1-16-7179/127 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1167179

Otsuse kuupäev

15. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi

Aleksandr

Demtšihhini

süüdistuses

KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6, § 121 lg 2 pde 2 ja 3, § 120 lg 1,

§ 179 lg 1 ning § 186 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksandr Demtšihhini kaitsja vandeadvokaat Vladimir

Sadekov, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Günter Koovit

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. mai 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 27. mai 2017. a ja Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2017. a

otsus osas, millega

1.1.Aleksandr Demtšihhin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 141 lg 2 p 1 järgi X1

vägistamise eest;

1.2.Aleksandr Demtšihhin tunnistati süüdi ning teda karistati KarS § 121 lg 2 pde 2 ja 3 järgi

X1 löömise eest kurikataolise esemega;

1.3.Aleksandr Demtšihhin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 186 lg 1 järgi;

1.4.Aleksandr Demtšihhinile mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2017. a otsus osas, millega

2.1.

Aleksandr Demtšihhin tunnistati süüdi KarS § 141 lg 2 p 6 järgi;

2.2.

Aleksandr Demtšihhinit karistati KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi X2 vägistamise eest.

3. Tühistatud osas teha uus otsus, millega

3.1.

mõista Aleksandr Demtšihhin õigeks KarS § 141 lg 2 p 1 järgi X1 vägistamises;

1-16-7179

3.2.

mõista Aleksandr Demtšihhin õigeks KarS § 121 lg 2 pde 2 ja 3 järgi X1 löömises

kurikataolise esemega;

3.3.

mõista Aleksandr Demtšihhin õigeks KarS § 141 lg 2 p 6 ning KarS § 186 lg 1 järgi;

3.4.

karistada Aleksandr Demtšihhinit KarS § 141 lg 2 p 1 järgi vangistusega 6 aastat 6

kuud X2 vägistamise eest;

3.5.

mõista Aleksandr Demtšihhinile KarS § 141 lg 2 p 1, § 121 lg 2 pde 2 ja 3, § 120 lg 1

ning § 179 lg 1 järgi liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima

suurendamise teel 6 aastat 10 kuud vangistust.

4. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksandr Demtšihhin anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 pde 1 ja

6, § 121 lg 2 pde 2 ja 3, § 120 lg 1, § 179 lg 1 ja § 186 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

toimepanemises.

1.1.

KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi süüdistatakse A. Demtšihhinit selles, et 12. juulil 2015 astus

ta 13-aastase X1-ga viimase tahte vastaselt vaginaalsesse suguühendusse, hoides kinni

kannatanu käsi ja lüües teda korduvalt käega näkku. Samuti astus A. Demtšihhin ajavahemikul

13. juulist 2015 kuni 25. oktoobrini 2015 täpselt tuvastamata kuupäevadel korduvalt X1-ga

viimase tahte vastaselt vaginaalsesse ja oraalsesse suguühendusse ning silitas kannatanu rindu

ning suguorganit, kasutades füüsilist ja vaimset vägivalda, mis seisnes X1 löömises kätega

näkku, tema kätest kinnihoidmises ja kannatanu hirmutunde ärakasutamises. Lisaks

süüdistatakse A. Demtšihhinit selles, et 2015. a novembris lükkas ta 15aastase X2 pikali, lõi

kannatanut pähe, hoidis tema käsi kinni ning astus kannatanu tahte vastaselt temaga

vaginaalsesse suguühendusse. Kriminaalasja arutamisel maakohtus esitas prokurör muudetud

süüdistuse, mille kohaselt silitas A. Demtšihhin 2015. a novembris X2 rindu ja jalgevahet, keelas

kannatanul korterist lahkuda ja lükkas ta diivanile pikale, võttis kannatanul püksid jalast ja astus

temaga suguühendusse hoolimata kannatanu palvetest see tegevus lõpetada, tema appikarjetest

ja püüdest süüdistatav endast eemale lükata. Samal ajal hoidis A. Demtšihhin kinni kannatanu

käsi ja põhjustas talle valu tupe piirkonnas.

1.2.

KarS § 121 lg 2 pde 2 ja 3 järgi esitati A. Demtšihhinile süüdistus selles, et ajavahemikul

2015. a suvest kuni 2015. a oktoobri lõpuni lõi ta korduvalt X1-le käte, jalgade, kurikataolise

eseme ja märjaks tehtud käterätikuga kehasse, jalgadesse, kätesse, vastu õlga ja pähe ning tiris

kannatanut juustest. 26. märtsil 2016 lõi süüdistatav 14-aastast X3 korduvalt rusikatega pähe ja

jalaga käte pihta. Muudetud süüdistusega lisati A. Demtšihhinile etteheidetava teona X2 löömine

pähe pärast tema vägistamist.

1.3.

Lisaks süüdistati A. Demtšihhinit KarS § 120 lg 1 järgi selles, et ta ähvardas korduvalt X1

tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega. Samuti ähvardas A. Demtšihhin 13aastast X4

tervisekahjustuse tekitamisega. X2 ähvardas süüdistatav kahel korral tapmisega ja ühel korral

pesapallikurikaga peksmisega, kui kannatanu peaks enda suhtes toimepandud vägistamisest

kellelegi rääkima. X5 ähvardas süüdistatav tervisekahjustuse tekitamisega ja X3 tapmisega.

2(8)

1-16-7179

1.4.

KarS § 186 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt pakkus A. Demtšihhin X1-le

suitsetamiseks narkootilist ainet marihuaanat ning KarS § 179 lg 1 järgi esitatud süüdistuse

kohaselt saatis A. Demtšihhin suhtlusportaali vahendusel X1-le kaks pornograafilise sisuga

videot.

1. Viru Maakohtu 27. mai 2017. a otsusega mõisteti A. Demtšihhin KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi

esitatud süüdistuses õigeks ja tunnistati KarS § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi 12. juulil 2015 X1

vägistamises. Samuti mõistis maakohus A. Demtšihhini süüdi KarS § 121 lg 2 pde 2 ja 3, § 120

lg 1, § 179 lg 1 ja § 186 lg 1 järgi ning mõistis talle liitkaristuseks seitse aastat vangistust.

Kohtuotsuse peamised motiivid on järgmised.

1.1.

A. Demtšihhini süü X1 vägistamises on tõendatud. Süüdistatava ennastõigustavad ütlused

luges maakohus ebausaldusväärseks, kuna need olid vastuolulised ja ebaloogilised. KarS § 141

objektiivse koosseisu tõendatus sõltub valdavas osas X1 kohtueelses menetluses antud ütluste

usaldusväärsusest, kuna kohtuistungil keeldus kannatanu osaliselt ütluste andmisest.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 288 lg 10 järgi on katkestatud ristküsitlusel saadud

ütlused tõendiks ainult poolte nõusolekul. Käesolevas asjas ei nõustunud süüdistatava kaitsja

katkestatud ristküsitlusel saadud ütlusi tõendina arvestama. Maakohus avaldas kannatanu

kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel ja luges need usaldusväärseks.

X1 ütluste kohaselt tutvus ta süüdistatavaga mais 2015. Esimene seksuaalvahekord oli tal

süüdistatavaga 12. juulil 2015. Kannatanu seda ei soovinud: ta ütles süüdistatavale ei ning

püüdis süüdistatava haardest lahti rabeleda, kuid see ei õnnestunud. A. Demtšihhin lõi teda

näkku, hoidis käsi kinni ja astus temaga vaginaalsesse vahekorda. Maakohtu hinnangul

kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust muu hulgas tunnistajate ütlused, ekspertiisiaktid

ning kirjavahetus kannatanu ja süüdistatava vahel. Seega luges maakohus X1 vägistamise

12. juulil 2015 tõendatuks.

1.2.

Süüdistuses ette heidetud X1 korduvas vägistamises ajavahemikul 13. juulist 2015 kuni

25. oktoobrini 2015 mõistis maakohus süüdistatava õigeks, kuna ei ole tõendatud, et

seksuaalsuhted olid sel ajavahemikul kannatanu tahte vastased. X1 ütlustega on tõendatud see, et

tol perioodil olid tema ja süüdistatav seksuaalsuhetes, mis kannatanu ütluste kohaselt olid

osaliselt tema tahte vastased, osaliselt toimusid aga tema nõusolekul. Kannatanu ütlused on

selles küsimuses vastuolulised ja on ebaselge, milline oli tema tahe ülejäänud suguühenduste

osas ning kas ja kuidas ta enda tahet väljendas. Maakohtu hinnangul on süüdistus selles

episoodis sedavõrd ebamäärane, et ei võimalda A. Demtšihhinit vaadeldaval perioodil

väidetavalt toimepandud tegudes süüdi tunnistada.

1.3.

Maakohus mõistis A. Demtšihhini õigeks ka X2 vägistamises. Kohtu hinnangul ei olnud

süüdistuses kirjeldatud sundimistegu: kannatanu käte kinnihoidmist ei pidanud maakohus

vägivallaks KarS § 141 mõttes. Käte kinnihoidmine võib põhjustada ebamugavustunnet, kuid

süüdistusaktist ega tõenditest ei nähtu, et see oleks tekitanud kannatanule valu. Süüdistuse

piirest väljumata ei saa kohus analüüsida seda, kas kannatanu enda tahtele allutamise vahendiks

oli tema vastupanuvõimetuse ärakasutamine.

1.4.

KarS § 121 lg 2 pde 2 ja 3 järgi tunnistas maakohus A. Demtšihhini süüdi erinevate

vägivallategude eest: maas lamavale X1-le korduvalt käega näkku löömine, märja rullikeeratud

rätikuga X1 löömine vähemalt 10 korda, vähemalt kolm korda X1 löömine kehasse, vastu õlga

ja pähe ning juustest sikutamine, kurikataolise esemega korduvalt X1 löömine vastu jalgu ja

käsi, X2-le selja tagant tuvastamata kõva esemega pähe löömine ning X3-le korduvalt rusikaga

pähe ja jalaga käte pihta löömine.

3(8)

1-16-7179

1.5.

KarS § 120 lg 1 järgi tunnistas maakohus A. Demtšihhini süüdi X1, X4, X2, X5 ja X3

ähvardamises. Samuti luges maakohus tõendatuks selle, et süüdistatav kallutas X1 vähemalt

kahel korral narkootikumide tarvitamisele ning saatis talle 7. septembril 2015 suhtlusportaali

kaudu kaks pornograafilise sisuga videot.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Demtšihhini kaitsja Silvi Erro, kes taotles

süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist Viru Maakohtule uueks

arutamiseks.

3. Apellatsiooni esitas ka prokurör, kes taotles A. Demtšihhini süüditunnistamist X2 vägistamises

ja seetõttu karistuse suurendamist. Prokurör ei nõustunud maakohtu etteheidetega süüdistusele.

Kannatanu kätest kinnihoidmine on vägivaldne tegu ning vägivallaga KarS § 141 tähenduses on

võrdsustatud olukord, kus süüdlane kasutab ära kannatanu seisundit, milles ta ei ole võimeline

vastupanu osutama.

4. Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2017. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Demtšihhini

süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja liitkaristuse mõistmises, A. Demtšihhin tunnistati

süüdi KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning teda karistati kokku vangistusega üheksa aastat.

Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava kaitsja apellatsioon jäi rahuldamata ja

prokuröri kaebus rahuldati osaliselt.

4.1.

Ringkonnakohus leidis, et A. Demtšihhin tuleb X2 vägistamises süüdi mõista ja sel põhjusel

tuleb tema karistust suurendada. Kohus möönis, et süüdistuses ei ole otsesõnu ette heidetud X2

vägistamist, kasutades ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama.

Samas on süüdistuses kirjeldatud kannatanu vastutegevust süüdistatavale ja A. Demtšihhini

tegevust kannatanu vastupanu mahasurumisel. Seega kajastuvad süüdistuse tekstis faktilised

asjaolud, millele tuginevalt on võimalik hinnata, kas süüdistatav kasutas ära kannatanu seisundit,

milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, ilma et kohus väljuks süüdistuse piirest.

4.2.

Kuna kõnesolevale teole uue õigusliku hinnangu andmist on taotletud prokuröri

apellatsioonis, oli süüdistataval ja kaitsjal võimalus esitada prokuröri apellatsioonis toodud

õiguskäsitlusele oma vastuväiteid. Ringkonnakohtus süüdistatava teo õiguslik

ümberkvalifitseerimine ei tule seega kohtumenetluse pooltele üllatuslikult.

4.3.

X2 ütluste järgi kohtus ta tänaval juhuslikult A. Demtšihhini ja tema sõbraga. Süüdistatav

kutsus kannatanu enda korterisse, kus süüdistatav hakkas talle „ligi ajama“. Kannatanu rabeles

A. Demtšihhinile vastu ja palus end rahule jätta, kuid süüdistatav jätkas oma tegevust. X2 sõnul

püüdis ta süüdistatavat endast kätega eemale lükata, aga see ei õnnestunud. A. Demtšihhin tema

vastuväidetele ja rabelemisele tähelepanu ei pööranud. Kohus luges kannatanu ütlused

usaldusväärseks ja süüdistatava ennastõigustavad ütlused ebausaldusväärseks. Ringkonnakohtu

hinnangul kasutas A. Demtšihhin X2-ga suguühendusse astumiseks ära kannatanu seisundit,

milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama. Suguühendus toimus kannatanu tahte vastaselt

ja viimane väljendas selgelt enda soovimatust vahekorda astuda. Süüdistatav kasutas

vägistamisteo toimepanemisel ära eelkõige teadmist, et ta on kannatanust füüsiliselt tugevam

ning kannatanu ei suuda talle piisavat vastupanu osutada. Samuti arvestas A. Demtšihhin sellega,

et X2-l ei olnud võimalik kelleltki abi saada.

4.4.

Kaitsja apellatsioonis maakohtule tehtud etteheidetega ringkonnakohus ei nõustunud ja jättis

süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni rahuldamata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4(8)

1-16-7179

1. Tartu Ringkonnakohtu otsuse kasseeris A. Demtšihhini kaitsja vandeadvokaat Vladimir

Sadekov, kes taotleb süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt karistuse vähendamist või

asja uueks arutamiseks saatmist, põhjendades seda järgmiselt.

1.1.

Maakohus arvas ebaõigesti X1 kohtueelses menetluses antud ütlused tõendikogumi hulka.

Kannatanu keeldumine ütluste andmisest ei olnud kategooriline, vaid piirdus üksnes

kohtuistungi toimumise ühel päeval ütluste andmisest keeldumisega. Maakohus oleks saanud

kannatanu ütlused avaldada KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel, see eeldanuks aga kannatanu

terviseseisundi hindamist erialaspetsialisti poolt. Kannatanu kohtueelses menetluses antud

ütluste avaldamisega rikuti süüdistatava kaitseõigust, kuna kaitsja ei saanud kannatanut

küsitleda. KrMS § 291 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud, kuna kannatanut ei

hoiatatud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt valeütluste andmise eest.

1.2.

A. Demtšihhinile esitatud süüdistus on tõendamata ning seega on maa- ja ringkonnakohtu

otsus põhjendamatu ja ebaseaduslik. Kohtud ei arvestanud, et süüdistatav ja kannatanu X1 olid

lähisuhtes. X1 vägistamine ei ole eluliselt usutav, kuna kannatanu tuli ise süüdistatava elukohta.

Samuti ei ole X1 ähvardamine A. Demtšihhinile süükspandav, kuna tegu oli süüdistatava ja

kannatanu vahelise tavalise kõnepruugiga, mida kannatanu ei saanud tõsiselt võtta.

Ringkonnakohus oleks pidanud tõendina vastu võtma kaitsja esitatud A. Demtšihhini ja X1

kirjavahetuse, milles kannatanu kinnitab, et teda vägistas kolmas isik. Kaitsja ei saanud

kirjavahetust varem, s.o maakohtus, tõendina esitada, kuna sai selle olemasolust teada hiljem.

1.3.

Alaealisena teod toime pannud süüdistatavale mõistetud karistus on liiga karm.

A. Demtšihhin on kriminaalkorras karistamata ja kannatanud olid tema eakaaslased.

2. Prokuratuur kaitsja kassatsioonile ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

3. Riigikohus võtab esmalt seisukoha alaealise kannatanu X1 kohtueelses menetluses antud ütluste

kohtumenetluses avaldamise õiguspärasuse kohta (I) ning selgitab seejärel, miks tuleb

süüdistatav osas talle süüks pandud tegudes õigeks mõista (II). Viimaks käsitleb kolleegium teisi

kassatsioonis esitatud väiteid ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (III).

(I)

4. X1 ülekuulamine kohtus algas 13. jaanuaril 2017 prokuröri küsimustele vastamisega.

Kohtuistung jätkus 20. jaanuaril 2017, mil kannatanu keeldus edasiste ütluste andmisest, tema

ristküsitlemine jäi pooleli ja süüdistatava kaitsja ei saanud kannatanule küsimusi esitada.

Kannatanu ema ja lastekaitsetöötaja selgitasid, et ülekuulamine on lapsele liigselt koormav ja

tema vaimsest seisundist tulenevalt välistatud. Maakohus leidis, et kannatanu varasemaid

ristküsitluse käigus antud ütlusi ei saa kasutada, kuna süüdistatava kaitsja sellega ei nõustunud

(KrMS § 288 lg 10). Prokurör taotles seejärel KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel kannatanu kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamist, millega kohus nõustus. Kohtu hinnangul olid täidetud

KrMS § 291 lgs 3 sätestatud eeldused kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütluste

vastuvõtmiseks.

5. KrMS § 291 lg 1 p 2 järgi võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel tunnistaja varem antud

ütlused tõendina vastu võtta, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast.

Tulenevalt KrMS § 37 lgst 3 kohaldub KrMS § 291 lg 1 ps 2 sätestatu ka kannatanu ütlustele.

KrMS § 291 lg 3 kohaselt võib sellisel juhul erandina vastu võtta isiku varasemad

5(8)

1-16-7179

deponeerimata ütlused, kui on täidetud kolm tingimust: ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja

isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste

tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning

tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid.

6. KrMS § 291 lgs 3 sätestatud deponeerimata ütluste kohtumenetluses avaldamise eeldused olid

praeguses asjas täidetud: X1 ütlused tõendavad kriminaalasjas olulisi asjaolusid ning

vastaspoolel oli küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Riigikohus on

selgitanud, et KrMS § 291 lg 3 p 3 ei eelda küsitlemisvõimalust (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3118912, p 18). Samuti hindas

maakohus KrMS § 291 lg 3 ps 1 kehtestatud nõuet ning leidis, et ütluste andmise asjaolud ja

tunnistaja isik on usaldusväärsed. Kohtupraktikas on leitud, et KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis ei

hinnata mitte ütluste sisu, vaid üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel

etapil ei nõuta ütluste usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks

esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses (viidatud otsus asjas nr 3118912, pd 15 ja 16).

Järelikult oli X1 kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütluste tõendina vastuvõtmine

KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel lubatav.

7. Kaitsja väide, et kannatanu ütluste kohtumenetluses avaldamise õiguslik alus pidanuks olema

KrMS § 291 lg 1 p 3, eeltoodud järeldust ei muuda. Ka sel alusel ütluste tõendina vastuvõtmise

üle otsustamisel peab kohus hindama KrMS § 291 lgs 3 sätestatud eelduste täidetust. Samuti

võib kannatanu ütluste andmisest keelduda pärast seda, kui erialaspetsialist asub seisukohale, et

ta on oma terviseseisundist sõltumata võimeline ütlusi andma. Kui kannatanu keeldub ütluste

andmisest, ei saa kohus teda selleks sundida (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri

2014. a otsus asjas nr 3119014, p 52). Ainetud on kassatsioonis esitatud väited selle kohta, et

kannatanu keeldus ütluste andmisest üksnes ühel päeval ning teda ei hoiatatud ütluste andmisest

keeldumise eest. Kohtuistungi protokollist nähtub selgelt, et maakohus selgitas kannatanule

korduvalt ütluste andmise kohustuslikkust ning kannatanu väitis, et ta ei saa edaspidi ütlusi anda.

(II)

8. Kolleegium on selgitanud, et ka olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 tingimused on

täidetud, võib avaldatud ütluste kasutamise otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lgs 3 sisalduv

reegel. Selle kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku

ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend

tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja

lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad

muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida

rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad

on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks,

millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda

muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (vt viidatud

otsus asjas nr 3118912, pd 19 ja 20). Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka

näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme

asjaolude kohta tõend teavet annab (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2013. a otsus

asjas nr 3114113, p 10).

9. A. Demtšihhini süüditunnistamine X1 vägistamises rajaneb peamiselt kannatanu kohtueelses

menetluses antud ja kohtus avaldatud ütlustel, kusjuures süüdistataval ning tema kaitsjal ei olnud

võimalik kannatanut küsitleda. Ka maakohus on möönnud, et A. Demtšihhini süü tuvastamine

6(8)

1-16-7179

X1 vägistamises sõltub valdavas ulatuses kannatanu ütlustest (maakohtu otsuse lk 10). X1

ütluste usaldusväärsuse hindamisel on maakohus mh viidanud ka tunnistajate ütlustele, mille

kohaselt toimusid kannatanu ja süüdistatava vahel kannatanu tahte vastased suguühendused

(maakohtu otsuse lk 13–15). Samas ei saa tunnistajate ütlusi kasutada iseseisva tõendina selle

kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Kuna kohtuliku

arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole alust tugineda

sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3117315, p 11).

10. Samuti on maakohus tunnistanud A. Demtšihhini süüdi X1 peksmises kurikataolise esemega

2015. a oktoobris ja X1 kallutamises narkootilise aine ebaseaduslikule tarvitamisele 2015. a

suvel peamiselt vaid X1 kohtueelses menetluses antud ütluste põhjal. Tunnistades

A. Demtšihhini süüdi X1 vägistamises, korduvalt kurikataolise esemega peksmises ja

narkootilise aine ebaseaduslikule tarvitamisele kallutamises, rikkus maakohus seega

KrMS § 15 lg 3 nõudeid, kuna tugines süüditunnistamisel valdavas osas X1 kohtueelses

menetluses antud ütlustele. Ringkonnakohus jättis need rikkumised aga tähelepanuta. Kuna

kriminaalasjas ei ole kogutud nende tegude kohta piisaval hulgal muid tõendeid, teeb Riigikohus

KrMS § 361 lg 1 p 7 alusel uue otsuse ja mõistab A. Demtšihhini X1 vägistamises, kurikataolise

esemega peksmises ja narkootilise aine ebaseaduslikule tarvitamisele kallutamises tõendamatuse

tõttu õigeks. Kuivõrd KarS § 141 lg 2 p 6 objektiivne koosseis eeldab seksuaalse

enesemääramise vastase teo korduvat toimepanemist, tuleb A. Demtšihhini käitumine X2

vägistamisel kvalifitseerida KarS § 141 lg 2 p 1 järgi.

(III)

11. Kassatsioonis on kaitsja viidanud ringkonnakohtule esitatud kaebusele, soovides

kassatsioonimenetluses tugineda ühtlasi kõigile apellatsioonis esitatud argumentidele.

KrMS § 3602 lg 1 järgi vaadatakse kriminaalasi Riigikohtus läbi kassatsiooni piires ning

apellatsioonis esitatud väidete osas kolleegium seisukohta ei võta. Muud, peamiselt tõendite

hindamist puudutavad kassaatori väited maa- ega ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei

anna. KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.

Kassatsioonimenetluses on võimalik anda üksnes hinnang sellele, kas kohtud on tõendite

hindamisel järginud menetluskorda ja senist kohtupraktikat ning oma seisukohti nõuetekohaselt

põhjendanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus asjas nr 311508,

p 12.1).

12. Praeguses asjas on kohtud veenvalt ja loogiliselt enda seisukohti põhistanud. Maakohtu otsuses

sisaldub põhjalik tõendite analüüs. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning tõendeid

ei ole hinnatud meelevaldselt. Kaitsja väide, et esitatud süüdistused ei ole eluliselt usutavad,

maakohtu argumentatsiooni ei kummuta. Ringkonnakohus on maakohtu järeldustega valdavas

ulatuses nõustunud. Riigikohus ei pea KrMS § 363 lg 4 pst 1 tulenevalt vajalikuks

ringkonnakohtu seisukohti korrata.

13. Ringkonnakohus ei eksinud apellatsioonis tõendina esitatud süüdistatava ja kannatanu vahelise

kirjavahetuse tõendikogumi hulka arvamata jätmisel. Tuginedes KrMS § 321 lgle 6 ja

§ 2861 lg 2 ple 2, pidas kohus kirjavahetust õigustatult lubamatuks, kuna seda ei esitatud varem

ning puudusid mõjuvad põhjused, mille tõttu ei saanud kirjavahetust maakohtule esitada.

14. A. Demtšihhini osalise õigeksmõistmise ja vägistamise kvalifikatsiooni muutmise tõttu mõistab

Riigikohus süüdistatavale uue karistuse. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku

süü, samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust

7(8)

1-16-7179

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Sellest sättest lähtudes märgib kolleegium järgmist.

15. Riigikohus nõustub maakohtu otsuses sisalduvate põhjendustega, milles käsitletakse

A. Demtšihhinile mõistetava karistuse liiki. Samuti jagab kolleegium kohtute neid seisukohti,

mis puudutavad A. Demtšihhini süü suurust, arvestades tegude toimepanemise asjaolusid ja tema

isikut. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ei saa süüdistatavat karistuse kandmisest

tingimisi vabastada. Ka Riigikohus peab vangistuse kohaldamist põhjendatuks, sõltumata

osalisest õigeksmõistmisest. Seda järeldust ei kummuta kassatsioonis esitatud argumendid

karistuse liigse karmuse kohta. Maa- ja ringkonnakohus on karistuse mõistmist ammendavalt

põhjendanud ja kolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.

16. Kuna Riigikohus mõistab A. Demtšihhini õigeks X1 vägistamises, kurikataolise esemega

löömises ja narkootilise aine ebaseaduslikule tarvitamisele kallutamises, tuleb maa- ja

ringkonnakohtu otsused tühistada ka nende tegude eest karistamises. Kolleegium mõistab

KarS § 141 lg 2 p 1 järgi A. Demtšihhinile karistuse X2 vägistamise eest. KarS § 141 lg 2 p 1

näeb ette karistusena kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. Arvestades A. Demtšihhini isikut, sh

tema varasemat elukäiku, toimepandud tegu ning karistuse üldpreventiivset mõju, mõistab

kolleegium talle KarS § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks 6 aastat 6 kuud vangistust. Ühes kehalises

väärkohtlemises (X1 kurikataolise esemega peksmine) õigeksmõistmine ei vähenda kolleegiumi

hinnangul A. Demtšihhini süüd sedavõrd suurel määral, et tingiks talle KarS § 121 lg 2 pde 2 ja

3 järgi mõistetud karistuse vähendamise. Muutmata jääb ka maakohtu otsus mõista

A. Demtšihhinile KarS § 120 lg 1 alusel karistuseks 8 kuud vangistust ja KarS § 179 lg 1 alusel

6 kuud vangistust. Eelnevast tulenevalt mõistab Riigikohus A. Demtšihhinile KarS § 141 lg 2

p 1, § 121 lg 2 pde 2 ja 3, § 120 lg 1 ning § 179 lg 1 järgi liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 6 aastat 10 kuud vangistust.

17. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 362 pdest 1 ja 2 ning § 361 lg 1 pst 7, tühistab

Riigikohus Viru Maakohtu 27. mai 2017. a ja Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2017. a

otsuse A. Demtšihhini süüditunnistamises ja karistamises X1 vägistamises KarS § 141 lg 2 p 1

järgi, X1 kurikataolise esemega löömises KarS § 121 lg 2 pde 2 ja 3 järgi ning X1 narkootilise

aine ebaseaduslikule tarvitamisele kallutamises KarS § 186 lg 1 järgi, samuti KarS § 64 lg 1

alusel liitkaristuse mõistmises. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega

A. Demtšihhin tunnistati süüdi KarS § 141 lg 2 p 6 järgi ning teda karistati KarS § 141 lg 2

pde 1 ja 6 järgi X2 vägistamise eest. Tühistatud osas teeb Riigikohus uue otsuse, millega

mõistab A. Demtšihhini õigeks süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi X1 vägistamises,

KarS § 121 lg 2 pde 2 ja 3 järgi X1 löömises kurikataolise esemega, KarS § 141 lg 2 p 6 ning

KarS § 186 lg 1 järgi. Kolleegium mõistab A. Demtšihhinile KarS § 141 lg 2 p 1,

§ 121 lg 2 pde 2 ja 3, § 120 lg 1 ning § 179 lg 1 järgi liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 6 aastat ja 10 kuud vangistust. Muus osas jäävad

maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

Saale Laos, Hannes Kiris, Lea Kivi

8(8)