2-17-16889/38 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-17-16889

Määruse kuupäev

Tartu, 13. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi TREF Nord hagi Mait Schmidti, Urmas

Kaasiku ja Martin Viilepi vastu kahjuhüvitise ja viivise

saamiseks. Hagi tagamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2018. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mait Schmidti määruskaebus

Urmas Kaasiku määruskaebus

Martin Viilepi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts TREF Nord, esindaja vandeadvokaat Robert

Sarv

Kostja Mait Schmidt, esindaja vandeadvokaat Paul Keres

Kostja Urmas Kaasik, esindaja vandeadvokaat Klen Laus

Kostja Martin Viilep, esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais

Asja läbivaatamise kuupäev

21. mai 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2018. a määrus ja Harju Maakohtu

24. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-16889. Teha uus määrus, millega jätta

Aktsiaseltsi TREF Nord hagi tagamise taotlus rahuldamata.

2. Rahuldada Mait Schmidti, Urmas Kaasiku ja Martin Viilepi määruskaebused.

3. Mait Schmidti määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada Advokaadibüroo

GLIKMAN ALVIN OÜ-le. Urmas Kaasiku määruskaebuselt tasutud kautsjon

tagastada Advokaadibüroo TRINITI OÜ-le. Martin Viilepi määruskaebuselt tasutud

kautsjon tagastada Advokaadibüroo Premium OÜ-le.

2-17-16889

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS TREF Nord (hageja) esitas 10. novembril 2017 Harju Maakohtule Mait Schmidti (kostja I),

Urmas Kaasiku (kostja II) ja Martin Viilepi (kostja III) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja 515 156 euro suuruse kahjuhüvitise ja viivise või alternatiivselt

mõista vastavalt kas kostjalt I, kostjalt II või kostjalt III välja 515 156 eurot ja viivise.

Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt olid kostjad eri aegadel aastatel 2012 kuni 2016 OÜ Bauschmidt

(Bauschmidt) juhatuse liikmed. Hageja ja Bauschmidt sõlmisid 5. mail 2016 seltsingulepingu

(leping) ühiseks osalemiseks riigihankes. 10. jaanuaril 2017 sõlmisid hageja ja Bauschmidt lepingu

muutmise lepingu, millega hageja võttis üle juhtivpartneri õigused ja kohustused. Bauschmidt pidi

hagejale üle andma vähemalt 515 156 eurot seltsinguvara. Bauschmidt on pankrotis ja tal on

hagejale täitmata kohustusi vähemalt 515 156 eurot. Bauschmidti juhatuse liikmed rikkusid

kohustust hoida seltsinguvara eraldi ja seepärast vastutavad nad hageja ees isiklikult.

Hageja esitas 22. novembril 2017 hagi tagamise avalduse ja täpsustas seda 23. novembril 2017.

Hageja palus seada kostja I kinnistule 400 000 euro suuruse hüpoteegi, kostja II kaasomandis

olevatele kinnistutele kokku 80 000 euro suuruse hüpoteegi ja keelata kostja III ning tema abikaasa

ühisomandis oleva kinnisasja osa käsutamise. Alternatiivselt palus hageja seada hüpoteegid

ulatuses, mida kohus peab põhjendatuks.

Hagi tagamise taotluse kohaselt võivad kostjad oma vara kohtumenetluse käigus võõrandada või

seda koormata ning see võib muuta kohtuotsuse täitmise võimatuks. Nõue on suur ja kuna kostjad

on käitunud õigusvastaselt, on vara kõrvaletoimetamine tõenäoline. Kostjad on füüsilised isikud ja

neil ei ole muud märkimisväärset vara ega sissetulekut hageja nõude rahuldamiseks. Hageja nõude

sundtäitmine oleks võimatu, kui kostjad võõrandaksid neile kuuluvad kinnistud.

2. Harju Maakohus rahuldas 24. novembri 2017. a määrusega hagi tagamise taotluse ja määras, et

kostjale I kuuluvale Tallinnas asuvale kinnistule tuleb hageja kasuks seada 400 000 euro suurune

kohtulik hüpoteek, kostjale II kuuluvale ½ kaasomandi osale Tallinnas asuvast kinnistust tuleb

hageja kasuks seada 30 000 euro suurune kohtulik hüpoteek ja kostjale II kuuluvale ½ kaasomandi

osale Viimsi vallas asuvast kinnistust tuleb hageja kasuks seada 50 000 euro suurune kohtulik

hüpoteek. Samuti määras maakohus, et hagi tagamiseks tuleb kinnistusraamatusse kanda kostja III

ja tema abikaasa ühisomandisse kuuluva kinnistu kohta keelumärge hageja kasuks, keelates

kostjal III ühisomandis oleva kinnisasja käsutamine. Maakohus märkis määruses, et tühistab kostja I

või kostja II avalduse alusel hagi tagamise abinõud, kui kostjad I ja II tasuvad hüpoteegisumma

pangakontole või esitavad sama summa suuruse pangagarantii.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hagi tagamise eeldused täidetud. Nõuet ja tagamise

aluseks olevaid asjaolusid on piisavalt põhistatud. Hagi tagamata jätmine võib muuta kohtuotsuse

täitmise võimatuks. Kostjad võivad olla tekitanud hagejale 515 156 eurot kahju, millele lisandub

viivis. Nii suure nõude puhul on üldjuhul alati oht, et kostjad kui füüsilised isikud ei suuda nõuet

täita. Hagi tagamise abinõud ei ole liiga koormavad ja on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga.

3. Kostjad esitasid määruskaebused, milles palusid maakohtu määruse tühistada osas, millega

rakendati nende suhtes hagi tagamise abinõusid, ja teha uue määruse, millega jätta hagi tagamise

taotlus rahuldamata.

4. Hageja palus jätta kostjate määruskaebused rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

2(7)

2-17-16889

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. jaanuari 2018. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohus põhjendanud, miks võib hagi tagamata

jätmisel kohtuotsuse täitmine osutuda raskendatuks või võimatuks. Kostjatel ei ole peale

kinnisasjade vara, mille arvel oleks võimalik hagi rahuldamise korral nõuet täita.

Ekslik on kostjate seisukoht, et hagi on õiguslikult perspektiivitu. Hageja nõuab kostjatelt

515 156 euro suurust kahjuhüvitist asjaoludel, et lepingu kohaselt pidi Bauschmidt hagejale üle

andma vähemalt 515 156 eurot seltsinguvara. Hageja tugineb sellele, et kostjad rikkusid

Bauschmidti juhatuse liikmetena võlaõigusseaduse (VÕS) § 589 lg-s 1 sätestatud kohustust, mille

kohaselt tuleb seltsinguvara eraldada seltsinglase isiklikust varast ja seda säilitada kuni seltsingu

lõppemiseni. Hagiavalduse kohaselt ei suuda pankrotis Bauschmidt kahju hüvitada, kuna tal ei ole

vara teise järgu nõuete rahuldamiseks. Hageja nõue ei ole pandiga tagatud. Tegemist on kahju

õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega, mille osaühingu võlausaldaja on esitanud pankrotis

osaühingu juhatuse liikmete vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja I palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega ringkonnakohus

rahuldas hagi tagamise taotluse ja kohaldas tema suhtes hagi tagamise abinõud, ning teha uue

määruse, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hagi õiguslikult perspektiivitu, mistõttu seda ei oleks

tohtinud tagada. Hageja on hagis sisuliselt samastanud kostja I ja Bauschmidti kohustused.

Juriidilise isiku juhtorgani liikmed ei vastuta juriidilise isiku kohustuste täitmise eest. Hageja ei ole

ka põhjendanud ega maakohus kontrollinud, kas hagejal üldse oli Bauschmidti vastu hagis märgitud

nõue. Kui hageja soovib saada väljamakseid seltsinguvarast (mille saamata jäämine on esitatud hagi

peamise alusena), siis saab tal see õigus olla üksnes seltsingu lõppemisel. See eeldab seltsingu

likvideerimist, panuste tagastamist ja kasumi jaotamist või kahjumi katmist. Hageja ei ole väitnud,

et seltsingut oleks asutud likvideerima, ja pole selge, kas Bauschmidt hagejale üldse midagi

võlgneb.

Selleks, et juhatuse liige võiks vastutada äriühingu võlausaldaja ees, peab ta olema rikkunud

juhatuse liikmele seadusest tulenevat ja võlausaldaja kaitseks kehtestatud kohustust. Hageja väidetel

on selline norm VÕS § 589. See norm ei ole aga kehtestatud võlausaldaja kaitseks, vaid sätestab

üksnes seltsinguvara režiimi. Viidatud sättest ei tulene kohustusi seltsinglase juhatuse liikmele.

Ringkonnakohtu määrus ei ole ka nõuetekohaselt põhjendatud. Kuigi ringkonnakohus nõustus hagi

perspektiivi osas maakohtuga, oleks ta pidanud vastama kostja I määruskaebuse väidetele, kuid ei

teinud seda.

Lisaks on hagi tagamise eeldused täitmata. Kohus peab põhjendama, miks on hagi tagamine kostja

senisest käitumisest lähtudes vajalik ja miks on oht, et kohtulahendi täitmine võib osutuda

võimatuks või raskendatuks. Hagi saab tagada vaid erandlikel ja objektiivselt äratuntavatel ning hagi

tagamise taotluses põhistatud asjaoludel. Ka maakohtu määrus on põhjendamata. Kümme päeva

enne vaidlustatava määruse tegemist tegi maakohus lahendi, millega jättis samadel asjaoludel hagi

tagamata, kuna tagamise eeldused ei olnud täidetud. Nii lühikese aja jooksul erinevatele järeldustele

3(7)

2-17-16889

jõudmine annab alust arvata, et kohus ei olegi hagi tagamisel diskretsiooniõigust rakendanud või on

ületanud diskretsiooni piire.

7. Kostja II palub määruskaebuses tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus kohaldas

tema suhtes hagi tagamise abinõud, ja ringkonnakohtu määruse osas, millega ringkonnakohus jättis

tema määruskaebuse rahuldamata. Kostja II palub jätta hagi tagamise taotluse rahuldamata või

alternatiivselt saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hagi perspektiivitu, sest hagiavalduses esitatud asjaoludel

ei ole õiguslikult võimalik, et kostja II oleks hageja õigusi rikkunud. Kohtud ei ole hagi perspektiivi

üldse hinnanud. VÕS § 589 lg 1 ei ole võlausaldaja kaitseks kehtestatud säte.

Lisaks ei ole kohtud põhjendanud, mis annab alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada

kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Maakohus ei ole esile toonud, miks annab kostjate

käitumine alust arvata, et kohtuotsuse täitmine võib osutuda raskendatuks. Selliseks asjaoluks ei saa

olla üksnes hageja nõude suurus. Kuna maakohus on teinud samas asjas kümne päeva jooksul kaks

määrust ja asunud määruse põhjendustes samadel asjaoludel vastupidistele seisukohtadele, siis on

määrus ka sisuliselt vastuoluline ega saa olla seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus ei ole seda

rikkumist kõrvaldanud.

8. Kostja III palub määruskaebuses tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus kohaldas

tema suhtes hagi tagamise abinõud, ja ringkonnakohtu määruse osas, millega ringkonnakohus jättis

tema määruskaebuse rahuldamata. Kostja III palub jätta hagi tagamise taotluse rahuldamata või

alternatiivselt saata asja madalama astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hagi õiguslikult perspektiivitu ja seda ei võinud tagada.

Ringkonnakohus on hagi õiguslikku perspektiivi hinnanud pealiskaudselt. Hageja ei saa hagis

esitatud asjaoludel kostjatelt kahjuhüvitist nõuda. Hageja kahjunõude välistavad seltsingu

likvideerimist reguleerivad VÕS-i sätted. Hageja on tuginenud sellele, et hageja ja Bauschmidti

vahel olnud seltsing lõppes Bauschmidti pankroti väljakuulutamisega. Seltsingu likvideerimisel

tuleb seltsinguvara jagada vastavalt seltsinglaste panusele ja hageja ei saa seltsinguvara endale

nõuda.

