2-17-3225/74 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 3. juuli 2018. a

Tsiviilasja number

2-17-3225

Tsiviilasi

I.K. hagi Silva-Agro OÜ vastu pooltevahelise

töölepingu

7. detsembri

2016.

a

töötajapoolse

erakorralise ülesütlemisega lõppemise tuvastamiseks

ja hüvitise 650 eurot väljamõistmiseks

Silva-Agro OÜ hagi I.K. vastu pooltevahelise

töölepingu

7. detsembri

2016.

a

töötajapoolse

erakorralise

ülesütlemiseavalduse

tühisuse

tuvastamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

4150 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. märtsi 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Silva-Agro OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(kostja):

Silva-Agro

OÜ

(registrikood:

10136628), esindaja Mario Rink

Vastustaja (hageja): I.K. (isikukood: XXX), esindaja

riigi õigusabi korras advokaat Toomas Metsma

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Silva-Agro

OÜ

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 19. märtsi 2018. a otsus

muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata

ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud Silva-

Agro OÜ kanda.

4. Rahuldada advokaat Toomas Metsma taotlus riigi

õigusabi tasu suuruse ja kulude kindlaksmääramiseks.

Määrata riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks

Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid advokaadi

Toomas Metsma poolt I.K. le osutatud õigusabi eest

180 (ükssada kaheksakümmend) eurot, sh käibemaks

20 % summas 30 eurot.

5. Mõista Silva-Agro OÜ-lt Eesti Vabariigi kasuks

välja

menetluskuluna

I.K.

le

ringkonnakohtus

osutatud riigi õigusabi korras õigusabi tasu 180 eurot

(koos käibemaksuga).

Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigi õigusabi

tasu tuleb tasuda pärast käesoleva otsuse jõustumist

eraldi edastatavas makseinfos toodud Maksu- ja

Tolliameti pangakontole 30 päeva jooksul, märkides

makseinfos näidatud viitenumbri.

Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud menetluskulu

tasumisega viivitamise korral tuleb Silva-Agro OÜ-l

tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses

Saata käesolev kohtuotsus riigi õigusabi tasu ja kulu

väljamõistmist puudutavas osas teadmiseks Riigi

Tugiteenuste Keskusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. I.K. (hageja) esitas 22. detsembril 2016 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK)

avalduse Silva-Agro OÜ (kostja) poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks.

Hageja palus TVK-le esitatud avalduses tuvastada, et hageja ja kostja vaheline tööleping nr 126

on lõppenud 7. detsembril 2016 töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel seoses töötajapoolse

erakorralise ülesütlemisega. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista töölepingu erakorralise

ülesütlemise eest hüvitis kolme kuu töötasu ulatuses 1054 eurot 69 senti TLS § 100 lg 4 alusel

(TVK tl 83).

Avalduse kohaselt teatas kostja hagejale 10. novembril 2016 töölepingu tingimuste muutmisest.

Hageja vastas kostjale 15. novembri 2016 avalduses, et ta ei ole nõus tingimuste muutmisega.

Kostja tegi hagejale 17. novembril 2016 hoiatuse ja ähvardas hagejat, et kui hageja ei nõustu

töölepingu muutmisega, siis leiab kostja võimaluse kolmanda isiku juuresolekul süüdistada

hagejat töökohustuste mittetäitmises või leiab mingi muu põhjuse hageja vallandamiseks.

Hageja kirjutas 20. novembril 2016 seletuskirja ja tegi ettepaneku läbirääkimiste pidamiseks,

kostja ettepanekule ei vastanud. Kostja tegi 28. novembril 2016 hagejale korralduse töö

tegemiseks tunnipõhise arvestuse (tehtud töö maht ja kulutatud aeg) alusel. Hageja esitas

tööajaarvestuse 6. detsembril 2016 tööpäeva lõpus. Hageja ja kostja vahel tekkisid konfliktid

2016 suvel, kui hageja juhtis töögraafiku tegija tähelepanu sellele, et koostatud töögraafikud ei

ole vastavuses kuu normtundidega. Kostja ei avaldanud soovi sel teemal läbirääkimiste

pidamiseks ja hageja esitas 7. detsembril 2016 kostjale avalduse töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel. Peale seda esitas kostja samal päeval omapoolse töölepingu

erakorralise ülesütlemiseavalduse TLS § 88 lg 1 p 3 ja 5 alusel.

2. TVK rahuldas hageja avalduse 31. jaanuari 2017 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/2654/16

osaliselt ja tuvastas, et tööleping nr 126 hageja ja kostja vahel on lõppenud 7. detsembril 2016

TLS § 91 lg 2 alusel töötajapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega, mille kohta tuleb

teha vastav kandemuudatus Maksu- ja Tolliameti töötamise registris. TVK mõistis kostjalt

hageja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitise brutosummas 650 eurot

ja märkis, et summa kuulub maksustamisele.

Kostja esitas 16. jaanuaril 2017 TVK-le avalduse tuvastamaks hageja poolt 7. detsembril 2016

esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisus. TVK kohaldas 31. jaanuari 2017

otsusega töövaidlusasjas nr 4-1-121/17 kostja avalduse suhtes aegumist. TVK jättis kostja

taotluse vaidlustamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.

3. Kostja esitas 28. veebruaril 2017 maakohtule hagi kostjapoolse avalduse esitamise tähtaja

ennistamiseks ja hageja 7. detsembri 2016 töölepingu erakorralise ülesütlemiseavalduse

tühisuse tuvastamiseks.

Avalduse kohaselt ei esitanud kostja TVK-le 30 kalendripäeva jooksul avaldust hagejapoolse

avalduse tühisuse tuvastamiseks, sest eeldas, et hageja sai enda pretensioonidele 20. detsembri

2016 dokumendist ammendavad vastused. Nii hageja kui ka kostja töölepingu erakorralise

ülesütlemise avaldustest nähtub, et pooled vaidlevad samade asjaolude üle. Hagiavalduse

esitamise tähtaja ennistamine ei põhjusta menetluse viibimist ning hageja ja kostja avaldusi

saab menetleda ühes menetluses. Menetlustähtaja ennistamata jätmine põhjustaks kostjale

negatiivse tagajärje tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 67 lg 1 mõttes.

Kostja lõpetas töölepingu hagejaga alates 7. detsembrist 2016 TLS § 88 lg 1 p 3 ja 5 alusel, sest

hageja eiras korduvalt kostja korraldusi, rikkus töökohustusi ning põhjustas kostja usalduse

kaotuse. Hageja töökohustuste süstemaatiline rikkumine on tõendatav välikaamera pildi abil,

mis salvestab tegevust töökoha ees oleval parkimisplatsil ning tõendab hageja liikumist autoga

konkreetsetel kellaaegadel. Kostja esitas 17. novembril 2016 hagejale kirjaliku hoiatuse.

4. Kostja esitas 28. veebruaril 2017 maakohtule hagi hageja poolt töövaidluskomisjoni esitatud

avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses.

5. Hageja palus kohaldada kostja hagiavalduse suhtes aegumist. Alternatiivselt palus hageja

jätta kostja hagi rahuldamata ja tuvastada, et tööleping on lõppenud 7. detsembril 2016

hagejapoolse erakorralise ülesütlemiseavalduse esitamisega TLS § 91 lg 2 alusel ja kohustada

kostjat tegema vastav kandemuudatus Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.

Hageja esitas kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 7. detsembril 2016. Kostja

esitas avalduse TVK-le 16. jaanuaril 2017, s.o peale TLS § 105 lg-s 1 sätestatud 30-päevase

vaidlustamistähtaja möödumist. Kostja ei ole välja toonud mõjuvat põhjust tähtaja

mittejärgimiseks ega ka negatiivset tagajärge, mis võiks talle kaasneda tähtaja ennistamata

jätmisel.

Hageja töötas kostja juures täistööajaga. Hagejal ei ole kohustust teha ületunnitööd, kui selles

ei ole TLS § 44 lg 1 tähenduses kokku lepitud. Kostja ei ole tõendanud hagejapoolset

töökohustuste rikkumist.

Kostja avaldus töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks ei sisaldanud põhjendusi TLS § 95 lg 2

tähenduses ning põhjendused esitas kostja 12 päeva hiljem, s.o 19. detsembril 2016. Kuna

hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles 7. detsembril 2016, siis ei saanud kostja juba

ülesöeldud töölepingut veelkord üles öelda.

MAAKOHTU LAHEND

6. Tartu Maakohus jättis 19. veebruari 2018 otsusega kostja hagi pooltevahelise töölepingu

7. detsembri 2016 hagejapoolse erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisuse tuvastamise nõudes

läbi vaatamata. Maakohus rahuldas hageja hagi kostja vastu ja tuvastas, et hageja ja kostja

vaheline tööleping nr 126 on lõppenud 7. detsembril 2016 TLS § 91 lg 2 p 1 alusel seoses

hagejapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega ja mõistis kostjalt välja hüvitise 650 eurot,

milliselt summalt kuuluvad kinnipidamisele seadustega ettenähtud maksud.

Maakohus jättis taotluse tähtaja ennistamiseks lahendamata ja võttis tsiviilasja 3. märtsil 2017

ekslikult menetlusse (tsiviilasi nr 2-17-3201; I kd, tl 27). Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2017

määrusega liideti tsiviilasjad nr 2-17-3201 ja 2-17-3225 ühte menetlusse nr 2-17-3225 alla.

Maakohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et kostja on esitanud avalduse hagejapoolse

töölepingu nr 126 erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisuse tuvastamiseks TVK-le pärast

TLS § 105 lg 1 sätestatud tähtaja (30 kalendripäeva jooksul ülesütlemiseavalduse saamisest)

möödumist. Kostja sai hageja ülesütlemiseavalduse kätte 7. detsembril 2016 ja esitas avalduse

TVK-le 16. jaanuaril 2017. Hilinemist on kostja põhistanud sellega, et ta eeldas, et hageja sai

enda pretensioonidele ammendavad vastused kostja 20. detsembri 2016 dokumendist. Samuti

on vaidluse ese sama, mistõttu avalduse esitamise tähtaja ennistamine ei põhjusta menetluse

viibimist.

Maakohus nõustus hagejaga, et kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse esinemist, mis tingiks

avalduse esitamise tähtaja ennistamise. Kostja esitas hagejale 20. detsembril 2016 selgituskirja

kostjapoolse erakorralise ülesütlemiseavalduse põhjendamiseks, kuid ei esitanud 30

kalendripäeva jooksul hageja ülesütlemiseavalduse saamisest töövaidlusorganile avaldust

erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisuse tuvastamiseks TLS § 105 lg 1 alusel. Maakohus

leidis, et kuna antud juhul on tegu menetlustähtajaga, puudub vajadus analüüsida nõude

aegumise ja selle peatumise küsimusi. Kuna kostja esitas avalduse pärast seaduses sätestatud

tähtaega, TVK ega kohus ei ennistanud kostja jaoks sätestatud menetlustähtaega, leidis

maakohus, et kohus on 3. märtsil 2017 võtnud ekslikult asja menetluse ja jättis kostja hagi

TsMS § 423 lg 3 ja § 66 koostoimes läbi vaatamata.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja vahel oli alates 1. aprillist 2012 sõlmitud

määramata tähtajaks tööleping nr 126 ja 7. detsembril 2016 esitas hageja kostjale avalduse

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel.

Maakohus leidis, et lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 sätestatud

tahteavalduse tõlgendamise reeglitest on hageja avaldusest üheselt mõistetav, et hageja lõpetab

kostjaga sõlmitud töölepingu. Hageja on avalduses märkinud oma tööloleku viimase päeva ja

palunud välja maksta töötasu ja hüvitis TLS § 100 lg 4 järgi. Seega on tööleping lõppenud

hageja erakorralise ülesütlemiseavalduse alusel. Maakohus nõustus hagejaga, et kuna tööleping

oli lõppenud juba hageja poolt esitatud avalduse alusel, ei ole võimalik hilisem töölepingu

lõppemine kostja poolt. Hageja täpsustas kohtuistungil, et kuna ülesütlemiseavalduses oli

märgitud ülesütlemise alus paragrahvi ja lõike täpsusega, aga avalduse tekstis oli viide ka

punktile, siis hageja ütles töölepingu üles TLS § 91 lg 2 p 1 alusel.

Kostja tõendi (töövaidlusasi nr 4-1/2654-2016, tl 81) kohaselt oli hageja keskmine kuutöötasu

400 eurot 87 senti. TVK 31. jaanuari 2017 otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

töölepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitis brutosummas 650 eurot, mida hageja ei ole

vaidlustanud. Maakohus leidis, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis

650 eurot, milliselt summalt kuuluvad kinnipidamisele seadustega ettenähtud maksud.

Kuna maakohus jättis kostja hagiavalduse läbi vaatamata ja rahuldas hageja hagiavalduse, jättis

maakohus menetluskulud kostja kanda.

Tartu Maakohtu 27. märtsi 2017 määrusega määrati hagejale riigi õigusabi korras esindaja

kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Maakohus mõistis TsMS § 190

lg 3 alusel kostjalt välja hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulude hüvitise

riigituludesse kokku 584 eurot 16 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus, millega maakohus

jättis kostja hagi hageja vastu pooltevahelise töölepingu 7. detsembri 2016 hagejapoolse

erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisuse tuvastamise nõudes läbi vaatamata. Kostja palub

tuvastada hageja poolt töölepingu 7. detsembril 2016 erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisus

ja tuvastada, et hageja ja kostja vaheline tööleping nr 126 on lõppenud 7. detsembril 2016

TLS § 88 lg 1 p 3 ja p 5 alustel seoses kostjapoolse erakorralise ülesütlemisega. Menetluskulud

palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja leiab, maakohus on rikkunud TsMS § 2 sätestatud põhimõtet lahendada vaidlus õigesti

ja

jätnud

tähelepanuta,

et

7. detsembril

2016

vastastikku

esitatud

töölepingu

ülesütlemiseavalduste alusel vaieldakse ühte ja sama vaidlust. Maakohus jättis hindamata kõik

tõendid ja tsiteeris otsuses üksnes 7. detsembri 2016 hageja ülesütlemiseavaldust ja selle

põhjendusi, kuid jättis tuvastamata, kas ja milliste tõenditega on hageja avaldus ja hagiavaldus

tõendatud.

Esineb rohkem kui üks erandlik asjaolu, miks maakohus oleks pidanud kostja avalduse

esitamise tähtaja ennistama ning töövaidluse sisuliselt lahendama (kostja 28. veebruari 2017

hagiavalduse p. 1.2., kostja 20. detsembri 2017 selgitus hagejale). Kuna 7. detsembri 2016

ülesütlemiseavalduste alusel vaieldakse ühte ja sama vaidlust, ei oleks tähtaja ennistamine

põhjustanud TVK-s menetluse viibimist.

Kostja leidis, tõlgendades TLS § 105 grammatiliselt, et detsembris 2016 olid TLS § 105

kohaldamise eeldused täidetud. Viidatud sättes ei ole märgitud, kas töövaidlusorganisse peaks

pöörduma hageja või kostja. Hageja pöördus TVK-sse ja sellega oli TLS § 105 sätestatud

olukord saavutatud. Tarbetu on nõuda kostjalt täiendava avalduse esitamist.

Kostja leiab, et maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendid seoses TLS § 91 lg 2 p 3 ja

TLS § 104 lg 1 kohaldamisega ei ole käesolevas asjas kohaldatavad.

Maakohus võttis kostja hagiavalduse 3. märtsil 2017 õigesti menetlusse (tsiviilasi nr 2-17-

3201), kuid maakohus jättis kostja hagiavalduse TsMS § 423 lg 3 ja § 66 koostoimes ebaõigesti

läbi vaatamata.

Tähtsust ei oma, kas töölepingu ülesütlemiseavalduse esitas esimesena hageja või kostja.

TsÜS § 69 lg 1 kohaselt muutus hageja avaldus kehtivaks selle kättesaamisega 7. detsembril

2016, kuid kostjal oli õigus hageja avaldus vaidlustada. Tööleping ei ole lõppenud seoses

maakohtu otsuse edasikaebamisega. Kostja hinnangul on ebaõige maakohtu järeldus, et kuna

tööleping oli lõppenud juba hageja poolt esitatud avalduse alusel, ei ole võimalik hilisem

töölepingu lõppemine kostja poolt esitatud töölepingu ülesütlemiseavalduse alusel.

Hageja poolt 7. detsembril 2016 esitatud töölepingu ülesütlemiseavaldus on esitatud otsitud

põhjustel alles pärast kostja korduvaid etteheiteid töölepingu rikkumise kohta (17. novembri

2016 kirjalik hoiatus töölepingu lõpetamiseks, 5. detsembril 2016 kostja korralduste täitmisest

keeldumine). Hageja väited TLS § 91 lg 2 p 1 rikkumise kohta on paljasõnalised ning

tõendamata. Hageja ülesütlemiseavalduse alusetust on kinnitanud ka töövaidluskomisjon oma

otsuses, kuid maakohus jättis töövaidluse sisuliselt lahendamata.

8. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Kostja esitas avalduse hagejapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemiseavalduse tühisuse

tuvastamiseks töövaidluskomisjonile pärast 30-päevase tähtaja möödumist. Tähtaja

ennistamiseks ei piisa sellest, et tähtaja ennistamata jätmine põhjustab kostjale negatiivse

tagajärje, sest isegi juhul, kui negatiivne tagajärg saabuks, peab kostja esitama tähtaja

möödalaskmise mõjuva põhjuse, mida antud juhul ei ole tehtud.

Hageja jaoks on arusaamatu kostja TLS § 105 grammatiline tõlgendus. Ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks oleks pidanud TVK poole pöörduma kostja, kuivõrd hageja ei olnud TVK-s

palunud enda poolt tehtud ülesütlemisetoimingu tühisuse tuvastamist.

Hageja ei nõustu kostja väitega, et käesolevas asjas ei oma tähtsust, kas töölepingu

ülesütlemiseavalduse

esitas

esimesena

hageja

või

kostja.

Kostja

saaks

oma

ülesütlemiseavaldusele tugineda siis, kui ta oleks pöördunud töövaidluskomisjoni 30-päevase

tähtaja jooksul ja TVK oleks hagejapoolse ülesütlemise tühisuse tuvastanud. Hageja

ülesütlemiseavaldus on kehtiv ja lähtuda tuleb sellest, et juba ülesöeldud töölepingut ei ole

võimalik uuesti üles öelda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega

kaasnenud menetluskulud kostja kanda.

10. Maakohtu menetluses oli kostja hagi hagejapoolse töölepingu 7. detsembri 2016

erakorralise ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks ja hageja hagi kostja vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemisega lõppemise tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult kostja hagi läbi vaatamata. Töölepingu

ülesütlemise tühisusele tuginemist sätestava TLS § 105 lg 1 järgi peab kohtule hagi või

töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva

jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja

esitas avalduse hagejapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pärast

selle tähtaja möödumist. Kostja sai avalduse kätte 7. detsembril 2016 ning avalduse

töövaidluskomisjonile esitas kostja 16. jaanuaril 2017.

Kostja taotles 28. veebruari 2017 hagiavalduses töövaidluskomisjonile ja kohtule esitatava hagi

tähtaja ennistamist. TLS § 105 lg 2 järgi on ülesütlemine juhul, kui hagi või avaldust ei esitata

tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, algusest peale kehtiv

ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud kostja taotluse menetlustähtaja

ennistamiseks rahuldamata. TsMS § 67 lg 1 järgi ennistab kohus juhul, kui menetlusosaline lasi

mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui

menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei

võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Kostja

apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt tingis menetlustähtaja ületamise töötajale

tööandjapoolse ülesütlemisavalduse selgitamine, ei anna alust menetlustähtaja ennistamiseks.

TLS § 105 lg 1 kohase hagi või avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks peab esitama

pool, kellele avaldus tehti (vt Riigikohtu 8. mai 2012. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-54-12, p 12).

Seega kui töölepingu ülesütlemisavalduse esitavad mõlemad, nii töötaja kui ka tööandja, on

poolel, kes soovib vaidlustada tema suhtes tehtud tahteavalduse kehtivust, õigus pöörduda

hagiga kohtusse või esitada avaldus töövaidluskomisjonile. Tööandjapoolne avalduse esitamine

töötaja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ei koorma tarbetult töövaidlust

lahendavaid organeid nagu kostja väidab, vaid ainuüksi nii saab kohus või töövaidluskomisjon

poole nõude alusel tsiviilvaidluse lahendada.

See, et TLS § 105 ei sätesta, kas töövaidlusorganisse peaks pöörduma tööandja või töötaja,

mistõttu ei pruugigi kostja oma õiguste kaitseks avaldust või hagi esitada, ei ole mitte

TLS § 105 grammatiline tõlgendamine, nagu kostja väidab, vaid kostja ekslik arusaam

tsiviilõiguste teostamisest tsiviilkohtumenetluses. Kohus ei või teha otsust nõude kohta, mida

ei ole esitatud (TsMS § 349). Kui hageja esitab nõude tuvastada temapoolse

ülesütlemisavalduse kehtivus ja mõista talle välja hüvitis, ei saa kohus teha lahendit, mis väljub

selle nõude piiridest.

Kostja saab esitada hageja nõudele sisulisi vastuväiteid nõude aluse ja suuruse suhtes, mistõttu

ei põhjusta menetlustähtaja ennistamata jätmine ka kostjale hagis nimetatud negatiivseid

tagajärgi TsMS § 67 lg 1 mõttes.

Olukorras, kus TLS §-i 105 sõnastusest ei tulene selgelt, kas tegemist on menetlustähtajaga,

kuid lõike 2 sõnastus nimetab otseselt tähtaja ennistamist, mis viitab menetlustähtajale, siis

jättes tähtaja ennistamata, on maakohus ringkonnakohtu hinnangul jätnud põhjendatult kostja

hagi läbi vaatamata TsMS §-de 423 lg 3 ja § 66 alusel.

11. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuse

p-s

1.2

vaidlustab

kostja

maakohtu

otsuse

kogu

ulatuses.

Apellatsioonkaebuse resolutsioonis palub kostja aga tühistada maakohtu otsus, millega

maakohus

jättis

kostja

hagi

pooltevahelise

töölepingu

töötajapoolse

erakorralise

ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise nõudes läbi vaatamata, tuvastada töötaja töölepingu

erakorralise ülesütlemisavalduse tühisus ja tuvastada, et tööleping lõppes 7. detsembril 2016

TLS § 88 lg 1 p 3 ja 5 alustel seoses tööandjapoolse erakorralise ülesütlemisega.

Ringkonnakohus jõudis otsuse p-s 10 seisukohale, et maakohus jättis õigesti kostja taotluse

ennistada tähtaeg nõude esitamiseks töövaidluskomisjonile või kohtule rahuldamata.

Hageja on esitanud maakohtule taotluse hagejapoolse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse

läbivaatamiseks hagimenetluses. Kuigi ühestki apellatsioonkaebuse põhjendustest ja ka

esitatud nõuetest kaebuse resolutsioonis ei tulene, et kostja vaidlustaks maakohtu otsuse osas,

milles maakohus hageja nõude rahuldas, märgib ringkonnakohus, et maakohus on hageja nõude

põhjendatult rahuldanud.

TLS § 92 lg 2 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse

olulise rikkumise tõttu.

Kostja on teatanud hagejale 10. novembril 2016 töölepingu tingimuste muutmisest (TVK, tl 7).

Teatisest tuleneb, et kostja soovib muuta oluliselt hageja lepingujärgset töökoormust ja tasu

maksmise tingimusi. Hageja teavitas kostjat 15. novembri 2016 avaldusega, et ta ei ole nõus

töölepingu tingimuste muutmisega. Kostja tegi hagejale 17. novembril 2016, seega pärast

töölepingu muudatuste esitamist, hoiatuse. Tööleping hageja ja kostja vahel sõlmiti 1. aprillil

2012. Asja materjalide juures ei ole ühtegi varasemat hoiatust, etteheidet või muid

tööandjapoolseid juhiseid hageja töökohustuste täitmise kohta hagejale enne tema teavitamist

töölepingu tingimuste muutumisest. Ka kostja teiste töötajate pöördumisest kostja poole seoses

hageja töökohustuste rikkumisega (TVK, tl 45) ei selgu, et hagejale endale oleks etteheiteid

tehtud. Kostja kui tööandja kohustuseks oli mh anda TLS § 28 lg 2 p 1 järgi selgeid ja

õigeaegseid korraldusi.

Täiendavates põhjenduses töölepingu tööandja erakorralise ülesütlemise kohta (TVK tl, 10)

viitab kostja hagejapoolsetele töökohustuste rikkumisele oktoobris 2016.

Kostja on kogu menetluse kestel tuginenud sellele, et ta soovis töötingimusi muuta, kuna tema

andmetel täitis hageja töölepingus ettenähtud kohustusi vaid osaliselt. Ringkonnakohus leiab,

et kostja on lepingu ühepoolse muutmise sooviga seadnud töötaja sisuliselt sundolukorda.

Töötajale ei antud võimalust talle tehtud etteheidetele reageerida. Kostja väide, et töötaja ei

olnud nõus tööd tegema ei vanadel ega ka uutel tingimustel, on paljasõnaline. Hageja

ülesütlemisavalduse kohaselt ei ole talle töölepingu muudatuste kohta ettepanekuid tehtud.

Hageja väitel on kostja esindaja talle selgitanud, et kui ta ei nõustu lepingumuudatustega või

ise lahkumisavaldust ei kirjuta, siis ootavad töötajat negatiivsed tagajärjed.

Kostja ei ole selgitanud, miks ta ei ole nt hoiatamisega püüdnud saavutada eesmärki anda

töötajale võimalus oma käitumist parandada. Ringkonnakohus leiab, et hageja on rikkunud oma

lepingulisi kohustusi oluliselt. Hageja on esitanud kostjale 20. novembril 2016 seletuskirja ja

tegi ettepaneku läbirääkimiste pidamiseks, kostja ettepanekule ei vastanud.

Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud hageja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitise

suurust.

12. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Tartu Maakohtu 27. märtsi 2017 määrusega käesoleva tsiviilasjaga liidetud tsiviilasjas nr 2-17-

3201 määrati hagejale riigi õigusabi korras esindaja kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja

kulud.

Advokaat Toomas Metsma esitas 28. mail 2018 taotluse hageja esindamise eest riigi õigusabi

tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse

kohaselt osutas advokaat Toomas Metsma hagejale riigi õigusabi 3 tunni (6 pooltunni) ulatuses,

s.o apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine. Esindaja palub välja mõista 150

eurot, millele lisandub käibemaks 30 eurot, tasu koos käibemaksuga 180 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et taotlus kuulub riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 alusel

rahuldamisele. Taotluses märgitud ajakulu 3 tunni ulatuses on antud asja mahtu ja keerukust

arvestades mõistlik ja põhjendatud.

Advokaat Toomas Metsma taotlus on kooskõlas RÕS § 22 lg-ga 1 ning alates 29. jaanuarist

2018 kehtiva Justiitsministri 26. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 10 lg 3

redaktsiooniga. Õigusabi on osutatud ajavahemikul 23. aprill kuni 3. mai 2018.

13. Hageja esindajale tuleb hüvitada riigi õigusabi tasu 150 eurot (25×6 pooltundi). Viidatud

määruse § 1 lg 10 alusel lisandub ülalnimetatud summale käibemaks 20%, s.o 30 eurot, tasu

koos käibemaksuga moodustab 180 eurot.

TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida

hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja

riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi

menetluskulude kandmisel. Kuna hageja oli vabastatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi

kulude hüvitamisest ja ringkonnakohus jättis menetluskulud kostja kanda, tuleb TsMS § 190

lg 3 alusel kostjalt välja mõista menetluskuluna riigituludesse hagejale riigi õigusabi korras

määratud esindaja tasu ja kulude hüvitis kokku 180 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke