2-16-107558/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv (eesistuja), Liis Arrak, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.06.2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-107558

Tsiviilasi

MPP Zakhidtrans hagi Waltham OÜ vastu võla

saamiseks ja Waltham OÜ vastuhagi võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 05.07.2017 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

1350 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Waltham OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja MPP Zakhidtrans (Ukraina äriregistri kood

23954671309), lepinguline esindaja Igor Sumarok

Kostja Waltham OÜ (registrikood 12760207), lepinguline

esindaja Aleksandra Bolšakova

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 05.07.2017 otsus tühistada osas, millega maakohus jättis poolte

menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja

menetluskulud. Teha nimetatud osas uus otsus, millega jätta poolte maakohtu

menetluskulud 65% ulatuses hageja ja 35% ulatuses kostja kanda. Muus osas

jätta maakohtu otsus muutmata, muutes otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Kohtuotsuse terviklik resolutsioon sõnastada järgmiselt:

3.1.

Rahuldada hagi ja mõista välja Waltham OÜ-lt põhivõlg 1350 eurot ja

viivis 98 eurot MPP Zakhidtrans kasuks.

3.2.

Jätta Waltham OÜ vastuhagi MPP Zakhidtrans vastu leppetrahvi 1350

euro väljamõistmiseks rahuldamata.

3.3.

Jätta poolte menetluskulud maakohtus 65% ulatuses MPP Zakhidtrans ja

35% ulatuses Waltham OÜ kanda.

1(9)

3.4.

Poolte menetluskulud apellatsiooniastmes jätta 90% ulatuses Waltham

OÜ-u ja 10% ulatuses MPP Zakhidtrans kanda.

3.5.

Menetluskulud määrab kindlaks maakohus ja mõistab välja mõistliku aja

jooksul pärast käesoleva lahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva

jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus

menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab

seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavaldus

1. MPP Zakhidtrans (hageja) esitas 08.04.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Waltham OÜ (kostja) vastu 4000 euro saamiseks. Kohus tegi võlgnikule

makseettepaneku, millele esitati vastuväide. 05.05.2016 määrusega lõpetas kohus maksekäsu

kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. 23.05.2016 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista

võlgnevuse 4000 eurot ja viivise 110 eurot.

Hagi kohaselt sõlmisid pooled 11.06.2015 kaubaveolepingu nr 003w/2015, millega hageja

kohustus osutama kostjale tema poolt esitatud tellimuste alusel veoteenuseid ja kostja

kohustus tasuma osutatud veoteenuste eest. Lepingu raames esitas kostja 13.07.2015 hagejale

veoteenuse osutamise tellimuse nr 7/28 marsruudil Hispaania-Valgevene. Veoteenuse hinnaks

määrati 4000 eurot. Hageja teostas tellitud veo ja väljastas 23.07.2017 kostjale CMR saatelehe

alusel arve nr 198 4000 eurot. Kooskõlas lepingu p-ga 6.4 oli arve tasumise tähtpäevaks 30

päeva arvates arve ja CMR esitamist kostjale, s.o 22.08.2015. Kostja ei ole tasunud esitatud

arvet, mistõttu palus hageja kostjalt välja mõista põhinõude 4000 eurot ning sellele lisanduva

viivise 110 eurot ajavahemiku 23.08.2015-23.05.2016 eest VÕS § 113 lg 1 ja veolepingu p

7.3.5 alusel.

3. 23.03.2017 istungil hageja vähendas oma põhinõuet 1350 euroni ja viiviseid 98 euroni,

kuna ülejäänud summa on kostja tasunud.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

4. 10.08.2016 esitas kostja vastuhagi hagejalt leppetrahvide sissenõudmiseks ja vastuse

hagile, milles vaidles sellele vastu. Kostja palus jätta rahuldamata hageja põhinõude summas

2650 eurot ja rahuldada vastuhagi 1350 euro ulatuses. Kostja palus jätta rahuldamata hageja

viivisenõude ning menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostja nõustus hagejaga selles, et 11.06.2015 sõlmitud lepingu nr 003w/2015 alusel osutas

hageja kostjale veoteenust, et 13.07.2015 kooskõlastati poolte vahel veotellimus nr 7/28

veotasuga 4000 eurot ja et hageja väljastas 23.07.2015 kostjale veotasu arve nr 198.

2(9)

Hageja ei täitnud nõuetekohaselt oma lepingujärgseid kohustusi. Kostja saatis hagejale kahel

korral (13.01.2016, 10.03.2016) pretensiooni leppetrahvide 1350 eurot tasumiseks. Hageja

rikkus veotellimuse täitmisel selle p-te 7, 12 ja 18. Vähendatud veotasu 2650 eurot (4000–

1350) on kostja tasunud. Seega ei ole hageja põhinõue põhjendatud vähemalt 2650 euro

ulatuses. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata ka hageja viivisenõue.

5. Vastuhagi kohaselt rikkus hageja veotellimuse nr 7/28 tingimusi, millega kaasnesid

leppetrahvid. Kauba mahalaadimise kuupäev oli 20.07.2015. Hageja esitatud CMR-i

saatekirjast nähtub, et kaup saabus sihtkohta 23.07.2015. Veotellimuse lisatingimuste p 7

kohaselt on leppetrahv 100 eurot päeva eest, s.o kokku 300 eurot. Peale tollivormistust ei

saatnud autojuht kostjale kontrollimiseks kauba saatedokumente, millega hageja rikkus

tellimuse lisatingimuste p 12, mille eest on ette nähtud leppetrahv 50 eurot. Veotellimuse

lisatingimuste p 18 kohaselt iga nõudelehe tingimuste rikkumise eest maksab täitja trahvi 500

eurot. Kuna hageja rikkus lisatingimuste p-te 7 ja 12, tuleb tal tasuda leppetrahvi 1000 eurot

(2x500). Kokku moodustab leppetrahvide summa 1350 eurot (300+50+1000).

Veolepingu p 4.9 kohaselt on kostjal õigus osaliselt või täielikult kinni pidada kostja

pretensioonis märgitud summa veotasu summast või muudest tasudest, mis kuuluvad

tasumisele hagejale.

Vaidlusaluse arve nr 198 üle pidasid pooled läbirääkimisi jaanuaris 2016 ning need jätkusid

märtsis 2016, mille peale saatis kostja hagejale pretensiooni. Selles pretensioonis rõhutas

kostja, et on valmis läbirääkimisteks ja nõus vähendama leppetrahvi summat, kuid hageja ei

nõustunud sellega ja pöördus kohtusse.

Hageja vastuväited vastuhagile

6. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Isegi kui lugeda

õigeks, et hageja laadis veetava kauba maha hilinemisega, siis pretensiooni ja leppetrahvi

esitamine 5 kuud pärast selle toimumist, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja VÕS 159

lg-s 2 sätestatuga. Kostja on pretensiooni esitamiseks lasknud mööda mõistliku tähtaja ja ei

ole kõiki väiteid tõendanud. Alternatiivselt palub kostja leppetrahvi suurust vähendada.

Maakohtu lahend

7. Maakohus rahuldas 05.07.2017 otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1350 eurot ja viivise 98 eurot. Menetluskulud

jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena tasutud

riigilõivu 350 eurot ja õigusabikulud 624 eurot.

Tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga ja poolte lepingule kohaldub rahvusvahelise

kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR), sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad

asusid eri riikides. CMR ei reguleeri täpsemalt veotasunõuet. Kuna CMR-i mõtteks ei ole

välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid, tuleb

veolepingule kohaldada ka siseriiklikku õigust. Veotasu maksmine on saatja põhikohustus,

mis on vastastikuses seoses vedaja vedamiskohustusega (VÕS § 774 lg 1, § 787 lg 1).

CMR-i saatelehelt (tl 43) nähtus, et kaup jõudis saajani 23.07.2015. Arve veotasule esitati

samal päeval kostjale. Kostja teatas 10.08.2016, et tunnistab tellimuse nr 7/28 nõudest 2650

eurot (tl 127) ja on selle tasunud 22.04.2016 koos tellimuse nr 7/66 võlaga suuruses 1957,40

eurot (tl 134). Seega täitis kostja veotasu maksmise kohustuse osaliselt, s.o summas 2650

eurot.

3(9)

Kostja väitel esitas ta kahel korral veo kohta pretensiooni ja teistkordselt 10.03.2016 esitas

lisaks ka leppetrahvi nõude. Samas kostja kinnitas, et esimene pretensioon hagejani ei

jõudnud ja tuli kostjale postiga tagasi. Seega on pretensioon ja leppetrahvi nõue hagejale

esitatud 10.03.2016, mis on kätte toimetatud 17.03.2016 (tl 135-139). CMR art 30 p 3

kohaselt kauba kohaletoimetamisega viivitamine võib põhjustada hüvituse tasumise ainult sel

juhul, kui avaldus oli tehtud kirjalikult 21 päeva jooksul arvates kauba saaja käsutusse

üleandmise päevast. Seega oleks kostjal tulnud sellekohane nõue esitada kirjalikult hiljemalt

13.08.2015. Kauba hilinemise kohta kirjaliku pretensiooni esitamist seaduses ettenähtud

tähtaja jooksul kostja tõendanud ei ole. CMR art-s 32 sätestatud tähtajad ei ole asjakohased,

kuna need sätestavad kohtusse pöördumiseks hagi aegumistähtajad.

CMR art 11 p 1 kohaselt tolli- ja muudeks toiminguteks on saatja kohustatud saatekirjale

lisama vajalikud dokumendid või andma need vedaja käsutusse ja teatama talle kõik vajalikud

andmed. Seega pidi dokumendid hagejale esitama kostja. Kostja ei ole täpsustanud, kas ta

esitas hagejale dokumendid ning miks ja milliseid dokumente kostja soovis tagasi saada ja ei

saanud. Kostjal oli võimalus vajalikke dokumente hagejalt nõuda enne arve tasumist.

Tõendatud ei ole, et kostja oleks seda teinud ja millised dokumendid puudu olid.

Teatud dokumentide puudumisest pidi kostja teada saama CMR-i saatelehe (väidetavalt

koopia) ja arve saamisel 23.07.2015. 13.01.2016 esitas kostja esimese kirjaliku pretensiooni.

Kui CMR art 30 peab veo hilinemise puhul mõistlikuks ajaks 21 päeva pretensiooni kirjaliku

teate esitamiseks, siis pärast ligi poole aasta möödumist kauba üleandmisest ja arve

väljastamisest, pretensiooni esitamist väidetavalt silmnähtavate rikkumise puhul, ei saa

ilmselgelt lugeda esitatuks mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Kostja käitumine

annab aluse eeldusele, et kostjal ei olnud võimalik veotasu maksta ja ta piisavalt kaua otsis

võimalust selle suurust vähendada ning lõpuks leidis võimaluse läbi leppetrahvide, mida ta

nähtavasti algselt nõuda ei kavatsenud. Nõudmise ajaks oli möödunud aga piisavalt pikk aeg,

et vedajal võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi

enam ei nõuta (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-44-09, p 10).

Seega ei nõudnud kostja leppetrahvi hagejalt mõistliku aja jooksul ja vastuhagi jääb

rahuldamata. Hagi veotasu maksmata osa ja viiviste nõudes kuulub rahuldamisele. Kostja

viivisnõuet ei vaidlustanud, asudes seisukohale, et viivis ei kuulu väljamõistmisele põhjusel,

et põhinõue rahuldamisele ei kuulu.

Menetluskulud jäid hagi ja vastuhagi menetlemise osas kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).

Maakohus rahuldas hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena tasutud riigilõivu 350 eurot ja õigusabikulud

624 eurot. Õigusabikulud tuleb välja mõista koos käibemaksuga, kuna hageja ei ole Eesti

Vabariigis registreeritud äriühing.

Apellatsioonkaebus

8. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p-de 2-3 osas

ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kostja palub teha selles osas uus

otsus, millega rahuldada vastuhagi, tasaarvestada poolte vahel nõuded ning teha

menetluskulude kindlaksmääramise osas uus otsustus. Alternatiivselt palub kostja saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, rikkus materiaalõiguse normi

ja ei põhjendanud otsust piisavalt.

4(9)

Maakohus kohaldas ebaõigesti leppetrahvide väljamõistmise osas mõistliku aja

kindlaksmääramisel siseriiklikku seadusandlust ja viiteid Riigikohtu praktikale. Käesolevas

vaidluses kuulub kohaldamisele CMR konventsioon, mille art 32 lg 1 p c järgi kehtestatakse

konventsiooni toime alla kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele üheaastast hagi

aegumistähtaega, mille kulg algab kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise

päevast arvates. Veotellimus sõlmiti 13.07.2015 ja hagi aegumistähtaeg saabus 13.10.2016.

Kostja esitas esimest korda pretensiooni 13.01.2016 ja vastuhagi 10.08.2016, mistõttu ei

olnud leppetrahvi nõuded esitatud hilinenult.

Riigikohus asus lahendi nr 3-2-1-165-12 p-s 40 seisukohale, et CMR-i alusel teostatud veo

eest tasumise nõude aegumisele ei kohaldu siseriiklik õigus ning veotasu nõue aegub vastavalt

CMR konventsiooni art 32 lg 1 p c regulatsioonile, sest see on vähemalt kaudselt CMR-ist

tulenev nõue. Eelnimetatu kohaldub analoogia korras leppetrahvi nõude aegumise osas.

Hageja edastas kostjale kogu tellimusega kaasneva dokumentatsiooni alles 19.11.2015,

mistõttu ei ole õige hakata arvutama mõistlikku aega pretensiooni esitamiseks alates

23.07.2015.

Maakohus ei andnud hinnangut poolte vahel toimunud läbirääkimistele. Pooled pidasid

perioodil august 2015 – märts 2016 läbirääkimisi, mis toimusid osaliselt suuliselt telefoni teel

ning seetõttu ei ole neid võimalik otseselt tõendada. 02.12.2016 esitas kostja kohtule Viberi

programmi väljavõtte, millest nähtub, et hageja reageeris väga agressiivselt kostja korduvalt

esitatud pretensioonile märtsis 2016, mis viitab kaudselt sellele, et poolte vahel toimusid

varasemad läbirääkimised.

Tellimuslehe lisatingimuste p-s 12 on nimetatud dokumendid (TIR CARNET, CMR leht,

arved, pakkenimekirjad), mis hageja pidi kostjale peale tollivormistust esitama. Kõik

nimetatud dokumendid on kostjale esitamata.

Maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisel ebaõigesti TsMS § 162 lg-t 1. Kohaldamisele

kuulub TsMS § 168 lg 4. Hageja teadis 23.05.2016 hagi esitamisel, et kostja on tema

maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõude osaliselt tasunud (kostja tasus 22.04.2016 hagejale

2650 eurot), kuid esitas siiski kohtule hagi kogu nõude osas. Kuna hageja loobus nõudest

64,77 % ulatuses, siis tuleks selles ulatuses jätta ka menetluskulud hageja enda kanda. Kostja

esitas eeltoodust lähtudes arvestuse menetluskulude kindlaksmääramiseks.

Vastus apellatsioonkaebusele

9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse ja

väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). Muus

osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p

2¹). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 1350 eurot ja viivise 98 eurot. Kostja vaidlustab

apellatsioonkaebuse kohaselt otsuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 osas, kuid tugineb

apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus oleks pidanud rahuldama vastuhagi 1350 euro osas.

5(9)

Nimetatust tulenevalt ja asjaolust, et apellatsioonkaebuses puuduvad väited viivise ebaõige

arvestuse kohta, järeldab ringkonnakohus, et kostja ei vaidlusta maakohtu otsust

väljamõistetud viivise 98 euro osas (TsMS § 651 lg 1). Lisaks vaidlustab kostja

menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmise.

I

11. Maakohus leidis põhjendatult, et tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga ja poolte

lepingule kohaldub rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR), sest kauba

vastuvõtmise ja üleandmise kohad asusid eri riikides. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses

veotasu nõude suuruse ja sissenõutavuse üle. Pooled vaidlevad, kas leppetrahvi nõudele sai

kohaldada Eesti siseriiklikku õigust ja kas kostja saab tasaarvestada hageja veotasu nõudega

oma leppetrahvi nõude.

12. Maakohus kohaldas ekslikult kostja leppetrahvinõudele CMR art 30 p-s 3 sätestatut, mille

kohaselt kauba kohaletoimetamisega viivitamine võib põhjustada hüvituse tasumise ainult sel

juhul, kui avaldus oli tehtud kirjalikult 21 päeva jooksul arvates kauba saaja käsutusse

üleandmise päevast. Artiklit 30 tervikuna vaadeldes reguleerib see vedaja ja saaja vahelisi

õigussuhteid, saaja kahjuhüvitise nõudeid ning ei ole kohaldatav vedaja vastutusele saatja

suhtes. CMR art 30 p-s 3 reguleerituga välistatakse seetõttu vedaja kohustus maksta saajale

hüvitist, kui saaja ei ole vedajale teinud viivitamise kohta avaldust 21 päeva jooksul ja

kirjalikus vormis. Nimetatust tulenevalt ei ole õige maakohtu järeldus, et kostjal kui veo

tellijal oleks tulnud sellekohane nõue esitada kirjalikult hiljemalt 13.08.2015. Eeltoodust

tulenevalt ei oma tähendust, et kostja ei esitanud kauba hilinemise kohta kirjalikku

pretensiooni CMR art 30 p-s 3 ettenähtud tähtaja jooksul.

13. Õige on samas maakohtu järeldus, et CMR art-s 32 sätestatud tähtajad reguleerivad hagi

aegumistähtaegu. Kuna käesoleval juhul ei vaielnud pooled leppetrahvi nõude aegumise üle,

leidis maakohus õigesti, et nimetatud säte kohaldamisele ei kuulu.

14. CMR konventsioon ei reguleeri leppetrahvi tasumise kohustusega seonduvat, kui vedaja

hilineb kauba kohaletoimetamisega või rikub lepingut muul viisil. Samas ei välista

konventsioon sellise kokkuleppe sõlmimist, mistõttu tuleb jaatada leppetrahvi tasumise

kokkuleppe sõlmimise võimalikkust veolepingust ja selle õiguslikku siduvust kohustatud

poolele.

15. Poolte vahel 11.06.2015 sõlmitud lepingu p 9.2 kohaselt kohaldatakse vaidluste

lahendamisel tellija asukoha maa õigust ehk Eesti õigust. Seetõttu on maakohus põhjendatult

leidnud, et kohaldamisele kuulub VÕS § 159 lg 2.

16. Kostja heitis hagejale vastuhagis ette kahe lepingulise kohustuse täitmata jätmist: kauba

kohaletoimetamist hilinemisega ja peale tollivormistust kostjale saatedokumentide saatmata

jätmist autojuhi poolt. Kuigi poolte vahel on sõlmitud 11.06.2015 sõlmitud raamlepinguna

veoleping, sisalduvad osad poolte õigused ja kohustused ka 13.07.2015 veotellimuses N7/28.

Leppetrahvinõude aluseks on poolte 13.07.2015 veotellimuse N7/28 p-d 7, 12 ja 18.

17. Veotellimuse p 7 I lause kohaselt transpordivahendi mitteõigeaegse esitamise eest

täislaadimise alla ja hilinemise eest laadimisele maksab täitja trahvi 100 eurot iga tööpäeva

eest. Kostja leiab, et kuna hageja hilines veoses kohaletoimetamisega 3 päeva, on kostjal

õigus sellest tulenevalt nõuda leppetrahvi 3 x 100 eurot = 300 eurot. Hageja ei eitanud, et

hilines veosega 3 päeva.

6(9)

18. Veotellimuse p 12 kohaselt tuleb pärast tollivormistust Euroopa territooriumil saata

kontrollimiseks dokumendid (TIR CARNET, CMR-saateleht, arved, pakkenimekirjad). Selle

punkti rikkumise eest on trahv 50 eurot. Pooled ei vaidle, et selle punkti järgi on kohustatud

isikuks hageja, kes ei saatnud vastavaid dokumente tollivormistuse järgselt kostjale.

19. Lisaks taotleb kostja täiendava leppetrahvi väljamõistmist hagejalt veotellimuse p 18

alusel, mille kohaselt iga nõudelehe tingimuse rikkumise eest tuleb täitjal maksta leppetrahvi

500 eurot. Kuna hageja rikkus kostja hinnangul veotellimuse punktides 7 ja 12 märgitud

kohustusi, on kostja esitanud leppetrahvi nõude 2 x 500 euro nõudes.

20. Vaidlust ei ole selles, et kauba kohaletoimetamisega viivitas hageja kolm päeva. Millal

täpselt tollivormistus toimus, ei ole kostja esile toonud, kuid see ei oma ka vaidluse

lahendamisel määravat tähendust. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja pidi saama aru

dokumentide puudumisest hiljemalt 23.07.2015, mil hageja esitas kostjale arve teostatud veo

eest ja CMR saatelehe.

21. Asja lahendamiseks peab kindlaks tegema, kas ja millal teatas kostja hagejale, et nõuab

viimaselt leppetrahvi. 19.11.2015 dokumendist pealkirjaga „Pretensioon lepingujärgsete

võlgnevuste nõudes“ (I kd, tl 168-169, tõlge 178) nähtub, et kostja räägib selles kolmest

erinevast veost, taotleb dokumentide esitamist ja räägib viivisest, kuid selles ei kajastu

leppetrahvi teate või nõude esitamine. Leppetrahvi teate esitamine kajastub 13.01.2016 kirjas

(I kd, tl 170-171), mille kohaselt jätab kostja endale õiguse lepingu p 4.9 kohaselt pidada

tasumisele kuuluvast veorahast kinni trahvisanktsioonid või pöörduda nende sunniviisiliseks

sissenõudmiseks kohtusse.

22. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele, et ta

nõuab leppetrahvi. Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab Riigikohtu praktika kohaselt

selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab

leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid leppetrahvinõudest teatamine ei

eelda leppetrahvi suuruse märkimist (vt RKTKo nr 3-2-1-28-08, p 14). Käesoleval juhul

sõltus leppetrahvi suurus veose kohaletoimetamise osas veolepingu täitmise ajast, st trahv oli

sarnaselt viivisega ajas suurenev. Sellisel juhul on trahvi nõudma õigustatud lepingupoolel

Riigikohtu praktika kohaselt mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude

suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool n-

ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral

saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid (RKTKo nr 3-2-1-142-11, p 17). Nimetatu

kehtib ka majandustegevuses tegutseva vedaja kohta.

23. Leppetrahvinõue on VÕS § 159 lg 2 kohaselt esitatud ka siis, kui võlausaldaja, kes võib

kasutada tasaarvestuse tegemiseks leppetrahvinõuet, teatab võlgnikule, et ta nõuab

leppetrahvi. Leppetrahvi nõudeõiguse eelduseks ei ole tasaarvestuse tegemine. Seega võis

kostja esitada leppetrahvinõude enne poolte nõuete tasaarvestamist (RKTKo nr 2-16-18005, p

12). Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel õigesti, et kostja esitas hagejale

pretensiooni ja leppetrahvi nõude 10.03.2016 ja hageja sai selle kätte 17.03.2016 (I kd, tl 135-

139).

24. Hageja ei ole vaielnud vastu kostja väitele, et kostja esitas leppetrahvi nõude juba

13.01.2016. Maakohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt ta leiab, et 13.01.2016

7(9)

leppetrahvi teade hagejani ei jõudnud. Kostja esitatud kättetoimetamisteatel (I kd, tl 171)

nimetatu ei kajastu ja hageja ei ole seda ka väitnud.

25. Puuduvad tõendid ja see ei tulene ka kaudselt esitatud tõenditest, et kostja oleks enne

13.01.2016 esitanud hagejale leppetrahvi teate. Kostja väited, et kostja helistas enne kirjaliku

pretensiooni esitamist hagejale mitu korda ja proovis tekkinud olukorda lahendada, sh oli

nõus leppetrahvi vähendama, on tõendamata. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, millal

ta edastas hagejale suulises vormis leppetrahvi teate. Arvestades lepingu p-st 4.9 tulenevat

kostja õigust pidada leppetrahv kinni veotasust ja et kostja esitas vastuhagi, ei ole kostja

ilmselt leppetrahvi tasumise nõuet hagejale esitanud, vaid tegemist on eelduslikult olnud

leppetrahvi teatega.

26. Kostja ei ole tuginenud ka asjaolule ega tõendanud, et hageja tunnistas leppetrahvi nõuet

ja lubas seda tasuda, kuid viivitas sellega ja hiljem tugines mõistliku tähtaja möödumisele.

Nimetatu ei tulene kostja esitatud Viberi vestluse väljavõttest (I kd, tl 154), millest nähtub

üksnes, et hageja kostja nõuet ei tunnista. Seetõttu ei saa pidada kostja käitumist hea usu

põhimõtte vastaseks, mis annaks alust jätta kõrvale VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu (VÕS § 6 ja

TsÜS § 138 lg 2 alusel).

27. Arvestades, et lepingu täitmine toimus 23.07.2015 ja kostja esitas esimese teate

leppetrahvi nõudmise kohta 13.01.2016 ehk ca 6 kuud peale lepingu täitmist, leidis maakohus

õigesti, et kostja oli kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi, kuna ei teatanud leppetrahvi

nõudmisest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist (VÕS § 159 lg 2).

28. Seoses asjaoluga, et vastuhagi jääb rahuldamata põhjusel, et kostja teatas leppetrahvi

esitamisest mõistliku aja möödudes, ei võta ringkonnakohus seisukohta hageja väidete osas,

mis puudutavad leppetrahvi nõude pahatahtlikkust ja selle hageja taotluse alusel vähendamist.

II

29. Hageja taotles 23.05.2016 esitatud hagis kostjalt põhivõla 4000 eurot ja viivise 110 eurot

väljamõistmist. Kostja on vaidlustanud menetluskulude jaotuse põhjusel, et pärast

maksekäsumenetluse avalduse esitamist, kuid enne hagi esitamist tasus kostja võlgnevuse

hageja ees 2650 eurot. Hageja vähendas seetõttu oma nõuet kohtuistungil põhivõla osas 1350

euroni ja viivise nõude osas 98 euroni (I kd, tl 176 pöördel). Kuigi kohus hageja osalist nõude

vähendamist määrusega ei vormistanud, lähtus kohus kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt hagi

rahuldamisel asjaolust, et hageja põhinõue oli 1350 eurot ja viivisenõue 98 eurot.

30. Kostja selgitas oma vastuhagiavalduses ja tõendas välismaksekorraldusega (I kd, tl 134),

et tasus 22.04.2016 vedude 7/28 ja 7/66 eest hagejale kokku 4607 eurot, sellest 2650 eurot

käesolevas asjas vaidluse all oleva veo 7/28 eest. Hageja ei ole nimetatud väiteid menetluses

vaidlustanud. Samas, arvestades, et hageja esitas hagi ligi kuu aega hiljem 23.05.2016, kostja

oli enne hagi esitamist juba 2650 euro ulatuses hageja nõude rahuldanud, on põhjendatud

apellatsioonkaebuse seisukoht, et menetluskulud tulnuks jätta vastavas osas hageja kanda

TsMS § 168 lg 4 alusel. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas

tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab, arvestades hagiavalduse

rahuldamise proportsiooni esialgse (4000 + 110) 4110 euro asemel (1350 + 98) 1448 eurot,

poolte menetluskulud maakohtus 35% ulatuses kostja ja 65% osas hageja kanda.

31. Menetluskulude jaotuse määramisel arvestab ringkonnakohus järgnevaga.

Ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse menetluskulude jaotuse osas, mille

8(9)

puhul hüvitatakse ka kostjale vastavalt apellatsioonkaebuse proportsioonile tema kulud.

Kostja on samas vaidlustanud ka menetluskulude kindlaksmääramise, mille vaidlustamisel

tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). Arvestades, et kostja apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata leppetrahvi nõude 1350 euro osas, samas muudab ringkonnakohus kostja

apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ja menetluskulud

jäävad maakohtus 65% ulatuses hageja kanda, on apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatus

arvestades selle sisu ligikaudu 10%. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad seetõttu 90%

ulatuses kostja kanda ja 10% osas hageja kanda (TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1).

32. Kuivõrd maakohus ei ole kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid kindlaks

määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus ja kogu menetluse kulud määrab kindlaks maakohus

mõistliku aja jooksul peale käesoleva lahendi jõustumist (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-142-15,

p 22 ja 23).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Liis Arrak

Ele Liiv

Indrek Soots

9(9)