2-18-102870/34 · Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja

Kohtukoosseis

Kohtunik Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juuli 2018. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-102870

Tsiviilasi

Xxxhagi Kogu OÜ vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

1850 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja läbivaatamine

Hageja Xxx(isikukood xxx), lepinguline esindaja Deniss

Netšajev

Kostja Kogu OÜ (registrikood 12542203), lepinguline

esindaja Kaupo Süvaoja

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Xxxhagi.

2. Välja mõista Kogu OÜ-lt Xxxkasuks võlgnevus 1850 eurot.

3. Menetluskulud jätta Kogu OÜ kanda.

4. Määrata kindlaks Xxxmaakohtus hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja

mõista Kogu OÜ-lt Xxxkasuks välja menetluskulud 537 eurot.

5. Jätta rahuldamata Xxxtaotlus maakohtus hüvitatavate menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks 200 euro ulatuses.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest (02.07.2018). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et apellatsioonkaebus

võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või

kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit.

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

1. Xxx(hageja) esitas 02.02.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Kogu OÜ

(kostja) vastu. Maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 06.04.2018 hagiavalduse, milles nõuab kostjalt 1850

euro saamist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 31.08.2015 lepingu, mille alusel osutas

hageja kostjale individuaalse töölerakendamise tugiisiku teenust. Lepingu kohaselt pidi kostja

hagejale iga kliendi eest tasuma 500 eurot järgnevalt: esimene osa 20 % pärast esimest

kohtumist ja esimese kuu tegevuskava koostamist; teine osa 30 % tasutakse, kui klient asub

tööle; kolmas osa 50 % tasutakse, kui klient töötab vähemalt neli kuud. Kostja ja Eesti

Töötukassa vahel oli sõlmitud Individuaalse töölerakendamise leping nr. 7-6.11/16/0006, mille

kohaselt oli tugiisikuks hageja.

Hageja esmasele vastuvõtule saatis Eesti Töötukassa 20 klienti, kellele teenuse osutamise eest

on kostja vastavalt lepingule tasunud hagejale13.07.2016 1000 eurot ja 04.08.2016 samuti 1000

eurot. Esmasel konsultatsioonil osalenud klientidest asus tööle 7 klienti. Kostja tasus hagejale

lepingu p 2.2.2 järgi kahe kliendi eest kokku 300 eurot. Hageja nõuab kostjalt veel nelja kliendi

eest tasu, s.o 600 eurot. Lepingu p 2.2.2 järgsed maksed muutusid sissenõutavaks ajavahemikus

05.09.2016 – 01.09.2017 (s.o iga kliendi tööle vormistamisest). Tööle läinud klientidest

töötasid üle nelja kuu seitse klienti. Selle eest tasus kostja hagejale lepingu p 2.2.3 kohaselt

kahe kliendi eest 500 eurot ja jättis tasumata viie kliendi eest, s.o 1250 eurot. Lepingu p 2.2.3

järgsed maksed muutusid sissenõutavaks ajavahemikus 06.01.2017 – 01.01.2018 (s.o hetkest

mil iga klient oli pärast tööle vormistamist töötanud neli kuud). Seega on kostja jätnud hagejale

tasu maksmata kokku summas 1850 eurot. Hageja leiab, et kostja arvelduskonto väljavõte ei

tõenda täitmata kohustuste puudumist. Kostja on teinud hagejale erinevaid makseid erinevate

lepingute alusel.

Hageja väide, et leping lõppes seoses tööde lõppemisega, mille teostamiseks leping oli

sõlmitud, on paljasõnaline, sest 31.08.2015 leping ei sisalda viidet konkreetsele töömahule.

Kostja ei ole tõendanud, et leping on lõpetatud. Ka kostja poolt esitatud kirjavahetus ei tõenda

vaidlusaluse lepingu lõppemist, sest kirjavahetuses käsitlevad pooled 25.02.2016 allkirjastatud

tähtajalise töölepingu lõppemist. Samuti arutavad pooled uue töövõtulepingu sõlmimist

samadel, s.o 31.08.2015 sõlmitud töövõtulepingu tingimustel. Pooled uut töövõtulepingut ei

sõlminud. Kuna 31.08.2015 töövõtuleping oli sõlmitud tähtajatuna ja pooled ei ole seda

lõpetanud, siis tuleneb hageja nõue vaidlusalusest lepingust.

