1-09-12528/3 · 1-09-12528/3 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. september 2009. a

Kriminaalasja number 1-09-12528 Kohtukoosseis Paavo Randma, Meelika Aava, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 13. augusti 2009. a otsus H.V

süüdistuses KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi, kokkuleppemenetluses Apellatsiooni esitaja H.V Resolutsioon

1. H.V apellatsioon jätta osas, millega vaidlustatakse talle mõistetud karistust, läbi vaatamata. 2. H.V taotlus menetluskulude vähendamiseks jätta rahuldamata

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 13. augusti 2009. a otsusega tunnistati H.V

kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus pikkusega neli kuud. H.V-lt mõisteti KrMS § 179 lg 1 p 2 ja § 256 5 lg 2 alusel välja sundraha teise astme kuriteos

süüdimõistmise eest 3262 (kolm tuhat kakssada kuuskümmend kaks) krooni ja 50 senti riigituludesse. Ülejäänud osas jäeti menetluskulud riigi kanda.

2. Maakohtu otsuse peale esitas H.V apellatsiooni, milles leiab, et talle on mõistetud liiga range karistus. Samuti palub H.V vabastada ta menetluskulude tasumisest, kuivõrd tal

on kaks alaealist last ning ta ei tööta. Alternatiivselt palub süüdistatav apellatsioonis võimalust tasuda menetluskulud üksnes osaliselt.

2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Käesoleval juhul on süüdistatav vaidlustanud kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse kahes punktis – esmalt mõistetud karistuse (I) ning teisalt menetluskulude osas (II). Nimetatud taotluste suhtes asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.

I

3. Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab teatud piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist KrMS 9. peatüki 2. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega. Seejuures on Riigikohtu

kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi Kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9).

4. Apellatsioonis, mille on esitanud H.V, ei ole viidatud ühelegi kokkuleppemenetlust reguleeriva Kriminaalmenetluse seadustiku sätte rikkumisele ning on piirdutud väite esitamisega, et talle on mõistetud liiga range karistus võrreldes kokkulepituga. Juba sel põhjusel tuleb apellatsioon selles osas jätta läbi vaatamata.

4.1 Kohus, tutvunud täiendavalt kriminaalasja materjalidega, leiab aga, et ka apellatsiooni

väliselt ei ole kriminaalasjas tuvastatav mõni asjaolu, mis oleks käsitletav kokkuleppemenetluse sätete rikkumisena. Kriminaalasjas on sõlmitud kokkulepe (tlk 57 jj), kus H.V kinnitab kaitsja juuresolekul enda

soovi sõlmida kokkulepe selles kirjeldatud tingimustel, kinnitades seda enda allkirjaga (tlk 58). Prokurör, süüdistatav ja kaitsja on jõudnud kokkuleppele ka mõistetava karistuse osas, milleks on vangistus kestusega neli kuud (tlk 57a).

4.2 Kokkulepe on teistkordselt avaldatud kohtuistungil, kus H.V kinnitab, et ta on

kokkuleppest aru saanud ning ta nõustub sellega; sellele eelnevalt on prokurör avaldanud ka

kokkuleppe sisu, s.o ka kokku lepitud karistuse liigi ja määra osas (tlk 62). Seejuures on kohus

lasknud süüdistataval kirjeldada kokkuleppe sõlmimise ajaolusid, tegemaks kindlaks, kas H.V

on väljendanud enda tõelist tahet. H.V kinnitab ka siis, et kokkuleppega on ta

nõustunud vabatahtlikult ning selles on ta väljendanud enda tõelist tahet. Kohtus avaldatud kokkuleppe vastavust varasemale kokkuleppele kinnitab seejuures ka süüdistatava kaitsja. Seetõttu puudub alus H.V kaebuse apellatsiooni korras menetlemiseks.

5. Seetõttu tuleb juhindudes KrMS § 318 lg 3 p-st 4, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 326 lg 2 ls-st 1 jätta H.V apellatsioon selles osas läbi vaatamata.

II

6. Samaaegselt taotleb H.V ka temalt välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist või vähendamist. Selles osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.

KrMS § 189 lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse

3 kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Seega tulenevalt KrMS

§ 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang H.V poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta Harju Maakohtu 13. augusti 2009. a otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul

H.V taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses.

7. H.V taotleb väljamõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist argumendil, et tal on

kaks alaealist last ning ta on töötu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa need väited olla käesoleval juhul menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks.

KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus osa näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes osaliselt.

Käesoleval juhul on nii ka toimitud, kuivõrd vastavalt kohtuotsusele on H.V vabastatud kaitsjatasu maksmisest määratud kaitsjale.

Täiendavalt on kriminaalkolleegium veel seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude

kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku

positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi

ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku

seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada.

Nimelt on H.V varasemalt kriminaalkorras karistatud kümnel korral, kõigil juhtudel

varavastaste süütegude toimepanemise eest. Seetõttu on menetluskulude riigi kanda jätmine sellel

argumendil täiesti asjakohatu. Samuti tuleb silmas pidada, et alaealiste laste olemasolu on H.V tõstnud esile ka varasemate kriminaalasjade menetlemisel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

26. jaanuari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-14790), mis ei ole aga kuigivõrd takistanud H.V panemast mõne aja möödudes toime uut varavastast kuritegu.

8. Alternatiivselt taotleb H.V menetluskulude väljamõistmist osaliselt. Esiteks kordab kriminaalkolleegium, et sellisel viisil on maakohus juba toiminud. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude tasumine ei pea toimuma koheselt, s.o vahetult peale vangistusest vabanemist. Nimelt sätestab KrMS § 423, et

kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS § 424 kohaselt võib mõjuvate

põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Seega

saab nimetatud taotluse esitamisel ja motiveerimisel H.V täitmiskohtuniku vahendusel

kindlaks määrata endale jõukohase ning riiklikult aktsepteeritud graafiku temalt välja mõistetud menetluskulude tasumiseks.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 318 lg 3 p-st 4, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 326 lg 2 ls-st 1

jätab kriminaalkolleegium H.V apellatsiooni osas, millega vaidlustatakse talle mõistetud karistust, läbi vaatamata; KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 lähtudes jätab kriminaalkolleegium H.V taotluse menetluskulude vähendamiseks rahuldamata.

Paavo Randma

Meelika Aava

Ivi Kesküla