2-17-1601/21 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2171601

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Skuba Eesti OÜ hagi Tarmo Almanni vastu 2476 euro

4 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Skuba Eesti OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2674 eurot 12 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Skuba Eesti OÜ, esindaja vandeadvokaat Raul Markus

Kostja Tarmo Almann

Asja läbivaatamise kuupäev

4. juuni 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2171601.

Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Skuba Eesti OÜ-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Skuba Eesti OÜ (hageja) esitas 31. jaanuaril 2017 Harju Maakohtule hagi Tarmo Almanni (endine

perekonnanimi Ratas) (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 2476 eurot 4 senti,

sissenõutavaks muutunud viivise 266 eurot 31 senti ja hagi esitamise ajast viivise 8% aastas kuni

põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid pooled 13. mail 2016 käenduslepingu (käendusleping), millega kostja

käendas hageja ees OÜ FILTRIMEISTER TOOTMINE (endise ärinimega Filtrimeister OÜ,

registrikood 10642627; põhivõlgnik) kohustusi. Hageja ja põhivõlgniku vahel on sõlmitud

autoteeninduse osutamise lepingud, mille eest on põhivõlgnikul hagejale tasumata 2476 eurot

4 senti. Hageja esitas kostjale nõude käenduskohustuse täitmiseks, mida kostja ei ole teinud.

Põhivõlgnik on kinnitanud kauba ja teenuse kättesaamist ning ei ole esitanud nende suhtes

pretensioone. Põhivõlgnik sõlmis lepingu majandus- ja kutsetegevuses ning kostja tegutses

käenduse andmisel samuti majandus- ja kutsetegevuses. Käenduslepingu pdes 1 ja 11 on selgelt

välja toodud käendaja vastutuse rahaline suurus. Asjaolul, et kostja ei ole olnud võlgniku seaduslik

esindaja, ei ole tähtsust, sest kostja on käenduslepingu ps 4 andnud iseseisva võlgnikust sõltumatu

2-17-1601

võlatunnistuse, millega kinnitab, et käendatav kohustus on olemas, ning pooled on leppinud kokku

kohustuse täitmise uutes tähtpäevades. Käenduslepingu koostamisel lisati sellele Osaühingu

Filtrimeister (registrikood 12601070), mille juhatuse liige on kostja, registrikaart. Kostja on

teadlikult ja tahtlikult loonud hagejale ebaõige ettekujutuse, et on volitatud esindama põhivõlgnikku,

mis viitab kostja tahtlikule heade kommete vastasele käitumisele ja mis õigustab nõude rahuldamist

ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kohustus muutus sissenõutavaks ja hageja

arvestab viivist VÕS § 113 lg 1 järgses määras 5. oktoobrist 2015, kui möödus esimese arve

maksetähtaeg.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et hageja ei saa temalt käendajana kohustuse täitmist nõuda, sest on selgusetu, kas ja

millises ulatuses on hagejal nõue põhivõlgniku vastu. Lisaks ei ole käenduslepingus fikseeritud tema

kui tarbijast käendaja rahalise vastutuse piirmäära, mistõttu on käendusleping tühine. Kostja ei ole

olnud põhivõlgniku seaduslik esindaja ning samuti puudus kostjal huvi põhivõlgniku

majandustegevuse vastu. Käenduslepingu ps 4 antud käendaja kinnitus põhivõlgniku kohustuste

kohta ei saa olla põhivõlgnikule siduv ega tõenda, et põhivõlgnik nõuet tunnistaks. Kostjale

teadaolevalt põhivõlgnik hagejalt teenuse saamist ega hageja nõuet ei tunnista. Tegemist oli lepingu

tüüpvormiga, mille hageja kostjale allkirjastamiseks esitas. Põhivõlgnik ei ole nõuet tunnistanud,

arved seda ei tõenda.

