2-17-15528/114 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

15. juuni 2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-15528

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu kahju hüvitamiseks. Hagi

menetlusse võtmisest keeldumine

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 12. aprilli 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja taotlus 8. juunil 2018 esitatud dokumentaalsete tõendite

vastuvõtmiseks ja tagastada viidatud tõendid hagejale.

2. Mitte menetleda hageja avaldusi, mis on esitatud pärast määruskaebust, ja

tagastada need hagejale.

3. Harju Maakohtu 12. aprilli 2018 määrus tühistada osas, milles kohus mõistis välja

hagejalt riigituludesse 413,27 eurot ja sellelt summalt viivise.

4. Teha tühistatud osas uus määrus, millega vabastada hageja menetluskulude

riigituludesse tasumise kohustusest.

5. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 12. aprilli 2018 määrus lõppjärelduses

muutmata, kuid täiendada põhjendusi käesoleva määruse punktidega 13 ja 14.

6. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

7. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta hageja kanda. Teiste menetlus-

osaliste puudumise tõttu pole vaja kulusid rahaliselt kindlaks määrata.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada hagi menetlusse võtmisest keeldumise ja menetluskulude jaotuse peale

määruskaebus. Eesti Vabariik võib rahandusministri käskkirjaga määratud asutuse kaudu

esitada määruskaebuse hageja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise

peale. Ülejäänud osas ei ole määrus vaidlustatav.

Määruskaebus esitatakse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Hageja kaebuselt tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline

taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või

2 (6)

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

XX (hageja) esitas 18. oktoobril 2017 Harju Maakohtule venekeelse hagi YY (kostja) vastu

kahju hüvitamiseks. Koos hagiavaldusega esitas hageja riigi õigusabi taotluse. Hageja täiendas

riigi õigusabi taotlust 17. novembril 2017. Lisaks esitas hageja kohtule venekeelseid avaldusi

kuni 19. veebruarini 2018.

Maakohus rahuldas 13. detsembri 2017 määrusega hageja taotluse menetlusabi saamiseks

seoses tõlke kuludega ning vabastas hageja menetlusdokumentide ja kohtulahendi tõlke kulude

kandmisest.

Maakohus rahuldas 19. veebruari 2018 määrusega hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks

ja määras hagejale esindaja riigi arvel kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi

kulud. Ühtlasi märkis maakohus, et seoses riigi õigusabi andmisega ei jätka kohus hageja

võõrkeelsete avalduste tõlkimist eesti keelde, kuna esindaja kaudu on hagejal võimalik esitada

menetlusdokumente eesti keeles.

Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja (edaspidi „esindaja“) esitas 21. märtsil 2018

kohtule seisukoha, mille kohaselt on hageja kahju hüvitamise nõude esitamine kostja vastu

õiguslikult perspektiivitu. Esindaja palus ühtlasi riigi õigusabi osutamine hagejale lõpetada ja

välja mõista riigi õigusabi tasu ja kulu.

Esindaja kohtus isiklikult hagejaga ja selgitas välja, et:

 notari poolt 5. juunil 2008 koostatud ja tõestatud volikirjaga volitas hageja oma

vanaema muu hulgas valitsema, valdama, kasutama ja käsutama hageja igasugust vara,

ükskõik, kus see asub ja millest see koosneb, samuti sõlmima selle vara valitsemise,

kasutamise ja käsutamise suhtes kõiki seadusega lubatud tehinguid;

 hageja vanaema müüs volikirja alusel 31. jaanuaril 2011 ära hagejale kuulunud

korteriomandi Tallinnas, XXX (edaspidi „Suur-Ameerika korter“);

 notari koostatud ja tõestatud lepinguga 23. augustist 2012 kinkis hageja vanaema endale

kuuluva Tallinnas, YYY asuva korteri (edaspidi „Tedre korter“) kostjale;

 hageja on seisukohal, et nimetatud kolm tehingut kahjustavad tema õiguseid. Hageja

leiab, et tehingud korraldati kuritegeliku grupeeringu poolt, 6. oktoobril 2012 tapsid

grupeeringu käsilased hageja vanaema;

 hageja hinnangul on kostja kolme tehingu ja hageja vanaema tapmise tulemusel

ebaseaduslikult omastanud hagejale endale ja temale kui vanaema pärijale kuuluva vara.

Hageja soovib hagiga saada kostjalt omastatud vara eest hüvitist, sh peaks hüvitis

hõlmama YYY korteri turuväärtuse.

Esindaja analüüsis hageja esitatut ning asus seisukohale, et esitatust ei nähtu, et hagejal võiks

olla kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Esindaja tõi välja, et hageja poolt volikirja kohta

esitatud väited ei ole kooskõlas volikirjas märgituga. Volikirjast nähtub, et notar on hagejale

selgitanud õigust nõuda notariaalakti tõlke koostamist, kuid hageja on sellest loobunud; et

volikiri on hagejale notari poolt suuliselt tõlgitud eesti keelest vene keelde ja antud enne

heakskiitmist läbivaatamiseks; et hageja on volikirja läbi vaadanud, heaks kiitnud ja

omakäeliselt alla kirjutanud. Hageja on esindajale kinnitanud, et volikirjal olev nimi ja allkiri

on tema kirjutatud. Seega puudub alus väiteks, et hageja volikirja sisust aru ei saanud.

3 (6)

Volikirjast puudub hageja väidetud tingimus, et hageja nimel tehtud tehingutest tuleb hagejale

teatada ja temalt nõusolekut taotleda. Volikirja kehtivust ei mõjuta asjaolu, et volitus on antud

mh vara osas, mida volikirja koostamise ajal ei olnud olemas. Hageja ei ole esitanud notarile

avalduse volikirja kehtetuks kuulutamiseks. Volikiri kehtis seega eelduslikult kuni vanaema

surmani 6. oktoobril 2012.

Esindaja selgitas täiendavalt, et notari 31. jaanuaril 2011 koostatud ja tõestatud korteriomandi

müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühistamiseks õiguslikud võimalused puuduvad, pealegi

puudub kostjal tehinguga igasugune seos.

Notar on 23. augustil 2012 tõestanud korteriomandi kinkelepingu, korteriomandile isikliku

kasutusõiguse seadmise lepingu, asjaõiguslepingud ning kinnistamisavaldused, mille esemeks

oli hageja vanaema lahusvaraks olnud Tedre korter. Notar kontrollis enne tehingu tegemist

hageja vanaema otsusevõimet ja veendus selle olemasolus. Kinkelepingu esemeks olev

korteriomand jäi lepinguga hageja vanaema otsesesse valdusse ja tema kasuks seati

kinkelepingu esemele eluaegne isiklik kasutusõigus. Kostja kingisaajana võttis endale

kohustuse võimaldada hagejale vanglast vabanemisel elamisõigus kinkelepingu reaalosaks

olevas eluruumis või muus kingisaaja poolt muretsetud vähemalt 1-toalises tavapäraste

mugavustega korteris Tallinnas, kusjuures kommunaalkulud peab kandma hageja.

Kinkelepingut koos hageja vanaema eelneva käitumisega tõlgendades võib järeldada, et tema

tahe oli suunatud sellele, et vältida korteri müüki hageja võlgade katteks, kui ta sureb ja hagejast

saab tema pärija, ning siiski säilitada see või mõni teine samaväärne korter hagejale vanglast

vabanemisel talle eluasemena.

Hageja on esindajale avaldanud, et hageja kuulub vanglast vabanemisel Eestist väljasaatmisele,

kuna tema välismaalase elamisluba on tühistatud. Huvi kaotamine siinse eluaseme vastu ei

mõjuta kinkelepingu kehtivust. Kinkelepingust taganemine võinuks hageja kui vanaema

võimaliku pärija puhul kõne alla tulla, kui oleks tuvastatud, et kostja tahtlikult ja õigusvastaselt

põhjustas hageja vanaema surma või takistas teda kinkelepingust taganemast.

Hageja on esitanud erinevatele õiguskaitseorganitele hulgaliselt kaebusi seoses vanaema

väidetava tapmisega, kuid need kõik on jäänud tagajärjetuks. Tapmise kui karistusseadustikus

ettenähtud kuriteo toimepanemine tuleb tuvastada kriminaalmenetlusseadustikus ettenähtud

korras ja seda ei saa kohus teha tsiviilasja tsiviilkohtumenetluse korras läbi vaadates. Lisaks on

tähtaeg, mille jooksul kinkija pärija võib kinkelepingust lepingust taganeda, piiratud ühe

aastaga alates ajast, mil kinkija sai teada või pidi teada saama oma taganemisõiguse tekkimisest.

Juhul kui kinkija sureb enne nimetatud tähtaja möödumist, on tema pärijal nimetatud õigus

tähtaja ülejäänud osa ulatuses. Seega möödus kinkelepingust taganemise tähtaeg hageja kui

võimaliku pärija jaoks hiljemalt üks aasta pärast vanaema surma, st 6. oktoobril 2013 ning

sellega on kinkelepingust taganemise võimalused hageja jaoks ammendunud.

Vara väidetava omastamise kohta selgub kohtule esitatud dokumentidest ja hageja antud

selgitustest täiendavalt, et hageja vanaema jäi kuni oma surmani elama Tedre korterisse. On

võimalik, et pärast hageja vanaema surma jäi korterisse hageja vanaemale kuulunud kui ka tema

käes hoiul olnud hageja asju, kuid ainuüksi see fakt ei anna alust väita, et need asjad on kostja

omastanud ja asjade väärtus tuleb hagejale rahaliselt hüvitada. Hageja ei ole pärimise küsimuses

notari poole pöördunud. Siiani on välja selgitamata võimaliku pärandvara koosseis, s.o raha ja

esemed, mille väljaandmist hageja võiks vanaema pärijana nõuda. Samuti ei ole hageja kusagil

märkinud, millised tema isiklikud asjad on kostja valduses, miks ta arvab, et neid ei ole võimalik

natuuras välja nõuda ja milline on nende rahaline väärtus, kui ta nõuab nende eest hüvitist.

Hageja avalduse alusel on raha omastamise fakti kontrollitud politsei poolt. Asjaoludest ei

nähtu, et vanaema valduses oleks olnud muud hagejale kuuluvat raha peale Suur-Ameerika

korteri müügisummast vanaema pangakontole kantud summa (14 793,25 eurot). Politsei

kirjalikust vastusest nähtuvalt on politseiametnikud kostjat küsitlenud ja välja selgitanud, et

4 (6)

hageja vanaema andis suulisel kokkuleppel raha kostja vastutavale hoiule kuni hageja vanglast

vabanemiseni. Vanaemal oli volitus hageja varaga seadusega lubatud tehinguid teha.

Kokkulepete olemasolu hagejale kuuluva raha hoidmise ja hageja huvides kasutamise osas

kinnitavad kostja nimelt hageja vangla vabakasutuskontole tehtud igakuised 70 eurosed

ülekanded. Asjaolu, et kostja on hagejale raha alates 2012. aastast vanglaarvele üle kandnud,

on ka hageja ise oma erinevates kaebustes kinnitanud. Esindaja poolt esindatava nimel tehtud

tehingust tekivad õigused ja kohustused vahetult esindatavale. Kui hageja vanaema ja kostja

vahel sõlmitud kokkuleppega oli määratud, et kostjale vastutavale hoiule antud rahast tuleb

hageja vanglaarvele kanda igakuiselt 70 eurot ja järelejääv summa tuleb talle üle anda vanglast

vabanemisel (hageja karistusaeg lõpeb 21. jaanuaril 2019), ja hageja ja kostja omavahel teisiti

kokku ei lepi, siis muutub hageja nõue sissenõutavaks mitte varem kui 21. jaanuaril 2019. Alles

siis, kui kostja määratud tähtpäeval keeldub raha vabatahtlikult välja andmast, võib hageja

pöörduda tema vastu hagiga kohtusse.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus keeldus 12. aprilli 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse

võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel, kuna hagiga ei ole

hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt 413,27 eurot riigituludesse.

Ühtlasi lõpetas maakohus hagejale riigi õigusabi andmise ning määras esindajale töötasuks riigi

õigusabi osutamise eest 600 eurot ja hüvitatavaks tõendite esitamisega seotud kuluks

17,12 eurot riigi arvel.

Maakohus tugines esindaja seisukohale, et hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu.