Hageja ei vaidle vastu, et individuaalse töölerakendamise leping nr. 7-6.11/16/0006 oli

sõlmitud kostja ja Eesti Töötukassa vahel. Viidatud lepinguga võetud kohustuse täitmiseks

kaasas kostja hageja. Hageja selgitab, et 31.08.2015 sõlmitud lepingu kohaselt täitis hageja ka

kostja ja Eesti Töötukassa vahel sõlmitud individuaalse töölerakendamise lepingust nr 7-

6.11/15/0023 tulenevaid ülesandeid.

Kostja vastuväited hagile

2. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei vaidlusta, et poolte vahel oli 01.09.2015 sõlmitud leping,

kuid 28.02.2016 on leping lõpetatud seoses tööde lõppemisega, mida kinnitab vastav kanne

töötamise registris. Samuti ei vaidlusta kostja, et vastavalt Eesti Töötukassa ja kostja vahel

sõlmitud individuaalse töölerakendamise lepingule nr. 7-6.11/16/0006 oli ühe tugiisikuna

planeeritud hageja, kuid viidatud leping ei ole kostja ja hageja vaheline. Ka oli hagejaga

sõlmitud 29.02.2016 tähtajaline leping Narvas tööharjutuste läbiviimiseks, nimetatud leping

lõppes 23.05.2016 tähtaja möödumise tõttu. Kuni 2017. a augustini osutas hageja kostjale

teenust suulise töövõtulepingu alusel.

Kostja märgib, et kostja arvelduskonto väljavõte tõendab, et kostja on hagejale kogu töötasu

maksnud ja võlgnevus puudub. Kostjale jääb arusaamatuks võlgnevuse kujunemine ning hagi

aluseks olevad asjaolud on ebaselged ning tõendamata.

Individuaalse töölerakendamise leping nr 7-6.11/16/0006 on sõlmitud kostja ja Töötukassa

vahel, kus kostja on teenusepakkuja. Nimetatud lepingus on selgelt kirjas teenuspakkuja ja

tellija vaheline teenuse osutamise kord ja suhtlemine, mille järgi Eesti Töötukassa suunas

kliente teenusepakkujale ning eelnevalt nimetatud lepingu järgi suunatakse klient kostjale.

Kostja suunab kliendi nõustaja juurde. Sama lepingu p 6.3 sätestab ka teenuse osutaja

kontaktisikuna Xxx. Seega ei ole õiged Eesti Töötukassa poolt edastatud andmed klientide

suunamisest hagejale.

Kostja selgitab, et Eesti Töötukassa ja kostja kui teenuspakkuja vahelised lepingud ei ole kostja

poolt sõlmitud töösuhteid kinnitavad lepingud ning need ei saa olla tasu arvestuse alusteks.

Tasu suurus ja kokkulepped on iga projekti ja lepingu puhul erinevad.

Maakohtu põhjendused

3. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.

4. Kohus menetleb hagi lihtsustatud korras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1

tulenevalt.

5. Käesolevas asjas vaidlevad pooled lepingu täitmise üle ning hageja nõuab kostjalt lepingu

täitmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel.

6. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

 kostja ja Eesti Töötukassa vahel oli sõlmitud individuaalse töölerakendamise leping nr.

7-6.11/16/0006, mille kohaselt oli üheks tugiisikuks hageja (tl 64-66);

 pooled allkirjastasid 31.08.2015 tähtajatu töövõtulepingu, mis hakkas kehtima

01.09.2015 (edaspidi leping, tl 24-26);

 kostja on hagejale teinud järgmised ülekanded: 13.07.2016 summas 1000 eurot

selgitusega „ITR kohtumised juuni“, 04.08.2016 summas 1000 eurot selgitusega: „ITR

kohtumised juuli“, 07.10.2016 summas 300 eurot selgitusega „ITR 139966 ja 254320“,

10.03.2017 summas 250 eurot selgitusega „ITR“ ja 28.03.2017 summas 250 eurot

selgitusega „ITR“ (tl 27-29 pöördel, tl 49).