3. Harju Maakohus jättis 28. aprilli 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda, neid hagejalt välja mõistmata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tegemist tarbijakäendusega ning tähtsust ei ole, kas kostja

oli põhivõlgnikuga seotud või volitatud põhivõlgnikku esindama. Lepingus ei ole üheselt ja

arusaadavalt fikseeritud käendaja vastutuse maksimumsumma, mis võib ületada tasumata arvetelt

nähtuvat põhivõlgnevust 2476 eurot 4 senti. Käenduslepingu ps 3 on ette nähtud, et kui käendaja

tasub makse, loetakse esmalt kustutatuks võlgniku viivisevõlgnevus, siis võimalikud leppetrahvid,

seejärel muud käenduslepinguga seotud kohustused ning seejärel võlgniku põhivõlgnevus. Hageja

on ka hagis palunud kostjalt välja mõista viivise arvete tasumata jätmise eest alates esimese arve

maksetähtaja möödumisest. Seega ei ole käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma

käenduslepingus kokku lepitud ja leping on VÕS § 143 lg 2 järgi tühine.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuses vähendas hageja viivisenõuet 266 euro 31 sendi võrra ega soovinud enam

kostjalt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. jaanuari 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda, kuid ei määranud neid rahaliselt kindlaks, kuna kostjal

menetluskulud puuduvad.

2(10)

2-17-1601

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli põhivõlgnikuks hageja ees OÜ FILTRIMEISTER

TOOTMINE (registrikood 10642627), kuigi käenduslepingus on märgitud vale registrikood. Vaidlus

ei puuduta Osaühingut Filtrimeister (registrikood 12601070). Käenduslepingu pdest 1 ja 11 tuleneb

selgelt, et käendaja vastutuse maksimaalmääraks on käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku

võlgnevus 2476 eurot 4 senti. Kuigi käenduslepingu ps 3 leppisid pooled kokku kohustuse täitmise

järjekorra, ei muuda see asjaolu ei kokku lepitud käendatava summa maksimaalmäära ega ka seda,

et käendatava summa maksimaalmäär tuleneb põhivõlgniku tasumata jäetud arvete

põhivõlgnevusest.

Hageja ei ole siiski tõendanud, et tal on põhivõlgniku vastu nõue. Hageja esitatud arvetelt ei nähtu,

et põhivõlgnik on arvetel märgitud teenuste osutamise ja materjalide kasutamise heaks kiitnud.

Hageja ei ole tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid. Arvete esitamine ei tõenda teenuse

osutamist ega selle ulatust ning sellele on kostja tuginenud ka oma vastustes hagile. Muid tõendeid

teenuse osutamise tõendamiseks ei ole hageja esitanud. Sellest tulenevalt on tõendamata nii hageja

põhinõue kui ka viivisenõue. Kuna hageja vähendas apellatsioonkaebuses viivisenõuet 0 euroni,

puudub igal juhul alus viivise väljamõistmiseks.

Ei saa asuda seisukohale, et poolte esitatud asjaolud võimaldavad lahendada asja erinevatel

õiguslikel alustel. Hageja esitas nõude käenduslepingust tulenevalt ning sellele nõudele esitas kostja

ka vastuväited. Käesolevas asjas esindas hagejat vandeadvokaat ning seetõttu ei saa maakohtule ette

heita tõendamiskoormise selgitamata jätmist. Põhjendamatud on ka hageja väited, et kostja andis

võlatunnistuse või nõude võib kvalifitseerida ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 (ringkonnakohtu otsuses

ekslikult märgitud p 1) alusel. Hageja tugines sellele, et kostja kinnitas käenduslepingu ps 4, et

põhivõlgnik on käenduslepingus nimetatud arvetel toodud kaubad vastu võtnud ning tal ei ole nende

suhtes vastuväiteid. Käendaja antud kinnitus põhivõlgniku kohustuste kohta ei ole põhivõlgnikule

siduv ning ei tõenda võla tunnistamist. Kostja ei ole hageja esitatud arvetel märgitud äriühingu

OÜ Filtrimeister, mille uueks ärinimeks on OÜ FILTRIMEISTER TOOTMINE, seaduslikuks

esindajaks kunagi olnud. Käendusleping ei ole võlatunnistus. Puuduvad tõendid selle kohta, et

kostjal on hageja vastu kohustus olnud, st ta on olnud põhivõlgnik. Juba seetõttu ei saa 13. mai

2016. a leping olla võlatunnistus. Lisaks nähtub lepingust selgelt, et kokku lepiti käenduslepingu

sõlmimises. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid hageja nõude

kvalifitseerida lepinguvälise kahju hüvitamise nõudena.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused täies ulatuses ja hagi

rahuldada või saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

Hageja arvates ei selgu ringkonnakohtu otsusest, miks ei ole kohus kohaldanud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lgt 2 ja § 118 lgt 2. Hageja sai asjaolusid arvestades mõistlikult

eeldada, et kostjal on vähemalt talumisvolitus põhivõlgniku nimel tegutseda. Asja lahendamiseks

tuleb tuvastada, mis asjaoludel andis kostja põhivõlgniku kohustuste täitmiseks käenduse, mis

õiguslik tähendus on käenduslepingus antud kinnitusel, et võlgnik on arvetel toodud kaubad vastu

võtnud ega oma nende suhtes pretensioone, ning kas kostjal on sellest tulenevalt õigus esitada kõiki

põhivõlgniku vastuväiteid. Ringkonnakohus asus üllatuslikult seisukohale, et hageja ei ole nõuet

põhivõlgniku vastu tõendanud. Ringkonnakohus ei selgitanud, et tuvastab selle asjaolu maakohtust

erinevalt, ning otsus on selles osas üllatuslik.

3(10)

2-17-1601

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja esitatud asjaolu, et käenduslepingu sõlmimisel esitas

kostja oma volituste tõendamiseks alates 22. veebruarist 2016 ärinimega OÜ Filtrimeister tegutseva

äriühingu registrikaardi. Selle osaühingu juhatuse liige on kostja ja osanik oli kuni 27. jaanuarini

2016 põhivõlgnik. Kostja käitumist arvestades võis hageja mõistlikult eeldada, et kostjal on volitus

põhivõlgniku esindamiseks ning kohustuse olemasolu kinnitamiseks. Arvetel oli tellija esindajana

märgitud TARMO. Tegelikult on kostja põhivõlgniku nimel tehtud tööd vastu võtnud. Kostja andis

käenduslepingus kinnituse TsÜS § 116 lgs 2 nimetatud isikuna. Esindajana tegutseva isiku

avaldused või käitumine on mõjutanud hagejat mõistlikult uskuma, et esindatav on volituse andnud.

Majandus- ja kutsetegevuses käenduse andnud käendaja pidi tavalist hoolt järgides kohustuse kohta

kinnitust andes veenduma käendatava kohustuse olemasolus. Eluliselt ei ole usutav, et kostjal

puudus käenduslepingu allkirjastamisel igasugune huvi kohustuse täitmise vastu ning põhivõlgniku

volitus. Kostja oli käenduslepingu sõlmimisel pahauskne.

Kostja ei vaielnud käendatava kohustuse olemasolule vastu täielikult, vaid osaliselt. Kostja

vastuväide kohustuse puudumise kohta oli ka ebamäärane. Kostja ei ole esitanud vastuväidet, et

käendatavat kohustust ei ole üldse tekkinud. Kostjal tuleb tõendada, millises ulatuses põhivõlgnik

väidetavalt käendatavat kohustust ei tunnista. Kostja käendas kohustust, mille täitmise tähtaeg oli

käenduse andmise ajaks möödunud.

Ringkonnakohus jaotas tõendamiskoormise valesti. Olukorras, kus kostja on käenduslepingu

sõlmimisel kinnitanud käendatava kohustuse olemasolu, tuli kostjal tõendada asjaolud, mis

kinnitavad käendatava kohustuse puudumist. Paljasõnaline vastuväide ei kummuta kirjalikus

lepingus antud kinnitust.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset kassatsiooniastmes (I) ning seejärel hageja nõuet, selle

aluseks olevaid asjaolusid ja üldiselt õiguslikke võimalusi selle rahuldamiseks ning menetluslikke

etteheiteid ringkonnakohtule (II). Edasi analüüsib kolleegium kostja võimalikku vastutust hageja ees

käenduslepingu alusel (III), võlatunnistusest tulenevalt (IV) ja kahju hüvitamise nõude alusel (V).

Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VI).

I

10. Hageja palus hagis kostjalt välja mõista 2476 eurot 4 senti, sissenõutavaks muutunud viivise

266 eurot 31 senti ja viivise 8% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis hagi rahuldamata.

Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada, kuid vähendas

apellatsioonkaebuses viivisenõuet 266 euro 31 sendi võrra ega soovinud kostjalt hagi esitamise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi.

4(10)

2-17-1601

Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused täies ulatuses ja hagi

rahuldada või saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Esiteks märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei ole korrektselt lahendanud hageja taotlust

viivisenõuet hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise võrra vähendada. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb seda teha. Kolleegium lähtub asja lahendades sellest, et see viivisenõue ei ole

siiski enam vaidluse all.

11.1. Hageja sellisel avaldusel apellatsioonimenetluses võib õiguslikult olla erinev tähendus. Nii

võib selline avaldus tähendada haginõude osalist tagasivõtmist või sellest loobumist, aga ka

maakohtu otsuse osalist vaidlustamist. Kuigi viivisenõude vähendamine ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2

järgi hagi muutmine, ei tähenda see, et kohus ei peaks selgeks tegema hageja tahet sellise avalduse

esitamisel ja sellele adekvaatselt reageerima.

11.2. Esmalt on võimalik, et viivisenõuet vähendades vaidlustas hageja tegelikult maakohtu otsuse

üksnes osaliselt, st muus osas kui hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas. Sel

juhul on maakohtu otsus osalise vaidlustamise tõttu hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise nõude rahuldamata jätmise osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

11.3. Viivisenõude osaliseks tagasivõtmiseks olnuks hagejale TsMS § 424 lg 1 järgi vajalik kostja

nõusolek. Viivisenõude osalise tagasivõtmise tagajärjeks olnuks aga maakohtu otsuse tühistamine ja

hagi läbi vaatamata jätmine vastavas osas (TsMS § 423 lg 1 p 2, § 425 lgd 1 ja 3).

11.4. Haginõudest loobumiseks (olgu osaliselt või täielikult) ka kõrgemas kohtuastmes ei ole kostja

nõusolek vajalik, kuid loobumine tuleb vastu võtta, vastavas osas maakohtu otsus tühistada ja asja

menetlus lõpetada (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1, § 431 lg 2, § 645 lg 1).

12. Ebaselge on ka hageja kassatsioonitaotlus, kus ta palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu

otsused täies ulatuses ja hagi rahuldada või saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kolleegium tõlgendab seda selliselt, et hageja vaidlustab nii põhitaotluses kui ka alternatiivses

taotluses nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsust, kuid ei määra kindlaks, mis kohtusse soovib

asja arutamiseks saata.

II

(A)

13. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlana 2476 eurot 4 senti ja viivise 8% aastas hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja ei nõua enam hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivist 266 eurot 31 senti (vt otsuse p 11).

Hagis tugines hageja hagi aluseks olevate põhiliste asjaoludena sellele, et pooled olid sõlminud

käenduslepingu, mille alusel käendas kostja põhivõlgniku autoteenindusest tulenevaid kohustusi,

mida see hagejale ei ole täitnud (tl 1, 2). Samadele põhilistele asjaoludele tugines hageja ka

27. veebruaril 2017 esitatud seisukohas kostja hagivastusele (tl 28 pöördel). Kohtu määratud tähtaja

jooksul lõppseisukohtade esitamiseks väitis hageja oma 10. aprilli 2017. a seisukohas lisaks, et

kostja on andnud käenduslepingus hageja ees iseseisva võlatunnistuse ja et kostja käitumist eri

äriühingute eest tegutsedes võib pidada hagejale kahju tekitamiseks, mis annab aluse rahuldada

hageja nõue ka kahju hüvitamise nõudena (tl 36–37).

5(10)

2-17-1601

14. Põhimõtteliselt ei olnud hagejal takistust esitada täiendavad väited hiljemalt seisukohas kostja

vastusele, millest järeldus, miks kostja käenduslepingu alusel vastutusega ei nõustu. Samas lahendas

maakohus asja kirjalikus menetluses ja andis pooltele erinevaid tähtaegu seisukohtade esitamiseks.

Seejuures ei toonud maakohus selgelt esile, millal lõpeb eelmenetlus ning kas ja milliseid asjaolusid

ja tõendeid saavad pooled esitada veel lõppseisukohtades, mille esitamiseks andis maakohus

pooltele 31. märtsil 2017 tähtaja (tl 33). Võlatunnistusega seotud asjaoludele juhtis maakohus poolte

tähelepanu esmalt ise oma 29. märtsi 2017. a kirjas (tl 30), seejärel muutis aga oma seisukohta

31. märtsi 2017. a kirjas.

Neil asjaoludel ei saa pidada põhjendatuks maakohtu otsuse tegemist hageja viimaseid seisukohti

pooltega arutamata ega isegi kostjal neile vastamist võimaldamata. Menetluse oleks pidanud

uuendama ja eelmenetluse korrektselt lõpuni viima. Praegu jäid eelmenetluse ülesanded vastuolus

TsMS § 392 lg 1 pdega 1–3 osaliselt täitmata. Kirjalikus menetluses peab kohus hoolikalt selgeks

tegema, mis tähendusega tähtaegu ta pooltele annab ning millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks

(vt ka nt Riigikohtu 22. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3216714, p 38). Jättes hagi

rahuldamata käenduslepingu tühisusele tuginedes, ei võtnud maakohus otsuses nõude rahuldamise

kohta ei võlatunnistuse ega kahju hüvitamise alusel mingit seisukohta.

15. Kuigi ringkonnakohus käsitles oma otsuses nii võlatunnistust kui ka kahju hüvitamist

(vt ringkonnakohtu otsuse pd 27 ja 28), saab seda käsitlust pidada nii ebapiisavalt põhjendatuks kui

ka üllatavaks, seega vastuolus olevaks TsMS § 436 lgga 4. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kolleegium ei pea põhjendatuks

tühistada maakohtu otsus, nagu soovib hageja, ega saa ka asja ise lahendada (TsMS § 688 lgd 3–5).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja kõiki seisukohti pooltega arutada ja otsuses analüüsida.

15.1. Hageja tugines apellatsioonkaebuses esmajoones maakohtu seisukoha ekslikkusele

käenduslepingu tühisuse kohta, kuid samas ka hagi alternatiivsel õiguslikul alusel kontrollimata

jätmisele (tl 42–44).

15.2. Ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei selgitanud pooltele midagi ega

arutanud nendega ühtki asjas kerkinud küsimust.

Nõustudes hagejaga, et käendusleping ei ole tühine (st et maakohtu otsus on selle ainsa põhjenduse

osas ebaõige), oleks ringkonnakohus pidanud poolte muid väiteid arutama, määrates selleks

kohtuistungi või täites selgitamiskohustust kirjalikult. Seda eriti olukorras, kus maakohus oli

eelmenetluse ekslikult korrektselt lõpule viimata jätnud, ei olnud hageja nõuet kõigil õiguslikel

alustel kontrollinud ega hageja olulisi väiteid menetluses varem arutanud. Seega saab

ringkonnakohtu otsuse seisukohti pidada pooltele osaliselt üllatavaks.

15.3. Ringkonnakohus käsitles küll kostja vastutust võlatunnistuse alusel, kuid piirdus üldise (ja

eksliku) konstateeringuga, et võlatunnistust ei saa olla põhjusel, et kostja ei olnud põhivõlgnik

(ringkonnakohtu otsuse p 27).

Kahju hüvitamise nõude kohta märkis ringkonnakohus aga üksnes, et hageja ei ole esitanud

asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid kvalifitseerida hageja nõude lepinguvälise kahju

hüvitamise nõudena (ringkonnakohtu otsuse p 28). Seejuures on otsuses viidatud ekslikult

VÕS § 1045 lg 1 ple 1 ega ole hageja väiteid sisuliselt analüüsitud.

15.4. Ringkonnakohtu otsuses ei ole samas ka märgitud, et hageja oleks asjaolusid esitanud

hilinenult, mistõttu neile TsMS § 652 järgi enam tugineda ei saa. Asjaolud on menetlusse vastu

6(10)

2-17-1601

võetud, kuigi ringkonnakohus on oma otsuse ps 25 viidanud hagejat esindanud vandeadvokaadile ja

ebaselgelt rääkinud tõendamiskoormise jaotuse selgitamisest maakohtus. Arusaamatu on ka samas

väljendatud seisukoht, nagu ei võimaldaks hageja esitatud asjaolud käesoleval juhul lahendada asja

erinevatel õiguslikel asjaoludel.

Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis

on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes

(TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8).

(B)

16. Kolleegiumi arvates saab hagi rahuldamine esitatud asjaoludel tulla õiguslikult kõne alla nii

käenduslepingule kui ka selles sisalduvale võimalikule võlatunnistusele tuginedes. Õiguslikult ei ole

välistatud selle rahuldamine ka deliktilise kahju hüvitamise nõudena.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb erinevaid võimalusi analüüsida. Kolleegium ei saa TsMS § 688

lgtest 3–5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata.

17. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

•

7. august 2015 kuni 21. september 2015 esitas hageja põhivõlgnikule neli arvet, kokku

2476 eurot 4 senti, mis on tasumata;

•

pooled sõlmisid 13. mail 2016 tasumise tagatisena pealkirjastatud käenduslepingu, mille

alusel käendas kostja hageja ees põhivõlgniku kohustusi, mis tulenesid tasumata arvetest;

•

põhivõlgniku ärinimi oli 17. veebruarini 2016 OÜ Filtrimeister (registrikood 10642627;

käenduslepingus vääralt märgitud 12642627), käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja

selle juhatuse liige;

•

22. veebruarist

2016

kannab

Osaühingu

Filtrimeister

nime

äriühing

registrikoodiga 12601070, kus kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal juhatuse liige.

18. Kolleegium märgib hageja viivisenõude kohta, et see saab tulla kõne alla põhinõude rahuldamise

korral kõigil õiguslikel alusel.

Viivisenõude aluseks saab olla VÕS § 113 lg 1 esimene ja teine lause ja TsMS § 367. Siiski ei ole

korrektne hageja nõue viivise saamiseks 8%-lises aastamääras, mis (vaatamata sellele, et on olnud

pikemat aega seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi) ei arvesta, et seadusjärgne viivis

võib edaspidi muutuda (vt nt Riigikohtu 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 321713, p 38).

III

(A)

19. Hageja nõude esmaseks õiguslikuks aluseks on käendusleping ning VÕS § 108 lg 1 ja § 145

lg 1.

20. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid käendusleping ja et selle alusel käendas kostja

põhivõlgniku neljast arvest tulenevaid kohustusi hageja ees.

21. Kostja põhilisteks vastuväideteks olid, et käendusleping on tühine, kuna tegu on

tarbijakäendusega ja tema vastutuse maksimumsummat ei ole kokku lepitud ning hageja ei ole

tõendanud oma nõuet põhivõlgniku vastu.

7(10)

2-17-1601

(B)

22. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et käendusleping ei ole VÕS § 143 lg 2 järgi tühine,

kuna käenduslepingus ei ole fikseeritud kostja rahalise vastutuse piirmäära.

23. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on VÕS § 143 lg 1 mõttes tarbijakäenduslepinguga, kuna

kostja kui käendaja on füüsiline isik. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei

ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.

Tuvastatud asjaoludel oli VÕS § 143 lg 2 mõttes käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse

rahalises maksimumsummas. Kolleegiumi arvates on VÕS § 143 lg 2 nõuded täidetud, kui lepingus

on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. Praegusel juhul olid käenduslepingus

fikseeritud nii konkreetsed arved kui ka nendest tuleneva võlgnevuse suurus. Asjaolu, et

käenduslepingus lepiti kokku, millises järjekorras võlgniku võlgnevust käendussumma arvel

täidetuks loetakse, ei mõjuta iseenesest käendaja maksimaalset vastutust.

24. Kolleegium märgib, et käendaja vastutuse piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla

suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või

menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas

osas (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32113612, p 15).

25. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et käendusleping võiks olla tühine mõnel

muul alusel või et see oleks tühistatud.

(C)

26. Jättes hagi rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud põhivõlgniku võlgnevust (s.o tagatavat

kohustust), jagas ringkonnakohus kolleegiumi arvates vääralt tõendamiskoormise ja jättis

tähelepanuta VÕS § 149 lg 2. Ka seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

27. Lähtudes TsMS § 230 lgst 1, peab hageja tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid, kui kostja

vaidleb neile vastu. Seega peab hageja tõendama ka põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui

käendaja seda vaidlustab.

Siiski ei ole see tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt

ja konkreetselt (et hagejale oleks arusaadav, mida ta peab tõendama) ning vajadusel neid ka

tõendama. Praegusel juhul on kostja vaid üldsõnaliselt märkinud, et põhivõlgnik temale teadaolevalt

teenuse saamist ei kinnita ega nõuet ei tunnusta, esitamata selle kohta mingeid tõendeid.

Minimaalselt peaks kostja selgitama, kas tema arvates ei ole arvetel märgitud autohooldustöid üldse

tehtud, on tehtud vähem või puudustega või on teenuseid osutatud muule isikule.

28. Hageja on esitanud nõude tõendamiseks arved ja lisaks kostja enda kinnituse käenduslepingu

ps 4 kaupade ja/või teenuste vastuvõtmise kohta.

Teenuse osutamist ei tõenda vaid põhivõlgniku kirjalik heakskiit teenuste osutamise ja materjalide

kasutamise kohta, nagu saab järeldada ringkonnakohtu otsuse pst 23. Kostja enda allkirjastatud

kinnitus, et põhivõlgnik on kaubad või teenused kätte saanud, muudab kolleegiumi arvates ka

tõendamiskoormist. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on

kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata

8(10)

2-17-1601

tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja.

Sarnaselt eeldatakse VÕS § 76 lg 4 järgi kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud võlausaldaja

suhtes, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt.

Kui käendaja väidab, et tegu oli tühise tüüptingimusega, peab ta ka vastavad asjaolud esile tooma.

29. Ringkonnakohus on käenduslepingu ps 4 antud kostja kinnitust hinnates jätnud tähelepanuta

VÕS § 149 lg 2. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ka nimetatud sätte kohaldamist hinnata.

VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks

võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga.

VÕS § 149 lg 2 järgi ei või käendaja siiski esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega

tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka

põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks.

Seega ei saa käendaja kasutada vastuväidet, millele tuginemise vältimiseks käendusleping sõlmiti.

Seejuures on pooled sõnaselgelt viidanud käenduslepingu ps 4 VÕS § 149 lgle 2. Seega pidid

kohtud kontrollima, kas põhivõlgnevuse puudumise vastuväidet sai kostja käendajana VÕS § 149

lg 2 järgi praegusel juhul üldse esitada. Kui sellele vastuväitele tuginemine on välistatud, ei saanud

ringkonnakohus samuti jätta hagi rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole tõendanud põhivõlgnikule

teenuse osutamist.

30. Kolleegium märgib, et käenduslepingu täitmise nõude seisukohast ei ole tähendust, kas kostja

oli põhivõlgniku juhatuse liige käenduslepingu sõlmimise ajal või mitte.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on esitanud arved põhivõlgnikule ja et käendusleping on

sõlmitud kostjaga. Samuti ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja on

käenduslepingu ps 4 andnud põhivõlgniku poolse täitmise vastuvõtmise kohta kinnituse

põhivõlgniku esindajana, mitte omal nimel. Kostja ei ole ka väitnud, et hageja osutas teenuseid

kellelegi kolmandale, mitte põhivõlgnikule. Seega ei olnud kohtutel ka esitatud asjaoludel põhjust

analüüsida käenduslepingu alusel esitatud nõude lahendamiseks TsÜS § 116 lgt 2 ja § 118 lgt 2

kostja esindusõigusse uskumise kohta. Neil sätetel võiks olla tähendus küsimuse lahendamisel, kas

kostja võis esindada põhivõlgnikku hagejalt hooldusteenuse tellimisel.

IV

31. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et käenduslepingu ps 4 antud kostja kinnitus ei või olla

kostja võlatunnistus.

32. Ringkonnakohus on oma otsuse ps 27 jõudnud seisukohale, et nimetatud kinnitus ei saa olla

kostja deklaratiivne võlatunnistus, kuna ei ole tõendeid, et kostjal olnuks hageja vastu kohustus.

Seejuures on ringkonnakohus jätnud aga tähelepanuta, et võlatunnistus võib olla ka konstitutiivne

VÕS § 30 lg 1 mõttes. Selle sisuks võib omakorda aga olla lubadus luua iseseisev kohustus

(võlalubadus), mitte üksnes olemasoleva võla tunnistamine (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 32114715, pd 12–15).

33. Kui asja uuel läbivaatamisel ei rahulda kohus hageja nõuet käenduslepingu alusel, tuleb hinnata,

kas kostja võis anda iseseisvalt võlatunnistuse. Selleks tuleb käenduslepingut VÕS § 29 reeglitest

lähtudes tõlgendada.

9(10)

2-17-1601

V

34. Kui hageja nõuet ei saa rahuldada käenduslepingu alusel ega võlatunnistusest lähtudes, tuleb

hinnata ka selle rahuldamise võimalikkust deliktilise kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 alusel.

35. Hageja esile toodud asjaoludest saab järeldada etteheidet kostjale, et see jättis hagejale

hoolduslepinguid põhivõlgniku nimel sõlmides ja käenduslepingus täitmise vastuvõtmist kinnitades

tahtlikult eksliku mulje, et ta on põhivõlgniku juhatuse liige ja seega seaduslik esindaja. Oma väite

kinnitamiseks on hageja esitanud 10. mai 2016. a seisuga äriregistri väljavõtte Osaühingu

Filtrimeister (registrikood 12601070) (tl 5) kohta, mille kostja väidetavalt esitas hagejale

käenduslepingu sõlmimisel. Sisuliselt heidab hageja kostjale ette pettuslikku käitumist sarnaste

nimedega äriühingute erinevat esindusõigust ära kasutades.

36. Esitatud asjaoludel ei ole välistatud kostja käitumist hinnata tahtliku heade kommete vastase

käitumisena VÕS

§ 1045 lg 1 p 8 mõttes, mille eesmärk võis olla jätta hagejale teenuste eest tasumata. Hageja kahjuks

võiks olla käenduslepingu alusel kostjalt saamata jääv raha, kui täidetud on kahju hüvitamise nõude

üldised eeldused. Muu hulgas peaks kostja käitumine (eksitava mulje jätmine) olema tekkinud

kahjuga põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4).

Välistatud ei ole esitatud asjaoludel ka kostja vastutus TsÜS § 130 alusel esindusõiguseta isikuna

hooldusteenuste tellimisel.

Hageja peaks oma nõuet asja uuel läbivaatamisel selgitama ja vajadusel täpsustama.

VI

37. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb nii menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kui ka nende kindlaksmääramine (TsMS § 174 lg 6)

ringkonnakohtu otsustada.

38. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull

Peeter Jerofejev

Villu Kõve

10(10)