3-18-374/7 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

19. juuni 2018, Tartu

Haldusasja number

3-18-374

Haldusasi

J.T. kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju summas

500 eurot hüvitamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.T. apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant J.T.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada J.T. apellatsioonkaebus.

2. Jätta rahuldamata J.T. taotlused tunnistaja ülekuulamiseks ja ekspertiisi tegemiseks.

3. Tagastada J.T. le halduskohtule kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 15 eurot.

Kaebajal tuleb ringkonnakohtule teatada arvelduskonto number, kuhu tagastamisele

kuuluv riigilõiv kanda.

4. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas on määrus lõplik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla määras 6. novembri 2017. a käskkirjaga nr 6-3/1086-1 J.T. le

distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise 7 ööpäevaks. Karistus pöörati täitmisele

7. novembril 2017 ning karistuse täitmine lõppes 14. novembril 2017. J. T. esitas vanglale kahju

hüvitamise taotluse, milles palus välja mõista hüvitise 500 eurot selle eest, et talle ei võimaldatud

kartseris päevasel ajal madratsit kasutada, mida ta vajas seljatrauma tõttu. Sellega kahjustas vangla

kaebaja tervist ning alandas tema inimväärikust.

2. Viru Vangla jättis 25. jaanuari 2018. a otsusega nr 6-16/152-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Vastustaja hinnangul ei nähtu, et Viru Vangla oleks kaebaja tervist kahjustanud ja

tema väärikust alandanud. Vangla meditsiiniosakond oli kaebaja terviseprobleemidest ja

seljatraumast teadlik, kuid asjaoludest nähtuvalt ei tinginud kaebaja tervislik seisund talle päevasel

ajal madratsi väljastamise vajadust. Kaebajale selgitati, et seljavalude leevendamiseks ongi isikul

soovitatav lamada pigem kõval pinnal. Vangla arsti 13. novembri 2017. a tõendist nähtub, et

valuvaigistavaid ravimeid tarvitab kaebaja ebaregulaarselt ning samuti on kaebaja ebaregulaarselt

tegelenud ravivõimlemisega. Seega on kaebaja enda tegevus oluliselt mõjutanud seljavalude

ilmnemist või ennetamist.

3. Kaebaja esitas 18. veebruaril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla

poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebuses taotleb kaebaja 500 euro hüvitamist

kaebaja tervisele tekitatud kahju eest ja kaebaja väärikuse alandamise eest. Kaebaja ei vaidlusta

selles asjas kartserisse paigutamise õiguspärasust.

4. Tartu Halduskohus vaatas kaebuse läbi lihtmenetluses ja jättis 23. märtsi 2018. a otsusega

kaebuse rahuldamata. Halduskohus järgis otsuse tegemisel Viru Vangla 25. jaanuari 2018. a kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 6-16/152-2 toodud põhjendusi. Halduskohus

leidis, et kaebaja ei olnud kohtule esitanud arvestatavaid väiteid, mis võiks vastustaja seisukohad

ümber lükata. Vangla arst oli hinnanud kaebaja tervislikku seisundit ning kaalunud madratsi

väljastamise vajalikkust, kuid leidnud siiski, et isiku tervislikku seisundit arvesse võttes puudus

kaebajal vajadus madratsi ööpäevaringseks kasutamiseks lühiajalise (7 päeva) kartserikaristuse

kandmise ajal. Halduskohtu hinnangul ei põhjustatud kaebajale kartseris päevasel ajal madratsi

väljastamisest keeldumisega rohkem kannatusi kui vangistusega paratamatult kaasnevad

ebamugavused.

5. J. T esitas 16. aprillil 2018 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu 23. märtsi 2018. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellatsiooni kohaselt

on vaidlustatud kohtuotsus kaalutlusvigadega ning nõuetekohaselt motiveerimata. Kaebaja väitel

ei ole halduskohus järginud uurimisprintsiipi ning tõendite hindamisel on halduskohus kõik

kaebaja kasuks rääkivad tõendid ja faktilised asjaolud jätnud kas tähelepanuta või tõlgendanud

neid meelevaldselt vanglale kasulikus suunas. Lisaks taotleb kaebaja Viru Vangla

meditsiiniosakonna üldarsti R. Aadamsoo tunnistajana ülekuulamist ning kohtuliku ekspertiisi

määramist selgitamaks välja, kas kaebajal esines vajadus kartseris päevasel ajal madratsit

kasutada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tagastada.

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 31 sätestab, et ringkonnakohus võib

apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning

asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

8. HKMS § 133 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava

hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot.

Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot selle eest, et vangla põhjustas

talle tervisekahju kartserisse päevasel ajal madratsi väljastamisest keeldumisega. Lihtmenetluse

kohaldamist toetab siinkohal asjaolu, et kaebaja mittevaralise kahju nõue on väiksem kui 1000

eurot.

9. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohtu otsus on kaalutlusvigadega ning

nõuetekohaselt motiveerimata. Kaebaja väitel ei arvestanud halduskohus kõigi asjas esitatud

tõenditega, sh Qvalitas Arstikeskuse AS koostatud ekspertiisiga kaebaja töövõime kohta,

Sotsiaalkindlustusameti otsustega kaebaja puude kohta, kaebaja tervisekaardiga ning kaebaja

selgitustega tema konflikti kohta vangla üldarst R. Aadamsooga.

HKMS § 169 lg 1 kohaselt ei pea kohus lihtmenetluse kohaldamisel põhjendama kaebaja viidatud

tõenditega arvestamata jätmist, kui põhjendused selle kohta sisalduvad selgelt ja ammendavalt

juba haldusaktis. Viru Vangla 25. jaanuari 2018. a otsuses nr 6-16/152-2 on vastustaja

põhjendanud, et kaebaja viidatud terviseekspertiis ja Sotsiaalkindlustusameti otsused ei ole

asjakohased, kuna nimetatud dokumendid käsitlevad kaebaja töövõimet. Töövõimelisuse

hindamine seondub küll kaebaja terviseseisundiga, kuid selle alusel ei saa teha järeldusi selle

kohta, kas kinnipeetavale peab vanglas kartseris viibimise ajal võimaldama päevasel ajal madratsi

kasutamist. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja terviseseisundit tema kartseris viibimise ajal oli

pädev hindama vangla üldarst, kes pärast kaebaja tervislikule seisundile hinnangu andmist ei

näinud vajadust kaebajale päevasel ajal madratsit kasutada. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt on

kaebaja korduvalt, sh kartseris viibimise ajal, keeldunud teatud valuvaigistite tarvitamisest ning

seega on õigustatud vastustaja järeldus, et kaebaja enda tegevus on oluliselt mõjutanud tal valude

ilmnemist ja ennetamist.

10. Kaebaja esitatud selgitused tema konflikti kohta vangla üldarst R. Aadamsooga ei ole

käesolevas

menetluses

asjakohased.

Riigikohus

on

varasemalt

märkinud,

et

kuigi

tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-

õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala

esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.

detsembri 2010. a otsus asjas nr 3‑3‑1‑53‑10, p 9; Riigikohtu erikogu 25. septembri 2017. a määrus

asjas nr 3‑17‑1076). Seega kui kaebaja leiab, et vangla üldarst on osutanud talle ebakvaliteetset

tervisehoiuteenust, siis ei ole see etteheidetav vastustajale haldusorganina ning kohaldatavad ei

ole riigivastutuse seadusega ettenähtud õiguskaitsevahendid. Meditsiiniliste abivahendite

väljastamise vajadust, sh kinnipeetavale kartseris päevasel ajal madratsi väljastamise vajadust,

hinnatakse tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 12. oktoobri 2011. a määrus asjas nr 3‑3‑1‑56‑11, p 8). Haldusasjaga oleks

tegemist juhul, kui arst oleks tuvastanud kaebajal vajaduse madratsi kasutamiseks, kuid vangla

oleks sellegipoolest keeldunud abivahendi väljastamisest.

11. HKMS § 62 lg 5 kohaselt teeb kohus põhjendatud määruse tõendi vastuvõtmisest või tõendite

kogumisest keeldumise korral. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt korraldab kohus ainult selliste

tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui

asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kaebaja on

esitanud taotluse vangla üldarsti R. Aadamsoo tunnistajana ülekuulamiseks ning kohtuliku

ekspertiisi läbiviimiseks, millega tehtaks kindlaks, kas kaebajal esines kartseris viibimisel

päevasel ajal madratsi kasutamise vajadus. Ringkonnakohtu hinnangul ei aitaks nimetatud

tõendite kogumine tuvastada ega põhjendada vangla tegevuse õigusvastasust, mis on kahju

hüvitamise üheks aluseks, ning seega puudub vajadus tunnistaja ülekuulamiseks ja ekspertiisi

tegemiseks.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et täidetud on HKMS § 187 lg 3¹ eeldused ning

apellatsioonkaebus kuulub tagastamisele. Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu puudub vajadus ka HKMS § 187 lg 4 alusel

apellatsioonkaebuse

käiguta

jätmiseks.

Apellatsioonkaebuse

tagastamisel

loetakse,

et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

13. HKMS § 187 lg 7 kohaselt võib apellant määruse peale, millega kohus keeldub

apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, esitada määruskaebuse Riigikohtule.

14. Kaebaja on esitanud taotluse halduskohtule kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot

tagastamiseks ja riigilõivu küsimise õigusvastaseks tunnistamiseks. HKMS § 104 lg 5 p 1 kohaselt

tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.

Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu isikult, kes on kaebusega taotlenud

kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamist. HKMS § 104 lg 8 kohaselt

tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, määrusega riigilõivu menetlusosalisele, kes pidi

selle tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sellest tulenevalt tagastab ringkonnakohus

kaebajale halduskohtule kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 15 eurot. Kaebajal tuleb

ringkonnakohtule teatada isiku nimi ja arvelduskonto number, kuhu tagastamisele kuuluv riigilõiv

kanda.

15. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas määruses kaebaja nime

tähemärkidega.

/allkirjastatud digitaalselt/