2-13-16075/100 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaie Almere ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15. juuni 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-16075

Tsiviilasi

XX hagi Osaühingu M ja YY vastu solidaarselt kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 20. novembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu M ja YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

16 400 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Jüri Asari

Kostjad (apellandid): Osaühing M (registrikood

XXXXXXXX) ja YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 28. mail 2018, millel osalesid kostja YY,

poolte lepingulised esindajad ja ekspert dr AR

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 20. novembri 2017 otsus tühistada osas, millega hagi rahuldati

varalise kahju summat 8 386,21 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi 7 513,79 euro saamiseks

rahuldamata ja menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.

2. Täiendada sama otsuse resolutsiooni punkti 2 otsustusega, et kostjatelt mõistetakse

välja kahjuhüvitis solidaarselt, ning jätta sellest välja arvude kordamine sõnaliselt.

3. Ülejäänud osas jätta sama otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta ja täiendada

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendavas osas märgitule.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. XX hagi Osaühingu M ja YY vastu solidaarselt kahju hüvitamiseks rahuldada

osaliselt.

2. Mõista kostjatelt Osaühingult M ja YY-lt solidaarselt välja hageja XX kasuks

varalise kahju hüvitis 8 386,21 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot. Hagi

varalise kahju hüvitise 7 513,79 eurot saamiseks jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

2 (11)

4. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja hüvitatavaid menetluskulusid

rahaliselt kindlaks määrata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 11. aprillil 2013 Harju maakohtule hagi Osaühingu M (kostja I) vastu

varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Maakohus kaasas 5. märtsi 2014 määrusega

menetlusse YY (kostja II, koos edaspidi „kostjad“).

Pärast hagi korduvat täpsustamist palus hageja varalise kahjuna kostjatelt solidaarselt välja

mõista 15 900 eurot (kostjale I tervishoiuteenuse eest tasutud 6 958 eurot ning uue töö ja

kostjate teostatud töö maksumuste vahe 8 942 eurot), lisaks aga mittevaralise kahjuna õiglase

hüvitise kohtu äranägemisel.

2. Hageja väitel:

-

pöördus ta kostja I hambaravikabineti poole eesmärgiga parandada teise hambaarsti

poolt ebakvaliteetselt tehtud töö, hoida ära hammaste tervise seisundi halvenemine või

haiguse ägenemine, taastada tervis ja saavutada esteetiline tulemus. Kostja I oli nõus,

et eelmise hambaarsti teostatud töö ei vasta kaasaja nõuetele ja arstiteaduse üldisele

tasemele ja oli teostatud hooletult. Kostja I lubas töö ümber teha ja soovitud tulemuse

saavutada, esitades kirjaliku hinnapakkumise;

-

kostja I oma lubadust ei täitnud. Oma hammaste tervisliku seisundi tuvastamiseks

konsulteeris hageja teiste hambaarstidega, kes hindasid kostja II tehtud töö kaasaja

nõuetele ja arstiteaduse üldisele tasemele mittevastavaks ning hooletult teostatuks;

-

hageja pöördus kostja I poole ettepanekuga tema poolt tasutud 6 958 euro

tagastamiseks. Kostja I raviviga ei tunnistanud, keeldus oma tööd ümber tegemast ja

hageja hambaid lõpuni ravimast, samuti keeldus raha tagastamisest. Hageja kaebustele

reageeris kostja II hageja halvustamise- ja naeruvääristamisega. Lõpuks olid kostjad

nõus esihammaste kroonid eemaldama ja ümber tegema, aga parandamine ei

õnnestunud, vaid olukord halvenes;

-

kostjate kohustuste rikkumine (raviviga) seisneb järgmises:

o enne proteesimist ei ravitud või raviti halvasti põletikulisi hambajuuri, st

proteesid paigaldati väljaravimata hammastele;

o kroonide servad traumeerivad iget põhjustades igemepõletikku, veritsust ja

halba suulehka;

3 (11)

o lekkivad krooniservad võimaldavad hambakaariest ja põletikke põhjustavatel

mikroobidel tungida kroonide alla ja hävitada kroonide all olevad ja seni terved

hambad;

o mikroobide tegevus põhjustab hagejale aja möödudes palju ulatuslikuma ja

kallima ravivajaduse;

o paigast ära on hambumuse tasapind, mis põhjustab hagejal peavalusid ja võib

hiljem põhjustada ka liigesehaigusi;

o esteetiline tulemus ei vasta kaasaja arstiteaduse tasemele ja patsiendi soovidele;

o hambavärv, hambakuju ja esteetiline paigutus ei ole korrektsed;

-

hageja laskis kostja I töö ümber teha AS-is C (edaspidi „C“), mille raviplaanist nähtub,

et oli vaja ravida kaariest ja poolikult ravitud juured, korrigeerida hambumust ning

taastada kliendi esteetiline rahulolu; C-i 27. mai 2013 hinnapakkumuse järgi oli töö

tasu kokku 15 900 eurot;

-

seoses ebakvaliteetse proteesimisteenusega tekkisid hagejal mitmed tervisehädad: halb

enesetunne seoses survetundega põskkoobastes, põskkoopapõletik, palavik, hamba- ja

peavalu, ninaneelu põletik. Hageja immuunsüsteem sai kannatada ja tal oli pidev

nõrkuse seisund. Proteesidega oli söömine takistatud ja samuti olid hagejal hingelised

üleelamised: ebaõnnestus kohtumine välismaal elava meessõbraga, tekkis harjumus

rääkides suud varjata, mis takistab tööd klienditeenindajana. Pidev sisemine üleelamine

ja mure on tekitanud hagejal psüühilise tasakaalutuse (järsud meeleolumuutused,

nutuhood, masendus ning alaväärsus- ja hirmutunne).

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja pöördus kliinikusse kaebusega eelmise proteesija töö suhtes. Kostja I kliinikus

pakuti hagejale järgmisi variante: vahetada külgmiste mälumishammaste kroonid

metallkeraamika vastu ja vahetada ülalõua hammaste frontaalgruppi metallivaba

tsirkoonkeraamika vastu. Koostati raviplaan ja hinnapakkumine;

-

hagejale tehti röntgen, peale kroonide ja sildade maha võtmist selgus vajadus taastada

hambaköndid tihvtkonstruktsioonidega ja teha eelnev juurekanalite ravi (endodontiline

ravi). Suuõõne ülevaatusel tuvastati igeme retsessioon, mille eemaldamiseks tehti

igeme ääre korrektsioon ja seejärel tulevaste proteeside karkasside proov;

-

pärast proteeside karkasside esimest proovi (täppissobitus) selgus, et proteesid istuvad

hermeetiliselt, st õigesti. Külgmiste 4. metallkeraamiliste sildade paigalduse etapp

kulges edukalt, külgsillad kinnitati püsivale tsemendile. Patsient oli tulemusega väga

rahul. Tema arvates oli ainus puudus esihammaste grupi modelleerimine;

-

mõne aja möödudes hakkas hageja avaldama rahulolematust. Hagejale tuli paigaldada

kroone kas ajutisele tsemendile või kinnistamata, kuna neid võeti tihti maha ja taas

pandi peale. Tulemusena hakkas hambakude ajutiste kroonide all halvenema sülje,

mikroobide ja toidujääkidega kontaktide tõttu. Ajutiste kroonide pideva liikumise tõttu

toimus igeme migratsioon;

-

hagejat rahuldav tulemus saavutati poole aasta möödudes. Hageja andis nõusoleku

paigaldada protees püsitsemendile. Kostja II tegi ettepaneku paigaldada protees

ajutisele tsemendile, aga hageja nõudis paigaldamist püsitsemendile. Töö sai tehtud ja

hageja oli väga rahul;

-

hageja tuli 25. augustil 2011 tagasi ja teatas, et talle ei meeldi esihammaste esteetika.

Kostja II selgitas, et valmistöö mahavõtmiseks on vaja see lahti viilida ning sel moel

saavad kannatada väiksed hambaköndid. Hageja andis oma nõusoleku lahti viilimiseks

ning taas algas töö ülemiste esihammaste grupiga. Esimese etapi proov (karkasside

proov) oli edukas, kuid siis hakkas hageja avaldama oma rahulolematust, kusjuures

tema suulised kui ka kirjalikud korduvad märkused olid väga vastuolulised. Hageja

4 (11)

märkuste kõrvaldamine võttis palju aega. Kostja II pöördus hagejale tööd valmistava

hambatehniku poole ning edaspidised külastused toimusid hambatehnilises laboris;

-

hageja tuli kliinikusse kolme kuu möödudes ja ütles, et on kõigega rahul peale väikeste

nüansside, mis hambatehnik lubas kõrvaldada. Kasutades juhust, et kostja II viibis

kongressil välismaal, veenis hageja hambatehnikut ja assistenti tsementeerima

valmistatud hambad püsimaterjalile;

-

mõne aja möödudes tuli hageja kliinikusse ja teatas, et hambad talle ei meeldi ja tema

meelest ei ole need lõpuni pandud. Kostja II selgitas hagejale, et ta riskib jääda üldse

hammasteta, keeldus töö ümbertegemisest ning selgitas, et kolmandat korda hammaste

maha viilimine, st kroonide mahavõtmisega püsialuselt jääb patsient järelejäänud

hambaköntidest ilma ning sellega kaasnevad paratamatud kaotused. Seda parandada on

võimatu ja püsiproteesi asemel peab hageja endale tegema eemaldatava proteesi.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas 20. novembri 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ning mõistis

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 15 900 eurot ja mittevaralise

kahju hüvitise 500 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei

määranud.

4.1. Maakohus tuvastas, et kostjad osutasid hagejale 30. mai 2011 hinnapakkumise alusel

ajavahemikul maist 2011 kuni augustini 2012 hambaravi ja proteesimise teenust ning hageja

maksis selle eest 6 958 eurot.

Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg-le 1, §-le 759 ja §-le 762 ja leidis, et poolte

vahel oli alates 30. maist 2011 sõlmitud suuline tervishoiuteenuse osutamise leping.

Maakohus tugines tunnistajate OK, KJ, MM ütlustele, ekspertiisiaktile ja C-i kirjalikele

tõenditele ning leidis, et kostjad rikkusid VÕS §-s 762 sätestatud kohustust osutada

tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega ja vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele

vastavalt.

Kostjate süü VÕS § 770 lg 1 mõttes on tõendatud sellega, et hagejale tervishoiuteenuse

osutamine oli jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata (eksperthinnag), et osutatud teenus oli

ebakvaliteetne ja hooletu (tunnistaja MM ütlused ja eksperthinnang) ning, et kostja II ei

osutanud proteeside tsementeerimise tööd ise, vaid selle teostas ilma vastava erihariduseta

hambaarsti assistent OK (tunnistaja OK ütlused).

Etteheited hageja käitumisele, mis seisnesid hageja sagedastes visiitides kostja I kliinikusse ja

kliiniku tööd häirisid, samuti asjaolu, et hageja kaebas ka eelmise hambakliiniku hambaarsti

töö peale, ei ole vabandavad asjaolud VÕS § 103 lg 1 mõttes.

Asjas uuritud tõenditega on tõendatud, et lepingu rikkumise ja kahju vahel eksisteerib põhjuslik

seos ehk kostjate osutatud ebakvaliteetse ravi tulemusena tekkis hagejale kahju.

4.2. Hageja tasus teenuste eest kostjatele 6 958 eurot ja tegi kulutusi C-is kostjate mittekohase

töö ümbertegemiseks veel juurde 8 942 eurot. Hageja makstud summasid võib pidada kahjuks,

kuna tasutud summade võrra vähenes hageja vara. Seega on hageja varalise kahju nõue

15 900 euro ulatuses põhjendatud.

4.3. Hageja on mittevaralise kahju nõude aluseks olevat füüsilist valu ja ebamugavuse

talumist tõendanud OÜ M perearstikeskus väljavõttega terviseloost ning tunnistajate MM ja

OK ütlustega.

Kuivõrd kostjate poolt tervishoiuteenuse osutamine põhjustas hagejale pikemaajaliselt valu nii

teenuse osutamise ajal, kui ka pärast selle lõpetamist, hageja tundis ennast halvasti ja häbenes

5 (11)

teiste inimestega suhelda mitteesteetiliste proteeside tõttu ning kostjad ei võtnud hageja kaebusi

arvesse ega korrigeerinud tervishoiuteenuse osutamise käigus teostatud proteesimise tööd

rahuldava tulemuse saavutamiseni, vaid keeldusid selle ümbertegemisest ja kostja I ei

nõustunud probleeme lahendama kohtuvälise kokkuleppega, on hageja mittevaralise kahju

nõue põhjendatud 500 euro ulatuses.

4.4. Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja

uue otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks esimese

astme kohtule. Menetluskulud paluvad kostjad panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks ei vasta eksperdiarvamus seaduses sätestatud nõuetele ja see on lubamatu tõend.

Ekspertiis, mida pooled asjas soovisid ja mida hageja kohtult taotles, pidi olema kohtu-

stomatoloogiline ekspertiis. Selle asemel esitati ühe hambaarsti subjektiivne ja põhistamata

arvamus, mis ei vasta seaduses sätestatud eksperdiarvamusele ja arstlikus ekspertiisipraktikas

kehtivatele nõuetele.

Arvamuses käsitletud kümne foto kohta puuduvad andmed, millal ja kelle käest ekspert need

sai. Maakohus fotosid tõendina vastu ei võtnud ja seadusest tulenevalt puudub eksperdil õigus

ilma kohtu vahenduseta iseseisvalt tõendeid koguda.

Arvamusest ei selgu, millised olid kostja II sooritatud ravivõtted, mis ei olnud kvaliteetsed ja

miks on ekspert arvamusel, et need ei olnud kvaliteetsed.

5.2. Teiseks hindas maakohus tõendeid (tunnistajate ütlused ja C-i kirjalikud tõendid)

valikuselt ning tegi neist ebaõiged järeldused.

Hageja pöördumine MM poole kaebustega (tunneb end proteesidega ebamugavalt, ei taha

suhelda teiste inimestega, igemepõletik) ja küsimusega (kas saab midagi paremaks teha) ei

tõenda kostjate osutatud teenuse ebakvaliteetsust ega hooletust. Maakohus ei põhjendanud,

milles seisnes kostjate hooletus, samuti kas ja kuidas see põhjustas hagejale kahju.

Tunnistaja KJ ütlused on maakohus kontekstist välja rebinud ja teinud neist ebaõiged

järeldused. Tunnistaja töö pidev ümbertegemine ei tõenda kostjate süüd ega vastutust, vaid

seda, et hageja soovidele tuldi igati vastu ning tehti just sellised hambad, millega hageja jäi

rahule. Maakohus jättis tähelepanuta tunnistaja peamised ütlused, mille kohaselt käis hageja

tema juures 10–15 korda ja oli lahkudes alati rahul.

Tunnistaja OK ütlustest ei saa järeldada, et hagejal olid kaebused tehtud töö osas ja töid tehti

korduvalt ringi. Ütlustest saab järeldada, et töid tehti seetõttu ringi, et rahuldada hageja

erinevaid ja muutuvaid soove ning lõpptulemusega oli hageja alati rahul ja kaebusi tal ei olnud.