Nähtuvalt esindaja väljatoodust on kostja olnud ainult ühe tehingu pooleks, mis hageja

hinnangul tema õiguseid rikub, s.o 23. augusti 2012 lepinguga kingisaajaks. Nimetatud lepingu

osapooleks ei olnud aga hageja. Hageja kui pärija tähtaeg kinkelepingust taganemiseks on

möödunud tulenevalt võlaõigusseadus (VÕS) § 270 lg-test 1 ja 2, kuivõrd kinkija (hageja

vanaema) suri 6. oktoobril 2012. Hageja ei ole välja toonud, et ta oleks kinkelepingust

taganenud. Ka muust hageja esitatust ei nähtu, et kostja oleks rikkunud mingeid kohustusi

hageja suhtes, millega seoses võinuks tekkida hagejale kahju, sh, et kostja oleks rikkunud

lepingut hageja korteri müügist saadud raha hoidmiseks.

Maakohus lõpetas hagejale määratud riigi õigusabi andmise riigi õigusabi seaduse (RÕS)

§ 17 lg 1 teise lause ja § 7 lg 1 p 2 alusel, kuna hageja taotles riigi õigusabi õiguse kaitseks,

mida tal ei ole.

Kuivõrd maakohus hagi menetlusse ei võtnud, määras kohus, et menetluskulud, mille osas

hageja sai menetlusabi, tuleb TsMS § 190 lg 4 alusel hagejalt välja mõista riigituludesse.

Hageja menetlusdokumentide tõlkimiseks eesti keelde ja kohtudokumentide tõlkimiseks hageja

jaoks vene keelde kasutas maakohus tõlkebüroo teenust. Maakohus määras tõlkebüroole

makstavaks tasuks 5. jaanuari 2018 määrusega hageja 18. oktoobrist kuni 17. novembrini 2017

esitatud dokumentide tõlkimise eest 174,85 eurot ja 19. veebruari 2018 määrusega hageja

28. detsembrist 2017 kuni 5. jaanuarini 2018 esitatud dokumentide ja 5. jaanuari 2018 määruse

tõlkimise eest 188,42 eurot. Kokku on riigi tõlkekulu 363,27 eurot (= 174,85 + 188,42).

Riigilõivuseadus (RLS) § 59 lg 17 kohaselt hagi tagamise või eeltõendamismenetluse taotluse

esitamisel tasutakse riigilõivu 50 eurot.

Kokku mõistis maakohus hagejalt riigituludesse välja 413,27 eurot (= 363,27 + 50) ja samuti

sellelt summalt viivise.

5 (6)

MÄÄRUSKAEBUS

Hageja esitas maakohtu määruste peale määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja võtta hagi menetlusse. Ühtlasi ei ole hageja nõus sellega, et talt on riigituludesse

välja mõistetud menetluskulud.

Hageja jääb selle juurde, et tal on põhjendatud nõue kostaja vastu, mida kohus peaks menetlema.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse 4. juunil 2018 menetlusse, ei rahuldanud seda ja edastas

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tühistada osas, millega maakohus

mõistis hagejalt välja menetluskulud riigituludesse. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

määruse, millega vabastab hageja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.

Hagi menetlusse võtmisest keeldumise osas jääb vaidlustatud määrus lõppjärelduses muutmata.

Samuti ei anna kaebus alust muuta maakohtu määrust riigi õigusabi lõpetamise osas. Nendes

osades nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid, aga kuid hagi

menetlusse võtmisest keeldumise osas täiendab vaidlustatud määruse põhjendusi käesoleva

määruse p-dega 13 ja 14.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, aga hageja kannab kaebemenetluse kulud.

Hageja esitas 8. juunil 2018 taotluse täiendavate tõendite (vanaema kirjad hagejale

2012. aastal) vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jätab hageja taotluse TsMS § 652 lg 4 alusel

rahuldamata ja tagastab esitatud tõendid hagejale, kuna hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei

saanud kirju esitada maakohtule. Need ei oma määruskaebuse lahendamisel ka tähtsust, sest

maakohus on õigesti lahendanud hagi menetlusse võtmise küsimuse ilma tõendeid uurimata,

samuti ei saa selles menetlusetapis tõendeid uurida ega hinnata ringkonnakohus.

Hageja esitas pärast kaebust täiendavad venekeelsed avaldused (enne käesoleva määruse

allkirjastamist on neid kohtusse saabunud 10., 11. ja 12. juunil 2018). Hageja kordab neis

varasemaid seisukohti ja taotlusi. Viidatud ega ka võimalikke järgnevaid avaldusi

ringkonnakohus TsMS § 331 lg-st 1 juhindudes ei menetle ja tagastab avaldused hagejale, kuna

need esitati peale määruskaebuse esitamiseks määratud tähtaja möödumist.

Maakohus leidis põhjendamatult, et hagi menetlusse võtmata jätmisel tuleb menetluskulud,

mille osas sai hageja menetlusabi, TsMS § 190 lg 4 alusel välja mõista riigituludesse.

TsMS § 190 lg 7 sätestab, et TsMS § 190 lg-tes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus

mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse

tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti

vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.

Puuduvad andmed, et hageja majanduslik seisund oleks oluliselt muutunud võrreldes ajaga, mil

maakohus kontrollis tema võimalusi maksta asjatundliku õigusabi eest või tasuda riigilõivu.

Viimati hindas maakohus 4. juunil 2018 hageja majanduslikku olukorda ja asus seisukohale, et

kuna hageja viibib vanglas ning tal sisuline sissetulek ja väärtuslik vara puudub, ei ole ta

võimeline määruskaebuselt riigilõivu (50 eurot) tasuma.

Ringkonnakohus leiab, et kuna puuduvad andmed hageja majanduslik olukorra paranemise

kohta, esineb mõjuv põhjus hageja vabastamiseks kõigi menetluses tekkinud menetluskulude

riigituludesse tasumise kohustusest.

6 (6)

TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib maakohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui

hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada, st hageja nõue on õiguslikult

perspektiivitu.

Hageja avaldatu järgi on kostja kolme tehingu ja hageja vanaema tapmise tulemusel omandanud

hagejale endale ja temale kui vanaema pärijale kuuluva vara, ja ta soovib nõuda kostjalt viimase

poolt omastatud vara eest hüvitist. Notariaalse esinduslepingu vanaemaga hageja vara

käsutamiseks sõlmis hageja ise ja kostjal ei ole sellesse puutumust; samuti ei olnud kostja

hageja korteri müügilepingu pooleks ega ole seega hageja vara omastanud. Kostja poolt

kinkelepinguga omandatud korter oli mitte hageja, vaid tema vanaema oma. Kinkeleping on

jõus, seda pole üles öeldud ega sellest taganetud.

Seega puudub ka hageja esile toodud asjaolude õigust eeldades hagejal alus nõuda kostjalt kas

lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel või õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi.

Lisaks on hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks TsMS § 371 lg 1 p 9, kuivõrd on

rikutud olulisi hagiavalduse vorminõudeid. Vaatamata sellele, et hagejale määrati riigi õigusabi

korras esindaja, ei ole esitatud eestikeelset hagiavaldust selge hagi eseme ja alusega (TsMS

§ 363 lg 1 p-d 1 ja 2).

Kuigi hageja kritiseerib määruskaebuses talle määratud esindaja toiminguid, siis ei nähtu

kaebusest põhjendusi riigi õigusabi lõpetamise vaidlustamiseks.

Kuigi määruskaebus rahuldatakse kulude riigi kasuks väljamõistmise osas, siis ei muutu

sellest kohtuasja sisuline lõpplahend ja hageja kannab ka kulud ringkonnakohtus. Riigi õigusabi

lõpetamise osas ei ole menetluskulud vastavalt TsMS § 191 lg-le 3 hüvitatavad. Sarnaselt

maakohtuga ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida määruskaebuse ega hagi kohta kostja

seisukohta, mistõttu ei ole asjas teisi menetlusosalisi, kelle kulusid oleks vaja kindlaks määrata.

TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

TsMS § 372 lg 5 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale osas, mis käsitleb

hagi menetlusse võtmisest keeldumist. Samuti saab hageja TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada

kulude jaotust. Eesti Vabariigil on TsMS § 179 lg 3 alusel õigus vaidlustada ringkonnakohtu

määrus selle kohta, et hageja ei pea tasuma maakohtu välja mõistetud summat riigituludesse.

Riigi õigusabi lõpetamine ei ole TsMS § 191 lg 1 viimasest lausest tulenevalt enam teist korda

vaidlustatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm