1-17-11719/32 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

18. juuni 2018. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-11719 Kohtukoosseis Orvi Koik,

Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla Kriminaalasi F.J KarS 121 lg 1

süüdistuses § järgi

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 23.aprilli 2018.a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava F.J kaitsja Ants Kuningas Prokurör

Rainer Amur

Süüdistatav

F.J isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, keskeriharidus, eluk. XXX, pensionär, kehtivat kriminaal ja väärteokaristatust ei - oma, tõkendit kohaldatud ei ole

Kaitsja Ants Kuningas Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 23.aprilli 2018.a otsus kriminaalasjas nr 1-17-11719 muutmata.

Kaitsja apellatsioon

jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule otsuse avalikult kirjalikult 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. F.J

tunnistati süüdi selles, et tema viibides 06.11.2016 kell 15.44 ajal Saare maakonnas Kuressaare linnas XXX asuva maja läheduses ja nähes majale lähenevat majanaabrit R.S R.S juurde ning pihustas tahtlikult R.S , läks le näkku teadmata koostisega

ainet, millega tekitas R.S le valu ja tervisekahjustusi R.S

– tundis näos põletustunnet ning

valu. Samuti kaotas R.S ajutiselt nägemise paremas silmas, mis taastus arstide sekkumise tagajärjel.

F.J selline tegevus, mis seines teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitavas kehalises väärkohtlemises, on kvalifitseeritud kuriteona KarS § 121 lg 1 järgi.

MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohtu 23.aprilli 2018 otsusega menetluses tunnistati F.J Pärnu üld süüdi KarS §

121 lg

vangi

1 järgi ja talle mõisteti karistuseks stus 3 kuud. Kohaldati KarS § 73 sätteid, katseajaga 1 aasta. Sama otsusega l . ahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seonduv APELLATSIOON:

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni a F.J kaitsja Ants Kuningas. süüdistatav

Kaitsja taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 23 aprilli 2018 a otsus kriminaalasjas nr 1-17-

11719 ja teha uus otsus, millega tunnistada F.J igeks temale inkrimineeritavas õ kuriteos KarS § 121 lg 1 järgi

.

3.1 Apellant taotleb, et apellatsioonimenetluses hindaks kohus järgmiste tõendite lubatavust: v seoses ei äidetavalt Häirekeskuselt saadud andmetega CD andmekandja kui asitõend, millega nähtu, et jäädvustatud andmed oleks ka tegelikkuses saadud Häirekeskuselt; äidetavalt v sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, millele ei ole lisatud sideettevõtja käest väidetavalt saadut, mistõttu ei ole jälgitav, kas sideettevõtja on ka tegelikkuses andmeid väljastanud või on menetleja koostanud protokolli oma suva kohaselt.

Prokuröri poolt esitatud tõendite koosseisust ei nähtu tõendite erapooletu saamise viis, protokollis kajastatu algallikas (häirekeskuse või sideettevõtja poolt saadu) ja asitõendi puutumatus, viidatud tõendid on vahetult loonud kohtueelne menetleja. Kohus on otsuses küll väitnud, et CD l kajastatud helisalvestis olevat saadud Häirekeskuselt, kuid ühegi tõendiga ei -

ole selle tõendi saamine ja CD plaadil kajastatud andmete autentsus ning puutumatus tõendatud. Sama vastuväite esitas kaitsja ka väidetavalt sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohta. Sideettevõtja vastust ei olnud lisatud süüdistuse poolt esitatud protokollile ja seega puudus võimalus kontrollida, kas protokolli on kantud autentsed andmed või on menetleja tõendi koostanud oma suva kohaselt. Kohus ei ole otsuses käsitlenud eelnimetatud tõendite lubatavuse küsimust ja ei ole põhjendanud, missuguse kriminaalmenetluse para grahvi alusel loeb kohus lubatavaks Eelnevaga on kohus oluliselt menetleja poolt koostatud tõendi. rikkunud kaitseõigust ja süüdistatava õigus vahetult tutvuda kõigi temale süüdistuse aluseks olevate tõenditega ja andmete päritoluga, mis on oluline almenetlusõiguse rikkumine krimina ja mis on aluseks kohtuotsuse tühistamisele.

3.2 Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et süüdistus on tõendamata ja kriminaalasja koosseis puudub.

Süüdistatava tegevuses puudub objektiivne ja subjektiivne koosseis.

Käesolevas asjas tuginenud kohtuotsuse põhjendamisel peamiselt kannatanu on maakohus

ütlustele. Ükski kaudne tõend aga ei tõenda väidetava teo toimepaneku kohta, aega ja asjaolusid. Seega on tõendamiseseme asjaolud jäänud sisuliselt tõendamata. Peale kannatanu enda ütluste ühegi usaldusväärse tõendiga kohtumenetluses tõendamist leidnud, et ei ole

süüdistatav ja ka kannatanu oleks üldse viibinud apellandile etteheidetava teo ajal üheaegselt süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Süüdistatav on kohtule selgelt väitnud, et süüdis tuses väidetud tegu ei ole toimunud. Süüdistatav on vaidlustanud ka kõik süüdistuse tõendid. Kohus on viidatud

asjaolu otsuses küll märkinud, kuid tegelikkuses on vastuväite arvestamata jätnud.

3.3 Ühegi usaldusväärse tõendiga ei ole tõendamist leidnud, et F.J oleks 06.11.2016 kell 15.44 ajal Saare maakonnas Kuressaare linnas XXX asuva maja läheduses viibinud. Väidetav kuriteo toimepaneku koht erineb oluliselt kannatanu poolt kohtuistungil väidetu ja tervisekaardile kantu andmetest. Te R.S, et teda rvisekaarti täitnud isikule väitis kannatanu olevat rünnatud tänaval, kohtuistungil aga väitis kannatanu, et teda rünnati koduhoovis majade vahel. Ühestki kohtus uuritud tõendist ei nähtu usaldusväärset isegi seda, et kannatanu

R.S oleks R.S viibinud süüdistuses väidetud ajal süüdistuses viidatud kohas. on väidetavas telefonikõnes Häirekeskusele muuhulgas väitnud, et mitte keegi ei näinud rünnakut. Seejuures juhime tähelepanu, et kohtuistungil väitis kannatanu R.S rünnakut majade vahel koduhoovis, kus on palju maju ja kus elab mitmeid peresid. Kindlalt väita, et mitte keegi rünnakut pealt ei näinud, tähendab pigem seda, et väidetavat rünnakut ei ole tegelikkuses toimunud ja

R.S on esitanud kuriteokaebuse kättemaksuks F.J poolt politseile esitatud kaebustele.

3.4 F.J on kasutanud oma põhiseaduslikku õigust ja on kohtule teatanud, et ei soovi ütluseid anda, samuti on kohus protokollinud F.J ütluse, mille kohaselt süüdistatav kinnitas, et süüdistuses nimetatud sündmust ei ole toimunud. Kaitsja toonitab, et süüdistatav on esitanud väite „üldse ei tunnista süüdi, sellist asja ei ole toimunud“, sisaldab selgelt ka süüdistatava väidet temale süükspandava teo asukohas mitteviibimise kohta ja muude süüt eo tõendamiseseme asjaolude kohta. Kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Kaitsja on seisukohal, et kohus on otsust tehes rikkunud ka süütuse presumptsiooni printsiipi, sest KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus süüdistatava kasuks. Käesoleval juhul on kohus tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused üksnes süüdistatava kahjuks.

3.5 Kohus on lugenud otsuse kohaselt tõendatuks, et F.J on naabrite suhtes väga kiuslik. Kaitsja toonitab, et üksi tunnistaja ei ole väitnud F.J kiuslikkust ja sellist väidet ei tulene ka ühestki kohtus uuritud tõendist. Kohus on otsuses oluliselt moonutanud tõendis kajastatut. Kohus on otsuses hinnanud ja kajastanud tervisekaardilt nähtuvaid andmeid viisil, mis on olulises vastuolus tervisekaardil kajastatuga. Seega on kohus omistanud üksnes kaheldavale tervisekahjustusele (silma punetusele, mille seost ründega ja tegelikkusega ei ole kindlaks tehtud ja mis on koheselt leevendunud) ründelise päritolu, valu j a intensiivsuse, mida kohtus uuritud tõendist ei nähtu.

3.6 Kohus on lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlused, sealhulgas F.J ära tundmise kohta. Kannatanu on kohtuistungil ja vande all olles selgelt väitnud, et oli väidetava sündmuse ajal ebakaine

s olekus: „ei ma olin lakku täis loomulikult“ ja kaotas „pildi eest“. Hilisemalt on prokurör püüdnud suunavate küsimustega kannatanut mõjutada kannatanut andma pehmendavaid väiteid joobe kirjelduse kohta. Olles joobes ja kaotades „pildi eest“ võis kannata

nu järjekordselt oma väidetava kukkumise omistada F.J-ile , seostades enda kukkumist joobeuimas ettekujutatud sündmusega (aine näkku laskmisega F.J poolt). Ka nähtub ütlustest, et R.S ei olnud nende kokkusaamisel näha mingei T.M

d vigastusi, R.S oli

tunnistajale (T.M Ka kiirabi kohta teadis tunnistaja T.M ) väitnud üksnes pritsimist. üksnes kannatanu R.S seletuste kaudu. Ühegi tõendiga ei ole tõendamist leidnud, et kiirabi üldse käis 06.11.2016 kuupäev , Kuressaare. Kohus on aga otsuses väitnud, nagu oleks al aadressil XXX T.M

tunnistanud kiirabi käimist.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

4. Ants Kuningas apellatsioonkaebus rahuldamata ja Prokurör palub jätta süüdistatava kaitsja Pärnu Maakohtu 23.aprilli 2018 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-17-11719 muutmata kuna , kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik.

4.1 Pärnu Maakohtu kohtuotsus on selle lugejale arusaadav, kohtu järeldused loogilised ja jälgitavad ning tegelikkuses on vastatud ka kaitsja poolt põhiistungil tõstatatud küsimustele. Tähelepanu tuleb juhtida kaitsja pahatahtlikkusele apellatsiooni punktis 11, milles kaitsja on moonutanud kohtuistungil kajastatut, pannes kannatanu sarkastliku vastuse „ei ma olin lakku täis loomulikult“ tsja küsimusele hoopis teise konteksti. Prokurör palub kuulata põhiistungi kai helisalvestust, kust kannatanu sarkastiline vastus ja kaitsja reageering sellele välja tuleb.

Erinevalt kaitsjast leiab prokurör, et kannatanu on kirjeldanud sündmust usaldusväärselt ja usutavalt ning tema ütlused on kooskõlas teiste kogutud kaudsete tõenditega (112 kõne, haigla tervisekaart, kõneeristus), mistõttu on ka süüdistatava tegu tõendamist leidnud.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, seisukohaga, leiab prokuröri , et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu.

5.1 Kolleegiumil tuleb asuda seisukohale, et kaitsja väide kaitseõiguse rikkumisest, et süüdistatav on jäetud ilma tutvuda kõigi temale süüdistuse aluseks olevate tõenditega, on meelevaldne ning ei vasta tõele. KrMS § 224 lg 1 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale kriminaaltoimiku koopia elektroonilisel andmekandjal, mida kaitsja tutvustab KrMS §-s 2241 lg 1 sätestatud juhtudel ja korras ka

kahtlustatavale või süüdistatavale. Sellise regulatsiooni mõte saab olla vaid see, et kohtumenetluse pooled ei tutvu kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba kohtuistungiks ette valmistudes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-90-11). On ilmselge, et prokuratuuril tuleb tagada kahtlustatavale ja süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta, mis väljendub nende õiguses teada süüdistuse sisu ja kogutud tõenditest. Kaitsja on kaitseaktis viidanud ka süüdistusaktile ja tõendite, mistõttu saab kolleegium teha ühese järelduse, et prokuratuur on edastanud kaitsjale kriminaaltoimiku koopia. Kolleegium leiab, et olukorras kus puuduvad igasugused tõendid, et prokuratuur oleks jätnud kaitsjale kriminaaltoimiku koopia esitamata, siis tuleb asuda seisukohale, et süüdistataval oli võimalus enne maakohtu istungit kriminaalasja materjalidega, st kõigi kogutud tõendiga tutvuda.

5.2 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha tõendite lubatavuse osas.

Ebaõige on apellatsioonis toodu, et maakohus ei ole võtnud seisukohta kaitsja poolt vaidlustatud tõendite lubatavuse osas. Maakohus on võtnud otsuses seisukoha kaitsja poolt vaidlustatud tõendite lubatavuse osas ning otsusest nähtub, millise lubatava tõendiliigina on kohus neid käsitanud. Maakohus asus üheselt seisukohale, et tõendid on lubatavad nimetatud ning tõendite kasutamine kriminaalasjas on lubatav vastavalt KrMS § 63 lg 1 toodule (lk 86 pöördel-87 ).

Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kuivõrd ei nähtu, et andmed oleks saadud

Häirekeskuselt ja sideettevõtjalt, siis tuleks käesolevas asjas CD andmekandja ja protokoll kogu ulatuses tunnistada ebaseaduslikuks. Apellatsioonis ei ole apellant väitnud, et CD andmekandjal jäädvustatud andmed ja protokollis kajastatud teavet oleks tahtlikult moonutatud või muul viisil ei vastaks seal kajastatu tõele. Kaitsja on tõstatanud vaid kahtluse, et kuna ei nähtu, kes nimetatud andmed väljastas, siis ei saanud veenduda nende õiguses ja paikapidavuses. Apellatsioonis ei osutata ühelegi asjaolule, mis annaks alust arvata, et CD andmekandja, kui asitõendi saamisel sideettevõtjalt saadud andmete saamisel rikuti KrMS ja

§ s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi - ning nende vormistamisel oleks rikutud

KrMS 3. peatüki 9. jaos sätestatut. Kolleegium ei tuvastanud nende tõendite kogumisel menetlusõiguse rikkumist, ka ei esine protokollide vormistamisel mingeid minetusi, mistõttu peab kolleegium

kõnealuseid tõendeid lubatavaks tõenditeks.

5.3 Kolleegiu vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale (vt nr m tuleb märkida, et

3-1-1-29-05) ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu

kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-147-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ü Prokurör on nimetatud taotluse ka kohtule esitanud, lekuulamine tunnistajana. kuid kaitsja tõstatades ise tõendi lubatavuse (usaldusvääruse) küsimuse, nimetatud taotlust ei

toetanud (lk -

67 pöördel 68), mistõttu asub kolleegium seisukohale, et kaitsja ise ei ole soovinud tõstatatud küsimustele vastuseid saada, kuivõrd menetleja ülekuulamisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus ustoimingu täpse käigu saada andmeid menetl kohta ja kontrollida protokolli sisu vastavust tegelikkusele, kuid ilmselgelt o see vastuolus li

valitud kaitsetaktikaga. Õiguste kasutamata jätmine ei saa olla, aga aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele.

5.4 Kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kolleegiumil märkida järgmist.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051

1) rikkumine - teks lg sh näi kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või käsitatav kriminaalmenetlusõiguse -veenvuse korral - olulise rikkumisena KrMS §

2 mõttes.

339 lg

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee.

6. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist d kuriteos KarS § 121 lg järgi ja F.J temale inkrimineeritu õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS §

61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastat -1-1-88-06, 3-1-1-4- av kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3

07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu, tunnistaja Kohtukolleegium te ütlused usaldusväärseks.

ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet.

6.1 M

aakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

6.2 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva ( 87-88) põhjalike tõendite analüüsi pinnalt lk ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu F.J s s. kohtuotsuse tühistamiseks ja õigek mõistmisek

Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

6.3 Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Maakohus on tuginenud süüdistatava F.J süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu R.S R.S

ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad antud ütlusi.

6.4 Apellant palub kannatanu R.S ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ning asub seisukohale, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud kannatanu R.S kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Seega kaitsja apellatsioon selles osas on ainetu.

6.5 Asjaolu, et kannatanul R.S oli tarbinud alkoholi ja tal tuvastati joove, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust temaga aset leidnud sündmuste osas. Kolleegium leiab, et kannatanu ütluse hinda ei olnud vähetähtis asjaolu, et misel kanntanu andis koheselt peale tema suhtes toimepandut teada toimunust häirekeskusesse ning lähtudes maakohtus tuvastatust puudub alus arvata, et kannatanu ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, s.t. kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu ei olnud adekvaatne ja kontaktne ja ei mäletaks tänaval toimunud asjaolusid terviklikult. Ka apellandi seisukoht, , et kannatanu ja süüdistatav ei saa omavahel läbi ei anna alust väita, et kannatanu on andnud valeütlusi. Kannatanu ütlustest ei tulene vihavaenu süüdistatava suhtes ning asjaolu, et kannatanul ei ole süüdistatavaga head suhted ei sea iseenesest kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ja seda olukorras kus peale kannatanu ütluste on kogutud ka teisi tõendeid, mis kinnitavad kannatanu ütlusi. Seejuures on täiesti asjakohatu skohal. kaitsja seisukoht, et pole millegagi tõendatud, et kiirabi üldse käis sündmu

Kuressaare Haigla Sihtasutuse vastusest taotluse nähtub üheselt, et kannatanu R.S hospitaliseeriti Kuressaare Haiglasse 06.11.2016 kiirabi poolt ning kannatanu saabumise viis kiirabiga on tõendatud ka Tervisekaardiga (lk 28, 29).

Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

6.6 Apellant viitab kannatanu ristküsitlusel antud ütluse vastuolulisele võrreldes tervisekaardil kantud andmetest ehk mida kannatanu R.S

on väitnud tervisekaarti täitnud isikule.

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvad seisukohad, mille kohaselt lubab KrMS § 289 lg 1 kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada vaid tunnistaja/kannatanu usaldusväärsuse kontrolliks. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõtet on selgitatud mitmes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas otsuses

(vt. nt otsused asjades nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Järelikult tuleb tunnistaja või kannatanu ütlused, mis on talletatud ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat/kannatanut ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil.

Oluline on siinkohal, et patsiendikaardil sisalduv teave pole mitte kohtueelses menetluses antud ütlused menetlejale KrMS § 63 lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on patsiendikaardi vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse. Käesolevas asjas oli esiteks kaitsjal võimalik kannatanut, kelle ütlused olid dokumendis talletatud, ka vahetult kohtus nende ütluste kohta ristküsitleda seega oli süüdistatava kaitseõigus tagatud - (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjades nr 3-1-1-86-06 ja nr 3-1-1-45-07 ). Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et juhul, kui tunnistaja või kannatanu ütlused kohtus on selgelt vastuolulised asjaolude suhtes, mida menetlusväliselt koostatud dokumendiga soovitakse tõendada, saab kohus dokumendis kajastatud ütlusi arvestada ainult tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega on menetluseväliselt saadud dokumendis (patsiendikaardil) sisalduvate tunnistaja ütluste kasutamine tõendina lubatav vaid ülalkirjeldatud asjaoludel (vt otsus 3-1-1-67-10).

6.7 Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas prokuröri taotlusel tervisekaadi pärast kannatanu ristküsitlemist, mitte aga kannatanu ristküsitluse raames R.S R.S (lk 63 ). Kaitsja ei esitanud taotlust tervisekaardi avaldamiseks kannatanu R.S , et ristküsitluse käigus kontrollida kannatanu usaldusväärsust, mistõttu puudus tegelikkuses üldse sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevused kõrvaldada ja vahetult kannatanu varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt RKKK 3-1-1-52-09). Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole kannatanu usaldusväärsust kontrollitud tervisekaardi pinnalt, mistõttu apellat R.S sioonis välja toodud asjaolu ei osuta kannatanu ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

6.8 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et tunnistaja T.Mi antud ütlused ei ole tõendiks, kuivõrd annavad edasi, vaid kannatanu käest kuuldut, märgib kolleegium järgmist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelse enamasti nähtud või kuuldud. lt tajutud -

Arvestades tunnistaja T.Mi ütluste sisu, on tunnistaja üksikasjalikult andnud ütlusi mida ta on tajunud, st näinud või kuulnud süüdistatava isiku kohta kriminaalmenetluse eelselt.

Seejuures on kaitsja jätnud täielikult tähelepanuta maakohtu seisukoha, mille kohaselt on maakohus lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast (vt 3-1-1-73-15 p 11)

käsitlenud just tunnistaja i ütlusi kannatanu antud ütluste usaldusväärsuse T.M R.S

kontrollimiseks ja hindamiseks. Seega T.Mi ütlused on tõendid nii teatud asjaolude suhtes mida R.S ta on ise tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks.

6.9 Kolleegium peab s apellatsioonis tehtud etteheidet, et maakohus luges põhjendamatuk

tõendatuks asjaolu, et süüdistatav on naabrite suhtes kiuslik, kuid sellist asjaolu ei kinnita mitte üksi tõend.

Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogum ehk tunnistajate M.P ja T.M ile ristküsitlusel antud ütluste, mille kohaselt on mõlemad tunnistaja kinnitanud, et F.J on maja naabritega erinevaid probleeme ja süüdistatav on ka varasemalt pritsinud mingit ainet T.Mile silma, seega luges maakohus tõendatuks, et süüdistataval on varasemalt olnud probleeme naabritega ning on käitunud naabrite suhtes agressiivselt, e, aga kiusliku inimesega . mitt nagu väidab kaitsja

6.10 Apellatsiooni kohaselt tu istungil , et süüdistatava F.J maakoh märgitu süüdistus on arusaadav, ei tunnista süüdi, üldse ei tunnista süüdi, sellist asja ei ole olnud, sisaldab selgelt süüdistatava väidet temale süükspandava teo asukohas mitteviibimise kohta ja muude süüteo tõendamiseseme asjaolude kohta eh tegemist on süüdistatava ütlusega

.

Ringkonnakohus sellise kaitsja käsitlusega ei nõustu ning juhib tähelepanu, et kriminaalmenetluse seadustik (KrMS § 63 lg 1) annab loetelu tõenditest, millele kohus saab otsuse tegemisel tugineda. Selles loetelus on üheselt märgitud, et tõendiks on kahtlustatava ja süüdistatava ütlus Ütlusi ei ole süüdistatav kohtueelses menetluses andnud ning ka . maakohtus kasutas süüdistatava enda õigust ütlusi mitte anda. Kohtuliku uurimise alguses kohtule vastamist, ei saa pidada süüdistatava ütlusteks. Vastavalt KrMS § üldmenetluses süüdistatava küsitlemine ristküsitluse korras

293 lg 1 kohaselt toimub

ehk juhindutakse KrMS §-st 2862

-dest 288- 289 ja §

. Ristküsitlus tähendab seda, et ülekuulatav annab ütlusi kaitsja ja prokuröri küsimustele vastates, kusjuures seaduses on ette nähtud kindel küsitlemise kord. Maakohtu istungi protokolli andmetel ristküsitluse reeglitele vastav ise kinnitas kohtuistungil, et at küsitlemist toimunud ei ole ning süüdistatav F.J ütlusi ta anda ei kohtuliku uurimise alguses süüdistuse aru saamise kohta ja süü soovi, ning

osas arvamuse avaldamine ei ole kuidagi ühitatav süüdistatava ülekuulamise reeglitega, ei kujuta tema seisukoht süüdistuse osas ütlusi ning ei ole tegemist tõendiga KrMS § 63 lg 1 tähenduses.

6.11 Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kohus on oluliselt moonutanud tõendis kajastatut. Maakohus on tervisekaardil märgitud refereerinud kokkuvõtvalt, nii anamneesis märgitut, kui ka kokkuvõtet ja soovitusi. Seejuures ei tulene tervisekaardilt, et kaebused (valu, punetus jne) möödusid koheselt peale lahusega silma loputamist vaid need leevendusid, mis tähendab seda, et nimetatud kaebused läksid kergemaks, kuid ei kadunud koheselt. Ka kannatanu ise on kaitsja küsimusele vastanud, et silmades tundis valu ning kuni protseduuri tehti, siis hakkas valu vaikselt minema üle, seega kohtu järeldus, et kannatanu pidi haiglas valu käes olema, on õige.

6.12 Kokkuvõtvalt ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega süüdistatavale

inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et kannatanu ja tunnistajate ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate i ütlustega, on süüdistatava F.J süü KarS § 121 M.Pe ja T.M lg 1 järgi leidnud tõendamist täies mahus. on analüüsinud põhjalikult süüdistatava Maakohus

kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge (lk 88 88 pöördel) õhjendu - ning need p sed on maakohtu otsuses piisavad ja kolleegium täielikult nõustub nendega.

7. Kaitsja apellatsioonis taotletakse sisuliselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg- 2 st tulenevalt ja KrMS § s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada

7 - lg

tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning igal juhul lähtuda kohtul tuleks kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3

15 märkinud, et oluline on -1-1-77-

silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS §

3 tähenduses) peab

7 lg kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

8. Eeltoodu alusel ja

juhindudes KrMS § 337 lg 1 p ; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 23.aprilli 2018.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/