2-17-118398/19 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2018. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-17-118398

Tsiviilasi

Friis Kinnisvara OÜ hagi Oleg Lebedevi ja Svetlana

Lebedeva vastu solidaarselt 1200 euro saamiseks

Tsiviilasja hind

1200 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Friis Kinnisvara OÜ; registrikood 12813139; asukoht

Riia 2, Tartu linn, 51013, Tartumaa.

Hageja seaduslik esindaja: Merle Kuhhi; e-post merle@friis.ee

Kostja I: Oleg Lebedev; isikukood XXX; elukoht XXX.

Kostja II: Svetlana Lebedeva; isikukood XXX; elukoht XXX.

Kostjate esindaja: Eva Panksepp; e-post eva@juristaitab.ee

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Friis Kinnisvara OÜ hagi Oleg Lebedevi vastu 1200 euro saamiseks.

2. Mõista Oleg Lebedevilt (Lebedev) (ik 37108062738) Friis Kinnisvara OÜ (registrikood

12813139) kasuks välja 1039 (üks tuhat kolmkümmend üheksa) eurot 38 senti.

3. Jätta Friis Kinnisvara OÜ hagi Svetlana Lebedeva vastu rahuldamata.

4. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta Oleg Lebedevi vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud 87% ulatuses Oleg

Lebedevi kanda ja 13% ulatuses Friis Kinnisvara OÜ kanda.

6. Jätta Svetlana Lebedeva vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud Friis Kinnisvara OÜ

kanda.

7. Mõista Oleg Lebedevilt (Lebedev) Friis Kinnisvara OÜ kasuks välja menetluskulu 160

(ükssada kuuskümmend) eurot 48 senti.

8. Mõista Friis Kinnisvara OÜ-lt Svetlana Lebedeva kasuks välja menetluskulu 5 (viis) eurot.

9. Mõista Oleg Lebedevilt (Lebedev) Friis Kinnisvara OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

10. Mõista Friis Kinnisvara OÜ-lt Svetlana Lebedeva kasuks välja viivis hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule, kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

1. Friis Kinnisvara OÜ (hageja) esitas 28. augustil 2017 Pärnu Maakohtule Oleg Lebedevi

(kostja I) ja Svetlana Lebedeva (kostja II) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

2. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses, kuna kostjad esitasid makseettepanekule vastuväite.

3. Hageja esitas 5. oktoobril 2017. a Tartu Maakohtule kostjate vastu hagi. Hageja palus mõista

kostjatelt solidaarselt välja 1200 eurot. Hagi kohaselt sõlmis hageja maaklerilepingu kostjale II

kuuluva korteriomandi müügiks. Lepingu allkirjastas kostja I. Hageja leiab, et lisaks kostjale I

on lepingu sõlminud ka kostja II, kuivõrd kostja I on tegutsenud kostja II esindajana. Hageja

leiab lisaks, et kostjate vahel oli sõlmitud seltsinguleping ning kostja I sõlmis maaklerilepingu

seltsingu nimel. Seltsingu poolt kolmandate isikute ees võetud kohustuste, so maakleritasu

maksmise eest, vastutavad kostjad seega solidaarselt. Lepingu p 3 kohaselt oli maakleritasuks

kokku lepitud 1000 eurot pluss käibemaks 200 eurot, kui kostja II sõlmib lepingu hageja toodud

ostjaga. Hageja leidis korterile ostja P. Ranna. Kostja I teatas hagejale, et lõpetab hagejaga

sõlmitud lepingu. Kostja II müüs korteri seejärel P. Rannale. Kostjad keeldusid hagejale

maakleritasu maksmast.

4. Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostja I sõlmis XX. XX XXXX. a hagejaga maaklerilepingu.

Lepingu p 3 kohaselt oli maakleritasu arvestamise aluseks müügihind 65 000 eurot. Kuna

müügihind jäi alla selle, ei ole tasu maksmise eeldused täidetud. Õige on see, et hageja tutvustas

korterit P. Rannale ja kokku lepiti müügiaeg notari juures 15. juuniks 2017, kuid pärast seda,

kui P. Rand koos hagejaga korterit 13. juunil 2017 külastas, teatas ta, et ei soovi korterit osta ja

tehing jäi ära. Kostja leiab, et tehing jäi ära maakleri tegevuse või tegevusetuse tulemusena.

Kostja I ütles lepingu sellest tulenevalt pärast tehingu nurjumist üles. Pärast seda avaldas kostja

I ise uue korteri müügikuulutuse. P. Rand kontakteerus kostjaga I kuulutuses nimetatud

aadressil. Kostja II müüs korteri P. Rannale 5. juulil 2017. Hageja selles müügitehingus ei

osalenud. See, et ostjaks oli isik, kellele hageja korterit tutvustas, on juhuslik.

5. Kostja II leiab, et tema vastu esitatud hagi tuleks jätta läbi vaatamata, kuna ta ei ole hagejaga

lepingut sõlminud. Kostja II ei ole volitanud kostjat I kostja II nimel hagejaga lepingut sõlmima.

Kostjate vahel puudus kokkulepe kasutada korteri müügiks maakleri teenust. Maakleri teenuse

kasutamine oli kostja I otsus. Kostja I ei teavitanud sellest kostjat II. Kostjad ei vastuta

solidaarselt ka seltsingust tulenevalt.

6. Kohus kuulas hageja seadusliku esindaja ja kostja I ära 15. juunil 2018.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kostja I vastu esitatud hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kostja II vastu esitatud

hagi tuleb jätta rahuldamata.

8. Hageja on esitanud kostjate vastu XX. XX.XXXX. a sõlmitud maaklerilepingu (edaspidi:

maaklerileping) alusel hagi maakleritasu väljamõistmiseks. Pooled vaidlevad esitaks selle üle,

kas maaklerileping on sõlmitud hageja ja kostja I vahel või hageja ja mõlema kostja vahel.

Kohus selgitab, et leping sõlmitakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 järgi pakkumuse

esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Selleks, et

kostjad oleksid maaklerilepinguga seotud, peaksid nad seega olema teinud hagejale

vastavasisulise tahteavalduse, st üldjuhul saab lepingust üleneda kohustusi üksnes

lepingupooltele. Tahtavalduse lepingu sõlmimiseks saab teha, kas isiklikult või esindaja kaudu.

Samas peab see, et tahteavaldus on antud esindaja kaudu, tsiviilseadustiku üldosaseaduse

(TsÜS) § 116 lg 1 järgi tulenema kas tahteavaldusest endast või tahteavalduse andmisega seotud

asjaoludest. Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru

saada, kellega ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes

(vt Riigikohtu 15. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-14, p 11).

Friis Kinnisvara OÜ korteri ankeet / maaklerteenuse tellimiskirja, sh selles sisalduva

kokkuleppe maakleritasu kohta, on allkirjastanud kostja I. Kostja II nimi on märgitud ainult

korteri omaniku nime lahtris. Kostja II ei ole ankeeti / tellimiskirja allkirjastanud. Kostja I on

maaklerilepingus märgitud lepingu poolena. Kostjale II ei ole maaklerilepingus viiteid.

Maaklerilepingu on samuti allkirjastanud ainult kostja I. Maaklerilepingu dokumentidest ei

nähtu seega, et kostja I oleks sõlminud maaklerilepingu kostja II esindajana.

Asjaolud, et kostja I omas korteri võtmeid, tutvustas korterit ostuhuvilistele ning viis

potentsiaalse ostja soovil korterist mööbli ära, ei viita sellele, et kostja I tegutses

maaklerilepingu sõlmimisel kostja II esindajana. Selline tegevus on omane ka lepingu poolele.

Hageja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et kostja I ei tegutsenud enda

nimel. Kohus märgib, et maaklerilepingu sõlmimise eelduseks ei ole asjaolu, et lepingupool on

müüdava asja omanik. Samuti sõlmiti maaklerileping XX. XX. XXXX. Hagile lisatud objektide

näitamise lehelt ja poolte kirjavahetusest (t-d 31, 33) nähtuvalt toimus korteri tutvustamine ja

mööbli ära viimine pärast maaklerilepingu sõlmimist. Asjaolud, mis ei olnud maaklerilepingu

sõlmimise ajaks toimunud, ei saanud mõjutada hagejat TsÜS § 118 lg 2 mõttes uskuma seda,

et kostja I tegutses maaklerilepingut sõlmides kostja II nimel. Arvest, mille hageja on

maakleriteenuse osutamise eest esitanud, nähtub, et hageja on käsitlenud maaklerilepinguga

seotud, so maakleritasu maksma kohustatud, isikuna kostjat I, kuivõrd arve saajaks on märgitud

kostja I. Hageja seaduslik esindaja on ärakuulamisel märkinud, et kostjad vastutavad

maakleritasu tasumise eest solidaarselt. Samas on hageja esitanud solidaarse vastutuse alusena

mitmeid erinevaid variante, märkides, et solidaarse vastutuse alus ei ole hageja jaoks selge.

Kohus leiab sellest tulenevalt, et kostja I käitumine ei tekitanud hagejas TsÜS § 118 lg 2 mõttes

uskumust, et kostja I sõlmib maaklerilepingu kostja II nimel. Asja materjalidest ei nähtu lisaks,

et kostja II oleks olnud tema nimel maaklerilepingu sõlmimisest teadlik ning talunud seda.

Kostja I on ärakuulamisel küll maininud, et kostja II oli teadlik, et korteri kohta oli mingi

kuulutus ning et korterit on käidud näitamas. Samas teadmine plaanist korter müüa ei tähenda,

et isik teab, et tema nimel on sõlmitud maaklerileping korteri müügilepingu sõlmimise

vahendamiseks ning et tal on sellest tulenevalt kohustus maakleritasu maksta. Kirjavahetus, mis

peeti seoses maaklerilepingu täitmisega, on toimunud hageja ja kostja I vahel. Hageja seaduslik

esindaja on ärakuulamisel märkinud, et kostjal I oli korteri valdus ning ta käis hageja büroos ja

pidas läbirääkimis. Poolte selgitustest ning asjas esitatud tõenditest ei nähtu seega, et kostja II

oleks olnud tema nimel maaklerilepingu sõlmimisest teadlik ning talunud seda. Kostjat II ei saa

seega lugeda TsÜS § 118 lõikest 2 tulenevalt kostjale I maaklerilepingu sõlmimiseks volitust

andnuks. Kohus leiab seega, et ka maaklerilepingu sõlmimisega seotud asjaoludest ei tulene

see, et kostja I sõlmis maaklerilepingu kostja II nimel. Kohus leiab, et maaklerilepingu pooleks

oli ainult kostja I.

9. Hageja väitel on kostjad sõlminud seltsingulepingu ning võtnud hageja ees

maaklerilepinguga seltsinglastena kohustuse maakleritasu maksmiseks. Seltsingulepingu

eelduseks on VÕS § 580 lg 1 järgi ühise eesmärgi nimel tegutsemine. Samas on tegemist

eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste

tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus

kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586,

591, 592). Seltsingulepingu regulatsiooni kohaldamiseks peavad osalised olema avaldanud

tahet olla nimetatud tingimustele vastavas lepingulises suhtes (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014.

a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14). Kostjad on eitanud seltsingu olemasolu. Hageja ei

ole esitanud tõendeid, et kostjate vahel oleks olnud seltsingu tunnustele vastav lepinguline suhe.

Maaklerilepingust ega selle sõlmimise ja täitmisega seotud asjaoludest (vt eespool) ei tulene

samuti, et kostja I oleks sõlminud maaklerilepingu seltsinglasena. Ainuüksi asjaolu, et kostja I

tegutses maaklerilepingut sõlmides kostja II huvides, ei anna alust pidada kostjate vahelist

õigussuhet seltsinguks. Kostjad ei vastuta seega VÕS §-st 595 tulenevalt maaklerilepingust

tuleneva tasu maksmise kohustuse eest solidaarselt.

10. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et maaklerileping on sõlmitud hageja ja kostja I vahel.

Kuna kostja II ei ole maaklerilepingu pool, ei ole ta ka kohustatud maakleritasu maksma. Kostja

II vastu esitatud hagi tuleb seega jätta rahuldamata.

11. Maakleril on VÕS § 664 lg 1 kohaselt õigus maakleritasule alates tema vahendamise või

osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. Tasunõuet ei mõjuta VÕS § 664 lg 3 järgi ka see,

kui leping sõlmitakse pärast maaklerilepingu lõppemist. Maaklerilepingu p 3 järgi on tasu

sissenõutavaks muutumine samuti seotud vahendatava lepingu sõlmimisega. Maaklerilepingu

p 3 järgi loetakse tehing vahendatuks, kui tehingu teine pool või temaga seotud juriidiline isik

on tutvunud kinnisvaraga maakleri esindaja osavõtul või on saanud omaniku andmed maakleri

käest ning on sõlminud nõutavas vormis lepingu. Pooled on kokku lepitud, et kliendi toomise

tõendamiseks on piisav tõend vastav nimeline ja kuupäevaline kanne maakleri kliendilehel.

Objektide näitamise lehelt nähtuvalt on korterit 22. mail 2017. a kell 11:00 näidatud Priit

Rannale. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on Priit Rand 13. juulil 2017. a korteri

omanikuks. Kostja I ei ole nimetatud asjaoludele vastu vaielnud. Maaklerilepingus kokku

lepitud maakleritasu nõudmise eeldused on seega täidetud. Kostja I on märkinud, et Priit Rand

ei ostnud korterit hageja vahendamise tulemusena, vaid kostja I pani ise korteri müügikuulutuse

ülesse. Priit Rand võttis pärast seda, kui ta oli hageja vahendusel korteri ostmisest loobunud,

kostjaga I ühendust kostja I poolt üles pandud kuulutuses märgitud aadressil. Kostja I välja

toodud asjaolud ei muuda seda, et maaklerilepingus kokku lepitud maakleritasu nõudmise

eeldused on täidetud.

Kohus leiab, et maaklerilepingu p 3, mis sätestab tasunõude eeldused ei ole seadusega

vastuolus. Maakleri kohustuseks võib VÕS § 658 lg 1 järgi olla nii kolmanda isikuga lepingu

sõlmimine kui ka üksnes lepingu sõlmimise võimalusele viitamine. Seega võivad maakleri

kohustused ka seaduse järgi piirduda üksnes sellega, et ta viitab käsundiandjale võimalusele

vastava objekti suhtes leping sõlmida. VÕS § 42 lg 2 kohaselt ei vaadelda tüüptingimust

ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse

suhet. Seega ei saa sellist tingimust, sh tasu maksmise eelduste osas, lugeda ka ebamõistlikult

kahjustavaks ja tühiseks VÕS § 42 lg 1 alusel. VÕS § 664 lg 1 järgi võib maakleri õigus saada

maakleritasu tekkida ka üksnes tema osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. Tegu on

pealegi dispositiivse normiga, mis ei keela kokkuleppel maakleritasu maksmise eeldusi ka

täpsustada, mh selles osas, mida lugeda „vahendamise või osutamise tulemusena lepingu

sõlmimiseks". Seadusega võib vastuolus olla kokkulepe, mis täielikult või põhiosas annab

maaklerile tasunõude lepingu sõlmimisel, kui maakleril ei ole tehinguni jõudmisel kas üldse

mingit rolli või on see roll minimaalne ning selliselt piirataks käsundiandja lepinguvabadust

edasiste lepingute sõlmimiseks ebaproportsionaalselt (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-123-13, p-d 18-21). Kohtu hinnangul täpsustab maaklerilepingu p 3

seaduses sätestatud raamides maakleritasu maksmise eeldusi. Tasu saamise eelduseks selle

lepingupunkti järgi on asjaolu, et maakler on lõplikule ostjale korteriomandit tutvustanud, st

maakleril on olnud märkimisväärne roll ostja leidmisel.

12. Kostja I on leidnud, et hageja on maaklerilepingut rikkunud. Rikkumine seisneb selles, et

13. juuni 2017. a korterikülastuse ajal põhjustas maakleri tegevus Priit Ranna taganemise

esialgsetel tingimustel müügilepingu sõlmimisest. Kostja on ärakuulamisel samas öelnud, et ta

ei tea, miks Priit Rand ei ostnud korterit esialgu kokku lepitud tingimustel. Kostja I ei ole seega

välja toonud, mida maakler tegi või oleks pidanud tegema selleks, et Priit Rand oleks sõlminud

müügilepingu esialgu kokku lepitud tingimustel. Kostja I ei ole seega välja toonud asjaolusid,

millest nähtuvalt oleks hageja maaklerilepingut rikkunud. See, et Priit Rand ei sõlminud

müügilepingut esialgselt kokku lepitud tingimustel, ei ole maaklerilepingu rikkumine, kuivõrd

maakler ei ole kohustatud tagama müügilepingu sõlmimist, vaid on kohustatud seda ainult

vahendama (vt maaklerilepingu p 1 ja VÕS § 658 lg 1 ja 2). Kostja I ei saa seega VÕS § 668

lg 1 alusel keelduda maakleritasu maksmisest. Kuna korteri müügi- ega asjaõiguslepingust ei

ole taganetud, ei saa kostja I ka VÕS § 664 lg 5 alusel maakleritasu maksmisest keelduda.

13. Maaklerilepingu p 3 järgi on maakleril õigus nõuda vahendatud tehingu eest tasu 1000 eurot,

millele lisandub käibemaks. Tasu arvestamise aluseks on omaniku poolt soovitud hind koos

vahendustasuga, milleks antud kinnisavara puhul on 65 000 eurot. Kohus leiab, et

maaklerilepingus sisalduv tasukokkulepe on hageja tüüptingimus. Seda tulenevalt nii lepingu

sõnastusest kui ka hageja ärakuulamisel öeldust, et leping põhineb hageja 20 aastasel praktikal.

Seega tuleb seda tõlgendada VÕS §-s 39 lõikes 1 sätestatud tõlgendusreeglitest lähtuvalt.

Hageja hinnangul on pooled leppinud kokku fikseeritud tasus, kuivõrd tasu on ette nähtud

selleks, et katta maakleriteenuse osutamiseks tehtavad kulud (äriühingu üldkulud, fikseeritud

turunduskulud) (tl 85). Samas ei ole maakleritasu suurus maaklerilepingus seatud sõltuvusse

teenuse osutamiseks tehtavatest kuludest, vaid omaniku poolt korteri eest soovitavast hinnast.

Kohtu hinnangul saab lepingu p-st 3 lähtudes mõistliku käsundiandja positsioonist selliselt aru

saada. Lepingu tekstis on selgelt seotud maakleritasu suurus ja korteriomandi hind. Juhul, kui

maakleritasu suurus ei sõltuks hinnast, sellist seost ei oleks vaja ning hind võiks olla sätestatud

lihtsalt lepingu eraldi punktina. Kohus leiab sellest tulenevalt tasu kokkuleppe mõistlik

tõlgendus on, et hageja tasu suurus sõltub müügihinna suurusest. Samas see ei tähenda, et juhul,

kui korteriomand müüdi teise hinnaga, ei oleks hagejal üldse õigust tasu saada, arvestades

asjaolu, et maakleril ei ole võimalik omanikule ette kirjutada, millise hinnaga müük toimub.

Maaklerilepingu tekstist saab järeldada, et sel juhul tuleb tasu ümber arvutada, eelduslikult

vastavalt maaklerilepingus toodud soovitud müügihinna ja tegeliku hinna proportsioonile.

Kostja I on ärakuulamisel märkinud, et korter müüdi hinnaga 56 300 eurot, sama nähtub ka

kohtule esitatud e-kirjavahetusest (vt ka tl 72). Hageja võib seega nõuda kostjalt tasu 1039 eurot

ja 38 senti {[56 330 * (1000 / 65000)] + käibemaks}. Kostja I vastu esitatud hagi tuleb selles

ulatuses seega rahuldada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Kostja II vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja I vastu esitatud hagiga seotud

menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi rahuldati ligikaudu 87% ulatuses.

15. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 200 eurot (tl 110). Kostja I menetluskulud on

esindajatasu summas 348 (8,7 h * 40 eurot) eurot. Kostja I on sellest tasunud ise 104 eurot.

Eesti Vabariik on tasunud ülejäänud summa. Kostja II menetluskulud on esindajatasu 80 (2 h

* 40 eurot) eurot. Kostja II on sellest tasunud 5 eurot. Eesti Vabariik on tasunud ülejäänud

summa.

16. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175

lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, arvestades

tsiviilasja keerukust ja mahtu, et kostja I esindaja poolt tehtud toimingud ja neile kulunud aeg

on vajalik ja põhjendatud. Kostja II esindaja poolt tehtud toimingud on vajalikud ja

põhjendatud ainult ühe tunni ulatuses. Täiendavate tõendite kogumise taotluse esitamisele

kulunud aeg ei ole põhjendatud ega vajalik, kuna taotlus esitati hilinenult ja jäeti seetõttu

rahuldamata. Menetluskulude nimekirja esitamisele kulunud aeg ei ole vajalik ega

põhjendatud, kuna kostja II oleks saanud selle esitada ka ise ilma esindaja abita (vt Riigikohtu

6. mai 2015. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 13).

Kostja I esindajakulu 104 eurot on seega põhjendatud ja vajalik. Kuna kostja II esindajakulud

olid osaliselt põhjendatud ning kostja II pidi justiitsministri 5. jaanuari 2017 määruse nr 1

„Üldise õigusnõustamise sihtgrupp ja õigusvaldkonnad ning selle nõustamise kättesaadavuse

parandamiseks antava toetuse jagamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 1) § 7 lg 1

järgi tasuma omaosaluse 5 eurot, on kostja II esindajakulu 5 eurot põhjendatud ja vajalik.

Seadusest ei tulene riigi poolt makstava toetuse hüvitamise kohustust riigile, mistõttu ei kuulu

riigi poolt makstud toetus hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõistmisele (vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 24. novembri 2017. a lahend tsiviilasjas nr 2-16-10556).

17. Kuna kostja II menetluskulud jäid hageja kanda, tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista

menetluskulu 5 eurot. Kuna kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskuludest jäi 87%

kostja I ja 13% hageja kanda, tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista menetluskulud 160,48

[(200 *0,87) – (104*0,13)] eurot. Arvestades poolte taotlusi, tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi

lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

Kohtunik