2-16-16157/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-16157

Tsiviilasi

XX ja YY hagi CC vastu tahteavalduse andmiseks

kohustamiseks ja kulude hüvitamiseks.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. aprilli 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX ja YY määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (määruskaebuse esitajad): XX

(isikukood XXXXXXXXXXX) ja YY

(isikukood XXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja

Alvar Kaljurand

Kostja (vastustaja määruskaebemenetluses): CC

(isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Anneli Aab

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18. aprilli 2018 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu menetluses oli XX ja YY (hagejad) hagi CC (kostja) vastu tahteavalduse

andmiseks kohustamise ja kulude hüvitamise nõudes. Maakohus jättis 14. novembri 2017

määrusega hagejate nõude tahteavalduse andmise kohustamiseks ja kulude hüvitamiseks läbi

2 (5)

vaatamata ja lõpetas asjas menetluse. Ühtlasi keeldus kohus menetlusse võtmast hagejate

täiendavat nõuet kostja kohustamiseks olemasoleva sissesõidutee Runtsi üldkasutatavalt teelt

Runtsi tee 2 maaüksusele kasutamiseks andmisega Runtsi tee 22 igakordsele omanikule.

Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt hagejate kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei

määranud. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. veebruari 2018 määrusega maakohtu määruse

muutmata, määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt

hagejate kanda. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust lahendis kindlaks ei

määranud. Mõlema astme kohtu määrused jõustusid 21. veebruaril 2018.

2. Kostja esitas 27. veebruaril 2018 maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks ja menetluskulude nimekirja. Kostja palus mõista hagejatelt solidaarselt kostja

kasuks välja menetluskulud kokku summas 2 637,60 eurot (koos käibemaksuga). Kostjale on

õigusabi osutatud 15 t ja 42 min tunnihinnaga 140 eurot (koos käibemaksuga). Kostja palus

mõista välja ka viivise alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

3. Hagejad vaidlesid taotlusele vastu. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 176

lg-le 1, kui asi vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. Ainus kohtuistung toimus 5. oktoobril 2017. Pooled ja nende

esindajad osalesid istungil, kuid menetluskulude nimekirju ei esitanud. TsMS ei näe ette, et

menetluskulude nimekiri esitatakse TsMS § 176 lg-s 1 sätestatust erinevalt, seega ei kuulu

kostja taotlus TsMS § 177 lg 2 kohaselt rahuldamisele. Kui kostja kasuks menetluskulud siiski

kindlaks määrata, siis pole nende suurus põhjendatud ega kandmine tõendatud. Lisaks sellele

ei nähtu, et arved oleks kostjale üle antud ja kostja poolt tasutud, mis tekitab hagejates kahtlust

arvete fiktiivsuses. Samuti puuduvad arvetel dokumendi tunnused, kuna need ei ole

allkirjastatud.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Harju Maakohus rahuldas 18. aprilli 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) kostja

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt. Kohus mõistis hagejatelt solidaarselt

kostja kasuks välja 2 520 eurot. Ühtlasi kohustas maakohus hagejaid tasuma väljamõistetud

summalt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

5. Kohus analüüsis kostja lepingulise esindaja kulusid ja pidas põhjendatuks kostja esindaja

ajakulu kokku 15 t ja 2 min ( = 15 t 42 min – 40 min) ulatuses. Tunnitasu 140 eurot (koos

käibemaksuga) on mõistlik ja seega tuleb hüvitada 2 520 eurot. Kohus ei pidanud põhjendatuks

ja vajalikuks kostja vastuse tähtaja pikendamise taotluse koostamisele kulunud aega (10 min),

sest menetlusosalise enda risk on pöörduda esindaja poole alles vahetult enne vastuse esitamise

tähtaega ja seejärel taotleda pikendamist ning pole põhjendatud sellega seoses tekkinud kulu

väljamõistmine vastaspoolelt. Lisaks vähendas maakohus kostjale osutatud õigusabi aega

istungijärgse nõupidamise aja võrra (30 min). Maakohus ei andnud istungil kostjale mingeid

korraldusi ja kostja ise viibis istungil. Kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud

toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Seega kostja menetluskulude

kindlaksmääramise avaldus jäi rahuldamata 117,60 euro ( = 2 637,60 – 2 520) ulatuses.

6. Käesoleval juhul pidas kohus üksnes eelistungi ega jõudnud asja läbivaatamiseni

kohtuistungil. Isegi kui TsMS § 176 lg 1 kehtiks ükskõik missuguse istungi toimumise kohta,

on Riigikohus asunud seisukohale, et olenemata TsMS § 176 lg 1 sõnastusest, on

menetlusökonoomiliselt õigem esitada kõikide kulude nimekiri ühekorraga, mitte

mitmeetapiliselt. Seetõttu on kostja esitanud menetluskulude nimekirja õigeaegselt.

3 (5)

7. Arvete väidetava fiktiivsuse kohta märkis maakohus, et vastavalt TsMS § 176 lg-le 6 ei pea

tsiviilkohtumenetluses menetlusosaline esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente, v.a

kui vastava nõude esitab menetlusosalisele kohus. On tavapärane praktika, et arveid ei

allkirjastata, kostja taotlusele lisatud arved on väljastatud advokaadibüroo blanketil ja

korrektselt nummerdatud, mistõttu ei ole hagejate vastuväited menetluskulude tasumise nõude

tekkimise osas veenvad ega anna alust menetluskulude väljamõistmata jätmiseks.

MÄÄRUSKAEBUS

8. Hagejad esitasid 11. mail 2018 määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse

tühistada ja jätta kostja menetluskulud välja mõistmata.

Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised:

Esiteks on väär, et käesoleval juhul pidas kohus 5. oktoobril 2017 üksnes eelistungi ega

jõudnud asja läbivaatamiseni kohtuistungil. Tegemist oli TsMS § 398 lg 2 olukorraga, kus

kohus pidas asja arutamise istungi eelistungi jätkuna ja lahendas asja sisuliselt, tehes lahendi

menetluse lõpetamise ja nõude menetlusse mittevõtmise kohta. Juhul kui asja arutamist ei

lõpetata eelistungil, teeb kohus TsMS § 398 lg 3 järgi korraldused, mis on veel vajalikud

põhiistungi ettevalmistamiseks ja määrab põhiistungi aja. Kohus kumbagi ei teinud.

Teiseks ei saa menetluskulusid ega nende rahalist suurust kindlaks määrata, sest pooled pole

TsMS § 176 lg 1 kohaselt menetluskulude nimekirju enne kohtuistungit või selle ajal kohtule

esitanud. Samuti pole maakohus menetlustoimingu tähtaega ennistanud ega pikendanud. Kohus

saab määrata hilisema tähtaja üksnes nende menetluskulude nimekirja esitamiseks, mis

seostuvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Ka seda viimast tähtaega

kohus ei määranud.

Kuna käesolevas asjas kohus kohtuistungil tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks ei

määranud, on kohaldatav analoogia halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1

neljanda lausega selliselt, et kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise

korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kolmandaks on ebaseaduslik ja vastuolus raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p-s 7

sätestatuga maakohtu seisukoht, et arvete allkirjastamata jätmine on tavapärane. Kostja esitas

fiktiivsed paberid, mis ei kinnita majandustegevuse toimumist ja nende alusel menetluskulude

väljamõistmine on võimatu.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks.

Kostja vaidles kaebusele vastu.

10. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule,

kuhu tsiviilasja toimik saabus 30. mail 2018.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja

põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Hagejate kaebuse kahte esimest väidet on põhjendatud käsitleda koos. Need mõlemad on

kantud mõttest, et kuna asja menetlemise käigus toimus üks kohtuistung 5. oktoobril 2017 ja

pooled TsMS § 176 lg 1 kohaselt menetluskulude nimekirju enne kohtuistungit või selle ajal ei

esitanud, siis maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata ei saanud.

4 (5)

Kostja esitas 27. veebruaril 2018 pärast asja sisulise lahendamise kohta tehtud menetluse

lõpetava

määruse

jõustumist

maakohtule

avalduse

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks koos menetluskulude nimekirjaga. Maakohus määras menetluskulud

kindlaks TsMS § 174 lg 4 kaudu kohalduva § 177 lg 2 kohaselt eraldi määrusega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et käesoleval juhul pidas kohus

5. oktoobril 2017 üksnes eelistungi ega jõudnud TsMS § 398 lg 2 kohaselt asja sisulise

läbivaatamiseni kohtuistungil. Alusetu on hagejate väide, et kohus pidas asja arutamise istungi

eelistungi jätkuna ja lahendas asja sisuliselt, tehes lahendi menetluse lõpetamise ja nõude

menetlusse mittevõtmise kohta. Eelmenetluse käigus on kohtu ülesanne mh TsMS § 392 lg 1

p 1 kohaselt välja selgitada hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete osas.

Maakohus nimetatud eesmärki kohtuistungil ei saavutanud ning määras hagejatele tähtaja oma

nõude täpsustamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei saanud minna üle asja

sisulisele arutamisele eelistungi jätkuna, kuna kohtuistungil saab asja sisuliselt arutada eeldusel,

et eelmenetluse ülesanded on täidetud.

13. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus määruskaebuse väiteid seoses kostja menetluskulude

nimekirja esitamise tähtajaga. TsMS § 176 lg 1 kohaselt esitatakse juhul, kui asi vaadatakse

läbi kohtuistungil, menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi

kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Kohus määrab

tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kulude kohta, mis seostuvad osalemisega

kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine. Eelmises lauses nimetatud tähtaeg ei või olla pikem

kui kolm tööpäeva kohtuistungi toimumisest arvates.

TsMS § 177 lg 2 alusel tuli maakohtul menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata

mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest. Kuigi TsMS § 176 sätestab, millal

tuleb menetluskulude nimekirju esitada, ei saa menetlusosalisele ette heita, kui ta enne vastava

määruse tegemist esitab ühtse menetluskulude nimekirja kõigi menetluses kantud kulude kohta.

Kõigi menetluskulude nimekirja esitamine ühes dokumendis on lubatud vaatamata sellele, et

seadus näeb ette menetluskulude nimekirja mitmeastmelise esitamise. TsMS § 2 kohaselt on

tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja

jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kõigi kulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab

kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Samuti ei näe TsMS

ette menetluskulude nimekirja hilisema esitamise tagajärjeks nende välja mõistmata jätmist

põhjusel, et nimekiri on esitatud hilinemisega (vt Riigikohtu 7. septembri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-60-16, p-d 13 ja 14).

Samuti ei ole praegusel juhul kohaldatav analoogia HKMS § 109 lg 1 neljanda lausega, sest

TsMS ei sisalda HKMS § 109 lg 1 neljandas lauses ette nähtud tagajärge (vt eelmises lõigus

viidatud Riigikohtu lahendi p 14). Kuna praegusel juhul kohus ei määranud pooltele tähtaega

menetluskulude nimekirja esitamiseks, siis võis kostja esitada tervikliku nimekirja ka pärast

asja sisulise lahendamise kohta tehtud menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Järelikult on maakohus kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabikulude hüvitamise

avalduse lahendanud õiguspäraselt. Hagejate väide menetluskulude nimekirja hilinenult

esitamise kohta ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks.

14. Kaebuse kolmanda väite kohta märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 176 lg 6 esimese

lause järgi võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude

täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. TsMS

§ 176 lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid

tõendavaid dokumente esitama (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

81-16, p 15 teine lõik). Seega TsMS § 176 lg 6 ei kohusta kohut nõudma menetlusosaliselt

menetluskulusid tõendavaid dokumente, vaid annab selleks üksnes võimaluse.

5 (5)

Kostja esitas menetluskulude nimekirja maakohtule 27. veebruaril 2018, millele lisas ka

õigusabikulude arved. Menetluskulude nimekirjadest nähtub detailselt lepingulise esindaja

tehtud töö ja selleks kulunud aeg. Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse

tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast

dokumendist (vt Riigikohtu 9. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16 p 13 teine

lõige). Seega on maakohus leidnud põhjendatult, et menetluskulude tõendamiseks täiendavate

dokumentide esitamine pole vajalik. Samuti ei ole hagejad esile toonud ühtegi asjaolu, mis

annaks alust kahelda selles, et kostja menetluskulu nimekirjades tehtud toiminguid on tegelikult

tehtud või et kostja lepinguline esindaja on nimetatud mahus õigusabi osutanud.

Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega

rikkunud TsMS § 175 lg 1. Maakohtu järeldus hagejatelt väljamõistetava vajaliku ja

põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb kostjale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse

analüüsil. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi

2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja

põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

15. Kokkuvõtvalt ei anna määruskaebuse väited alust vaidlustatud määruse tühistamiseks ega

määruskaebuse rahuldamiseks.

16. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata.

17. Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise

lause ja lg 3 esimese lause alusel. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

200 eurot.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm