2-17-16849/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-16849

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) avaldus

M L pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. aprilli 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M L määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja (võlausaldaja): Eesti Vabariik (Maksu- ja

Tolliameti kaudu), lepinguline esindaja Karel Miisna

Puudutatud isik (võlgnik, määruskaebuse esitaja): M L

(isikukood XXXXXXXXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Robert Sarv ja Terje Eipre

Pankrotihaldur: Veli Kraavi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada võlgniku 18. aprilli 2018 taotlused ja võtta tsiviilasja toimikusse

määruskaebuse lisadena esitatud dokumentaalsed tõendid.

2. Rahuldada avaldaja 31. mai 2018 taotlused ja võtta tsiviilasja toimikusse

määruskaebuse vastuse lisadena esitatud dokumentaalsed tõendid.

3. Harju Maakohtu 3. aprilli 2018 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud M L kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse

kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse vajadusel kindlaks

vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

2 (7)

MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Maksu-ja Tolliameti kaudu, võlausaldaja, MTA) esitas 10. novembril 2017

Harju Maakohtule avalduse M L (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Võlausaldaja tõi esile järgmised asjaolud:

 maksukohustuslaste registri andmetel on võlgniku maksuvõlgnevus 10. novembri 2017

seisuga XXXXXXXX eurot;

 maksuvõlg on kujunenud 8. augusti 2012 koostatud vastutusotsusega nr 13-7/104-18

(„vastutusotsus“)

tasumisele

määratud

maksukohustusest

summas

XXXXXXXXX eurot;

 vastutusotsuses tuvastas MTA, et XXXXXXXXXX (kustutatud, juhatuse liige oli

võlgnik) ei ole saanud XXXXXXXX (kustutatud) septembris 2007 teenust, sh

oskusteavet, mistõttu puudus XXXXXXXXXX sisendkäibemaksu mahaarvamise

õigus;

 võlausaldaja on alates 27. märtsist 2013 edastanud pankadele korraldused võlgniku

pangakontode arestimiseks ja raha ülekandmiseks MTA pangakontole;

 täitemenetluse jätkamiseks edastas võlausaldaja 31. jaanuaril 2017 täitmisavalduse

nr 13-19/136 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale;

 Maanteeameti liiklusregistri andmetel ei kuulu võlgnikule sõidukeid ega väikelaevu;

kinnistusregistri ja Eesti väärtpaberikeskuse andmetel ei kuulu võlgnikule kinnisvara

ega väärtpabereid;

 arvestades rahuldamata nõude suurust, aga ka seda, et MTA ja täitetoimingute tulemusel

ei ole õnnestunud rohkem kui nelja aasta jooksul nõudeid rahuldada, võlgnikul puudub

vara, mille arvelt täita kõiki maksukohustusi, tuleb asuda seisukohale, et võlgnik on

maksejõuetu ja suutmatus rahuldada võlausaldaja nõuet ei ole ajutine;

 maksejõuetus on põhistatud vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p-le 2.

2. Maakohus võttis 16. novembri 2017 määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse ja

nimetas 21. detsembri 2017 määrusega võlgniku ajutiseks halduriks kirjaliku nõusoleku alusel

Veli Kraavi (ajutine haldur).

3. Ajutine haldur esitas 28. veebruaril 2018 kirjaliku aruande ja arvamuse võlgniku

maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta. Ajutisele haldurile teadaolevalt on võlgnikul

kohustusi kokku vähemalt XXXXXXXXXXX euro ulatuses. Igasugune vara, mille arvelt oleks

võimalik kohustusi täita, võlgnikul aga puudub.

4. Maakohus määras 2. märtsil 2018 võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ning

pankrotimenetluse jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 3 000 eurot. Pankrotimenetluse

jätkamiseks tasus võlausaldaja 7. märtsil 2018 kohtu määratud kontole 3 000 eurot.

5. Võlgnik esitas 14. märtsil 2018 vastuväite pankrotiavaldusele. Võlgnik tema suhtes tehtud

vastutusotsust õigeks ei pea ja seoses uute asjaolude ilmnemisega esitas 16. veebruaril 2018

MTA-le taotluse maksukorralduse seaduse (MKS) § 102 lg 1 p 2 alusel vastutusotsuse

kehtetuks tunnistamiseks.

Võlgnik esitas 22. märtsil 2018 taotluse Euroopa Liidu Kohtult (edaspidi „Euroopa Kohus“)

eelotsuse taotlemiseks, sh küsimuse, kas MTA läbiviidud menetlus oli Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu 22. mai 2012 direktiivi nr 2012/13/EL alusel kriminaalmenetlus. Võlgnik on

seisukohal, et vastutusotsuse tegemine oli kriminaalse iseloomuga menetlus, milles oleks

tulnud võlgnikule tagada kaitseõigus. Kui ebaseadusliku vastutusotsuse tegemisel rikuti

3 (7)

Euroopa Liidu õigust, esineb alus vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks ja langeb ära vajadus

võlgniku pankroti väljakuulutamiseks.

6. Maakohus jättis 3. aprilli 2018 määrusega rahuldamata võlgniku 14. märtsi 2018 vastuväite

pankrotiavaldusele ja 22. märtsi 2018 taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemiseks.

Maakohus leidis, et võlgniku vastuväide pankrotiavaldusele oli esitatud hilinemisega.

16. novembri 2017 määruses on kohus juhtinud võlgniku tähelepanu sellele, et võlgnikul on

õigus PankrS § 12 lg 2 alusel esitada vastuväide võlausaldaja pankrotiavaldusele kuni

eelistungini. Eelistung toimus 29. novembril 2017 kell 11.00, kuid võlgnik nimetatud ajaks

pankrotiavaldusele vastuväiteid ei esitanud.

Kohus asus seisukohale, et Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole käesolevas pankrotiasjas

põhjendatud. Kohus nõustus ajutise halduri seisukohaga, et pankrotimenetlus peab olema kiire

ja viivitusteta, mistõttu ei saa pidada mõistlikuks olukorda peatada menetlus kuni Euroopa

Kohtu eelotsuse jõustumiseni kuna asjas on tuvastatud võlgniku püsiv maksejõuetus.

MAAKOHTU MÄÄRUS

7. Maakohus rahuldas võlausaldaja avalduse ja kuulutas 3. aprillil 2018 kell 16.00 välja

võlgniku pankroti. Pankrotihalduriks määrati Veli Kraavi.

8. Maakohus tuginedes PankrS § 31 lg-le 1 leidis, et pankrotiavalduse ja selle lisadega, samuti

ajutise pankrotihalduri aruande ja selle lisadega, on kindlaks tehtud, et võlgniku

majandusraskused ei ole ajutise iseloomuga ja võlgniku püsiv maksejõuetus on välja

kujunenud. Võlgniku maksejõuetus on peamiselt tingitud suutmatusest täita oma

maksukohustusi vara, töö ja sissetuleku puudumisest tingituna, mistõttu ülima tõenäosusega ei

võimalda võlgnikul lasuvate kohustuste ulatus hetke majanduslikku seisu arvestades kohustusi

täita ka pikemas perspektiivis.

Arvestades rahuldamata nõuete suurust ja asjaolusid, et MTA ja kohtutäituri tegevuse

tulemusena ei ole õnnestunud nelja aasta jooksul nõudeid rahuldada, kuna võlgnikul puudub

vara, ning ajutise halduri materjalidest ei nähtu tehinguid, mis oleksid tagasivõidetavad, on

võlgnik maksejõuetu ega suuda oma kohustusi täita.

9. Võlgnik tema suhtes tehtud vastutusotsust õigeks ei pidanud ja seoses uute asjaolude

ilmnemisega esitas taotluse vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Lisaks on võlgnik

täpsustanud 14. märtsi 2018 menetlusdokumendis varanimekirja, kus on kirjas võlgnikule

kuuluvad tulirelvad võimaliku turuhinnaga kokku kuni 1 200 eurot. Maakohus leidis, et need

asjaolud ei anna alust jätta rahuldamata võlausaldaja pankrotiavaldus, sest võlgnik on ilmselgelt

maksejõuetu isegi antud nõuet arvesse võtmata.

10. PankrS § 23 lg 1, 4 ja 6 alusel määras kohus ajutise halduri tasuks 474,72 eurot.

MÄÄRUSKAEBUS

11. Võlgnik esitas 18. aprillil 2018 kahe eraldi dokumendina määruskaebuse, millega palub

vaidlustatud määruse tühistada ja jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Juhul kui ringkonnakohus

ei pea võimalikuks tõendite vastuvõtmist ringkonnakohtus, palub võlgnik alternatiivselt saata

asi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulud palub võlgnik panna

võlausaldaja kanda. Lisaks palub võlgnik peatada menetlus kuni Euroopa Kohtult eelotsuse

saamiseni.

Määruskaebuste väited on kokkuvõtvalt järgmised:

Esiteks jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata võlgniku vastuväite võlausaldaja

pankrotiavaldusele. Kuivõrd kohus ei teatanud võlgnikule eelistungi aega nõuetekohaselt, siis

ole võlgnik esitanud vastuväidet hilinenult. Võlgnik esitas 16. veebruaril 2018 MKS § 102 lg 1

4 (7)

p 2 alusel võlausaldaja taotluse vastutusotsuse tühistamiseks. Seega on võlgnik esitanud

maakohtule vastuväite õigeaegselt ja maakohtul puudus tulenevalt PankrS § 31 lg 2 koostoimes

§ 15 lg 3 p-ga 1 alus kuulutada välja võlgniku pankrot.

Vaidemenetlus võlgniku taotluse lahendamise osas pole määruskaebuse esitamise ajaks

lõppenud, st puudub jõustunud otsus. Vastutusotsuse vaidlus on halduskohtu pädevuses, seega

saab seda vaidlust PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel pidada pankrotimenetluse väliselt. Vaide

rahuldamata jätmise korral kavatseb võlgnik esitada kaebuse halduskohtule.

Teiseks pole ükski muu võlausaldaja nõudeid sisse nõudma asunud, mistõttu ei saa üksnes

võlgnevuste kogumahule tugineda. Seega võlgniku püsiv maksejõuetus pole tuvastatud. Hetkel

taotleb võlgniku pankroti väljakuulutamist vaid MTA, seega sõltub pankroti väljakuulutamine

vaid sellest, kas võlausaldaja nõue on seaduslik.

Kolmandaks taotleb võlgnik jätkuvalt Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Eelotsus on oluline

tuvastamaks, kas maksumenetlus oli seaduslik ja kas selle tulemusel tehtud vastutusotsus on

õige. Liidu õigus, mis reguleerib üksikisikute põhiõiguseid kriminaalsüüdistuse korral, näeb

ette, et üksikisikul on õigus mitte end süüstada ja kasutada kaitsja abi. Kui maksuõiguses esineb

kas või marginaalne võimalus, et isikule võidaks esitada samade asjaolude tõttu kahtlustus,

peab üksikisik saama võimaluse kujundada enda õiguslik positsioon kriminaalmenetlusõigust

tundva kaitsja kaasabil.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

12. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja vaatas need läbi 8. mai 2018 kohtuistungil.

Kohus määras võlgnikule ja võlausaldajale tähtaja läbirääkimiste pidamiseks ja konkreetsete

ettepanekute esitamiseks seoses võlgniku poolt vaidlustatud vastutusotsuse vaidemenetlusega.

Pooled kompromissettepaneku suhtes kokkuleppele ei jõudnud.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 16. mai 2018 kirjaga lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

13. Ringkonnakohus küsis võlausaldajalt vastuse määruskaebusele. Võlausaldaja vaidles

kaebusele vastu ja esitas täiendavaid tõendeid. Võlgnik sai omakorda võimaluse neile vastata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

15. Ringkonnakohus rahuldab menetlusosaliste taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite

vastuvõtmiseks. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi

asjaolusid ja tõendeid. Samasugune õigus on määruskaebusele vastu vaidleval menetlusosalisel.

16. Kaebuse kolme väidet on põhjendatud käsitleda koos. Need on kõik kantud mõttest, et kuna

võlgnik on vastutusotsuse (uuesti) vaidlustanud, siis on see ebaselge. Teised võlausaldajad ei

taotle võlgniku pankroti väljakuulutamist, mistõttu ei peaks kohus pankrotti välja kuulutama.

17. Võlgniku maksuvõlg kujunes 8. augusti 2012 vastutusotsuse järgi, mille võlgnik

8. novembril 2012 vaidlustas. MTA jättis 7. detsembri 2012 vaideotsusega võlgniku vaide

rahuldamata. Tallinna Halduskohtus jättis 30. septembri 2014 otsusega haldusasjas nr 3-13-65

võlgniku kaebuse vastutusotsuse tühistamiseks samuti rahuldamata leidis, et vastutusotsus on

õiguspärane. Halduskohtu otsus jõustus edasi kaebamata.

Võlgnik esitas MTA-le 16. veebruaril 2018 taotluse vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks

MKS § 102 lg 1 p 2 alusel uute asjaolude ilmnemise tõttu. MTA jättis 15. märtsi 2018 otsusega

võlgniku taotluse rahuldamata, leides, et võlgnik ei esitanud uusi asjaolusid või tõendeid, mis

oleks aluseks vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Võlgnik esitas 15. märtsi 2018 otsuse

5 (7)

peale vaide, mis jäi määruskaebuse menetlemise ajal, 16. mai 2018 vaideotsusega rahuldamata.

Vaide lahendaja oli seisukohal, et 15. märtsi 2018 otsus on õiguspärane ja piisavalt

motiveeritud, mistõttu ei ole selle kehtetuks tunnistamiseks ja võlgniku taotluste rahuldamiseks

põhjust. Vaideotsust ja seeläbi 15. märtsi 2018 otsust saab vaidlustada halduskohtus.

18. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja kui võlgnik on maksejõuetu.

PankrS § 31 lg 2 esimese lause järgi jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku

maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud ajutise

halduri nimetamata jätmise alus. PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi on selliseks aluseks mh olukord, kus

võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada

väljaspool pankrotimenetlust (vt Riigikohtu 10. juuni 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-14,

p 16 teine lõik).

19. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et praegusel hetkel ei saa pankrotimenetluses

võlausaldaja nõudeavaldust tunnustada, sest võlgnik on MTA nõude vaidlustanud ja võlgnik on

valmis vastutusotsust vaidlustama halduskohtus. Ringkonnakohus on seisukohal, et selline

põhjendus ei ole kooskõlas PankrS eesmärkidega, sest vastasel juhul saaksid vähemalt

haldusaktist nähtuva kohustuse võlgnikud äärmiselt lihtsalt võimaluse nende suhtes

pankrotimenetluse algatamise vältimiseks või pankroti väljakuulutamise venitamiseks. Kehtiva

haldusakti kohta on alati võimalik esitada haldusorganile taotlus akti kehtetuks tunnistamiseks.

Maksuotsuse puhul näevad sellise võimaluse ette MKS §-d 102 ja 103.

20. Ainuüksi asjaolu, et pankrotiavalduse aluseks oleva nõude vaidlustamiseks esitab võlgnik

taotluse haldusorganile, viimase otsuse peale vaide või kaebuse kohtusse ning vastavat taotlust,

vaiet või kaebust ka menetletakse, ei too igal juhul kaasa võlausaldaja pankrotiavalduse

rahuldamata jätmist. Võrreldes varasema pankrotiseadusega on praeguses õiguses teadlikult

kasutatud pankroti väljakuulutamise eelduste sõnastamisel viisi, mille puhul võlgnik ei saa

vastava hagi esitamisega veel pankroti väljakuulutamist vältida. Kohus peab kontrollima

pankrotiavaldusele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust ka siis, kui võlgnik on esitanud

nõude vaidlustamiseks hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse (Riigikohtu 10. aprilli 2007

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-07, p 12; 12. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-13, p 14).

21. Võlgniku maksevõime hindamisel tuleb arvestada nende kohustustega, mille täitmise

tähtaeg on saabunud ehk mis on võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 mõttes muutunud

sissenõutavaks. Võlgniku kohustuse sissenõutavust VÕS § 82 lg 7 mõttes ei mõjuta, kas see

konkreetne nõue on kohtumenetluses vaidlustatud. Võlgniku maksevõime hindamisel tuleb

arvesse võtta kõiki kohustusi, mille täitmise tähtaeg on saabunud, sest maksejõuetus kui

mitteajutise iseloomuga võlgadega ülekoormatus on olukord, kus füüsilisest isikust võlgniku

vara ei kata enam olemasolevaid kohustusi.

22. Eelnevast tuleneb, et kuigi võlgnikul on õigus esitada 16. mai 2018 vaideotsuse peale

kaebus halduskohtule, ei saa sellega pankroti väljakuulutamist vältida. Pelgalt maksuotsuse

muutmise menetlusest ei saa teha järeldust, et võlausaldajal puudub vastutusotsusest tulenev

nõue võlgniku vastu. Ringkonnakohus nõustub võlausaldaja seisukohaga, et vastutusotsuse

õiguspärasuse ja kehtivuse kohta on jõustunud halduskohtu otsus, milles tuvastati, et

vastutusotsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Seega on vastutusotsus

jätkuvalt kehtiv. Samuti on vaidemenetluse käigus koostatud 15. märtsil 2018 MTA poolt uus

otsus ja 16. mail 2018 vaideotsus, milles leidis tuvastamist, et võlgnik ei ole esitanud uusi

asjaolusid või tõendeid, mis oleks MKS § 102 lg 1 p 2 järgi vastutusotsuse kehtetuks

tunnistamise aluseks. Tegemist on pankrotimenetluse väliste otsustega, mille käigus kohus ja

maksuhaldur on kontrollinud vastutusotsuse õiguspärasust.

23. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS

§ 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see

suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku objektiivne

6 (7)

püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on

sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku

püsivalt maksejõuetuks. Pankroti väljakuulutamiseks on alus ainult siis, kui võlgniku alaline

maksejõuetus on ilmne ja puuduvad kahtlused, et see seisund võib olla mööduv.

PankrS § 22 lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise

halduri ülesanne. Ajutise halduri kohustus on PanrkrS § 22 lg 2 p 1 kohaselt esitada kohtule

põhistatud seisukoht võlgniku nende kohustuste osas, mille täitmise tähtaeg on saabunud.

Ajutise pankrotihaldur on praeguses asjas leidnud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

24. Kui võlgnik vaidleb pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele põhjendatult vastu, tuleb

kohtul võlgniku maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist

vahekorda) hinnata ilma vaidlusaluse (st pankrotiavalduse aluseks oleva) nõudeta. Selline

seisukoht on ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas Riigikohtu 10. juuni 2014 määruse

tsiviilasja 3-2-1-57-14 p-s 19 väljendatud arvamusega. Kui jätta kõrvale võlausaldaja

vastutusotsusest tulenev nõue, siis tuleb nõustuda maakohtu järeldustega, et võlgnik on

ilmselgelt maksejõetu isegi antud nõuet arvesse võtmata.

25. Ringkonnakohus

lisab,

et

nähtuvalt

võlgniku

lepingulise

esindaja

T. Eipre

19. veebruari 2018 e-kirjast ajutisele haldurile (tl 93 pöördel), on võlgniku lepinguline esindaja

edastanud võlgniku palvel ajutisele haldurile andmed võlgniku võlgade kohta. Kuna võlgnik on

ise edastanud kohustuste nimekirja ajutisele haldurile, ei saa võlgnik hiljem tugineda asjaolule,

et ükski teine võlausaldaja ei ole nõudeid sisse nõudma asunud. Võlgnik on olnud teadlik temal

lasuvatest kohustustest ja PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku

võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks.

26. Asjas esitatud ja kogutud tõendid on piisavad, tegemaks järeldusi võlgniku majandusliku

olukorra ja maksevõime kohta. Arvestades, et maksejõuetuse olukord on välistatud, kui

võlgniku suutmatus nõudeid rahuldada on ajutine, tuleks võlgnikul esitada asjaolud, et

võlgnikul on piisavalt likviidset vara või et võlgnikul on püsiv rahavoog, mille arvel

võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlgnik neid asjaolusid kohtu ette ei toonud.

27. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega, et võlgnik on püsivalt

maksejõuetu ja maakohus kuulutas õiguspäraselt välja võlgniku pankroti. Ringkonnakohus ei

tähelda, et maakohus oleks nimetatud järeldusele jõudmisel ületanud diskretsiooni piire.

28. Eeltoodud kaalutlustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata. Seetõttu ei kuulu rahuldamisele ka võlgniku taotlus Euroopa Kohtult

eelotsuse küsimiseks, kuna asjas on tuvastatud võlgniku püsiv maksejõuetus ja

pankrotimenetlus peab olema kiire ja viivitusteta. Õige on maakohtu seisukoht, et eelotsuse

küsimise ainuõigus on kohtul ja menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada

menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses (Riigikohtu 30. märtsi 2006 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 56 teine lõik). Samuti on leidnud tuvastamist, et kui jätta kõrvale

vastutusotsuses tulenev nõue, on võlgnik ilmselgelt püsivalt maksejõuetu, mistõttu eelotsuse

küsimine ega sellele antav vastus ei mõjutaks praegusel juhul võlgniku püsiva maksejõuetuse

fakti.

29. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta

võlgniku kanda. Kulud määrab TsMS § 174 lg 4 järgi kindlaks maakohus.

30. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada määrus-

kaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel. PankrS § 5 lg 2 võimaldab ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on PankrS-s ette nähtud.

PankrS § 32 teise lause alusel saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

7 (7)

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm