3-16-1472/92 · Riigikohtu halduskolleegium

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3161472

Otsuse kuupäev

8. august 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld

Kohtuasi

MTÜ Hiiu Tuul, Emmaste valla, Inge Taltsi, Lembit Vainumäe,

Kristi Ugami, Igor Prigoda, Tiina Saksa, Paap Kõlari, Jane

Tõnuristi, Andres Kuriku ja Elen Kuriku kaebused Hiiu

maavanema 20. juuni 2016. a korralduse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja MTÜ Hiiu Tuul, esindaja Inge Talts

Kaebaja Hiiumaa vald (Emmaste valla üldõigusjärglane)

Kaebajad Inge Talts, Lembit Vainumäe, Kristi Ugam, Igor

Prigoda, Tiina Saks, Paap Kõlar, Jane Tõnurist, Andres Kurik ja

Elen Kurik

Vastustaja Rahandusministeerium (Hiiu maavanema

õigusjärglane), esindajad vandeadvokaadid Vitali Šipilov ja

Martin Tamme

Kolmas isik Nelja Energia AS, esindajad vandeadvokaat Carri

Ginter ja advokaat Britta Pärk

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2017. a otsus

Menetluse alus Riigikohtus

MTÜ Hiiu Tuul, Inge Taltsi, Lembit Vainumäe, Igor Prigoda ja

Kristi Ugami kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Inge Taltsi, Lembit Vainumäe, Igor Prigoda ja Kristi Udami kassatsioonkaebused

rahuldamata.

3-16-1472

2. Rahuldada MTÜ Hiiu Tuul kassatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

30. oktoobri 2017. a otsus.

4. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada MTÜ Hiiu Tuul kaebus ning tühistada Hiiu maavanema

20. juuni 2016. a korraldus nr 1-1/2016/114 tuuleenergia tootmise alade osas.

5. Mõista Rahandusministeeriumilt MTÜ Hiiu Tuul kasuks välja menetluskulu 29 772 eurot.

6. Tagastada MTÜ-le Hiiu Tuul kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus algatas 11. oktoobri 2012. a korraldusega maakonnaplaneeringute koostamise

Hiiu ja Pärnu maakonnaga piirnevatel merealadel (territoriaalmere välispiirini). Korralduses tehti

Hiiu maavanemale ülesandeks korraldada Hiiu maakonnaga piirneva mereala

maakonnaplaneeringu (edaspidi ka mereplaneering) koostamine koos keskkonnamõju strateegilise

hindamisega (KSH) ja esitada planeering järelevalve teostamiseks Siseministeeriumile hiljemalt

31. detsembriks 2016.

2. Hiiu maavanem algatas 23. oktoobri 2012. a korraldusega mereplaneeringu KSH ning võttis

21. novembri 2014. a korraldusega maakonnaplaneeringu vastu. Planeeringu kooskõlastasid Lääne

Maavalitsus, Saare Maavalitsus, Hiiu vald, Pühalepa vald, Kaitseministeerium, Siseministeerium,

Majandus-

ja

kommunikatsiooniministeerium,

Põllumajandusministeerium,

Keskkonnaministeerium, Veeteede Amet, Lennuamet, Muinsuskaitseamet, Maa-amet, Politsei- ja

Piirivalveamet, Keskkonnaamet. Planeeringut ei kooskõlastanud Emmaste vald ja Käina vald.

3. Keskkonnaamet kiitis KSH programmi heaks 20. juunil 2013 ning aruande 25. märtsil 2015.

4. Hiiu maavanem kehtestas mereplaneeringu 20. juuni 2016. a korraldusega nr 1-1/2016/114.

Korraldus, joonised ja seletuskiri määravad teemade kaupa kindlaks mereala kasutusviisid ja

tingimused: transport (sh torujuhtmed ja kaablid), tootmisotstarbeline alade kasutus

(sh energeetika), puhke- ja turismiotstarbeline tegevus, riigi-, muinsus- ja looduskaitselised huvid,

liikumispiirangud.

Mereplaneeringuga mh

-

määratakse tuuleenergia tootmise alad (PT1–PT5 ja PT7), s.o alad, mille sees võib kaaluda

tuuleenergia tootmiseks vajalike tuulikute ehitamist, kuid millest väljaspool ei ole tuulikute

2(27)

3-16-1472

ehitamist planeeringuga ette nähtud. Nende minimaalne kaugus rannajoonest on 12 km,

sügavuspiir on 30–35 m (aktiivse traalipüügi vahetus naabruses 30 m). Tuulikute arv, täpne

asukoht ja suurus selguvad projekteerimisel, mille raames tuleb teha keskkonnamõju

hindamine (KMH);

-

nähakse ette täiendav kaabelühendus Hiiumaa ja Saaremaa vahel olemasolevasse

kaablikoridori või selle vahetusse naabrusesse;

-

määratakse esialgsed merealuse kaabli ühendussuunad tuuleenergia tootmise alade

ühendamiseks omavahel ja Hiiumaaga. Kaablite täpsed asukohad tuleb määrata

projekteerimise või planeerimismenetluse käigus, millega kaasneb KMH. Kaabelühenduse

loomisel teiste Läänemere maadega tuleb hinnata piiriülest mõju;

-

esitatakse loetelu uuringutest, mida kaablite kavandamisel tuleb teha: hinnata meetmeid

heljumi negatiivse mõju vähendamiseks, saasteainete kontsentratsiooni, mõju veealustele

mälestistele, ehitustööde aja sobivust silmas pidades mõju kaladele ja lindudele,

elektromagnetvälja tekkimist ja selle mõju elustikule ja navigeerimisseadmetele.

Kaabelühendusi ei või kavandada hüljeste püsielupaikadele ning rikkalike

merepõhjakoosluste ja meriheina koosluste kahjustamine peab olema minimaalne;

-

esitatakse loetelu uuringutest, mida tuuleenergia tootmise alade arendamisel tuleb KMH

puhul teha: hinnata heljumi tekke tõenäosust ja mõju, saasteaineid, vundamendi

valikuvõimalusi, ehitustööde aja sobivust seoses mõjuga kaladele ja lindudele, oluliste

kalavarude (nt kilu, räim, lest) liikumist, paiknemist ja mõjutatust, mõju nahkhiirte

populatsioonile, Apollo ja Vinkovi madalike vastavust rahvusvahelise tähtsusega linnuala

kriteeriumitele, mõju merepõhja kooslustele ja loodusdirektiivi elupaigatüüpidele,

kumuleeruva vibratsiooni mõju, visuaalset mõju, mandrile jõudvat mürataset. Tuuleenergia

tootmise alade kaupa on uuringud järgmised: PT1: vajalikud on lisauuringud linnustiku

rännete kohta projekteeritava Apollo looduskaitseala piirkonnas ning välja tuleb selgitada

Apollo madaliku vastavus rahvusvahelise tähtsusega linnuala kriteeriumitele; PT2: vajalik on

veealuse mürataseme prognoosimine, olemaks kindel, et ei mõjutata räimede liikumist

rändeteel; PT3: vajalikud on lisauuringud ohustatud sukelpardi auli elupaiga piirkonnas ning

tuleb välja selgitada Vinkovi madaliku vastavus rahvusvahelise tähtsusega linnuala

kriteeriumitele; samuti tuleb uurida räime rännet ja mürataseme mõju räimele; PT5: tuleb

uurida räime rännet ja mürataseme mõju räimele; PT7: ala osaline kattumine räimede

rändeteega vajab täpsemaid uuringuid, mille tulemuste alusel saab teha järeldusi, kui

suures mahus ja kuhu on võimalik tuulikuid rajada, nii et ei tekiks ohtu räimede poolt

rändetee kasutamise jätkusuutlikkusele; samuti tuleb teha täiendavad uuringud nahkhiirte

ning linnustiku ja lindude rändeteede täpsustamiseks;

-

nähakse ette põhimõte, et kaabelühenduste või tuuleenergia tootmise alade kattumisel

looduskaitseobjektidega tuleb lähtuda looduskaitselistest eesmärkidest, kuid sel juhul tuleb

hinnata ka tekkivat sotsiaalmajanduslikku mõju ja tagada tasakaalustatud areng.

3(27)

3-16-1472

Planeeringu eesmärkide saavutamiseks kirjeldatakse seletuskirjas kolme planeerimisprotsessi

algusest muutumatuna püsinud stsenaariumit kolme võtmeteguri kaudu: 1) kalandus ja turism,

tuuleparke ei ehitata, 2) kalandus, turism ja tuulepargid, sh tuulepargialad on rannikust vähemalt

12 km kaugusel, 3) tuulepargid, sh tuulepargialad on rannikust vähemalt 4 km kaugusel.

Seletuskirjas kinnitatakse, et planeeringu koostamise käigus on leitud tegevustele või objektidele

sobivaimad asukohad. Valituks osutus teine stsenaarium. Samas mööndakse, et ei ole võimalik

määrata merekaablite täpset asukohta, sest see sõltub tuuleenergia tootmise alade elluviidavusest,

tuulegeneraatorite arvust, paigutusest ja kujust, tuulikute tehnilistest parameetritest jms. Aladel

PT1 ja PT3 on planeeringu koostamise ajal kasutada vastukäiva sisuga linnustiku-uuringud, mistõttu

ei ole võimalik otsustada alade sobivuse või mittesobivuse üle. Alles pärast lindude loendusi ning

Apollo ja Vinkovi madalike vastavuse hindamist rahvusvahelise tähtsusega linnuala kriteeriumitele

saab otsustada, millised on alade arendamisvõimalused. Ka ala PT7 osas saab alles pärast räimede

rändetee uuringuid ja nahkhiireuuringuid teha järelduse, kas, kui suures mahus ja kuhu on PT7 alal

võimalik tuulikuid ehitada. Kui alal PT2 tehtud uuringud näitavad, et veealusel müral on oluline

mõju räimede liikumisele rändeteel, tuleb PT2 alast loobuda.

Samuti märgitakse seletuskirjas, et planeeringu koostamisel järgiti olulise ruumilise mõjuga objekti

(ORMO) asukoha valiku põhimõtteid. Kuigi planeering kehtestatakse üksnes merealal esitatud

piirides, vaadeldi ala laiemalt, hõlmates ka planeeringuala piirist väljapoole jäävat mereala ja

maismaal olevat ala koos planeeringulahendust mõjutavate seoste ja objektidega.

5. MTÜ Hiiu Tuul, Emmaste vald, Inge Talts, Lembit Vainumäe, Kristi Ugam, Igor Prigoda, Tiina Saks,

Paap Kõlar, Jane Tõnurist, Andres Kurik ja Elen Kurik palusid Tallinna Halduskohtule esitatud

kaebustes tühistada Hiiu maavanema korraldus. Kaebajad olid järgmistel seisukohtadel.

1) Mereplaneeringu koostamine ei ole vastustaja pädevuses. Kuna mereala ei ole maakonna

territooriumiga hõlmatud, puudus vastustajal õigus Hiiu maakonnaga piirnevat mereala planeerida.

Kuni 30. juunini 2015 (k.a) kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni (PlanS v.r) § 7 lgd 1 ja 2 ning

Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (EHTS) § 41 välistavad maavanema õiguse planeerida

sise- ja territoriaalmerd.

2) Mereplaneering on nõuetekohaselt kooskõlastamata. Puuduvad kohalike omavalitsuste

(Emmaste vald, Käina vald) ning Keskkonnaameti kooskõlastused. Kui kohus leiab, et

Keskkonnaameti kooskõlastus on olemas, siis on kooskõlastus õigusvastane. Planeering ei ole

saanud Rahandusministeeriumi kui järelevalve teostaja selgesõnalist heakskiitu. Kui kohus leiab, et

heakskiit on olemas, on heakskiit õigusvastane. Planeeringu elluviimisega kaasneb piiriülene mõju,

mistõttu oleks KSH aruande üle pidanud järelevalvet tegema Keskkonnaministeerium, mitte

Keskkonnaamet. Kuna planeering mõjutab eeldatavalt negatiivselt Natura 2000 alasid, oleks tulnud

saada Vabariigi Valitsuse nõusolek.

3) Rikutud on põhjendamiskohustust. Korralduses on välja toodud teemad, mida planeeringus on

lahendatud. Puudub põhjendus, miks on neid teemasid lahendatud, millised probleemid on üles

kerkinud, milliseid huve on kaalutud ja millistest huvidest lähtuvalt on planeeringulahendus

kujunenud. Korralduses puudub ülevaade menetluse käigus esitatud ettepanekutest ning nendega

arvestamise või arvestamata jätmise kohta, samuti kooskõlastuses esitatud märkuste ning nendega

4(27)

3-16-1472

arvestamise kohta. Mereplaneeringus puuduvad planeeringuala ja selle mõjuala analüüsil

põhinevad järeldused ja ruumilise arengu eesmärgid, nende saavutamiseks valitud

planeeringulahenduse kirjeldus ning valiku põhjendused (s.o miks valiti teine stsenaarium).

Haldusakti põhimotiivid peavad sisalduma haldusaktis, mitte eraldi dokumendis.

4) Mereplaneeringu eesmärk on järgmine: Hiiumaa merealade ressursside väärtustamine,

säilitamine ja jätkusuutlik kasutamine Hiiumaa huvides, tagamaks Hiiumaa tasakaalustatud areng.

Planeeringulahendus ei ole sellega kooskõlas. Hiiumaa ümber on kavandatud ebaproportsionaalselt

suures mahus tuuleparke (Eesti jaoks liiga suur võimsus), tuulikuvaba vaadet tulevikus enam ei ole.

Tuuleenergia tootmine ekspordiks on vastuolus üleriigilise planeeringuga „Eesti 2030+“ (seega ka

PlanS v.r § 6 lg 2 pga 6). Mereplaneering ei arvesta Hiiumaa arengustrateegia 2020+ põhimõtetega

(saare looduslik ja kultuuriline eripära). Viieteistkümnest lahendatavast teemast keskendub

planeering sisuliselt vaid kahele: tuuleparkidele ja vesiviljelusele.

5) Merekaablite ühendussuundade näitamine ja nende asukohtade määramata jätmine on

vastuolus PlanS v.r § 7 lg 3 pga 10. Tuuleenergia tootmise alade planeerimisega samal ajal tuleb

kindlaks määrata ka neid omavahel ning neid mandriga ühendavad elektriliinid. Vastustajal on

merekaablite asukoha määramiseks vajalik teave (hoonestusloa taotlus, Tallinna Tehnikaülikooli

uuring). Asukoha määramine on vajalik meresõiduohutuse seaduse § 45 lg 8 täitmiseks,

keskkonnamõju hindamiseks ning selleks, et hinnata tuuleparkide rajamise ja põhivõrguga

ühendamise mõju maismaale. Seadus ei näe ette, et merekaablite vms jaoks on vaja koostada veel

mõni planeering.

6) Mereplaneeringu koostamisel ei ole järgitud ORMO ning riiklikult tähtsa ehitise asukohavalikule

ettenähtud nõudeid. Planeeringus määratud tuuleenergia tootmise alade puhul ei ole tegelikkuses

kaalutud erinevaid võimalikke asukohti.

7) Mereplaneering on vastuolus keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse

(KeHJS v.r, s.o kuni 30. juunini 2015 (k.a) kehtinud redaktsioon) § 45 lgtega 3 ja 4. Vastustaja ei ole

käsitlenud korralduses Natura 2000 teemat ega väljendanud selles osas mingit seisukohta.

Tuuleenergia tootmise alasid kavandatakse mh Apollo madalale, mille kaitse alla võtmise menetlus

on pooleli. Planeeringus ei ole välja toodud ühtegi kaalukat sotsiaalset või majanduslikku

põhjendust, mis õigustaks looduskeskkonnale kahjuliku mõju tekitamist. Planeeringus ei ole

kehtestatud kohustust hüvitusmeetmete rakendamiseks.

8) Mereplaneering on vastuolus keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §s 10 sätestatud

vältimispõhimõttega.

9) Mereplaneeringus ei ole arvestatud kaitseministri 26. juuni 2015. a määrusega nr 16

„Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise

ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta“ (kaitseministri määrus), sest planeeringust ei nähtu

riigikaitseliste ehitiste piiranguvööndeid.

10) Mereplaneeringu koostamise käigus ei ole arvestatud piiriülese keskkonnamõju hindamise

konventsioonist (Espoo konventsioon) tulenevat kohustust hinnata piiriülest keskkonnamõju

(eelkõige lindude rände aspektist).

5(27)

3-16-1472

11) Mereplaneeringu koostamisel on jäetud arvestamata Hiiumaa enamuse elanike soov (2009. a

petitsioon üle 8000 allkirjaga), et Hiiumaa rannikule tuuleparke ei rajataks.

12) Arvestamata on jäetud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi koostatud Loode-Eesti rannikumerre

kavandatavate tuuleparkide KMH aruandega, millest nähtuvalt võivad tuulikud ja merekaablid

hakata oluliselt kitsendama laevade liikumist püügikohale ja tagasi. Merekaabel võib mõjuda

häirivalt angerjatele.

13) Planeerides energeetikat ja elektrivarustust, ei ole vastustaja arvestanud põhivõrguettevõtja

AS Elering asjakohaseid uuringuid.

14) Vastustaja ei ole kaalunud mereplaneeringu kehtestamata jätmist ja teise

planeeringulahenduse valimist, mis ei näeks ette Hiiumaale tuuleparkide rajamist. Kogu menetlus

on kallutatud Nelja Energia AS huvides. Korraldusest ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud

erinevaid huve, sh Hiiumaa elanike huve säilitada olemasolev elu- ja looduskeskkond.

6. Tallinna Halduskohus jättis 25. novembri 2016. a otsusega kaebused rahuldamata ning mõistis

Nelja Energia AS kasuks välja menetluskulud järgmiselt: MTÜ-lt Hiiu Tuul 1720 eurot, Emmaste

vallalt 1200 eurot, Inge Taltsilt, Lembit Vainumäelt, Kristi Ugamilt, Igor Prigodalt, Tiina Saksalt, Paap

Kõlarilt, Jane Tõnuristilt, Andres Kurikult ja Elen Kurikult igaühelt 120 eurot. Muus osas jäid

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohtu seisukohad olid järgmised.

1) PlanS v.r alusel algatatud ning PlanS kehtivuse ajal lõpuni viidud planeeringute vaidlustamisel

tuleb lähtuda PlanS v.r kaebeõiguse regulatsioonist, mis võimaldas kaebuse esitamist nii

subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kui ka avalikes huvides populaarkaebusena (PlanS v.r § 26

lg 1). Maakonnaplaneering on PlanS v.r § 26 lg 1 kohaselt halduskohtus vaidlustatav akt vaatamata

selle kõrgele üldistusastmele. Kaebajatest Hiiumaa elanikel puudub õigus vaidlustada

mereplaneeringut oma subjektiivsete õiguste kaitseks, mistõttu tuleb nende kaebust käsitada

populaarkaebusena. Elanike õiguste riivet ei saa sedastada, kuna mereplaneeringu alusel tuulikuid

ei püstitata ning seega ei ole teada ka võimalike häiringute olemus ja intensiivsus. Pelk visuaalse

loodusilme muutmine (arvestades mh, et tuulikud kavandatakse vähemalt 12 km kaugusel Hiiumaa

rannikust) ei ole piisav, sedastamaks õiguse riivet tervise- ja heaoluvajadustele vastavale

keskkonnale (KeÜS § 23). Emmaste vallal puudub populaarkaebuse esitamise õigus, kuid vallal on

kaebeõigus küsimustes, kas mereplaneeringus oleks tulnud kajastada merekaablite asukohad (uue

kõrgepingeliini rajamine valla territooriumile võib riivata valla õigusi) ning kas tema kooskõlastuse

puudumise tõttu on mereplaneeringu kehtestamine õiguspärane (vald kaasati planeeringu

menetlusse kooskõlastuse andmiseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p 4 kohaselt).

MTÜ-l Hiiu Tuul on kaebeõigus keskkonnaorganisatsioonina (KeÜS § 30 lg 2, § 31). MTÜ Hiiu Tuul

põhikiri vastab KeÜS-s sätestatud nõuetele. Kohtule ei nähtu, et MTÜ tegevus ei vastaks ühingu

deklareeritud eesmärgile või et ühing kuritarvitaks kaebeõigust. Kuigi MTÜ Hiiu Tuul ei ole

tegutsenud pikka aega, on ühing välja toonud hulga tegevusi, mis on suunatud üldsuse

teavitamisele tuuleparkidega seotud ohtudest. Keskendumine ühele teemale ei tähenda

kaebeõiguse kuritarvitamist. Kohtule ei nähtu ka, et MTÜ Hiiu Tuul esindaks kellegi era- või ärihuve.

Liikmete arvu arvestades ei ole tegu pelgalt väikese grupi inimeste võitlusega tuulikute vastu.

6(27)

3-16-1472

2) Maakonnaplaneering on strateegiline dokument, mille ülesanne on määrata kindlaks

planeeringuala arengu põhimõtted ja suundumused. See tähendab, et mereplaneeringus ei ole

lõplikult otsustatud tuulikute arv, suurus ega nende paiknemine, samuti tuulikute tööks vajalike

kaablite asukoht. Mereplaneeringu abstraktsuse astet arvestades ei saa seda pidada

õigusvastaseks. Planeeringu aluseks olevas KSH aruandes on selgelt viidatud, et võimalike

tuuleenergia tootmise alade projekteerimise käigus tuleb KMH teha iga rajatava tuulikupargi osas

eraldi. Samuti on mereplaneeringu seletuskirjas ja KSH aruandes loetelu nõuetest, mida vastava

KMH korral tuleb arvestada. Teha tuleb ka KSH aruandes nimetatud lisauuringud, nt Natura

hindamine, uuringud linnustiku rännete kohta tuuleparkide piirkonnas jne. Seega saab tuulepargid

rajada alles siis, kui on teada, kuhu täpselt, kui palju ja millistele parameetritele (kõrgus,

võimsus jne) vastavaid tuulikuid ehitatakse, ning sellest lähtudes on keskkonnamõjud hinnatud ja

kaalutud. Need järgnevad kaalutlusotsused on kohtulikult kontrollitavad.

3) Tuuleenergia kui taastuvenergia arendamine Hiiumaa rannikuvetes järgib üleriigilistes ja

regionaalsetes arengudokumentides fikseeritud põhimõtteid. Asjaolu, et kõik tuuleenergia

arendusalad ei kattu üldplaneeringus toodutega (arendusala PT7), ei ole vastuolus üleriigilise

planeeringuga. Üleriigiline planeering näeb ette vajaduse suurendada taastuvenergia osakaalu ja

seda just tuuleenergia arvelt. Tuuleenergia tootmine ekspordiks ei ole vastuolus üleriigilise

planeeringu eesmärkidega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. a direktiiv 2009/28/EÜ

taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta kehtestab üksnes

miinimumstandardi (25% lõpptarbimisest peaks olema taastuvenergia). Energiamajanduse

arengukava seab eesmärgiks, et aastal 2030 moodustaks taastuvatest energiaallikatest elektri

tootmine 50% sisemaisest elektri lõpptarbimisest. Seega on tuuleenergia arendamine kooskõlas

Euroopa Liidu ja riigisisese eesmärgiga suurendada järk-järgult taastuvenergia osakaalu

elektritarbimises.

4) Mereplaneeringu kehtestamine oli Hiiu maavanema pädevuses (PlanS v.r § 7 lg 2 p 3 ja § 10 lg 3,

veeseaduse (VeeS) § 5 lg 1 pd 1 ja 2, Vabariigi Valitsuse 11. oktoobri 2012. a korraldus). 1. juulil

2015 jõustunud EHTS §s 41 sätestatud piirang ei kohaldu.

5) Mereplaneering on nõuetekohaselt kooskõlastatud. Emmaste valla ja Käina valla

kooskõlastamisest keeldumisel toodud vastuväiteid on kohasel viisil menetletud ja nendega

mittearvestamist

piisavalt

põhjendatud.

Planeeringul

on

Keskkonnaameti

ja

Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus ning Rahandusministeeriumi heakskiit.

6) Keskkonnaamet märkis, et praegu teadaolevate asjaolude alusel ei ole ette näha otsest

mereplaneeringu piiriülest mõju, kuid planeeringus käsitletavatel mereala kasutusviisidel

(merepargid ja tehniline taristu) võib olla piiriülene mõju. Seda arvestades teavitas

Keskkonnaministeerium mereplaneeringu algatamisest ja võimalikest edaspidistest

konsultatsioonidest Soome ja Rootsi vastavaid ametiasutusi. Espoo konventsioonist tulenev

kohustus piiriülese keskkonnamõju hindamiseks on sätestatud ka KeHJS v.r §s 46, mille lg 1 p 1

kohaselt on piiriülene KSH vajalik juhul, kui planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneb

eeldatavalt oluline keskkonnamõju teise riigi keskkonnale. Kaebajad ei ole näidanud, milles praegu

selline piiriülene mõju seisneb. Espoo konventsiooni lisas I loetletud tegevuste hulgas, mis võivad

eelduslikult esile kutsuda olulist kahjulikku piiriülest mõju, ei ole nimetatud tuuleparke.

7(27)

3-16-1472

7) Mereplaneeringu kehtestamisel on järgitud kaalutlusreegleid ja põhjendamiskohustust.

Planeerimismenetlusele on omane avar diskretsioon. Kohus ei saa hinnata kaalutlusotsuse

otstarbekust ega võtta seisukohta küsimuses, kas tuuleenergia tootmise alasid on liiga palju ja

parkide koguvõimsus liiga suur.

8) PlanS v.r-st ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kohustust mereplaneeringus merekaablite

kajastamiseks. Kaabli täpne asukoht sõltub tuuleenergia tootmise alade elluviidavusest,

tuulegeneraatorite arvust, paigutusest ja kujust, tuulikute tehnilistest parameetritest jms.

Merekaablite rajamine on olulise keskkonnamõjuga tegevus (sellele on viidatud ka KSH aruandes)

ning vastavad planeerimisotsused on eraldi vaidlustatavad. Küsimus, kas Hiiumaa pinnal hakkaksid

kõrgepingeliinid kulgema õhus või maa all, ei ole vaidlusaluse mereplaneeringuga otsustatav

küsimus. Kohus ei saa võtta seisukohta, et mereplaneering on õigusvastane võimaliku tulevikus

rajatava õhukõrgepingeliini tõttu. Mereplaneeringust nähtub, et tuuleenergia kasutamine mh

Hiiumaa varustuskindluse parandamiseks on olnud Hiiumaa elanike soov. Seetõttu tuleb ka

ühenduse loomist ja uusi liine taluda.

9) Nii vastustaja kui ka Rahandusministeerium on planeeringumenetluses põhjalikult vastanud

väitele ORMO regulatsiooni arvestamise kohta. Vastustaja ja ministeeriumi järeldused ja

põhjendused on õiged.

10) KeHJS v.r § 45 lg 2 regulatsioon ei tähenda seda, et planeeringuga ei tohiks kaasneda mistahes

negatiivseid mõjusid Natura alale, vaid seda, et kehtestatav planeering ei tohi ohustada Natura

alade terviklikkust ega kaitse-eesmärki. Mistahes kahjuliku mõju ilmnemise võimalus ei välista

planeeringu kehtestamist. Mereplaneering tuleks tühistada, kui olemasoleva info põhjal oleks

selge, et kavandatav tegevus ei tagaks Natura alade terviklikkust ega nende kaitse-eesmärki.

Praegusel juhul ei anna KSH aruanne selliseks järelduseks alust. Samuti ei nähtu, et KSH aruande

koostamisel oleks eiratud Natura hindamise juhendmaterjale või põhimõtteid. Looduskeskkonna ja

Natura 2000 alade kaitse eesmärgiga on kooskõlas just see, et mõju Natura 2000 aladele

hinnatakse järgmistes etappides tervikliku informatsiooni olemasolul. Kuna KSH aruandes ei

tuvastatud, et planeeringu elluviimisega kaasneks konkreetne ja ettenähtav ebasoodne mõju

Natura 2000 aladele, ei olnud planeeringu kehtestamiseks vaja taotleda Vabariigi Valitsuse

nõusolekut.

11) KeÜS §s 10 sätestatud vältimispõhimõttest ei tulene keeldu tegeleda mistahes keskkonda

mõjutava tegevusega. Keskkonnakaitselisi nõudeid on peetud silmas vajalikul määral.

12) Mereplaneeringus ja KSH aruandes on vajalikku tähelepanu pööratud võimalikule Apollo

madaliku kaitse alla võtmisele. Kuna tegemist on planeeritava kaitsealaga, ei kehti veel sellel

looduskaitseseadusest lähtuvad piirangud ja keelud. Vastavalt looduskaitseala moodustamise

menetluse kulgemisele, täiendavatele uuringutele ja looduskaitseala moodustamisel kehtestatavale

kaitsekorrale selgub Apollo madalikule tuulepargi rajamise võimalikkus ning ulatus.

13) Põhjendamatu on etteheide seoses riigikaitseliste ehitiste piiranguvöönditega.

Mereplaneeringuga planeeritavad alad ei ole ehitiste hulgas, mille piiranguvööndi ulatus

määrusega kehtestatakse ja mis peaks kajastuma võimaluse korral mereplaneeringus.

8(27)

3-16-1472

Kaitseministeerium on osalenud planeerimismenetluses. Isegi kui riigikaitseliste ehitiste

piiranguvöönditega arvestamata jätmine vastaks tõele, ei nähtu, kuidas see rikuks kaebajate õigusi.

14) Õiguslik ja sotsiaalne olukord on vahepeal muutunud, mistõttu ei ole korrektne tugineda 2009.

aastal petitsiooni esitamise käigus kogutud allkirjadele, demonstreerimaks üldsuse vastuseisu

planeeringule. Petitsioon oli ajendatud konkreetsest projektist (AS Raunisaar plaan rajada

Hiiumaale 500 MW koguvõimsusega tuuleelektrijaam), mitte mereplaneeringu menetlusest.

Hiiumaa elanikud on saanud mereplaneeringu menetluses osaleda ning välja pakutud lahenduse

kohaselt asuksid tuuleenergia tootmise alad vähemalt 12 km kaugusel Hiiumaa rannikust.

Planeeringu seletuskirjas on ette nähtud kompensatsioonimehhanismide väljatöötamise kohustus

kohalike elanike hüvanguks.

15) KSH aruandes on viidatud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi koostatud KMH aruandele.

Mereplaneeringu menetluses on tehtud eraldi KSH ning sätestatud KMH kohustus tulevikus

edasistes etappides.

16) Ei ole aru saada, kuidas oleks vastustaja pidanud arvestama AS Elering uuringutega ja mida

neile tuginevalt mereplaneeringus muutma.

7. MTÜ Hiiu Tuul, Emmaste vald, Inge Talts, Lembit Vainumäe, Kristi Ugam ja Igor Prigoda esitasid

apellatsioonkaebused, milles palusid tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebused, või saata asi halduskohtule uueks arutamiseks.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. oktoobri 2017. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuste esitajate

apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda ning mõistis Nelja Energia AS kasuks välja

menetluskulud järgmiselt: MTÜ-lt Hiiu Tuul 1000 eurot, Hiiumaa vallalt 1000 eurot ning Inge

Taltsilt, Lembit Vainumäelt, Kristi Ugamilt ja Igor Prigodalt igaühelt 250 eurot. Muus osas jäid Nelja

Energia AS menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

1) MTÜ-l Hiiu Tuul on KeÜS § 30 lgst 2 ja §st 31 tulenev valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni

kaebeõigus. Füüsilistest isikutest kaebajatel puudub õigus vaidlustada mereplaneeringut oma

subjektiivsete õiguste kaitseks. Erinevalt PlanS v.r-st ei võimalda PlanS u.r populaarkaebuse

esitamist maakonnaplaneeringu peale. Kuivõrd PlanS v.r alusel kehtestatud mereplaneeringule ei

pidanud vältimatult järgnema täpsemat (väiksema ulatusega) planeeringut, ei saa pidada

õiguslikult võimatuks halduskohtu seisukohta, et PlanS v.r alusel algatatud ja PlanS u.r kehtivuse

ajal lõpuni menetletud planeeringute vaidlustamisel tuleks ka kaebeõiguse küsimuses lähtuda

PlanS v.r § 26 lgs 1 sätestatud populaarkaebuse regulatsioonist. See tähendab füüsilistest isikutest

kaebajate populaarkaebuse esitamise õiguse tunnustamist. Emmaste vallal kaebeõigus pigem

puudub.

2) Halduskohus käsitles kõiki kaebajate põhiväiteid, on esitanud nende suhtes oma seisukohad ja

neid ka piisavalt põhjendanud. Asjaolu, et kaebajad halduskohtu õiguslike hinnangutega ei nõustu,

ei tähenda, et need oleksid valed. Halduskohus tuvastas asja lahendamiseks olulised asjaolud

9(27)

3-16-1472

õigesti ega rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega

ega korranud neid.

3) Mereplaneeringu kehtestamine oli maavanema pädevuses.

4) Halduskohtu järeldused seoses KSH aruande heakskiidu ning Keskkonnaameti ja

Keskkonnaministeeriumi kooskõlastustega, samuti Vabariigi Valitsuse nõusoleku mittevajalikkusega

on õiged. PlanS v.r § 17 lg 4 mõttes tuleb planeering lugeda kooskõlastatuks kohalike omavalitsuste

poolt. Rahandusministeeriumi heakskiit on mereplaneeringul olemas. Mereplaneeringut ei pidanud

uuesti Kaitseministeeriumile kooskõlastamiseks esitama.

5) Mereplaneeringus ei otsustatud veel tuuleparkide püstitamist, suurust ega paiknemist ning

seetõttu ei kaasne mereplaneeringu kehtestamisega keskkonna pöördumatu kahjustamise ohtu.

Vajalikud täpsemad uuringud tuleb alles koostada ning mereplaneering annabki aluse edasiste

uuringute tegemiseks, sätestades kohustusliku nõude teha mereplaneeringuga määratud võimalike

tuuleenergia tootmise alade projekteerimisel KMH. Seetõttu ei ole põhjendatud väide, et

hoonestusloa menetluses ei pruugi enam KMH-d toimuda. KMH on vajalik ka vee erikasutusloa

menetluses. Kui edasistes menetlustes tehtavate põhjalikumate uuringute tulemusel selgub, et

mõni tuulepark kahjustab keskkonda ülemääraselt, ei ole seda võimalik rajada. Samuti ei ole

tuulepargi rajamine võimalik kaitsealale.

6) Espoo konventsioon hõlmab ka tuuleenergiarajatisi. Etteheited piiriülese koostöö tegemata

jätmise kohta ei ole siiski põhjendatud, kuna mereplaneeringuga ei kavandata ühtegi konkreetset

tuuleparki, vaid määratakse potentsiaalsed tuuleenergia tootmise alad.

7) Ilmselgeid kaalumisvigu ei ole mereplaneeringu kehtestamisel tehtud. Maakonnaplaneering

koostatakse riiklike huvide ja kohaliku omavalitsuse üleste huvide väljendamiseks, mitte erahuvist

lähtudes. Samas peab riiklikes huvides koostatud planeering arvestama ka kohalikke huve ja

vajadusi. Vaidlusaluse mereplaneeringu kehtestamisel on arvestatud nii riiklikke kui ka kohalikke

huve ning väide, et Hiiumaa elanike ja kohalikke huve pole üldse kaalumisel arvestatud, ei ole

põhjendatud. Asjaolust, et 2009. aastal andsid tuhanded inimesed Hiiumaale ja rannikumerre

suurte tuuleparkide rajamise vastasele petitsioonile allkirja, ei saa teha järeldust, et enamik

Hiiumaa elanikke on meretuuleparkide vastu ka aastaid hiljem ja olukorras, kus neid ei ole lubatud

rajada rannikule lähemale kui 12 km.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. MTÜ Hiiu Tuul, Inge Talts, Lembit Vainumäe, Igor Prigoda ja Kristi Udam esitasid

kassatsioonkaebused, milles paluvad järgmist:

1) tühistada Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused osas, milles kohtud jätsid

nende kaebused rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas;

10(27)

3-16-1472

2) teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada nende kaebused ja tühistada Hiiu maavanema

20. juuni 2016. a korraldus;

3) kui Riigikohus ei pea võimalikuks teha ise uut otsust, saata haldusasi tühistatud osas Tallinna

Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebustest ning vastusest vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadele nähtub järgnev.

1) Kohtud on vääralt kohaldanud materiaalõigust (nõukogu 2. aprilli 1979. a direktiivi 79/409/EMÜ

loodusliku linnustiku kaitse kohta, Aafrika ja Euraasia rändveelindude kaitse kokkulepet, Euroopa

Liidu toimimise lepingut, Espoo konventsiooni, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. a

direktiivi 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik, PlanS-i v.r ja u.r,

KeHJS-i, üleriigilist planeeringut „Eesti 2030+“) ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme

(ebapiisavalt täitnud uurimiskohustust seoses 2009. a petitsiooni analüüsiga; teostanud

kaalutlusõigust vastustaja eest, leides, et tuuleenergia arendamine on olulisem Hiiumaa elanike

tahtest, ja määratledes tuuleenergia arendamise ülekaaluka avaliku huvina; jätnud arvestamata

kaebajate väidete ja tõenditega seda põhjendamata; eksinud põhimõtte vastu, et haldusakti

õiguspärasust hinnatakse haldusakti andmise aja seisuga).

2) Kohtud on asunud väärale seisukohale, et mereplaneering on abstraktne dokument, st ei ole veel

teada, kuhu täpselt, kui palju ja millistele parameetritele vastavaid (kõrgus, võimsus jms) tuulikuid

ehitatakse. Ka on kohtud ekslikult asunud seisukohale, et kõiki asjakohaseid mõjusid on võimalik

hinnata tulevikus, kui on tehtud täiendavaid uuringuid.

Esiteks, mereplaneeringu kehtestamisega tekib õiguslik alus tuuleparkide rajamiseks

mereplaneeringus määratud tuuleenergia tootmise aladele. Kui planeering on kehtestatud, ei pea

järgmiste menetluste läbiviijad enam kaaluma, kas tuuleenergia tootmise aladele tohib tuuleparke

rajada. Seega tuleb mereplaneeringu kehtestamisel välistada tuuleenergia tootmise alade

määramine aladele, kus tuuleenergia tootmine on tulenevalt selle kahjulikust mõjust loodusaladele

ja esmatähtsatele elupaikadele välistatud. Kuna mereplaneering on tuuleparkide ehitusprojekti

koostamise alus, peab see sisaldama ehitusprojekti koostamiseks vajalikke andmeid. Nii tulnuks

juba mereplaneeringu kehtestamisel arvestada kavandatava Apollo kaitsealaga ning Vinkovi

meremadalal asuvate rahvusvahelise tähtsusega rändlindude pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade

ning rändepeatuspaikadega. Paralleelselt toimub vee erikasutusloa menetlus, mistõttu on tuulikute

ja merekaablite asukohad teada ja nendega oleks saanud mereplaneeringu koostamisel arvestada.

Vastustajal tulnuks teha piiriülest koostööd.

Teiseks, uuringute tegemisest loobumine mereplaneeringu menetluse käigus on vastuolus KSH ja

Natura 2000 hindamise reeglitega, ettevaatuspõhimõttega ning üleriigilise planeeringu „Eesti

2030+“ põhimõtetega, mille järgi uuringutele tuginedes leitakse maakonnaplaneeringutes

meretuuleparkidele sobivad alad (sh PT7 ei ole üleriigilises planeeringus „Eesti 2030+“ määratletud

tuuleenergia arendamiseks sobiva alana). Merekaablite asukohti määramata ning rändlindude,

kalade ja nahkhiirte rändeteede kohta täpsemat teavet omamata ei olnud võimalik KSH-d

nõuetekohaselt teha ja tuuleparkide rajamiseks sobivaid asukohti määrata. Uuringute tegemise

11(27)

3-16-1472

kohustuse panemine arendajale ei ole korrektne, kuna KMH tehtaks arendaja tellimusel, kellel on

suurem võimalus uuringute tulemusi mõjutada.

3) Mereplaneering on õigusvastane ka järgmistel põhjustel: mereplaneeringu kehtestamisel tuli

arvestada Hiiumaa elanike heaolu ja vastuseisu meretuuleparkide rajamisele rannikumerre ning

seda sõltumata asjaolust, millal seda arvamust väljendati; mereplaneeringul ei ole Keskkonnaameti,

Emmaste valla ega Käina valla kooskõlastust; järgitud ei ole PlanS v.r § 292 ORMO asukohavaliku

nõudeid; kaalutlusõigust on vääralt teostatud, omistades arendaja erahuvile ebaproportsionaalselt

suure kaalu väärtusliku elu- ja looduskeskkonna arvelt; arvestatud ei ole vältimispõhimõttega.

4) Kassatsioonkaebusele vastuse esitamine asja läbivaatamise staadiumis ei ole kooskõlas

halduskohtumenetluse seadustikuga (HKMS). Vastustaja uued väited, asjaolud ja põhjendused

tuleb jätta tähelepanuta. Samuti tuleb jätta tähelepanuta kolmanda isiku seisukoht, kuna see esitati

hilinemisega.

10. Vastustaja palub jätta kaebused läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise ja

perspektiivituse tõttu. Kui Riigikohus vaatab kaebused läbi, tuleks jätta kassatsioonkaebused

rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata, kaebajate menetluskulud nende endi kanda ning

mõista kassaatorilt välja Rahandusministeeriumi menetluskulud. Vastustaja seisukohad on

järgmised.

1) Mereplaneering on abstraktne strateegiline dokument, mille ülesandeks on võimalike

arenduspiirkondade määramine, st üksnes neile aladele saab kaaluda tuulikute rajamist. Mujale

tuulikuid ei saa püstitada. Tegu on võimalusega ning kellelgi ei ole subjektiivset õigust tuuleparkide

püstitamiseks. Järgmistes menetlustes lahendatakse detailsemad küsimused, mistõttu on kaebused

esitatud ennatlikult. Kaebajad saavad osaleda ka hoonestusloa ja vee erikasutusloa menetlustes.

2) Kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2), kuna sisuliselt

vaidlustavad kaebajad täitevvõimu ainupädevusse kuuluvat kaalumist ning tuulikute mitterajamine

oleks vastuolus mitmete riigi ja kohaliku tasandi strateegiliste dokumentidega.

3) Kaebajatel pole ilmselgelt kaebeõigust (HKMS § 121 lg 2 p 1). Mereplaneering ei riku eraisikute

subjektiivseid õigusi ning seda ei saa vaidlustada ka populaarkaebusega. MTÜ Hiiu Tuul ei ole

keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 31 lg 1 p 1 mõttes, kuna ühingu eesmärk on tuulikute takistamine

(s.o kitsas lobitöö), mitte keskkonnakaitse.

4) Mereplaneering on kooskõlas pädevus- ja menetlusnormidega.

5) Mereplaneeringu kehtestamisel ei tehtud kaalutlusvigu. Planeeringu aluseks on avalikud huvid.

Kohalike elanike huve on arvestatud. Mereplaneering on kooskõlas üleriigilise planeeringuga „Eesti

2030+“. Kaalutlused, miks eelistati teist stsenaariumi, on põhjendustes esitatud. Põhjalikult on

kaalutud tuuleparkide asukohti ja kaugust rannikust (tuuleressursi olemasolu, mere sügavus,

kaugus maismaast, looduskaitselised huvid). Mida kaugemale rannikust tuulikuid rajada, seda

ebaotstarbekam see majanduslikult on. Seejuures sügavamas meres toimub kala traalpüük ja

asuvad laevateed.

6) Mereplaneeringu keskkonnamõju on hinnatud nõuetekohaselt, arvestades planeeringu üldistuse

astet. Mereplaneering on kooskõlas piiriülese koostöö nõuetega. Tuuleparkide negatiivset mõju

Natura 2000 aladele ei saa olemasolevatele andmetele tuginedes kindlalt jaatada, rääkimata

12(27)

3-16-1472

kahjulikust mõjust Natura alade kaitse-eesmärkidele. Natura 2000 alade kaitse-eesmärgiga on

kooskõlas just selline olukord, kus mõju hinnatakse tervikliku teabe olemasolul. Planeering arvestab

Apollo meremadaliku (kaitseala moodustamine on algatatud) ja Vinkovi meremadaliku (4. mail

2018 keeldus Keskkonnaministeerium kaitse alla võtmise menetluse algatamisest) kaitsega.

Keskkonnamõju hinnatakse edasistes hoonestus-, vee erikasutus-, ehitus- ja kasutusloa

menetlustes.

7) Mereplaneeringus ei pidanud kajastama merekaableid, kuna kaablite täpsed asukohad selguvad

edaspidi. Seetõttu ei saanud hinnata ka kaablite mõju.

8) Mereplaneering on kooskõlas ORMO regulatsiooniga.

11. Kolmas isik palub jätta kaebused läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Alternatiivselt

tuleks jätta kassatsioonkaebused rahuldamata ja Nelja Energia AS menetluskulud

proportsionaalselt kassaatorite kanda. Kolmanda isiku seisukohad on järgmised.

1) Kaebajatel puudub õigus vaidlustada mereplaneeringut subjektiivsete õiguste kaitseks.

Populaarkaebuse esitamise õigust maakonnaplaneeringu peale kehtiv õigus ette ei näe. MTÜ Hiiu

Tuul loodi spetsiaalselt mereplaneeringu vaidlustamiseks, mistõttu ei ole tegu

keskkonnaorganisatsiooniga KeÜS § 30 lg 2 mõttes. Lähtuda ei või üksnes formaalsest kriteeriumist.

2) Mereplaneering on abstraktne strateegiline üldakt, mis ei sea keeldu ega anna ka luba, esitades

vaid üldised suunised. Mereplaneering ei ole tuulikute ehitustegevuse aluseks. Otsustatud ei ole ei

tuulikute arv, suurus, paiknemine ega võimsus. Igal planeeringul on oma ülesanne, sh täpsusaste.

Mereplaneeringu täpsusaste on 1 : 100 000 (vrd ehitustegevuse aluseks olevatel

detailplaneeringutel on see 1 : 500).

3) Põhjendatud ei ole kassaatorite nõue, et KSH ja nn Natura hindamise raames hinnataks mõjusid

sellise täpsusastmega, mida saab eeldada vaid tegevuslubade KMH raames. Kumuleeruvaid

mõjusid on hinnatud. Fikseeritud on edasise hindamise lähtealused ja nõuded lisauuringuteks

tuuleenergia tootmise alade lõikes. Ette on nähtud leevendavad meetmed. Kolmas isik peab

tuulikute rajamiseks läbima mitmeid loamenetlusi, sh koostama nende raames KMHd. Euroopa

Komisjoni juhendmaterjalid kinnitavad mereplaneeringu nn Natura hindamise (täpsemalt

eelhindamise) täpsusastme kooskõla Euroopa Liidu õigusega.

4) Mereplaneeringus on piisavalt arvestatud Hiiumaa elanike huve. Riiklikke ja kohalikke ruumilise

arengu vajadusi ja huve on tasakaalustatud. Planeeringut ei koostatud üksnes Nelja Energia AS

huvides.

5) Mereplaneering ei pea kajastama merekaableid, mille paiknemine ei ole muude asjaolude tõttu

veel selge. Mereplaneeringu seletuskiri käsitleb merekaablite teemat ja joonisel on toodud

olemasolevad kaablid. Perspektiivsete merekaablite paiknemine lahendatakse tulenevalt nende

väga suurest maksumusest ühtselt ja mitte vaid ühe tuulepargi piires. Nende asukohti kaalutakse ja

keskkonnamõju hinnatakse.

6) Apollo madala kaitse alla võtmise menetlus algas pärast mereplaneeringu kehtestamist.

Seejuures saab mereplaneeringu järgi Apollo ja Vinkovi madalikel rajada tuuleparke vaid

tingimusel, et alasid ei võeta kaitse alla ning ei selgu nende tähtsus rahvusvahelise tähtsusega

linnualadena.

7) Piiriülese koostöö nõudeid ei ole rikutud. Mereplaneeringuga ei kavandata tuuleparke, vaid

üksnes määratletakse alad, kus meretuuleparkide rajamine ei ole põhimõtteliselt välistatud.

13(27)

3-16-1472

8) Mereplaneering on kooskõlas pädevus- ja menetlusnormidega.

9) Mereplaneeringu tühistamine võib kaasa tuua Euroopa Komisjoni algatatava rikkumismenetluse

Eesti Vabariigi suhtes. Samuti kahjustaks see Nelja Energia AS õigustatud huve.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Vastustaja esitas vastuse kassatsioonkaebusele Riigikohtu määratud tähtaja jooksul, kolmas isik

kahepäevase hilinemisega. HKMS § 51 lg 4 alusel peab kolleegium võimalikuks kolmanda isiku

vastuse vastu võtta.

13. Kolleegium selgitab järgnevalt oma seisukohta kaebeõiguse (I osa) ning maavanema pädevuse

küsimuses mereplaneeringu kehtestamiseks (II osa). Otsuse III osas annab kolleegium hinnangu

mereplaneeringu KSH läbiviimise, nn Natura hindamise algatamata jätmise ja piiriülese koostöö

õiguspärasusele. Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (IV ja

V osa).

I

14. Kolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et MTÜ-l Hiiu Tuul on

KeÜS § 30 lgst 2 ja §st 31 tulenev valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus. Puudub

vajadus sellekohaseid põhjendusi korrata (HKMS § 231 lg 6).

15. Ka nõustub kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et füüsilisest isikust

kaebajatel puudub õigus vaidlustada maakonnaplaneeringut subjektiivsete õiguste kaitseks.

Kolleegiumi hinnangul puudub füüsilisest isikust kaebajatel antud asjas ka populaarkaebuse

esitamise õigus.

Mereplaneering algatati PlanS v.r kehtivusajal, kuid viidi lõpule PlanS u.r kehtivusajal.

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 1 lg 1 sätestab, et enne

PlanS u.r jõustumist algatatud planeeringud menetletakse lõpuni, lähtudes PlanS v.r-s sätestatud

nõuetest. Kui varem kehtinud seadus nägi ette maakonnaplaneeringu vaidlustamise

populaarkaebuse vormis (PlanS v.r § 26 lg 1), siis kehtiv seadus seda ette ei näe (vrd PlanS u.r § 54

riigi eriplaneering, § 94 üldplaneering, § 123 kohaliku omavalitsuse eriplaneering, § 141

detailplaneering). EhSRS ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat. HKMS § 1 lg 4 sätestab üldreegli,

mille kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.

Kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa kohtumenetlusest,

mistõttu PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust EhSRS § 1 lgst 1 ei tulene. Avalikes huvides kaebuse

14(27)

3-16-1472

esitamise õigust ei saa tuletada ka õiguskindluse põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS u.r

maakonnaplaneeringu sätete, sh maakonnaplaneeringu ülesannete võrdlusest. Mereplaneering ei

olnud PlanS u.r jõustumise hetkeks veel kehtestatud (st kaebeõigus ei olnud tekkinud) ning

füüsilistel isikutel puudub selles asjas ka materiaalõiguslik positsioon, mille kaitseks õiguskindluse

põhimõtet kohaldada.

16. Eeltoodust tulenevalt jäävad Inge Taltsi, Lembit Vainumäe, Igor Prigoda ja Kristi Udami

kassatsioonkaebused rahuldamata.

17. KeÜS § 30 lg 2 sätestab, et kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud

toimingu, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud

haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise

keskkonnakaitselise

tegevusvaldkonnaga.

Kuigi

eeltoodud

normist

tuleneb

keskkonnaorganisatsiooni õigus kohtusse pöörduda, seab säte keskkonnaorganisatsiooni

kaebeõigusele siiski ka piirangud. Lisaks sellele, et vaidlustatud haldusakt või toiming peab olema

seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga (tingimus, mis

antud juhul on täidetud), tuleneb sellest ka loogiline järeldus, et keskkonnaorganisatsiooni kaebuse

alus (HKMS § 41 lg 2) peab eelnimetatutega seonduma. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigus ei

ole piiramatu populaarkaebuse esitamise õigus, mistõttu keskkonnaorganisatsiooni kaebuse

aluseks olevad argumendid peavad olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega. Kaebuses võib

tõstatada nii materiaalse kui ka formaalse õiguspärasuse küsimusi ning tugineda võib nii

rahvusvahelisele kui ka riigisisesele õigusele (vt ka

keskkonnainfo kättesaadavuse ja

keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise

konventsiooni (Århusi konventsiooni) art 9 lg 2; haldusasi nr 3318103 , p 25), sh piiriülese KMH või

KSH nõuetele.

18. MTÜ Hiiu Tuul kassatsioonkaebuse väited seoses Emmaste ja Käina valla ning

Kaitseministeeriumi ja Rahandusministeeriumi kooskõlastustega ei seondu nimetatud

eesmärkidega, mistõttu jätab kolleegium need tähelepanuta. Samuti ei saa

keskkonnaorganisatsioon kaitsta teiste isikute õigusi, mistõttu jäävad ka Hiiumaa elanike petitsiooni

puudutavad väited tähelepanuta.

II

19. Olukorras, kus PlanS v.r § 7 lg 2 võimaldas maakonnaplaneeringuga avalikku veekogu

planeerida, sisemeri ja territoriaalmeri on avalik veekogu (VeeS § 5 lg 1 pd 1 ja 2), tegu on riigi

tasandi huvisid väljendava planeeringuga, maavanem oli riigi esindaja ning Vabariigi Valitsus oli

andnud Hiiu maavanemale ka vastava volituse, oli Hiiu maavanem pädev Hiiu maakonnaga piirneval

merealal maakonnaplaneeringut kehtestama.

15(27)

3-16-1472

20. Kolleegium nõustub kohtute käsitlustega ka selles, et PlanS v.r §s 292 sätestatud ORMO asukoha

valiku menetluslikke põhimõtteid järgiti, mereplaneeringu põhjendamise kohustuse formaalsed

nõuded on täidetud (PlanS v.r § 2 lg 2, HMS § 56) ning tuuleenergia tootmise ala PT7 asukoht ei ole

vastuolus üleriigilise planeeringuga „Eesti 2030+“.

III

21. Menetlusosaliste vahel on põhimõtteline erimeelsus küsimuses, kas vaidlusalune

mereplaneering on sedavõrd abstraktne planeerimisdokument, et ei eelda tuuleparkide rajamisega

kaasnevate mõjude põhjalikumat hindamist, kui seda praegu KSH ja nn Natura eelhindamise

raames tehti, ja põhjalikum hindamine on võimalik lükata hilisematesse tuuleparkide rajamise

etappidesse.

KSH läbiviimine

22. KeHJS v.r § 2 lg 2 sätestab KSH eesmärgi ning 2. ptk 2. jagu reguleerib KSH aluseid ja menetlust.

Regulatsiooni aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. a direktiiv 2001/42/EÜ

teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (KSH direktiiv). KSH eesmärk on

selgitada ja arvestada keskkonnamõju otsustusprotsessi varajases staadiumis, kui kavandatava

tegevusega seotud põhimõttelised alternatiivid on veel otsustamiseks avatud (vt nt direktiivi

eelnõu seletuskiri, p 1.1, COM(1996)511). Mõju tuleks arvestada juba „raamistiku“ loomisel

tulevase olulise keskkonnamõjuga projektide jaoks, kui tehakse strateegilisi valikuid (vt nt KSH

direktiivi art 3 lg 2 p a). KSH ülesanne on kumulatiivsete (KeHJS v.r § 40 lg 4 pd 6 ja 7 ja KSH

direktiivi I lisa p f alamärkus 1) ja laiahaardeliste mõjude väljaselgitamine varakult, tagades

järgmiste põhimõtete realiseerimise: keskkonna kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte,

lõimimispõhimõte, ettevaatuspõhimõte ja vältimispõhimõte (KeHJS v.r § 2 lg 2, KeÜS §d 8–11, KSH

direktiiv art 1 ja art 6 lg 2 ning põhjendused 1, 3, 4, 5).

23. KSH toimub planeerimismenetlusega paralleelselt ning võimaldab välja selgitatava teabe

jooksvat arvessevõtmist planeeringulahenduse väljatöötamisel (KeHJS v.r § 32 p 6, § 43 p 1). Seega

peaks KSH mängima aktiivset rolli planeeringulahenduse kujunemisel, mitte piirduma

planeerimisprotsessis väljatöötatud lahenduse mõjude hindamise, tagantjärgi korrigeerimise ja

leevendusmeetmete väljapakkumisega.

24. KSH direktiivi põhjendusest 9, art 4 lgst 3 ja art 5 lgst 2 tuleneb nn reastamise põhimõte, st

otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav hindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste

jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks küsimused, mida saab tõhusamalt

hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil. Nn reastamise põhimõte ei tähenda, et KMH saaks

asendada KSH-d või et KSH raames võiks jätta hindamata need mõjud, mille hindamine on just KSH

ülesanne. KMH-l ja KSH-l on erinevad meetodid ja eesmärgid (vt C295/10, Valčiukienė jt, pd 59

16(27)

3-16-1472

ja 60; C671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 65; C160/17, Thybaut jt, p 64). Kui KMH puhul

on üldjuhul keskseks küsimuseks, kuidas konkreetset arendustegevust teoks teha (vt KeHJS v.r § 2

lg 1), siis KSH eesmärk on mõjutada arendustegevuse alternatiivide valikut otsustusprotsessi

varases staadiumis, kui on veel võimalik analüüsida erinevaid alternatiive ja seeläbi mõjutada

strateegilisi valikuid (C671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 63; C160/17, Thybaut jt, p 62).

Ka dokumendi abstraktne olemus ei vabasta KSH direktiivi nõuetele vastava KSH tegemise

kohustusest, kui dokument on kava või programm direktiivi mõttes (vt normatiivakti näitel

C290/15, D’Oultremont jt, p 52; C671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 60). Seejuures on

oluline takistada KSH direktiivist tulenevatest kohustustest kõrvalehoidmise võimalike strateegiate

kasutamist, mis võivad väljenduda meetmete osadeks jagamises, vähendades nii KSH direktiivi

kasulikku mõju (C290/15, D’Oultremont jt, p 48; C671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 55;

C160/17, Thybaut jt, p 55).

25. KSH aruanne peab sisaldama „põhjendatult nõutavat teavet, võttes arvesse olemasolevaid

teadmisi ja hindamismeetodeid, kava või programmi sisu ja üksikasjalikkust, otsuse tegemise etappi

ja mil määral saab mitmekordse hindamise vältimiseks teatavaid küsimusi täpsemalt hinnata

otsustamise erinevatel tasanditel“ (KSH direktiivi art 5 lg 2). Viide „olemasolevatele teadmistele ja

hindamismeetoditele“ (vt ka KeHJS v.r § 40 lg 3 p 1) ei tähenda seda, et piirduda võib juba

teadaolevaga ja varem tehtud uuringutega, vaid viitab hindamise ajal mõistlikult kättesaadavatele,

sh uute uuringutega kogutavatele teaduslikele andmetele. Vastasel korral ei saavutataks KSH

direktiivi eesmärki tagada keskkonnakaitse kõrge tase. Teave eeltoodud sätte mõttes hõlmab KSH

direktiivi lisast I ja KeHJS v.r § 40 lgst 4 tulenevalt nt teavet kavandatava tegevuse ja mõjutatava

keskkonna kohta, samas piirkonnas paralleelselt toimuvate ja kavandatavate tegevuste kohta jne.

Euroopa Kohus on KMH-d puudutavas kohtupraktikas rõhutanud, et on oluline selgitada välja

erinevate projektide kuhjuv ehk kumuleeruv keskkonnamõju, kusjuures see kohustus ei piirdu

ainult samalaadiliste projektidega (nt C404/09, komisjon vs. Hispaania, p 80; C531/13,

Marktgemeinde Straβwalchen jt, pd 43–47; C141/14, komisjon vs. Bulgaaria, pd 95–96). KSH

direktiivi lisa I allmärkusest 1 ning KeHJS v.r § 40 lg 4 pst 6 tulenevalt kehtib see ka KSH kohta.

Samuti on oluline välja selgitada mõistlikud alternatiivid, mille puhul võetakse arvesse kava või

programmi eesmärke ja geograafilist rakendusala (KSH direktiivi põhjendus 14 ja art 5 lg 1;

KeHJS v.r § 32 p 4, § 40 lg 2, lg 4 pd 3, 9 ja 10).

26. EhSRS § 14 sätestab, et riigi eriplaneeringu koostamine merealal ei ole planeerimisseaduses

nimetatud ehitisele kohustuslik, kui ehitise asukohta on käsitletud enne sama seaduse jõustumist

algatatud maakonnaplaneeringus (lg 1). Riigi eriplaneeringu koostamine ei ole kohustuslik ka sellist

ehitist teenindavale veekaabelliinile (lg 2). Viidatud sätted on EhSRS eelnõu muudatusettepanekute

järgi ajendatud mh just vaidlusalusest mereplaneeringust ning nende eesmärk on välistada

kohustus läbi viia täiendavaid eriplaneeringu menetlusi tuuleparkide rajamisel

(muudatusettepanekute loetelu EhSRS eelnõu juurde, 572 SE II, 11. veebruar 2015, lk 5). Seega

edasine tegevus mereplaneeringu alusel tuuleparkide rajamisel, sh merekaablite paigaldamisel

piirdub hoonestusloa, vee erikasutusloa, ehitusloa jms loamenetlustega, mille raames on kas

17(27)

3-16-1472

seadusest või vaidlusalusest mereplaneeringust tulenevalt KMH tegemine kohustuslik. KSH

läbiviimise kohustus nendes loamenetlustes puudub.

27. Kohtud nõustusid vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et mereplaneeringu kui abstraktse

dokumendi eesmärk on üksnes määrata tuuleenergia tootmise alad ja välistada mujale tuulikute

rajamise võimalus. Kas arendajad on üldse huvitatud tuuleparkide rajamisest, kuhu täpselt

arendusalade sees need rajatakse ning milliste parameetritega, sõltub edasistest menetlustest.

Kuna kirjeldatud asjaolud ei ole teada ja arvestades mereplaneeringu abstraktsust, võib vastustaja

ja kolmanda isiku hinnangul piirduda KSH raames üldisema mõjude hindamisega, mis põhineb

varem tehtud uuringutel täiendavaid uuringuid tegemata. Nad viitasid, et täpsem hindamine võib

toimuda hiljem KMH-na loamenetlustes.

28. Kolleegium rõhutab, et KSH raames ei tohi jätta mõju vajaliku täpsusega hindamata ja KSH

ülesanded täitmata argumendiga, et kindlalt ei ole teada arendustegevuse parameetrid. Vaatamata

maakonnaplaneeringu kõrgele üldistusastmele näeb seadus selle koostamisel ette KSH kohustuse

(PlanS v.r § 7 lg 6; KeHJS v.r § 31 p 1). Põhjendatud pole väide, et täpsemat mõjuhindamist takistas

määramatus seoses arendajate edasiste kavatsustega planeeringu elluviimisel. Riikliku tasandi

(maakonna)planeeringu mõju hindamisel on lähtealusena määrav see, millist tegevust, millises

asukohas ja millises mahus riik planeeringus kavandab ja põhimõtteliselt võimalikuks peab, mitte

see, millises ulatuses ja kuidas täpselt arendajad kavandatu tulevikus tegelikult ellu viivad.

29. PlanS v.r § 7 lg 3 p 8 järgi oli maakonnaplaneeringu ülesanne mh veealade üldiste

kasutustingimuste määratlemine. Määratledes alad PT1–PT5 ja PT7 võimalike tuuleenergia

tootmise aladena, pidi vastustajal planeerimismenetluse tulemusel kujunema veendumus, et need

alad sobivad põhimõtteliselt, st vähemalt teatud tingimustel tuuleenergia tootmiseks. Vastustaja

pidi ka veenduma, et paremad alternatiivid võimalike tuuleenergia tootmise alade

kindlaksmääramiseks puuduvad, pidades seejuures silmas mh keskkonnakaalutlusi. Alternatiivide

puudumine võib osutuda eriti oluliseks juhul, kui selgub vajadus kavandatava tegevuse

elluviimiseks hoolimata selle ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale (vt KeHJS v.r § 29

lg 3 ja § 45 lg 3). KSH ei tohi jääda formaalseks, jättes niisuguste arendusalade, nagu praegu

vaidluse all, põhimõttelise sobivuse lahtiseks ning piirdudes sisuliselt vaid tõdemusega, et selle

küsimuse lahendamiseks alles tuleb asuda uuringuid tegema.

30. KSH menetluse tõhusaks läbiviimiseks on hindajal esmalt võimalik näiteks lähtuda nn

maksimumstsenaariumist, st kavandatava tegevuse elluviimisest suurimas mahus, mida koostatav

planeerimisdokument võimaldaks. Kui maksimumstsenaarium osutub keskkonna seisukohast

problemaatiliseks, on hindajal koostöös planeeringu koostajaga võimalik modelleerida ja hinnata

täiendavaid tõenäolisi stsenaariume, mil planeering viidaks ellu tegevuse asukoha ja laadi mõttes

piiratumal kujul. Tuuleenergia tootmise stsenaariume kirjeldavateks parameetriteks võivad olla

18(27)

3-16-1472

tuuleenergia tootmise alade asukoht, suurim lubatav aluspindala, tuulikute kõrgus, võimsus,

töötamise aeg jne.

Väär on ka eeldada, et hinnatav planeeringulahendus peab juba KSH algstaadiumis olema lõplikult

selge ning et KSH peaks piirduma vaid juba lõpliku ja selge lahenduse hindamisega. Hindamine

peaks võimaluste paljususe korral andma soovitusi parima lahenduse valimiseks ning hinnatav

planeeringulahendus peabki arenema käsikäes KSH menetluse käigus täienevate teadmistega. KSH

aruande nõuetele vastavaks tunnistamise staadiumis aga pidid hinnatav stsenaarium ja selle

alternatiivid olema selginenud sellisel määral, et oleks olnud võimalik otsustada tuuleenergia

tootmise põhimõttelise lubatavuse üle väljavalitud aladel.

Eelnev ei tähenda, et KSH peab detailideni välja selgitama kõik tingimused, mida

maakonnaplaneeringu edasisel elluviimisel tuleb arvestada. Ka kõiki parameetreid, millest lähtudes

KSH raames erinevaid variatsioone hinnatakse, ei ole tarvis planeeringuga siduvalt kehtestada, kui

nende üle on hiljem kohasem otsustada loamenetlustes. Küll võib osutuda vajalikuks arvestada

nende lähteparameetritega hilisemates loamenetlustes.

Kuidagi ei saa maakonnaplaneeringu abstraktne iseloom aga õigustada planeeringuala olemasoleva

keskkonnaseisundi uurimata jätmist.

31. Vaidlusaluse mereplaneeringu KSH programmis märgiti järgmist: „Kuna KSH lähtub

maakonnaplaneeringu täpsusastmest, hinnatakse ka mõjusid üldisemal tasemel kui näiteks

detailplaneeringu või tegevusloa tasandil, seejuures ei viida KSH käigus läbi täiendavaid uuringuid.

Hindamine toimub peamiselt kvalitatiivselt kasutades alusandmetena varasemalt piirkonnas

teostatud uurimusi ning konsulteerides töö käigus vajadusel uuringuid teostanud

erialaekspertidega.“ (lk 8) KSH aruandest nähtub, et KSH raames kasutati peamiselt välismõjude

analüüsi kvalitatiivse (kirjeldava) hindamisega varem tehtud uuringute, analoogiate, andmebaaside

jms põhjal, kuna merekasutusviiside (nt torujuhtmed ja kaablid, energeetika) kohta puudub

piisavalt täpne teave kvantitatiivsete hinnangute andmiseks (lk 78). Olulise raskusena tuuakse

aruandes välja probleemid elupaikade modelleerimisega, mille tulemuste usaldusväärsus on

küsitav ning sellest tulenevalt on KSH raames õigete järelduste tegemine keeruline (lk 224).

KSH aruandes mööndakse, et merekaabli paigaldamisel ja hilisemal käitamisel on mõju

veekvaliteedile, elupaikadele meres ja põhjaelustikule, kuid mõju sõltub paljuski kaablikoridoride

asukohast, tööde mahust, kaabli paigaldusviisist ja kasutatavast tehnikast (lkd 94–97, 229).

Keskkonnamõjude täpsemal hindamisel ei olnud takistuseks siiski üksnes teabe puudumine

kaablikoridoride täpse kulgemise kohta. Nii märgitakse KSH aruandes, et kuna maailmapraktikas

puuduvad piisavad uuringud, siis võimalikke mõjusid kaabli läheduses tekkinud

elektromagnetväljast ja kõrgenenud temperatuurist on raske hinnata. Selget mõju bentilistele

organismidele lühiajalisel mõjutamisel ei ole tuvastatud, kuid pikaajalisel mõjutamisel avalduvad

mõjud vajavad uurimist. Elektromagnetiline väli võib mõjutada ka kalade füsioloogiat, käitumist ja

rännet (eriti nt rändangerjate rändeteed). Kirjeldatud mõjude leevendamiseks pakutakse välja

19(27)

3-16-1472

leevendusmeetmed (kasutada võimalikult väikest elektromagnetvälja genereerivaid kaableid ning

matta kaablid põhjasetetesse). (Lkd 97, 100–101.)

Tuuleenergia tootmise alade arendamise mõjude hindamisel tehakse KSH aruandes mitme teema

all (nt elupaigad, põhjaelustik, veekvaliteet, tuule kahanemise mõju hoovustele, lainetusele ja

segunemisele) viide sellele, et mõju tuleb hinnata edaspidi KMH raames, kui on selge täpsem

tuuleparkide asukoht, suurus, kasutatav tehnoloogia, sh vundamendi liik jne (lkd 107–108). Lisaks

on toodud rida uuringuid, mis tuleks teha sõltumata eeltoodust. Nii on linnustiku rännete

lisauuringud vajalikud kõigil tuuleenergia tootmise aladel, kasutades selleks asjakohast

loendusmetoodikat. Seda põhjusel, et kõik alad jäävad täielikult või osaliselt suurele Ida-Atlandi

lindude rändeteele. Eraldi rõhutatakse lisauuringute peatükis põhja- ja pelaagilise elustiku ning

lindude leviku ja arvukuse andmete ökosüsteemse kompleksanalüüsi vajalikkust, et teha kindlaks

tuuleparkide aladele jäävate lindude toitumisalade olulisus ning võrrelda seda ülejäänud Eesti

rannikuvetega. Esile on toodud alad PT1 ja PT3, kus on vaja lisauuringud linnustiku rännete kohta,

selgitamaks välja Apollo ja Vinkovi madalike vastavus rahvusvahelise tähtsusega linnuala

kriteeriumitele. Sellest lähtudes on võimalik otsustada alade sobivus tuuleenergia tootmiseks või

vajadus vähendada alade pindala. Aladel PT2, PT3 ja PT5 on vajalik veealuse mürataseme

prognoosimine, et olla kindel, et tuuleenergia tootmise alad ei mõjuta räimede liikumist rändeteel.

Kui räimede rännet võidakse oluliselt mõjutada, siis tuleb aladest PT2, PT3 ja PT5 loobuda.

Uuringuid vajavad ka PT7 ala osaline kattumine räimede rändeteega ning PT1 kattumine räime ja

lesta kudealadega. Uuringu tulemuste alusel saab teha järeldusi, kui suures mahus ja kuhu on PT1

ja PT7 alal võimalik tuulikuid rajada. PT7 arendamisel tuleb teha nahkhiireuuringud, millest

lähtudes saab otsustada tuuleenergia tootmise võimalikkus seal. (Lkd 109, 113–118, 232–233, 238–

239.)

Kirjeldatud linnustiku, kalade ja nahkhiirte uuringute puhul on tegu geograafiliselt ja mõjult

laiaulatuslike kumulatiivsete mõjude hindamist eeldavate uuringutega. Suures osas on nende

esemeks olemasolev keskkond, mille uurimist ei saa takistada planeeringulahenduse abstraktsus.

Selliste uuringute tegemine on KSH, mitte üksikute üksnes piiratud alal asuvate tuuleparkide KMH

ülesanne. Viimase vaatlusobjekt piirdub eeskätt konkreetse(te) ehitis(t)ega ja toimub pärast

strateegilise valiku tegemist ehk KSH direktiivi art 5 lg 2 seisukohast liiga hilja. Kõnealune teave

tuleks välja selgitada võimalikult varases arendustegevuse staadiumis KSH käigus. Isegi kui

hilisemates loamenetlustes on võimalik keskkonnakaalutlustele tuginedes keelduda loa andmisest,

ei õigusta see mereplaneeringu kehtestamist tegevuse eelisarendamiseks, mille puhul pole teada,

kas seda põhimõtteliselt üldse teha tohib. Seega tulnuks kirjeldatud teave välja selgitada

mereplaneeringu KSH raames ning uuringute tulemusena väljaselgitatav keskkonnateave

integreerida mereplaneeringu lahendusse.

32. Vaidlusaluse mereplaneeringu KSH aruande ptks 4.2.4 kirjeldatakse erinevaid võimalikke

merekaabli paigaldamise tehnoloogilisi lahendusi ning nii paigaldamise kui ka hilisema käitamisega

kaasnevaid lühi- ja pikaajalisi mõjusid (mitmel pool siiski klausliga alusandmete puudulikkusest).

Planeeringu seletuskirjas (lk 20–22, 27) ega põhijoonisel ei ole kindlaks määratud kavandatavate

merekaablite kulgemise koridore ega maale jõudmise punkte. Esitatud on vaid tuuleparkide

20(27)

3-16-1472

arendusaladest lähtuvad merekaabli esialgsed ühendussuunad ja üksikud maismaalt lähtuvad

suunad. Seega ei ole vaidlustatud planeeringu põhjal selge merekaabli kulgemise koridor, sh kas see

liigub noolte alguspunktidest sirgjoones mööda merepõhja ja viiakse lähimas punktis maismaale

vm. Merekaablite täpsemate trasside määramata jätmist põhjendatakse asjaoluga, et „tuulikute

paigutamine tuuleenergia tootmise alale sõltub paljudest teguritest ja on vaja teha täiendavaid

uuringuid /…/ Kaabli täpne asukoht sõltub tuuleenergia arendusalade elluviidavusest,

tuulegeneraatorite arvust, paigutusest ja kujust, tuulikute tehnilistest parameetritest jm.“ (lk 21)

Merekaablite potentsiaalselt võimalike koridoride välja selgitamata jätmine, samuti merekaablite

mõjude hindamata ja kaalumata jätmine on vastuolus kohustusega hinnata KSH käigus

kumulatiivseid ja laiahaardelisi mõjusid võimalikult vara (arvestades kaablikoridoride omavahelist

koostoimet kui ka koostoimet tuulikuparkide ja maismaaga) (KeHJS v.r § 40 lg 4 pd 6 ja 7; vt ka

otsuse pd 22 ja 24). Seda enam, et PlanS v.r § 7 lg 3 p 10 järgi oli just maakonnaplaneeringu

ülesandeks tehnovõrkude koridoride määramine. PlanS v.r § 7 lg 3 pst 10 tulenev koridori

määramise kohustus ei iseenesest tähenda seda, et otsustada tuleks täpne merekaabli kulgemise

asukoht. Samuti võib maakonnaplaneering jätta tehnovõrgu koridori määramata, kui määramine

toimub hilisema teemaplaneeringuga (PlanS v.r § 7 lg 2 p 2). Küll aga tuleb merre tuuleenergia

tootmise alade planeerimisel strateegilisest vaatenurgast hinnata ka nende alade jaoks vältimatult

vajalike merekaablite mõjusid.

33. Vabariigi Valitsuse 18. juuli 2013. a korraldusega nr 337 algatati Hiiu maakonnaplaneering

2030+, mis võeti vastu 9. juunil 2016 (s.o 11 päeva enne mereplaneeringu kehtestamist) ja

kehtestati 20. märtsil 2018. Kõnealusel maismaa maakonnaplaneeringu põhijoonisel on märgitud

kavandatavate elektriliinide orienteeruvad asukohad, sh ka merekaablite maismaale jõudvad otsad

(joonis on samuti seletuskirja lk 54). Kuigi vaidlusaluse mereplaneeringu seletuskirjas kinnitatakse,

et planeeringu koostamisel analüüsiti seoseid maismaaga (lk 5), siis kaablite koridore ega mõju

maismaal paiknevale ei käsitletud (lk 21). KSH aruandes piirdutakse nendinguga, et „kaablite

paigaldamisest tingitud mõju ei ole maismaaelupaikadele välistatud ja eeskätt võib kaablite

paigaldamine põhjustada elupaikade füüsilist kahjustamist.“ (lk 95)

Maismaal paiknev ei ole vaidlusaluse mereplaneeringu reguleerimisesemes, st mereplaneeringuga

ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult siduvalt kindlaks määrata ega peagi. Eeltoodu ei tähenda,

et seosed maismaaga tuleks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav

mõjutab merekaablite kaldaga ühendamise tõttu ka maismaad. Maismaal avalduvad

mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse, kuna mereplaneeringu

kehtestajal peab kujunema veendumus, et tuuleparkidest lähtuvate merekaablite ühendamine

maismaaga on põhimõtteliselt võimalik. Lisaks, nagu öeldud, tuleb KSH aruande koostamisel

arvesse võtta kogu olemasolev teadmine. See hõlmab ka kõigi juba teadaolevate paralleelsete

arendustegevustega arvestamise kohustust. Kolleegium on varem rõhutanud, et mitme samaaegse

planeerimismenetluse puhul tuleb korrektseks kaalumiseks teises asjakohases planeeringus

sisalduvat silmas pidada (haldusasi nr 3318815, p 23).

21(27)

3-16-1472

34. Eeltoodust tulenevalt ei vasta KSH kehtivast õigusest tulenevatele nõuetele: mitmed KSH

raames hinnatavad tuulikute ja kaablite mõjud ja seosed on välja selgitamata ning asjakohased

uuringud tegemata.

Nn Natura hindamine

35. Vaidlusaluse mereplaneeringu KSH aruandes märgitakse, et Hiiu merealal asub 11 Natura 2000

ala, nendest 3 linnuala ja 8 loodusala (kõik kolm linnuala kattuvad loodusaladega) (KSH aruande

lk 169). Planeeringuga ei kavandata tegevusi, mis oleks seotud loodus- ja linnualade kaitse

korraldamisega.

36. Nõukogu 21. mai 1992. a direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (elupaikade direktiiv) art 6 lg 3 sätestab esiteks Natura alade

hindamiskohustuse ja teiseks tegevusele loa andmise lubatavuse eeldused (säte laieneb ka

linnustiku elupaikadele – vt art 3 lg 1, art 7). Need on järgmised: „Iga kava või projekti, mis ei ole

otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt

avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt

hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud

asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel

ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda

asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku

arvamuse saamist.“

37. Elupaikade direktiivi eeltoodud sätted on üle võetud mh KeHJS v.r §ga 45. KeHJS v.r § 45 lg 2

sätestas, et strateegilise planeerimisdokumendi võib kehtestada juhul, kui seda lubab Natura 2000

võrgustiku ala kaitsekord ning strateegilise planeerimisdokumendi kehtestaja on veendunud, et

kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkusele ega mõjuta

negatiivselt selle ala kaitse eesmärki.

38. Elupaikade direktiivist ega KeHJS-st ei nähtu, et eeltoodud sätted ei kehtiks

maakonnaplaneeringu puhul, mille ülesanded on loetletud PlanS v.r § 7 lgs 3. Maakonnaplaneering

oli vastavalt KeHJS v.r § 31 ple 1 strateegiline planeerimisdokument KeHJS v.r § 45 mõttes.

Maakonnaplaneeringu ülesannete hulka kuuluvad lisaks üldiste ruumilise arengu põhimõtete ja

suundumuste määramisele ka näiteks majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja looduskeskkonna

arengu vajaduste tasakaalustamine, maa- ja veealade üldiste kasutustingimuste määratlemine,

tehnovõrkude koridoride ja muude tehnorajatiste paigutuse määramine, rohelise võrgustiku

toimimist tagavate meetmete kavandamine jms.

22(27)

3-16-1472

39. Euroopa Komisjoni üldises Natura juhendis (Managing Natura 2000 Sites. The provisions of

Article 6 of the 'Habitats' Directive 92/43/EEC, 2000) küll eristatakse vahetu mõjuga detailsemaid

maakasutuse planeeringuid ja üldisemaid, mis loovad üksnes raamistiku otsest õiguslikku mõju

omavatele lubadele, kuid märgitakse, et mõlemad tuleb lugeda direktiiviga hõlmatuks. Välistatud

on üldjuhul vaid poliitilist tahet väljendavad dokumendid (p 4.3.2).

Tuuleenergiale keskenduvas juhendis (Wind energy developments and Natura 2000, 2011) selgitab

Euroopa Komisjon, et elupaikade direktiivi art 6 alla kuuluvad kavad, mis loovad arendustegevusele

raamistiku. See tagab, et võimaliku mõjuga Natura 2000 võrgustiku alale arvestatakse juba

strateegilise planeerimise tasandil (lk 67). Tuuleparkide strateegiline planeerimine suurele alale

korraga aitab kõige tõhusamalt vähendada nende mõju elusloodusele juba varajases

planeerimisstaadiumis ning planeerimismenetluse esmane eesmärk peab olema sobivate

asukohtade valik, et vähendada mõju Natura aladele ja liikidele (lk 47). Ka selgitatakse, et

tuuleparkide mõju hinnates tuleb arvestada, et mõju ei pruugi piirduda tuulikutega, vaid lisanduvad

ka juurdepääsuteed, vundamendid, elektrikaablid jms ning kõiki neid aspekte tuleb mõjude

hindamisel arvesse võtta (lkd 31, 64). Seejuures on oluline juurdepääsu elektrivõrgule arvesse võtta

juba varajases planeerimisstaadiumis, kuna ka sellel infrastruktuuril võib olla oluline mõju

looduskeskkonnale. Meretuuleparkide puhul julgustatakse elektrivõrgule ligipääsu vaatamist

rahvusvahelises perspektiivis, sest see võib pakkuda tõhusamaid koordineeritud lahendusi.

Kaablipaigutuse varajane arvestamine aitab leida optimaalsed asukohad ka tuuleparkidele (lk 51).

Vastuolus KeHJS v.r § 45 lgga 2 lubavad Eesti „Juhised Natura hindamise läbiviimiseks

loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 rakendamisel Eestis“ (mereplaneeringu koostamisel olid aluseks

2013. a kehtinud juhised; 2016. a juhised on antud küsimuses samasisulised) kõrgema taseme

planeeringute puhul piirduda ainult eelhinnanguga (lk 59). See seisukoht ei tugine aga ühelgi

õigusnormil. Samuti tuleb rõhutada, et antud juhul rajatakse tuulepargid vahetult

maakonnaplaneeringuna kehtestatud mereplaneeringu alusel väljastatavatele lubadele tuginedes,

s.o täiendavaid planeeringuid ei koostata.

Ükski eelnimetatud juhenditest ei ole siduv õigusakt, vaid eeskätt on tegu õigusnormide

tõlgendamist abistavate halduseeskirjadega (vt nt otsused haldusasjades nr 331816, p 21;

nr 3316116, p 15).

40. Vaidlusaluse mereplaneeringu KSH käigus tehti Natura eelhindamine, mille tulemusena jõuti

järeldusele, et mõningane negatiivne mõju loodusaladele ja nende kaitse-eesmärkidele võib

kaasneda mitme planeeritava tegevuse elluviimisega. Tuuleenergia tootmise alade jaoks vajalike

kaablite paigaldamine võib mõjutada maismaal olevaid elupaiku, kuid neid mõjusid ei ole KSH

raames käsitletud. KSH aruandes märgitakse ka: „Planeeritud tuuleenergia tootmise alade PT1–PT5

ja PT7 rajamisel võib Natura linnualade kaitse-eesmärkide täitmisele kaasneda negatiivne mõju,

mille hulka kuulub lindude häirimine, kokkupõrkeoht, peletamine ja väljatõrjumine,

lendamisbarjäär ja elu- ning toitumisalade hävimine. Mõju suurendab planeeritavate avamere-

tuuleparkide asukoht, mis ühtlasi jääb suurele Ida-Atlandi lindude rändeteele, mida iga aastaselt

läbib ligi miljon veelindu. /…/ Seoses kaabelühenduse loomisega suureneb piirkonnas ajutiselt

23(27)

3-16-1472

inimtegevus (kaablite paigaldamine, alajaama ehitamine), mis on linde häiriv faktor.

Kaabelühenduse opereerimise perioodil võib toimuda teatav linnustiku häirimine, kui toimub

alajaama külastamine ja/või kaabli parandustööd vmt. Kuna vähesel määral muudetakse ka

merepõhja elustikku, võib see mõjutada bentosetoidulisi linde.“ Kokkuvõtlikult asutakse

seisukohale, et kavandatavate tegevuste kohta andmete puudumise tõttu (pindala, mõjuala, tööde

maht, kasutatav tehnika jne) ei ole KSH raames võimalik teha Natura hindamist ega anda

lõpphinnangut selle kohta, milline mõju täpselt Natura võrgustiku aladele ja kaitstavatele

elupaigatüüpidele ning kaitstavate liikide elupaikadele avaldub. Edaspidistes etappides tuleb teha

nn Natura hindamine mh ka tuuleenergia tootmise alade PT1–PT5 ja PT7 arendamisel ning

tuulepargi ja mandri vaheliste kaabelühenduste loomisel. (KSH aruande lkd 95, 176, 214-217,

239241)

41. Eeltoodust nähtuvalt ilmnes Natura eelhindamisest, et kavandatav tegevus võib mõjutada

Natura 2000 võrgustiku ala ning seda nii meres kui maismaal. Seega on KeHJS v.r § 45 lgga 2

vastuolus vaidlusaluse mereplaneeringu kehtestamine ilma, et algatataks Natura hindamine ja

selgitataks välja KeHJS v.r § 45 lgs 2 sätestatud eelduste täidetus, s.o planeeringu kehtestamist

lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning strateegilise planeerimisdokumendi kehtestaja on

veendunud, et kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala

terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse eesmärki. Natura hindamine tuleb alati

algatada ja läbi viia, kui on olemas ala olulise mõjutamise võimalus või oht, st võttes arvesse ala

eriomaseid keskkonnatunnuseid ja tingimusi, ei saa objektiivsete asjaolude alusel välistada, et kava

või projekt mõjutab asjaomast ala olulisel moel (C323/17, People Over Wind ja Sweetman, p 34 ja

seal viidatud praktika). Seejuures on vajadusel nõutav kava või projekti alast väljapoole ulatuva

mõju (st antud juhul merekaablite paigaldamise ja käitamise mõju maismaa elupaikadele)

hindamine (C142/16, komisjon vs. Saksamaa, p 29).

42. Ka sisuliselt ei vasta eelhindamise raames tehtud uuringud elupaikade direktiivi art 6 lgst 3

tulenevatele Natura hindamise nõuetele. Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt tähendab asjakohane

hindamine seda, et „selle valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes tuleb teha kindlaks

kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega võivad

avaldada mõju asjaomase ala kaitse-eesmärkidele“. Hinnangus „ei tohi olla lünki ja selles peavad

olema täielikud, täpsed ja lõplikud seisukohad ning järeldused, mis hajutaksid kõik teaduslikult

põhjendatud kahtlused asjaomasel kaitsealal kavandatud tööde mõju kohta“. (C323/17, People

Over Wind ja Sweetman, p 38 ja seal viidatud praktika; C441/17, komisjon vs. Poola, pd 113–114.)

43. Euroopa Kohus on rõhutanud, et elupaikade direktiivi art 6 lg 3 mõttes nõusoleku kavale või

projektile võib anda üksnes juhul, kui ala kaitsestaatus jääb soodsaks, st püsivalt säilivad ala

olemuslikud tunnused, mis on seotud teatud loodusliku elupaigatüübi esinemisega, mille kaitse-

eesmärk õigustas selle ala kandmist ühenduse tähtsusega alade loetellu direktiivi tähenduses.

Püsiva negatiivse mõju puudumine ala terviklikkusele tähendab seda, et teaduslikust seisukohast ei

24(27)

3-16-1472

ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumises. (C441/17, komisjon vs. Poola,

pd 115121 ja seal viidatud praktika.)

44. Eeltoodust tulenevalt ei olnud vastustajal võimalik teha õiguspärast otsust planeeringu

kehtestamise kohta, sest tal puudus KeHJS v.r § 45 lgs 2 kirjeldatud teave, kuna nn Natura

hindamist ei algatatud.

Piiriülene koostöö

45. KeHJS v.r § 40 lg 4 p 7 sätestab, et KSH aruanne peab sisaldama mh piiriülese keskkonnamõju

käsitlust. KSH raames piiriülese mõju hindamise kohustus tuleneb piiriülese keskkonnamõju

hindamise konventsiooni (ehk Espoo konventsioon

i ) KSH protokollist. KSH protokoll on üle võetud

KSH direktiivi (art 7) ning riigisisesesse õigusesse (KeHJS v.r § 46).

46. KeHJS v.r § 46 lg 1 sätestab, et piiriülese KSH sätet kohaldatakse, kui strateegilise

planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasneb oluline keskkonnamõju teise riigi

keskkonnale või kui seda taotleb eeldatavalt oluliselt mõjutatav riik. Espoo konventsiooni lisa 1 p 22

ja KSH protokolli art 4 lg 2 järgi koostoimes lisa 2 pga 15 on tuulepargid kavandatav tegevus, mis

võib eeldatavalt esile kutsuda olulist kahjulikku piiriülest keskkonnamõju. KeHJS v.r § 46 lg 2

reguleerib teise riigi teavitamise kohustust ning lg 3 loetleb andmed, mida teade (KSH protokolli

art 10 lg 2) sisaldama peab. Teavitusele võib järgneda sisuline koostöö, kui mõjutatav pool teatab

osalussoovist: saadetakse dokumendi eelnõu, riik saab osaleda KSH-s, toimuvad konsultatsioonid

(KeHJS v.r § 46 lg 5) ja kaasatakse mõjutatava riigi avalikkus (KeHJS v.r § 46 lg 6). Kui mõjutatav pool

ei teata osalussoovist, siis sisulist koostööd teavitusele ei järgne. Erinevalt tavalisest KSH-st on

piiriülese KSH puhul järelevalvajaks Keskkonnaameti asemel Keskkonnaministeerium (KeHJS v.r § 38

lg 1).

47. Keskkonnaministeerium teavitas Soomet ja Rootsit 15. veebruari 2013. a kirjaga (I kd, tl 209), et

algatati KSH, ja saatis kokkuvõtte KSH programmist. Kirjas märgitakse mh, et tegu ei ole olulist

keskkonnamõju omava tegevusega KSH protokolli art 10 lg 1 mõttes ja et praeguses etapis ei ole

piiriülest mõju ette näha, kuid see võib kaasneda tuuleparkide ja tehniliste rajatiste (kaablid,

torujuhtmed) arendamisel. Kaaskirjas (e-kiri) rõhutatakse, et tegu ei ole KSH protokolli kohase

teavituse, vaid teabe andmisega. Edasisse menetlusse naaberriike ei kaasatud. KSH aruandes on

märgitud, et vaidlusalusel mereplaneeringul piiriülene mõju puudub (lkd 80 ja 225). Piiriülese

keskkonnamõju võimalikku tekkimist mööndakse juhul, kui rajatakse kaabelühendus teiste riikidega

(seletuskiri lk 21).

25(27)

3-16-1472

48. Kolleegiumi hinnangul oleks praegusel juhul tulnud algatada piiriülene menetlus ja saata

naaberriikidele nõuetekohane ametlik teavitus. Kuna tuuleparkide ning neid teenindavate

tehniliste rajatistega võib kaasneda oluline mõju naaberriikide keskkonnale, siis lasus riigil kohustus

algatada piiriülese KSH menetlus sõltumata sellest, et vahetult vaidlusaluse maakonnaplaneeringu

alusel keskkonda mõjutavat tegevust veel ei saa alustada ning vajalikud on täiendavad

loamenetlused. Sarnaselt KSH direktiiviga on KSH protokolli eesmärk tagada teise mõjutatava riigi

(ja selle avalikkuse) kaasamine võimalikult varases staadiumis, kui kõik variandid on lahtised.

Viimast nõuab avalikkuse kaasamise puhul ka Århusi konventsiooni art 6 lg 4. Hiljem

loamenetlustes, mille ajaks põhimõttelised otsused on juba tehtud, ei ole kaasatutel enam võimalik

tuuleenergia tootmise alade valikul sama tõhusalt kaasa rääkida. Piiriülese KSH vajalikkust ja Soome

soovi osaleda menetluses kinnitab ka Soome 31. jaanuari 2012. a kiri Eestile, mis on esitatud Nelja

Energia AS algatatud Loode-Eesti meretuulepargi projekti vee erikasutusloa ja hoonestusloa

menetluste piiriülese KMH raames ja mis sisaldab eri institutsioonide ja organisatsioonide

seisukohti KMH aruande kohta nii kalade kui ka lindude, sh rändlindude probleemidega seoses

(kd 1, tl 81).

49. Keskkonnaministeeriumi 15. veebruari 2013. a kiri ei vasta ka sisuliselt KeHJS v.r § 46 lgs 3

sätestatud nõuetele. Esiteks rõhutab ministeerium ise, et tegu ei ole KSH protokolli kohase teatega.

Teiseks, kuigi üldjoontes võib teatele lisatud kokkuvõtet KSH programmist pidada vastavaks KSH

protokolli art 10 lg 1 p-le a, siis puuduvad nii KSH ajakava kui ka teatele vastamise ja

kommentaaride esitamise tähtaeg (lg 3 pd 3 ja 4).

50. Kolmas isik on kohtumenetluse käigus rõhutanud, et isegi kui oleks pidanud olema tihedam

piiriülene koostöö, siis mereplaneeringu KSH-s on käsitletud võimalikke mõjusid Soome 2012. a

kirjas viidatud linnuliikidele ning seega puudub sisuline vastuolu (kd 5, tl 127). Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu. Nagu eespool kirjeldatud, ei vasta ka KSH aruanne ega nn Natura

eelhinnang seaduses nõutud tingimustele. Lisaks on seetõttu jäänud kaasamata naaberriikide

avalikkus.

51. Piiriülese KSH algatamata jätmine oli eeltoodust tulenevalt vastuolus KeHJS v.r §ga 46 ning

vastuolus KeHJS v.r § 38 lgga 1 teostas KSH üle järelevalvet Keskkonnaministeeriumi asemel

Keskkonnaamet.

IV

52. Eelnevast järeldub, et vaidlusaluse mereplaneeringu KSH ei vastanud kehtivast õigusest

tulenevatele nõuetele: mitmed olulised KSH raames hinnatavad mõjud ja seosed on välja

selgitamata ning asjakohased uuringud tegemata. Nn Natura hindamise algatamata ja tegemata

26(27)

3-16-1472

jätmine oli vastuolus KeHJS v.r §ga 45 ning piiriülese KSH algatamata jätmine KeHJS v.r §ga 46.

Järelevalvet KSH üle oleks pidanud tegema Keskkonnaministeerium, mitte Keskkonnaamet.

53. Kirjeldatud menetlusvead KSH käigus ja nn Natura hindamisel on sellised, mis võisid mõjutada

asja sisulist otsustamist. Sel põhjusel ei ole võimalik kohaldada HMS § 58, mis võimaldaks

ebaoluliste (s.o sisulist otsustamist mittemõjutavate) menetlusvigade korral jätta haldusakti

kehtima. Kuivõrd kaebajad on planeeringu vaidlustanud vaid tuuleenergia tootmisega seotud

probleemide tõttu ning ka kolleegiumi tuvastatud puudused on seotud tuuleenergia tootmise alade

planeerimisega, ei ole põhjendatud tühistada mereplaneeringut täies ulatuses. Seetõttu tuleb

mereplaneering tühistada tuuleenergia tootmise alade osas.

V

54. HKMS § 108 lg 1 järgi tuleb MTÜ Hiiu Tuul menetluskulud vastustajalt välja mõista. Kuigi

mereplaneeringut ei tühistata täies ulatuses, on selle tühistamine tuuleenergia tootmise alade osas

kooskõlas MTÜ Hiiu Tuul kaebuse eesmärkidega, mistõttu ei ole põhjendatud HKMS § 108 lgst 2

lähtudes jätta osa menetluskulusid tema enda kanda. Vastustaja ja kolmanda isiku kulud jäävad

nende endi kanda (HKMS § 108 lgd 1 ja 8). Seda vaatamata asjaolule, et füüsilistest isikutest

kaebajate kaebus jääb rahuldamata. Nende kaebeõiguse puudumine ei olnud ilmselge.

Vaidlusaluse mereplaneeringu vaidlustamiseks kohtusse pöördumist ei saa pidada pahatahtlikuks

või kaebeõiguse kuritarvitamiseks. Samuti arvestab kolleegium sellega, et menetluskulude

väljamõistmise ohul ei või olla keskkonnavaidlustes heidutavat mõju. (C260/11, Edwards ja

Pallikaropoulos, p 35; C470/16, North East Pylon Pressure Campaing ja Sheehy, p 65). Kaebajate arv

ei saanud märkimisväärselt mõjutada ka kolmanda isiku kulude suurust.

55. MTÜ Hiiu Tuul menetluskuluks, mille vastustajalt väljamõistmist ta taotleb, oli halduskohtus

17 481 eurot (sh riigilõiv) ja ringkonnakohtus 12 291 eurot (sh riigilõiv), kokku 29 772 eurot.

Summad sisaldavad käibemaksu. Riigikohtus kantud menetluskulude nimekirja ei ole esitatud.

Kolleegiumi hinnangul on tegu vajalike ja põhjendatud kuludega, mis tuleb vastustajalt välja mõista.

56. Kautsjon tuleb MTÜ-le Hiiu Tuul tagastada (HKMS § 107 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

27(27)