4-18-2427/20 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

4-18-2427

1 (6)

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2018

.a Pärnu kohtumajas Väärteoasja number 4-18-2427 [2670,18,000955] Kohtunik Anu Tammeniit Kohtuistungi sekretär Kristi Haab Väärteoasi

P.V kaebus Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo 12.04.2018. a otsusele väärteoasjas nr 2670,18,000955. Istungil osalenud isikud: kaebuse esitaja

kaitsja

k

ohtuvälise menetleja ametnik

P.V (ik: XXX; elukoht: ) XXXX

Indrek Sirk (e-post: indrek@sirk.ee)

Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri teabebüroo (Pikk tn 18, Pärnu linn, Pärnu maakond) peaspetsialist Imre Veber RESOLUTSIOON

Juhindudes 2, -135 LS § 227 lg 3; VTMS § § 132 p 1, § 133 kohus otsustas:

Tühistada ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo 12.04.2018 Politsei- .a otsus väärteoasjas nr 2670,18,000955 mõistetud karistuse osas ning teha uus otsus, millega mõista P.V le LS § 227 lg 3 järgi karistuseks juhtimiseõiguse äravõtmine 2 kuuks. -

Juh

timisõiguse äravõtmise tähtaeg 2 kuud hakkab kehtima kohtuotsuse jõustumise päevast. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 tööpäeva jooksul alates otsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Kohtuotsuse lõpposa kuulutatud ja kättesaadav 24.05.2018.a.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi.

Asjaolud ja menetluskäik

24.03.2018.a koostas Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna

4-18-2427

2 (6)

liikluspolitseinik Vaiko Kivi i selle kohta, et P.V 24.03.2018 kella 00.08 väärteoprotokoll

ajal Pärnu linnas tänaval tänava ja tänava vahel tänavale XXX XXX XXX suunaga

XXXX juhtis

mootorsõidukit (reg märk kiirusega 95 km/h ±3 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel

XXXX XXXX)

teelõigul on 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h. Oma teoga rikkus

menetlusalune isik liiklusseaduse (edaspidi LS) 15 lg 1 p 2 , § nõudeid pannes sellega toime väärteo,

milline on kvalifitseeritav LS § järgi. 227 lg 3

12.04.2018.a otsusega nr 2670,18,000955 a poolt eelpoolnimetatud määrati kohtuvälise menetlej

väärteo karistuseks LS § 227 lg 3 juhtimisõiguse toimepanemise eest P.V-le alusel äravõtmine 4 kuuks.

Kaebuse sisu

07.05.2018.a esitas P.V le, kuna ta ei Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsuse

ole . Kaebuse esitaja P.V tunnistab oma rikkumist, kuid taotleb nõus mõistetud karistusega maakohtult kohtuvälise menetleja määratud karistuse tühistamist ning rahatrahvi määramist.

Kaebuse

esitaja leiab, et rikkumine ei olnud tahtlik. Rikkumise tingis asjaolu, et menetlusalune isik püüdis

püsikiiruse hoidjat tööle saada (ei rakendunud korralikult ja hiljem kui rakendus, siis ei jäänud kii

rus

püsima) ning seetõttu ei jälginud mõneks hetkeks spidomeetri näitu. Tagantjärgi tarkusena lülitus

püsikiirushoidjal sisse eelnevalt maanteel seadistatud kiirus (spidomeetril 95, tegelik ca 90 km/h),

mida P.V piisavalt kiiresti maha ei osanud võtta. P.V vajab mootorsõiduki

juhtimisõigust seoses oma elukorraldusega, kuna elab väikeses külas ja juhutööde tegelemiseks. Kaebuse esitaja kaitsja leiab, et kuna P.V ei ole varem kiiruseületamist toime pannud, siis

esmakordse sellise asjaolusid ja rikkumise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ei ole teo

menetlusaluse isiku käitumist arvestades proportsionaalne ning ei ole kooskõlas karistuse eri

- ja

üldpreventiivsete eesmärkidega. Eeltoodule tuginedes kaebuse esitaja palub, et kohus kergendaks

karistust ja mõistaks rahatrahvi või alternatiivina vähendaks juhtimisõiguse äravõtmise karistust.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna peaspetsialist Imre Veber oma

kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja P.V kaebus rahuldamata. Tegu on korduvrikkumisega menetlusaluse isiku poolt. Isikul on kehtiv

karistus samalaadse rikkumiste eest. Menetlusalusel isikul on mitu kehtivat väärteokaristust.

Kohtuväline menetleja ei pidanud otstarbekaks ega ka mõistlikuks määrata isiku järjekordse

õigusrikkumise eest rahatrahv, rahatrahvid ei mõjuta isikut mitte mingisuguselgi moel, isik tasub trahvid, samas jätkab uute õigusrikkumiste toimepanemist. Kohtuväline menetleja asus seisukohale,

et tegu on tõendamist leidnud ja karistus on seaduslik ning karistuse liik ja määr vastab teo raskusele.

Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid kaebuses toodud seisukohtade juurde.

Kohtuistungil kohtuväline menetleja leidis, et väärteoa ning palus jätta sjas tehtud otsus on seaduslik otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Pärnu Maakohtu seisukoht

Kohus, läbi vaadanud esitatud kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha kaebuse, , asjas kogutud

kirjalikud materjalid ning kuulanud ära menetlusosaliste sel põhjendatud etused, leiab, et on lisakaristuse kohaldamise tähtaega lühendada ja selles osas kuulub kaebus rahuldamisele.

P.V-le

pannakse süüks LS § 15 lg 1 p 2 nõude rikkumist ning sellega LS § 227 lg 3 järgi

kvalifitseeritava väärteo toime panemist, s.t mootorsõidukijuhina lub d suurima sõidukiiruse atu ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis.

LS § 15 lg 1 p 2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis.

4-18-2427

3 (6)

LS § 227 lg 3 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine

41-60 kilomeetrit tunnis.

Kohus on seisukohal, et P.V -s 3 on täitnud LS § 227 lg sätestatud väärteo objektiivse koosseisu.

24.03.2018.a koostatud väärteoprotokollist nähtub, et

P.V juhtis 24.03.2018 kella 00.08 ajal

Pärnu tänaval tänava ja XXX tänava vahel suunaga XXXX tänav linnas XXX XXXX

ale

mootorsõidukit XXXX (reg märk XXXX) kiirusega 95 km/h ±3 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel

teelõigul on 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 . Väärteoprotokollis km/h

kirjeldatud teo toimepanemist kinnitavad lisaks P.V enda ütlustele ka kiirusmõõturi

kasutamise protokoll . ja kiirusmõõteseadme videosalvestis

Kiirusmõõturi kasutamise protokolliga on tõendatud, et mõõdeti Pärnumaal 24.03.2018. a kell 00.08

Pärnu linnas XXX tänaval XXXX tänava ja XXXX tänava vahel suunaga Papiniidu tänavale

liikunud P.V XXXXX juhitud mootorsõiduki (reg märk XXXX sõidukiiruseks 95 km/h +/ ) - 3 km/h

teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Seega ületas P.V lubatud

sõidukiirust vähemalt 42 km/h võrra. Sealjuures on kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis

märgitud, et mootorsõiduk, mille kiirust mõõdeti, lähenes mõõtjale, liikus üksinda ja

oli pimeaeg.

Lisaks aasreisijat. viibis sõidukis peale juhi 3 k

Ka

) kiiruse kiirusmõõteseadme videosalvestiselt on näha mootorsõiduki (reg märk XXXXX XXXX mõõtmine ja peatamine.

Väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas viibimist ning kiiruse ületamist ei eitanud kohtuistungil ka menetlusalune isik P.V. Seega on tõendatud, et sõidukit XXXX (reg märk XXXX) juhtis just P.V.

Eeltoodud alusel on tõendamist leidnud, et P.V on 24.03.2018. a kell 00.08 juhtinud mootorsõidukit Pärnumaal Pärnu linnas XXX tänaval Papiniidu tänava ja XXX tänava vahel suunaga

Papiniidu tänavale, ületades seejuures lubatud sõiduki ähem kui 42 irust mitte v km/h. Seega on

tuvastatud P.V 3 tegevuses LS § 227 lg sätestatud süüteo objektiivsete tunnuste esinemine st mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 41-60 kilomeetri tunnis.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on

ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus.

Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et P.V otsese tahtlusega. KarS pani väärteo toime

§ 16 lg 3 sik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule kohaselt i

vastava asjaolu, ja . tahab või vähemalt möönab seda

Kaebuse esitaja ütluste kohaselt oli kiiruse ületamises süüdi püsikiiruse hoidja, kuna tema arvates

kiirendas auto seetõttu, et ta oli eelnevalt maanteel fikseerinud kiiruseks 95 km/h. Sellist kiirust märkas kaebaja Raja tn juures, kuid ei oska öelda, miks ta kohe pidurit ei vajutanud. Kohus P.V

selliseid ütlusi usaldusväärseks ei pea. Kohtu hinnangul on kiirusmõõteseadme videosalvestiselt näha, et kiiruse ületamine toimus peaaegu Papiniidu ja Raja tänava vahelise lõigu lõpuni õiduki kiiruseks mõõdeti 95 km/h ning va , s hetult peale seda, kui juht sai märgata politseiautot, vähendati sõiduki kiirust. On üldteada asjaolu, et lubatud suurimat sõidukiirust ei tohi ületada. Seda teab ka P.V, kes omab B kategooria juhilube ja on läbinud selle saamiseks vastava koolituse. Seega oli P.V

4-18-2427

4 (6)

teadlik, et tulenevalt LS § 15 lg 1 p st 2 on asulasisesel teelõigul lubatud suurim sõidukiirus 50 km/h, -

kuid sellest hoolimata ületas ta l mat sõidukiirust, kuna väidetavalt ubatud suuri

proovis nuppudega auto sõidukiirust vähendada. Kohus ei pea usutavaks P.V ütlusi selle kohta, et ajavahemikul mil sõiduk väidetavalt ise kiirendas 50 km/h juures 95 km/h, ei suutnud juht vajutada pidureid, vaid hakkas selle asemel vajutame mingeid nuppe. Tegemist on olulise kiiruse vahega, mil juht märgates sõiduki väidetavat kiirendamist, oleks pidanud koheselt nii enda kui teiste kaasreisijate – ja liiklejate

ohutuse huvides kasutama pidureid. P.V on tema ütluste kohaselt juhtimisõigus alates 2004 aastast, seega on tegemist juba kogenud juhiga ja selline asi ei saanud tulla temale üllatusena. Kohus leiab, et P.V teadis väga hästi, et ta ületab sõidukiirust ja tegi seda tahtlikult. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta ei sooritanud antud teelõigul möödasõitu ning tal puudus ka muu objektiivne vajadus/põhjus kiiruse ületamiseks.

Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et pani LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava P.V

väärteo toime , see tähendab ta teadis, et ületab lubatud sõidukiirust otsese tahtlusega , kuid ei teinud midagi, et sõidukiirust vähendada. Kõige efektiivsem viis sõidukiiruse vähendamiseks on vajutada pidureid, kuid P.V teades, et ületab lubatud sõidukiirust, seda ei teinud.

Seega on P.V -s 3

täitnud KarS § 227 lg sätestatud väärteo koosseisu.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus tegi kindlaks, et P.V-le igusvastase teoga. omistatud süütegu vastab süüteokoosseisule ning tegemist on õ

Kuivõrd menetlusalune isik on väärteod toime pannud, siis ei esine väärteoasjas VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Ka pole tuvastatud asjaolusid, mis tooksid kaasa võimaluse menetluse lõpetamiseks VTMS § 30 kohaselt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 227 lg 3 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise kuni kahe kümne kuuni. Seega on seaduses ette nähtud kolm põhikaristuse liiki – teist

rahatrahv, arest ja juhtimisõiguse äravõtmine – kiiruse ületamise eest määras, mis ületab

41-60 km/h.

Karistusregistrist nähtuvalt on kehtivat väärteokaristust. P.V 4 Kolm karistust on P.V-le

ikkumiste eest on määratud liiklusseaduse rikkumiste eest ja üks KarS § 279 lg 1 alusel. R

P.V-le . P.V-le rahatrahve ei ole aga mõistetud karistuseks rahatrahvid mõistetud

mõjutanud hoiduma teda uute rikkumiste toimepanemisest. P.V on temale määratud kolm

rahatrahvi ära tasunud 18.04.2018, s.o vahetult peale käesoleva asjas kohtuvälise menetleja otsuse

tegemist.

P.V ütluste kohaselt ei tasunud ta neid tähtaegselt, kuna ta ei käi internetis asju

maksmas ja trahve maksavad tema eest lähedased, kes ilmselt unustasid maksta. Seetõttu ta ei

teadnud, et trahvid on tasumata ja keegi ei tuletanud talle ka meelde. Kohtu hinnangul ilmestavad

P.V sellised ütlused veelkord asjaolu, et ta suhtub temale määratud rahatrahvidesse ükskõikselt. Kohus leiab, et isik, kellele mõistetakse karistus peab ise huvi tundma selle täitmise osas, mitte lükkama vastutust oma lähedastele. Rahatrahve on võimalik maksta ka pangas ning selleks ei

pea omama internetti. Seetõttu kohus leiab, et P.V tasus temale määratud rahatrahvi ära

üksnes seetõttu, et kaitsja soovitusel ja saada kergemat karistust. Arvestades, et P.V puudub töökoht, on alust arvata, et kaebuse esitaja ei ole suuteline rahatrahve tasuma.

P.V süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning P.V pani antud väärteo toime

tahtlikult, täpsemalt tab isiku suurele süüle. Samuti otsese tahtlusega, on tegemist asjaoluga, mis vii arvestab kohus asjaoluga, et P.V poolt ületatud kiiruse määr (vähemalt 42 km/h üle lubatud

4-18-2427

5 (6)

sõidukiiruse) on LS § 227 raskeim rikkumine, seega ei saa antud süüteokoosseisu keskmiselt arvestades enam rääkida keskmisest süüst. Käesoleval juhul on suurimat lubatud sõidukiirust ületatud peaaegu poole võrra, seega on tegemist suure süüga ja isiku käitumises on sedastatav teadlik liikluses ohu tekitamise eesmärk.

Kohtuistungil kaitsja leidis, et juhtimisõiguse äravõtmine tähendab P.V le seda, et ta ei saa -

enam trak id teha. tori rooli istuda ja koduseid tö Ka P.V kinnitas, et tal on juhtimisõigust

vaja, kuna elab maal ja tegeleb taluga. Selles osas märgib kohus, et nimetatud asjaolud ei mõjuta mitte kuidagi isiku poolt toimepandud teo süü suurust. Tegemist on rikkumisele järgneva karistuse kandmise tõttu isikule tekkivate muude ebameeldivate tagajärgedega, millele isik oleks pidanud aga mõtlema enne rikkumise toimepanemist. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et P.V tegeleb põllumajandusega.

Kohus leiab, et P.V puhul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS

§ de 57 ja 58 mõttes. Kuigi kohtuistungil - P.V avaldas kahetsust, ei olnud see kohtu

hinnangul puhtsüdamlik. Olukorras, kus isik väljendab kahetsust üksnes kaitsja küsimuse peale ja

leiab, et nuppude vajutamine on piirkiiruse kinnipidamisest olulisem, ei saa pidada kahetsust

puhtsüdamlikuks ütlused ja käitumine viitavad sellele, et ainus mida isik kahetseb on . P.V see, et ta politseile vahele jäi. Seega kohus ei arvesta väljendatud kahetsust kergendava P.V asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes.

Samuti arvestab kohus eripreventiivsete kaalutluste kõrval karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. LS § 227 lg 3 rikkumise näol on tegemist ühe raskema liiklusalase rikkumisega ning enamohtliku väärteoga, milles isik seab ohtu nii enda kui ka

teiste isikute tervise ja vara. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista

karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib

liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne,

et teda on k P.V aristatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu.

puuduvad kehtivad karistused LS § 227 järgi. Seega antud juhul ei pea kohus üldpreventiivsetest

kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista karistust võrreldes sellega, mis P.V-le rangemat

vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks

isikule piisavat eripreventiivset mõju.

Eeltoodule tuginedes leiab kohus, , sh arvestades P.V süü suurust ja varasemaid karistusi,

et põhikaristusena rahatrahvi mõistmine ei vasta eripreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu tuleb

P.V suhtes rakendada karistuse eesmärkide saavutamiseks raskuselt järgmist karistusliiki ehk juhtimisõiguse äravõtmist.

Kohtuväline menetleja on P.V-le karistuseks määranud LS § 227 lg 3 alusel juhtimisõiguse

äravõtmise 4 kuuks, milline karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtuväline menetleja on on oma kirjalikus vastuses ja kohtuistungil põhjendanud, et karistuse määramisel arvestati, et isikul on üks kehtiv karistus samalaadse rikkumise eest. Kaitsja esitatud karistusregistri väljavõttes nähtub, et

antud karistus on kustunud. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja

poolt P.V-le on ratud karistus ei vasta - mää üld ja eripreventiivsetele eesmärkidele, olles liiga range. P.V puuduvad kehtivad karistused samalaadse rikkumise eest, varasemalt ei

ole temalt karistusena juhtimisõigust ära võetud Seetõttu vähendab kohus määratud . P.V-le karistuse määra ning mõistab menetlusalusele isikule karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks.

Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et P.V süüline käitumine LS § 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu

4-18-2427

6 (6)

on õigesti kvalifitseeritud LS § järgi. 227 lg 3 Samuti kohus leiab, et P.V edasise

õiguskuulekuse tagamiseks on põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine LS § 227 lg 3 alusel 2 kuuks.

Seega kohus rahuldab P.V kaebuse alternatiivse taotluse, Politseija

tühistab

Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo 12.04.2018.a otsus väärteoasjas nr 2670,18,000955 e

mõistetud karistuse osas ning teeb uue otsuse b tühistatud osas , millega mõista P.V le LS § - 227 lg 3 järgi karistuseks juhtimiseõiguse äravõtmine 2 kuuks.

Anu Tammeniit Kohtunik