1-17-7206/27 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1177206

Otsuse kuupäev

18. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Roosma, liikmed Hannes Kiris ja

Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Ardo Remmelga (Remmelgas) süüdistuses

KarS § 136 lg 2 ja § 141 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ardo Remmelga kaitsja vandeadvokaat Margus Viira,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Lea Pähkel

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. mai 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. novembri 2017. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

14. veebruari 2018. a otsus Ardo Remmelgale KarS § 136 lg 2 ja § 141 lg 2 p 1 järgi mõistetud

üksikkaristuste ning KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

2. Mõista Ardo Remmelgale KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 136 lg 2 järgi KarS § 63 lgt 1 kohaldades

karistuseks 9 aastat vangistust.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid jätta sellest välja

põhjendused KarS § 59 ja § 58 p 3 kohta.

4. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Ardo Remmelgale esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 136 lg 2 ja § 141 lg 2 p 1 järgi.

2. KarS § 136 lg 2 järgi süüdistatakse A. Remmelgat selles, et 27. aprillil 2017 kella 15.30 ja 16.00

vahel võttis ta Harjumaal 9aastaselt tüdrukult seadusliku aluseta vabaduse. Nimelt sõitis ta

kella 15.30 paiku autoga tüdruku kõrvale, väljus autost, haaras tüdrukul õlgadest ja lükkas ta vastu

viimase tahtmist autosse juhi kõrvalistmele. Kui kannatanu tahtis väljuda, lukustas A. Remmelgas

sõiduki uksed. A. Remmelgas sõitis kannatanuga Harjumaal metsatukka ja vägistas tüdruku,

misjärel viis kannatanu tagasi ning vabastas kella 16.00 paiku.

1-17-7206

3. KarS § 141 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt kasutas A. Remmelgas 27. aprillil 2017

kella 15.30 ja 16.00 vahel Harjumaal asuvas metsatukas vägivalda 9aastase kannatanu suhtes

eesmärgiga astuda KarS §st 147 tulenevalt arusaamisvõimetu kannatanuga suguühtesse. Kasutades

ära lapse vastupanuvõimetust, pani A. Remmelgas tema suhtes toime muu sugulise iseloomuga teo

ja astus temaga vaginaalsesse suguühtesse. A. Remmelgas põhjustas lapsele tugevat füüsilist valu ja

suure hirmutunde oma elu ning tervise pärast. Samuti tekitas A. Remmelgas kannatanule vigastusi:

marrastused ja verevalumid neitsinahal, marrastused anaalava piirkonnas, nahaalused verevalumid

kaelal ja rangluu kohal.

Maakohtu otsus

4. Harju Maakohtu 21. novembri 2017. a otsusega tunnistati A. Remmelgas KarS § 136 lg 1 järgi

süüdi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 141 lg 2 p 1

järgi ja talle mõisteti karistuseks 12 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Remmelgale

liitkaristuseks 13 aastat vangistust. Kannatanu kasuks mõisteti süüdistatavalt mittevaralise kahju

hüvitiseks välja 10 000 eurot. Maakohtu põhjendused on lühidalt järgmised.

5. A. Remmelga poolt süüdistuse sisuks olevate kuritegude toimepanemine on tõendatud.

Kannatanult vägivaldsel teel seadusliku aluseta vabaduse võtmine võimaldas vägistamise

toimepanemist. Sõitmine metsatukka, tüdruku vägistamine, sõit tagasi ja tüdruku vabastamine on

käsitatav ühe kestva tegevusena, mille käigus toimus alaealise kannatanu vägistamine. Vägistamine

vabaduse võtmise ajal ei moodusta aga ideaalkogumit seksuaalse enesemääramise vastase süüteoga.

6. KarS §s 57 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid ei ole. Süüdistatava kahetsus ei ole

puhtsüdamlik, sest ta ei muretse kannatanu pärast, vaid õigustab oma käitumist ja tunneb muret oma

ema ning klientide pärast. Tema suhtumine toimepandud teosse on enesekeskne ja küüniline. Ta ei

ilmunud ise süü ülestunnistamisele, vaid tunnistas kuriteo toimepanemist alles pärast

kahtlustatavana kinnipidamist. Asjaolu, et ta ei takistanud uurimist, ei ole süüteo avastamisele

aktiivne kaasaaitamine karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Samas esineb

KarS § 58 ps 3 sätestatud karistust raskendav asjaolu, sest süütegu on toime pandud teadvalt

noorema kui kaheteistaastase isiku suhtes.

7. Süüdistatava elustiil, haridustase ja töö viitavad sellele, et ta on psüühiliselt terve inimene. Tema

süü KarS § 136 lgs 2 sätestatud kuriteo toimepanemisel on keskmine, mistõttu on põhjendatud tema

karistamine kaheaastase vangistusega. Arvestades KarS § 141 lg 2 ps 1 sätestatud kuriteo asjaolusid,

s.o seksuaalse ründe intensiivsust, kasutatud vägivalda ja tekitatud tervisekahjustusi, pöördumatuid

tagajärgi kannatanu psüühikale ning süüdistatava suhtumist toimepandusse, tuleb teda KarS § 141

lg 2 p 1 järgi karistada 12aastase vangistusega. Kuna süüdistatav on toime pannud mitu erinevat

tegu, tuleb talle mõista karistus KarS § 64 lg 1 järgi.

Apellatsioon

8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Margus Viira, kes

taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist.

Ringkonnakohtu otsus

9. Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2018. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o

KarS § 141 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

Tühistatud osas tehti uus otsus, millega mõisteti süüdistatavale KarS § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks

9 aastat vangistust. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistis apellatsioonikohus A. Remmelgale

2(7)

1-17-7206

liitkaristuseks 10 aastat vangistust. Lisaks täpsustas ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutiivosa,

asendades süüditunnistamise KarS § 136 lg 1 järgi süüditunnistamisega sama paragrahvi 2. lõike

järgi. Apellatsioon rahuldati osaliselt. Kohtuotsuse põhimotiivid on järgmised.

10. Maakohus lähtus karistuse mõistmisel süü suurusest, mille hindamisel võttis arvesse

toimepandud kuriteo asjaolusid. Kaitsja viidatud faktid, et süüdistatav ei kasutanud kuriteo

toimepanemisel enda suguorganit ega põhjustanud kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi, ei

tingi mõistetud karistuse kergendamist. Nimelt ei ole maakohus nendele asjaoludele karistuse

mõistmisel tuginenudki. Süü suuruse hindamisel on põhjendatult arvestatud toimepandud vägivalla

iseloomu ja kannatanule tekitatud vigastusi, nagu ka süüdistatava isikut ja asjaolu, et ta on

kriminaalkorras karistamata. Analüüsitud on süüdistatava terviseseisundit puudutavaid andmeid.

11. Ainuüksi asjaolu, et süüdistatav ei ole kahtlustust vaidlustanud ega takistanud kohtueelse

menetluse läbiviimist, ei anna alust järeldada karistust kergendava asjaolu olemasolu. Küll aga

nähtub süüdistatava viimasest sõnast, et tal on kahju, et ta muu hulgas kannatanule ja tema perele

haiget tegi. Samuti on ta kohtueelsel uurimisel andnud üksikasjalikke ütluseid toimepandu kohta ja

väljendanud kahetsust. Seega on tuvastatav süüdistatava puhtsüdamlik kahetsus, mis on KarS § 57

lg 1 p 3 kohaselt karistust kergendav asjaolu.

12. Maakohus on KarS § 136 lgs 2 sätestatud kuriteo eest karistust mõistes arvestanud põhjendatult

KarS § 58 ps 3 sätestatud raskendavat asjaolu, s.o süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui

kaheteistaastase inimese suhtes. Alusetult on maakohus seda arvestanud aga KarS § 141 lg 2 p 1

järgi karistuse mõistmisel, sest süüdistus hõlmab ka asjaolu, et süüdistatav kasutas ära kannatanu

seisundit, milles ta ei olnud võimeline toimunust aru saama ning vastupanu osutama. Tulenevalt

KarS §st 147 loetakse noorem kui 10aastane laps alati arusaamisvõimetuks. Seega on maakohus

rikkunud KarS §s 59 sätestatud keeldu ja arvestanud karistust raskendavat asjaolu, mida on seaduses

kirjeldatud süüteokoosseisu tunnusena. Jättes karistust kergendava asjaolu arvestamata ja arvestades

põhjendamatult raskendavat asjaolu, on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu

tuleb maakohtu otsus karistuse osas tühistada ja mõista süüdistatavale kergem karistus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

13. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub tühistada maa-

ja ringkonnakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ja mõista süüdistatavale kergem karistus. Kaitsja

seisukohad on lühidalt järgmised.

14. Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa. Kohtuotsuses karistuse

põhistamata jätmise puhul on tegemist kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 1 ps 7

sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. KrMS § 341 lg 1 kohaselt peab

ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma

kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Otsustades kõrvaldada rikkumine

apellatsioonimenetluses, rikkus ringkonnakohus omakorda oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

15. Õige ei ole kohtute seisukoht, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemisel on suur. Karistuse

mõistmisel oleks tulnud arvestada ka asjaolu, et süüdistatava andmekandjatelt ei leitud alaealisi

isikuid pornograafilises situatsioonis kujutavat materjali. Samuti tuleb karistuse mõistmisel

arvestada, et süüdistatava arusaama kohaselt loobus ta vabatahtlikult astumast kannatanuga

vägivaldsesse suguühendusse. Süüdistatav on depressiivne ja on vajanud juba lapseeast

psühhiaatrilist abi.

3(7)

1-17-7206

16. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et KarS §s 141 sätestatud kuriteo eest karistuse mõistmisel

võib kohus süü suuruse hindamisel arvestada vägivalla iseloomu ja kannatanule tekitatud vigastusi.

KarS § 141 näeb ühe koosseisulise tunnusena ette vägivalla KarS § 120–122 tähenduses. Seega ei

ole kohus õigustatud arvestama karistuse mõistmisel vägistamise toimepanemisel kasutatud

vägivalda, kui see ei ole kvalifitseeritav raskema kuriteona kui ähvardamine või kehaline

väärkohtlemine.

17. Maa- ja ringkonnakohus ei ole alusetult arvestanud KarS § 57 lg 1 ps 3 sätestatud kergendava

asjaoluna süüdistatava poolt süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Süüdistatav kirjutas

puhtsüdamliku ülestunnistuse esimesel võimalusel, kui seda talle võimaldati.

18. Süüdistatava karistus on liiga raske ja ta vajab pigem ravi. KarS §s 141 sisalduv koosseis näeb

ette erineva raskusastmega tegusid. Põhiseadusevastaseks tuleb pidada KarS § 141 lg 2 sanktsiooni

ülemmäära, millega nähakse ette karistus noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise

iseloomuga vägivallata teo toimepanemise eest. Põhiseaduskonformsel tõlgendamisel tuleb selliste

tegude eest lugeda karistuse keskmiseks määraks viieaastane vangistus.

Prokuröri vastus

19. Prokurör palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Kassatsiooni väidetele on ringkonnakohus juba vastanud. Kuna süüdistatav on süüdi tunnistatud ka

inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest, on karistusraamid selle kuriteo eest kuus

kuni viisteist aastat vangistust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus piisava põhjalikkusega vastanud kaitsja

argumentidele ja vajadust apellatsioonikohtu põhjenduste ülekordamiseks ei ole. Kassatsiooni väited

ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

21. Kassatsiooni piiridest väljudes märgib kolleegium, et maa- ja ringkonnakohus on

A. Remmelgale KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 136 lg 2 järgi subsumeeritud tegude eest mõistnud karistuse

ekslikult reaalkogumina KarS § 64 lg 1 alusel. Tegemist on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega,

millega on süüdistatava olukorda raskendatud ja mis annab seetõttu KrMS § 3602 lgst 3 tuleneva

aluse käsitleda seda kassatsiooniväliselt.

22. Kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine KarS § 63 tähenduses on oluline süüdistatavale

karistuse mõistmisel. Kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule (KarS § 63

lg 1), siis mõistetakse isikule üks karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui

tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 2), ja isikut ei

ole nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus

KarS § 64 lg 1 järgi. Seega tuleb lahendada küsimus selle kohta, kas A. Remmelgas pani toime ühe

või mitu tegu.

23. Kõnealune küsimus tuleb lahendada nn teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt. Riigikohtu maksva

praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast

käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalisruumilise läheduse tõttu sellisel määral

seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona.

Teisisõnu tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu

realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku

4(7)

1-17-7206

elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus

nr 11510119/80, p 27).

24. A. Remmelgale süüks arvatud käitumine seisneb kokkuvõtlikult selles, et ta sõitis

27. aprillil 2017 kella 15.30 ja 16.00 vahel sõiduautoga kannatanu kõrvale, lükkas kannatanu vastu

tema tahtmist sõidukisse, sõidutas kannatanu metsa ja vägistas. Seejärel tõi süüdistatav kannatanu

esialgsesse kohta tagasi ja vabastas kell 16.00. Objektiivsel vaatlusel on selline käitumine käsitatav

ühe teona, sest mõlema süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest

tahtlusest ja ajalisruumiliselt omavahel tihedalt seotud. Nii KarS § 141 lg 2 p 1 kui ka KarS § 136

lg 2 järgi süüdistuses kvalifitseeritud osateod jäävad pooletunnisesse ajavahemikku, kusjuures

kannatanult vabaduse võtmine oli olemuslikult seotud tema vägistamisega. Samale seisukohale on

asunud ka maakohus, nentides, et sõitmine metsatukka, kannatanu vägistamine ja sõit tagasi ning

tema kella 16.00 paiku vabastamine on käsitatav ühe kestva tegevusena. Ekslikult on maakohus

seejärel aga mõistnud süüdistatavale karistuse reaalkogumi põhimõtete alusel.

25. Kuna süüdistatava poolt toimepandu vastab kahele erinevale süüteokoosseisule, on tema tegevus

kvalifitseeritav KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 136 lg 2 järgi ideaalkogumis ja talle tuleb mõista üks

karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seetõttu tühistab Riigikohus maa- ja

ringkonnakohtu otsuse osas, millega A. Remmelgale mõisteti üksikkaristused KarS § 141 lg 2 p 1 ja

§ 136 lg 2 järgi ning liitkaristus KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel. Selles osas teeb Riigikohus uue

otsuse, millega mõistab A. Remmelgale KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 136 lg 2 järgi KarS § 63 lgt 1

kohaldades karistuseks 9 aastat vangistust. Kuna Riigikohus menetleb kriminaalasja kaitsja

kassatsiooni alusel, on kriminaalkolleegiumi volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi

reformatio in peiuspõhimõttest tulenevalt piiratud ringkonnakohtu otsusega kogumit moodustavatest

kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega (vt

mutatis mutandis

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 27. mai 2011. a otsus asjas nr 311711, p 19).

26. Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib kolleegium siiski veel seda, et ringkonnakohus on eksinud

KarS § 59 puudutavas osas. KarS § 59 kohaselt ei arvestata sama seadustiku §des 57 ja 58 sätestatud

karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid karistuse kohaldamisel, kui neid on seaduses

kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena. Maakohus leidis, et süüdistatava käitumises esineb

KarS § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud karistust raskendav asjaolu, sest süütegu on teadlikult

pandud toime noorema kui kaheteistaastase isiku suhtes. Ringkonnakohus seevastu märkis, et

süüdistatava tegevuse kvalifikatsioon KarS § 141 lg 2 p 1 järgi hõlmab süüteokoosseisu tunnusena

kannatanu seisundi ärakasutamist, milles ta ei olnud võimeline toimunust aru saama. Kuna

KarS § 147 kohaselt loetakse noorem kui kümneaastane isik samas jaos sätestatud süütegude mõttes

arusaamisvõimetuks, on ringkonnakohtu hinnangul kannatanu vanus alla kaheteist aasta KarS § 141

lg 2 p 1 koosseisuga kattuv asjaolu ning selle arvestamine raskendava asjaoluna on KarS §st 59

tulenevalt välistatud. Kolleegiumi hinnangul on selline tõlgendus väär.

27. Kolleegium selgitas kriminaalasjas nr 3111814 KarS § 59 ja § 58 p 3 esimeses alternatiivis

sätestatud raskendava asjaolu kontekstis, et kui isikule inkrimineeritud koosseisudes sätestatud

vastutuspiir on laiem kui karistust raskendav asjaolu, ei saa kannatanu vanust alla kaheteist eluaasta

lugeda koosseisuga kattuvaks asjaoluks, mille arvestamine

karistuse mõistmisel oleks KarS § 59 järgi välistatud. Kolleegium osutas, et seadusandja on

karistusseadustiku eriosas näinud osa koosseisude puhul erineva vastutuse sõltuvalt kannatanu

vanusest (nt KarS § 1451 lgd 1 ja 2). Samuti on seadusandja eristanud vastutust ka alla kaheteist

aasta vanuse kannatanu suhtes toime pandud tegude eest, tuues selle karistust raskendava asjaoluna

karistusseadustiku üldossa. Sellega vältis seadusandja vajadust täiendada iga üksikut eriosa

koosseisu eraldi sättega alla kaheteistaastase kannatanu kohta. KarS §s 59 ja § 58 p 3 esimeses

5(7)

1-17-7206

alternatiivis sätestatud raskendava asjaolu korduva arvestamise keeld rakendub üksnes juhul, kui

kuriteo koosseisuliseks tunnuseks on teo toimepanemine noorema kui kaheteistaastase isiku suhtes

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus asjas nr 3111814, pd 8–9).

28. KarS § 141 lg 1 dispositsiooniga on hõlmatud inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse

astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades tema

seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Tegu

kvalifitseeritakse KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, kui see on toime pandud noorema kui

kaheksateistaastase isiku suhtes. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda,

kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise

allajäämise või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

15. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3112507, p 13). Seevastu arusaamisvõimetus eeldab kannatanu

vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata.

Kannatanu võib olla teadvusetu, tugeva uinuti mõju all vms. Sellise seisundina võib olla vaadeldav

ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda

mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3114811, p 9.2). Arusaamisvõimetus võib seisneda ka kannatanu

arengutasemest tulenevas võimetuses seksuaalkäitumisest aru saada ja selles osas otsustusi teha, mis

puudutab eelkõige 10 kuni 13aastaseid lapsi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

15. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3114507, p 13).

29. Ringkonnakohus viitas õigesti, et KarS § 147 kohaselt loetakse noorem kui kümneaastane isik

samas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks. See tähendab, et igasugune alla

kümneaastase isiku suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu loetakse tema tahte vastaseks

ning arusaamisvõimetuse tõttu on ka temalt nõusoleku saamise korral tegu eelduslikult

ärakasutamisega ja vastav tegu kvalifitseeritakse vägistamisena KarS § 141 järgi. Kolleegiumi

hinnangul ei välista see aga KarS § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendava asjaolu

arvestamist ka juhul, kui KarS § 141 lg 2 ps 1 sätestatud kuritegu on toime pandud alla

kümneaastase kannatanu suhtes. Kuigi KarS § 147 kohaselt eeldatakse alla kümneaastase kannatanu

puhul tema arusaamisvõimetust, ei ole see eelmises punktis toodud selgitusi arvesse võttes

samastatav KarS §s 141 koosseisutunnusena sätestatud arusaamisvõimetusega. Vastupidine

seisukoht tooks kaasa olukorra, kus näiteks üheteistaastase arusaamisvõimetu kannatanu

vägistamisel oleks KarS § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendavat asjaolu arvestada

võimalik, noorema kui kümneaastase kannatanu puhul aga mitte. See ei ole kolleegiumi hinnangul

KarS § 147 ja § 58 p 3 eesmärgiga kooskõlas. Samuti ei toeta seda seaduse süstemaatiline tõlgendus,

sest kui alla kümneaastase kannatanu vägistamisega kaasnev ebaõigus oleks hõlmatud KarS § 141

lgga 1, oleks selle kvalifitseerimine küsitav ka sama paragrahvi teise lõike esimese punkti järgi.

Seega jätab kolleegium ringkonnakohtu otsusest välja põhjendused KarS § 59 ja § 58 p 3 kohta.

Kaitsja kaebuse alusel menetletavas kassatsioonimenetluses ei ole aga karistuse mõistmisel võimalik

karistust raskendavat asjaolu arvestada.

30. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 3602 lgst 3, § 361 lg 1 pdest 3, 7 ja § 362 pst 1, tühistab

Riigikohus Harju Maakohtu 21. novembri 2017. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2018. a

otsuse A. Remmelgale KarS § 141 lg 2 p 1 järgi mõistetud 9aastase vangistuse, KarS § 136 lg 2 järgi

mõistetud 2aastase vangistuse ja KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 järgi mõistetud 10aastase liitkaristuse

mõistmise osas. Selles osas teeb Riigikohus uue otsuse, millega mõistab A. Remmelgale KarS § 141

lg 2 p 1 ja § 136 lg 2 järgi KarS § 63 lgt 1 kohaldades karistuseks 9 aastat vangistust. Muus osas

jääb ringkonnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid otsusest jäävad välja põhjendused KarS § 59 ja

§ 58 p 3 kohta. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

6(7)

1-17-7206

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)