3-17-1965/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.06.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1965

Haldusasi

R.M. kaebus Tallinna linnalt õigusvastaselt võõrandatud

vara ja maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitise

välja mõistmiseks summas 116 201,44 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja –R.M., esindajad – vandeadvokaadid Maksim Grei-

noman ja Mari-Ann Veiermann

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inken Logberg

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 15.05. 2018

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.M. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.07.2018 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastase võõrandamise ajal kuulusid endisel aadressil Telliskivi tänav 49, 51 ja 53, Tallinn

asunud hoonestatud kinnistud nr 2485, 2849, 2977 ja 2978 võrdsetes mõttelistes osades H. K. ja

K. T.le. Õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamiseks esitasid avaldused 01.10.1991 H. M. S.,

mille Tallinna linn (vastustaja) sai kätte 16.10.1991 ja 06.12.1991 K. G. T., mille vastustaja sai

kätte 10.12.1991. Tagastamise soov kinnitati üle ka H. M. S. 22.02.1995 kirjas vastustajale.

2. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

06.12.1993 otsusega nr 1308 tunnistati Telliskivi tänav 51, Tallinn endistel kinnistutel nr 2485,

2849, 2977 ja 2978 asunud õigusvastaselt võõrandatud ehitised ja 17 076,62 m2 suurune maa

omandireformi objektiks ning õigustatud subjektideks endise omaniku K. T. lapsed K. G. T. ¼

mõttelises osas ja H. M. S. 1/4 mõttelises osas (I kd tl 18).

3. 12.03.2007.a saabus Tallinna Linnakantseleisse H. M. S. päring selle kohta, miks on vastustaja

viivitanud üle 13 aasta Telliskivi tn 51 maa ja hoonete tagastamise või kompenseerimisega, kuigi

06.12.1993 tunnistati samal aadressil olevad maad ja hoonete omandireformi objektiks ning tema

koos vennaga õigustatud subjektideks. H. M. S. viitab korduvatele päringutele ja diskussioonidele

Tallinna Maa-ameti töötaja Ellu Braueriga. Nimetatud päringule vastas Tallinna Maa-Amet

10.04.2007 kirjaga nr 6-8/1012 väites, et menetlus on takerdunud Eesti Vabariigi omandireformi

2(11)

aluste seaduse § 7 lg 3 tõttu, mis tunnistati Riigikohtu üldkogu 12.04.2016.a otsusega kehtetuks

ning et seisuga 10.04.2007 oli kaotanud kehtivuse (I kd tl 19-21).

4. H. M. S. loovutas 02.04.2009 notariaalse lepinguga Telliskivi tänav 51, Tallinn endistel

kinnistutel nr 2485, 2849, 2977 ja 2978 asunud õigusvastaselt võõrandatud ehitiste ja maa

tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse R.M.-le (kaebaja) (I kd tl 22-23).

5. Tallinna Linnavalitsuse 14.03.2011 korraldusega nr 363-k jäeti rahuldamata kaebaja taotlus

Tallinnas, Telliskivi tn 51, endisel aadressil Telliskivi tn 49, 51, 53, endistel kinnistutel nr 2485,

2849, 2977 ja 2978 asunud õigusvastaselt võõrandatud ehitised ja maa tagastamiseks, kuna need

on teiste isikute heauskses omandis ja alustati kompenseerimise menetlust ning lõpetati

õigusvastaselt võõrandatud ehitiste 1/4 mõttelise osa ja endiste kinnistute nr 2485, 2849, 2977 ja

2978 maa 1/4 mõttelise osa tagastamisemenetlus osaliselt ja ei alustatud kompenseerimise

menetlust, kuna õigustatud subjekti K.-G. T. pärandi avanemise ajal ei teinud pärijad neile

kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid (I kd tl 53). Tallinna Halduskohus tühistas

07.10.2011 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-11-1273 Tallinna Linnavalitsuse 14.03.2011

korralduse nr 363-k punktid 1 ja 2 ning tegi Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse taotluse taas

läbi vaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.04.2013 kohtuotsusega Tallinna Halduskohtu

otsuse muutmata lisades, et Tallinna linn on jätnud menetluse käigus vara endisel

individualiseeritaval kujul säilivuse nõuetekohaselt kontrollimata (I kd tl 56-60 ja 61-65).

6. AS Ristart Ltd Kinnisvarabüroo 23.12.2013 ekspertarvamuse kohaselt hoonete endisel

individualiseeritaval kujul säilivuse kohta aadressil Telliskivi tn 49 (kinnistu 2187901) asuva

tööstushoone-lao uuenduste/parenduste osa moodustab 59,1% (I kd tl 66-83).

7. Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2014 korraldusega nr. 967-k (muudetud Tallinna Linnavalitsuse

15.10.2014 korraldusega nr. 1519-k) jäeti rahuldamata kaebaja taotlus endiste kinnistute nr 2485,

2849, 2977 ja 2978 1/4 osas tagastamiseks, kuna vara on heausksete isikute omandis ja osalt ei ole

vara säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Kaebajale otsustati ehitised ja maa 1/4 osas

kompenseerida (I kd tl 84-87).

8. Tallinna Linnavalitsuse 19.08.2015 korraldusega nr 1178-k otsustati kompenseerida Telliskivi

tänav 51 endisel aadressil Telliskivi tänav 49, 51, 53 endistel kinnistutel nr 2485, 2849, 2977 ja

2978 asunud õigusvastaselt võõrandatud hooned. Kompensatsiooniks määrati kaebajale 1/4

mõttelise osa eest 31 651.- eurot. Sama korraldusega kinnitati AS Ristart Kinnisvara 23.12.2013

ekspertarvamus (I kd tl 90).

9. Tallinna Linnavalitsuse 19.08.2015 korraldusega nr 1179-k ja selle lisaks oleva õigusvastaselt

võõrandatud maa maksumuse määramise akti nr 3061 alusel määrati kaebajale endiste kinnistute

nr 2485, 2849, 2977 ja 2978 õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsioon 1/4 mõttelise

osa eest summas 16 331 eurot. Seejuures tuvastati, et Telliskivi 49 Tallinn asunud endisaegse

kinnistu 2978 suurus on 4681,92 m2 (korralduse nr 1179-k lisa 1 p 12-13). Vastavalt korralduse p-

le 12 on endise kinnistu nr 2978 maa maksumus 19 429,97 eurot, kaebajale kompenseerimisele

kuuluva 1/4 maa maksumus oli 4857,49 eurot.

10. Rahandusministeeriumi 07.12.2015 maksekorralduse nr 20151207000106043948 alusel kanti

kaebajale üle kompensatsioon tagastamata jäetud hoonete ja maa eest summas 47 982.- eurot,

millest 31 651 eurot (vastustaja 1 19.08.15 korralduse nr 1178-k p. 2) oli kompensatsioon hoonete

ja 16 331 eurot (vastustaja 1 19.08.2015.a korralduse nr 1179-k p.3) oli kompensatsioon maa eest.

Sealhulgas tasuti kaebajale kompensatsiooni aadressil Telliskivi 49 Tallinn asuvate hoonete ja

piirdeaia eest summas 9191,07 eurot ja maa eest (endisaegne kinnistu 2978 suurusega 4681,92

m2) summas 4857,49 eurot. Seega tasuti kaebajale Telliskivi 49 Tallinn asunud vara ja maa eest

kompensatsiooni kokku 14 048, 56 eurot (9191,07+4857,49).

11. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise käigus tuvastati, et aadressil

Telliskivi 49, 51 ja 53 asuvad hooned ja maa on alljärgnevate isikute omandis: a) 04.09.1995

3(11)

sõlmitud erastamise ostu-müügilepinguga omandas Universaalkaubanduse AS RAS-i Universaal

aktsiad ja Tallinnas, Telliskivi 51 paiknevad hooned (I kd tl 24-28). Tallinna Linnavalitsuse

30.04.1998 korraldusega nr 2687-k määrati Telliskivi tn 51 ehitiste teenindamiseks vajalik maa

suurusega 12498 m2 osteesõigusega erastamiseks AS-ile Eesti Kaubanduslik Vahendusfirma

Universaal. 20.10.1998 kanti kinnistusraamatusse registriosa nr 744301 Telliskivi 51 asuva

kinnistu omanikuna AS Eesti Kaubanduslik Vahendusfirma „Universaal“. (I kd tl 30-41); b)

05.07.1993 sõlmitud erastamise ostu-müügilepinguga omandas AS GMPP Disain (ümber

kujundatud OÜ GMPP Disain) RE Eesti Erastamisettevõttelt Telliskivi tänav 49 Tallinn asuvad

hooned (I kd tl 42-49). Eesti Erastamisagentuur on kinnitanud oma 20.05.1997 kirjaga nr L-924, et

võõrandas viidatud riigivara erastamise ostu-müügilepingu alusel asukohaga Telliskivi 49 Tallinn

järgmised hooned: puidutsehh-tootmishoone, laohoone, vahimaja, asfaltkate, metallkorsten ja

puidust piirdeaed koos väravaga I kd tl 50). Tallinna Linnavalitsuse 16.06.1999 korraldusega nr

4694-k määrati Telliskivi 49, Tallinn ehitiste teenindamiseks vajalik maa suurusega 4541 m2

ostueesõigusega erastamiseks (I kd tl 51). 23.03.2000 kanti kinnistusraamatusse registriosa nr

2187901 kinnistu omanikuna AS GMPP Disain (I kd tl 52). Hilisemalt on kinnistusraamatusse

tehtud kanded, millega on kinnistu koormatud 25 aastaks hoonestusõigustega (muudetud 2013

aastal) ning seatud hüpoteek summas 300 000 krooni AS Eesti Krediidipank kasuks. Kinnistu

omanikuna kanti kinnistusraamatusse 29.04.2016 OÜ PERTON EHITUS. Alates 04.04.2017 on

kinnistu omanik OÜ Arte Maja.

12. Vastavalt kaebaja tellimusel Domus Kinnisvara hindaja Virgo Laansoo poolt koostatud

eksperthinnangule nr 0494-16 on Telliskivi 49, Tallinn asuva kinnistu turuväärtus 521 000 eurot,

sh hoonete turuväärtus on 84 300 eurot ja maa turuväärtus on 434 700 eurot (I kd tl 111-124).

13. Tallinna Halduskohtule saabus 27.09.2017 R. M. kaebus Tallinna linnalt ja Eesti Vabariigilt

õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitise

väljamõistmiseks summas 116 201,44 eurot.

14. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 10.11.2017 kohtumäärusest on kohtu menetluses R.M.

kaebus Tallinna linnalt õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa tagastamata jätmisega tekitatud

kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 116 201,44 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

15. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, lg 3, § 8 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud

otsese varalise kahju hüvitamist rahas. Hüvitamisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu

oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-44-03 p 9 ja 3-3-1-

64-13 p 22, 23 ja 24 selgitanud, et nii 20.06.1991-01.03.1997 kui ka alates 02.03.1997 jõustunud

omandireformi aluse seaduse (ORAS) 18 lg 1 redaktsiooni eesmärgiks oli tagada endistele

omanikele või nende õigusjärglastele võimalus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, et

heastada nõukogude võimu poolt omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohut ja vältida vara

tagastamise võimatuks muutumist.

16. Kaebajale tekitatud kahju tekkimist põhjustavaid tegevusi oli kaks. Esiteks sõlmis RE Eesti

Erastamisettevõte AS-ga GMPP Disain 05.07.1993 erastamise ostu-müügilepingu, millega

võõrandas omandireformi objektiks oleva vara, asukohaga Tallinn, Telliskivi 49. Vastavalt

Vabariigi Valitsuse 15.09.1992 korraldusega nr 268 kinnitatud RE Eesti Erastamisettevõte

põhikirja p-le 1 ja 4 teostas viimane riigile kuuluva vara erastamist. Mainitud tehing tehti ajal, mil

oli alustatud vara tagastamise menetlust. Kuivõrd vastustaja oli alustanud vara tagastamise

menetluse, siis kuni selle lõppemiseni ei olnud RE-l Eesti Erastamisettevõte õigust sõlmida

05.07.1993.a erastamise ostu-müügilepingut Telliskivi 49 vara suhtes. Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise toimikus puudub RE Eesti Erastamisettevõte päring Tallinna

Linnavalitsusele Telliskivi 49 Tallinn hoone ja maa tagastamistaotluse olemasolu väljaselgitamise

4(11)

osas. Samuti ei ole toimikus vastustaja teavitust Erastamisagentuurile, millelt nähtuks, et Telliskivi

49 Tallinn varale ja maale on esitatud tagastamise taotlus. Oma 03.11.1993 või 14.04.1994

kirjades ei väida õigustatud subjektid, et tagastamise taotlusega on hõlmatud kogu vara või maa on

erastatud. Praegusel juhul jätkub vaidlus üksnes vastustaja haldusaktidega põhjustatud kahju üle

ning kaebaja ei nõua praegu enam kahju hüvitamist Eesti Vabariigilt.

17. Ei ole tõendatud, et 2009.aastal olid toimikus samad dokumendid, mis on esitatud kohtule

käesoleva kohtuasja raames. Toimikul ei ole sisukorda ei seisuga 2009 ega 2018. Toimikus olevad

dokumendid on suures osas nummerdamata, puudub kronoloogia ning ilmselgelt on toimikust

puudu dokumente, millele osad dokumendid lisadena viitavad. Seega ei ole teada, millal toimik

4742 on faktiliselt komplekteeritud ning miks on toimik nummerdamata. Selline toimik ei ole

usaldusväärne ning selle ammendavust ja täielikkust ei saa eeldada. Kaebaja sai toimikust koopia

veebruaris 2015. Toimikus olevate dokumentide järjestus ei kattu vastustaja poolt kohtule esitatud

dokumentide järjestusega. Asjas on arvukalt tõendeid selle kohta, kuidas õigustatud subjektid on

tundnud huvi 17 aasta kestel menetluse käigu vastu ning esitanud kõik dokumendid, mida

vastustaja on soovinud.

18. Teine kaebajale kahju põhjustavaks õigusvastaseks tegevuseks oli vastustaja tegevus, mis

seisnes alljärgnevas. AS GMPP Disain sai 05.07.1993 tehingu tõttu esitada Tallinna

Linnavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks ning Tallinna Linnavalitsuse

16.06.1999.a korraldusega nr 4694-k p 1.2 alusel määrati Telliskivi 49 ehitiste teenindamiseks

vajalik maa suurusega 4541m2 ostueesõigusega erastamiseks. Vastustaja kui maa ostueesõigusega

erastamise kohustatud subjekt sooritas ostueesõigusega erastamise toimingud ajal, mil tema juures

oli avatud omandireformi objektiks oleva vara kohta toimik nr 4742 ja oli teada subjektide soov

saada vara tagasi. Kaebaja ongi esitanud kaebuse vastustaja vastu kahju hüvitamiseks, mis on

tekkinud vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena Telliskivi 49, Tallinn maa erastamise tõttu

kolmandale isikule. Tallinna linnavalitsuse poolt viidatud kirjadest ei tulene, millise vara

võõrandamist ja millisel aadressil subjektide esindaja silmas peab. Nimetatud kirjad näitavad

pigem, et subjektid näitasid ise üles hoolsust ning viitasid haldusorganitele, et tehingud

tagastamise taotlusega varaga on keelatud. Kaebajad soovivad rõhutada, et perioodil 1993-1994

oli õigustatud subjektide taotlus lahendamata, mistõttu ei olnud omandiõiguse tunnustamine kohtu

kaudu võimalik. Vastustaja ei ole ka tõendanud, milline oleks olnud viidatud vaidluse perspektiiv

(vt Riigikohtu otsus 3-2-1-175-12 p 10 ) ja selle mõju kaebaja nõudele eriti 5.07.1993 erastamise

ostu-müügilepingu p 2.2 ja 15.1 valguses. Samuti ei olnud selge, mis vara ja millal Re Eesti

Erastamisettevõte kavatseb erastada, ehk kokkuvõtlikult ei olnud õigustatud subjektidele

arusaadav ega ka teada, kas vaidlusalune vara erastatakse, tagastatakse või kompenseeritakse.

Vastustaja ei ole kaebajat ka teavitanud 16.06.1999 korraldusest nr 4694-k ning on hoidnud

kaebajat ja subjekte eksimuses, justkui läbi viidav menetlus lõpeb neile soodsalt.

19. Rikutud on kaebaja subjektiivset õigust maa ja hoonete tagastamisele. Vastustaja õigusvastase

tegevuse tulemusena jäeti kaebajale 18.06.2014 korralduse nr 967-k ja seda muutva korralduse nr

1519-k alusel maa ja hooned aadressil Telliskivi 49 tagastamata. Kaebajale tekitati kahju viidatud

haldusaktidega. Vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebajal ilmnenud kahju vahel esineb

põhjuslik seos. Vastustaja põhjustas kahju teadvalt ja ORAS § 18 lg 1 ja lg 2 sätestatut rikkudes.

Tehingute tulemusena muudeti vara omandivormi ja AS-il GMPP Disain tekkis 23.03.2000

omandiõigus kinnisasjale. Hoolimata sellest, et õigustatud subjektid olid 16.10.1991 esitanud vara

tagastamise taotluse, vara tunnistatud omandireformi objektiks ja taotluse esitanud isikud

tunnistatud 06.12.1993 vara suhtes õigustatud subjektideks, ei teinud vastustaja ühtegi toimingut,

mis oleks suunatud vara tagastamisele ega andnud ühtegi haldusakti enne 14.03.2011, st 20 aastat

hiljem. Asja uue läbivaatamise tulemusena anti uued haldusaktid alles 2015.aastal. Käesoleval

juhul ei esinenud ühtegi ORAS § 12 lg 3 nimetatud alust vara tagastamata jätmiseks. Kaebaja

leiab, et võttes arvesse hoonete ja maa tagastamata jätmise korralduste aja seisuga

kinnistusraamatust nähtuvaid kinnistu võõrandamise ja piiratud asjaõigustega koormamise

5(11)

tehinguid, ei oleks kaebaja mitte mingil juhul saavutanud hagiavaldustega tehingute tühistuse

tunnustamist ja kande muutmist. Kaebaja hinnangul on tegemist heausksete omanike või

asjaõiguste omajatega, mistõttu olid tema võimalused tõendada vastupidist pigem olematud. AS

GMPP Disain oli seisuga 2015 jaanuar olnud kinnisasja omanikuks 14 aastat, mil tema

omandiõigust enam kahtluse alla ei seata. Samuti on 2005.aastal kinnistu koormatud

hoonestusõigusega ja seatud hüpoteek. Seetõttu ei pidanud kaebaja otstarbekaks peale 18.06.2014

korralduse nr 967-k ja 15.10.2014 korralduse nr 1519-k andmist eraldi tsiviilasja algatamist

tehingute tühisuse tunnustamise ja kinnistusraamatu kannete muutmise nõuetes. Täites Tallinna

Ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-11-1273 antud juhiseid on vastustaja viidatud korraldustes

leidnud, et kaebaja taotlus vara tagastamiseks tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et vara on

heausksete isikute omandis. Viidatud seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-52-

04 p 14 ja 16 tooduga.

20. Puudub vaidlus, et õigustatud subjektide poolt esitatud vara ja maa tagastamise taotlusi

menetles vastustaja 20 aastat. Nimetatud menetluse aeg ammendas iseenesest nii õigustatud

subjektide kui kaebaja võimalused kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses vara erastanud isikute

vastu. Isikud ootasid vara tagastamise taotluse lahendamist.

21. Kahjuhüvitise arvestamisel tuleb võtta aluseks tagastamisele kuuluvate hoonete ja maa

turuväärtus ja kaebajale tagastamisele kuulunud hoonete ja maa mõttelise osa suurus. AS Ristart

Kinnisvarabüroo 23.12.2013 ekspertarvamuse kohaselt hoonete endisel individualiseeritaval kujul

säilivuse kohta aadressil Telliskivi 49 (kinnistu 2187901) asuva tööstushoone-lao uuenduste-

parenduste osa moodustab 59,1%. Telliskivi 49 hoonest oleks võimalik tagastada 10,225% (1/4

osa 40,9 protsendist). Seega kaebajale kui õigustatud subjektile tuleb hüvitada ehitistest ja maast

mõtteline osa ehk 40,9%. Hüvitisest tuleb maha arvata kaebajale tasutud kompensatsioon ehitiste

ja maa eest summas 14 048,56 eurot. Vastavalt 12.07.2017 eksperthinnangule nr 0494-6 on

Telliskivi 49 asuva kinnistu turuväärtus 521 000 eurot, sh hoonete turuväärtus 84 300 eurot ja maa

turuväärtus 434 700 eurot. Seega ¼ mõttelisele osale vastav väärtus on 130 250 eurot. Arvestades

kompensatsiooni 14 048,56 eurot, on seega kahjuhüvitise suuruseks 116 201,44 mis kuulub

vastustajalt välja mõistmisele.

Vastustaja seisukoht

22. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kaebaja on tõlgendanud

ORAS sätteid ühekülgselt ja piiravalt, keskendudes üksnes tagastamisele.

23. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse kahju hüvitamiseks RVastS § 7 ja 8 alusel. Siinkohal on

oluline hinnata Tallinna linna tegevust omandireformi läbi viimisel. Omandireformi käigus

muudetakse vara omandivormi mitte ainult läbi tagastamise, vaid ka läbi erastamise ja

munitsipaliseerimise.

Kaebaja ei ole nõudnud RE Eesti Erastamisettevõtte ja AS GMPP Disain vahelise

erastamislepingu tühisuse tuvastamist ning jätnud kasutamata talle õigusaktidega ettenähtud

võimalused. Riigikohus on pidanud oma lahendis nr 3-3-1-52-04 oluliseks märkida, et mingil

juhul ei saa Tallinna Linnavalitsus pelgalt oma korraldusega nõuda eraõiguslikult juriidiliselt

isikult talle kuuluva vara tagastamist õigustatud subjektile. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et

registreerimisele kuuluva vara tagastamise otsustamisel lahendatakse omandiõiguslikud vaidlused

hagimenetluse korras (lahend nr 3-2-1-61-96).

24. Subjekti esindaja on teinud pöördumise Eesti Erastamisagentuurile 03.11.1993, kus palub

lõpetada tegevuse nimetatud kinnisvara realiseerimiseks kolmandatele isikutele (tagastamise

toimiku lk 175). 14.04-1994 ja 01.07.1994 on õigustatud subjektid H.-M. S. ja K. T. oma

avaldustes Tallinna linnavarade ameti juhatajale kinnitanud oma teadmist neile tagastamisele

kuuluvate objektide erastamisest ning esitanud taotluse olukorra alternatiivseks lahendamiseks.

Taotleti asendusmaad põhjusel, et tagastamisele kuuluval krundil asuvad vanad hooned on

enamuses hävinenud ja osa krundist koos sellel asuvate hoonetega privatiseeritud (toimik lk 163 ja

6(11)

154). Teadmata põhjustel ei pidanud nad oluliseks või vajalikuks oma omandiõiguse tunnustamist

kohtus. 02.04.2009 kui kaebaja omandas õigustatud subjektilt maa tagastamise või

kompenseerimise nõudeõiguse, olid viidatud dokumendid õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise toimikus kus olevate asjaolude ja dokumentide kohta oli kaebajal õigus saada

informatsiooni. Kaebaja on jätnud oma õigused seaduses sätestatud tähtaegadel realiseerimata

ning püüab seda vastutust panna tagastamisemenetluse kohustatud subjektile, ehk vastustajale.

25. Kaebaja väide, et 16.06.1999 korraldus nr 4694-k, millega erastati ostueesõigusega maa AS-le

GMPP Disain põhineb asjaolul, et selline „tagastamise võimatuks muutumine“ on vastustaja poolt

pahatahtlik ja õigusvastane. Õigustatud subjektid olid aga juba teadlikud tagastamise menetluses

tehtavatest otsustest. Samuti olid need teada nõudeõiguse omandajale, ehk kaebajale. Kaebaja ei

ole pidanud oluliseks oma õigusi õigeaegselt kaitsta.

26. Vastustaja tegi tulenevalt ORAS § -st 5 ja maa ostueesõigusega erastamise korra punktist 4

eeltoimingud, mille alusel vormistas 16.06.1999 korralduse nr 4694-k, mille vastustaja edastas

koos maa ostueesõigusega erastamise toimiku ja katastriüksuse moodustamise toimikuga

erastamise korraldajale. Erastamise korraldajaks oli Harju Maavanem.

27. Kahju tekkimise põhjendamiseks tuleb kaebajal näidata, milliste toimingute tegemine oli

õigusvastane ja millisel moel on need põhjuslikult seotud nõutud kahjuga. Tallinna linna tegevus

korralduse nr 4694-k ettevalmistamisel ja vormistamisel tulenes maareformi seadusest ning oli

vastavuses sellega ning selle alusel vastu võetud muude õigusaktidega.

28. Maatüki kinnistusraamatusse kandmise aluseks on Harju Maavanema poolt sõlmitud maa ostu-

müügileping,

mitte

ostueesõiguse

teostamiseks

vajalike

toimingute

tegemist

kinnitav

linnavalitsuse korraldus. Kahju tekkimise aluseks on asjaõiguslik kokkulepe, mille alusel tehakse

omanikukanne kinnistusraamatusse. Haldusakt, mille võttis vastu Tallinna Linnavalitsus ei tekita

kaebajale kahju, samuti ei ole kahju tekkimine kaebajale seotud Tallinna linna toimingu

tagajärgedega. Tallinna linna vastu esitatud kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel on oluline

tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud ja kas vastustaja poolt antud haldusakt või tehtud

toiming, millega on kaebajale väidetavalt kahju tekitatud, on õigusvastane ja kas esineb põhjuslik

seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest

puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.

KOHTU PÕHJENDUSED

29. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

30. Esmalt võtab kohus seisukoha seonduvalt kaebaja poolt esitatud väitega, mille kohaselt on

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimik nr 4742 võltsitud.

Kohus leiab, et kaebaja väited on põhjendamatud. Kohtu hinnangul ei saa toimik nr 4742 olla

võltsitud. Võltsitud saavad olla toimikus olevad dokumendid, mitte aga toimik ise. Kaebaja ei ole

välja toonud asjaolusid, mille kohaselt on toimikus nr 4742 olevad dokumendid võltsitud. Seega ei

ole ka kaebaja enda käsitluse kohaselt toimik nr 4742 võltsitud. Kaebaja etteheited, mille kohaselt

ei sisaldu toimikus dokumente, mida kaebaja eeldas toimikus olevat, ei seondu võltsitusega.

Kaebaja ei ole ka nimetanud dokumente, mis olid toimikus olemas 2015 aastal, mil kaebaja käis

toimikuga Tallinna Linnavalitsuses tutvumas ja mida ei ole praegu kohtule esitatud toimikus.

Kaebaja ei ole selliseid dokumente kohtule ka esitanud. Kaebaja poolt kohtuistungil esitatud

kirjavahetus kinnitab nimetatud väidet, kuivõrd kaebajal ei ole õnnestunud ka oma järelepärimiste

tulemusena saada dokumente, mida kaebaja eeldas olemas olevat. Vastustaja kinnitas kohtule

kohtuistungil, et lahendas vara tagastamise küsimuse nende dokumentide alusel, mis on kogutud

kohtule käesoleva kohtuasja raames esitatud toimikusse, va see osa toimikust, mis käsitleb

kaebajale vara tagastamise korraldusi ja nendega seotud protsessi. Kohtul ei ole põhjust

7(11)

vastustaja sellekohases väites kahelda. Kohus nõustub, et toimik ei sisalda sisukorda ning on

seetõttu raskesti jälgitav. Samas ei vähenda nimetatud puudus toimiku usaldusväärsust tervikuna.

Kaebaja ei ole väitnud, et kohus peaks toimikus olevad dokumendid nimetatud põhjusel asja

lahendamisel kõrvale jätma. Seega tugineb kohus asja lahendamisel toimikus nr 4742 olevatele

dokumentidele. Järgnevalt lahendab kohus vaidluse sisuliselt.

31. Kaebus on esitatud omandireformi käigus tekitatud kahju hüvitamise nõudes ning kaebaja

taotleb kahju hüvitamist, mis tekitati Telliskivi 49, Tallinn asunud maa ostueesõigusega

erastamise tõttu AS-ile GMPP Disain Tallinna Linnavalitsuse 16.06.1999.a korraldusega nr 4694-

k ja sellele eelnenud erastamistoimingutega. Kaebuse kohaselt sooritas vastustaja ostueesõigusega

erastamise toimingud ajal, mil tema juures oli avatud omandireformi objektiks oleva vara kohta

toimik nr 4742 ja teada oli õigustatud subjektide soov saada vara tagasi. Kaebaja leiab, et

vastustaja oleks pidanud enne AS-le GMPP Disain maa ostueesõigusega erastamise tingimuste

kindlaks määramist õigustatud subjektide maa ja vara tagastamise taotluse lahendama ning mitte

andma 16.06.1999.a korraldust nt 4694-k.

RVastS § 31 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse riigivastutuse seadust, kui isik sai nõudeõiguse

tekkimisest teada pärast riigivastutuse seaduse jõustumist. Tallinna Halduskohtu 10.11.2017

määrusest ja Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2017 määrusest tulenevalt sai kaebaja kahju

tekkimisest teada 15.01.2015, st peale riigivastutuse seaduse jõustumist. Seega kuuluvad kahju

hüvitamise nõude lahendamisel kohaldamisele RVastS sätted ja kahju hüvitamise üldised

põhimõtted.

32. Avaliku võimu volituste ja muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise

aluse sätestab RVastS § 7 lg 1, mille kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3,4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab

kohus seega tuvastama kaebaja õiguste rikkumise ja haldusorgani õigusvastase tegevuse ning

põhjusliku seose õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS

§ 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4, st isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu,

millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on sellise

asjaolu tagajärg. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga.

Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui

kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest

hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja VÕS § 1045 lg 3 alusel. (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 26.04.2012 otsus asjas nr 3-3-1-17-12 p 8).

33. Puudub vaidlus selles, et endisel aadressil Telliskivi 51 Tallinn asuva õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamiseks esitasid avaldused 01.10.1991 H. M. S. ja 06.12.1991 K. G. T.

Kaebaja omandas nõudeõiguse H. M. S. 02.04.2009 sõlmitud notariaalse lepinguga. Puudub

vaidlus ka selles, et 05.07.1993 sõlmitud ostu- müügilepinguga omandas AS GMPP Disain RE

Eesti Erastamisettevõttelt Telliskivi tänav 49 asuvad hooned.

34. ORAS § 18 lg 1 redaktsioon, mis kehtis 20.06.1991-01.03.1997 nägi ette, et kuni

omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on riigi-

ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või

valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui samast seadusest ei tulene teisti. Seda

keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Alates 02.03.1997 jõustunud ORAS § 18 lg 1 sätestas, et

kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse

otsustamiseni, on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel

isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigustega

koormata. Samuti, et nimetatud keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara

võõrandamine võib toimuda üksnes õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud nõusolekul.

Riigikohus on oma lahendites nr 3-2-1-44-03 ja 3-3-1-64-13 selgitanud, et mõlema ORAS § 18 lg

8(11)

1 redaktsiooni eesmärgiks oli tagada endistele omanikele või nende õigusjärglastele võimalus

õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada, et heastada nõukogude võimu poolt omandiõiguse

rikkumisega tekitatud ülekohus ja vältida vara tagastamise võimatust.

35. Kaebaja leiab, et viidatud erastamislepingut ei oleks tohtinud sõlmida, kuna tehing tehti ajal,

mil lahendamata oli õigustatud subjektide poolt esitatud taotlused õigusvastaselt võõrandatud

hoonete ja maa tagastamiseks ning tehing on tehtud ORAS § 18 lg 1 sätestatud keeldu rikkudes.

Kohus nõustub kaebajaga, et kuivõrd 05.07.1993 sõlmitud ostu- müügilepinguga muudeti vara

omandivormi, siis oli tehingu tegemine ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeluga vastuolus. Vara anti

erastamislepinguga AS GMPP Disain omandisse pärast ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega

vara omandireformi objektiks lugemist ja ajal, mil lahendamata oli õigustatud subjektide taotlus

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks.

Kohus on seisukohal, et viidatud erastamislepingu sõlmimine ei ole aga asjaoluks, mis toob

vältimatult kaasa vastustaja vastutuse kaebajale põhjustatud kahju eest. Riigikohus on oma

25.06.2009 määruses nr 3-3-1-39-09, p 1 selgitanud, et kahju hüvitamise kaebuse aluseks saab olla

iga vastustaja enda tegevus võimaliku kahju tekitamisel. See tähendab antud juhul, et kui ka Eesti

Vabariik on käitunud vara erastamisel ja 05.07.1993 lepingu sõlmimisel õigusvastaselt, ei tähenda

see veel, et õigusvastaselt on käitunud ka vastustaja. Vastustaja enda tegevus peab olema

kaebajale kahju tekkimisega põhjuslikus seoses.

36. Kaebaja on kaebuses välja toonud, et vara tagastamise toimikus nr 4742 puudub RE Eesti

Erastamisettevõte päring Tallinna linnavalitsusele Telliskivi 49 Tallinn hoone ja maa

tagastamistaotluse olemasolu väljaselgitamise osas. Samuti ei ole toimikus vastustaja teavitust

RE-le Eesti Erastamisettevõte, millelt nähtuks, et Telliskivi 49 varale ja maale on esitatud

tagastamise taotlus. Kontrollides toimikus nr 4742 olevaid andmeid tuvastas kohus, et kaebaja

väide on õige. Arvestades asjaoluga, et tehing RE Eesti Erastamisettevõte ja AS GMPP Disain

vahel tehti 05.07.1993 aastal, siis oleks vastav kirjavahetus pidanud toimuma enne nimetatud

kuupäeva. Sellist kirjavahetust aga toimikus ei ole. Kuna kirjavahetus pidi toimuma enne tehingu

tegemist,

siis

ei

ole

oluline,

kas

ja

milline

pöördumine

edastati

03.11.1994

Majandusministeeriumile ja kas toimiku nr 4742 leheküljel 150 sisalduv Majandusministeeriumi

kiri on vastus nimetatud pöördumisele. Toimikus on üksnes kirjavahetus, mis seondub RAS

Universaal aktsiate võõrandamise ja nimetatud ettevõtte bilansis oleva vara koosseisu, maksumuse

ja vara suhtes esinevate restitutsiooninõuete väljaselgitamisega (nt lk 179 Eesti Erastamisagentuur

13.06.1994 kiri Tallinna Linnavolikogule, lk 180 Põhja-Tallinna Valitsuse 30.06.1994 kiri seoses

viidatud pöördumisega, lk 198a Universaal 22.11.1993 pöördumine Tallinna Linnavaraade Ameti

poole seoses vara suhtes esitatud tagastamise nõudega, lk 150 Majandusministeeriumi 28.11.1994

kiri Tallinna Linnavarade Ametile jms). Ehkki ka Eesti Erastamisagentuuri poolt 04.09.1995

sõlmitud erastamise müügilepingu objektiks oli õigusvastaselt võõrandatud vara, mille suhtes olid

õigustatud subjektid esitanud tagastamise taotluse ja mis loeti omandireformi objektiks ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 06.12.1993 otsusega nr 1308, nähtub toimikust nr 4742 ja kaebaja väietest

ja kohtuasjas nr 3-11-1273 tuvastatud asjaoludest, et RAS Universaal vara koosseisu ei kuulunud

05.07.1993 lepingu objektiks olnud vara, mis võõrandati AS-le GMPP Disain.

Asjaolule, et RE Eesti Erastamisettevõte oleks enne tehingu tegemist pöördunud vastustaja poole

vastava teabe saamiseks ei ole osundanud ka vastustaja. Vastustaja on hoopis väitnud, et vara

võõrandati nö jõuga (väide esitatud istungil) ning linnal ei olnud võimalik sellesse vahele segada.

Nimetatust tulenevalt loeb kohus usutavaks, et riik tegi 05.07.1993 tehingu ilma, et oleks pidanud

vajalikuks selgitada välja seda, kas vara suhtes on esitatud tagastamise nõudeid ja kas need on

lahendatud. Asjas puuduvad tõendid, mille kohaselt saaks väita, et vastustaja oleks olnud tehingust

teadlik või teinud toiminguid, mis soodustasid tehingu tegemist. Kohtupraktikas on peetud

kohaliku omavalitsuse vastutuse aluseks olevaks tegevuseks näiteks ebaõigete või ebatäpsete

andmetega teabe esitamist erastamise korraldajale erastamise objektiks oleva vara suhtes esitatud

restitutsiooninõuete kohta (nt kohtuasi nr 3-05-1394 ja sellega seonduv Riigikohtu 16.12.2010

9(11)

lahend nr 3-3-1-83-10; Riigikohtu 03.03.2014 lahend nr 3-3-1-64-13). Praeguses asjas sellist

rikkumist ei esine. Toimiku nr 4742 materjalidest võib järeldada, et riik oli seadnud eesmärgiks

endisel kinnistul Telliskivi tn 51 asuva vara erastamise ning tal tekkis alles 04.09.1995 tehingu

ettevalmistamise käigus arusaam, et enne tehingu tegemist on oluline selgitada välja vara suhtes

esinevate restitutsiooninõuete olemasolu. Kohus leiab, et olukorras, kus Eesti Vabariik tegi

05.07.1993.a tehingu, mille tulemusena muutus ORAS § 18 lg 1 tähenduses tehingu objektiks

oleva vara omandi vorm ilma vastustajat kaasamata, ei ole vastajal puutumust tehingu hilisemate

tagajärgedega kaebaja jaoks, st kahju tekkimisega.

37. Olukorras, kus ORAS § 18 lg-st 2 tulenevast keelust hoolimata on vara omandiõigus läinud

üle juriidilisele isikule, oleks tulnud enne vara tagastamist õigustatud subjektidele juriidilise isiku

omand varale lõpetada. Seejuures tuleb arvestada, et registreerimisele kuuluva vara tagastamise

otsustamisel tuleb omandiõigusega seotud vaidlused lahendada hagimenetluse korras. Hoonete

tagastamise korraldused juriidilise isiku omandiõigust ei lõpeta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

6.12.2004 otsus asjas nr 3-3-1-52-04 p 17). Tallinna Halduskohus selgitas oma 07.10.2011 otsuses

kaebajale, et kinnistusraamatusse kantud vara puhul ei ole vastustajal võimalik kohustada

juriidilist isikut vara haldusaktiga kaebuse esitajale loovutama, vaid tuleb pöörduda vaidlusaluste

erastamislepingute tühisuse tunnustamiseks kohtusse. Halduskohus selgitas kaebajale, et

kohtupraktikas on kohtud aktsepteerinud õigustatud subjektide õigust nõuda hagimenetluse korras

ORAS § 18 lõikest 1 tulenevat keeldu rikkuvate tehingute tühisuse tunnustamist (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 6.12.2004.a otsus asjas nr 3-3-1-52-04 p 16; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

24.04.2003 otsus asjas nr 3-2-1-44-03). Samuti juhtis kohus kaebaja tähelepanu asjaolule, et lisaks

eeltoodule tuleb maakohtus saavutada ka kinnistusraamatu kande muutmine, mille eeldusteks on

riigi kandmine kinnistusraamatusse uue omanikuna ning seejärel riigile kuuluva kinnisasja kohta

avatud registriosa sulgemine (AÕS RakS § 10 lg 5). Kohus nõustub viidatud järeldustega.

Vastustajal puudusid 05.07.1993.a tehingusse sekkumise õigused ning vastustaja ei saanud ka

algatada eelpool toodud kohtumenetlusi kaebaja eest. Kehtivas õiguses on ette nähtud

regulatsioon, mis võimaldab õigustatud subjektil taolises olukorras oma õigusi maksma panna

ning taastada. Seejuures ei ole määrav, kas isik on juba tunnistatud sellise vara suhtes õigustatud

subjektiks või mitte. Praegusel juhul on subjektiks tunnistamise otsus tehtud aga juba

06.12.1993.a, millest tulenevalt oli õigustatud subjektideks tunnistatud isikutel vaieldamatult

õigus tehingut vaidlustada.

Sellist õigust ei ole antud kohalikule omavalitsusele, st vastustajale. Vastavad menetlused pidi

algatama kaebaja või tema õiguseellased, kes seda aga ei teinud ei enne viidatud lahendi tegemist

(7.10.2011) ega ka pärast seda. Seega ei saa vastustajale vastavate menetluste algatamata jätmist

ka ette heita. Vastustaja viitab põhjendatult asjaolule, et kaebaja jättis kasutamata talle

õigusaktidega ettenähtud võimalused ning sellises õigusliku olustikus ei olnud vastustajal

võimalik koostada haldusakti, mis sunniks erastatud hoonete omanikku välja andma teisele isikule

tagastatavad hooned. Seejuures on asjakohatu kaebajate väide, mille kohaselt ei saanud nad

tehinguid vaidlustada põhjusel, et vara tagastamise küsimus oli kuni 2014.aastani lahendamata.

Õigustatud subjektil on tehingu vaidlustamise õigus sõltumata sellest, et tema taotlus vara

tagastamiseks on veel lahendamata. Olukorras, kus vara võõrandamise tõttu võib vara tagastamine

osutuda ilmselgelt võimatuks, on õigustatud subjektil AÕS RakS § 10 lg 4 ning kehtiva

kohtupraktika kohaselt õigus astuda samme oma õiguste kaitseks ootamata ära otsust, millega

otsustatakse jätta vara tagastamata.

38. Vastustaja viitab seejuures õigesti ka asjaolule, et subjekti esindaja on teinud 3.11.1993

pöördumise Eesti Erastamisagentuurile, milles palub lõpetada tegevuse nimetatud kinnisvara

realiseerimiseks kolmandatele isikutele (tagastamise toimik lk 175). 14.04.1994 on Tallinna

aselinnapeale esitatud taotlus, kus taotletakse asendusmaad põhjusel, et tagastamisele kuuluval

krundil asuvad vanad hooned on enamuses hävinenud ja osa krundist koos sellel asuvate

hoonetega privatiseeritud. 01.07.1994 pöördumises avaldatakse muret, et ülejäänud õigusvastaselt

10(11)

võõrandatud vara osa suhtes on Erastamisagentuuril ilmselt samad plaanid (tagastamise toimik

4742 lk 163 ja 154). Õige on kaebaja väide, et õigustatud subjektid ei väida viidatud

pöördumistes, et tagastamise taotlusega on hõlmatud kogu vara või et maa on erastatud. Seda ei

saanudki subjektid tol hetkel väita, kuivõrd järgnev tehing õigusvastaselt võõrandatud varaga on

tehtud peale viidatud pöördumiste tegemist, st alles 04.09.1995. Seega saavad pöördumistes

esitatud väited kehtida üksnes selle õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, mis oli 05.07.1993

lepingu objektiks. Sellest tulenevalt on õige vastustaja väide, mille kohaselt olid õigustatud

subjektid teadlikud sellest, et tagastamisele kuuluv vara on osaliselt erastatud. Sellele vaatamata ei

pidanud nad oluliseks või vajalikuks oma õiguste kaitset kohtumenetluses. Õigustatud subjektid,

sh kaebaja õiguseellane on jäänud teadlikult passiivseks. Teabenõuete esitamist vastustajale seoses

vara tagastamise küsimuse lahendamisega ei ole sellises olukorras piisav.

39. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja väide, mille kohaselt on vastustaja

põhjendamatult võtnud vastu 16.juuni 1999.a korralduse nr 4694-k, millega erastati

ostueesõigusega maa AS-le GMPP Disain, millele järgnevalt kanti maa kinnistusraamatusse.

Õige on, et AS GMPP Disain sai 05.07.1993 tehingu tõttu esitada Tallinna Linnavalitsusele

avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks ning Tallinna Linnavalitsuse 16.06.1999.a

korraldusega nr 4694-k määrati Telliskivi 49 ehitiste teenindamiseks vajalik maa suurusega 4541

m2. Viidatud korralduse andmine ei olnud aga kehtiva õigusega vastuolus ega põhjuslikus seoses

kaebajal tekkinud kahjuga (varast ilma jäämine).

Kuivõrd 05.07.1993 aasta leping kehtis, siis oli AS-il GMPP Disain õigus maad ostueesõigusega

erastada. Vastav õigust tuleneb MaaRS § 6 lg 2 p-st 3, lg-st 33 ja § 7 lg-st 51. MaaRS § 6 lg 2 p 3

kohaselt ei kuulu selline maa tagastamisele. Kuivõrd maa erastamise õigustatud subjekt oli

omandanud ehitised kehtiva lepingu alusel, siis ei saanud vastustaja sellises olukorras keelduda

maa erastamisest AS-ile GMPP Disain.

MaaRS § 23 lg 2 järgi otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine pärast seda, kui

on kindlaks määratud ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa suurus ja piirid. Ka

kohtupraktikast tuleneb, et maa tagastamise küsimuse saab valla- või linnavalitsus oma

korraldusega otsustada alles pärast maa ostueesõigusega erastamise küsimuse otsustamist.

Olukorras, kus maa kuulub ostueesõigusega erastamisele, ei ole võimalik sama maad tagastada.

Seega on vastustaja kehtinud õiguslikus olukorras võtnud põhjendatult vastu korralduse nr 4694-k

ning sellise haldusakti vastu võtmine ei ole õigusvastane sõltumata asjaolust, et vastustaja juures

oli avatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimik. Kuna seaduse järgi on erastamise

küsimuse otsustamine prioriteetne tagastamise ees, ei ole maa erastamise toimingud vastuolus

ORAS § 18 lg-ga 1. Vastustaja ei saanud teha teistsugust otsustust, kui on väljendatud korralduses

nr 4694-k.

Seega ei ole 16.juuni 1999.a korralduse nr 4694-k vastu võtmine õigusvastane ega põhjuslikus

seoses kaebajal ilmnenud kahjuga, milleks on õigusvastaselt võõrandatud varast ilma jäämine.

Kaebaja ega õigustatud subjektid ei ole ka viidatud korraldust vaidlustanud. Kaebajal oli

korralduse vaidlustamise õigus ka juhul, kui ta sai korralduse olemasolust teada hilinemisega.

Õigustatud subjektile on AÕS RakS § 10 lg 5 järgi tagatud õigus nõuda erastamise korralduste

tühistamist

ja

kinnistusraamatu

kande

muutmist

ning

Eesti

Vabariigi

kandmist

kinnistusraamatusse omanikuna. Sellest tulenevalt on põhjendamatu kaebaja esindaja

kohtuistungil avaldatud väide, mille kohaselt ei oleks õigustatud subjektid kehtiva kohtupraktika

kohaselt saanud vaidlustada korraldust, millega otsustati õigusvastaselt võõrandatud maa

ostueesõigusega erastamise küsimus.

40. Iseenesest on õige kaebaja väide, mille kohaselt kestis õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise küsimuse lahendamine 20 aastat. Samas ei ole asja menetlemisele kuulunud aeg

praegusel juhul puutumuses kaebaja väitega, mille kohaselt ammendusid nimetatud aja jooksul

11(11)

kaebaja ja tema õiguseellaste võimalused kaitsta oma õigusi kohtus vara erastanus isikute vastu.

Kohus on käesoleva otsuse eelmistes alapunktides välja toonud, et kaebajal ja tema õiguseellastel

olid võimalused oma õiguste kaitseks sõltumata sellest, kas vara tagastamise küsimus oli

lahendatud või mitte. Seega ei ole kaebaja sellekohane väide asjakohane. Kaebajal oli õigus

pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole enne 2014.aastat, st enne haldusaktide vastu võtmist,

millega otsustati jätta endisel aadressil Telliskivi tn 51, Tallinn asunud õigusvastaselt võõrandatud

vara kaebajale tagastamata.

41. Eelpool toodut kokku võttes on kohus seisukoha et vastustaja ei ole rikkunud Telliskivi tn 49

Tallinn ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamisel kehtiva õiguse norme ning vastustaja

tegevus oli seadusega kooskõlas. Seega on täitmata RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise

esmane, eeldus milleks on avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik õiguslikus suhtes.

Kohus ei ole ka tuvastanud vastustaja poolseid teisi rikkumisi, mis seonduvad 05.07.1993.a

lepingu sõlmimisega ning võiksid olla põhjuslikus seoses kaebajal ilmnenud kahjuga. Viidatud

lepingu sõlmimine oli küll vastuolus ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeluga, kuid nimetatud

asjaoluga ei kaasne veel vastustaja vastutust kaebajal tekkinud kahju eest.

Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata.

42. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja

menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm