1-09-2635/10 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. september 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-2635 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi Kesküla ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 16. september 2009. a, Tallinn Kriminaalasi E.A süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 7,8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15. mai 2009. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann Prokurör Ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann Süüdistatav

E.A , ik xxx; elukoht: xxxxx x-xxx,

xxxxxxx; kodakondsuseta; algharidus; emakeel vene keel;

töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 2. aprilli 2007. a otsusega KarS § 183 lg 2 p 2 alusel tingimisi vangistusega 1 aasta. Ära kandmata 11 kuud 15 päeva

vangistust. Vahistatud 12. detsembril 2008. a, eelnevalt kinni peetud 11. detsembril 2008. a Kaitsja Advokaat Rein Kiviloo

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 15. mai 2009. a otsus E.A süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p-de 7,8 järgi jätta muutmata. 2. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 15. mai 2009. a otsusega tunnistati E.A süüdi KarS § 200 lg 2 p-de

7,8 järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm aastat kuus kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel

suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 2. aprilli 2007. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 11 kuu 15 päeva võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 4

(neli) aastat 5 (viis) kuud ja 15 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg ja määrati karistuse kandmise alguseks 11. detsember 2008. a.

1.1 E.A tunnistati süüdi selles, et ta võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ründas 22.oktoobril 2008.a kella 22.45 paiku Tallinnas Xxx-xxxxxx x asuva maja juures koos tuvastamata isikuga K. T.. Tuvastamata isik haaras K. T. käes olnud kotist ja käskis koti ära anda. Kuna K. T. kotist lahti ei lasknud, siis hakkas kannatanule lähenenud E.A kannatanut noaga ähvardama ja sellega tema ees vehkima. Samal ajal hüüdis tuvastamata isik E.A-le, et viimane

lõikaks kannatanut, ise aga lõi kannatanule jalaga rindu, mille tulemusel õnnestus tal õlakott kannatanu käest rebida. Seejärel tuvastamata isik ja E.A põgenesid, võttes hilisemalt kotist ära

mobiiltelefoni №kia 5110 väärtusega 1000 krooni ja rahakoti väärtusega 200 krooni, milles oli

relvaluba, pensionitunnistus, ID-kaart K. T. nimele, Hansapanga deebetkaart, kliendikaardid ja sularaha 6000 krooni. Oma tegevusega pani E.A süüdistuse kohaselt toime KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, vägivallaga, relvana kasutatud noaga ähvardades, isikute grupis.

1.2 Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. Süü suuruse kindlaksmääramisel saab lähtuda teo iseloomust ja tekitatud kahju suurusest. Kohus leidis, et kõigi võimalike KarS § 200 lg-le 2 vastavate tegude skaalal on tegemist pigem kerge kui keskmise teoga. Sanktsiooni keskmise määra lähedane 8 aastat vangistust - mille mõistmist taotles prokurör - on karistus, mida mõistetakse ka

selliste tegude eest nagu tapmine või tahtlik raske tervisekahjustuse tekitamine. On ilmne, et käesolev tegu ei ole taoliste tegudega raskuselt võrreldav. Karistuse mõistmisel arvestas kohus veel E.A rolliga teos. Nimelt leidis tõendamist, et tema

osa täideviimisel piirdus noaga ähvardamises, erinevalt teisest kaastäideviijast ei tarvitanud E.A füüsilist vägivalda. Samuti nähtus kannatanu ütlustest, et koti võttis ära teine mees ning tunnistaja A. O. ütluste kohaselt otsis koti hiljem läbi samuti teine mees, E.A oli aga juures.

Seega oli E.A roll teo toimepanemisel väiksem ja kuigi tegemist oli kaastäideviimisega,

leidis kohus, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada iga kaastäideviija teopanust. Samuti arvestas kohus sellega, et tekitatud kahju ei olnud väga suur, jäädes tunduvalt allapoole seaduses määratletud

olulise kahju piirist. Sellest tulenevalt leidis kohus, et põhjendatud on sanktsiooni alammäära lähedane karistus. Alammäärale vastava karistuse kohaldamist ei pidanud kohus aga põhjendatuks, sest E.A tegu täitis kaks röövimise kvalifitseerivat tunnust. Sellest tulenevalt leidis kohus, et E.A tuleb karistada sanktsiooni alammäära lähedase karistusega, s.o vangistusega 3 aastat 6 kuud.

3

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör Õnne Neare-Vaarmann, kes palub

maakohtu otsuse tühistada süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Apellatsiooni põhiväited on järgmised.

2.1 Kohtu järeldus E.A teisejärgulise rolli kohta röövimise täideviimisel ei vasta tuvastatud asjaoludele. Just süüdistatav oli see, kes ähvardas kannatanut noaga, mistõttu ei leevenda olukorda ka see, et süüdistatav ise kannatanut ei löönud ega temalt kotti ära ei võtnud. Tegemist oli

pigem keskmisest jõhkrama röövi toimepanemisega, milles E.A roll oli samaväärne teise

kaastäideviija rolliga. Samuti ei ole E.A kordagi väljendanud kahetsust sooritatud kuriteo pärast.

2.2 Prokurör on seisukohal, et sagenenud jõhkrate tänavaröövide olukorras, kus ohvriteks

langevad juhuslikud inimesed, on samalaadsete kuritegude eest mõistetavatel karistuste määradel

toimiv üldpreventiivne mõju. Nende kuritegude puhul riivab sanktsiooni keskmisest leebema karistuse mõistmine ühiskonna õiglustunnet. Samuti tuleb arvesse võtta, et E.A tegu näitab seda, et tegemist on isikuga, kellele on raskete kuritegude toimepanemisest kujunenud elustiil ja kes

ei kahetse seda. Seega ei täida sanktsiooni keskmisest leebema karistuse mõistmine ka eripreventiivseid eesmärke.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsuse

tühistada ning mõista E.A-le raskem karistus, s.o vangistus pikkusega kaheksa aastat. Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus mõistetud karistuse osas on seaduslik ja

põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud argumentidel. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

4. Tulenevalt KrMS § 338 p-st 4 võib ringkonnakohus tühistada maakohtu otsuse mõistetud

karistuse osas juhul, kui kohtu hinnangul ei vasta mõistetud karistus kuriteo raskusele ja/või

süüdimõistetu isikule. Ühtlasi tuleb tuvastada, et maakohus on eksinud ühe või teise nimetatud

asjaolu hindamisel, kusjuures ringkonnakohus on samal ajal seotud (prokuröri) apellatsioonis esitatud argumentidega. Maakohus on leidnud, et E.A-le tuleb toimepandud kuriteo eest mõista karistuseks kolm aastat

kuus kuud vangistust, samal ajal kui prokurör taotles süüdistatavale mõistetavaks karistuseks vangistust kestusega kaheksa aastat.

4.1 Kohtupraktikas on kinnistunud arusaam, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri taotletava karistusega. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest

materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv

konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest

lähtuva otsustamise küsimus (RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.5), kusjuures see siseveendumuse

kujunemine peab kohtuotsuse lugejale olema järgitav ning arusaadav (karistuse motiveerimiskohustus).

4

4.2 KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest

lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Seejuures tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega

kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha

kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida

konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07).

Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

4.3 Juhul, kui kuritegu pannakse toime kaastäideviimise vormis (üks täideviija vastutab teise

täideviija poolt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud), tuleb maksimaalselt teha selgeks kummagi täideviija teopanuse olulisus/kaalukus. Teisisõnu – tuleb tuvastada isiku roll toimunus, mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames (RKKKo 3-1-1-43-

06) Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus kõigi osundatud asjaoludega arvestanud ning mõistnud süüdistatava teosüüle vastava karistuse.

5. Karistusraamide esmasel kindlaksmääramisel on maakohus õigustatult leidnud, et KarS

§ 200 lg-s 2 kriminaliseeritud teokoosseisude taustal on konkreetsel juhul tegemist pigem kergemaliigilise kuriteoga. Kui lähtuda prokuröri apellatsioonikohtu istungil väljendatud arusaamast,

tuleks karistuse mõistmise lähtepunktiks alati võtta võimaliku sanktsiooni keskmine määr, millest lähtuvalt kergendavate/raskendavate asjaolude ilmnemisel liikuda edasiselt kas kergema või raskema karistuse suunas. Kriminaalkolleegium ei jaga seda seisukohta. Sellisel juhul oleks tulemuseks, et sarnane karistus tuleks kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel mõista isikutele, kellest üks realiseerib KarS § 200 lg 2 p 5 (raske tervisekahjustuse tekitamine nt noaga), teine aga KarS §

200 lg 2 p 8 koosseisu (isik üksnes ähvardab kannatanut noaga). Mõistetavalt ei oleks see aga

kohaseks tulemuseks. KarS § 200 lg-s 2 kriminaliseeritud teod on erineva raskussisuga, mida väljendab üheselt ka seadusandja poolt määratlenud lai sanktsiooniraam – vangistus vahemikus kolm kuni viisteist aastat.

Tulenevalt KarS § 200 lg 2 p 8 sõnastusest tuleb teha vahet juba sellelgi, kas röövimise

toimepanekuks kasutatud relva kasutatakse reaalselt (alt 1 – nt juhul, kui noaga tekitatakse kerge torke-lõikehaav, mis ei täida KarS § 200 lg 2 p 5 koosseisu) või pelgalt sellega ähvardades (alt 2,

nagu käesoleval juhul) – ja nende kahe alternatiivi ebaõigussisu on selgelt erinev. Nii on ka maakohus selgesõnaliselt märkinud, et E.A roll piirdus just teise alternatiiviga, s.o psüühilise vägivalla tarvitamisega (vt otsuse lk 5).

Asjakohane on ka maakohtu viide üldisemale karistuspraktikale – tuleb nõustuvalt tunnistada, et

kaheksa aastat vangistust mõistetakse praktikas eeskätt juba tahtlike isikuvastaste süütegude nagu

tapmine ja raske tervisekahjustuse tekitamine korral. E.A-le etteheidetav tegu nende süüteokoosseisudega tuvastatud tehiolude taustal aga ilmselgelt ei külgne.

6. Õige on apellandi osundus, et E.A pani kuriteo toime kaastäideviimise vormis, mis annab alust talle ette heita toimepandud tegu tervikuna. Kuid samal ajal tuleb karistuse mõistmisel siiski tuvastada tema konkreetne roll kogu sündmustiku taustal ning nagu maakohus on sedastanud, oli see võrreldes teise, kriminaalmenetluse käigus siiani kindlaks tegemata isikuga väiksem. Kuriteo

toimepanemise initsiatiiv lähtus esmajoones teisest (kaas)täideviijast (vastupidist ei väida apellatsioonis ka prokurör), tema oli ka isikuks, kes astus kannatanuga otsesesse füüsilisse kontakti,

oli vallasasja valduse vahetuks murdjaks ning asjade äravõtjaks, samuti füüsilise vägivalla rakendajaks. Tema juhtivat rolli toimunus kinnitab ka tuvastamist leidnud asjaolu, et just tema otsis

5

läbi kannatanult ära võetud koti sisu (vt maakohtu otsuse lk 4). Ka see on suunanud maakohtu õigustatult karistuse alammäära suunas.

7. Apellant leiab veel, et kuivõrd on sagenenud tänavaröövide toimepanemine, oleks suuremal karistusel toimiv üldpreventiivne mõju. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et KarS § 56 peab õigusriiklike põhimõtetega vastuolus olevaks nn negatiivset üldpreventsiooni, millega prokurör aga

sellise väite esitamisel ilmselgelt opereerib. Õigusriiklik karistusõigus ei luba mõista isikule tema

teosüüst raskemat karistust eesmärgil, et sellega anda hoiatus teistele potentsiaalsetele kurjategijatele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-26-03, millele prokurör ringkonnakohtu istungil viitas, räägib tõepoolest positiivse üldpreventsiooni arvestamise vajalikkusest karistuse mõistmisel. Kuid nimetatud otsuses oli arutelu keskmes küsimus, kas isiku suhtes saab teatud asjaoludel jätta

mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata või mitte; konkreetses kriminaalasjas

tuvastamist leidnud asjaoludel asus Riigikohus seisukohale, et välistatud on KarS § 74 sätete

rakendamine. Käesoleval juhul see võimalus aga vaagimisele ei ole tulnud ning seetõttu peab kriminaalkolleegium apellandi viidet sellele lahendile asjakohatuks.

8. Samuti on asjakohatu apellandi väide, et raskete kuritegude toimepanemine on muutunud E.A

elustiiliks. Tõepoolest, kui isik tegutseks sarnase käitumismustriga vägivallaga seotud

varavastaste süütegude toimepanemisel juba süstemaatiliselt (kui see oleks talle n.ö

elatusvahendiks), oleks alust rääkida sanktsioonist selle keskmise määra lähedal. Kuid käesoleval juhul see nii ei ole. E.A on varavastase kuriteo toimepanemise eest kohtu all esmakordselt,

samuti arvatakse talle süüks vaid üht kuriteoepisoodi. Milles väljendub nendel asjaoludel

väljakujunenud elustiil raskete kuritegude toimepanemiseks, jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on E.A-le

mõistnud kuriteo raskust ja süüdistatava isikut silmas pidades kohase karistuse, s.o vangistuse kestusega kolm aastat kuus kuud.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 15. mai 2009. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Ivi Kesküla

Meelika Aava