3-17-915/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. juuli 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-915

Haldusasi

MTÜ Keila Roheline Ruum kaebus Keila Linnavolikogu

28.03.2017 otsuse nr 12 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja — MTÜ Keila Roheline Ruum, volitatud esindajad

Siim Vahtrus ja Merlyn Mannov

Vastustaja — Keila linn, volitatud esindaja vandeadvokaat

Allar Jõks

Kolmas isik — Arkaadia Jõesaare OÜ, volitatud esindaja

vandeadvokaat Ain Alvin

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta MTÜ Keila Roheline Ruum kaebus rahuldamata

2. Mõista MTÜ-lt Keila Roheline Ruum Arkaadia Jõesaare OÜ kasuks välja

menetluskulud 400 eurot.

3. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17.08.2018 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine

menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

2(16)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keila Linnavalitsus algatas 01.02.2007 korraldusega nr 29 Keila Jõesaare detailplaneeringu

(DP) ja kinnitas lähteülesanded detailplaneeringu koostamiseks. Planeeringu ala pindalaga ca

20 ha asub Keila linna idaosas, Keila jõe peasängi ja selle taasavatud vasakharu vahel.

2. Keila Linnavalitsus võttis 20.05.2016 korraldusega nr 160 vastu Keila Jõesaare

detailplaneeringu ning suunas selle avalikule väljapanekule 13.06.2016-18.07.2016.

3. Keila Linnavolikogu kehtestas 28.03.2017 otsusega nr 12 osaliselt Keila Jõesaare

detailplaneeringu.

DP kehtestati kruntide pos 1, 1a ja 1b, pos 2, pos 3, pos 9 ja pos 10 osas. Elamumaa krundil

pos 1 asub olemasolev hoonestus, elamumaa krundile pos 2 kavandatakse kuni 4 korteriga

ridaelamu ning elamumaa krundile pos 3 kuni 34 korteriga korterelamu. Krundile pos 9 on ette

nähtud transpordimaa ning krundile pos 10 sotsiaalmaa sihtotstarve. DP-ga taotletakse Keila

jõe kalda ehituskeeluvööndi vähendamist. Keskkonnaamet nõustus Keila jõe kalda

ehituskeeluvööndi vähendamisega 12.12.2016 kirjas nr 7-13/16/7037-8.

4. MTÜ Keila Roheline Ruum esitas 28.04.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila

Linnavolikogu 28.03.2017 otsuse nr 12 tühistamiseks. Koos kaebusega esitati ka esialgse

õiguskaitse taotlus otsuse kehtivuse peatamiseks kuni kohtuasja lõpetava lahendi jõustumiseni.

Tallinna Halduskohus jättis 03.05.2017 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata

ning võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Keila linna ja kaasas kolmanda isikuna

menetlusse Arkaadia Jõesaare OÜ. Tallinna Halduskohus jättis 15.01.2018 määrusega

rahuldamata kolmanda isiku taotluse menetluse lõpetamiseks, lugedes kaebuse tähtaegselt

esitatuks.

Tallinna

Ringkonnakohus

jättis

13.03.2018

määrusega

kolmanda

isiku

määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 15.01.2018 määruse muutmata. Halduskohtu

15.01.2018 määrus jõustus 30.03.2018.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. MTÜ Keila Roheline Ruum taotleb kaebusega (täiendavad seisukohad 20.06.2017,

06.06.2018 ja 27.06.2018) Keila Linnavolikogu 28.03.2017 otsuse nr 12 tühistamist järgnevatel

põhjustel.

1) DP osalise kehtestamise üle otsustamisel on ebapiisavalt välja selgitatud:

a) Kavandatava arenduse keskkonnamõjud. Läbi oleks pidanud viima keskkonnamõju

strateegilise hindamise (KSH). Vastustaja tugineb KSH algatamata jätmisel vaid Hendrikson &

Ko ekspertarvamusele. DP alusel ehitustegevuse teostamiseks pole piisavalt välja selgitatud,

kuidas mõjutaks elamuarendus kaitsealust parki kui tervikut. Elamute rajamine pos 3 vähendab

pargi esteetilist väärtust, kuna pöördumatult muutuvad vaated (varasemalt looduslik vaade

asendub vaatega ehitatud keskkonnale). Planeeringu koostamise käigus ei selgitatud välja,

millisel määral halvendab kavandatav tegevus pargiala kasutatavust rekreatsioonialana ning kas

ja millised on kohalike elanike jaoks alternatiivsed rekreatsioonialad olukorras, kus senine

puhkeala oma väärtuse kaotab. DP pidanuks arvesse võtma, kuidas kavandatav tegevus mõjutab

rekreatsioonialade vähenemise läbi inimeste tervist ja heaolu.

b) Kavandatava arenduse mõjud pargi kasutajatele. Keila elanikele on park olnud

aastakümneid väärtuslik puhkemaastik ja õpilastele loodusõppe läbiviimise koht. Parki läbib

Perakülast Ähijärvele suunduv RMK matkarada, mistõttu on tegemist olulise alaga kohaliku

omavalitsuse ülesel tasandil. Pargi kasutajatel väheneb elamukompleksi rajamise tagajärjel

võimalus ala vabalt kasutada, sest uute elanike võrra suureneb ala kasutatavus. Samuti tuleb

3(16)

hakata arvestama uute elanike huvidega, mis piirab pargi kasutajate tegevusvabadust ja

halvendab ala kasutusvõimalusi avaliku ruumina.

c) Kavandatava hoonestuse sobivus alale. DP-ga ei kehtestatud ühtegi arhitektuurilist

tingimust, mis konkreetse elamukompleksi rajamist reguleeriks. Kehtestatud on vaid üldised

kõrguse ja lubatud hoonestusala tingimused ning nähtud ette, et tuleb korraldada

arhitektuurikonkurss. Seega ei olnud planeeringu kehtestamise ajal selge, kas ja milline saab

tulevane elamukompleks täpsemalt välja nägema ning kas tegemist on arhitektuurselt,

miljööliselt ja esteetiliselt sobiva lahendusega. Kavandatav elamukompleks hakkab rikkuma

vaadet pargi keskelt lagendikult, kuid selle mõju olemus ja ulatus on täpsemalt välja

selgitamata. 2002. a kehtestatud Keila linna üldplaneering (ÜP) näeb küll pargialale ette

elamuehitust, kuid sellest ei saa järeldada, et see on vajalik ka käesoleval ajal. ÜP-ga ettenähtu

on väga üldine ega arvesta tänaseks välja kujunenud reaalsete tingimustega. Vahepeal on

pargiala oluliselt korrastatud ja sellest on saanud väärtuslik linnaehituslik element, mille

säilitamine tuleb tagada.

d) Mõjud kultuuriväärtustele. DP koostamise käigus ei tehtud täiendavaid arheoloogilisi

uuringuid alal, kus on teadaolevalt 1998. a kaitse alla võetud arheoloogiamälestis (pos 3 kohal).

Planeeringu koostamise käigus tehti küll teatud arheoloogilisi eeluuringuid, ent mitte

eelnimetatud alal, sest tollane planeeringulahendus ei näinud ette sellesse ala osasse elamu

ehitamist. Mõjud võivad seejuures olla olulised, kuna planeeringukohase ehitustegevusega (sh

maa-aluse korruse rajamisel) hävitatakse tõenäoliselt alal leiduv kultuurikiht ja sealsed

võimalikud kultuurileiud.

e) Vajadus uute elamupindade rajamise järele ning alternatiivsed võimalused elamupindade

puuduse leevendamiseks. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi uuringule, statistilisele näitajale

vms allikale, mis kinnitaks, et esineb vajadus suurendada omavalitsuses elamupindade arvu

ning selle olulisust. Vastustaja ei ole piisaval määral välja selgitanud, kas ja miks on hädavajalik

rajada uued elamupinnad just DP-s käsitletud alale ning just sel kujul. Isegi kui esineb avalik

huvi elamupindade arvu suurendamiseks, on selleks erinevaid alternatiivseid asukohti.

f) Alternatiivsed võimalused pargiala säilitamiseks tänasel kujul. Vastustaja on kaalunud

alternatiividena vaid seda, kas lubada rajada elamuid kogu parki või vaid osale sellest.

Avalikkuse erakordset suure huvi tõttu oleks pidanud sisuliselt hindama ja välja selgitama

võimalused kogu Jõesaare omandamiseks kokkuleppel või kinnisasja sundvõõrandamiseks.

2) DP koostamine ja kehtestamine on toimunud menetlusnõudeid rikkudes:

a) DP koostamise tellijaks oli planeeringu koostamisest huvitatud eraõiguslik isik (Arkaadia

Jõesaare AS), milline olukord on vastuolus planeeringumenetluse algatamise hetkel kehtinud

planeerimisseaduse (PlanS) § 10 lg-ga 6. Võimatu on olla kindel, kas juhul, kui planeeringu

koostamine oleks allunud nõuetele vastavalt linna kontrollile, oleks jõutud samasuguse

tulemuseni. Otsus tuleks ainuüksi selle rikkumise tõttu tühistada.

b) Keila linnavalitsus on vastanud avalikkuse esindajate korduvatele pöördumistele küll

formaalselt, kuid sisulised vastused mitmes olulises küsimuses on jäetud esitamata (nt

küsimused elamute asukoha valikust; kogu pargiala säilitamise võimalikkusest; ÜP-le

tuginemisest). Samuti on mõningates vastustes meelevaldselt tõlgendatud pöördumiste sisu.

c) Pärast DP sisulise lahenduse ning otsuse aluseks olnud muude asjaolude olulist muutumist

jäeti planeering ja sellega seotud dokumendid täiendavalt avalikustamata. See on vastuolus DP

algatamise ajal kehtinud PlanS § 21 lg-ga 5. Antud juhul muudeti planeeringulahendust oluliselt

vähemalt kahes aspektis: 1) planeering otsustati kehtestada vaid osaliselt; 2) vahetult enne

planeeringu kehtestamist muudeti arendaja ja linna vahelist lepingut viisil, mis mõjutas

planeeringu kehtestamise aluseks olevaid kaalutlusi ning planeeringuga seotud avalikke huve.

4(16)

Kui varasemas (2014. a) lepingus oli ette nähtud vaid teatud pargiosa tasuta võõrandamine

linnale, siis uue lepinguga nähti ette täiendava pargiosa võõrandamine linnale 100 000 euro

suuruse ostusumma eest. Lisaks kogus vastustaja pärast avalikku väljapaneku korraldamist veel

täiendavaid andmeid planeeringu mõjude kohta (OÜ Stratum liiklusmõjude uuring). Sellegi

dokumendiga tutvumise ja selle osas seisukohtade esitamise võimalust avalikkusele ei pakutud.

d) Õigusvastane oli planeeringu KSH algatamata jätmine. Planeeringumenetluses ei hinnatud

mitmeid olulisi mõjusid ja nendega seotud aspekte, mistõttu ei saanud vastustaja olla

veendunud, et KSH algatamiseks puudus alus. KSH algatamine oli nõutav ka planeeringu

lähteseisukohtade p 4.4. kohaselt. Väär on väide, nagu puuduks KSH järele vajadus, kuna

tegemist oleks sisult ÜP KSH-d dubleeriva dokumendiga. ÜP kehtestamisest on möödunud ca

15 aastat ning selle jooksul on nii pargiala kui ka seda ümbritsev keskkond oluliselt muutunud.

Samuti oleks DP KSH olnud oluliselt täpsem. Valdkondlike uuringute tegemine ei saa

vabandada KSH läbi viimata jätmist, kuna nende puhul ei ole ette nähtud olulisi menetluslikke

garantiisid (nõudeid ekspertidele ning avalikkuse kaasamise nõudeid). KSH läbi viimata

jätmise tõttu puudusid isikutel KSH-menetluses ettenähtud võimalused saada planeeringu

mõjude kohta põhjalikumat infot. Samuti puudusid täiendavad kaasarääkimise võimalused,

mida nõuab Eesti kehtiva õiguse kõrval ka rahvusvaheline Aarhusi konventsioon.

3) Vaidlusalune otsus on ebapiisavalt motiveeritud. Selles on toodud välja üksikud kaalutlused.

Mitmes olulises sisulises küsimuses on jäetud kaalutlused esitamata (sh miks on arendaja huve

peetud kaalukamateks kui avalikke huve; miks on arendaja ja avalike huvide

tasakaalustamiseks valitud just selline lahendus; miks leiab linn, et umbes 15 aastat tagasi

kehtestatud ÜP ja selles ettenähtud maakasutus on jätkuvalt aja- ja asjakohane). Mitmed

kaalutlused on esitatud abstraktselt ning paljasõnaliselt, viitamata ühelegi dokumendile või

tõendile. Kuna suur osa kaalutlusi, mida varasemates dokumentides ja kirjavahetuses esitati,

põhjendasid planeeringulahenduse kui terviku valikut, pidanuks kehtestamise otsuses välja

tooma, miks leiti planeeringumenetluse lõppfaasis, et kohane on planeeringulahendus

kehtestada vaid osaliselt.

4) Vastustaja on DP osalisel kehtestamisel lähtunud lubamatutest kaalutlustest.

a) Eksitav on vaidlusaluses otsuses märgitu, nagu kavandatakse planeeringuga varasemates

asukohtades olnud hoonestuse taastamist. Tegemist on uushoonestuste rajamisega. Keila

jõesaarel on mõned elamud küll olemas ka hetkel, kuid planeeritavad elamud ei ole

võrdsustatavad hetkel olemasoleva hoonestusega. Vastustaja väited selles osas, kuidas nägi

välja hoonestus alal aastakümneid tagasi, ei ole määrava tähtsusega, sest tänaseks päevaks on

alal välja kujunenud hoopis teistsugune eesmärk ja kasutusviis.

b) Planeeritava 34 korteriga korterelamu puhul ei ole tegemist väikeelamuga, mida ÜP kohaselt

on lubatud alale ehitada. Elamu mõjud sõltuvad eelkõige selle elanike hulgast. Kuna ÜP ei

defineeri üheselt, mida loetakse selle tähenduses väikeelamumaaks ja mida korruselamumaaks,

tuleks ÜP tõlgendamisel lähtuda eelkõige nende sõnade tavapärasest tähendusest ja linna

senisest praktikast. ÜP tõlgendamisel ei ole kohane juhinduda vastustaja viidatud määrusest

nr 36, kuna see käsitles katastriüksuste sihtotstarbeid. ÜP määrab kindlaks maa-ala

juhtotstarbed. Kuna tegemist on DP kohustusega alaga, ei ole ÜP juhtotstarbe tõlgendamine

vaidlusalusel alal läbi katastriüksuse sihtotstarvete määruse asjakohane. ÜP-s DP-alale ette

nähtud väikeelamumaa juhtotstarve ei ole mõistlikult tõlgendatav viisil, nagu see oleks

mõeldud 34 korteriga maja ehitamiseks. 34 korteriga hoone ei ole mahult ega mõjudelt

võrdsustatav tavapäraselt väikeelamumaale rajatavate individuaalelamute ja paari korteriga

majadega. Keila linnas ei ole kaebajale teadaolevalt senini väikeelamumaale ühtegi nii suurt

elamut ehitada lubatud. Alates ÜP kehtestamisest 2002. a ei ole Keila linnas ehitatud kõrgemaid

kui 2-korruselisi ja enam kui 7 korteriga elamuid. Senise praktika põhjal võib järeldada, et

5(16)

väikeelamumaale rajatakse üksikelamuid või kuni 2-kordseid ridaelamuid, milles korterite arv

ei ületa seitset. 34 korteriga korterelamu rajamine on sellega ilmselgelt vastuolus. Kavandatav

korterelamu maht ületab isegi seni korruselamumaale keskmiselt lubatud korterelamute mahtu.

Seega ei ole planeeritav korterelamu väikeelamu mõiste tavapärast tähendust ega Keila linna

tavapärast praktikat arvestades väikeelamu.

c) Planeeringulahenduse väljatöötamisel ca 15 aastat vanale ÜP-le tuginemine ja muude oluliste

asjaolude ignoreerimine on toonud kaasa sisuliselt ebaõige planeeringulahenduse koostamise.

ÜP ei ole DP koostamisel ja kehtestamisel igal juhul ning tingimusteta siduv. Kehtestatud ÜP

ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste

muutumatuna säilimiseks (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-12-07, p 13). Ka vaidlusalune DP on

kehtivat ÜP-d muutev, mistõttu on ka vastustaja ise leidnud, et Keila linna kehtiv ÜP ei ole DP

kehtestamisel vääramatult siduvaks.

d) Kehtestatud DP jätab tähelepanuta ülekaaluka avaliku huvi pargi säilitamiseks. Otsusest ei

nähtu, et DP kehtestamisel oleks arvestatud nende 1478 inimese seisukohaga, kes soovisid

pargiala säilitamist tänasel kujul. Seejuures ei ole planeeringu koostamisel arvestatud pargi

hoolduskavas sisalduvat eesmärki säilitada park selle ajaloolisel kujul, sh pargiruum ja selle

põhiosade terviklikkus. Jõesaar on osa Keila linna terviklikust puhkealast. Vastustaja on

omistanud maaomaniku huvidele ilmselgelt ülemäärase kaalu, võrreldes muude huvidega. Ühe

isiku huvi ei saa olla kaalukam kui ca 2000 ümbruskonna elaniku huvi pargiala kasutamise

vastu ning loodus- ja muinsuskaitseline, esteetiline ja rekreatsioonivõimaluste olemasolus

seisnev avalik huvi.

