1-08-12274/8 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-12274 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia Katškovskaja ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 23. september 2009. a, Tallinn Kriminaalasi N.N-i süüdistuses KarS § 183 lg 1 ja § 200 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 3. juuni 2009. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann Prokurör Ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann Süüdistatav

N.N , emakeel vene keel, , ik. xxx

kodakondsuseta, keskharidus, ei tööta, eluk. Xxxxxxx xx-x

xxxxxxx, varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral, viimati 1.10.1997 a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi Kaitsja Advokaat Mariann Tusti

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 3. juuni 2009. a otsus tühistada osaliselt ja nimelt: 1.1 N.N-i süüditunnistamises KarS § 183 lg 1 järgi; 1.2 N.N-ile KarS § 74 alusel mõistetud katseaja alguse osas; 1.3 N.N-ilt menetluskuluna kaitsjatasu väljamõistmise osas; 1.4 N.N-ile KarS § 75 alusel mõistetud käitumiskontrolli kohustuste osas.

2. Teha uus otsus, millega: 2.1 Jätta N.N-ile KarS § 183 lg 1 järgi esitatud süüdistusest välja koosseisuline tunnus „väikese koguse narkootilise aine edasiandmise eesmärgil valdamine“. Muus osas, sh

2 mõistetud karistuse osas, jätta maakohtu otsus muutmata.

2.2 N.N-ile KarS § 74 alusel mõistetud katseaja kulgemise alguseks määrata 3. juuni 2009. a.

2.3 Maakohtu poolt N.N-ilt menetluskuluna välja mõistetud kaitsjatasu

summast 2920 krooni ja 50 senti jätta 1900 krooni riigi kanda. N.N tuleb tasuda menetluskuluna kaitsjatasu 1020 krooni ja 50 senti.

2.4 Karistusseadustiku § 75 lg 2 p 2 alusel määrata, et N.N on kohustatud käitumiskontrolli ajal mitte kasutama narkootikume.

2.5 Süüdistatava suhtes valitud tõend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. 3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 4. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.N anti kohtu alla antud süüdistatuna järgmiste kuritegude toimepanemises:

1.1 Ta omandas ebaseaduslikult ja edasiandmise eesmärgil väikeses koguses narkootilisi aineid marihuaana ja amfetamiin, mida hoidis enda juures ning millest koostas valgete salvrätikute, kollase maalriteibi ja pruuni teibi abil paki, mille viskas 18.09.2006.a Murru Vangla territooriumile Oma tegevusega pani N.N pani toime KarS § 183 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo,

s.o väikeses koguses narkootilise aine ebaseadusliku edasiandmise eesmärgil omandamise, valdamise ja narkootilise aine edasiandmise.

1.2 Samuti ründas ta 25.09.2007.a kl 19.30 ajal Tallinnas XXXXXXXX tänaval võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil T. K.. Ta lükkas kannatanut selja tagant ja haaras kannatanu kotist. Tasakaalu kaotanud T. K. kukkus maha, vigastades puusaliigest ja parema käe küünarliigest. Maas lamava kannatanu käest tõmbas N.N ära käekoti ja põgenes sellega, põhjustades kannatanule kahju kokku 7085 krooni. Seega pani N.N toime KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. süüdi KarS § 183 lg 1 Harju Maakohtu 3. juuni 2009. a otsusega tunnistati N.N

järgi ja mõisteti talle karistuseks kaheksa kuud vangistust, millest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg kolm päeva. Süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi mõisteti N.N õigeks. KarS

§ 74 ja § 75 alusel määrati, et mõistetud karistus jäetakse 18 kuulise katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Katseaja alguseks määras kohus kohtuotsuse jõustumise hetke.

2.1 süü KarS § 183 lg 1 järgi; süüdistuses Kohus leidis, et täielikult on tõendatud N.N-i kirjeldatud kuriteo toimepanemist tunnistas ka N.N ise.

2.2 õigeks, kuivõrd ei leidnud Süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi mõistis kohus N.N-i tõendamist, et just tema oli T. K. rünnanud isikuks.

3

2.2.1 Kuigi kannatanu T. K. kirjeldas kohtueelses menetluses mitmel korral teda rünnanud isikut, leidis kohus, et tema kirjeldused on liialt üldsõnalised. Esmalt osundas kannatanu N.N-ile

kui teda rünnanud isikule politseis fotoalbumeid vaadates. Kuigi kannatanu oli eelmisel päeval kirjeldanud teda rünnanud isikut kui tumeda naha, kitsaste näojoonte ja kõhna kehaehitusega meest, kellel oli seljas punakas või kirsipunane pintsak ja jalas tumedad püksid, ei nähtu, milliste tunnuste

alusel tundis kannatanu Š. Matõkanovi ära fotoalbumis esitatud piltidelt. Milliste tundemärkide

alusel osundas kannatanu N.N-ile kui kuriteo toimepannud isikule hilisemalt, s.o äratundmiseks esitamistel, on samuti ebaselge. Nimelt tuleb kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka see, milliste tunnuste alusel N.N ära tunti. Seega enne äratundmiseks esitamist oleks tulnud kannatanu nende tunnuste osas üle kuulata, mida aga ei tehtud. Seetõttu oli kohtul raske hinnata kannatanu väidet, et ta tundis süüdistatava ära näo järgi.

2.2.2 väite kohaselt on tal vähe üleriideid, ta omab vaid Kohus märkis veel, et N.N-i

sooja pikka kapuutsiga jopet ja Adidas tuulepluusi, mida ta kandis ka septembris, s.o kuriteo toimepanemise ajal. Kuigi juba järgmisel päeval peale kuriteo toimepanemist oli teada kahtlustatava isik, viidi N.N-i elukohas läbiotsimine läbi alles kolme kuu pärast – seda tehti eesmärgiga

leida kannatanult hõivatud asju, kuid jäeti kontrollimata ja kirjeldamata süüdistataval olemasolev

riietus. Kuigi kannatanu kirjeldas esmasel ülekuulamisel teda rünnanud isiku riietust, ei ole seda

süüstavat asjaolu - punaka või kirsipunase nahktagi olemasolu või puudumine süüdistatava garderoobis – kontrollitud.

2.2.3 Kokkuvõtvalt märkis maakohus, et röövimine on esimese astme kuritegu, mille avastamine

nõuab operatiivset tegutsemist, kahtlustatava suhtes süüstavate tõendite kogumist ja kahtlustatava alibi kontrollimist. Käesoleval juhul on kohtueelses menetluses aga piirdutud kannatanu ütlustega, milles viimane tundis fotodel ja äratundmiseks esitatud isikute hulgas N.N-i ära kui mehe,

kes pani toime röövimise. Arvestades, et kohtueelses menetluses on kannatanu kirjeldanud teda rünnanud isikut ainult üldsõnaliselt ja ka erinevalt, ei ole käesolevas kriminaalasjas kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitaks N.N-i süüd vaatluse all olevas kuriteos. Samuti ei ole kontrollitud süüdistatava väidet, et kuriteo toimepanemise ajal oli ta kodus. Kohus sedastas, et KrMS § 7 lg 3

alusel tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ja tegi süüdistatava suhtes õigeksmõistva otsuse.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann, kes palub maakohtu otsuse tühistada ning teha N.N-i suhtes süüdimõistev otsus KarS § 200 lg 1 järgi. Apellatsiooni põhiväited on järgmised.

3.1 Apellant ei nõustu kohtu väitega, et kannatanu on kirjeldanud teda rünnanud isikut põhiliselt

üldjoontes. Kohtuistungil kinnitas kannatanu, et ta tundis süüdistatava politseis ära järgmiste

tunnuste põhjal - tumedad silmad, kulmud, kitsas nägu, ei olnud rahvuselt eestlane, venelane, oli

lõunamaalase nägu ja küllalt korrapärased näojooned. Isiku tunneb näo ära järgi, riietus jäi ka

meelde – seljas oli kirsipunane nahktagi. Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt, mida

kohtumenetluses uuriti, tundis kannatanu N.N-i seejuures ära just kitsa näo ja silmade järgi.

3.2 Riiklik süüdistaja leiab sedagi, et otsuses esineb vastuolu tuvastatud asjaolude ja kohtu järelduste vahel. Kohus luges esmalt tuvastatuks, et kannatanu pöördus koheselt politseisse, kus ta kirjeldas kurjategijat järgmiselt - ründajal olid tumedat värvi juuksed (arvatavasti kandis peas mütsi), tumeda nahaga, kitsad näojooned, kõhn kehaehitus, soliidselt riides, kasv 175 – 180 cm, seljas oli

4 punakaspruun või kirsipunane pintsak. Hiljem asub kohus seevastu seisukohale, et ei ole tuvastatav, milliste tunnuste alusel kannatanu süüdistatava ära tundis. KrMS ei sea nõuet, et isik oleks vahetult enne äratundmiseks esitamist üle kuulatud, vaid kannatanu (või tunnistaja) peab enne äratundmiseks

esitamise teostamist olema kirjeldanud need tunnused, mille järgi ta võib isiku ära tunda. Antud

juhul kannatanu kirjeldas need tunnused kohe esimesel ülekuulamisel ning tema kohtus antud ütlused olid kooskõlas kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kannatanu ütlusi kinnitab kaudse tõendina ka patsiendikaart, mille väljajätmist tõendite kogumist ei ole kohus kuidagi põhjendanud. Apellant palub seda tõendit ringkonnakohtul täiendavalt uurida.

3.3 Süüdistatav väitis kohtuistungil, et ta viibis kuriteo toimepanemise ajal kodus, sest järgmisel päeval oli tema (hiljuti surnud) ämma sünnipäev, mida ta pidi koos abikaasaga tähistama. Prokuröri

hinnangul on tegemist nn aktiivse kaitse olukorraga, mille kohaselt pidanuks esitatud väidet

tõendama kaitsefunktsiooni kandja ise – seda näiteks taotluse näol kuulata üle N.N-i abikaasa või esitada ämma surmatunnistus. Ei ühte ega teist süüdistatav ja tema kaitsja ei taotlenud. Seega on tegemist süüdistatava paljasõnalise väitega, mida usaldusväärseks lugedes on kohus asunud täitma kaitsefunktsioone, mis läheb aga vastuollu KrMS § 14 lg 1 nõuetega.

3.4 Samuti on kohus eksinud materiaalõiguse vastu, sätestades kohtuotsuse resolutiivosas, et katseaja algust tuleb arvestada kohtuotsuse jõustumisest; KarS § 78 p 1 aga sätestab, et KarS § 74

alusel mõistetud katseaeg hakkab kulgema kohtulahendi kuulutamisest. Veel palub prokurör kohaldada KarS § 75 lg 2 p 2 sätteid ning määrata lisakohustusena N.N-ile mitte tarvitada narkootilisi aineid.

4. Ringkonnakohtu istungil toetas riiklik süüdistaja apellatsiooni, paludes maakohtu otsuse

osaliselt tühistada ja tunnistada N.N süüdi KarS § 200 lg 1 järgi. Süüdistatava kaitsja vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus N.N-i õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi on enda tulemilt õige; küll tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada

materiaalja menetlusõiguse väära kohaldamise tõttu. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus

järgmiselt. Esmalt käsitleb kriminaalkolleegium mõningaid tõenduslikke põhimõtteid, millest tuleb

lähtuda isiku süüküsimuse lahendamisel (I), osundab seejärel neist tulenevatele minetustele

käesolevas kriminaalasjas (II) ja võtab seejärel seisukoha materiaal-ja menetlusõiguse väära kohaldamise osas (III).

I

5. Käesolevas kriminaalasjas tuleb N.N-i süüküsimus talle etteheidetavas kuriteos lahendada ühe otsese süüstava tõendi alusel, milleks on kannatanu ütlused, kes tunneb teda rünnanud isikus ära just N.N-i. Prokurör leiab, et kannatanu ütlused (teisisõnu - ründaja äratundmine)

on piisavaks tõendiks süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist.

5.1 Teatud situatsioonis võib kuriteo tõendamine tõepoolest taanduda vaid n-ö sõna-sõna vastu olukordade hindamisele ja seetõttu ei ole tõepoolest põhimõtteliselt välistatud süüdimõistva otsuse

tegemine vaid kannatanu ütluste kui ainukese süüstava tõendi alusel. Süüdimõistva kohtuotsuse rajamist vaid ühele tõendile ei ole välistatud ka senises kohtupraktikas. Kuid vaid ühe tõendi pinnalt

5 kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Sellisel juhul peab kohus igakülgselt ning erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt RKKKo 3-1-1-21-09). Seega - kui on tegemist olukorraga

nn sõna-sõna vastu, peab otsuses kajastuma (ainukese otsese) süüstava tõendi usaldusväärsuse lünkadeta analüüs. Enamgi veel – kui on tuvastatav ainukese süüstava tõendiallika ütluste osaline

tegelikkusele mittevastavus või muutumine ajas, on süüdimõistva otsuse tegemine sisuliselt välistatud; vaid erandlikud asjaolud/selgitused selle kohta, miks on isik enda ütlusi ajas muutnud, võivad viia vastupidise tulemini.

5.2 Kohtupraktika on asunud seejuures üheselt seisukohale, et kui ainukese süüstava tõendi osas tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo langetada otsus põhimõttel süüdistatava kasuks (RKKKo 3-1-1-78-05). Osundatud

kriminaalkolleegium lahendist tuleneb seega üheselt suunis, et põhimõte pole in dubio pro reo

sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust tema kahjuks.

5.3 Kriminaalmenetluse teoorias on seejuures omaks võetud põhimõte, et nn sõna-sõna vastu

juhtumil on tegemist erakorralise tõendamissituatsiooniga ning sellises olukorras esitatakse süü tõendamisele juba õigusriigi põhimõtetest ning süütuse presumptsioonist tulenevalt eriliselt kõrgeid

nõudeid; nende põhimõtete järgimine peab leidma enda selgesõnalise väljenduse kohtuotsuse motiveeringus.

Seejuures tuleb aga märkida veel järgmist. Kui kohtueelse menetluse käigus saab selgeks, et

kriminaalasjast kujuneb olulisel määral nn sõna-sõna vastu olukord, esitab see erilisi nõudeid ka kohtueelsele uurimisele. Sellistes situatsioonides ei ole tõendite eriliseks kontrollimiseks kohustatud seega mitte ainult kohus, nagu seda nõuab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestev praktika, vaid ka

prokuratuur peab tegema maksimaalselt kõik, et teha kindlaks süüstavas ütluses sisalduvad

asjaolud/väited ja nende vastavus tegelikkusele. Kohtupraktika on olnud seejuures kestvalt seda

meelt, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik

selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses (vt RKKKo 3-1-1-24-06);

tegemist on tõendamiseseme seisukohalt tähendust omavate asjaolude parimal võimalikul määral

väljaselgitamise nõude/kohustusega, mis lasub prokuratuuril (vt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 1-06-15449, nr 1-08-835, nr 1-08-2006). Selline

seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-21-09: kohtueelne menetlus peab kulgema nii, nagu see on tervikuna esimese astme kuriteo (milleks on ka käesolev

kaasus) puhul ootuspärane, mis tähendab muuhulgas ka seda, et teha tuleb maksimaalselt jõupingutusi, kogumaks ainukese süüstava tõendiallika ütlusi kinnitavaid täiendavaid (sh kaudseid) tõendeid.

5.4 Sellistes olukordades ei saa seega alahinnata just kaudsete tõendite osakaalu ja tähtsust, aga

ka nende otsimisele suunatud tegevust tervikuna. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite nappusel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt

pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest (vt RKKKo 3-1-1-12-07). Ehk teisisõnu

– ka see seisukoht kinnitab ringkonnakohtu hinnangul täiendavalt, et tuleb teha maksimaalseid jõupingutusi isiku süüd kinnitavate tõendite kogumisel.

Siinkohal tuleb aga silmas pidada veel järgmist. Nimelt on prokuratuur kui kohtueelse menetluse juht teatud mõttes kahetises olukorras – nii peab vastavalt seaduse nõuetele prokuratuur tagama ka

6

selle, et lisaks süüstavate tõendite kogumisele saaks välja selgitatud ka süüdistatavat võimalikult õigustavad asjaolud (KrMS § 211 lg 2). Teatud väidete/asjaolude kontrollimiseks ja tuvastamiseks on prokuratuur kohustatud seega ka iseseisvalt ja seda ka väljaspool nn aktiivset kaitseõigust, millele

viitab prokurör apellatsioonis. Ka see seaduse sõnastus kinnitab täiendavalt, et prokuratuur ei saa piirduda üksnes (ühe) süüstava tõendi kogumisega, jättes samal ajal täielikult kontrollimata asjaolud, mis räägivad täiendavalt isiku poolt kuriteo toimepanemise poolt või vastupidi, vastustavad seda.

5.5 Osundatud kohtupraktikast ja ka seaduse sõnastusest on kriminaalkolleegiumi hinnangul

seega üheselt loetav välja arusaam, et isiku süüküsimuse lahendamist ainult ühe süüstava tõendi

alusel saab aktsepteeritavaks lugeda ainuüksi olukorras, kus täiendavate (kaudsete) tõendite

kogumine ei ole andnud mingeid tulemusi – ja nagu öeldud, on nende kogumiseks kohustatud prokuratuur. Seda kohustust ei muuda ka asjaolu, kui kannatanu ütlused on järjekindlad ja ta kogu kriminaalmenetluse vältel väidab, et teda ründas just süüdistatav (antud juhul N.N). Ka

Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kannatanu ütluste järjekindlus ei välista automaatselt kannatanu eksimisvõimalusi kuriteosündmuse erinevate asjaolude tajumisel ja seega ka mitte nende ütluste kontrollimise vajadust (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 12). Kriminaalasja kohtueelse menetluse hindamise tulemil peab olema arusaadav, et on tehtud piisavalt jõupingutusi, kogumaks kannatanu ütlusi kinnitavaid tõendeid – ja seda iseäranis olukorras, kus vaatluse all on esimese astme

kuritegu. Kui need on jäänud tegemata, tuleb tõusetunud kahtlused vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada süüdistatava kasuks.

II

6.

Nagu öeldud, on käesolevas kaasuses prokuratuur esitanud vaid ühe N.N

süüstava tõendi – ja selleks on kannatanu ütlused, kes osundab ka äratundmiseks esitamise

protokollides N.N-ile kui teda rünnanud isikule. Teised tõendid, mis täiendavalt kasvõi

kaude kinnitaks süüdistatava osalust vaatluse all olevas kuriteos, puuduvad täielikult. Just eeskätt sellise etteheite on teinud süüdistusele maakohus (vt käesoleva otsuse p-s 2.2.3 esitatud refereering)

ja ringkonnakohtu kriminaalkolleegium soostub sellega täiel määral; apellatsioonis on sellest

põhilisest etteheitest täielikult mööda vaadatud. Käesoleva otsuse p-des 5.1-5.5 kirjeldatud põhimõtete taustal ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul rääkida N.N-i süü tõendatusest talle etteheidetavas kuriteos.

7. Seejuures jääb kriminaalkolleegiumile täielikult arusaamatuks prokuröri väide, et ühe kaudse

süüstava tõendina on N.N-i suhtes kasutatav ka kannatanu patsiendikaart, mis on aga

prokurörile mõistetamatult tõendite kogumist välja jäetud. Nimetatud tõend sedastab ainult kuriteosündmuse tagajärjel kannatanule põhjustatud vigastused, mida ei ole aga kordagi kahtluse alla seatud ning seda ei ole teinud ka maakohus. Kriminaalkolleegium ei saa aru, mida peab prokurör

silmas, kui ta palub „nimetatud patsiendikaarti täiendavalt uurida ning lahendada N.N-i süüküsimus tõendeid kogumis hinnates koos patsiendikaardiga“ (apellatsiooni lk 3); seda seisukohta

kordas prokurör ka ringkonnakohtu istungil. Kuidas tõendavad kannatanul tuvastatud vigastused ründe toimepanemist just N.N-i poolt, on seega täiesti mõistetamatu ning ka asjakohatu väide. Konkreetselt osundab ringkonnakohus veel järgnevale.

8. Nagu viitab esitatud apellatsioonis ka prokurör, on kannatanu teda rünnanud isikut iseloomustades kirjeldanud ka isikul seljas olnud riideid. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul

teinud õigustatud etteheite menetlejale, et kannatanu ütlustes kirjeldatud riietusesemete (punane nahktagi või pintsak, selle kohta vt ka otsuse p 12) olemasolu/puudumine N.N on jäänud

täielikult välja selgitamata. Teisisõnu – selgeks on jäänud tegemata, kas süüdistataval üldse on

7 sellised riided, nagu neid kirjeldas kannatanu. Nimetatud asjaolu oleks saanud süüdistatava elukoha

läbiotsimise kõrval kontrollida nt ka N.N-i elukaaslase ülekuulamise abil, tegemaks

kindlaks, kas süüteo toimepanemise ajal või sellele eelnenult üleüldse oli süüdistataval selliseid riideesemeid või mitte. Nimetatud asjaolu tuvastamine oleks olnud aga määrava tähendusega.

9. Samuti tuleb märkida seda, et kannatanu sai pärast röövi toimepanemist järgmisel päeval kätte mitmeid temalt ära võetud esemeid, sh käekoti ja rahakoti (kusjuures viimasest oli ära võetud

raha). Sellistel asjaoludel oleks mõistetav, et nimetatud esemetelt oleks püütud leida süüteo toimepanija sõrmejälgi või muud mahajäänud bioloogilist materjali, mis oleks aidanud ründaja isikut identifitseerida. Ühest küljest ei saa seda tõepoolest ette heita menetlejale, kui kirjeldatud olukorras

nt kannatanu ei teavita viimast koheselt tagasi saadud esemetest, võttes seejuures ära võimaluse

täiendavate süüstavate tõendite kogumiseks. Kuid tähele tuleb panna, et kannatanu käitumisest

tingitud tõendite kogumise võimaluste vähenemist pole mingit põhjust heita ette ka vastupidises suunas, s.o süüdistatavale.

10.

Täielikult on jäänud aga täiendavad tõendid kogumata küsimuses, kus viibis N.N

süüteo toimepanemise hetkel. Nii ei ole püütud näiteks positsioneerida N.N-i kasutuses olnud telefoni asukohta süüteo toimepanemise ajal – viimase olemasolu ning number oli menetlejale aga teada. Samuti ei ole üle kuulatud selles küsimuses süüdistatava elukaaslast. On täiesti loomulik

ning mõistetav, et isik ei mäleta täpselt ja konkreetselt, kus ta viibis teatud ajahetkel kolm kuud tagasi (ning just siis toimus N.N-i esmakordne ülekuulamine) – selles osas on süüdistatav

kestvalt väitnud, et ta oli arvatavasti kodus. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks juba

prokuröri maakohtus esitatud seisukoht, et süüdistatav „ei ole kohtueelsel menetlusel ega kohtus esitanud andmeid oma asukoha osas röövimise toimepanemise hetkel“ (tlk 128). Nagu öeldud, on suhteliselt elukauge nõuda, et isik suudaks täpselt nimetada asukohta, kus ta viibis mingil õhtul kolm kuud tagasi. Ning teisalt – süüdistatava seostamine sündmuskohaga on prokuratuuri ülesanne ning süüdistatav ei pea tõendama, et ta viibis tegelikkuses hoopis mujal.

11. Viimase asjaoluga seostub aga veel järgnev. Nii nagu kohtueelsel uurimisel on ka kohtus

süüdistatav väitnud, et süüteo toimepanemise ajal viibis ta „arvatavasti kodus“, lisades sellele seisukoha põhjendatuseks tema perekonnas aset leidnud sündmused. Ehk teisisõnu – ka kohtus ei ole

süüdistatav muutnud ütlusi enda võimaliku asukoha osas süüteo toimepanemise ajal. On täiesti arusaamatu apellatsioonis esitatud seisukoht, et tegemist on nn aktiivse kaitse olukorraga, kus isik peab hakkama esitatud väite tõestust ise tõestama. Kui isik väidab, et ta oli kodus, ei tähenda see seda, et süüdistatav ei oleks loonud reaalset võimalust oma väite kontrollimiseks - menetlejale oli teada, kus süüdistatav esitatud alibi kohaselt kuriteosündmuse toimumise ajal enda hinnangul viibis

ja sellest tulenevalt oli menetlejale loodud ka täielik ja reaalne võimalus süüdistatava ütlusi

kinnitavate või neid kummutavate tõendite kogumiseks (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 11.2) – seda

näiteks kasvõi tema elukaaslase ülekuulamise näol, mida ei ole kummatigi aga tehtud. Sellises

olukorras on täiesti asjakohatu väita, et süüdistatav ise oleks pidanud taotlema enda elukaaslase ülekuulamist kohtus või esitama ämma surmatunnistuse. Seega leiab kriminaalkolleegium, et riiklik süüdistaja on äärmiselt vääriti mõistnud aktiivse kaitse õiguslikku olemust ning tõendamiskoormise põhimõttelist jaotust kriminaalmenetluses.

12. Täiendavalt osundab kriminaalkolleegium veel järgnevale. Nii on riiklik süüdistaja toonud apellatsioonis esile, et kannatanu kohtus antud ütlused on olnud kestvalt kooskõlas tema kohtueelses menetluses antud ütlustega, mistõttu ei ole vajalikuks osutunud ka tema eeluurimisel antud ütluste avaldamine KrMS § 289 alusel.

8 Samas ei ole eeluurimisel antud ütlusi täiel määral siiski kõrvale jäetud – nii on neile kohtuotsuse motiveerimisel osundanud maakohus, üheselt osundab neile ka prokurör ringkonnakohtule esitatud

apellatsioonis (seejuures sellele menetlusõiguslikule minetusele riiklik süüdistaja apellatsioonis ei viita; prokurör osutab varjamatult ka eeluurimisel antud ütlustele). Kuivõrd ka riiklik süüdistaja on läinud seda teed, et on (sarnaselt maakohtule) apellatsioonis osundanud eeluurimisel antud ütlustele

(mida süüdistaja enda kinnitusel samal ajal menetlusseadusega nõutavas korras avaldatud ei ole),

milles kannatanu kirjeldab teda rünnanud isikut, peab ringkonnakohus siiski võimalikuks ning ka vajalikuks osundada, et juba otsuses ja ka apellatsioonis esitatud kannatanu ütlustes kajastub teatud vastuolu. Apellatsiooni kohaselt rääkis kannatanu eeluurimisel, et teda rünnanud isik oli soliidselt riides ning kandis punakat või kirsipunast , siis kohtus antud ütluste kohaselt on nimetatud pintsakut

riietus asendunud kirsipunase . Ning nende kahe kirjelduse erisust on apellatsiooni nahktagiga motiive - mille alusel taotletakse süüdimõistva kohtuotsuse tegemist - lugedes võimatu mitte tähele

panna. Seega toob ka riiklik süüdistaja juba ise esile teatavad vastuolud/muutused kannatanu

ütlustes, mis käesoleva otsuse p-s 5.1 väljaöeldud seisukohtade valguses on täiendavaks argumendiks, mis ei võimalda rääkida N.N-i süü tõendatusest talle etteheidetavas kuriteos.

13. Eeltoodud argumentidel asub kriminaalkolleegium seega seisukohale, et maakohtu otsus N.N-i õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi on õige ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.

III

14. Järgnevalt osundab kriminaalkolleegium neile materiaal-ja menetlusõiguslikele minetustele, mis toovad siiski kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise. Seejuures juhindub ringkonnakohus ka KrMS § 340 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt tuleb väljuda apellatsiooni piiridest ning kohtuotsus

tühistada, kui kohus tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis raskendas süüdistatava olukorda. Käesoleval juhul on tuvastatavad mõlemad nimetatud asjaolud.

15.

Apellatsiooni piiridest väljuvalt osundab kriminaalkolleegium esmalt N.N-i süüditunnistamisele KarS § 183 lg 1 järgi. Nimetatud sätte järgi on N.N tunnistatud süüdi selles, et ta pani toime väikeses koguses narkootilise aine ebaseadusliku edasiandmise eesmärgil omandamise, valdamise ja narkootilise aine edasiandmise. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sel viisil eksitud nn teoühtsuse põhimõtte vastu.

15.1 KarS § 183 lg 1 kirjeldab erinevaid osategusid, mis on seadusandja lugenud karistatavateks käitumisaktideks, sh ka väikeses koguses narkootilise aine edasiandmise eesmärgil omandamise ja valdamise. Sellest ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise

kunstlikult erinevateks osategudeks. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et

süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõningatel juhtudel üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; vt RKKKo 3-1-1-4-04).

15.2 Viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist tuleb seega teha järgmised järeldused.

Kui süüdistus on algusest peale olnud seisukohal, et N.N omandas väikese koguse

narkootilist ainet edasiandmise eesmärgil, siis puudus igasugune põhjendus omistamaks

süüdistatavale samaaegselt ka narkootilise aine valdamist; nagu öeldud, on omandamine ilma valdamiseta sisuliselt välistatud (käesoleval juhul ongi leidnud tõendamist, et N.N ostis

narkootilise aine selle edastamiseks kinnipeetavale Murru Vanglas). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et N.N-ile esitatud süüdistusest tuleb jätta välja KarS § 183 lg-s 1

9

nimetatud koosseisuline tunnus „valdamine“. Nimetatud asjaolu ei vähenda aga kriminaalkolleegiumi hinnangul sisuliselt N.N-i teosüüd, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrigeerida süüdistatavale mõistetud karistust.

16. Prokuröriga soostuvalt leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada N.N-ile

mõistetud katseaja alguse osas. Maakohus on märkinud, et katseaja algust tuleb

arvestada kohtuotsuse jõustumise ajast, millega on ilmselgelt mindud vastuollu seaduse regulatsiooniga. Nagu seda õigustatult märgib ka prokurör, määratleb KarS § 78 p 1 üheselt, et KarS

§ 74 alusel mõistetud katseaeg hakkab kulgema kohtulahendi kuulutamisest. Selles osas tuleb

maakohtu otsus seega tühistada ning määrata, et N.N-ile mõistetud katseaeg hakkab kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 3. juunist 2009. a.

17. kohustada Samuti leiab kriminaalkolleegium, et täiendavalt tuleb N.N

käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama narkootilisi aineid, nagu seda taotleb prokurör. Kriminaaltoimikust on nähtav, et süüdistatav on mitmel korral karistatud NPAS § 151 järgi; samuti tunnistati N.N süüdi narkootilise aine väikeses koguses käitlemises. Ringkonnakohus on

seisukohal, et nimetatud lisakohustus tagab täiendavalt süüdistatava õiguskuuleka käitumise käitumiskontrolli ajal.

18. Maakohtu otsust tuleb aga täiendada veel järgnevaga. Nimelt tuleb KrMS § 313 lg 1 p 8

kohaselt kohtuotsuses lahendada ka küsimus süüdistatava suhtes valitud tõkendi muutmise või tühistamise kohta. Käesoleval juhul on N.N-i suhtes valitud tõkendiks elukohast lahkumise keeld (tlk 86); selles küsimuses ei ole maakohtu otsuses aga seisukohta võetud. Seetõttu tuleb see

lahendada ringkonnakohtul ning kriminaalkolleegium tühistab N.N-i suhtes valitud tõkendi.

19. Maakohtu otsus tuleb aga tühistada veel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis seisneb järgnevas. Nimelt on N.N tunnistatud süüdi KarS § 183 lg 1 järgi, süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi mõisteti ta aga õigeks. Samal ajal on kohtuotsuses leitud, et N.N peab hüvitama määratud kaitsjale makstud kaitsjatasu ja seda summas 2920 krooni ja 50 senti.

19.1 KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et seda sätet tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. See tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse

selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Vastasel korral satuks mingis teos õigeksmõistetud isiku võimalus nõuda selle teo menetlemisel tekkinud kriminaalmenetluse kulude

hüvitamist sõltuvusse sellest, kas tegu menetleti eraldi kriminaalasjas või koos mõne teise teoga, milles isik süüdi tunnistatakse. See, kas mitut kuritegu menetletakse ühe ja sama või mitme erineva

kriminaalasja raames, ei ole mõistlik põhjus (osaliselt) õigeksmõistetud isikute erinevaks kohtlemiseks kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel (vt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1).

19.2 Käesolevas kriminaalasjas on esitanud määratud kaitsja maakohtule taotluse mõista talle välja kaitsjatasu kokku summas 2920 krooni ja 50 senti. Kuna nimetatud taotlusest ei nähtu, milline osa näidatud summadest seondub süüdistuse selle osa menetlemisega, milles N.N õigeks

mõisteti, tuvastab kriminaalkolleegium selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise sisuks olnud kuriteoepisoodi suhet süüdistuse kogumahtu, leiab kolleegium, et märgitud 2920 krooni ja 50 sendi suurusest kogutasust puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud õigusabi tasu summas 1900

krooni. Arvestada tuleb seejuures, et süüdistuses KarS § 183 lg 1 järgi tunnistas N.N

10 ennast täielikult süüdi (mistõttu keskendusid tõenduslikud küsimused just süüdistusele KarS § 200 lg 1 järgi). Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et kaitsjale mõistetud summast tuleb 1900 krooni jätta riigi kanda. N.N tuleb seega tasuda määratud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest 1020 krooni ja 50 senti.

20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg-st 1 ja lg 4 p-dest 4 ja 5 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

3. juuni 2009. a otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

Paavo Randma

Julia Katškovskaja

Meelika Aava