7. Pooltel on tekkinud vaidlus selle üle, kas kostjal on tasu maksmise kohustus. Hageja leiab, et

ta on 31.08.2015 sõlmitud lepingu alusel teenust osutanud, kuid kostja on jätnud osutatud

teenuse eest osaliselt tasumata. Kostja on hagejale tasunud kokku 2800 eurot ning tasumata on

1850 eurot. Hageja on seisukohal, et leping ei ole lõppenud.

Kostja väidab, et leping on 28.02.2016 lõpetatud seoses tööde lõppemisega, mida kinnitab

töötamise registri kanne. Kostja väitel osutas hageja kuni 2017. a augustini kostjale teenust

suulise töövõtulepingu alusel. Kostja leiab, et kostja arvelduskonto väljavõte tõendab, et kostja

on hagejale kogu töötasu maksnud ja võlgnevus puudub.

8. Kohtu hinnangul on poolte vahel 31.08.2015 sõlmitud leping, arvestades lepingu sisu,

käsundusleping, kuigi pooled ise nimetavad seda töövõtulepinguks. Kohus on pooltele nõude

kvalifikatsiooni selgitanud (kohtu 26.04.2018 e-kiri, tl 50). VÕS § 619 järgi käsunduslepinguga

kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja)

teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku

lepitud.

9. Kohtu hinnangul ei ole esitatud tõendid oluliste asjaolude tuvastamiseks piisavad ja vaatamata

kohtu ettepanekule ei ole rohkem tõendeid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitatud (vt

kohtu selgituskirjad tl 50, 86, 109). Sellises olukorras tuleb lähtuda tõendamiskohustuse

jaotusest, mis tulenevalt TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tähendab üldjuhul seda, et kumbki

pool peab tõendama asjaolusid, millele soovib tugineda. Kui pool ei tõenda asjaolu, millele ta

soovib tugineda, tuleb asi lahendada tema kahjuks. Kohus on teinud ettepaneku esitada

täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2).

Hageja tõendada on ennekõike asjaolu, et tal on lepingust tulenev sissenõutavaks muutunud

tasu nõue kostja vastu. Arvestades kostja vastuväiteid, peab kostja tõendama, et poolte vahel

sõlmitud leping on lõppenud, teenust on osutatud teise lepingu alusel ning osutatud teenuse eest

on hagejale nõuetekohaselt tasutud.

10. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et 31.08.2015 sõlmitud leping on lõpetatud ning

hageja on kostjale teenuseid osutanud teise (suulise) lepingu alusel. Kostja on esitanud

tõenditena: väljavõte Maksu- ja Tolliameti töötamise registrist, millest nähtub, et hageja tööle

asumise aeg oli 01.09.2015 ning töötamise lõpp oli 28.02.2016 (tl 48); täiendav väljavõte

Maksu- ja Tolliameti töötamise registrist, kus on nähtavad hagejaga sõlmitud erinevad

lepingud, sh hageja töötamise algus- ja lõppajad (tl 83); kostja ja Eesti Töötukassa vaheline e-

kirjavahetus perioodil 09.09.2017 – 21.09.2017, milles kostja teavitab Eesti Töötukassat

asjaolust, et kostjal ei ole koostööd hagejaga (tl 84 ja 84 pöördel); hageja ja kostja vaheline

31.05.2017 e-kirjavahetus, milles pooled nendivad, et tähtajaline tööleping on lõppenud ning

arutavad uue VÕS lepingu sõlmimist samadel tingimustel (tl 105 ja 105 pöördel).

Kohus on seisukohal, et Maksu- ja Tolliameti töötamise registri kanne ei tõenda, et poolte vahel

sõlmitud leping on lõpetatud. Hageja on õigesti viidatud, et maksukorralduse seaduse (MKS)

§ 251 lg 6 kohaselt vastutab töötamise registri kande õigsuse eest kande tegija. MKS § 252 lg 2

kohaselt on tööd võimaldav isik kohustatud töötamise registris registreerima isiku töötamise

alustamise, peatumise ja lõpetamise ning töötamise liigi. Seega on kannete tegemine ja nende

sisu üksnes kostja kontrolli all. Tegemist on kostja ühepoolse kande tegemisega ning hagejal

puudub kontroll selle üle, millise sisuga kandeid kostja teeb. Kohus nõustub hagejaga, et

töötamise registri kanne ei saa olla õiguslikuks aluseks võlasuhte lõpetamiseks. Vastupidi,

kande tegemise eelduseks peab olema poolte vahelise võlasuhte lõppemine. Selliseid tõendeid

ei ole kostja esitanud.

Vaidlusaluse lepingu lõppemist ei tõenda ka kostja ja Eesti Töötukassa vaheline e-kirjavahetus

perioodil 09.09.2017 – 21.09.2017. Kirjavahetusest nähtub, et 12.09.2017 on kostja kirjutanud

Eesti Töötukassale, et kostjal ei ole koostööd hagejaga. Kohus on seisukohal, et 12.09.2017 e-

kiri ei tõenda, et leping lõppes 28.02.2016, s.o üle aasta tagasi, nagu väidab kostja. Ka hageja

ja kostja vaheline 31.05.2017 e-kirjavahetus ei tõenda lepingu lõppemist. Kostja on asunud

seisukohale, et viidatud e-kirjavahetusest nähtub, et kõik pooltevahelised lepingud on

lõppenud. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Hagejale saadetud e-kirjas on kostja esindaja

selgelt viidanud, et tähtajaline tööleping on lõppenud. Ka ülejäänud kirja sisust, sh hageja

vastusest, ei saa teha järeldusi nagu oleksid kõik pooltevahelised lepingud lõppenud. See, et

pooled pidasid läbirääkimisi uue võimaliku lepingu sõlmimise osas, ei tähenda automaatselt, et

varasemalt sõlmitud lepingud on lõppenud.

Kui pool ei tõenda asjaolu, millele ta soovib tugineda, tuleb asi lahendada tema kahjuks. Kohus

leiab, et kostja ei ole tõendanud 31.08.2015 allkirjastatud ja 01.09.2015 kehtima hakanud

lepingu lõppemist.

11. Järgnevalt hindab kohus hageja tasunõude olemasolu ja selle suurust.

Kohus on osaliselt rahuldanud hageja taotluse tõendite kogumiseks ning teinud Eesti

Töötukassale päringu. Eesti Töötukassa 26.04.2018 vastusest nähtub, et hageja osutas tugiisiku

teenust individuaalse töölerakendamise lepingu nr 7-6.11/16/0006 raames ajavahemikus

02.06.2016 – 25.08.2017 (tl 91). Seega on tõendatud, et hageja on läbi kostja Eesti Töötukassale

teenust osutanud.

Lepingu p 2.2.1 kohaselt makstakse tasu suunatud kliendi kohta 500 eurot, millest esimese

osana tasutakse 20 % inimese suunamise järgselt peale esimest kohtumist. Eesti Töötukassa

saatis hageja juurde konsultatsiooni 20 klienti. 13.07.2016 on kostja teinud hagejale ülekande

summas 1000 eurot selgitusega „ITR kohtumised juuni“ ja 04.08.2016 summas 1000 eurot

selgitusega: „ITR kohtumised juuli“. Hageja on seisukohal, et viidatud maksed on teostatud

lepingu p 2.2.1 alusel. Kohus nõustub hagejaga. Kohtu hinnangul on see eluliselt usutav ning

kostja ei ole tõendanud vastupidist.

Lepingu p 2.2.2 kohaselt tasutakse teine osa 30 %, kui klient asub tööle töölepingu alusel või

avalikku teenistusse või asub osutama teenust võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel,

mis kehtib vähemalt 12 kuud ning lepingu alusel toimub kliendile tasu maksmine igakuiselt.

Hageja on selgitanud, et kõigist esmasel konsultatsioonil käinud klientidest läksid tööle seitse:

klient nr 139966, klient nr 254320, klient nr 419759, klient nr 453030, klient nr 58053, klient

nr 203434 ja klient nr 407792. Hageja väidete õigsust kinnitab Eesti Töötukassa 02.05.2018

vastus ja selle 31.05.2018 täiendus (tl 54 ja 54 pöördel; 91). Kostja on teinud hagejale

07.10.2016 ülekande summas 300 eurot selgitusega „ITR 139966 ja 254320“. Hageja on

seisukohal, et viidatud makse on teostatud lepingu p 2.2.2 alusel kliendi nr 139966 ja kliendi

nr 254320 eest. Eesti Töötukassa 02.05.2018 vastusest nähtub, et klient nr 139966 asus tööle

05.09.2016 ja klient nr 254320 asus tööle 01.10.2016. Hinnates tõendeid kogumis, on kohus

seisukohal, et ülekande tegemise aeg, maksekorraldusse märgitud selgitus ja tasutud summa

suurus (2 x 500 x 30 % = 300) viitavad selgelt, et kostja on hagejale teostanud maksed lepingu

p 2.2.2 alusel. Hageja nõuab tasu veel 4 kliendi eest (klient nr 419759, klient nr 453030, klient

nr 58053 ja klient nr 203434) kokku 600 eurot (4 x 500 x 30 %). Kohtu hinnangul on hageja

nõue põhjendatud ja tõendatud.

Lepingu p 2.2.3 kohaselt tasutakse kolmas osa 50 % lepingu nõuetekohasel täitmisel, kui klient

pärast tööle saamist töötab veel vähemalt neli kuud. Hageja on selgitanud, et tööle läinud

klientidest töötasid üle nelja kuu seitse: klient nr 139966, klient nr 254320, klient nr 419759,

klient nr 453030, klient nr 58053, klient nr 203434 ja klient nr 407792. Ka hageja nende väidete

õigsust kinnitab Eesti Töötukassa 02.05.2018 vastus ja selle 31.05.2018 täiendus. Kostja on

teinud hagejale 10.03.2017 ülekande summas 250 eurot selgitusega „ITR“ ja 28.03.2017

summas 250 eurot selgitusega „ITR“. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et ka need ülekanded

on tehtud lepingu alusel osutatud teenuste eest (klient nr 139966 ja klient nr 254320) p 2.2.3

kohaselt. Sellel viitab ka ülekande summa kokku 500 eurot (500 x 2 x 50 %). Hageja nõuab

tasu veel 5 kliendi eest (klient nr 419759, klient nr 453030, klient nr 58053, klient nr 203434

ja klient nr 407792) kokku 1250 eurot (5 x 500 x 50 %). Kohtu hinnangul on hageja nõue

põhjendatud ja tõendatud.

12. Kohus nõustub hagejaga, et lepingu järgne tasu on muutunud sissenõutavaks.

Lepingu p 2.2.2 kohaselt tasutakse teine osamakse, kui klient asub tööle. Eesti Töötukassa

02.05.2018 vastuse kohaselt asus klient nr 419759 tööle 01.11.2016, klient nr 453030 asus tööle

01.06.2017, klient nr 58053 asus tööle 17.07.2017 ja klient nr 203434 asus tööle 01.09.2017.

Lepingu p 2.2.3 järgi tasutakse kolmas osamakse, kui klient pärast tööle asumist töötab veel

vähemalt neli kuud. Eesti Töötukassa 02.05.2018 vastuse ja selle 31.05.2018 täienduse kohaselt

töötasid kõik eelpool loetletud kliendid vähemalt neli kuud. Seega on nii lepingu p 2.2.2 kui ka

2.2.3 alusel makstavad tasud muutunud sissenõutavaks enne hagiavalduse kohtusse esitamist.

Kuivõrd hageja ei nõua viivist, siis ei pea kohus vajalikuks eraldi välja tuua iga kliendi osas

tasu sissenõutavaks muutumise konkreetset aega.

13. Kostja väidab, et kostja arvelduskonto väljavõte tõendab, et kostja on hagejale kogu töötasu

maksnud ja võlgnevus puudub.

Eesti Töötukassa 26.04.2018 vastusest nähtub, et hageja osutas tugiisiku teenust individuaalse

töölerakendamise lepingu nr 7-6.11/16/0006 raames ajavahemikus 02.06.2016 kuni 25.08.2017

(tl 91). Kostja on esitanud kohtule oma konto väljavõtte perioodil 01.09.2015 kuni 28.03.2017

(tl 49). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kuupäevadel 13.07.2016, 04.08.2016, 07.10.2016,

10.03.2017 ja 28.03.2017 teostatud ülekanded on tehtud lepingu alusel. Konto väljavõtte

kohaselt on kostja viimase ülekande hagejale teinud 28.03.2017. Kuivõrd kliendid nr 203434,

58053 ja 453030 asusid tööle pärast kostja viimast ülekannet hagejale, siis esitatud

kontoväljavõte ei tõenda viidatud klientide eest hagejale tasu maksmist. Klient nr 419759 asus

tööle 01.11.2016 ja klient 407792 asus tööle 28.11.2016. Kostja ei ole tõendanud, et perioodil

12.11.2016 kuni 13.02.2017 teostatud maksed on tehtud viidatud klientide eest.

14. Kuigi kohus on seisukohal, et 31.08.2015 allkirjastatud ja 01.09.2015 kehtima hakanud leping

ei ole lõppenud, peab kohus vajalikuks selgitada järgmist. Kostja väidab, et kuni 2017. a

augustini osutas hageja kostjale teenust suulise töövõtulepingu alusel. Kostja poolt esitatud

Maksu- ja Tolliameti töötamise registri väljavõttest nähtub, et kostja on teinud hageja suhtes

järgmise kande: 01.06.2016 (töötamise algus), 31.08.2017 (töötamise lõpp), VÕS leping

(töötamise liik, tl 83). Vahetult enne nimetatud kande tegemist on pooled 31.05.2016 e-kirja

teel arutanud uue lepingu sõlmimist. Kostja on hagejalt küsinud: „Kas ITR i jaoks sõlmime

VÕS lepingu samadel tingimustel nagu eelmine kord või on vajalik haigekassa jaoks

tööleping?“. Hageja vastas kostjale: „Jaa, ITR i jaoks sõlmime VÕS lepingu samadel

tingimustel nagu eelmine kord“ (tl 105 ja 105 pöördel). Isegi kui eeldada, et leping lõppes

28.02.2016, siis kostja väitel sõlmisid pooled uue lepingu 31.08.2015 lepinguga samadel

tingimustel. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja osutas kostjale teenuseid ning kostja on

jätnud hagejale osutatud teenuste eest osaliselt tasu maksmata. Seega on hagejal kostja vastu

nõue ka siis, kui hageja osutas kuni 2017. a augustini teenust suulise lepingu alusel.

Menetluskulud

15. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses

või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse

kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud jäävad kostja kanda.

16. Tulenevalt menetluskulude jaotusest hindab kohus hageja menetluskulude suurust. Hageja

menetluskuludeks on riigilõiv 225 eurot, maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot ja

lepingulise esindaja kulud 492 eurot (tl 130 ja 130 pöördel). Kostja vaidleb hageja

menetluskuludele vastu leides, et hageja poolt esitatud ajakulu ei ole usutav (tl 136 ja 136

pöördel).

17. Riigilõiv on põhjendatud menetluskulud (TsMS § 138 lg 2).

18. Järgnevalt analüüsib kohus hageja lepingulise esindaja kuludega seonduvat (TsMS § 144 p 1).

TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218

sätestatu kohaselt. Seega tuleb maakohtul menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel

kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja

ühe tööühiku suhtes.

19. Kohus nõustub hageja esindaja tunnitasu suurusega 60 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtub,

et hageja on hagiavalduse esitanud enda nimelt ning on selle ise allkirjastanud. Lepingulise

esindaja kohta on kohtule volikiri ja diplom esitatud alles pärast hagi menetlusse võtmist

19.04.2018 menetlusdokumendiga. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja menetluskulude

nimekirjas esitatud hagiavalduse koostamise kulu 180 eurot. Samuti ei ole kohtu hinnangul

põhjendatud maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulu 20 euro väljamõistmine TsMS §

484² alusel. Tegemist on menetluskuluga, mis määratakse kindaks maksekäsus või menetluse

lõpetamise määruses. Nimetatud sättest tulenevalt ei kandu see üle hagimenetlusse hüvitatava

menetluskuluna (nii nagu riigilõiv). Ülejäänud osas on hageja esindaja kulu põhjendatud.

20. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur

kohtunik