1-18-4222/12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2018, Tallinn

Kriminaalasja number 1-18-4222 (18231700931)

Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika Aava, Pavel Gontšarov

Kriminaalasi U.G (U.G) süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18. mai 2018 otsus kiirmenetluses (lühimenetluse sätete järgi)

Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi Toomas Pilt Süüdistatav Prokurör U.G (ankeetandmed toimikus) Maksim Kink RESOLUTSIOON

1. Jätta süüdistatava U.G kaitsja Toomas Pildi apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata. 2. Määrata Advokaadibüroo Oja, Nõu & Partnerid OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu

suuruseks apellatsioonimenetluses U.G-le osutatud riigi õigusabi eest 60

(kuuskümmend) eurot, sh käibemaks 10 (kümme) eurot. 3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks U.G-lt välja 60 eurot

Eesti Vabariigi kasuks. Õigusabi tasu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 18. mai 2018 otsusega kiirmenetluses tunnistati U.G süüdi KarS §

199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud. KrMS § 238 lg 2

kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 29.04.2018-30.04.2018.a., 11.05.2018-12.05.2018.a., s.o 4 päeva vangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 11 kuud 26 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 16.05.2018.a. karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestati U.G kinnipidamisest, s.o alates 16.05.2018.a.

U.G suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistati ja kohaldati tõkendina vahistamist. U.G vahistati kohtusaalist.

Menetluskuludena mõisteti U.G-lt riigituludesse välja sundraha 375 eurot ja kaitsjatasu summas 90 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, tasudes iga kuu

1. kuupäevaks (alates 01.07.2018.a. - 01.06.2019.a.) vähemalt 38,75 eurot.

2. U.G-le karistuse mõistmise osas märkis maakohus apelleeritud otsuses järgmist: U.G

on kavatsetult toime pannud kolm II astme kuriteo episoodi, mis jäid

katsestaadiumisse. Seadusandja on inkrimineeritava kuriteo eest näinud karistusena ette

rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Tulenevalt U.G isikust, ei kannaks

rahalise karistuse kohaldamine süüdistatava puhul karistuse eesmärke, kuna ta on jätkanud

eelmistest karistustest (sh reaalsest vangistusest) hoolimata uute samalaadsete kuritegude

toimepanemist ega oleks kooskõlas ka karistuspraktika ja karistuse eesmärkidega.

Süüdistatav endal püsiva töökoha olemasolu kohta andmeid ei esitanud, samas enese sõnul tarvitab ta alkoholi, kui tal tööd ei ole ning siis paneb toime vargusi. U.G on korduvalt karistatud ka väärteokorras (8 kehtivat väärteokaristust), määratud rahatrahvid on tasumata. Süüdistatav on korduvalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, tal on 3 kehtivat karistust süstemaatilise varguse toimepanemise eest. Tulenevalt KarS §-s 56 märgitust on ainuvõimalik karistada U.G vangistusega. U.G paneb pidevalt toime poevargusi, keskendudes toiduainete ja alkoholi varastamisele. Harju Maakohtu 12.01.2017 ja 14.02.2017 otsustega mõistetud vangistuse kandmiselt tingimuslikult

vabastamisel määratud katseaja jooksul pani U.G toime uued varavastased süüteod (07.06.2017 otsus). Pärast karistuse ärakandmiselt vabanemist 2017 novembris pani U.G

juba 2018 märtsis ja aprillis toime uued väärteod KarS 218 lg 1 järgi ja 29.04.2018, 11.05.2018 ja 16.05.2018 uued süüteokatsed. Seega eelnevad karistused sh reaalne vangistus ei ole omanud pikemaajalist mõju ega täitnud karistuse eesmärke.

Kuna kuriteod jäid katsestaadiumisse ning kahju ei tekitatud, pidas kohus võimalikuks karistada U.G sanktsiooni keskmisest mõnevõrra madalamas määras, lugedes karistust

kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust. Mõistetava vangistuse asendamist üldkasuliku tööga ei pidanud kohus võimalikuks, kuivõrd varasemad mõistetud karistused

samalaadsete süütegude eest ei saavutatud karistuse eripreventiivseid eesmärke. Kohtul puudus veendumus, et isik oleks reaalsuses võimeline üldkasulikku tööd sooritama. Kohus märkis sedagi, et ravi kohaldamine, seoses süüdistatava võimaliku alkoholisõltuvusega, ei ole samuti võimalik, sest vangistuse raviga asendamist on võimalik kohaldada üksnes isikule, kes

on kuriteo toime pannud narkomaania tõttu või isikule, kes on kuriteo toime pannud seksuaalsuunitluse häire tõttu. Kohus märkis täiendavalt sedagi, et U.G tingimisi karistuse kandmisest vabastamiseks puuduvad igasugused alused, arvestades käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid ja isikut iseloomustavaid andmeid. Puuduvad tõendid, mis välistaksid süüdistatava tervislikust seisundist tulenevalt vangistuse kohaldamise. APELLATSIOON

3. U.G kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga U.G-le mõistetud karistuse määra

osas, leides, et mõistetud karistus on liiga raske. Kaitsja palub vaidlustatud otsus karistuse mõistmise osas osaliselt tühistada ja mõista süüdistavale kergem karistus. Kaitsja argumendid U.G-le mõistetud karistuse määra kergendamiseks on järgmised: 3.1. Süüdistatava süü suuruse hindamisel tuleb arvestada ka omastada püütud vara väärtustega - U.G poolt omastada püütud vara kogumaksumus on 16,21 eurot. Väheväärtusliku vara omastamise katse eest, mille tulemusena kahju ei tekitatud ja mingit kahjulikku tagajärge ei

saabunud, peaks jääma karistus kohtu poolt mõistetud oluliselt väiksemaks. Süüdistatava puhul keskendus kohus peamiselt U.G isikule ja vähem toimepandud tegudele. 3.2. Mõistetav karistus peab ennekõike olema vastavuses toimepandud kuriteo ohtlikkusega,

kusjuures olulist tähendust omab teo toimepanemise ebaõigus. Kõik U.G poolt toimepandud teod jäid katse staadiumisse, kannatanutele mingit varalist kahju ei tekitatud. U.G süü ei ole nii suur, et see tingiks talle karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedal. Mõistetav karistus tulnuks mõista oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. 3.3. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks just mõistetud vangistusmäär on ainuvõimalik

karistus, tagamaks süüdistatava hoidumise uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta

õiguskorda. Karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka oluliselt lühema karistuse mõistmisega. 3.4. Üldkasuliku töö tegemisega kaasneb kriminaalhooldus ja isikule on võimalik määrata ka

täiendavaid kohustusi, milleks U.G puhul oleks otstarbekas kohustus mitte tarvitada

alkoholi ja osaleda sotsiaalprogrammis ning ühe võimaliku kohustusena saaks olla ka

allumine ettenähtud ravile. Kohustuste mittetäitmise korral on rangeimaks sanktsiooniks mõistetud vangistuse täitmisele pööramine. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Kohtukolleegium, hinnanud kaitsja apellatsioonis esitatud argumente ja taotlust U.G-le

mõistetud karistuse kergendamiseks, arvestades kehtivat kohtupraktikat ning võimalikku

tulemust, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ja tuleb seetõttu jätta KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. 5. KrMS § 326 lg 3 lubab ringkonnakohtul jätta apellatsioon määrusega läbi vaatamata, kui

kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-49-10 p-s 5 väljendatud seisukohast tulenevalt on

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega, näiteks karistuse osas, ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. 6. Apellant leiab, et maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistus ei

vasta U.G süü suurusele ja kaitsja hinnangul võib U.G vangistuse asemel teha

üldkasulikku tööd. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et edasikaebemenetluses saab

karistuse osas kohtuotsuse tühistamise aluseks olla eelkõige see, kui on tuvastatav selge

materiaalvõi menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu

toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo 3-1-1-70-16, p 11). Kohtukolleegium maakohtu otsuses selliseid materialvõi menetlusõiguslikke rikkumisi ei tuvastanud. Maakohus on otsuses esitanud enda põhjendatud seisukohad U.G-le reaalse

vangistuse mõistmise kohta. Seda ei ole apellant ka vaidlustanud. Kohus on kohaldanud

karistuse mõistmise põhimõtteid vastavalt seaduses toodud nõuetele ning asjas kogutud tõendite pinnalt kujunenud siseveendumuse järgi. Kohtukolleegium ei näe mingisugust alust U.G-le KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi mõistetud põhikaristuse kergendamiseks.

7. Arvestades eelnevat, puuduvad süüdistatava kaitsja apellatsioonil kohtukolleegiumi hinnangul vähimadki eeldused selle rahuldamiseks, mistõttu tuleb see jätta KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/