1-17-6725/33 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. august 2018, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-17-6725 Kohtukoosseis Sten Lind, ja Orvi Koik Pavel Gontšarov Kriminaalasi XX

süüdistuses KarS § 169 ja § 201 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 30. jaanuari 2018 otsus Apellant kaitsja Prokurör Merry Tiitus Süüdistatav XX Isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; XXX; töökoht: XXX; varem ühel korral kriminaalkorras karistatud Kaitsja Kristjan Nõges Kannatanud AP HH ; OÜ H, esindaja juhatuse liige

RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 30. jaanuari 2018 otsus KarS § 20 1 järgi XX 1 lg süüditunnistamise ja XX-le KarS

§ 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Mõista KarS § 201 lg 1 järgi õigeks. XX

Seoses liitkaristuse tühistamisega täpsustada, et KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tuleb üheaastast katseaega kohaldades jätta tingimisi täitmisele pööramata § 169 järgi XX-le KarS mõistetud karistus. 2. Jätta Pärnu Maakohtu otsuse põhiosast välja väited, et XX sai 2014 H OÜ-lt palka 1065,00 eurot ning et sai aastatel 2009

XX – 2016 Eesti keskmist palka ületavat sissetulekut. 3. M

uus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.

2

4. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Kristjan

Määrata Advokaadibüroole Lepmets & Nõges vandeadvokaadi abi Nõgese osutatud riigi õigusabi eest makstava poolt -le apellatsioonimenetluses XX riigi õigusabi tasu suuruseks 360 eurot. 6.

Apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kuna kannatanutel on õigus esitada kassatsioon üksnes tsiviilhagi puudutavas osas, ei ole kannatanutel võimalik otsust vaidlustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. -

XX le on esitatud süüdistus KarS § 201 lg 1 ja § 169 järgi. KarS § 169 järgi süüdistatakse selles, et ta hoiab alates 30.04.2009 teadvalt kõrvale oma XX poja

XX.XX.XXXX YY (sünd. ) kasuks kohtuotsusega välja mõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Kõrvalehoidumine sei , kes on töövõimeline ning saanud sissetulekut, on läbi snes selles, et XX

aastate maksnud elatist kohtuotsusega väljamõistetust oluliselt väiksemas mahus ning on lasknud oma sissetulekuid kanda võõrale kontole. KarS § 201 lg 1 järgi süüdistatakse pööras tahtlikult enda kasuks OÜ XX selles, et ta -le H OÜ kuuluva sülearvuti Lenovo Thinkpad T420 PB Y110812/02 väärtusega 370 eurot. Nimelt viis - ta 25.07.2014. a sülearvuti Pärnu linnas XXX asuvasse L -le kuuluvasse pandimajja, kus OÜ andis selle kavatsetult omaniku nõusolekuta krediidi tagatiseks L OÜ- le. L OÜ võõrandas 12.09.2014 arvuti eraisikule.

2. Pärnu Maakohus tunnistas 30. jaanuari 2018 otsusega

XX KarS § 169 ja § 201 lg 1 järgi süüdi ning karistas teda vastavalt 6 kuu ja 3 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristust mõistes luges kohus kergema karistuse raskemaga kaetuks. Mõistetud liitkaristuse jättis kohus § 73 lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata, kui KarS XX ei pane ühe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2.1 Maakohus luges tõendatuks, et , kellelt oli kohtuotsusega mõistetud välja elatis poja XX YY kasuks, on tasunud elatist ebaregulaarselt ja kohtuotsusega ettenähtust väiksemas ulatuses. Samas luges kohus tõendatuks, et tulu erinevatelt ettevõtetelt (sh. AS XX on saanud G, AS P, U K, H

OÜ, OÜ OÜ).

3

Kohus luges tõendatuks ka selle, et XX palvel kandsid OÜ H ja OÜ K XX töötasu viimase ema CC pangakontole. Tuginedes Maksuja Tolliameti 16.10.2014 vastusele ja selle lisadele luges kohus tõendatuks, et 2009 on AS G maksnud -le 204 245 krooni (13 053,63 eurot), XX 2011 AS P 3678,7 eurot ning U

OÜ 1249,20 eurot, 2012 U

OÜ 6870,7 eurot, 2013 U K 1984,66 eurot, OÜ 4088,36 eurot ning OÜ 2014 H

OÜ summas 1065,00 eurot. 2015 ja 2016 oli XX deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist vastavalt 8881 ja 11 153 eurot. Kohus leidis, et nimetatud aastatel on sissetulekud olnud ca 2 kuni 10 korda suuremad kui XX elatise maksmise kohustus.

XX on läbi aastate saanud valdavalt vabariigi keskmisest suuremat töötasu. Sellest hoolimata ei ole ta aga tahtnud tasuda igakuist elatist, mille suurus vastaks Eesti Vabariigis kehtestatud minimaalselt elatise suurusele. Süüdistatava kavatsetust tasuda ette nähtust vähem elatist tõendab ka asjaolu, et XX esitas kahele tööandjale (OÜ ja OÜ ) avaldused, milles palus kanda oma töötasu ema H K CC arveldusarvele. SEB panga CC konto väljavõtte ja selle alusel koostatud vaatlusprotokolli kohaselt on K kontole 478,68 eurot

OÜ kandnud 2013.a augustis CC XX töötasu. Samuti on XX HH

H juhatuse liige tööandja OÜ teinud ema 2013 ja 2014 arvukalt ülekandeid XX pangakontole. XX on ise põhjendanud oma käitumist sellega, et tal sündis 2009.a teine laps, kes samuti tema toetust vajas. Ka oli majanduslik olukord väga keeruline, mistõttu tegi süüdistatav enda sõnul sellise otsuse, et ei maksa - YY le nõuetekohaselt elatist, kuna süüdistatava enda pere oli majanduslikult halvemas seisus kui Y oma. Maakohus leidis, et need vastuväiteid on paljasõnalised. Lisaks arvestab kohus tõendatud süüdistuse perioodi pikkust ja asjaolu, et elatise vähendamist erinevalt Pärnu Maakohtu 30.04.2009.a otsusest varasemalt ei taotletud ja seda tehti alles 2017, mistõttu vastuväited ei ole piisavad. Ka pidas maakohus alusetuks

XX väiteid, et elatise tasumist takistasid arvukad tema suhtes algatatud täitemenetlused.

2.2

Maakohus luges tõendatuks selle, et XX pantis tööandja poolt tema kasutusse antud sülearvuti. XX XX

ga seonduvaid asjaolusid H töötamise OÜ-s, samuti ka sülearvuti Lenovo andmist

kasutusse tõendavad OÜ esindaja ütlused. 28.07.2014 töölepingu ülesütlemisavaldus H HH H OÜ ja vahel tõendab OÜ ja vahelist töösuhte lõpetamist. XX H XX

L andis 25.07.2014 OÜ 11.12.2014.a vastus päringule koos lisadega tõendavad, et XX sülearvuti Lenovo pandimajja tagatiseks ning et pandimaja võõrandas sülearvuti 12.09.2014. Seejuures kinnitas

XX sõlmitud lepingus, et on panditava asja omanik.

4

Elion Ettevõtted AS i arve tõendab, et OÜ ostis 13.02.2014 sülearvuti Lenovo Thinkpad - H T420 370 euro eest. Süüdistatava, tunnistaja kannatanu OÜ ütlustega on tuvastatav, et enne MS ja H esindaja

HH töösuhte lõpetamist OÜ jättis töötasu maksmata. Süüdistatava ütluste kohaselt pärast arvuti H pantimist viis ta kviitungi tööandjale, et viimane saaks selle tagasi osta. andis ütlusi, et ta MS töötas samal ajal ka OÜ-s H ja HH andis talle pandimaja kviitungi ja raha arvuti väljatoomiseks, kuid mingil põhjusel seda ei tehtud. Kohus leidis, et see ei välista omastamist. käitus võõra XX omandiga kui omanik, s.t. esines omanikuna ja tegi sellega õigusvastaselt käsutustehingu. Nõnda on ta ka lepingus kinnitanud, et ta on omanik. Kohus leidis ka, et kuigi tööandja jättis le maksmata, ei olnud süüdistataval õigust XX- tasaarveldada tööandja OÜ võlga sülearvuti pantimisega. H

Kohus leidis ka, et

XX ei tegutsenud arvutit pantides hädaseisundis.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse

XX tühistamist ja õigeksmõistmist. XX

Kaitsja leiab, et

XX süüdimõistmisel KarS § 201 lg 1 järgi on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et sülearvuti pantimine kujutas endast omastamistahte manifesteerimist. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt kujutab pantimine endast omastamistahte manifesteerimist üksnes juhul, kui isikul puudus kavatsus panditud asi hiljem välja osta või kui isik vähemalt möönis, et rahalist seisu arvestades ei ole see tõenäoline. Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei pruugi igasugune omandiõiguse rikkumine manifesteerida tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma. Vastavalt Riigikohtu seisukohale tuleb omastamistahte hindamisel lähtuda kõrvaltvaataja seisukohast. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud arvestamata kaks olulist asjaolu. Esiteks oli XX rahalistes raskustes, ta vajas äraelamiseks kiiresti rahalisi vahendeid. Tõenditest ei nähtu, et tal puudus kavatsus asi hiljem välja osta. Teiseks oli XX sülearvuti omanikuga töösuhtes. XX eeldas sülearvuti pantimise hetkel, et saab töö eest tasu, mille eest on tal võimalik sülearvuti tagasi saada. Kaitsja leiab, et

XX omastamistahe ei manifesteerunud ja töölepingu ülesütlemise ja töötasu andmata jätmise järgselt. ei varjanud oma tegu, vaid andis sülea XX rvuti pantimisest koheselt teada sülearvuti omanikule. Samuti andis ta sülearvuti omanikule arvuti väljaostmiseks vajaliku kviitungi. XX tegi kõik endast oleneva, et omanik asja tagasi saaks. See, et omanik sülearvutit tagasi ei saanud, ei sõltunud XX-st. Kaitsja hinnangul on kohus alusetult heitnud ette, et omanik oli sunnitud oma asja tagasisaamiseks selle eest tasuma. Kohus ei arvestanud, et OÜ nõustus sellega. Osaühingu H esindaja

H -

HH ütlused tõendavad, et OÜ jättis XX le töötasu maksmata.

5

Kohtuotsuse kohaselt ei võimaldanud VÕS sätted l töötasunõuet sülearvuti väärtusega XX- tasaarvestada. Kaitsja märgib, et tegemist XX HH ei ole esitanud tasaarvestamise avaldust.

ütluste kohaselt polnud tal pantimise ajal ega ütluste andmise seisuga nõudeid XX vastu. Tema ja

XX käitumisest järeldub, et pooltel oli kokkulepe töötasunõude osaliseks rahuldamiseks panditu väärtuse alusel. Kaitsja leiab, et isegi kui selline kokkulepe puudus, tähendaks see üksnes kahju tekitamist tööandjale, mitte aga omastamistahte manifesteerimist. Kaitsja leiab, et

XX süüdimõistmisel KarS § 169 järgi on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohus on kaitsja hinnangul hinnanud tõendeid valikuliselt ning teinud seetõttu ebaõige otsuse. XX ei eita, et on maksnud oma lapsele elatist ettenähtust väiksemas ulatuses. Elatise maksmise kohustust ei rikkunud ta aga tahtlikult. Töötasu osas on maakohus lähtunud tõenditest, millest nähtuvad tööandjate poolt väidetavalt kinnipeetud summad. Kohus ei ole andnud hinnangut XX väidetele, et ta ei ole töötasu reaalselt kätte saanud ning kõik tööandjad jätsid töö eest vähemalt osaliselt tasumata. Kohus ei ole hinnanud, kas XX ja tema ema pangakonto põhjal saab teha järelduse, et kõik tasud, mille põhjal on väidetavalt peetud kinni seaduses ettenähtud maksud, jõudsid reaalselt kohale. Tööandjate kinnitused töötasu maksmise kohta on kaudsed tõendid. Kaitsja leiab, et Maksuja Tolliameti tõenditel puudub tõendiväärtus ning need tuleks jätta arvestamata. MTA esitatud dokumendid näitavad üksnes deklareeritud, mitte aga tegelikult makstud summasid. Ettevõtetel võisid tekkida ka maksuvõlad. Nt OÜ (praeguse nimega U B OÜ) on äriregistri andmetel maksuvõlglane ning likvideerimisel. Kohus ei ole hinnanud tõendeid, mille kohaselt kasutati ema kontot OÜ töötajate XX H töötasude maksmiseks. Kohus ei ole arvestanud, et - XX l on ka teine laps, kes vajas samuti ülalpidamist. Kui kohtule saab teatavaks, et ülalpidamist vajab ka kolmas isik, tuleb kohtul seda KarS § 169 rikkumist hinnates arvesse võtta. Kohus oleks pidanud XX-le selgitama, et kohtu silmis on asjaolu paljasõnaline ning l on vajalik esitada tõendeid. XX-

Kohus ei arvestanud, et XX-lt oli võetud teistes täitemenetlustes ära vara, sh töötasud, mida kohtu hinnangul sai

iste XX samas kasutada lapse ülalpidamiseks. Kui isikul ei ole te täitemenetluste tõttu faktiliselt vara, mida oleks võimalik kasutada elatise maksmiseks, siis ei ole elatise maksmata jätmine tahtlik. Seda ka sõltumata asjaolust, kui teised täitemenetlused on algselt tekkinud isiku enda ebamõistliku finantskäitumise tõttu (mis ei ole küll tõendatud).

Kohus leidis, et elatise maksmata jätmise pikk aeg näitab, et lapse ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ei saa olla vaid juhuslik või ebasoodsate asjaolude kokkusattumine. Kaitsja vaidleb sellele kohtu seiskohale vastu, märkides et ebasoodsad asjaolud (töötus, tööandjate poolt tasumata jäänud töötasud, teised võlad ja täitemenetlused ning teise lapse ülalpidamise kohustus) eksisteerisid kogu perioodi jooksul. Elatise maksmata jätmise pikaajalisusest ei järeldu automaatselt selle tegevuse tahtlikkus.

4.

Apellatsiooni suhtes esitasid kirjalikud seisukohad süüdistatav ja prokurör.

6

4.1 toetab oma kirjalikus seisukohas kaitsja apellatsiooni. XX Ta märgib s § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistusega märgib eoses KarS XX, et ta ei soovinud H OÜ OÜ -le kahju tekitada. Ta andis H -le võimaluse kõne all olnud arvuti välja osta. Osaühingu esindajad olid kursis, et ta oli väljapääsmatus olukorras. OÜ oli talle võlgu, mida on H tunnistanud ka H H OÜ esindaja. Tal ei olnud OÜ võla tõttu võimalik pereliikmetele eluks vajalikke kaupu ja toitu osta. KarS § 169 järgi esitatud süüdistusega seoses märgib ühisele lapse XX AP , et ta on enda ja

le alati vastavalt oma võimalustele elatist maksnud. Tal ei olnud elatist võimalik tasuda, kuna majandussurutis mõjutas tugevalt ehitusvaldkonda, kus ta töötas. Menetluses ei ole tuvastatud, et ajal, kui ta ei olnud võimeline õigeaegselt elatist maksnud, oleks nende lapsel olnud puudus toidust või eluks vajalikest asjadest. Lapsel oli olemas kõik vajalik. Veelgi enam, talle teadaolevalt võimaldati lapsele reise välisriikidesse. möönab, et XX kuna tema lapsele elatist ei maksnud, pidi ilmselt

AP rohkem pingutama. Olukorras, kus üks lapsevanematest on sattunud ajutiselt rahalistesse raskustesse, on aga normaalne, et teine vanem selleks ajaks kohustused enda kanda võtab. XX on tasunud ka jooksvalt väitel on praeguseks enamus elatise võlgnevusest tasutud ning ta elatist, et vältida võlgnevuse kasvu. XX märgib, et süüdimõistetuna on tal raskem enda ja laste elukvaliteeti parandada. Küsimärgi alla võib sattuda tema töökoha säiliminegi.

4.2 Prokurör leiab apellatsioonivastuses, et apellatsiooni rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Prokurör leiab, et maakohus ei ole kohaldanud KarS § 201 lg 1 järgi süüdi tunni XX stades materiaalõigust valesti. Tuvastatud on, et pantis sülearvuti, kuna tema tööa XX ndjal oli palga väljamaksmisega probleeme. Prokurör peab sellest tulenevalt alusetuks kaitsja väidet, et XX-l oli reaalne tahe pant välja lunastada. Ühtlasi peab prokurör oluliseks, et käitus tema valduses oleva tööandja varaga kui omanik XX – ta sõlmis krediidi ja tagatislepingu, väites lepingut allkirjastades, et tema puhul on tegu asja

- omanikuga. Prokurör leidis, et on põhjendatult mõistetud süüdi ka KarS § 169 järgi. XX Kriminaalasjas on tuvastatud, et

-le vabariigi keskmisest XX erinevad tööandjad on deklareerinud läbi aastate XX suuremat töötasu. Sellest hoolimata ei ole ta aga tahtnud tasuda igakuist elatist, mille suurus vastaks Eesti vabariigis kehtestatud minimaalselt elatise suurusele. Nagu süüdistatava tud ütlustest kohtus an nähtus, süüdistatava teadlik ja kalkuleeritud otsus. andis kohtus ütlusi oli see XX , et ta tegi sellise otsuse, kuna nägi, et temaga elav pere oli majanduslikult halvemas seisus kui Y ema. Seda, et ta kavatsetult hoidis elatise maksmisest kõrvale, näitab see, et XX palvel kandsid osad tema tööandjad töötasu tema ema pangakontole.

7

Prokurör peab alusetuks apellandi etteheidet, et kohus ei ole andnud hinnangut väitele, et XX ta ei ole töötasu reaalselt kätte saanud ning tööandjad jätsid tööde eest vähemalt osaliselt tasumata. Prokurör leiab, et tegu on süüdistatava ja kaitsja esitatud paljasõnalise väitega. Teiseks on Riigikohus oma 06.10.2016. a lahendis nr 3-1-1-58-16 jõudnud järelduseni, et ka miinimumpalka saav vanem peab kulutama lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks üldjuhul vähemalt poole oma igakuisest sissetulekust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5.

Kohtukolleegium peab KarS § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistust puudutavas osas apellatsiooni põhjendatuks.

6. Vastavalt

KarS § 268 lg-tele 1 ja 5 arutab kohus kriminaalasja süüdistuse piires. Süüdistuse kohaselt seisnes KarS § 201 lg-le 1 vastav tegu tema valduses olnud H XX OÜ OÜ sülearvuti pantimises omaniku nõusolekuta. Seega on süüdistuse kohaselt just pantimine see tegu, millega

XX pööras sülearvuti enda kasuks. Seda kinnitab sisuliselt ka prokuröri apellatsioonivastus, milles prokurör toonitab, et XX käitus tema valduses oleva tööandja varaga kui omanik, sõlmides krediidi ng väites lepingut allkirjastades, et on asja - ja tagatislepingu ni omanik. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et võõra asja omaniku nõusolekuta ei tähenda pantimine aprioorselt enda kasuks pööramist. Enda kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks ja senise omaniku asjast kestvalt ilmajätmist. Pantimine tähendab AÕS § 276 lg 1 kohaselt asja koormamist selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Seega ei tähenda pantimine selle omaniku asjast kestvalt ilmajätmist. Viimasega on tegemist üksnes juhul, kui pantija näeb pantides ette, et ta asja omanikule ei tagasta (pantijal puudub

ki kavatsus asi hiljem välja osta või ta vähemalt möönab, et tal ei teki selleks võimalust). Süüdistuses ei ole välja toodud ühtegi faktilist asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et nägi XX pantides ette, et ta sülearvutit välja ei osta ega tagasta sed rokuröri a selle senisele omanikule. P apellatsioonivastuses esitatud seisukohale, et -l ei saanud olla reaalset lootust osta arvuti XX tööandjalt saadava palga eest välja, kuna tööandjal olid raskused palga väljamaksmisega, süüdistuses tuginetud ei ole. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et tööandja varasemad raskused palga maksmisega ei tähenda automaatselt, et tegemist pidi olema püsivate raskustega ning - arvutit XX l ei saanud olla lootust, et ta töötasu välja makstakse. Seda, et XX pantides vähemalt möönis, et tal ei teki võimalust selle väljaostmiseks, tõendatud ei ole. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et KarS § 201 lg le 1 vastav tegu ei ole tõendada - ning

XX tuleb nimetatud osas õigeks mõista.

8

7.

XX süüdimõistmist KarS § 169 järgi peab kohtukolleegium põhjendatuks, kuid leiab, et maakohtu otsuse põhiosast tuleb jätta välja mõned maakohtu tuvastatuks loetud asjaolud.

8. Kaitsja heidab apellatsioonis maakohtule ette, et kohus ei ole sissetulekute

XX tuvastamisel hinnanud kõiki tõendeid kogumis. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks XX sissetulekute tuvastamisel kõiki asjassepuutuvaid tõendeid kogumis hinnanud. Kohtukolleegiumi hinnangul seavad apellatsiooni argumendid kahtluse alla vaid 2014 XX saadud sissetulekud.

8.1 Kaitsja argumendid ei puuduta ringkonnakohtu hinnangul maakohtu järeldusi XX 2015 ja 2016 sissetulekute kohta. Nimelt kritiseerib kaitsja seda, et maakohus tugines

XX sissetulekute tuvastamisel Maksuja Tolliameti esitatud andmetele – TSD kokkuvõtetele, mis põhinevad tööandjate esitatud deklaratsioonidel. XX 2015 ja 2016 sissetulekute puhul ei ole kohus tuginenud tööandjate esitatud andmetele, vaid tema enda deklareeritud tulule. Nimelt on kohus tuginenud andmebaasi väljavõtetele, mis kajastavad

XX üksi deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist (kd II; tl. 1, 2). Nendele tõenditele ei ole esitatud mingeid vastuväiteid maakohtu istungil tõendite uurimise raames ega ka apellatsioonis. Nende väljavõtete alusel on maakohus tuvastanud, et XX on 2015 saanud netotulu 8881 eurot ning 2016 11 153 eurot. Ühtlasi on maakohus tuvastanud, et 2015 maksis XX elatist 1116,74 eurot ning 2016 vaid 519,55 eurot. Mõlemal aastal oleks XX kohtuotsuse kohaselt pidanud maksma kokku 2166,60 eurot aastas. St

XX on tasunud elatist ettenähtust oluliselt vähem. Konkreetseid argumente, miks neil aastatel ei olud - ioonis esitatud ei ole. XX l võimalik elatist tasuda, apellats

8.2 H - Maakohus on lugenud tõendatuks, et 2014. aastal sai XX OÜ lt töötasu 1065 eurot. Ringkonnakohus nendib, et Maksu- H ja Tolliameti esitatud TSD väljavõtte kohaselt on OÜ teinud -le 2014 maist juulini XX 355 euro suuruseid brutoväljamakseid, st tema brutotulu on olnud 1065 eurot (kd I; tl. 83). Kaitsja on apellatsioonis ette heitnud, et maakohus ei ole kõrvutanud Maksuja Tolliameti andmeid kontoväljavõtetega, tuvastamaks, kas XX-le töötasu tegelikult laekus. See etteheide on põhjendatud. Ka ei ole kohus pööranud tähelepanu sellele, et nii XX kui H OÜ juhatuse liige HH XX

H (kd II; tl. 30 pöördel) on andnud maakohtus ütlusi, et OÜ jäi -

le töötasu võlgu. Süüdistuse kohaselt laekus XX H OÜ-lt saadud töötasu tema ema CC arvelduskontole. Seda, et XX palus töötasu kanda tema ema kontole, on kinnitanud ka H OÜ juhatuse liige HH (kd II; tl. 30). CC (kd I; tl 106 kontoväljavõttest – 123) ei nähtu, et TSD kokkuvõttes märgitud kuudel oleks H teinud -

OÜ või HH CC le ülekandeid. Ka CC kontoväljavõtte vaatlusprotokolli kohaselt on

9

HH - teinud küll CC le ülekandeid, kuid seda TSD kokkuvõttes märgitust varasemal perioodil ning ülekantud rahasummad ei vasta TSD kokkuvõttes märgitud summadele (kd I; tl 101 – 103).

XX ütluste kohaselt ei olnud kõnealused summad tema töötasu, vaid ettevõtte majanduskulud (kd II; tl. 33). Tõendeid, mis väited ümber lükkaks, ei ole ( le ei ole ülekuulamisel nende ülekannete XX HH- kohta üldse küsimusi esitatud). Tõsi küll, maakohus on prokuröri taotlusel uurinud ka H OÜ vastust menetlejale (kd I; tl. 144), mis vastavalt prokuröri seisukohale tõendab muuhulgas

XX töötasu suurust. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et tegemist on lubamatu tõendiga. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette, et isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid, kuulatakse üle (KrMS § 66 lg 1, § 68, § 37 lg 3). R

ingkonnakohus leiab, et sellest tuleneb ühtlasi, et tõendina ei saa kasutada isiku menetlejale antud informatsiooni, mida ei ole kogutud ettenähtud korras. Kuna isikulisest allikast pärineva info tõendina vormistamiseks on menetlusseadustikus ette nähtud vastav kord, mis peab tagama isikult pärineva info usaldusväärsuse, on ringkonnakohus seisukohal, et kannatanu kirja, mis on koostatud just kriminaalmenetluse tõttu ja mille adressaat on menetleja, ei saa lugeda muuks dokumendiks KarS § 63 lg 1 tähenduses. Eelnev ei tähenda, et menetleja ei tohi kannatanult küsida infot vabas vormis (nt e-posti teel), kuid saadud info tõendina kasutamiseks peab see olema kogutud menetlusseadustikus ettenähtud vormis, mis praegusel juhul tähendab, et HH oleks nimetatud asjaolude kohta tulnud üle kuulata. See, et tuvastatud ei ole H - OÜ poolt XX le tasu maksmine, ei tähenda kohtukolleegiumi hinnangul siiski, nagu poleks

XX 2014 elatise maksmisest kõrvale hoidunud. XX-le on süüdistuses ette heidetud ka seda, et ta palus tööandjal kanda töötasu üle tema ema kontole. Seda tõendavad HH ütlused ning CC kontoväljavõte, millest on näha, et tema kontole on tehtud XX-le mõeldud ülekandeid. Seega tegi toiminguid selle vältimiseks, et elatise nõuet oleks XX võimalik täitemenetluses täita.

8.3 Ka ülejäänud ajaperioodi (1. aprillist 2009 kuni ) puhul ei ole maakohus kõrvutanud omavahel TSD kokkuvõtteid ja või kontoväljavõtteid. Ringkonnakohtu hinnangul ei XX CC ole see aga viinud ebaõige tulemuseni. Esiteks tuleb märkida, et kuigi apellatsiooni väitel jätsid ütluste kohaselt kõik tööandjad XX vähemalt osaliselt töö eest tasumata, ei ole XX maakohtu istungi protokolli kohaselt selliseid ütlusi andnud. XX on nimetanud kahte tööandjat (H OÜ ja V OÜ), kes jätsid töötasu maksmata (kd II; tl. 33). Seda, et kõik tööandjad oleks jätnud töötasu vähemalt osaliselt maksmata, XX öelnud ei ole. OÜ- K

lt saadud töötasude osas langevad erinevate tõendite (TSD kokkuvõtte, CC kontoväljavõtte ja selle vaatlusprotokolli ning OÜ maksekorralduste ja kassa väljamineku K orderi) andmed sissetuleku kohta kokku. XX CC kontoväljavõtte ja selle vaatlusprotokolli kohaselt on tema kontole OÜ- K laekunud 201 lt 3 augustis 478,68 eurot, septembri 720 eurot.

10

TSD kokkuvõtte kohaselt on OÜ K deklareerinud 2013 augustis XX-le makstava tasu suuruseks 591,3 eurot, millest peeti kinni tulumaks 88,96 eurot ning tasuti kogumispensioni makse 11, 83 eurot ja töötuskindlustusmakse 11,83 eurot. Tulumaksu ja maksete mahaarvestamisel deklareeritud tasust on tulemuseks 478,68 eurot (591,3-88,96-11,83-11,83=478,68). Septembris on deklareeritud XX tasuks 1393,36 eurot, millest peeti kinni tulumaks 250,66 eurot ning tasuti kogumispensioni makse 27,87 eurot ja töötuskindlustusmakse 27,87 eurot. CC kontoväljavõttes kajastuv summa on küll deklareeritust väiksem, kuid K OÜ kassa väljamineku orderist (kd I; tl. 135) -le on septembris tasutud ka sularahas. nähtub, et XX Aastatel 2011 2013 on

U -st. – XX saanud TSD kokkuvõtete kohaselt sissetulekuid OÜ Ringkonnakohus nendib, et

XX kontoväljavõtetest ei nähtu 2012. ja 2013. aasta laekumisi. Samas tuleb tõ kontodel kontoväljavõtete deda, et nimetatud aastate puhul puuduvad

XX kohaselt sisuliselt üldse sissetulekud ja väljaminekud (kd I; tl 58 – 59, 62 – 76). 2011 detsembris U - ttes deklareeritule (reaalselt OÜ poolt XX le üle kantud summad vastavad TSD kokkuvõ laekunud summa ületab 64 euro võrra deklaratsioonist tulenevat netotasu, kuid ülekande selgituse kohaselt sisaldas üks üle kantud summadest lisaks töötasule ka päevaraha: kd I; tl 59). Arvestades seda, et U O -le on Ü esialgsed maksed vastasid deklareeritule, ning seda, et XX makstud töötasu nii sularahas kui tema lähedase kontole, ei tähenda see, et kontoväljavõtted hilisemaid laekumisi ei näita, et – XX poleks sissetulekuid saanud deklaratsioonide andmetel makstud palka võidi maksta sularahas või see võis laekuda kellegi teise kontole. Ringkonnakohus leiab, et TSD väljavõtted kinnitavad, et lt töötasu ka 2012 ja XX sai U OÜ- 2013. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et Maksuja Tolliameti esitatud TSD kokkuvõtted on asjassepuutumatud tõendid ega tõenda XX-le makstud palka. TSD on tuluja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioon. Nimetatud makse ja makseid arvestatakse isikult tehtavate väljamaksete pealt (vt TuMS § 40 lg 2, SMS § 2 lg 1 p 1, ). Kuigi kaitsja on esitanud väite, et TKindlS 11 § 40 lg 1, KoPS § tööandjad deklareerisid tegelikult XX-le makstud tasude asemel tasu, mida nad pidid maksma, ei ole mõistlikku põhjendust, miks oleks U OÜ pidanud deklareerima pikema ajaperioodi jooksul väljamakseid, mida ta tegelikult ei teinud. Kaitsja on märkinud, et ettevõtetel võisid tekkida maksuvõlad. Ringkonnakohtu hinnangul ei selgita nimetatud väide kuidagi, miks pidanuks

- XX tööandjad deklareerima XX le makstud töötasu tegelikult makstust suuremana. See ei oleks seadnud ettevõtteid kuidagi soodsamasse olukorda, vaid vastupidi, loonud neile kohustuse tasuda riigile suuremaid summasid. Deklareeritud summast sõltus tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse suurus. See tähendab, et kui tööandja deklareeris töötajale makstud tasu tegelikult makstust suuremana, võttis ta endale kohustuse kanda Mak § suja Tolliameti pangakontole (vt nt TuMS 40 lg 4) suurema summa kui oleks tulnud tasuda tegelikult töötajale makstud töötasult. Ringkonnakohus peab TSD kokkuvõttes olevaid andmeid usaldusväärseks veel põhjusel, et pole usutav, et

nud 2012 ja 2013 U - XX oleks jätka OÜ s töötamist, kui ta ei oleks 2011 lõpust alates tegelikult töötasu saanud. 2011 on

- P.

P XX TSD kohaselt töötasu saanud veel AS lt XX kontoväljavõte kinnitab, et AS on teinud juunist oktoobrini ülekandeid (kd I; tl. 58 – 59). Ka TSD kokkuvõtte kohaselt on

XX

11

saanud AS-lt P töötasu just nimetatud kuudel (kd I; tl 89). Seega ei ole tuvastatav, et AS P oleks XX-

le jätnud töötasu maksmata. 2009. aastal on

- G (kd I; tl. 87).

XX saanud TSD kokkuvõtte kohaselt töötasu AS lt XX kontoväljavõttest nähtuvalt on AS le pidevalt ülekandeid (kd I; tl. 62 G teinud - XX - 76). - XX le laekuvad summad on vastanud TSD kokkuvõttes deklareeritud väljamaksetele. Nii on - XX le 2. aprillil 2009 laekunud 12 014 krooni. Aprilli väljamakseks on AS G deklareerinud 15 000 krooni, millest peeti kinni tulumaks 2596 krooni, kogumispensioni makse 300 krooni ja töötukindlustusmakse 90 krooni. Seega oli netopalk 15 000-2596-300-90=12 014 krooni. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud, et l polnud võimalik maksta elatist, kuna tööandjad XX- – OÜ ja OÜ – jätsid töötasu välja maksmata. AS G, AS P, U K

8.4 Prokurör ja maakohus on väitnud, et töötasu, mida XX süüdistuses märgitud aastatel sai, oli suurem Eesti Vabariigi keskmisest töötasust. Ei prokurör ega maakohus ei ole ära näidanud, millele see väide tugineb. Kohtukolleegium märgib, et see väide ei pea paika. Vastavalt Statistikaameti andmetele (https://www.stat.ee/stat-keskmine-brutokuupalk) on keskmine palk süüdistuses märgitud aastatel olnud järgmine: aasta Keskmine palk eurodes kroonides 2009 784 12266,93 2010 792

2011 839

2012 887

2013 949 2014 1005 2015 1065

2916 1146

XX keskmine brutopalk (TSD kokkuvõtete andmetel aastas deklareeritud summa jagatuna töötatud kuudega) on olnud: 2009 204245/12=17 020,42 2012 6870,7/11=624,6 2013 (4088,36+1984,66)/8=759,13 2014 - 2015 8881/12=740,08 2016 11153/12=929,42

Nagu näha, on kuu brutosissetulek ületanud keskmist brutopalka vaid 2009 ning olnud XX keskmise palga lähedane aastal 2011. Edaspidi on kuupalk jäänud alla keskmise palga. XX

12

Sellest hoolimata leiab ringkonnakohus, et

elatise maksmata olukorras, kus tal olid XX jättis selle maksmiseks vajalikud vahendid olemas: tuvastatud on see, et sai regulaarset XX sissetulekut, mis ei olnud nii väike, et sellest ei oleks olnud võimalik elatist maksta. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on Riigikohus asunud seisukohale, et elatist peab maksma ka miinimumpalka saav lapsevanem.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et XX tegi teadliku valiku mitte maksta YY XX -le elatist.

nud, et otsustas kasutada raha oma on ise maakohtus antud ütlustes tunnista uue pere ülalpidamiseks. Seejuures on ta selgitanud, et ta pidas ülal ka oma kasulast (kd II; tl 32 pöördel). Seega eelistas

XX tahtlikult oma ühe lapse ülalpidamist teise lapse ülalpidamisele. Kaitsja väitel tulebki elatise mittemaksmisele hinnangu andmisel arvestada, et -l oli veel XX teine laos, keda ta pidi ülal pidama. Ringkonnakohtu hinnangul ei õigusta see YY-le elatise mittemaksmist. Kaitsja ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, millest l olnud õigus eelistada ühe lapse tulenevalt oleks - XX ülalpidamist teise lapse ülalpidamisele. Nagu maakohtu otsuses märgitud, ei ole tõendatud see, et XX uue pere majanduslik olukord oleks olnud nii halb, et -le elatise mittemaks

YY mist saaks õigustada hädaseisundiga. Kaitsja on apellatsioonis seoses sellega, et maakohus pidas

XX väiteid oma pere raske majandusliku seisukoha kohta paljasõnaliseks, väljendanud seisukohta, et kohus oleks pidanud XX-le selgitama vajadust o

ma väidet tõendada. See kaitsja väide on alusetu. Kaitsja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile. Kriminaalmenetluses kehtib vastavalt KrMS § le 14 võistlevuse põhimõte. See tähendab, et selle üle, milliseid - tõendeid nad kohtule soovivad esitada, otsustavad kohtumenetluse pooled. Poolte võrdsuse

tagamiseks on KrMS § 45 lg-s 4 nähtud ette kaitsja kohustuslikkus kohtumenetluses. St kaitsja on see, kes aitab juriidiliste eriteadmisteta süüdistataval hinnata, kas ja milliseid tõendeid tal oma väidete tõendamiseks on vaja esitada.

10. Arvestades seda, et

XX enda ütlustest tulenevalt tegi ta otsustuse kasutada oma sissetulekuid oma uue pere ülalpidamiseks, on alusetu kaitsja väide, et elatise maksmist takistasid arvukad

d. XX vastu alustatud täitemenetluse

11. - - Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p le 4 ja § 338 p le 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse

XX KarS § 201 lg 1 järgi süüdimõistmise osas. Vastavalt KarS § 340 lg le 2 mõistab ringkonnakohus tatud osas õigeks. -le 1 ja lg 2 p- XX nime

XX KarS § 169 järgi süüdimõistmise osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid jätab KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhiosast välja asjaolu, et XX sai 2014 H -lt palka 1065,00 eurot ning et sai aastatel 2009 OÜ XX – 2016 Eesti keskmist palka ületavat sissetulekut.

13

Kuna ringkonnakohus mõistis KarS § 201 lg 1 järgi õigeks, tuleb tühistada maakohtu otsus XX ka - Vastavalt sellele tuleb XX le mõistetud liitkaristuse osas. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätta tingimisi täitmisele pööramata mitte liitkaristus, vaid XXle KarS § 169 järgi mõistetud karistus.

12.

XX kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi (kohtuotsuse analüüs, suhtlus kliendiga ning apellatsiooni koostamine, kokku 6h) eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb, et tasu suuruseks määrataks 360 eurot. Kaitsja taotletud tasu suurus vastab ettenähtud tasumääradele ning ringkonnakohus peab taotlust põhjendatuks. Kuna ringkonnakohus rahuldas apellatsiooni osaliselt, tuleb vastavalt KrMS § 185 lg le 1 jätta - menetluskulud riigi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt