2-16-13032/100 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21613032

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2017. a otsus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

312 000 eurot

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2018, kirjalik menetlus

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli õigus leping erakorraliselt üles

öelda põhjusel, et selle sõlmimisel ja pikendamisel jäeti korraldamata seadusega nõutud riigihange,

leping on sõlmitud ja hiljem pikendatud õigusvastase hüve andmise ja vastuvõtmise tagajärjel ega

pruugi vastata turutingimustele. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas ringkonnakohus rikkus

menetlusõiguse normi, kui jättis rahuldamata kostja taotlused koguda tõendeid ja võtta asja juurde

lisatõend, ning kohtles pooli ebavõrdselt, kui võttis hageja 13. septembril 2017 esitatud tõendid

vastu.

12. Kolleegium märgib, et ehkki pooled ise ja kohtud on menetluses läbivalt nimetanud lepingut

töövõtulepinguks, ei vaielda tegelikult selle üle, et leping vastab käsunduslepingu tunnustele

(VÕS § 619). Seega tuleb lepingu erakorralise ülesütlemise kehtivust hinnata VÕS § 631 alusel.

Arvestamata käsundisaaja VÕS §s 630 sätestatud käsunduslepingu ülesütlemise piiranguid, võib

kumbki lepingupool nii tähtajalise kui ka tähtajatu käsunduslepingu VÕS § 631 järgi erakorraliselt

üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei

või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni

ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Kolleegium on varem

leidnud, et viidatud sätte järgi võib käsunduslepingu ülesütlemise aluseks olla lepingurikkumine,

aga ka muu seadusest tuleneva kohustuse rikkumine või muu asjaolu, sh käsundiandja usalduse

kaotus, mille tõttu ei saa oodata, et pooled täidavad lepingut edasi (vt Riigikohtu 31. jaanuari

2013. a otsus tsiviilasjas nr 32118012, p 12).

Käsunduslepingute puhul kohaldatav VÕS § 631 on samasisuline VÕS § 196 lgga 1, mis sätestab

üldise aluse kestuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (vt ka Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3219309, p 11). Sellest sättest tuleneva üldreegli kohaselt võib kumbki pool

kestuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt

lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Ka VÕS § 196 lg 1

kohta on kolleegium varasemas praktikas leidnud, et selle sätte kohaselt on poolel õigus

2-16-13032

kestusleping erakorraliselt üles öelda ka muul mõjuval põhjusel kui lepingu rikkumine teise poole

poolt, sealhulgas erakorralistel asjaoludel ka sellisel mõjuval põhjusel, mis on tingitud lepingut

ülesütlevast poolest endast (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 32111407,

p 11).

Eelnevast tulenevalt ei ole piiratud nende asjaolude ring, mis võivad olla VÕS § 631 alusel

käsunduslepingu ülesütlemise aluseks. Seejuures ei ole välistatud, et lepingu erakorralise

ülesütlemise aluseks olev mõjuv põhjus seisneb lepingu sõlmimise asjaoludes.

13. Kolleegium ei nõustu kohtutega selles, et mõjuvaks põhjuseks lepingu ülesütlemisel hankija

poolt ei saa olla see, kui hankija on ise rikkunud RHS-ist tulenevat kohustust, jättes seaduses ette

nähtud hanke korraldamata.

13.1. Alates 1. septembrist 2017 kehtiv RHS § 124 lg 1 sätestab alused, mille esinemisel on hankijal

õigus hankeleping erakorraliselt enne tähtaega üles öelda. Viidatud sättega on võetud Eesti õiguses

üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. a direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta

ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) art 73. Muu hulgas

näevad RHS § 124 lg 1 pd 1 ja 3, millega on võetud üle direktiivi 2014/24/EL art 73 p-d a ja c,

hankijale ette õiguse hankeleping erakorraliselt enne tähtaega üles öelda, kui hankelepingus on

tehtud lubamatuid muudatusi või kui Euroopa Kohus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL)

art 258 kohases menetluses tuvastanud, et riigihankes või hankelepingu sõlmimisel pole järgitud

nimetatud lepingust või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2014/23/EL, 2014/24/EL või

2014/25/EL tulenevaid kohustusi. Direktiivi 2014/24/EL art 73 sõnastuse kohaselt ei ole selles sättes

loetletud riigihankelepingu lõpetamise aluseid ammendavalt ning hankijal on võimalik hankeleping

selle kehtivusaja jooksul lõpetada ka muudel riigisisese õigusega ette nähtud juhtudel. Kolleegium

märgib, et RHS-iga ei ole välistatud üldiste VÕS-is sätestatud kestuslepingu erakorralise

ülesütlemise aluste kohaldumist hankelepingutele.

Enne 1. septembrit 2017 kehtinud RHS ei sisaldanud erisätteid hankelepingu ülesütlemise kohta. Ka

enne direktiivi 2014/24/EL jõustumist on Euroopa Kohtu praktikas nõutud riigihankeõiguse

rikkumise kõrvaldamiseks lepingu ennetähtaegset lõpetamist (vt Euroopa Kohtu 18. juuli 2007. a

otsus kohtuasjas nr C503/04, komisjon vs. Saksamaa). Eelnevast tulenevalt saab kolleegiumi arvates

tõlgendada ka enne 1. septembrit 2017 kehtinud RHS-i selliselt, et sellega ei olnud välistatud

hankelepingu erakorraline ülesütlemine VÕS-is sätestatud alustel, sealhulgas juhtudel, mil hankija

on rikkunud RHS-is sätestatud kohustusi hankelepingu sõlmimisel või muutmisel. Seda järeldust ei

mõjuta kolleegiumi hinnangul ka asjaolu, et lepingu pikendamise ajal 15. jaanuaril 2016 kehtinud

RHS nägi hankemenetluse korraldamata jätmise ette ka sõlmitud lepingu tühisuse alusena,

kehtestades lepingu tühisusele tuginemiseks eraldi menetluskorra (vt käesoleva otsuse p 16). Lisaks

märgib kolleegium, et 8. juuni 2016. a ülesütlemisavalduse esitamise ajaks oli möödunud direktiivi

2014/24/EL art 90 lgs 1 sätestatud tähtaeg sellest direktiivist tulenevate nõuete, sh art 73

ülevõtmiseks riigisisesesse õigusesse.

13.2. Kolleegium ei nõustu kohtutega selles, nagu oleks lepingu ülesütlemine riigihanke

korraldamata jätmise tõttu välistatud tulenevalt õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja lepingu

siduvuse põhimõtetest. Lisaks neile põhimõtetele on hankelepingute puhul oluline arvestada avaliku

huviga õiguspärase hankemenetluse korraldamise vastu. Ka Euroopa Kohus on kohtuasjas

nr C503/04, komisjon vs. Saksamaa tehtud lahendis viidanud, et õiguskindluse, õiguspärase ootuse

kaitse ja pacta sunt servanda põhimõtetele tuginemine lepingupartneri poolt ei vabasta liikmesriiki

EL-i õigusest tulenevate kohustuste täitmisest (otsuse p 36). Lisaks riigihankeid käsitlevatele

direktiividele on õigusvastaste otselepingute sõlmimine vastuolus EL-i aluslepingutest tulenevate

2(5)

2-16-13032

aluspõhimõtetega nagu asutamisvabadus (ELTL art 49) ja teenuste osutamise vabadus (ELTL art 56)

ning neist tulenevad võrdse kohtlemise põhimõte ja läbipaistvuskohustus (vt direktiivi 2014/24/EL

põhjendus 1; Euroopa Kohtu 13. aprilli 2010. a otsus kohtuasjas nr C91/08, Wall, pd 33 ja 71;

15. oktoobri 2009. a otsus kohtuasjas nr C196/08, Acoset, p 50). Samuti ei ole lepingupartneril

kolleegiumi arvates võimalik tugineda õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele olukorras,

kus ta pidi aru saama, et lepingu sõlmimine või pikendamine ilma hankemenetlust korraldamata ei

pruugi olla õiguspärane.

13.3. Hankija õigust öelda leping üles RHS-is sätestatud hanke korraldamata jätmise tõttu ei välista

ka VÕS § 101 lg 3. Kirjeldatud juhul ei ole lepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks asjaolu, et

lepingupartner on seda rikkunud, vaid lepingu sõlmimine õigusvastaselt ilma seadusest tulenevat

hankemenetlust korraldamata.

14. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus, hinnates kostja väiteid lepingu sõlmimise ja

pikendamise kohta õigusvastase hüve andmise ja vastuvõtmise tagajärjel, kohaldanud valesti

materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.

14.1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et asjaolu, et leping on sõlmitud ühe

lepingupoole huvides ning vastuolus teise lepingupoole huvidega põhjusel, et äriühingute juhatuse

liikmed andsid ja võtsid vastu selliste tingimustega lepingu sõlmimiseks vara või muid hüvesid,

võib olla lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks VÕS § 196 lg 1 ja § 631 alusel. Samas ei nõustu

kolleegium sellega, nagu oleks nimetatud põhjusel lepingu erakorraline ülesütlemine võimalik vaid

juhul, kui lepingu sõlmimine on viinud usalduse kaotuseni teise lepingupoole vastu. Kolleegiumi

arvates võib lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olla ka see, kui ülesütlev pool on põhjusel, et

ühe poole esindaja on pakkunud teise poole esindajale isiklikke hüvesid, kaotanud usalduse

konkreetse lepingu vastu (nt põhjusel, et sõlmitud on leping, mida hüve andmata ja võtmata ei oleks

sõlmitud või mis oleks tõenäoliselt sõlmitud teistsugustel tingimustel).

14.2. Praeguses asjas on kohtud jätnud sisuliselt hindamata kostja väited, et leping sõlmiti ja seda

pikendati selle tõttu, et A ja B pakkusid kostja juhatuse liikmetele hüvesid, mille viimased ka vastu

võtsid. Kohtud on üksnes viidanud, et tsiviilasja lahendaval kohtul puudub pädevus tuvastada

kuriteo toimepanemine. Kolleegium leiab, et kohtud on ekslikult pidanud vajalikuks

karistusõigusliku hinnangu andmist eespool loetletud isikute tegevusele, milleks tsiviilasja

lahendaval kohtul ei ole TsMS § 1 järgi pädevust. Ka karistusõiguslikke hinnanguid andmata on

võimalik hinnata tehingu tegemise asjaolusid, et selgitada välja, kas need annavad aluse leping

erakorraliselt üles öelda. Seda tehes ei ole kohtul vaja otsustada, kas toime on pandud kuritegu.

Praeguses asjas oleksid kohtud saanud hinnata ja pidanud hindama seda, kas leping on sõlmitud ja

pikendatud selle tagajärjel, et hageja õiguseellase juhatuse liige ja nõukogu liige on pakkunud kostja

juhatuse liikmetele hüvesid ja viimased on need vastu võtnud.

14.3. Kolleegiumi arvates rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi, kui jättis

rahuldamata kostja 11. septembri 2017. a taotluse koguda Riigiprokuratuurilt tõendeid ja 2. oktoobri

2017. a taotluse võtta asja materjalide juurde Harju Maakohtu 20. septembri 2017. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1178196.

Taotluste rahuldamata jätmist põhjendas ringkonnakohus 5. oktoobri 2017. a kohtuistungil sellega,

et taotlustes viidatud tõenditega tahetakse tõendada ülesütlemise ajal kahtluse piisamist ning kostja

endiste juhatuse liikmete vastu kahtlustuse esitamist, ent nende asjaolude kohta on asjas juba

piisavalt tõendeid. Eelnev viitab kolleegiumi arvates sellele, et ringkonnakohus jättis taotlused

rahuldamata arvamuse tõttu, et ringkonnakohtul puudub pädevus hinnata kuriteo toimepanemist.

3(5)

2-16-13032

Asja materjalidest nähtuvalt aga taotles kostja Riigiprokuratuurilt kriminaalasja toimikus olevate

tõendite väljanõudmist muu hulgas selleks, et tõendada lepingu sõlmimise ja pikendamise eest

hüvede andmist ja vastuvõtmist, selle viisi ja summasid. Harju Maakohtu 20. septembri 2017. a

kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1178196 esitamist kohtule on kostja põhjendanud sooviga tõendada,

et C võttis A-lt ja B-lt hüve.

Riigikohus on varem leidnud, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud

kohtuotsust võib kasutada faktiliste asjaolude tõendamiseks, kuid mitte faktilistele asjaoludele

õigusliku hinnangu andmiseks, ning dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida

kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3214105, p 25; 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3219111, p 10). Kolleegium märgib, et

ringkonnakohus tõdes ka ise vaidlustatud otsuses, et kriminaalasjas kogutud tõendite ja tehtud

lõpplahenditega võib olla võimalik tõendada seda, et üks isik lubas anda ja andis teisele isikule vara

ning saaja lubas selle eest tegutseda andja huvides ja tegutseski andja huvides (ringkonnakohtu

otsuse p 37). Järelikult oleksid tõendid, mille kogumist või asja juurde võtmist kostja taotles, võinud

olla asjakohased, hindamaks seda, kas kostjal oli mõjuv põhjus leping erakorraliselt üles öelda.

Jätnud rahuldamata kostja taotlused tõendite kogumiseks ja asja juurde võtmiseks, on

ringkonnakohus sisuliselt võtnud kostjalt võimaluse tõendada asjaolusid, millele ta lepingu

erakorralise ülesütlemise alusena tugineb.

Kolleegium märgib, et ehkki kostja esitas kõnealused taotlused alles apellatsioonimenetluses, saab

ringkonnakohus vastavaid tõendeid TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel hinnata, kui need tekkisid või said

kostjale teatavaks alles pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus ei ole

tuginenud tõendite kogumisest ja vastuvõtmisest keeldumisel sellele, et need oleksid esitatud

hilinemisega.

Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kostja 11. septembri 2017. a

tõendite kogumise taotlus ja 2. oktoobri 2017. a tõendi asja materjalide juurde võtmise taotlus uuesti

lahendada.

16. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et leping ei ole riigihanke korraldamata jätmise tõttu

tühine.

Kohtud on tuvastanud, et lepingu pikendamisel 15. jaanuaril 2016 oleks tulnud järgida RHSis

sätestatud teenuste hanke korda ja korraldada riigihange. Sel ajal kehtinud RHS § 69 lg 11 p 1

sätestas, et hankeleping on tühine, kui hankija on jätnud registrile hanketeate esitamata ja selle

esitamata jätmine ei olnud riigihangete seaduse kohaselt lubatud. Kolleegium nõustub kohtutega

selles, et kõnealusest sättest tulenes ka õigusvastaselt sõlmitud otselepingute tühisus.

Kohtud on siiski õigesti leidnud, et lepingu tühisusele tuginemiseks oleks tulnud järgida RHSis

sätestatud hankelepingu vaidlustamise korda. Lepingu pikendamise ajal, s.o 15. jaanuaril 2016

kehtinud RHS § 69 lg 14 järgi võis hankelepingu tühisusele RHS § 69 lgs 11 sätestatud alustel

tugineda üksnes juhul, kui hankelepingu tühisus on tuvastatud RHSis sätestatu kohaselt. Riigikohus

on varasemas praktikas leidnud, et selles sättes on silmas peetud lepingu tühisuse tuvastamist RHSis

ette nähtud menetluslikus korras, vastavasisulise tähtaegselt esitatud nõude alusel riigihangete

vaidlustuskomisjoni otsuse või edasikaebuse korral kohtuotsuse resolutsioonis (Riigikohtu

26. aprilli 2017. a määrus haldusasjas nr 3319216, p 18). Praeguses asjas ei vaielda selle üle, et

15. jaanuari 2016. a tehingu tühisust, millega leping hageja avalduse alusel pikenes, ei ole RHS-is

ette nähtud menetluslikus korras tuvastatud. Eelnevast tulenevalt leidsid kohtud põhjendatult, et

kostja ei saa praeguses menetluses lepingu tühisusele tugineda.

4(5)

2-16-13032

Kolleegium märgib, et lepingu pikendamise ajal kehtinud RHS-ist ei tulenenudki hankijale

võimalust vaidlustada hankeleping põhjusel, et see on RHS § 69 lg 11 ps 1 sätestatud alusel tühine.

RHS § 117 lg 21 p 3 kohaselt oli hankelepingu sel alusel vaidlustamise õigus vaid pakkujal ja

huvitatud isikul.

Jaak Luik

Ants Kull

Malle Seppik

5(5)