2-16-5851/38 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-5851

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu WiseSoft hagi osaühingu BPW Consulting vastu

võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu BPW Consulting kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

18 489 eurot 94 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing WiseSoft, esindaja vandeadvokaadi abi

Katrin Paulus

Kostja osaühing BPW Consulting, esindaja vandeadvokaat

Anna Liiv

Asja läbivaatamise kuupäev

28. mai 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega maakohus

rahuldas Osaühingu Wisesoft nõude arve nr 502 alusel 6504 euro (sh km) ja sellelt

arvutatava viivise saamiseks, ning osas, milles jaotati ja määrati kindlaks maakohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Saata asi tühistatud osas samale

ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-5851 muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada osaühingu BPW Consulting kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing WiseSoft (hageja) esitas 13. aprillil 2016 osaühingu BPW Consulting (kostja) vastu

hagi, paludes arvetest nr 501 ja nr 502 lähtudes välja mõista põhinõudena 17 088 eurot, viivisena

2-16-5851

26 eurot 36 senti ning seadusjärgse viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohase

täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled kaks töövõtulepingut. Kostja tellis hagejalt kui alltöövõtjalt

tarkvaraarendustöid seoses kahe hankelepingu täitmiseks. Kostja oli peatöövõtja Riigi Kinnisvara

Aktsiaseltsiga sõlmitud hankelepingus „Ruby on Rails platvormi arendustööd“ (edaspidi RKAS

hange) ja Tallinna Linnavaraameti kinnisvararegistri infosüsteemi arendustööde hankelepingus

(edaspidi TKVR hange). Poolte vahel töövõtulepingute sõlmimist tõendab asjaolu, et kostja märkis

hankelepingusse, et ta kaasab programmeerijana hageja juhatuse liikme T. Talu. Lepingu sõlmimist

hageja, mitte isiklikult tema juhatuse liikmega näitab see, et hageja kasutas ametialast

e-postiaadressi, hageja esitas kostjale arveid ning kostja ei väitnud vastu, et arve oleks esitanud vale

isik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg 2 kohaselt tuli eeldada, et leping sõlmiti

hagejaga. Hageja esitas kostjale RKAS hanke kohta arve nr 501 ning TKVR hanke kohta arve

nr 502.

RKAS hanke tööde valmimine lõpptellijale hilines veidi üle kahe kuu, mistõttu jättis kostja hageja

esitatud arvest nr 501 tasumata 10 584 eurot, tuues põhjendusena välja sanktsioonide mahaarvamise.

Arvest ei saanud sanktsioone maha arvata, sest hageja ja kostja ei olnud leppetrahvis kokku

leppinud ning sanktsioone ei kohaldanud ka hankija kostjaga sõlmitud töövõtulepingu alusel.

TKVR hankega seotud arvetest ei tasunud kostja hagejale 28. detsembril 2015 esitatud arve nr 502

alusel 6504 eurot (sh km). Põhjendusena tõi kostja arve esitamisele järgneval päeval välja, et tööd

olid ebakvaliteetsed, ning alles 12. veebruaril 2016 väitis, et tööd olid tegemata. Kostja rikkus töö

lepingutingimustele mittevastavusest teavitamise kohustust võlaõigusseaduse (VÕS) § 644 mõttes.

Hageja töö oli nõuetekohane. Lõpptellija võttis kostjalt tööd vastu juba 23. septembril 2015.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja

leidis, et töövõtulepinguid ei sõlmitud hagejaga, vaid tema juhatuse liikme T. Taluga isiklikult.

Hageja esitas arveid üksnes seetõttu, et T. Talu palus võimalust esitada arveid ühingu kaudu.

RKAS hankega seotud arve nr 501 osalisest tasumisest oli kostjal kui tellijal õigus keelduda, sest

töövõtja möönis lepingurikkumist, sõlmis kostjaga kompromissi ja loobus 3000 euro (km-ta)

suurusest tasunõudest. Hankijal oli õigus, mitte kohustus kostja vastu sanktsioone kohaldada. Tööde

lubatust hilisem valmimine tõi kostjale kaasa mainekahju ning kliendi kaotamise ja uutest hangetest

kõrvalejäämise riskid.

TKVR hankega seotud arvet nr 502 ei pidanud kostja tasuma, sest tööd ei olnud valmis ja need

lõpetas kostja töötaja. Asjaolu, et hankija võttis kostjalt kui peatöövõtjalt tööd vastu, ei tõenda, et

töövõtja oleks kostjale tööd õigeks ajaks ära teinud.

3. Harju Maakohus rahuldas 13. septembri 2017. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhinõude 17 088 eurot, viivise 1971 eurot 37 senti ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras otsuse tegemisest kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus

kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4030 eurot.

Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja juhatuse liige T. Talu sõlmis kostjaga RKAS ja TKVR

hankeid puudutavate tööde tegemiseks alltöövõtulepingud eraisikuna või hageja nimel ning kas

kostjal oli õigus vähendada töö eest makstavat tasu.

Kostja sõlmis töövõtulepingud hagejaga, sest seda saab TsÜS § 116 lg 2 kohaselt eeldada,

pakkumised tegi hageja juhatuse liige, töö oli seotud hageja majandustegevusega ning hageja esitas

2(8)

2-16-5851

kostjale arveid. Hageja selgitas veenvalt, et hankedokumentidesse pandi kirja hageja juhatuse liige,

sest kvalifitseerimistingimuste kohaselt pidi pakkumises nimetama konkreetse programmeerija,

kelle haridusvastavust saaks hankija hinnata.

RKAS hanke arve nr 501 osas vaidlesid pooled selle üle, kas kostja võis jätta arve osaliselt

tasumata. Pooled ei vaielnud selle üle, et tööd said valmis kaks kuud hiljem. Hageja 10 584 euro

suurune tasunõue oli põhjendatud, sest kostja ei selgitanud, millist õiguskaitsevahendit kasutades ta

arve osaliselt tasumata jättis, ega toonud välja kahju suurust, samuti ei tõendanud kostja, et hageja

nõustus kompromissi korras tasu vähendama. Kostja ei esitanud hagejale pretensioone töö vastavuse

kohta lepingutingimustele. Kostja ei tõendanud, et pooltel oli leppetrahvikokkulepe, ega

põhjendanud, miks oli tööde hilinemise tõttu põhjendatud tasu vähendada just nimetatud summas.

Kostja ei tõendanud mainekahju, ajakulu ega kliendi kaotamise või järgmistest riigihangetest

kõrvalejäämise ohtu. Kostja ei tõendanud, et hageja oli tasu vähendamisega kompromissi korras

nõus, sest kostja teavitas küll hageja juhatuse liiget, et tasust tuleks maha arvata 6600 eurot (km-ta),

kuid hageja sellega ei nõustunud, vaid pakkus kompromissina välja tasu vähendamise 3000 euro

(km-ta) võrra ning võttis hiljem kompromissi pakkumise tagasi (I kd, tl 99-100, 157).

TKVR hanke arve nr 502 alusel jättis kostja tasumata 6504 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et

hankija võttis kostjalt töö tervikuna vastu 23. septembril 2015. Hankija kinnitas hagejale, et viimane

veateate pilet suleti 24. augustil 2015. Kostja tõendas, et hagejat teavitati puudustest jooksvalt ja

piisavalt täpse kirjeldusega veateadete raportis, ning seda, et 2015. a kevadel peeti kirjavahetust töös

esinenud puuduste üle. Hageja nõue tuleb rahuldada, sest kostja ei tõendanud, et hageja töös esines

puudusi ka pärast tööde vastuvõtmist, et ta oleks hagejat puudustest teavitanud, et kostja töötaja

oleks tööd teinud (I kd, tl 189), ega seda, miks kostja just arvele vastavat summat tasuma ei peaks.

Asjaolu, et hageja ja kostja ei sõlminud eraldi tööde üleandmise akti, ei anna alust jätta tasu välja

mõistmata. Hageja tasunõue muutus sissenõutavaks töö valmimisest VÕS § 637 lg 3 mõttes.

Hageja viivisenõue 26 euro 36 sendi ulatuses alates kostja kohustuse täitmisest keeldumisest kuni

hagi esitamiseni, samuti 1945 euro 1 sendi suurune viivis hagi esitamisest kuni kohtuotsuse

tegemiseni on põhjendatud. Kohtuotsuse tegemisest põhinõude rahuldamiseni tuleb välja mõista

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hageja hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja märkis, et maakohus leidis ekslikult, et töövõtuleping sõlmiti hagejaga, ega põhjendanud,

miks ta jättis arvestamata kostja väited VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaldamise kohta. Kostja jättis RKAS

hanke arve nr 501 põhjendatult tasumata, sest töövõtja rikkus oluliselt lepingut ja tööd hilinesid

osaliselt hageja tõttu. Kostja jättis põhjendatult tasumata TKVR hanke arve nr 502, sest töövõtja

tehtud tööd olid puudusega ning need kõrvaldas töövõtja asemel kostja töötaja A. Orlova.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus jättis 31. jaanuari 2018. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Menetluskulud

jättis ringkonnakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 722 eurot.

3(8)

2-16-5851

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on poolte esitatud väiteid ja tõendeid hinnanud nõuetekohaselt

ning on lepingute poolte küsimuses jõudnud õigele järeldusele, et lepingud on sõlmitud hageja ja

kostja vahel. RKAS hanke arve nr 501 kohta leidis maakohus õigesti, et hageja pakkus kostjale

kompromissi, kuid kuna kostja kompromissiga ei nõustunud, ei ole võimalik hageja pakkumist

käsitada osalise nõudest loobumisena.

TKVR hanke osas ei vaidle pooled selle üle, et kostja pidi tasuma hagejale arveid ositi ning jättis

tasumata arve nr 502 alusel 6504 eurot (sh km). VÕS § 637 lg 4 kohaselt muutub töövõtja tasu

sissenõutavaks töö vastuvõtmisega. Maakohus ei tuvastanud küll selgelt, miks tuleb lugeda tööd

vastu võetuks, kuid maakohtu otsusest saab kaudselt järeldada, et määrav oli see, et hankija kui

lõpptellija võttis kostjalt tööd vastu 23. septembril 2015. Hageja võis sellega tõendada, et hankija

võttis kostjalt töö pretensioonideta vastu, samuti asjaolu, et kostja võttis töö omakorda vastu hagejalt

kui alltöövõtjalt.

Töö vastuvõtmine ei välista aga seda, et tööd ei vastanud lepingutingimustele. Maakohtu otsuse

põhjendusi tuleb muuta, sest kostja tõendas, et hageja töö ei vastanud lepingutingimustele. Hankija

ütles küll hagejale, et augustis 2015 suleti kõik veateate piletid, kuid nõuetekohaseks saab lugeda

vaid neid hageja töid, mida hankija sai kontrollida. Hankija ei saanud kontrollida nn toimingutega

seotud pileteid (I kd, tl 133), mille pidid täitma kostja ja seega ka hageja. Pooled ei vaidle selle üle,

et hageja osa töid ei teinud. Hageja ei tõendanud, et pooltel oli kokkulepe, et ta neid töid tegema ei

pea, seega ei vastanud hageja töö lepingutingimustele. Sellele vaatamata ei saa kostja keelduda

hagejale tasu maksmisest VÕS § 111 lg 1 alusel, sest kohustuse täitmisest keeldumine eeldab, et

kostjal oleks nõue hageja vastu lepingu täitmiseks. Kuna hageja tööd lõpetas kostja töötaja