5.3. Kolmandaks kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 127 lg-d 1 ja 5. Vaidlust ei ole selles,

et hageja tasus kostjatele 6 958 eurot. C-i arvete alusel tasus hageja 9 370,50 eurot. Otsuse

tegemisel lähtus maakohus põhjendamatult C-i hinnapakkumisest. Kohus oleks pidanud

aluseks võtma reaalselt tasutud summa ja kostjatelt välja mõistma varalise kahjuna kokku mitte

enam kui 9 370,50 eurot.

Maakohus ei juhtinud kostjate tähelepanu, et neil tuleb esitada vastuhagi hageja kohustamiseks

tagastama kostjatele nende valmistatud proteesid. Hagi täielik rahuldamine varalise kahju osas

tõi kaasa hageja rikastumise, sest kostjatelt nõutakse kogu raha tagasi, kuid hageja ei pea midagi

tagastama ega hüvitama.

5.4. Neljandaks on hageja mittevaralise kahju nõue põhjendamatu, kuna kostjate osutatud

hambaravi ja proteesimise raviteenuse oli kooskõlas VÕS § 762 nõuetega.

6 (11)

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus tuleb osaliselt tühistada varalise kahju summat

8 386,21 eurot ületavas osas. Ülejäänud osas vajab maakohtu sõnastatud resolutsioon

täpsustamist, aga jääb sisuliselt muutmata. Siiski muudab ja täiendab ringkonnakohus TsMS

§ 657 lg 1 p 2¹ alusel vaidlustatud otsuse põhjendusi. Nii hagi kui ka apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad ise oma menetluskulud mõlemas kohtuastmes.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel saab ringkonnakohus apellatsioon-

kaebuse lahendamisel lähtuda järgmistest asjaoludest:

-

kostjad osutasid hagejale hambaraviteenust 30. maist 2011 kuni augustini 2012 (I kd

tl 12, 110–151); C 21. novembrist 2012 (I kd tl 49) kuni 15. septembrini 2014 (II kd

tl 150) ja N enne kostjate poole pöördumist (2010–2011, I kd tl 160–161);

-

hageja tasus kostjale I hambaraviteenuse eest 6 958 eurot (hinnapakkumine I kd tl 159,

millele lisandub täiendavalt tasutud 55 eurot);

-

kostja II on kvalifitseeritud hambaarst, kes osales hagejale kostja I juures tervishoiu-

teenuse osutamisel ja ta tegutses töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel;

-

C koostas 1. veebruaril 2013 raviplaani ja eelarve ning vormistas 27. mail 2013

hinnapakkumise, mille järgi tuli uuesti ravida hambaid 17, 26, 34, 36, 47; asendada

kroonid ja sillad hammaste 17–26, 34–37 ja 44–48 vahel ning paigaldada uued tihvtid

hammastele 12, 21, 22 (II kd tl 158, I kd tl 68).

9. Hageja nõuab varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja varalise kahju nõue on

sõnastatud koosnevana kahest osast: (a) kostjale I tasutud 6 958 eurot; (b) C-i hinnapakkumise

summa 15 900 eurot ja kostjale I tasutu vahe 8 942 eurot. Sisuliselt nõuab hageja varalise

kahjuna kogu selle summa hüvitamist, mis ta oma väitel pidi tasuma C-ile 27. mai 2013

hinnapakkumise järgi, st 15 900 eurot. Lisaks nõuab hageja mittevaralise kahju hüvitist kohtu

äranägemisel ja maakohus hindas selleks summaks 500 eurot, mida kaebusega ei ole eraldi

vaidlustatud (v.a üldised väited kahju hüvitamise aluste puudumise kohta).

10. Maakohus kvalifitseeris hageja ja kostja I vahelise õigussuhte põhjendatult tervishoiu-

teenuse osutamise lepinguks ning kohaldas asjakohaselt VÕS § 758 jj sätteid. Ringkonnakohus

peab siiski vajalikuks maakohtu õiguslikku käsitlust mõnevõrra täpsustada.

10.1. Kannatanu saab nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju

hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, st lepingu ja VÕS

§ 115 lg 1 alusel, kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse

tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 lg 3 järgi vastutada ka kahju

õigusvastase tekitamise sätete järgi (VÕS § 1043 jj). Seega võib olla olukord, kus kannatanu

saab valida, kas ta nõuab tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamist

tervishoiuteenuse osutamise lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Sellisel

juhul võib kannatanu esitada oma nõuded TsMS § 370 lg 2 järgi alternatiivselt (Riigikohtu

8. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 12). Hageja avaldas ringkonnakohtu

istungil, et hagi on suunatud eelkõige lepingulise kahju hüvitamisele, aga kui see nõue ei ole

mingis osas edukas, siis soovib hageja alternatiivselt ka deliktilise kahju hüvitamist.

10.2. Lepingulisel ja deliktilisel vastutusel rajanevate nõuete eeldused on erinevad (Riigikohtu

20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24).

Kui kostja I rikkus lepingulisi kohustusi, saab hageja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1

järgi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas

kostja I on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise

eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav, kas

7 (11)

hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud

lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku

tagajärjena kostjale I lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske

hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3), ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS

§ 127 lg 4, Riigikohtu 15. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 12).

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks

peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning

teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju,

siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (Riigikohtu

12. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 14).

10.3. Tulenevalt VÕS § 758 lg-st 2 ja § 65 lg-st 2 vastutavad kostjad nii lepingulise kui ka

deliktilise kahju hüvitamise eest solidaarselt.

10.4. VÕS § 770 lg 1 järgi vastutavad kostjad siiski üksnes oma kohustuste süülise rikkumise

eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning hageja teavitamise ja tema nõusoleku saamise

kohustuse rikkumise eest. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab kostjate vastutuse aluseks olevat

asjaolu tõendama hageja, v.a juhul, kui tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt

dokumenteerimata. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidluse korral dokumenteerimise

nõuetekohasuse üle peab tervishoiuteenuse osutaja (käesolevas asjas kostjad) tõendama, et

dokumendid vastavad nende koostamise ajal kehtinud nõuetele. VÕS § 770 lg 4 näeb ette, et

kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja hagejal tekkis terviserike, mida oleks saanud

tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest

tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama hageja.

11. Käesolevas asjas tuleb niisiis esmalt hinnata, kas kostjate osutatud hambaraviteenus on

kohaselt dokumenteeritud. Maakohus jõudis õigele järelduse, et kostjate dokumenteerimine ei

olnud nõuetekohane. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja ei korda

neid, aga täiendab järgmiselt.

11.1. Tervishoiuteenuse

dokumenteerimise

kohustust

reguleerib

tervishoiuteenuste

korraldamise seadus (TTKS) § 4² ja selle lg 2 alusel sotsiaalministri 18. septembri 2008

määrusega nr 56 kehtestatud tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende

dokumentide säilitamise tingimused ja kord (edaspidi „kord“). Korra § 2 näeb ette

dokumenteerimise üldreeglid ning §-d 81–83 sätestavad täpsemad nõuded hambaravikaardile.

Viidatud sätteid tuleb kohaldada teenuse osutamise ajal kehtinud redaktsioonis, st korra § 83

osas enne 1. juulit 2015 kehtinud sõnastuses.

11.2. TTKS § 4² lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel on

kohustuslik kasutada riigi infosüsteemi klassifikaatoreid, loendeid, aadressiandmeid ja tervise

infosüsteemi standardeid. Korra § 2 lg 2 kohaselt peavad kanded ravidokumentatsioonis olema

riigikeelsed (vajadusel ladinakeelsed), korrektsed ja loetavad. Korra § 83 lg 3 nägi enne

1. juulit 2015 kehtinud sõnastuses ette, et hambaravikaardile tuleb kanda üldanamnees,

patsiendi üldine terviseseisund (p 1) ning suu- ja hammaskonna anamnees, suuõõne seisund

(p 2). Vastavalt korra § 83 lg-tele 4–6 tuli hambaravikaarti lisaks teha kanded objektiivse

uuringu, vaatluse, palpatsiooni, ravivajaduse ja hammaste karioloogilise staatuse kohta. Korra

§ 83 lg-s 8 sisaldus loetelu staatusmärkidest, lg-s 9 hambapindade numeratsioonist, lg-s 10

materjalidest ja lg-s 11 proteetika lühenditest, mida tuli hambaravikaardis kasutada. Korra § 83

lg 12 sätestas, et hambaravikaardi päeviku ossa tuli mh kanda diagnoositud haiguse nimetus ja

kood rahvusvahelise haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni

kümnenda väljaande (RHK-10) järgi (p 2), raviplaan (p 3) ja tehtud ravi (p 5).

11.3. Kostjate täidetud ravikaart (I kd tl 156–157) eelmises p-s 11.2 loetletud nõuetele ei vasta.

8 (11)

Ravikaardilt ei nähtu andmeid hageja üldanamneesi, üldise terviseseisundi, suu- ja hammas-

konna anamneesi ega suuõõne seisundi kohta. Ravikaart sisaldab küll kronoloogilisi kandeid

ravitoimingute kohta, mis vähemalt suures osas on loetavad, aga puuduvad kanded objektiivse

uuringu, vaatluse, palpatsiooni, ravivajaduse ja hammaste karioloogilise staatuse kohta. Korra

§ 83 lg-tes 8–11 ette nähtud tähiseid ravikaardis ei kasutatud. RHK-10 järgseid diagnoositud

haigusi ja koode ravikaardile märgitud pole, st kaardi täitmisel ei kasutatud riigi infosüsteemi

klassifikaatoreid, loendeid ja tervise infosüsteemi standardeid. Samuti ei nähtu visiitide

kannetest edasine raviplaan. Kanne 26. augusti 2011 ja osaliselt ka 28. märtsi 2012 visiidi kohta

pole riigikeeles. Kannetes 24. augusti ja 7. oktoobri 2011 visiitide kohta pole märgitud, millist

hammast raviti, aga ka teistes kannetes alates 25. augustist 2011 on hammastele viitavaid

tähistusi kasutatud viisil, mis ei võimalda üheselt aru saada, milliseid hambaid raviti.

Eksperdiarvamusest (III kd tl 96–110) nähtub lisaks, et ravikaardis puudub kanne hammaste

34–37 kroonide eemaldamise vajalikkuse ja diagnoosi kohta, samuti hammaste 12–23

diagnooside ja anamneesi kohta, 24. augusti 2011 kandest jääb ebaselgeks, kuhu asetati

fiibertihvt ja kas (ning milline) hammas oli asümptomaatiline, 28. märtsi 2012 kandest puudub

märge, miks eemaldati 7. oktoobril 2011 teostatud hambakroonid. Ka need on puudused

kostjate teostatud hambaravi dokumenteerimises. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate kaebuse

esimese väitega, et eksperdiarvamus on lubamatu tõend. Kui maakohtu eksperdi määramisel ja

küsitlemisel ka esines menetluslikke rikkumisi, siis kõrvaldas ringkonnakohus need eksperti

hoiatades ja küsitledes.

Tervikuna on kostjate poolt hagejale tervishoiuteenuse osutamine jäetud olulises osas

nõuetekohaselt dokumenteerimata.

11.4. Tulenevalt VÕS § 770 lg-test 1 ja 3 pidanuks kostjad tõendama, et nad ei teinud vähemalt

hooletusest (VÕS § 104 lg 3) diagnoosi- ega ravivigu ning ei rikkunud hageja teavitamise ja

tema nõusoleku saamise kohustusi. Sellekohaseid tõendeid kostjad ei esitanud.

Ekspert järeldas hageja terviseandmeid ja fotosid (II kd tl 143–147 ja 161–166, kordusena

esitatud ka eksperdiarvamuse lisadena III kd tl 100–110) uurides, et enne C-i poole pöördumist

oli hageja hammaste ravis tehtud vigu, sh diagnoosivigu. Maakohus tuvastas lisaks tunnistajate

ütluste ja muude vaidlustatud otsuses viidatud tõendite põhjal õigesti, et osa tervishoiuteenusest

osutas vastava erihariduseta OK (II kd tl 2), kostjate ravi ajal tuli tööd mitu korda ümber teha

ja ümbertegemise vajadus oli olemas ka hiljem, kui hageja pöördus C-i dr MM poole. Neist

asjaoludest järeldas maakohus põhjendatult, et kostjad rikkusid VÕS §-s 762 sätestatud

kohustust osutada tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega ja vähemalt arstiteaduse

üldisele tasemele vastavalt. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja kaebuse teine

väide ei ole põhjendatud. Vaidlustatud otsuse p-s 18 on ekslik viide tõendile I kd tl 79, õige on

I kd tl 49, aga see ei muuda maakohtu põhjenduste valeks.

Lisaks nähtub C-i koostatud analüüsist ja selgitustest (II kd tl 148–149, 167–170), et hageja

hammaste juures esines C-i pöördumise ajal ulatuslik ravivajadus. Kostjate juures ravi

lõppemisest oli selleks ajaks möödunud umbes kolm kuud (2012. aasta augustist novembrini).

Kuna vastutuse aluste puudumise tõendamise koormis oli kostjatele üle läinud ja nad vastavaid

tõendeid ei esitanud, siis tuleb lähtuda sellest, et kostjate ravitud hammaste osas vastutavad nad

ümberravi vajadusest tingitud kahju eest.

12. Kostjate vastu esitatud lepingulise kahju hüvitamise nõude täiendavad eeldused on hagejal

kahju tekkimine, selle hõlmatus rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga, ettenähtavus ja põhjuslik

seos (vt eespool p 10.2 teine lõik).

12.1. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 järgi kuuluvad hüvitamisele

9 (11)

nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Maakohus tuvastas õigesti, et vaatamata hageja

pöördumisele keeldusid kostjad kohtuväliselt kahju hüvitamisest (I kd tl 24, 108)

12.2. Hageja varalise kahjuna tuleb käesoleval juhul VÕS § 128 lg-te 2 ja 3 alusel käsitleda

kulutusi, mis ta tegi hammaste, kroonide ja sildade ümberraviks C-is. Hageja väitel on varalise

kahju suurus 15 900 eurot vastavalt C-i 27. mai 2013 hinnapakkumisele. Maakohus nõustus

selle väitega, aga ringkonnakohus hageja ja maakohtu arusaama ei jaga. Õige on kostjate

kaebuse kolmanda väite esimese osas väljendatud seisukoht, et kui hageja hammaste ümberravi

on praeguseks teostatud ja kõigi C-i raviprotseduuride eest ka arved väljastatud, siis tuleb kahju

ja selle suurust hinnata tegeliku ravi ja sellega seonduva kulu põhjal. Hageja enda väitel ei ole

C-il hageja vastu muid nõudeid, kui arvetes kajastatu.

12.3. Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 128 lg 5 alusel käsitleda hageja füüsilist ja hingelist

valu ja kannatusi, täpsemalt halba enesetunnet, erinevaid valusid, takistusi söömisel ning

hingelisi üleelamisi, millega kaasnes psüühilise tasakaalutus.

12.4. TTKS § 2 lg 1 esimene lause kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus

haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga

leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist

ning taastada tervist. Tervishoiutöötajaks TTKS tähenduses on selle seaduse § 3 lg 1 järgi ka

hambaarst. Hageja nõutav kahjuhüvitis on kooskõlas rikutud kohustuse (ravi käigus patsienti

mitte kahjustada) kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Tegu on ka tüüpilise kahjuga, mis

tervisekahju põhjustamisel peab olema lepingut rikkunud poolele ettenähtav VÕS § 127 lg 3

mõttes (vrd nt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313, p 23).

12.5. Põhjusliku seose (VÕS § 127 lg 4) tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua

non-põhimõtet. Selle kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks,

kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab

kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale

ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks

ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt nt Riigikohtu 6. juuni 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-14655, p 12.1, samuti selles viidatud 8. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-173-12, p 18, ja 8. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19).

13. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus, milline varaline kahju hagejal tekkis ja kas see on

põhjuslikus seoses kostjatele ette heidetava rikkumisega.

13.1. Hammaste ravi kostjate juures kajastab eelkõige ravikaardi väljavõtted (I kd tl 13, 156–

157, kokkuvõte II kd tl 30–31), aga osaliselt ka kostja I poolt hagejale esitatud arved (I kd tl 7,

14–18, 23). Ravi C-is kajastab samuti ravikaardi väljavõtted (I kd tl 20, II kd 150–159).

Viimasel märgitud toimingute kulude kohta esitas hageja C-i arved (I kd tl 19, 48 ja II kd

tl 110–126). Lisaks esitas hageja M OÜ ja H OÜ arveid (II kd tl 174–178).

13.2. Kostjate täidetud ravikaardi ja kostja I arvete põhjal tuvastab ringkonnakohus, et kostjad

ravisid hambaid 13, 14, 16, 17, 21, 22, 23, 37, 44, 48 ning paigaldasid või asendasid sillad ja

kroonid hammastele 34–37, 13–22, 23–26. Ekspert kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kõik

ravikaardis märgitud toimingud on käsitletavad hammaste ravimisena.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et ravikaardis ilmnenud dokumenteerimise puudused

võimaldavad tuvastada hageja kõigi hammaste ravi kostjate juures. Ka ekspert ei osanud

kinnitada, milliseid varem ravitud hambaid raviti lisaks kostjate juures. Kuigi ringkonnakohus

tuvastas eespool p-s 11.3, et 24. augusti ja 7. oktoobri 2011 visiitide kohta pole märgitud,

millist hammast raviti; alates 25. augustist 2011 on hammastele viitavaid tähistusi kasutatud

viisil, mis ei võimalda üheselt aru saada, milliseid hambaid raviti, ning 24. augusti 2011 kandest

jääb ebaselgeks, kuhu asetati fiibertihvt ja kas (ning milline) hammas oli asümptomaatiline, siis

10 (11)

nähtub viidatud kannete sisust, et ravi puudutas selliseid hambaid, mille ravi pidi olema varem

alustatud.

13.3. C-i ravikaardi ja C-i arvete põhjal tuvastab ringkonnakohus, et hagejal tekkis seoses

hammaste raviga C-is kulu kostjate ravitud hammaste ümberravimisel järgmiselt:

-

arve nr 127131 kajastab 12. detsembri 2012 ravitoiminguid (jäljend, analüüs ja

raviplaan) summas 230 eurot, mis on üldine kulu ja koosmõjus teiste C-i ravi-

protseduuridega hinnatav tervikuna hammaste ümberravi vajadusest tingitud kuluna;

-

arve nr 127246 kajastab 17. detsembri 2012 ravitoiminguid (visiit ja röntgen) seoses

hammastega 26, 34–36, 44 ja 46, millest kõiki peale viimase ravisid ka kostjad; kokku

on arve summa 20 eurot, millest protseduuriga hõlmatud hammaste arvu järgi langeb

igale hambale 3,33 eurot ning ümberravi kulu on seega 16,65 eurot ( = 5 × 3,33);

-

arved nr 134060 ja 134226 kajastavad 6. ja 11. juuni 2013 ravitoiminguid (juurekanali

avamine ja sulgemine) seoses hambaga 26 kokku summas 227,50 eurot ( = 112,50 +

115); eksperdi hinnangul seisnes hamba 26 raviviga selles, et kostjad ei tuvastatud

juureravi vajadust, mistõttu ei ole kõnealune kahju hüvitatav põhjusliku seose

puudumise tõttu – ka juhul, kui kostjad oleksid juureravi vajaduse tuvastanud, siis

ikkagi pidanuks hageja kandma vastava ravi kulud;

-

arve nr 134360 kajastab 17. juuni 2013 ravitoiminguid seoses hambaga 26 (tihvt) ja

hambaga 13 (juurekanali avamine ja sulgemine) kokku summas 207 eurot, mis

mõlemad tuleb lugeda ümberravi kuluks;

-

arve nr 134454 kajastab 19. juuni 2013 ravitoiminguid (tihvti eemaldamine) seoses

hambaga 12 summas 85 eurot, mis sarnaselt eelmisega on ümberravi kulu;

-

arve nr 134498 kajastab 21. juuni 2013 ravitoiminguid seoses hammastega 12 ja 13

(tihvtid) kokku summas 207 eurot ning hammastega 21 ja 22 (tuimestus) summas

9 eurot, mis kõik on ümberravi kulud;

-

arve nr 134617 kajastab 27. mai, 27. juuni, 11. juuli ja 20. novembri 2013 ravitoimin-

guid seoses hammastega 11–17 ja 21–26 (ajutised ja keraamilised kroonid) kokku

summas 8000 eurot, millest igale hambale langeb järelikult 615,38 eurot ( = 8000 : 13);

loetletud hammastest ega kroonidest ja sildadest ei olnud kostjad ravinud hammast 15,

aga ülejäänud osas, st summas 7 384,56 eurot ( = 12 × 615,38) on see ümberravi kulu;

-

arve nr 137799 kajastab 19. novembri 2013 ravitoiminguid (visiit ja röntgen) seoses

hambaga 35 kokku summas 27 eurot, mis on ümberravi kulu;

-

arved nr 137952, 138841 ja 138866 kajastavad vastavalt 25. novembri, 27. detsembri

ja 30. detsembri 2013 ravitoiminguid (juureravi, visiit ja tihvt) seoses hambaga 48

kokku summas 220 eurot ( = 45 + 15 + 160), mis kõik on ümberravi kulu;

-

arved nr 137898 ja 147447 kajastavad 22. novembri 2013 ja 27. augusti 2014 ravi-

toiminguid seoses hambaga 18 kokku summas 118 eurot ( = 63 + 55), mis ei oma

puutumust ümberraviga, sest nimetatud hammast kostjad ei ravinud;

-

arvest nr 147972 summas 20 eurot ei ole võimalik aru saada, millise hambaga

seonduvaid toiminguid see kajastab.

13.4. Kahjuna ei ole käsitatavad ülejäänud protseduurid, mis nähtuvad C-i ravikaardist, sest

nende eest ei ole C hagejalt tasu nõudnud. Siinjuures ei ole asjakohased M OÜ ja H OÜ arved,

sest need on väljastanud teised raviasutused ning nende kuupäev on oluliselt hilisem

raviperioodist C-is. Samas ei anna kahjuhüvitise vähendamiseks alust kaebuse kolmanda väite

teine osa, mille kohaselt kostjad on nõudnud hagejalt nende valmistatud proteeside tagastamist.

Kostjad ei ole teinud menetluslikku tasaarvestust hageja nõudega ja maakohus ei pidanud

vastuhagi esitamise õigust eraldi selgitama.

11 (11)

13.5. Võttes kokku eelmistes p-des 13.3 ja 13.4 märgitu, selgub, et kostjatel tuleb hagejale

hüvitada hammaste ümberravi eest 8 386,21 eurot (= 230 + 16,65 + 207 + 85 + 216 + 7384,56

+ 27 + 45 + 15 + 160). Hüvitamisele ei kuulu C-i arvete kogusummast (9 370,50 eurot)

ülejäänud osa (984,29 eurot), sest hambaid 15, 18 ja 46 kostjad ei ravinud, hamba 26 juureravi

ei olnud kostjate rikkumisega põhjuslikus seoses ja 20 euro osas ei olnud võimaliku kulu sisu

tuvastada. Samuti ei kuulu hüvitamisele ülejäänud vahe hinnapakkumisega 6 529,50 eurot

( = 15900 – 9370,50), sest selles osas ei ole kahju tekkimine tõendatud (vt eespool p 12.2).

14. Hageja mittevaralise kahju nõude lahendas maakohus õigesti ja selles osas ringkonnakohus

maakohtu põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus käsitles eespool p-des 10–12 kostjate

vastutuse aluseid, mistõttu kaebuse neljas väide pole põhjendatud.

15. Hagi rahuldamise ulatust ei mõjuta kostjate võimalik alternatiivne deliktiline vastutus.

Esimese alternatiivina esitatud lepingulise kahju hüvitamise nõue jääb osaliselt rahuldamata

kahju tuvastamata jätmise ja põhjusliku seoses puudumise tõttu. Mõlemad on ka deliktilise

kahju hüvitamise eeldused (vt eespool p 10.2 kolmas lõik).

16. Kokkuvõtvalt tuleb hagi rahuldada osaliselt. Varalise kahju hüvitamiseks peavad kostjad

solidaarselt tasuma 8 386,21 eurot ja samast nõudest jääb rahuldamata 7 513,79 eurot

( = 984,29 + 6529,50). Mittevaralise kahju hüvitiseks tuleb maksta 500 eurot. Kuna maakohus

rahuldas hagi tervikuna, siis muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni osas,

milles maakohus hagi põhjendamatult rahuldas.

Lisaks täpsustab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni sõnastust. Kostjad vastutavad nii varalise

kui ka mittevaralise kahju hüvitamise eest solidaarselt (vt eespool p 10.3). Maakohus lähtus

sellest ka hagi rahuldamisel ja märkis seda resolutsiooni p-s 1, aga vastavat sõna ei ole enam

vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2. Samas tuleb resolutsioonist jätta välja numbrite

taasesitamine sõnaliselt.

17. Hagi ja kaebuse osalise rahuldamise tõttu kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 alusel ise oma

menetluskulud.

Hageja varalise kahju nõudest rahuldab ringkonnakohus 52,7% ( = 8386,21 : 15900).

Mittevaralise kahju nõude suuruse jättis hageja kohtu hinnata ja vastava summa üle ei ole

pooltel praeguseks ka vaidlust. Tervikuna on hagi rahuldamise ulatus selline, mis õigustab

kulude poolte endi kanda jätmist.

Kostjate 31. mai 2018 taotluse ekspertiisitasu ettemakse tagastamiseks lahendab ringkonna-

kohus täna eraldi määrusega.

Tulenevalt menetluskulude jaotusest, pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Kaie Almere

Ulvi Loonurm