2-17-19452/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja

koht

15. juuni 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-19452

Tsiviilasi

Osaühingu Reyna Trade (pankrotis)

pankrotihalduri hagi aktsiaseltsi Saaremaa

Laevakompanii vastu võla väljamõistmiseks.

Hagi läbi vaatamata jätmine

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 19. aprilli 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Osaühingu Reyna Trade (pankrotis) pankrotihalduri

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (määruskaebuse esitaja): Osaühingu Reyna

Trade (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman,

lepingulised esindajad advokaadid Toomas Vaher ja

Neve Uudelt

Kostja: aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii,

lepingulised esindajad advokaadid Ants Mailend ja

Triin Toom

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja 23. aprilli 2018 ja 21. mai 2018 taotlused

täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 19. aprilli 2018 määruse resolutsioon jätta muutmata,

aga täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva

jooksul

alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb

tasuda kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

MENETLUSE KÄIK

1. Osaühingu Reyna Trade (pankrotis, edaspidi „pankrotivõlgnik“)

pankrotihaldur (hageja) esitas 29. detsembril 2017 Harju Maakohtule hagi

aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (kostja) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks.

Hageja väitel:

−

pankrotivõlgnik ja kostja sõlmisid 22. juulil 2009 prahilepingu, mille alusel

andis pankrotivõlgnik kostjale rendile parvlaeva Hiiumaa;

−

vastavalt prahilepingule tuli kostjal pankrotivõlgnikule prahitasuna maksta

11 900 eurot päevas, millele lisandub käibemaks. Pankrotivõlgnik esitas

igakuiselt kostjale arve, kuid kostja jättis osaliselt prahitasud maksmata;

−

pankrotivõlgnikul on 31. märtsi 2017 seisuga kostja vastu sissenõutavaks

muutunud põhinõue summas 4 419 317 eurot, millele lisandub viivis;

−

Harju Maakohus kuulutas 19. detsembril 2017 välja pankrotivõlgniku pankroti

ja nimetas hageja pankrotihalduriks.

2. Kostjal leidis, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata, kuna vaidlus ei allu

maakohtule. Pankrotivõlgniku ja kostja vahel 1. märtsil 2017 sõlmitud

kohustustest vabastamise kokkuleppe kohaselt alluvad kõik lepinguga

seonduvad vaidlused Hamburgi kohtutele Saksamaal. Kui kokkulepe ei kuulu

kohaldamisele, tuleb lähtuda prahilepingust, mille p 35 kohaselt lahendatakse

vaidlused vahekohtumenetlusega asukohaga Tallinnas, ning prahilepingu

osaks olevatest üldtingimustest, mis näeb ette Eesti Kaubandus- ja

Tööstuskoja arbitraažiklausli.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Maakohus jättis 19. aprilli 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi läbi

vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 6 alusel,

kuivõrd pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada.

MÄÄRUSKAEBUS

4. Hageja esitas maakohtu määruste peale määruskaebuse, milles palub

vaidlustatud määruse tühistada ja jätkata asja menetlemist.

Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

−

pankrotihaldur osaleb võlgniku asemel kohtumenetluses poolena ja ei ole

seotud pankrotivõlgniku sõlmitud vahekohtukokkuleppega. Pankrotivaraga

seotud kohtuasju peab saama vaielda siseriiklikult ja üldkohtus;

−

hagil on Harju Maakohtu kohtualluvus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

20. mai 2015 määruse (EL) nr 2015/848 (edaspidi „maksejõuetusmenetluse

määrus“) järgi. Esitatud hagi on otseselt ja tihedalt seotud pankrotivõlgniku

pankrotimenetlusega ning täidetud on maksejõuetusmenetluse määruse art 6

2 (5)

lgs 1 toodud eeldus, mis võimaldab hagi menetleda Eesti kohtul kui kohtul, kes

on võlgniku pankrotimenetluse algatanud. Lisaks käesolevale nõudele esitas

hageja maakohtule ka kohustustest vabastamise kokkulepet puudutava

tagasivõitmise hagi, mille Harju Maakohtu kohtualluvus on TsMS § 98¹ 4

tulenevalt väljaspool kahtlust. Maksejõuetusmenetluse määruse art 6 lg 2

kohaselt on tagasivõitmise hagi kaudu maakohtul kui kostja asukoha maa

territooriumi järgsel kohtul kohtualluvus ka käesoleva hagi menetlemisel;

−

vahekohtukokkulepe on tühine tüüptingimus, kuna sellega võetakse teiselt

lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse

ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist (võlaõigusseaduse § 42 lg 3 p 10).

MENETLUSE EDASINE KÄIK

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja

sellele vastamiseks. Kostja vaidles määruskaebusele vastu.

6. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 9. mai 2018

kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsioon tuleb jätta

TsMS § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata ja

määruskaebus rahuldamata, aga ringkonnakohus täiendab maakohtu

põhjendusi.

8. Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja taotlused täiendavate tõendite

vastuvõtmiseks. Määruskaebusele lisatud 18. aprilli 2018 hagiavaldus ega

21. mail 2018 esitatud nõuete nimekiri ei ole asjakohased tõendid.

Pankrotimenetlusega seotud nõude esitamine üldkohtusse ega

pankrotivõlgniku vastu esitatud nõuete nimekiri ei mõjuta lepingust tuleneva

vaidluse kohtualluvust. Seetõttu jäävad hageja taotlused TsMS § 238 lg 1,

§ 652 lg 4 ja § 659 alusel rahuldamata. Hageja esitatud dokumente ei ole

elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada.

9. Vastuseks kaebusele ja täienduseks maakohtu põhjendustele tuleb märkida

järgmist.

10. Hageja leiab vääralt, et pankrotihaldur ei ole kohtumenetluse poolena

seotud pankrotivõlgniku sõlmitud vahekohtu või kohtualluvuse kokkuleppega.

Pankrotiseaduse § 54¹ lg 1 kohaselt osaleb pankrotihaldur pankrotimenetluses

poolena võlgniku asemel ning halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste

ja kohustuste kandjaks on võlgnik. Seega osaleb pankrotihaldur menetluses

võlgniku õiguste ja kohustustega ning nende õiguste ja kohustuste sisu ei saa

muutuda vaid seetõttu, et võlgniku asemel osaleb menetluses haldur.

Pankrotihalduri jaoks on siduvad nii pankrotivõlgniku poolt sõlmitud

vahekohtukokkulepped kui ka kohtualluvuskokkulepped. Pelgalt asjaolu, et

menetluses osaleb pankrotivõlgniku asemel pankrotihaldur, ei muuda võlgniku poolt

varasemalt sõlmitud kokkuleppeid kehtetuks – võlgniku õiguste sisu pankroti

väljakuulutamise tulemusena ei muutu.

11. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et käesolevas asjas kohalduvad TsMS

§ 98¹ või maksejõuetusmenetluse määruse art 6. Nimetatud sätted

reguleerivad valikulist kohtualluvust.

3 (5)

TsMS § 69 lg 3 kohaselt määratakse valikulise kohtualluvusega kohus, kuhu võib

isiku vastu esitada hagisid ja teha isiku suhtes muid menetlustoiminguid lisaks

üldisele kohtualluvusele. Seega valikulise kohtualluvuse sätteid kohaldades on

võimalik kõrvale kalduda vaid üldise kohtualluvuse sätetest (TsMS 12. ptk). Kuna

kohtualluvuskokkuleppe näol ei ole tegemist üldise kohtualluvusega (TsMS § 104,

mis reguleerib kohtualluvuse kokkulepet, ei asetse üldist kohtualluvust reguleerivas

TsMS 12. ptks), siis ei ole võimalik sellest valikulise kohtualluvuse sätteid kohaldades

kõrvale kalduda.

TsMS § 69 lg 4 kohaselt määratakse erandliku kohtualluvusega kohus, kuhu ainsana

võib tsiviilasja lahendamiseks pöörduda ning kohtualluvuse kokkuleppest valikulise

kohtualluvuse sätetele tuginedes kõrvale kalduda ei saa. Kuivõrd käesoleval juhul on

ühe võimalusena sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe (Hamburgi kohtud), siis ei ole

võimalik kohtualluvust TsMS § 98¹ ega maksejõuetusmenetluse määruse art 6

kohaselt määrata. Kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimisega on välistatud vaidluse

allumine Harju Maakohtule ja vaidlust on võimalik lahendada vaid kokkuleppes

nimetatud kohtus.

Hageja nõude puhul ei ole tegemist pankrotivaraga seotud hagiga TsMS § 98¹ lg 2

mõttes, kuivõrd vaidlus puudutab pankrotivõlgniku tehinguid enne pankroti

väljakuulutamist. Kuigi TsMS § 98¹ lg 2 eesmärgiks on koondada pankrotivaraga

seonduvad vaidlused ühte kohtusse, ei saa seda tõlgendada nii laialt, et

pankrotivaraga seotud hagiks saaks lugeda iga hagi, mille rahuldamine toob kaasa

pankrotivara suuruse muutumise. Seda enam, et TsMS § 98¹ lgs 2 on eraldi

nimetatud tagasivõitmise hagi. Tagasivõitmisega saab erandkorras kujundada

tagantjärele ümber võlgniku maksejõuetuse eelseid õigussuhteid.

Maksejõuetusmenetluse määruse art 6 lg 1 kohaselt on pankroti väljakuulutanud

kohtul õigus menetleda maksejõuetusmenetlusega tihedalt seotud hagisid. Määruse

põhjendus 35 selgitab, et sellisteks hagideks ei ole hagid, mis käsitlevad võlgniku

poolt enne maksejõuetusmenetluse algatamist sõlmitud lepingust tulenevate

kohustuste täitmist.

Hagi esitamiseks Eesti kohtusse ei anna alust ka maksejõuetusmenetluse määruse

art 6 lg 2, mis reguleerib olukorda, kui pankrotihaldur soovib liita

maksejõuetusmenetlusega tihedalt seotud hagi teise hagiga, mis

pankrotimenetlusega ei seondu, mitte vastupidi (ka seda selgitatakse

põhjenduses 35). Viidatud art 6 lg 2 näeb ette, et hagi esitamine on võimalik vaid

selle riigi kohtule, millel on pädevus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

12. detsembri 2012 määruse (EL) nr 1215/2012 kohaselt. Selle määruse art 25 järgi

on hageja nõude lahendamiseks pädev vaid kohus, millele on pooled vastavalt

kohtualluvuskokkuleppele pädevuse andnud.

12. Ebaõige on hageja seisukoht, et vahekohtu kokkulepe on ebamõistlikult

kahjustav tüüptingimus ja seetõttu tühine. Vahekohtu kokkuleppe pooled on

lepingu sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuses ning hageja ei ole esile

toonud ühtegi asjaolu, mis võiks viidata, justkui oleks vahekohtukokkulepe

hagejat mingil põhjusel ebamõistlikult kahjustav.

Tegemist on lepingust tuleneva varalise nõudega, mille puhul on kokkuleppe pooltel

TsMS § 717 lg 1 ja § 718 lg 1 kohaselt õigus sõlmida kokkulepe vaidluse

lahendamiseks vahekohtus. Kui hageja ei saa pöörduda konkreetselt Harju

Maakohtu poole, siis ei tähenda see hageja õiguste kaitseta jäämist ega ole teda ka

ebamõistlikult kahjustav. Vahekohtukokkuleppe sõlmimisel on lepingu poolel võimalik

4 (5)

oma õigusi efektiivselt kaitsta ja pöörduda vaidluse lahendamiseks pädeva ja

neutraalse institutsiooni poole.

Vahekohtu kokkulepe on põhilepingust eraldiseisev kokkulepe, mille tühisusele

tuginemiseks tuleb hagejal esile tuua kokkulepet ja mitte ülejäänud lepingut ja selle

tingimusi puudutavad asjaolud (vt nt Riigikohtu 15. aprilli 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-34-04, p 20). Asjaolu, et lepingu pooled on kokku leppinud vahekohtu asukoha

Tallinnas, ei saanud pankrotivõlgniku kuidagi kahjustada, kuna tema enda asukoht oli

ka Tallinnas.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei pidanud ega saanud üheselt

otsustada, kas vaidlus allub Hamburgi kohtule (st välisriigi kohtule) või Eesti

Kaubandus- ja Tööstuskoja arbitraažikohtule (vahekohtule). Siiski on hagi läbi

vaatamata jätmise menetlusõiguslikud alused erinevad, mis käesolevas asjas

tuleb esitada alternatiivsetena. Kui lähtuda 1. märtsi 2017 kokkuleppest, siis

puudub Eesti kohtutel pädevus rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ja

hagi jääb läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel (vt Riigikohtu

31. märtsi 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 10). Kui aga

prahilepingu üldtingimustest, siis on läbi vaatamata jätmise alus TsMS § 423

lg 1 p 6, millele viitas ka maakohus.

14. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lgst 1 märgib

ringkonnakohus kulude jaotuse mõlemas kohtuastmes. Maakohus ei ole

vaidlustatud määruses määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

Seetõttu toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine

maakohtus TsMS § 174 lgs 4 sätestatud korras, st pärast menetlust lõpetava

määruse jõustumist. Ringkonnakohtu hinnangul on TsMS §-ga 2 kooskõlas

see, et kulude nimekirjade esitamise võimaluse annab maakohus pärast

vaidlustatud määruse jõustumist.

15. TsMS § 427 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud

digitaalselt /

/ allkirjastatud

digitaalselt /

/ allkirjastatud

digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm

5 (5)