A. Orlova (I kd, tl 184), on töö tehtud ning kostjal ei ole hageja vastu täitmisnõuet. Kostja ei

tuginenud erinevalt RKAS hankest sellele, et ta ei maksa hagejale tasu, sest tal tekkis tööde

tegemata jätmise tõttu kahju, mille ta tasaarvestab hageja tasunõudega. Kostja väitis küll, et kuna

tööd pidi lõpetama tema töötaja, tekkis tal kahju, kuid ta ei tõendanud kahju suurust ega esitanud

tasaarvestusavaldust. Alles ringkonnakohtu istungil väitis kostja, et A. Orlova netotöötasuks kulus

1450 eurot. Kuna kostja ei tõendanud kahju suurust, ei ole kostja vastuväited 6504 euro (sh km)

tasumata jätmiseks põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu otsused

täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda. Kostja leiab, et kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust ja rikkusid menetlusõigust,

eelkõige põhjendamis- ja selgitamiskohustust.

Kostja ei sõlminud töövõtulepingut hagejaga, vaid tema juhatuse liikmega isiklikult. Kohtud ei

põhjendanud, miks nad ei arvestanud lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p-ga 3. RKAS hanke

arve nr 501 osas jättis ringkonnakohus tähelepanuta asjaolu, et hageja juhatuse liige tegi selge

tahteavalduse ja loobus nõudest 3000 euro (km-ta) ulatuses. TKVR hanke arve nr 502 osas on

ringkonnakohtu käsitlus VÕS § 111 lg 1 alusel tasu maksmisest keeldumise kohta üllatav ja

vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-ga 4. Ringkonnakohus ei selgitanud

VÕS § 111 lg 1 kohaldamist istungil ega kirjalikult. Asjaolu, et kostja töötaja lõpetas töövõtja

poolikult tehtud tööd, ei tähenda, et töövõtja kohustusi ei rikkunud, ega seda, et töö on valmis ja

töövõtja tasunõue sissenõutavaks muutunud. Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et hageja kõiki töid

valmis ei teinud, kuid jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 637 lg 3, mille järgi on tasunõue

sissenõutav alates töö valmimisest. Kuna töö ei olnud valmis, ei muutunud hageja tasunõue

sissenõutavaks.

4(8)

2-16-5851

Kohtud leidsid ebaõigesti, et asjaoluga, et hankija võttis tööd pretensioonideta vastu, saab tõendada,

et kostja võttis omakorda hageja töö vastu. Kohtud jätsid arvestamata asjaoluga, et hankija sai kohe

kontrollida vaid neid töid ehk „pileteid“, mis olid nähtavad, ning töid, mille hageja juhatuse liige oli

märkinud peidetuks koodiga „won’t fix“, süsteem ei näidanud ja seetõttu ei olnud võimalik puudusi

kohe avastada.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega maakohus rahuldas hageja

nõude TKVR hanke arve nr 502 alusel 6504 euro (sh km) ja sellelt arvutatava viivise saamiseks,

ning osas, milles jaotati ja määrati kindlaks maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud.

Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

•

kostja oli RKAS ja TKVR hangetes peatöövõtja ja kasutas nendega seotud kohustuste

täitmiseks T. Talu, kes on hageja juhatuse liige;

•

RKAS hanke arve nr 501 alusel jättis kostja hagejale tasumata 10 584 eurot;

•

RKAS hanke tööd pidid valmima 14. oktoobril 2015, kuid valmisid 22. detsembril 2015;

•

RKAS hanke arve nr 501 osas pakkus kostja välja, et T. Talu loobuks nõudest 6600 euro

(km-ta) ulatuses, kostja pakkus välja, et loobub 3000 euro (km-ta) ulatuses, kuid hageja

sellele ei vastanud;

•

TKVR hankega seotud tööd võttis hankija kostjalt tervikuna vastu 23. septembril 2015;

•

TKVR hanke raames pidi kostja tasuma hagejale arveid ositi;

•

TKVR hanke töödest osa töid hageja ei lõpetanud;

•

TKVR hanke 6504 euro (sh km) suurust arvet nr 502 kostja hagejale ei tasunud.

Pooled vaidlevad järgneva üle:

•

kas kostja on töövõtulepingud RKAS ja TKVR hangete täitmiseks sõlminud hageja või

hageja juhatuse liikme T. Taluga;

•

kas RKAS hanke arve nr 501 osas loobus hageja nõudest 3000 euro (km-ta) ulatuses;

•

kas kostja peab TKVR hanke arve nr 502 alusel tasuma hagejale 6504 eurot (sh km), sh kas

hageja tasunõue on sissenõutavaks muutunud.

11. Esmalt käsitleb kolleegium lepingupoolte isikuid ja RKAS hanke arvega nr 501 seotud

tasunõuet (I) ja teiseks TKVR hanke arvega nr 502 seotud tasunõuet ja teeb menetluslikud

otsustused (II).

I

12. Kolleegium leiab, et kohtud leidsid põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata, et kostja sõlmis

töövõtulepingud hagejaga, mitte hageja juhatuse liikmega isiklikult. Riigikohus järgib selles osas

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ja neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda. Kolleegium märgib, et

ringkonnakohus käsitles poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning tuvastas, et hageja

juhatuse liige ei sõlminud lepingut enda nimel, vaid hagejat esindades. Ringkonnakohus ei rikkunud

selle tuvastamisel oluliselt menetlusõigust, mistõttu on Riigikohus TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 kohaselt

seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega.

5(8)

2-16-5851

13. Kolleegium leiab, et kohtud leidsid põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata, et hageja ei

loobunud RKAS hanke arve nr 501 alusel esitatud tasunõudest 3000 euro (km-ta) ulatuses.

Riigikohus järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ja neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei

korda.

Vastusena kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et nõustub kohtutega, et tuvastatud

asjaolude pinnalt ei sõlminud pooled tasust osaliselt loobumise kohta kokkulepet. Seda isegi juhul,

kui pidada kostja ettepanekut hagejale 6600 eurost (km-ta) loobumise kohta pakkumuseks ning

hageja ettepanekut loobuda nõudest 3000 euro (km-ta) osas nõustumuseks kattuvas ulatuses. Kuna

hageja esitas kostjale olulisi muudatusi sisaldava vastuse VÕS § 21 lg 1 mõttes, oli hageja vastus

uus pakkumus, mis vajanuks kostja nõustumust. Kohtud ei tuvastanud, et kostja oleks hageja

muudetud pakkumusega nõustunud, kuid tuvastasid, et hageja võttis enda pakkumuse tagasi (I kd,

tl 157).

II

14. Pooled ei vaidle selle üle, et hankija võttis TKVR hanke tööd kostjalt pretensioonideta vastu

23. septembril 2015. Eespool nõustus kolleegium kohtutega, et töövõtuleping oli sõlmitud hageja ja

kostja vahel (otsuse p 12).

Pooled vaidlevad TKVR hanke arve nr 502 osas selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale

6504 eurot (sh km), sh selle üle, kas hageja tasunõue on sissenõutavaks muutunud. Hageja väidab, et

kuna hankija võttis tööd kostjalt pretensioonideta vastu, ei saa tekkida küsimust, kas hageja

tasunõue kostja vastu on sissenõutavaks muutunud. Kostja leiab aga, et hageja tasunõue ei

muutunud VÕS § 637 lg 3 mõttes sissenõutavaks, sest hageja ei teinud ära „avaliku töö“ osa, seega

ei olnud tööd valmis.

15. Kolleegium leiab, et kohtute käsitlus hageja tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduste kohta

ei ole selgelt jälgitav ega järjepidev. Ringkonnakohus ei ole võtnud selget seisukohta, kas poolte

lepingu järgi muutus töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest või leppisid pooled kokku, et

tellija võtab töö vastu, või oli töö vastuvõtmine tavaline (VÕS § 637 lg-d 3 ja 4).

16. Tasunõude sissenõutavuse hindamiseks, peab esmalt tuvastama, kas hageja ja kostja vahelises

töövõtulepingus lähtus tasu sissenõutavus töö valmimisest või töö vastuvõtmisest.

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad

esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks

töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub

töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui aga kokku on lepitud, et tellija võtab töö

vastu, või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 637 lg 4 esimese

lause järgi töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil

töö vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda

VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt vastava tööosa vastuvõtmisel (vt nt Riigikohtu 10. mai 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 12.4; vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-93-15, p 10; 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 13).

17. Ringkonnakohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidi hagejale tasuma ositi (p 36),

samas ei nähtu otsuse põhjendustest, kas pooled leppisid sealjuures kokku, et töö tehakse etapiviisil

ja võetakse vastu ositi. Ka juhul, kui ringkonnakohus lähtus eeldusest, et töövõtja tasunõue muutub

sissenõutavaks töö vastuvõtmisest ning vastuvõtmine ja tasu maksmine pidi toimuma etapiviisil

6(8)

2-16-5851

(VÕS § 637 lg 4 teine lause), rikkus ringkonnakohus menetlusõigust, jättes enda järelduse

põhjendamata. Töövõtja tasunõude hindamiseks on töö etapiviisil tegemisel vajalik tuvastada,

milliseid töid etapp hõlmas, millised tööd sellest etapist olid tegemata ning milline oli selle etapi

eest ettenähtud tasu. Kui tööd tehakse etapi kaupa, toob see kaasa erisused tasu sissenõutavuses, sest

etapi tööde vastuvõtmise eeldusi tuleb hinnata eraldi.

18. Kolleegium selgitab, et eristada tuleb kohustuse mittetäitmist ja kohustuse mittekohast täitmist.

Kui töö vastuvõtmises on kokku lepitud etapiviisil, kuid tegemist on mittetäitmisega ehk selle etapi

töid ei ole tehtud, ei muutu töövõtja tasunõue selle etapi tööde eest sissenõutavaks. Kui aga pooled

leppisid kokku, et töö tuleb vastu võtta tervikuna, võib töö osaline tegemata jätmine või vaegtöö olla

seevastu kohustuse mittekohane täitmine, sest töö ei vasta lepingutingimustele.

19. Erinevalt kohustuse mittetäitmisest ei pruugi osa tööde mittekohane täitmine tähendada, et

töövõtja tasunõue terviktöö eest ei oleks VÕS § 637 lg 4 esimese lause kohaselt sissenõutav. Kui

töös on üksnes ebaolulised puudused, võivad olla täidetud VÕS § 638 eeldused, et lugeda töö

vastuvõetuks.

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et hea usu põhimõttega on vastuolus olukord, mil

tellija keeldub töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu

põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks

jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt Riigikohtu

13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810, p 14; 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-80-08, p 22).

20. Seega ka juhul, kui on selge, et tasunõude jaoks on määrav töö vastuvõtmine, tuleb tasu

sissenõutavuse hindamiseks täpsustada ka seda, kas pooled leppisid kokku töö tervikuna või

etapiviisil vastuvõtmises. Kolleegium selgitab, et juhul, kui ringkonnakohus leiab, et töövõtja

tasunõue oli seotud töö vastuvõtmisega, peab ta asja uuel lahendamisel tuvastama, milline oli hageja

ja kostja kokkulepe töö vastuvõtmise korra ja tasu sissenõutavaks muutumise kohta (VÕS § 637 lg 4

esimene või teine lause).

21. Eelnevale täiendusena toob kolleegium välja, et sõltumata tasu sissenõutavusest saab tellija

kasutada õiguskaitsevahendeid. Näiteks võib tellija keelduda VÕS § 110 lg 1 järgi talle

vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest põhimõtteliselt nii juhul, kui töö on üldse tegemata, kui

ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, tagamaks oma lepingu kohase täitmise

nõuet (VÕS § 108 lg-d 2 ja 6) (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08,

p 22).

Ka juhul, kui tasunõue on muutunud sissenõutavaks, saab tellija õiguskaitsevahendeid kasutada, kui

täitmine ei olnud kohane. Näiteks võib tellija keelduda tasu maksmisest kuni kohase täitmiseni

VÕS § 111 lg 1 alusel (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08,

p-d 21 ja 31).

22. Kolleegium leiab, et kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et hageja tasunõue

oli seotud töö vastuvõtmisega, peab ringkonnakohus tuvastama selgelt ka selle, kas tellija on töö

vastu võtnud või tuleks töö lugeda vastu võetuks VÕS § 638 mõttes, arvestades järgnevaid selgitusi

ja tõendamiskoormise jaotust. Kuigi töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks nii juhul, kui tellija

on tööd vastu võtnud, kui ka siis, kui tööd loetakse vastu võetuks, on eristus oluline

tõendamiskoormise jaotamiseks.

7(8)

2-16-5851

Ringkonnakohus tõi vastuoluliselt välja nii selle, et tellija on töö vastu võtnud kui ka selle, et töö

tuleks lugeda vastu võetuks, tuginedes sealjuures peamiselt tööde vastuvõtmisele hankija ja kostja

vahelises töövõtulepingus (p-d 38-41). Seetõttu jääb ebaselgeks, kuidas ringkonnakohus

tõendamiskoormise jaotas.

23. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui tellija on töö vastu võtnud, eeldatakse, et

vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei

ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise

ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja (Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-61484, p 18; vt ka 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 24).

Kui tellija on töö vastu võtnud, saab ta tasu maksmisest keeldumiseks kasutada

õiguskaitsevahendeid, kuid peab arvestama, et asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda

tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet

välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks), peab ta maksma

töövõtjale kokkulepitud tasu (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08,

p 31).

24. Kui tellija ei ole tööd vastu võtnud, võib töövõtja tasunõue muutuda siiski sissenõutavaks, kui

töö tuleb lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 alusel, sest töö on valmis, kuid tellija ei võta alusetult

tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.

Asjaolule, et töö tuleks lugeda vastuvõetuks, võib viidata tõik, et hankija ehk lõpptellija on tellijalt

tööd vastu võtnud. Siiski peab töövõtja seejuures tõendama, et tööd olid valmis ja nõuetekohased

ning tellija keeldus alusetult töid vastu võtmast mõistliku aja jooksul.

25. Kolleegium märgib kassatsioonkaebuse väidete kohta järgmist. Kostja tõi eelmenetluses esile, et

T. Talu tegemata töö lõpetamine eeldas ressursikulu (I kd, tl 184, p 2.5.6), ning täpsustas

ringkonnakohtu istungi protokolli paranduses A. Orlovale makstud tasu suurust (II kd, tl 54).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hinnangu andmisel on lisaks hankija 23. septembril 2015

antud kinnitusele tööde nõuetekohasuse kohta oluline ka see, milliseid hageja töid sai hankija

kontrollida. Samuti nõustub kolleegium kohtutega, et tellija teavitamiskohustus VÕS § 644 mõttes

võib olla täidetud olukorras, kus kasutusel on veateavitussüsteem.

26. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hageja tasunõue oli seotud töö

valmimise või vastu võtmisega, ning hindama tasu sissenõutavust ja tellija õiguskaitsevahendite

kohaldamise eeldusi, andes vajadusel pooltele võimaluse täiendavate tõendite ja seisukohtade

esitamiseks. Sealjuures peab ringkonnakohus, kui ta leiab, et tasunõue oli seotud töö

vastuvõtmisega, võtma seisukoha kokkulepitud tööde vastuvõtmise korra kohta ning andma

hinnangu, kas tellija on tööd vastu võtnud või tuleks tööd lugeda vastu võetuks.

27. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

28. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt

tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

Peeter Jerofejev

Henn Jõks

Jaak Luik

8(8)