1-08-16297/19

1-08-16297

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. september 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08-16297 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 16. september 2009.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi J.F-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 22. aprilli 2009.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav J.F Prokurör Õnne Neare-Vaarmann Süüdistatav J.F ik:38707200217 elukoht Tallinn xxxxxxxxx xxx xx-

xx, ei tööta, varem 4 korda kriminaalkorras

karistatud, neist viimati 25. märtsil 2008.a Harju Maakohtu poolt KarS § 200 lg 1 - § 22 lg 3 järgi 3

kuu vangistusega, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 kuu 18 päeva vangistust, mis asendati KarS § 69 alusel 76 tunni üldkasuliku tööga, millest

kandmata 68 tundi, vahi all alates 2. septembrist 2008.a Kaitsja

Advokaat Merike Allikmäe RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 22. aprilli 2009.a otsus J.F-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 23. septembril 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei

kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

2(4) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

200 lg 2 p 4 järgi ja karistati 3 aasta 6 kuu vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati

mõistetud karistust Harju Maakohtu 25. märtsi 2008.a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 1 kuu 4 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 7 kuud 4 päeva vangistust.

2.

J.F mõisteti süüdi selles, et ta varem röövimise toime pannud isikuna, viibides 2. septembril 2008.a. kella 22.18 paiku Tallinnas Nunne tänaval, küsis talle varem tundmatult J. R. raha ja kui viimane vastas, et tal jätkub raha vaid rongipileti jaoks, nõudis seda endale, ähvardades keeldumise korral kannatanule peksa anda. Kannatanul oli alus karta ähvarduse

täideviimist, sest J.F oli kannatanust suurem ning kannatanu nägi, et koos J.F-iga oli veel teine mees, kes raha nõudmise hetkel kõndis edasi, kuid oli veel vahetus

läheduses. Füüsilise vägivalla kasutamise ähvardusel andis J. R. J.F-ile 19 krooni sularaha.

ole J. R. raha ära võtnud. Ta ei ole seda röövinud, varastanud ega välja pressinud, sest kannatanu andis talle raha vabatahtlikult. Ta ei ole kannatanu suhtes füüsilist ega psüühilist

vägivalda tarvitanud. Teda on varem röövimise eest karistatud ja seetõttu teab, millise karistuse võib saada röövimise eest. Nii väikese rahasumma eest ei ole mingit mõtet nii range karistusega riskida. J.F leiab, et hoopis kannatanu J. R. oli temast kogukam, mistõttu kannatanul ei olnud põhjust teda suuruse pärast karta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17,

160). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme

süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu

kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku

poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 2000, 23, 253) ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 – RT III 2003, 17, 159). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on

põhjendanud, miks ta süüdistatava J.F-i talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab.

Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium,

3(4) nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.

Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2005.a

otsuses nr 3-1-1-77-05 ( RT III 2005, 29, 298) väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja

analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 – RT III 2005, 15,

148). Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohus on arvestanud põhjendatult kannatanu J. R.a ütlustega, sest ta on andnud kohtueelse menetluse ja kohtuliku uurimise käigus samasisulisi ütlusi.

Tegemist on kuriteoteatega, mis iseseisvat tõenduslikku tähtsust ei oma. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu kui vahetu tõendi allikas ja kelle ütlused langevad kokku tema poolt

kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlustega. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle

üle, kes politseile helistas ja milline informatsioon sinna edastati. Seetõttu ei pea

kohtukolleegium asjakohaseks kaitsja poolt kohtuvaidlustes apellatsiooni piiridest väljuvalt

tehtud etteheidet, et kohtuotsuses ei ole telefoni teel edastatud kuriteoteadet kui tõendit loetletud ega hinnatud.

Psüühiline vägivald on ähvardamine KarS § 120 mõttes. KarS § 120 kohaselt seisneb

ähvardamine tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamises, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. KarS § 121 kohaselt on peksmine teise inimese tervise kahjustamine. Kannatanu J. R.a ütluste kohaselt andis ta ära oma viimase raha, kuna J.F ähvardas teda peksmisega. J. R.al oli alus karta selle täideviimist, sest J.F oli narkojoobes ja

temast suurem. Aeg oli hiline, mistõttu väljas oli pime ja Balti jaama lähedal asuv tänav inimtühi. Läheduses viibis J.F-i kaaslane, kes oli samuti kannatanust vanem ja suurem ning võis J.F-ile appi tulla. Kohtukolleegium on veendunud, et sellises situatsioonis oli kannatanul täielik alus karta ähvarduse täideviimist. Kriminaalasja materjalide kohaselt kartis kannatanu J. R. J.F sedavõrd, et kartis kohtuistungile minna, mistõttu tema suhtes tuli kasutada sundtoomist.

Kohtukolleegiumi hinnangul väärib tähelepanu seegi, et J.F on varem korduvalt

analoogilisi kuritegusid toime pannud ja nende eest süüdi mõistetud. Viimase, so Harju

Maakohtu 25. märtsi 2008.a kohtuotsusega mõisteti ta samuti süüdi öisel ajal Balti jaamas juhusliku möödakäija käest kahe pudeli õlle röövimisele kaasaaitamise eest. Seetõttu ei ole

veenev ega kriminaalasja materjalidega kooskõlas apellatsiooni väide, et 19 krooni on röövimiseks liiga väike summa.

4(4) 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 on kohtukolleegium seisukohal, et

Harju Maakohtu 22. aprilli 2009.a otsus J.F-i suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Ivi Kesküla Paavo Randma