e) Elamute rajamisega kaasnevaid liiklusmõjusid ning sellest tulenevad müra, õhusaastet ning

liiklusohutusele avaldatavaid mõjusid ei ole ehitustegevuse planeerimisel piisavalt arvesse

võetud. Jõesaarele viiv üherealine sild tekitab üha tiheneva liikluskoormuse olukorras ohtlikke

olukordi. Juba tänasel päeval on kõnealuses piirkonnas ainsa saarele viiva autoliiklusele sobiva

silla näol tegemist ohtliku pudelikaelaga, kust hädaolukorras võib päästeteenistuse saarele

saamine olla takistatud. Suureneva elanike arvu ja liiklusvoogude korral on juurdepääs saarele

oluliselt takistatud.

f) Loodusliku pargiala vähendamine avaldab negatiivset mõju kaitsealustele nahkhiirtele ja

nende elupaikadele. Elamute rajamisega väheneks oluliselt looduskaitsealuse pargi väärtus

nahkhiirte elupaigana. Isegi kui alal ei asu nahkhiirte pesitsuspaiku, kasutavad nahkhiired

kavandatud ehitusala toitumiseks ja pesitsusalale liikumiseks.

g) Elamuehitust parki ei saa põhjendada linna idaserva jõekalda mahajäetusega. DP ei arvesta

asjaolu, et Keila linn on jõesaarel asuvat parki alates 2008. a regulaarselt hooldanud, pargi

külastatavus on suurenenud ning üha ena linnaelanikke kasutab parki puhkeotstarbel. Lisaks

lähtub ÜP niigi jõesaarele elamuid planeerivate isikute huvidest. Koos juba hoonestatud

kinnistutega moodustaksid kehtestatud planeeringuga täiendavalt hoonestatavad kinnistud

11,74% kogu planeeringualast. Vastustaja vastuses toodud arvutuste aluseks võetud

lähteandmed on ebaõiged, mistõttu on ebaõiged ka arvutuste tulemuste põhjal tehtud järeldused

selle kohta, et väikeelamumaa juhtfunktsiooniga aladel peavad väikeelamumaa või üldmaa

krundid moodustama vähemalt 80% alast. DP kehtestati osaliselt, seega ei saa kruntide pindala

võrrelda kogu algse planeeringuala ulatuses. Kehtestatud DP-ala suuruseks on ligikaudu 3,1 ha.

Koos üldmaaga moodustavad väikeelamud (pos nr 1 ja 2) ligikaudu 1,7 ha, mis on ca 55%

kehtestatud DP-alast. Krunt pos nr 3 moodustab 29% DP-alast. Igal juhul tuleb väikeelamumaa

juhtotstarbega alale ehitamisel vältida üldisele juhtotstarbele vastukäivate ehitiste ehitamist.

5)

Kohalik

omavalitsus

ei

pea

DP

kehtestamisel

lähtuma

Keskkonnaameti

ja

Muinsuskaitseameti

kooskõlastustest.

Teiste

haldusorganite

kooskõlastused

ei

ole

ümberlükkamatud tõendid teatud asjaolude kohta, millele omavalitsus oma otsuse tegemisel

6(16)

tingimata tuginema peab või tohib. Lõppkokkuvõttes vastutab DP kehtestamise otsuse

õiguspärasuse eest kohalik omavalitsus. Seetõttu ei lükka viited kooskõlastustele ümber

kaebuses toodud sisulisi põhjendusi ja tõendeid võimalikest mõjudest ala looduslikele ja

muinsuskaitselistele väärtustele. Lisaks ei saa välistada, et Keskkonnaamet ei oleks

kooskõlastust andnud, kui Keila linn ei oleks ebaõigesti viidanud asjaolule, justkui oleks DP

lahenduse näol tegu avalikustamisel kaasatud kohaliku kogukonna osavõtul valminud

kompromisslahendusega. Keskkonnaamet andis nõusoleku eelkõige väidetavast kompromissist

lähtudes. Keskkonnaamet ei selgitanud ise välja, kas kohalike elanike vastuseis oli vahepeal

lahenduse leidnud.

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata järgnevatel põhjustel (täiendavad seisukohad

06.06.2018 ja 27.06.2018).

1) Kehtiv ÜP on siduv detailplaneeringu koostamisel ning seda ei saa pidada asjakohatuks

põhjusel, et see kehtestati ligi 15 aastat tagasi. ÜP ajakohasust hindab perioodiliselt kohaliku

omavalitsuse volikogu ning tegemist on kehtiva ja ajakohase ÜP-ga. Üldpõhimõte, et

kehtestatud üldplaneeringud on detailplaneeringute koostamise aluseks, on planeerimisõiguses

alates 1995. a, kui jõustus esimene planeerimis- ja ehitusseadus. Kuna see põhimõte on

planeerimisõiguses muutumatuna püsinud juba pea 22 aastat, saab väita, et tegemist on

ruumilise planeerimise ühe aluspõhimõttega. Samas ei tekita ka kehtestatud üldplaneering

isikutele abstraktselt kaitstavat usaldust, et kord kindlaks määratud tingimused säiliksid

muutumatuna.

Kuna Jõesaare arengu põhisuunad on määratud kehtivas ÜP-s, on põhimõttelised arutelud,

vaidlused ja otsustamised maakasutuse juhtotstarbe küsimuses toimunud ÜP menetluse etapis.

Kehtiv ÜP on Jõesaare DP koostamise aluseks koos selles sisalduvate tingimustega. Kehtiva

ÜP kohaselt on enam kui 1/3 Jõesaarest ette nähtud väikeelamumaaks. Detailplaneerimise

etapis ei ole põhimõtteline vaidlus väikeelamumaa maakasutuse sihtotstarbe lubatavuse üle

asjakohane, sest antud maakasutuse sihtotstarve on ÜP-ga kooskõlas. Väide kehtiva ÜP

lähtumisest kolmanda isiku huvidest ei ole käesoleval juhul asjakohane.

2) Planeeritud elamuarendus on kooskõlas ÜP-ga. Kaebaja ei saa tõrjuda linnaruumi

tavapäraselt kuuluvaid ehitisi väitega, et need võib ehitada ka mujale. Juba praegu ei ole

Jõesaare puhul tegemist elamuvaba alaga. ÜP koostamise ja Jõesaare DP algatamise ajal kehtis

Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrus nr 36 „Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende

määramise aluste kinnitamine“, mille kohaselt sisaldas väikeelamumaa mõiste mh

kahekorruseliste kolme või enama korteriga korterelamute maad. Korruselamumaa mõiste

hõlmas seevastu kolme-või enamakorruseliste korterelamute maad. Eeltoodust lähtuvalt on

pos 3 kavandatud 2-korruseline elamukompleks ÜP-st tuleneva väikeelamumaa mõistega

hõlmatud. Ka Harju Maavalitsus kinnitas 01.03.2017 DP heakskiidus nr 6-7/3551määrusele

nr 36 tuginedes, et krundile pos 3 kavandatav 2-korruseline korterelamu on ÜP-ga lubatud.

Isegi juhul, kui 2-korruseline 34 korteriga elamu ei oleks väikeelamumaaga hõlmatud, on see

igal juhul hõlmatud ÜP-s nimetamata sihtotstarbega maa mõistega. ÜP kohaselt peavad

väikeelamu juhtfunktsiooniga aladel väikeelamumaa või üldmaa krundid moodustama

vähemalt 80% alast, seega võib ÜP-s nimetamata sihtotstarbega maa moodustada DP-alast

vähemalt 20%. ÜP-st ei tulene keeldu ehitada vaidlustatud DP-alale mistahes teisi ehitisi, mis

ei ole väikeelamud. Kuna vaidlusalune ala kokku moodustab 11,74% kogu planeeringualast, on

DP igal juhul kooskõlas ÜP-ga. Kui jätta planeeringualal olemasolevate väikeelamute alune

pindala arvutuskäigust välja, moodustavad korruselamud ja ühiskondlik hoone planeeringualast

u 10% ning ka sel juhul on DP-ga kavandatav ÜP-ga lubatud.

3) Vastustaja on DP menetlemisel kaalunud avalikku huvi pargi säilitamise osas ja erahuvi

Jõepargi kinnistu maksimaalses mahus hoonestamise osas põhjalikult ning hinnanud, mis

7(16)

ulatuses Jõesaarele täiendavaid elamuid lubada selliselt, et avaliku huvi ja erahuviga

arvestamine oleks tasakaalus. Jõesaare DP-d on menetletud ligi 10 aastat ning selle tulemusena

on valminud ja osaliselt kehtestatud DP, mis täpsustab kehtivas ÜP-s olevat maakasutust

kaebajale oluliselt soodsamas suunas. Osaliselt kehtestatud DP-s on elamumaa osakaal ÜP-s

lubatuga võrreldes vähenenud ligi poole võrra. Kompromissina on Jõesaare DP kehtestatud

osaliselt ning loobutud on 4 paariselamu kavandamisest ja ehitusõigus elamutele on määratud

ainult kruntidele pos 2 ja pos 3. Eeltoodu kinnitab, kuidas Keila linn on DP menetluse käigus

erinevaid huve kaaludes sobiva lahenduseni jõudnud: avalikke huve arvestades on elamumaa

osakaalu oluliselt vähendatud, erahuve arvestades on elamuid lubatud rajada vaid juba

hoonestatud Jõesaare põhjaossa.

4) Jõesaare puhul ei ole tegemist ilma elamuteta pargialaga. Jõesaarel paiknevad ehitisregistri

andmetel 3 kasutuses olevat elamut: Linnuse tn 1 asub 2-korruseline kaksikelamu, Linnuse tn 2

asub 2-korruseline üksikelamu ja Linnuse tn 4 asub 3 või enama korteriga elamu (registri

andmetel on hoones 9 korterit). Jõesaare DP-s ette nähtud elamud täiendavad seega juba

olemasolevat kompaktset elamu-ja hoonestusala.

5) Jõesaare DP muudab kehtivat ÜP-d Keila jõe äärse ehituskeeluvööndi vähendamise osas

elamumaa kruntidel pos 2 ja pos 3, nähes ette ehituskeeluvööndi vähendamise 50-lt meetrilt 27

kuni 40 meetrini. Vähendamise vajadus on tingitud asjaolust, et ajaloolise karjakastelli kohale

ja krundile pos 2 planeeritud elamud jäävad Keila jõe ehituskeeluvööndisse. Varasema PlanS

§ 9 lg 7 kohaselt võib DP põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtiva ÜP põhilahenduse

muutmise ettepanekut. Keskkonnaamet on 12.12.2016 kirjaga 7-13/16/7037-8 vähendanud

Jõesaare DP-s näidatud viisil ehituskeeluvööndit. ÜP muutmine ehituskeeluvööndi

vähendamise läbi on põhjendatud ajaloolise hoonestuse paiknemisega. Jõesaare DP lahenduse

õiguspärasust on oma kooskõlastustega kinnitanud ka Keskkonnaamet ja Muinsuskaitseamet.

6) Planeeritud elamuarenduse arhitektuurinõuded on selged ja täpsed. DP koostamise eesmärk

ei ole arhitektuurse lahenduse väljatöötamine. See on ehitusprojekti koostamise ja ehitusloa

taotlemise etapi eesmärk. DP algatamise ajal kehtinud PlanS kohaselt määrati DP-s krundi

ehitusõigus ja hoonestusala ning vajadusel ehitiste olulisemad arhitektuurinõuded. Ehitusõigus

sisaldas mh hoonete suurimat arvu, lubatud ehitusalust pinda ja kõrgust krundil. Kõik nõutud

näitajad on Jõesaare DP-s esitatud. Arhitektuurinõuete liigne piiritlemine oleks liialt kitsendav

kavandatava Jõesaare arhitektuurikonkursi suhtes, mille tulemusena soovib vastustaja leida

Jõesaare ajaloolisse keskkonda arhitektuurselt sobivaima lahenduse.

7) Keskkonnaküsimuste lahenduste õiguspärasust DP-s on kinnitanud Keskkonnaamet.

Keskkonnaamet kooskõlastas Jõesaare detailplaneeringu 30.09.2015 kirjaga nr HJR

14-4/15/4152-4. Täiendavalt asus Keskkonnaamet 08.12.2016 kirjas nr 6-5/16/304-2 (kd I,

tl 211) seisukohale, et planeeritava tegevusega ei kaasne eeldatavalt sellist keskkonnamõju, mis

tingiks KSH algatamise vajalikkuse ning kavandatava tegevuse realiseerimisega ei ole ette näha

negatiivset mõju kaitsealustele nahkhiirtele. Järelikult lükkab Keskkonnaameti kooskõlastus

ümber kaebaja väite, et elamuarendusega seatakse ohtu nahkhiirte elu.

Koostöös Keskkonnaametiga viidi Jõesaarel läbi põhjalikke looduskaitsealaseid uuringuid ning

neile tuginedes töötati välja lahendus elamualade ulatuse ja paigutuse määramiseks. Läbiviidud

uuringutest selgus mh, et Keila mõisa pargi puittaimestik on liigivaene. 2016. a tellis vastustaja

Jõesaare DP keskkonnamõju hindamise ekspertarvamuse. Arvamus kinnitas, et KSH

läbiviimine ei ole jätkuvalt vajalik. KSH algatamata jätmist põhjendas vastustaja täiendavalt

20.05.2016 Jõesaare DP vastuvõtmise korralduses.

Vastavalt Harju maakonna teemaplaneeringule „Asustust ja maakasutust suunavad

keskkonnatingimused“ paikneb planeeringuala suures osas rohevõrgustiku tuumalal T9.

Jõesaare DP-s kavandatud hoonestusalad paiknevad valdavalt rohevõrgustiku tuumala

8(16)

põhjaosas. Kuna vaidlustatud DP osalise kehtestamise otsust mõjutanud keskkonnakaitselised

kaalutlused kuuluvad Keskkonnaameti pädevusse, arvestas vastustaja DP menetlusel ja osalisel

kehtestamisel Keskkonnaameti seisukohaga, et elamuarendust võib Jõesaarele keskkonna

seisukohast lubada. Muuhulgas olid määravad Keskkonnaameti järeldused, et elamute rajamine

Jõesaarele ei mõjuta rohelise võrgustiku toimimist ja planeeritava tegevusega ei kaasne

eeldatavalt sellist keskkonnamõju, mis tingiks KSH algatamise vajalikkuse. Keskkonnaameti

12.12.2016 otsuses ei ole selgelt välja toodud, et lähtuti üksnes kompromisskokkuleppe

olemasolust. Keskkonnaamet lähtus kaalutlusotsuse tegemisel tervikuna vastustaja poolt välja

toodud asjaoludest.

8) Elamuarendus ei kitsenda pargi avalikku kasutust. Jõesaar on Keila linna territooriumi osa

ja seega osa linnakeskkonnast. Tiheasustusalal ja linnakeskkonnas elades ei ole privaatsus

üldjuhul eraldiseisvalt kaitstav hüve. Pargi avalik kasutus ja sellega seotud avalik huvi saavad

Jõesaare DP realiseerudes paremini tagatud. Tänasel hetkel eraomandis olev pargiala antakse

üle vastustaja omandisse, selle tagamiseks on sõlmitud taristu rajamise ja kinnistute

võõrandamise leping. Viimane DP lahendus näeb hetke tingimustest ette paremad tingimused

ja planeeringulahendus on kooskõlas avalikes huvides pargi säilitamisega. Viited petitsioonis

antud häältele ei kajasta viimasele planeeringulahendusele antud hääli ning paljud hääletanutest

ei ole Keila linna elanikud.

9) Liiklusvoo kasv ei tekita olulist keskkonnamõju. Stratum OÜ koostatud ekspertarvamuse

põhjal on prognoositav liikluskoormus võetud varuga ning ristmike läbilaskearvutustes oli

näha, et ristmike läbilasketeguri kriitilise piirini (tase D) on veel küllalt ressurssi (enamus

suundi A). Samuti ei nähtu ekspertarvamusest, et pos 2 ja 3 elamute lisandumisega tekiks

parkimisprobleeme. Eksperdi hinnangu kohaselt on oluline tagada ohutu liikumisvõimalus

kergliiklejatele. Vastustaja hinnangul toob Jõesaare DP-s näidatud Linnuse tänava lahendus

kaasa Linnuse tänava läbilaskevõime paranemise ja tagab kergliiklejate ohutu liikumise, kuna

see näeb Linnuse tänava äärde ette ka jalgtee.

10) Kultuuriväärtuste säilimist ja uushoonestuse sobivust on kinnitanud Muinsuskaitseamet.

Koostöös

Muinsuskaitseametiga

viidi

Jõesaarel

läbi

põhjalikke

arheoloogilisi

ja

muinsuskaitsealaseid uuringuid ning neile tuginedes töötati välja lahendus elamualade ulatuse

ja paigutuse määramiseks. Muinsuskaitseamet on 04.02.2015 kirjaga nr 24289 Jõesaare DP

kooskõlastanud.

Kuna

vaidlustatud

DP

osalise

kehtestamise

otsust

mõjutanud

muinsuskaitselised kaalutlused kuuluvad Muinsuskaitseameti pädevusse, arvestas vastustaja

DP menetlusel ja osalise kehtestamise üle otsustamisel Muinsuskaitseameti seisukohtadega.

Määravaks oli Muinsuskaitseameti seisukoht, et elamuarendus ajaloolises mõisapargis on

lubatud ja hoonestusmahud antud piirkonda sobivad.

11) Elamukompleks ei mõjuta pargi ajaloolist vaadeldavust ja vaateid pargist. Jõesaare DP-s

pos 3 kavandatud hoone on ajaloolise topokaardi kohaselt kavandatud samasse kohta, kus

varem paiknes karjakastell. Varasema karjakastelli hoone mahu järgimisega on arvestatud

Muinsuskaitseameti soovil. Kuna kavandatav elamukompleks paikneb kohas, kus paiknes

ajalooline karjakastell, on asjakohatu rääkida olemasolevate vaadete, mis avanevad pargi keskel

asuvalt lagendikult, säilitamise kohustusest. Kõnealune vaade ei ole Keila mõisa pargi ja sellega

seotud olnud ajalooliste hoonete (sh kõnealune karjakastell) paiknemise tõttu olnud alaline.

Jõesaare DP pos 3 korterelamu rajamine ei halvenda ajaloolise Keila mõisa pargi vaadeldavust

ega vaateid pargist, kuna ajalooliselt paiknes pos 3 ehitusõiguse alas karjakastell.

12) DP menetlus on olnud õiguspärane:

a) 13.10.2014 sõlmisid vastustaja, Arhitekti-ja inseneribüroo ARX OÜ ja Arkaadia Jõesaare

OÜ kolmepoolse lepingu DP koostamise ja finantseerimise osas ning kõnealuse lepingu

kohaselt määrati Jõesaare DP tellijaks vastustaja. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-12-07

9(16)

selgitanud, et haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel on määravaks planeeringulahenduse üle

täieliku kontrolli saavutamise hetk. On piisav, kui see toimub vähemalt enne DP vastuvõtmist.

Jõesaare DP võeti vastu 20.05.2016 ehk ligi 2 aastat pärast kolmepoolse lepingu allkirjastamist.

Seega sai vastustaja täieliku kontrolli planeeringulahenduse üle oluliselt enne DP vastuvõtmist.

Asjaolu, et PlanS nõudeid väidetavalt rikkuv leping kunagi kehtis, ei too kaasa DP kehtestamise

otsuse õigusvastasust.

b) Kõigile Jõesaare DP menetluse käigus esitatud arvamustele ja vastuväidetele on vastatud

nõuetekohaselt. See on ka üheks põhjuseks, miks DP algatamisest kehtestamiseni on möödunud

10 aastat. Asjaolu, et avalikkuse esindajad ei pruugi kõigi vastustaja seisukohtadega nõustuda,

ei tähenda, et neid ei oleks esitatud. Vastustaja seisukohta kinnitab ka Harju Maavalitsuse

01.03.2017 DP heakskiit nr 6-7/3551.

c) Kaebaja poolt välja toodud muudatused ei ole käsitatavad planeeringu põhilahenduse

muutmisena ei oma mahult, sisult ega mõjult. Jõesaare DP uuesti avalikustamine ei olnud

vajalik, kuna muudatused olid formaalsed, mitte põhilahendust muutvad.

d) Planeerimisdiskretsiooni teostamisel on vastustaja piisavalt põhjendanud, miks

menetlusosaliste poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud

ning milliste kaalutluste põhjal on osaliselt kehtestatud DP lahenduseni jõutud. Kõik olulised

kaalutlusotsused kajastuvad ka Jõesaare DP osalise kehtestamise otsuses.

13) Keila linna väikeelamu- ja korruselamumaale rajatud ehitiste praktika ei ole asjakohane.

Keila linnal ei ole pädevust nõuda arendajatelt suuremate elamute rajamist. Senisest praktikast

ei saa järeldada, et 34 korteriga elamu oleks lubatuga vastuolus. Keilasse on ehitatud ka 60-

korterilisi elamuid.

7. Kolmas isik Arkaadia Jõesaare OÜ palub jätta kaebuse rahuldamata.

1) Kaebaja pole kaebuse punkti 2.1 alapunkte sidunud mitte ühegi tõendiga.

2) DP on kooskõlas ÜP-ga, millele tuginedes algatas kolmas isik DP kehtestamise menetluse.

ÜP lõi kolmandale isikule õiguspärase ootuse, et sellega kooskõlas olev DP ka kehtestatakse.

3) Ehitamiseks tuleb väljastada ehitusluba, mille saamine pole kindel ja mille väljastamisel

tuleb mh arvestada keskkonnaõiguslike aspektidega ja teiste kaebajale huvi pakkuvate

küsimustega. Näiteks võib ehitusseaduse alusel algatada keskkonnamõjude hindamise või

nõuda täiendavaid ehitusuuringuid, millega tuleb ehitusprojekti koostamisel arvestada. Lisaks

sellele läbib ehitusluba kooskõlastuste ja arvamuste avaldamise faasi, mida tuleb arvesse võtta.

4) Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist.

5) Kolmas isik leiab 21.08.2017 täiendavas seisukohas, et kaebajal puudub kaebeõigus, kuna

kaebaja näol ei ole tegemist reaalselt keskkonnakaitset edendava keskkonnaorganisatsiooniga.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kuna kolmas isik on kahtluse alla seadnud kaebajal kaebeõiguse olemasolu, käsitab kohus

esmalt kaebeõigusega seonduvat.

Praegusel juhul on MTÜ Keila Roheline Ruum esitanud kohtule populaarkaebuse vaidlusaluse

Jõesaare DP osalise kehtestamise otsuse tühistamiseks.

Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks (HKMS § 44 lg 1)

ning muul eesmärgil, sealhulgas teiste isikute õiguste või avaliku huvi kaitseks, vaid seaduses

sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 2). PlanS § 141 kohaselt on igal isikul õigus detailplaneeringu

10(16)

kehtestamise otsuse vaidlustamiseks pöörduda kohtusse 30 päeva jooksul arvates päevast,

millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, kui ta leiab, et otsus on

vastuolus avaliku huviga või kui otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.

Eeltoodust lähtuvalt on detailplaneeringu kehtestamise otsuste vaidlustamisel populaarkaebuse

esitamine lubatud ning kaebeõigus ei sõltu antud juhul sellest, kas kaebaja kvalifitseerub

valitsusväliseks keskkonnaorganisatsiooniks või mitte. Seega on põhjendamatu kolmanda isiku

seisukoht MTÜ-l Keila Roheline Ruum kaebeõiguse puudumisest.

9. Käesoleval juhul on menetlusosaliste vahel vaidlus eelkõige järgnevate küsimuste üle:

1) kas DP osalisel kehtestamisel hinnati piisavalt kõiki planeeringu elluviimisega kaasnevaid

asjaolud/mõjusid; 2) kas DP osalisel kehtestamisel on järgitud seadusest tulenevaid

menetlusnõudeid; 3) kas vaidlusalune otsus on piisavalt motiveeritud ja kaalutlusvigadeta.

10. Üldplaneering on planeeringute hierarhias kõrgema astme planeering, millega peab

detailplaneering kui madalama astme planeering kooskõlas olema. Seega on Keila linna ÜP

Jõesaare DP kehtestamisel siduv ning asjaolu, et ÜP on juba ca 15 aastat vana, aga ka selle

toonase kehtestamise asjaolud, ei näita ÜP asjakohatust ega oma mõju selle kehtivusele.

Vastustaja on siinkohal asjakohaselt osundanud, et üldplaneeringu asjakohasust hindab

perioodiliselt kohaliku omavalitsuse volikogu. On loomulik, et aja möödudes võib

planeeringuala olustik või muud planeeringuga seotud asjaolud mingil määral muutuda. See

aga ei tähenda koheselt, et DP koostamisel ei ole alust kehtivast ÜP-st lähtuda.

11. Keila Linnavolikogu 15.10.2002 määrusega nr 31 kehtestatud Keila linna ÜP-s on Jõepargi

maaüksusele ette nähtud muuhulgas väikeelamumaa juhtfunktsioon. Jõepargi kinnistule on

antud maakasutuse sihtotstarbed järgmiselt: sotsiaalmaa 50%, elamumaa 35% ja kaitsealune

maa 15%. Väikeelamumaa juhtfunktsiooni määramine näitab kohtu hinnangul muuhulgas seda,

et sinna elamu ehitamine (planeeringuga kavandatu elluviimine) ei takistaks iseenesest pargi

jätkusuutlikku arengut.

12. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas väikeelamumaa juhtfunktsiooniga alale (krunt

pos 3) on lubatav 2-korruselise 34 korteriga korterelamu kavandamine.

ÜP-s on väikeelamumaa maakasutustingimusena sätestatud, et selle juhtfunktsiooniga aladel

peavad väikeelamu või üldmaa sihtotstarbega krundid moodustama vähemalt 80% alast

(p 3.1.2). ÜP kehtestamisel on lähtutud sel ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseadusest, mille

kohaselt oli üldplaneeringu ülesandeks territooriumi funktsionaalne tsoneerimine, mis määrab

territooriumi või selle osa kasutamise juhtfunktsiooni. Hiljem on juhfunktsiooni mõiste asemel

võetud kasutusele juhtotstarbe mõiste. Keila linna ÜP koostamise ja Jõesaare DP algatamise

ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määruse nr 36 „Katastriüksuse sihtotstarvete

liikide ja nende määramise aluste kinnitamine“ kohaselt on väikeelamumaaks ka

kahekorruseliste kolme ja enama korteriga korterelamute maa. Korruselamumaaks on kolme ja

enama korruselise korterelamu maa.

Kohtu hinnangul saab nõustuda vastustajaga, et eelneva tõttu ei ole alust pidada krundile pos 3

kavandatud 2-korruselist elamukompleksi vastuolus olevaks Keila linna ÜP-st tuleneva

väikeelamumaa mõistega. On tõsi, et ÜP-st tulenev väikeelamumaa maakasutuse

juhtfunktsioon ei ole samastatav krundi kasutamise sihtotstarbega, kuid ÜP koostamise ajal

kehtinud õiguslikku raamistikku on ÜP sisustamisel võimalik siiski arvestada. Praegusel juhul

sätestas ÜP väikeelamumaa maakasutustingimusena väikeelamu või üldmaa sihtotstarbega

kruntide moodustamise vähemalt 80% alast. ÜP koostamise ajal kehtis määrus nr 36, mis

määras väikeelamumaa sihtotstarbe ka kahekorruseliste kolme ja enama korteriga

korterelamute maale, millele vastab ka krundile pos 3 kavandatav hoone. Üksnes vastustaja

praktika seni väikeelamumaale ja korruselamumaale hoonete kavandamisel ei saa olla

määravaks maakasutuse juhtotstarvete tõlgendamisel.

11(16)

13. Kaebaja leiab, et antud juhul oleks tulnud läbi viia KSH.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 5 kohaselt tuleb menetluse ajal haldusmenetlust

reguleerivate õigusnormide muutumise korral kohaldada menetluse alguses kehtinud

õigusnorme.

DP algatamise ajal kehtinud PlanS § 1 lg 5 ja § 9 lg 12 kohaselt on DP koostamisel KSH

kohustuslik, kui see on nõutav keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi

seaduse (KeHJS) § 33 lg 1 p 3 järgi. Viidatud säte (DP algatamisel kehtinud redaktsioonis) näeb

ette, et KSH tuleb koostada sellise DP puhul, mille alusel kavandatakse KeHJS § 6 lg-s 1

nimetatud tegevust või muud eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga tegevust. Täiendavalt

tuleneb KeHJS § 33 lg 2 p-st 1 kohustus vajaduse korral hinnata DP elluviimisega kaasnevat

keskkonnamõju ka siis, kui DP-ga muudetakse ÜP-d.

Keila Linnavolikogu põhjendas vaidlusaluses otsuses KSH algatamata jätmist muuhulgas

asjaoluga, et Jõesaare DP algatati Keila linna ÜP kohase DP-ga ja ÜP-le on koostatud KSH,

milles on leitud, et ÜP elluviimine planeeritud maakasutuses ei too kaasa olulises mahus

negatiivseid keskkonnamõjusid. Siiski nähtub asja materjalidest, et vastustaja on kaalunud KSH

algatamise vajalikkust ka sisuliselt, tellides Jõesaare DP väljatöötatud lahendusele 2016. a

märtsis keskkonnamõju hindamise ekspertarvamuse Hendrikson & Ko poolt. Ekspertgrupp

jõudis järeldusele, et Jõesaare DP elluviimisel ei ole oodata olulise keskkonnamõju tekkimist

ja KSH läbiviimine ei ole vajalik, kuid arendaja peab rangelt kinni pidama seadusega sätestatud

keskkonnakaitse põhimõtetest. Lisaks eeltoodule on koostöös Muinsuskaitseameti ja

Keskkonnaametiga läbi viidud arheoloogilised ja looduskoosluse uuringud, millele tuginedes

töötati välja DP lahendus elamualade ulatuse ja paigutuse määramiseks. Seega ei ole vastustaja

keskkonnamõjude hindamisel tuginenud ainuüksi ÜP menetluses läbi viidud KSH-le. Lisaks ei

nähtu kohtule asjaolusid, miks ei olnud vastustajal KSH algatamise vajaduse hindamisel õigust

tugineda Hendrikson & Ko ekspertarvamusele.

Vastustajal oli kohustus kaaluda KSH algatamise vajalikkust ning vastustaja on seda ka teinud.

Keskkonnaamet on 30.09.2015 kirjaga nr HJR 14-4/15/4152-4 Jõesaare DP kooskõlastanud

(tingimuslikult) ning andnud 12.12.2016 kirjaga nr 7-13/16/7037-8 lisaks nõusoleku

ehituskeeluvööndi vähendamiseks Jõepargi kinnistul. Keskkonnaamet on nõustunud, et DP

realiseerimisega ja ehituskeeluvööndi vähendamisega ei kaasne olulist mõju keskkonnale.

Vastustaja on KSH algatamata jätmist mh põhjendanud ka 20.05.2016 Jõesaare DP

vastuvõtmise korralduses.

Erinevalt kaebaja seisukohast ei nähtu kohtu hinnangul Keskkonnaameti 12.12.2016 kirjast, et

ehituskeeluvööndi vähendamisel lähtunuks Keskkonnaamet üksnes kompromisskokkuleppe

olemasolust. Keskkonnaamet on nõusoleku andmisel käsitanud vastustaja poolt välja toodud

erinevaid asjaolusid. Kohtu hinnangul puudub alus järeldada, et Keskkonnaamet oleks

kompromisskokkulepet arvestamata jõudnud teistsugusele otsusele.

14. Kaebaja leiab, et Jõesaare DP ei arvesta piisaval määral negatiivsete keskkonnamõjudega.

Asja materjalidest nähtuvalt planeeritakse ehitusõigus ajalooliste hoonete asukohtadele.

Planeeringulahenduse väljatöötamisel on arvestatud pargi valitseja (s.o Keskkonnaameti)

ettepanekuga vähendada hoonestusmahtu ja korrigeerida hoonestuse paiknemist selliselt, et

suur osa pargialast jääks avalikku kasutusse ja ei kaasneks pargis olulisel määral kõrghaljastuse

likvideerimist.

Keskkonnaamet asus 12.12.2016 kirjas nr 7-13/16/7037-8 seisukohale, et kuna hoonestusalade

näol on tegemist karuputke koloonia esinemisalaga, siis on muutunud seal esinevad

looduskooslused väheväärtuslikuks ning kavandatava tegevusega ei ole ette näha

rohevõrgustiku senise toimimise halvenemist. Muuhulgas asus Keskkonnaamet seisukohale, et

12(16)

hoonestusalade iseloomu arvestades ei ole kavandatava tegevuse realiseerimisega ette näha

negatiivset mõju kaitsealustele nahkhiirtele. Nahkhiirte toitumisala ja hoonestusalade vahele

jääb piisavalt puhverruumi ning hoonestusalal endal ei esine Keskkonnaametile teadaolevalt

nahkhiirtele sobilikke puid. Kuna kavandatud hoonestusalad on olnud ka varasemalt

hoonestatud ning piirkonnas esineb veel mitmeid (elu)hooneid, võib Keskkonnaameti

hinnangul eeldada, et nahkhiired on sellise situatsiooniga kohanenud.

Seega ei kaasne Keskkonnaameti hinnangul DP realiseerimisega (sh ehituskeeluvööndi

vähendamisega)

olulisi

keskkonnaprobleeme.

Vastustaja

tugines

DP

kehtestamisel

Keskkonnaameti järeldusele, et elamuarendust võib Jõesaarele lubada. Kaebaja ei ole näidanud,

mis annaks alust kahelda Keskkonnaameti hinnangus ja mis põhjusel ei oleks vastustaja

pidanud Keskkonnaameti kooskõlastusest lähtuma.

15. DP vastuvõtmise ja kehtestamise otsuses on ka välja toodud, et ÜP kohased tegevused

Jõesaarel ei ole ohtlikud inimeste elule ja tervisele ega põhjusta olemasolevale elukeskkonnale

ega looduslikele aladele saastumist, kahjustumist, olulisi jäätmetekkeid või olulist müra

suurenemist.

DP elluviimisel kaasneb küll pargi teatav ümberkujundamine ning samuti väheneb pargi

pindala kavandatud elamute näol, kuid see ei tähenda, et pargi kui avaliku ruumi

kasutusvõimalused sellest tulenevalt oluliselt halveneksid või park kaotaks senise väärtuse.

Park täidab endiselt puhkemaastiku eesmärki, olenemata sellest, et uute elamute rajamisega

suureneb planeeritava ala kasutatavus uute elanike võrra. Nõustuda võib vastustajaga, et pargi

avalik kasutus ja sellega seotud avalik huvi saavad Jõesaare DP realiseerudes isegi paremini

tagatud, kuna eraomandis olev pargiala antakse üle vastustaja omandisse. Selliselt on tagatud

pargiala avaliku kasutamise säilimine. Lisaks on Keskkonnaamet leidnud, et arvestades, et nii

krunt pos 2 kui ka pos 3 on varasemalt olnud hoonestatud, ei suurene varasema kastellihoone

asemel kuni 34 korteriga hoone rajamisega ja lisanduvate elanike ümbruskonda asumisega

oluliselt inimtegevusest tulenev kahjulik mõju (kd I, tl 91).

16. Seda, kas hoone sobib olemasolevasse keskkonda, hindab vastustaja kaalutlusõiguse alusel,

millesse kohus saab sekkuda vaid piiratud ulatuses (HKMS § 158 lg 3). Vastustaja on õigesti

märkinud, et DP koostamise eesmärk ei ole täpse arhitektuure lahenduse väljatöötamine. DP-

ga määratakse (01.02.2007 kehtinud) PlanS § 9 lg 2 kohaselt krundi ehitusõigus (sh hoonete

suurim lubatud ehitusalane pindala ja kõrgus) ja hoonestusala ning vajadusel ehitiste olulisemad

arhitektuurinõuded. Täpsem arhitektuurne lahendus selgub ehitusprojekti koostamise käigus.

Vaidlusaluse otsuse kohaselt korraldatakse planeeritud elamute projektide koostamiseks

arhitektuurikonkurss sobivaima ja parima võimaliku lahenduse väljaselgitamiseks. Muuhulgas

on ka kaebaja esindaja Keila Linnavalitsuse 17.05.2017 koosolekul (kompromiss-

läbirääkimistel) kinnitanud, et on selle poolt, et linn otsib parimat lahendust

arhitektuurivõistluse kaudu, kus ka rahvas saab kaasa rääkida (kd I, tl 53).

17. DP-ga kavandatava hoonestuse puhul ei ole tegemist uushoonestuse rajamisega. Samuti ei

ole vaidlust, et Jõesaare puhul ei ole tegemist täielikult hoonestamata haljasalaga, vaid seal asub

juba praegusel ajal kolm elamut (Linnuse tn 1, Linnuse tn 2 ja Linnuse tn 4). DP-ga

kavandatakse olemasoleva ja varem hoonestatud, ÜP kohaselt elamumaa juhtfunktsiooniga ala

hoonestamist kahel positsioonil. Nii krundil pos 2 kui ka pos 3 on kavandatavad hooned jõest

sarnasel kaugusel ajalooliselt paiknenud hoonetega. Ehitisregistri andmetel paiknes krundil

pos 2 varasemalt muu kolme või enama korteriga elamu (ehitisregistri kood 116060859) ning

elamu ja jõe vahel ka kõrvalhoone, mis Maa-ameti ortofotode kohaselt on lammutatud

ajavahemikus 2002-2007. Krundile pos 3 kavandatud hoone on ajaloolise topokaardi (1958)

kohaselt kavandatud visuaalselt samasse kohta, kus varasemalt paiknes karjakastell (kd I, tl 91).

13(16)

18. Asjaolu, et parki ei otsustatud säilitada täielikult tänasel kujul, ei tähenda, et maaomaniku

huvidele oleks omistatud ilmselgelt ülemäärane kaal. Asja materjalidest nähtuvalt otsustas

kohalik omavalitsus avalikul väljapanekul esitatud vastuväiteid arvestades kehtestada DP vaid

osaliselt, jättes muuhulgas välja krundi pos 5, kuhu oli kavandatud neli paariselamut kaheksa

korteriga. Kehtestamisele mittekuuluvad krundid jäetakse avalikuks kasutamiseks. Planeerigu

koostamisel peab lisaks avalikele huvidele arvestama ka erahuviga (maaomaniku huviga) ning

proovima erinevaid huvisid tasakaalustada. Praegusel juhul ongi võimaliku kompromissi

saavutamiseks vähendatud planeeringuga antavat ehitusõigust sooviga pargiala maksimaalselt

säilitada. Tegemist on kümme aastat kestnud menetluse tulemusena antud otsusega, mille

valmimisel on püütud leida kompromiss kinnistu omaniku ning hoonestuse vastaste vahel.

Vastustaja on planeeringulahendust ning erinevate huvide arvesse võtmist piisavalt

põhjendanud.

19. Jõepargi kinnistul asub kolm kultuurimälestiste riiklikku registrisse kantud riikliku

kultuurimälestist – Keila kindlustatud elamu (reg nr 21517), kindlustatud elamu kultuurkiht

(reg nr 17881) ja kultusekivi (reg nr 17882). Kultuurimälestiste kaitseks on moodustatud

osalisele alale Keila pargi piiridesse kinnismälestiste kaitsevöönd. Keila mõisa park ei ole

muinsuskaitsealune park.

Keskkonnamõju hindamise ekspertarvamuse koostanud ekspertgrupp asus 2016. a märtsis

seisukohale,

et

planeeringulahendus

ei

näe

ette

tegevusi,

mille

tulemusena

keskkonnahäiringutest lähtuvalt avalduksid negatiivsed mõjud riiklikele kultuurmälestistele.

Koostöös Muinsuskaitseametiga viidi piirkonnas läbi arheoloogilised ja muinsuskaitsealased

uuringud, millele tuginedes töötati välja detailplaneeringu lahendus elamualade ulatuse ja

paigutuse määramiseks. Muinsuskaitseamet on 04.02.2015 kirjaga nr 24289 Jõesaare DP

kooskõlastanud. Muinsuskaitseamet pidas elamuarendust ajaloolises mõisapargis lubatavaks ja

hoonestusmahtusid antud piirkonda sobivateks. Arvestades, et Muinsuskaitseamet on DP

kooskõlastanud, pole mõistlikku põhjust arvata, et see oleks vastuolus oluliste muinsuskaitset

puudutavate nõuetega ega tagaks kultuuriväärtuste säilimist. Kaebaja ei ole toonud välja

asjaolusid, mis annaksid alust Muinsuskaitseameti vastavas kooskõlastuses kahelda ja mis

välistaksid DP kehtestamisel sellele tuginemise.

20. DP realiseerimisega kaasnevate liiklusmõjude hindamiseks on tellitud eksperthinnang.

Juurdepääs DP alale toimub üle pärast jõe vasakharu avamist ehitatud silla Linnuse tn

pikendusel. Stratum OÜ poolt koostatud liiklusmõju täiendava ekspertarvamuses (kd I, tl 22)

on leitud, et prognoositava tipptunni liikluse korral ei teki probleemi Linnuse tänava üherajalise

silla võimekusega rahuldada vajalikku liikluse läbilaset. Prognoositav hommikuse tipptunni

liiklussagedus ristlõikes on 52 sõidukit, mis teeb tunni peale taandades vähem kui 1 auto

minutis. Ekspertarvamuse kohaselt, kui ka arvestada hommikuse tipptunni oluliselt suurema

ebaühtlusega, jääb siiski piisavalt varu tagamaks kõigi prognoositavate sõidukite läbipääs silla

ristlõikest. Arvamuses on toodud välja, et oluline on tagada ohutu liikumisvõimalus

kergliiklejatele, mis oluliselt võimaldaks vähendada mootorsõidukiliikluse osatähtsust Keila

lõuna- ja põhjaosa vahelises korrespondentsis. DP-s näidatud Linnuse tänava lahendus näeb

ette Linnuse tänava äärde jalgtee rajamise, mis tagab kergliiklejate ohutu liiklemise.

21. Kaebaja väidab, et DP koostamise tellijaks oli planeeringu koostamisest huvitatud

eraõiguslik isik Arkaadia Jõesaare AS, milline olukord on vastuolus vaidlusaluse DP algatamise

ajal kehtinud PlanS § 10 lg-ga 6.

Planeeringu algatamise ajal kehtinud PlanS § 10 lg 6 sätestas, eraõiguslik isik ei tohi olla

detailplaneeringu koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ega

juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga või

linnaosadega linnades vastavuses linnaosa kehtestatud üldplaneeringuga. Riigikohus asus

14(16)

otsuses nr 3-3-1-12-07 seisukohale, et eraõigusliku isikuga planeeringu koostamise lepingu

sõlmimine vähendab kohaliku omavalitsuse võimalust kujundada planeeringulahendust. Juhul,

kui kohalik omavalitsus korraldab ise planeeringu koostamist, võib erinevate huvide

tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, kui planeeringu tellijaks on

eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik (p 18). Riigikohtu

otsuses nr 3-3-1-12-07 käsitletud juhtumil lõpetati PlanS § 10 lg-t 6 rikkuv leping mõned

nädalad enne planeeringu vastuvõtmist. Kolleegium leidis selles asjas, et kohalik omavalitsus

astus seega samme rikkumise lõpetamiseks ning sai võimaluse planeeringulahenduse

ülekontrollimiseks enne selle vastuvõtmist. Kolleegium leidis, et eraõigusliku isikuga sõlmitud

planeeringu koostamise lepingu hilinenud lõpetamine ei toonud kaasa õigusvastase haldusakti

andmist.

Vastustaja, arhitekti- ja inseneribüroo ARX OÜ ning Arkaadia Jõesaare OÜ sõlmisid

13.10.2014 kolmepoolse lepingu DP koostamise ja finantseerimise osas (kd I, tl 209) ning selle

kohaselt vastustaja on Jõesaare DP tellijaks. Jõesaare DP võeti vastu 20.05.2016 ja kehtestati

28.03.2017. DP kehtestamiseni jäi nimetatud lepingu sõlmimisest (huvitatud isikult tellija

õiguste ja kohustuste ülevõtmisest) üle 2 aasta. Ei ole alust arvata, et selle aja jooksul ei oleks

kohalik omavalitsus saanud detailplaneeringut tellijana muuta, kui oleks leitud huvitatud isiku

huvide põhjendamatut eelistamist või avalike huvide kahjustamist.

22. Kaebaja leiab, et avalikkuse esindajate pöördumistele ei ole nõuetekohaselt vastatud.

Puudub vaidlus, et kaebaja oli teadliku planeeringumenetlusest ja sai väljendada oma seisukohti

planeeringu koostamise käigus, sh esitada vastuväited planeeringu avalikul väljapanekul.

Jõesaare DP avalik väljapanek toimus ajavahemikul 13.06.2016 – 18.07.2016 ning MTÜ Keila

Roheline Ruum esindaja Kirsi-Merilin Põldaru esitas 05.07.2016 ja 18.07.2016

ühispöördumiskirjad. Keila Linnavalitsuse 12.08.2016 kirjaga nr 3.1-3/1079-1 (kd I, tl 18) on

pöördumistele vastatud. Keila Linnavalitsus korraldas 29.08.2016 DP avaliku väljapaneku

tulemuste arutelu, kus Kirsi-Merilin Põldaru esitas samuti kirjaliku pöördumise. Nimetatud

pöördumisele vastas Keila Linnavalitsus 19.09.2016 kirjaga nr 3.1-3/1079-4 (kd I, tl 21).

Harju Maavalitsuses korraldati 03.11.2016 DP avalikul väljapanekul vastuväiteid esitanud

isikute ja kohaliku omavalitsuse esindajate seisukohtade ärakuulamiseks nõupidamine, kus

lisaks Harju Maavalitsuse planeeringu järelevalve komisjoni liikmetele osalesid kohaliku

omavalitsuse esindajad, planeeringu koostaja, Keskkonnaameti esindaja ning mitmed

vastuväidete esitajad. Korrigeeritud detailplaneeringu lahenduse tutvustamiseks ja üles jäävate

vastuväidete väljaselgitamiseks korraldati 15.02.2017 Harju Maavalitsuses täiendav

detailplaneeringu arutelu, kus samuti lisaks Harju Maavalitsuse planeeringu järelevalve

komisjoni liikmetele osalesid kohaliku omavalitsuse esindaja, planeeringu koostaja,

planeeringust huvitatud isik, Keskkonnaameti esindajad ning mitmed vastuväidete esitajad.

Harju maavanem andis planeeringule heakskiidu 01.03.2017 kirjaga nr 6-7/3551 (kd I, tl 94),

milles järelevalve teostaja andis üles jäänud vastuväidete kohta oma kirjaliku seisukoha.

23. Kaebaja hinnangul on DP põhilahendust muudetud, mistõttu oleks tulnud korraldada DP

uus avalik väljapanek. Kaebaja leiab, et planeeringulahendust muudeti oluliselt, kuna

planeering otsustati kehtestada vaid osaliselt ning enne planeeringu kehtestamist muudeti

arendaja ja linna vahelist lepingut DP kohase taristu rajamiseks ja kinnistute võõrandamiseks

(kd I, tl 34).

Jõesaare DP algatamise ajal kehtinud PlanS § 21 lg 5 sätestas, et kui avaliku väljapaneku ja

avaliku arutelu tulemuste alusel tehtud parandused ja täiendused muudavad planeeringu

põhilahendusi, korratakse planeeringu kooskõlastamist isikuga, keda muudatus puudutab, ning

15(16)

avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu planeeringu muutmise järel vastavalt selle seaduse §-

des 17–20 ja §-s 21 sätestatule.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja poolt välja toodud muudatused ei ole käsitatavad

planeeringu põhilahenduse muutmisena. DP osalise kehtestamise (hoonestusala vähendamise)

puhul on tegemist avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemusena sündinud muudatusega,

millega sooviti lähendada detailplaneeringulahendust selle vastuseisjatele. Kohus viitab

siinkohal ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2013 otsusele nr 3-13-868, kus ringkonnakohus

selgitas põhilahenduse muutmise mõistet näidete varal järgmiselt: „…kui läbirääkimiste

tulemusena vähendatakse ehitusealust pindala või krundil liigutatakse hoonestamiseks ette

nähtud ala, pole ilmselt tegu põhilahenduse muutmisega.“ Samuti märkis ringkonnakohus

nimetatud otsuses, et igal üksikul juhul tuleb hinnata, milline on planeeringu põhilahendus ja

kas seda muudetakse, kuid need kriteeriumid ei saa olla väga karmid, sest vastasel korral võiks

oht, et kulukat menetlust tuleb korrata, hakata pärssima erinevate huvigruppide seisukohtade

arvestamist avaliku arutelu tulemusena (p 22). Samuti tuleb haldusorganil arvestada ka

planeeringust huvitatud isiku õigusega, et menetlus viidaks läbi mõistliku aja jooksul.

24. Eeltoodud põhjustel jääb kaebus rahuldamata.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

poolele (HKMS § 108 lg 8). Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku

kulud tema enda kanda. Arkaadia Jõesaare OÜ on praegusel juhul kolmas isik vastustaja poolel.

25.1 Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

25.2 Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu jäävad

vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

25.3 Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb kaebajal HKMS § 108 lg 8 järgi kanda ka kolmanda

isiku menetluskulu. Kolmas isik taotleb õigusabikulu väljamõistmist 3900 euro ulatuses

(käibemaksuta) ning palub alates kohtulahendi jõustumisest välja mõista ka võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud viivis. Menetluskulu nimekirja kohaselt (kd II, tl 3)

on kokku õigusabi osutatud 19,5 tundi, tunnihinnaga 200 eurot (käibemaksuta).

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus leiab, et kolmanda kasuks välja mõistetavaid menetluskulusid tuleb vähendada.

Menetluskulude nimekirja loetelus toodust on kaebusele vastamisega seostatav 6 tunni ulatuses

osutatud õigusabi (1,2+2,9+0,6+1,3), kuid vaid osaliselt. Menetluskulu nimekirjast nähtub, et

seejuures viidatakse kolmanda isiku 06.06.2017 seisukoha koostamisele ja esitamisele, millest

enamus seondus aga taotlusega lõpetada haldusasja menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu,

kusjuures vaidlustatud otsuse õiguspärasuse analüüs sisaldus 1 lk-l, ning teiste menetlusosaliste

seisukohtade analüüsile. Seega ei pea kohus menetluskulu selles osas täielikult vajalikuks ja

põhjendatuks.

Ülejäänud osas (19,5-6=13,5 h) seonduvad õigusabikulud kolmanda isiku poolt kaebaja

20.06.2017 vastuväidetele 21.08.2017 seisukoha koostamise ja esitamisega, mis keskendub aga

täiel määral kaebuse tähtaegsuse ja lubatavuse küsimustele, ning halduskohtu 15.01.2018

määrusele järgnenud kaebaja algatatud määruskaebemenetlusega. Kuna halduskohus luges

viidatud määruses kaebuse tähtaegseks ja Tallinna Ringkonnakohus nõustus 13.03.2018

määruses halduskohtu seisukohaga ja jättis määruskaebuse rahuldamata, samuti kuna kohus

pidas eelnevalt põhjendamatuks kolmanda isiku seisukohta MTÜ-l Keila Roheline Ruum

kaebeõiguse puudumisest, ei pea kohus nende küsimustega seonduvaid menetluskulusid

vajalikeks ega põhjendatuks.

16(16)

Kohus peab eeltoodust tulenevalt praegusel juhul põhjendatuks ja mõistlikuks välja mõista

kaebajalt kolmanda isiku kasuks menetluskulud 400 eurot.

25.4 Kohus märgib, et viivise väljamõistmiseks puudub alus. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-

3-1-37-16, et HKMS § 108 lg 12 viitab küll, et menetluskulude jaotusele kohaldatakse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §‑des 173 ja 175 sätestatut, kuid TsMS §-i 177, mille

lg 2 näeb ette viivise VÕS § 113 ulatuses, halduskohtumenetluses kohaldamiseks puudub alus

(p 26).

/allkirjastatud digitaalselt/