17.04.2018 otsuse nr 47-18/194852 osas, sest

riigihankes 194852 on pakkumuste jõusoleku tähtaeg lõppenud ja kaebaja, nagu ka ükski teine

pakkuja, ei ole esitanud taotlust pakkumuste jõusoleku tähtaja pikendamiseks. Tulenevalt

RHS § 73 lg 3 p-st 7 lõpeb hankemenetlus kõigi pakkumuste jõusoleku tähtaja lõppemisel.

10. L.T.V Projekt OÜ oma seisukohta kaebusele ei esitanud.

11. Empower AS palus jätta kaebuse rahuldamata. RHS § 95 lg 5 alusel kohaldatakse kõiki

diskretsioonilisi kõrvaldamise aluseid hankemenetlustes, mis on alanud kolme aasta jooksul

lõikes 4 nimetatud teo toimepanemisest või aluse esinemisest arvates. Vaidluse all oleva

kõrvaldamise aluse kontekstis tähendab see, et hankijal on õigus arvestada lepingurikkumisi,

mis on toime pandud 3 aasta jooksul enne 13.02.2018 ehk kõige varem 13.02.2015. Vaidluse

all ei ole fakt, et lepingurikkumised toimusid ajavahemikus 13.02.2015‒31.08.2017 ehk enne

kehtiva RHS jõustumist, kuid § 95 lg-s 5 sätestatud ajavahemiku jooksul. Hankedirektiivi art

57 lg 7 kohaselt pidid liikmesriigid vastu võtma rakendusnormid ning kehtestama

maksimaalse ajaperioodi, mil kõrvaldamise aluseks olevaid asjaolusid arvesse võetakse.

Maksimaalne ajaperiood võis olla kolm aastat alates asjaomase sündmuse toimumise

kuupäevast. RHS § 95 lg 5 on seega kooskõlas hankedirektiiviga.

Kolmas isik ei nõustu kaebaja seisukohaga, et RHS § 95 lg 5 koostoimes RHS § 94 lg 4 p-ga 8

on vastuolus PS-ga ning tuleb jätta kohaldamata. Hankes osalevatel ettevõtjatel oli aega

kujundada enda käitumist hankelepingute täitmise kontekstis alates uute direktiivide

vastuvõtmisest, teades, et direktiivide ülevõtmisel omab hankelepingute rikkumine olulist

rolli. Seega ei ole RHS § 95 lg 5 puhul tegemist ehtsa tagasiulatuva jõuga ebasoodsa

tagajärjega. Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise

vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse. Hankelepingute rikkumine kui negatiivne

3-18-753

7(13)

tegevus ei vääri põhiseaduslikku kaitset. Tegemist ei ole ka ettevõtlusvabaduse lubamatu

riivega. Ettevõtlusvabadus ei seisne õiguses lepinguid rikkuda.

Igal kalendrikuul leppetrahvide esitamine on pidevaks lepingurikkumiseks seaduse ja

hankedirektiivi mõttes. Sealjuures ei ole kõrvaldamise aluse koosseisu täitmiseks vajalik, et

pakkuja oleks lepinguid rikkunud nii oluliselt kui pidevalt, vaid piisab ka ühte liiki

rikkumisest ehk väiksemate, kuid pidevate rikkumiste olemasolust.

12. Tallinna Halduskohus jättis 23.05.2018 otsusega rahuldamata Elektrilevi OÜ taotluse

menetluse lõpetamiseks VAKO 17.04.2018 otsuse nr 47-18/194852 osas (resolutsiooni p 1);

jättis rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks

RHS § 95 lg 4 p-i 8 ja § 95 lg 5 osas (resolutsiooni p 2); jättis kaebuse rahuldamata

(resolutsiooni p 3); mõistis kaebajalt välja Empower AS kasuks menetluskulud 1470 eurot

ning jättis vastustaja ja kaebaja menetluskulud nende enda kanda (resolutsiooni p 4).

RHS § 95 lg 4 p-i 8 aluseks on hankedirektiivi 2014/25/EL art 57 lg 4 p g (ning võrgustiku

sektori direktiivi 2014/25/EL art 80 lg 1), mille kohaselt on hankijal õigus kõrvaldada

riigihankest ettevõtja, kelle puhul on esinenud tõsiseid või pidevaid puudujääke varasema

riigihankelepingu või avaliku sektori hankijaga sõlmitud varasema hankelepingu või varasema

kontsessioonilepingu kohase olulise nõude täitmisel ning mille tulemusel on see leping tulnud

enneaegselt lõpetada, makstud kahjutasu või rakendatud sellega võrreldavaid sanktsioone.

Hankedirektiivi art 57 lg 7 kohaselt pidid liikmesriigid vastu võtma rakendusnormid ning

kehtestama maksimaalse ajaperioodi, mil kõrvaldamise aluseks olevaid asjaolusid arvesse

võetakse. Direktiivi art 57 g 7 viimase lause kohaselt võis maksimaalne ajaperiood olla kolm

aastat alates asjaomase sündmuse toimumise kuupäevast. Muid piiranguid direktiivist nõude

kehtestamiseks ja sätete rakendamiseks ei tulene. Ka RHS-s ei ole toodud rakendussätteid, mis

piiraks RHS § 95 lg 4 p-i 8 kohaldamist ning ei lubaks sätte rakendamisel võtta arvesse

rikkumisi, mis olid toime pandud enne 01.09.2017. RHS § 95 lg 5 on seega kooskõlas

Euroopa Liidu (EL) õigusega ning vastustajal oli õigus võtta varasemaid rikkumisi arvesse.

Kaebaja taotlus RHS § 95 lg 4 p-i 8 ja RHS § 95 lg 5 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse alustamiseks tuleb jätta rahuldamata. RHS § 95 lg 4 p-i 8 puhul on tegemist

ebaehtsat tagasiulatuvat jõudu omava sättega, mis iseenesest ei ole põhiseadusevastane. Uue

regulatsiooni

eesmärgiks

on

tagada

senisest

paindlikum

võimalus

kõrvaldada

hankemenetlusest pakkuja, kelle pakkumus vastab küll formaalselt nõuetele, kuid kelle

usaldusväärsuses on hankijal alust kahelda, sest pakkuja tegevus on varasemates

hankemenetlustes olnud puudulik ning kes ei ole varasemates hankemenetlustes suutnud täita

oma kohustusi. Seega esineb sellise regulatsiooni kehtestamiseks põhjendatud vajadus ning

eksisteerib kaalukas avalik huvi. Varasemate hankelepingute rikkumine ning nende

arvestamata jätmine riigihankel ei ole subjektiivne õigus, millest võiks tuletada õiguspärase

ootuse tekkimist. Vaidlusalustest sätetest ei tulene ettevõtlusvabaduse lubamatut riivet.

Ettevõtlusvabadus ei seisne õiguses lepinguid rikkuda.

Direktiivid 2014/24/EL ja 2014/25/EL võeti vastu juba 26.02.2014. Direktiiv võeti Eesti

õigusesse üle seadusega, mis jõustus 01.09.2017. Sealjuures oli direktiivis sisalduva kõnealuse

hankest kõrvaldamise aluse ülevõtmine siseriiklikkusse õigusesse kohustuslik. Ettevõtjatel oli

piisavalt aega enda käitumist uute normidega kohandada. Vaidluse all olevad lepingu

rikkumise episoodid on toimunud peale EL direktiivide vastuvõtmist.

Kuigi varasemat ülesütlemise avaldust ei saanud vastustaja enam tagasi võtta, ei tähenda see,

et vastustajal ei oleks õigust ülesütlemise aluseid muuta, kui kaebaja paneb toime uusi

rikkumisi või on selgunud uusi asjaolusid ning erakorralise ülesütlemise avalduse tegemise

ajaks ei ole saabunud veel varasemas ülesütlemisavalduses määratud tähtaeg. Vastustaja andis

3-18-753

8(13)

21.10.2016 kirjaga kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks kõigi riigihankes nr 161191

sõlmitud 9 raamlepingu osas selliselt, et hiljemalt 09.11.2016 ei oleks tähtaja ületanud

tellimusi rohkem kui 10 iga lepingu kohta, vastasel juhul peab hankija seda oluliseks lepingu

rikkumiseks. Kaebaja teatas 08.11.2016 kirjaga, et see tähtaeg pole mõistlik ja pakkus välja

läbirääkimiste pidamise kahe lepingu (Ida-Tallinn ja Lääne-Harjumaa) lõpetamiseks poolte

kokkuleppel. Läbirääkimiste kohta koostatud 14.11.2016 protokollist tuleneb, et vastustaja

algatab nende kahe lepingu lõpetamise. Viie lepingu osas lepiti aga kokku täiendav tähtaeg

mahajäämuse likvideerimiseks.

Eelnevalt kirjeldatust ei nähtu tõepoolest selgesti, milliseks tähtajaks peaks kaebaja puudused

kõrvaldama. Vastustaja oli eelnevalt andnud kaebajale ka Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa

lepingute osas täiendava tähtaja ning kaebaja oli teavitanud, et selline tähtaeg on ebamõistlik.

VÕS § 114 lg-st 1 tulenevalt pikeneb sellisel juhul antud tähtaeg mõistliku aja võrra ning seda

automaatselt (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-153-14, p 9). Seega, vaatamata asjaolule, et

14.11.2016 protokollis täiendavat tähtaega kokku ei lepitud, pidanuks kaebaja rikkumised

kõrvaldama mõistliku tähtaja jooksul. Seda iseäranis olukorras, kus pooled olid möönnud

erilisi raskusi nende lepingute osas. Seda kaebaja ei teinud ning kohati rikkumiste arv isegi

suurenes. Sellest tulenevalt on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kaebaja ei kõrvaldanud

rikkumisi ka mõistliku tähtaja jooksul. Kui ka nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt

täiendavat tähtaega lepingute nr 161191-1 ja 161191-3 osas ei antud, oli vastustajal siiski

olemas alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ja § 196

lg-st 2 tulenevalt.

Vastustaja on veenvalt selgitanud, et tema tegevuse iseloomust tulenevalt ei ole sisuliselt

võimalik selliste lepingute viivitamatu ülesütlemine, kuna sellisel juhul tekiks olukord, kus

elektrivõrgu nõuetekohaseks toimimiseks ja vastustaja elektrituruseadusest tulenevate

kohustuste täitmiseks hädavajalikku lepingut ei eksisteeriks ja vastavad tööd jääks tegemata.

Kohus nõustus vastustajaga, et objektiivsetest asjaoludest tulenevalt ei olekski antud juhul

olnud võimalik lepingute viivitamata lõpetamine.

Varasemate lepingurikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes

kaebaja toodud võrdlusest leppetrahvisummade ja lepingute kogumaksusumuse osas.

Hankedirektiivi preambuli p-st 101 ja võrgustiku sektori direktiivi preambuli p-st 106 tuleneb,

et ka väikesed korduvad rikkumised võivad seada kahtluse alla ettevõtja usaldusväärsuse ja

põhjendada tema kõrvaldamist. Sealjuures ei ole kõrvaldamise aluse koosseisu täitmiseks

vajalik, et pakkuja oleks lepinguid rikkunud nii oluliselt kui pidevalt, vaid piisab ühte liiki

rikkumisest. Vastustaja on kaebajaga sõlmitud 19 lepingu osas esitanud leppetrahvinõudeid

pidevalt ja mõne lepingu osas igal kuul. Kaebaja on mitmel korral neid nõudeid leppetrahvi

tasudes ka aktsepteerinud. Kaebaja väide, et ta tasus leppetrahvi vaid heas usus, on

paljasõnaline. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et vastustaja on

esitanud tellimusi eeldatavast suuremas mahus ning see on põhjustanud tellimuste täitmise

hilinemise, millele on järgnenud leppetrahvi nõue. Kaebaja väide, et rikkumiste hindamisel

tuleb tugineda vastustaja kvaliteedikompassi näitajatele, ei ole põhjendatud. Vastustaja on

esitanud kaebajale leppetrahvinõudeid lepingu p-i 8.23 alusel, mitte p-i 8.27 alusel. Sellest

järeldub, et vastustaja ootuseks on tellimuste 100%-line tähtaegne täitmine. Rikkumiste

olulisuse hindamisel on õige arvesse võtta ka teenuse sisu, mida kaebaja vastustajale

varasemate hankelepingute alusel osutab. Tegemist on vastustaja igapäevases tegevuses olulist

tähtsust omavate lepingutega.

3-18-753

9(13)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

13. Leonhard Weiss Energy AS palub 04.06.2018 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 23.05.2018 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta

menetluskulud Elektrilevi OÜ kanda.

Halduskohtu seisukoht, et hankijal oli õigus 03.02.2017 avaldusega muuta 22.11.2016

teostatud korraline ülesütlemine erakorraliseks ülesütlemiseks, on vastuolus Riigikohtu otsuse

nr 3-2-1-190-13 p-ga 23. Korralise ülesütlemisavalduse tagasivõtmine ja selle asemel

erakorralise ülesütlemisavalduse esitamine ei ole lubatav. Kaebaja nõustub, et isegi pärast

korralist ülesütlemist on põhimõtteliselt võimalik raamlepingud üles öelda veel ka

erakorraliselt, kuid seda üksnes juhul, kui pärast korralist ülesütlemist on pandud toime

erakorralist ülesütlemist õigustav raamlepingu rikkumine. Antud juhul pole seda toimunud.

Halduskohus on valesti leidnud, et hankija poolt rikkumiste kõrvaldamiseks antud tähtaeg

09.11.2016 pikenes määratlemata mõistliku aja võrra. See seisukoht on vastuolus nii

14.11.2016 kohtumise protokolliga kui ka 22.11.2016 ülesütlemisavaldusega. Kahe

raamlepingu puhul ei ole hankija poolt esmaseks tähtajaks antud 09.11.2016 pikendatud ja see

tähtaeg ei ole pikenenud ka iseenesest, samuti ei antud nende raamlepingute puhul hankija

poolt täitmiseks uut tähtaega. Kõnealuse kahe raamlepingu puhul ei pidanud pooled

võimalikuks saavutada hankija soovitud olukorda mõistliku aja jooksul, mistõttu

raamlepingud lõpetati. Seejuures lõpetati raamlepingud korraliselt, kuna hankija ei pidanud

ainult kaebajat olukorra eest vastutavaks.

Halduskohus on ekslikult tuginenud VÕS § 116 lg 2 p-le 4. 22.11.2016 lõpetatigi

raamlepingud just seetõttu, et hankija soovitud olukorra saavutamist mõistliku aja jooksul ei

peetud perspektiivikaks. Kõik see, mis toimus enne 22.11.2016, on saanud hinnangu

22.11.2016

ülesütlemisavaldusega.

Seetõttu

pidanuks

hankija

03.02.2017

ülesütlemisavalduses tuginema pärast 22.11.2016 toime pandud rikkumistele. Nendele ei ole

hankija aga tuginenud, neid identifitseerinud ega nende suhtes mingit täiendavat tähtaega

andnud.

Halduskohus ei võtnud seisukohta kaebaja ühe põhiväite suhtes, mille kohaselt 03.02.2017

erakorraline ülesütlemine on kehtetu, kuna ei lühendanud raamlepingute kehtivusaega.

Kaebuse p-des 9.2 ja 9.3 on kaebaja põhjendanud, miks on 03.02.2017 ülesütlemine vastuolus

VÕS § 196 lg-ga 1. Halduskohus pole kummagi käsitluse osas seisukohta võtnud.

Kaebaja palub tunnistada RHS § 95 lg 4 p 8 ja RHS § 95 lg 5 PS-ga vastuolus olevaks ning

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Ebasoodsa tagasiulatuva mõjuga normid on

lubatavad üksnes juhul, kui seda õigustavad ülekaalukad põhjused. Kohtuotsusest ei selgu,

millised on need ülekaalukad põhjused. Ebasoodsa tagasiulatuva mõju puudumist ei saa

põhjendada direktiivide olemasoluga. Ettevõtjatel puuduvad mistahes põhjused, et pidevalt

uurida

uusi

direktiive.

Asjassepuutuvatel

sätetel

on

tagasiulatuva

mõju

tõttu

ettevõtlusvabaduse lubamatu riive. Lepingu rikkumistest, mis ei ole avalik-õiguslike

normidega vastuolus, ei saa tulla avalik-õiguslikke tagajärgi.

14. Elektrilevi OÜ palub 18.06.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kohus on õigesti leidnud, et vastustajal oli kaebaja hankemenetlusest kõrvaldamisel õigus

tugineda riigihankelepingute nr 161191-1 ja 161191-3 olulise rikkumise tõttu ülesütlemisele.

Samuti oli vastustajal õigus öelda nimetatud lepingud üles olulise lepingurikkumise tõttu

pärast seda, kui vastustaja oli need algselt omal algatusel üles öelnud. Kaebaja ei arvesta

3-18-753

10(13)

jätkuvalt asjaoluga, et 22.11.2016 ülesütlemisavalduse edastamisel lepingud ei lõppenud, vaid

nende täitmine jätkus vastavalt ülesütlemisavaldusele kuni 30.06.2017. Vastustaja esitas

ülesütlemisavalduse enam kui 7-kuulise etteteatamisega, mistõttu kaebaja viited Riigikohtu

praktikale ei ole asjakohased. Kaebajal puudus alus eeldada, et enam kui 7-kuulise perioodi

jooksul temalt lepingu nõuetekohast täitmist ei oodata.

Kaebaja asus juba halduskohtus üllatuslikult seisukohale, et kahe ülesöeldud lepingu alusel

kohustuste nõuetekohane täitmine (rikkumise kõrvaldamine) oli mistahes mõistlikuks ajaks

võimatu ning kordab sama oma apellatsioonkaebuses. Sisuliselt kinnitab kaebaja oma

võimetust võetud lepingulisi kohustusi täita.

Vastustajal puudus õigus võtta juba esitatud ülesütlemisavaldus tagasi. See ei tähenda aga, et

vastustajal puudus õigus 03.02.2017 uue ülesütlemisavalduse esitamiseks ülesütlemise ajal

esinenud asjaolude alusel. Uue avalduse esitas vastustaja ajal, mil lepingud olid kehtivad ning

nende täitmine jätkus tavapärasel moel. Asjaolud olid 2017. a veebruari alguseks võrreldes

22.11.2016 ülesütlemisavalduse esitamise ajaga muutunud. Kaebaja väide, et vastustaja ei ole

tuginenud 03.02.2017 avalduse esitamisel rikkumistele, mis leidsid aset pärast 22.11.2016

esitatud algset avaldust, ei vasta tõele. 2017. a jaanuari lõpus, hiljemalt veebruari alguses

saabus vastustaja hinnangul kahe lepingu osas 21.10.2016 antud ja VÕS § 114 lg 1 alusel

mõistliku ajani pikenenud täiendav tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. Rikkumised ei olnud

käsitletavad oluliste rikkumistena enne, kui kaebaja oli jätnud kohustused täiendavaks

tähtajaks täitmata.

Kohus

on

põhjendatult

omistanud

olulist

tähtsust

vastustaja

poolt

lepingute

ülesütlemisavalduses tuginetud VÕS § 116 lg 2 p-le 4. Tulenevalt VÕS § 196 lg 2 teisest

lausest ei ole sellises olukorras täiendava tähtaja määramine vajalik. Isegi kui nõustuda

kaebaja seisukohaga, mille kohaselt kahe üles öeldud lepingu osas täiendavat tähtaega ei

antud, oli vastustajal siiski olemas alus lepingute olulise rikkumise tõttu ülesütlemiseks.

Olulise rikkumise tõttu lepingute ülesütlemisel ei olnud vastustaja jaoks mõeldav lepingute

lõpetamine varem 22.11.2016 ülesütlemisavalduses märgitud kuupäevast (30.06.2018).

Vastustaja jaoks oli objektiivselt välistatud lepingute ülesütlemine kohese jõustumisega.

Vastustaja on riigihankekohuslane, kel ei ole võimalik turult töid ja teenuseid kiireloomuliselt

mistahes tingimustel osta.

Kohus on õigesti leidnud, et rikkumiste hindamisel tuleb arvestada asjaolusid nende kogumis

ning varasemate lepingurikkumiste olulisuse või pidevuse hindamisel ei saa lähtuda üksnes

leppetrahvisummade ja lepingu kogumaksumuse võrdlusest. Kaebaja hankemenetlusest

kõrvaldamisel aluseks olnud varasemad lepingurikkumised, mille eest kaebaja on vastustajale

leppetrahvi tasunud, ei ole kindlasti käsitletavad väikeste või ebaoluliste rikkumistena.

Kaebaja väide, et riigihanke viitenumbriga 161191 tulemusena sõlmitud lepingutes kokku

lepitud tulemustasu maksmise aluseks olev kvaliteedikompassi regulatsioon võimaldab tal

teatud ulatuses lepingut rikkuda, ei vasta tõele ja on pahauskne. Kompassi regulatsioon on

lepingu p-st 9.4 tulenevalt ette nähtud tulemustasu maksmiseks, see ei anna kaebajale õigust

otsustada, mis ulatuses ta lepingut täidab.

15. Kolmandad isikud ei esitanud vastust apellatsioonkaebusele.

16. Tallinna

Ringkonnakohus

tagastas

08.06.2018

määrusega

Elektrilevi

OÜ

apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 23.05.2018 otsuse peale HKMS § 187 lg 2 alusel

läbivaatamatult.

3-18-753

11(13)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue

otsusega kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

18. Esmalt soovib ringkonnakohus täpsustada kaebuse nõudeid. 16.04.2018 halduskohtule

esitatud kaebuses (haldusasi nr 3-18-753) taotles Leonhard Weiss Energy AS VAKO

06.04.2018 otsuse tühistamist vaidlustuses nr 35-18/192881 ning Elektrilevi OÜ 05.03.2018 ja

08.03.2018

otsuste

tühistamist,

millega

Leonhard

Weiss

Energy

AS

kõrvaldati

hankemenetlusest ja tunnistati edukaks L.T.V Projekt OÜ pakkumus. Halduskohtu 17.04.2018

määruse pealdisest nähtuvalt on halduskohus menetlusse võtnud üksnes VAKO 06.04.2018

otsuse tühistamise nõude vaidlustuses nr 35-18/192881, teistele kaebaja poolt esitatud

nõuetele tähelepanu pööramata. Haldusasjas nr 3-18-850 on 30.04.2018 määrusega

menetlusse võetud VAKO 17.04.2018 otsuse tühistamise nõue vaidlustuses nr 47-18/194852

ning Elektrilevi OÜ 16.03.2018 ja 19.03.2018 otsuste tühistamise nõuded, millega Leonhard

Weiss Energy AS kõrvaldati hankemenetlusest ja tunnistati edukaks Empower AS pakkumus.

Vaatamata 17.04.2018 määruse ja 23.05.2018 kohtuotsuse pealdisele, kust nähtub, nagu

vaadataks läbi üksnes kaebuseid VAKO otsuste peale, on halduskohus kohtuotsuse sisust

lähtuvalt lahendanud kaebused sisuliselt siiski ka Elektrilevi OÜ otsuseid puudutavas osas.

Lähtudes HKMS § 2 lg-s 4 sätestatud põhimõtetest ja kaebuse eesmärgist loeb

ringkonnakohus kaebuse esitatuks VAKO 06.04.2018 otsuse tühistamiseks vaidlustuses nr 35-

18/192881; Elektrilevi OÜ 05.03.2018 ja 08.03.2018 otsuste tühistamiseks, millega Leonhard

Weiss Energy AS kõrvaldati hankemenetlusest ja tunnistati edukaks L.T.V Projekt OÜ

pakkumus; VAKO 17.04.2018 otsuse tühistamiseks vaidlustuses nr 47-18/194852 ning

Elektrilevi OÜ 16.03.2018 ja 19.03.2018 otsuste tühistamiseks, millega Leonhard Weiss

Energy AS kõrvaldati hankemenetlusest ja tunnistati edukaks Empower AS pakkumus.

19. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hankija oli õigustatud

kõrvaldama kaebaja hankemenetlustest RHS § 95 lg 4 p-le 8 tuginedes. RHS § 95 lg 4 p 8

kohaselt võib hankija kõrvaldada hankemenetlusest pakkuja, kes on oluliselt või pidevalt

rikkunud eelnevalt sõlmitud hankelepingut või hankelepinguid nii, et rikkumise tulemusena

on lepingust taganetud või leping üles öeldud, hinda alandatud, hüvitatud kahju või makstud

leppetrahvi. Selle sätte kontekstis on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatu kaebaja

tsiviilõiguslik analüüs sellest, kas vaidlusalused kaks töövõtulepingut öeldi hankija poolt üles

korraliselt või erakorraliselt, kas erakorraline ülesütlemine on kehtiv ning kas rikkumiste

kõrvaldamiseks antud tähtaeg 09.11.2016 pikenes mõistliku aja võrra (VÕS § 114 lg 1, § 116

lg 2 p 4 ja § 196 lg 2). RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamiseks oli hankijal konkreetsel juhul vaja

tuvastada, kas pakkuja Leonhard Weiss Energy AS oli varasemalt sõlmitud hankelepingut

rikkunud oluliselt või pidevalt ning kas sellise rikkumisega oli kaasnenud vähemalt üks sättes

nimetatud tagajärg. Hankija 05.03.2018 ja 16.03.2018 otsustest, millega kaebaja kõrvaldati

hankemenetlusest, nähtub kõrvaldamise faktilise alusena asjaolu, et Leonhard Weiss Energy

AS oli rikkunud hankijaga varasemalt sõlmitud hankelepinguid oluliselt ja pidevalt selliselt, et

rikkumise tulemusena oli leping üles öeldud või makstud leppetrahvi. Otsuste kohaselt oli

hankija öelnud 2017. a-l üles kaks riigihanke nr 161191 raames sõlmitud lepingut olulise

lepingurikkumise tõttu ning kaebaja oli tasunud hankijale lepingurikkumiste eest

hankemenetluse algamisele eelneval kolmel aastal leppetrahvi kokku vähemalt 140 733,27

eurot (neist riigihanke nr 161191 tulemusena sõlmitud lepingute rikkumise eest 120 549,10

eurot). Praeguse vaidluse asjaoludest nähtuvalt saab väita, et hankija vaidlustatud otsustes

kajastatu on leidnud kinnitust asjas esitatud tõenditega – Leonhard Weiss Energy AS oli

oluliselt rikkunud Elektrilevi OÜ-ga sõlmitud kahte töövõtulepingut (Ida-Tallinna ja Lääne-

Harjumaa hankepiirkond), mille tulemusena oli kaebajalt nõutud ja kaebaja poolt tasutud

leppetrahve (leppetrahve oli nõutud ja tasutud ka teiste töövõtulepingute alusel) ning lõpuks

öeldi need kaks töövõtulepingut tellija poolt üles, kusjuures lepingurikkumiste olulisus

3-18-753

12(13)

tulenes hankija 21.10.2016 täiendava tähtaja andmise kirjast, 14.11.2016 protokollist,

22.11.2016 avaldusest, 23.01.2017 ettepanekust, 03.02.2017 avaldusest ning hankija

05.03.2018 ja 16.03.2018 otsustest nähtuvalt rikkumiste paljususest ja pidevusest ning hankija

usalduse kaotusest (puudus lootus, et olukord lepingute täitmisel võiks paraneda).

20. 21.10.2016 kirjas (I kd tl 50) viitas Elektrilevi OÜ, et üheksa töövõtulepingu alusel

esitatud tellimustest oli selleks hetkeks tähtaegselt täitmata 513 plaanilist tellimust (neist Ida-

Tallinna ja Lääne-Harjumaa hankepiirkonnas 269, mis 09.11.2016 seisuga kasvas 321-ni – vt

Elektrilevi OÜ 03.02.2017 avaldus ja tabel, I kd tl 29‒31). Elektrilevi OÜ andis Leonhard

Weiss Energy AS-le täiendava tähtaja (09.11.2016) tellimuste täitmiseks ja üle andmiseks,

selgitades, et selleks kuupäevaks tellimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise

korral kaalub Elektrilevi OÜ lepingute ülesütlemist. Leonhard Weiss Energy AS asus

09.11.2016 kirjas (I kd tl 52‒53) seisukohale, et rikkumised ei ole olulised ning Elektrilevi

OÜ poolt antud täiendav tähtaeg ei ole mõistlik. 14.11.2016 koosoleku protokollist (I kd tl 55)

nähtuvalt pidi Elektrilevi OÜ algatama Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa lepingute lõpetamise,

kuna lepingute täitmise jätkamine ei ole perspektiivne. 22.11.2016 avalduses (I kd tl 27)

teatas Elektrilevi OÜ töövõtulepingute ennetähtaegsest lõpetamisest Ida-Tallinna ja Lääne-

Harjumaa hankepiirkondades, selgitades, et faktiliselt on tegemist lepingute ülesütlemisega

töövõtjast tulenevatel põhjustel, kuna Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa hankepiirkondade

lepingute täitmine on osutunud väga problemaatiliseks. Elektrilevi OÜ 23.01.2017

ettepanekus (I kd tl 33‒34) märkis vastustaja, et Leonhard Weiss Energy AS-le ei tule

üllatusena see, et Elektrilevi OÜ soov lepingud Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa

hankepiirkondades lõpetada on tingitud ainuüksi sellest, et töövõtja ei ole lepingute esimese

kehtivusaasta jooksul suutnud tagada lepingute nõuetekohast täitmist. Märkimisväärne osa

mõlema lepingu alusel esitatud tellimustest täidetakse hilinemisega, sealhulgas esineb

tellimusi, mis täidetakse mitmekuulise hilinemisega. Elektrilevi OÜ teatas ettepanekus, et

kuna Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa hankepiirkondades ei ole lepingu täitmine pärast

22.11.2016 lepingute lõpetamise avalduse esitamist paranenud, kaalub Elektrilevi OÜ

eelnimetatud

avalduse

tagasivõtmist

ning

lepingute

lõpetamist

töövõtja

olulise

lepingurikkumise tõttu. 03.02.2017 avalduses kordas Elektrilevi OÜ oma varasemaid

seisukohti ning märkis, et Leonhard Weiss Energy AS ei ole vaatamata korduvatele

lubadustele

viinud

töövõtulepingute

täitmist

Ida-Tallinna

ja

Lääne-Harjumaa

hankepiirkondades lepinguga vastavusse. Lepingute täitmises on esinenud alates juulist 2016

olulisi puudusi, mida töövõtja ei ole suutnud pika aja vältel kõrvaldada. Elektrilevi OÜ teatas,

et ütleb Ida-Tallinna ja Lääne-Harjumaa hankepiirkondade töövõtulepingud üles olulise

lepingurikkumise tõttu. Elektrilevi OÜ luges lepingurikkumised oluliseks VÕS § 116 lg 2 p 4

kohaselt põhjusel, et Leonhard Weiss Energy AS-l on esinenud Ida-Tallinna ja Lääne-

Harjumaa hankepiirkondade töövõtulepingute täitmisel märkimisväärseid raskusi alates

juulist 2016 ja olukord ei ole avalduse esitamise ajaks paranenud, mistõttu puudub Elektrilevi

OÜ-l mistahes mõistlik alus eeldada, et olukord võiks tulevikus muutuda ja töövõtja võiks

asuda lepingut nõuetekohaselt täitma. Lisaks on hankija esitanud VAKO menetluses detailsed

ülevaated kaebajale esitatud ja kaebaja poolt tasutud leppetrahvidest ning tähtaja ületanud

tellimustest (vt VAKO toimik, hankija 04.04.2018 seisukohtade lisad vaidlustuses nr 35-

18/192881).

Ainuüksi faktidest, et Leonhard Weiss Energy AS oli pidevalt tasunud leppetrahve

lepingurikkumiste tõttu, Elektrilevi OÜ oli öelnud üles kaks lepingut samal põhjusel ning

VAKO menetluses esitatud tabelist tähtaja ületanud tellimuste kohta nähtub veenvalt

töövõtulepingute pidev rikkumine, tulenes hankijale õigus kohaldada RHS 95 lg 4 p-i 8

olenemata sellest, kuidas lepingute ülesütlemine oli tsiviilõiguslikult vormistatud – RHS § 95

lg 4 p 8 kohaldamise seisukohast on oluline normi kohaldamise aluseks oleva faktilise

olukorra esinemine.

3-18-753

13(13)

21. Halduskohus on põhjendatult jätnud rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks RHS § 95 lg 4 p 8 ja § 95 lg 5 suhtes. Kuna kehtivas

RHS-s puudub rakendussäte, mis näeks ette, et RHS § 95 lg 4 p-i 8 saab kohaldada üksnes

alates 01.09.2017 toimunud lepingurikkumiste suhtes, on tegemist ebaehtsa tagasiulatuva

jõuga normiga – norm kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud

tegevusele. Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise

vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-27-13, p 61).

Ringkonnakohus

nõustub

halduskohtu

põhjendustega,

mille

kohaselt

ei

tekita

lepingurikkumised õiguspärast ootust sellise tegevuse jätkumisele viisil, mis ei too kaasa

tagajärgi hankemenetlustes – lepingurikkumine ei ole kaitstav subjektiivne õigus.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 25‒25.4 esitatud seisukohtadega ega

korda neid HKMS § 201 lg 4 alusel.

22. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Leonhard Weiss Energy AS

apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja enda

kanda (HKMS § 108 lg 1).

Kaasatud kolmandad isikud ei ole apellatsiooniastmes esitanud taotlust menetluskulude

hüvitamiseks, mistõttu jäävad ka nende võimalikud menetluskulud kolmandate isikute enda

kanda (HKMS § 109 lg 1).

Vastustaja Elektrilevi OÜ on esitanud ringkonnakohtule taotluse menetluskulude

väljamõistmiseks kaebajalt koos menetluskulude nimekirjaga (II kd tl 185‒187). Taotluse

kohaselt tõendavad vastustaja kulude kandmise kohustuse tekkimist Eesti Energia AS-ga

sõlmitud käsunduslepingud (II kd tl 102‒107). Ringkonnakohus jätab vastustaja taotluse

rahuldamata järgmisel põhjusel. HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 kohaselt esitatakse menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid.

Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt

määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise

korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kulud on

väljamõistetavad,

kui

menetlusosalisel

on

tekkinud

kulude

kandmise

kohustus.

Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustajal ei ole kohtule esitatud käsunduslepingute alusel

tekkinud menetluskulude kandmise kohustust, sest käsunduslepingute p 3.1 kohaselt peab

Elektrilevi OÜ Eesti Energia AS-le tasuma õigusabi osutamise eest üksnes edukustasu, s.t, et

tasu maksmise kohustus tekib juhul, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata ja mõistab kaebajalt

välja Elektrilevi OÜ kasuks lepingulise esindaja tasu ning see kohtulahend jõustub.

Ringkonnakohtu hinnangul peab HKMS § 109 lg-s 11 märgitud kulude kandmise kohustus

olema menetlusosalisel tekkinud HKMS § 109 lg-s 1 märgitud tähtajaks, s.o kirjaliku

menetluse puhul kohtu poolt määratud tähtajaks, konkreetsel juhul hiljemalt 25.07.2018 (vt

ringkonnakohtu 19.06.2018 määrus). Et käsunduslepingutest tulenevalt ei ole Elektrilevi OÜ-l

tekkinud seisuga 25.07.2018 HKMS § 109 lg 11 tähenduses kulude kandmise kohustust Eesti

Energia AS ees, jääb vastustaja taotlus rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)