Kohtud ei ole hagi tagamise eeldusi kontrollinud. Maakohus ei tuvastanud, et kostja III oleks teinud

midagi, mis annaks alust eeldada, et ta väldib nõuete täitmist. Arvestades, et Bauschmidt on

pankrotis ja haldur võiks kostjate kui Bauschmidti juhatuse liikmete vastu nõudeid esitada, oleksid

kostjad juba varem võinud nõuete vältimiseks vajalikke samme astuda, kuid nad ei ole seda teinud.

Lisaks kasutas maakohus kostjat III liiga koormavat hagi tagamise abinõud (keelumärke seadmine

kostja III ja tema abikaasa ühisomandis olevale kinnistule).

Kostja III jäeti enne hagi tagamist põhjendamatult ära kuulamata. Kui maakohus oleks küsinud enne

hagi tagamist kostja III seisukohta, siis ei oleks õiguslikult perspektiivitut hagi tagatud.

9. Hageja vaidleb kostjate määruskaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja

kolmanda lause alusel tühistada. Kolleegium teeb ise uue määruse, millega jätab hageja hagi

tagamise taotluse rahuldamata. Määruskaebused rahuldatakse.

4(7)

2-17-16889

11. Hageja on hagiavalduses esitanud kahju hüvitamise nõude kostjate kui oma lepingupartneri

(Bauschmidti) juhatuse liikmete vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et Bauschmidt on pankrotis ega

suuda võlausaldajate tagamata nõudeid rahuldada.

12. Kolleegium on varem selgitanud, et kohus peab hagi tagamise menetluses hindama ka hagi

lubatavust (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428) ja seda, kas hageja väidete õigsuse korral

oleks tema hagil üldse edulootust, st kas hagi on õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423

lg 2) (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 14). Samuti on

kolleegium varem selgitanud, et TsMS § 381 lg 2 kohaselt tuleb nõuet, mille tagamist soovitakse, ja

tagamise aluseks olevaid asjaolusid hagi tagamise avalduses põhistada. TsMS § 235 kohaselt on

väite kohtule põhistamine väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus

lugeda väite usutavaks. Põhistama kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud

tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile

ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Seega saab kohus hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused, hagi

tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on

lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ja

hagi tagamise aluseks olevad asjaolud ka põhistatud (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 15). Hageja nõue on kolleegiumi varasema seisukoha järgi õiguslikult

perspektiivitu juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada

ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-193-13, p 12).

Kolleegium jääb eelnimetatud seisukohtade juurde.

13. Hageja on hagi alusena tuginenud sellele, et tema ja Bauschmidti vahel oli sõlmitud

seltsinguleping ning selle muutmise leping ja et nende lepingute järgi kohustus Bauschmidt andma

hagejale üle rahasumma kui seltsinguvara. Samuti on hageja tuginenud sellele, et seltsinguvara

üleandmise kohustus oli Bauschmidti juhatuse liikmetel hageja kui teise seltsinglase vastu ja jättes

selle kohustuse täitmata, rikkusid kostjad VÕS § 589 lg-t 1, mis on hageja kui võlausaldaja kaitseks

kehtestatud norm.

Maakohus hagi õiguslikku perspektiivikust ei käsitlenud ja märkis oma määruses üksnes seda, et

nõuet on piisavalt põhistatud. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et VÕS § 589 lg 1 on oma

olemuselt võlausaldaja kaitseks kehtestatud säte ja selles sättes ettenähtud kohustuse rikkumine toob

kaasa äriühingust seltsinglase juhatuse liikmete vastutuse teise seltsinglase ees.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ja leiab, et õige on kostja I määruskaebuse

seisukoht, et viidatud norm näeb ette üksnes seltsinguvara tekkimise aluse ja vararežiimi.

VÕS § 589 lg 1 kohaselt lähevad seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud

vara seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Viidatud säte ei ole võlausaldaja kaitseks

kehtestatud norm VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes.

Iseenesest on õige ringkonnakohtu viide, et juriidilise isiku juhatuse liige võib osal juhtudel

vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse sätete alusel, kuid selline vastutus on

erandlik. Selleks, et võlausaldaja saaks esitada oma lepingupartneri juhatuse liikme vastu kahju

hüvitamise nõude, peab juhatuse liige olema pannud toime õigusvastase teo, milleks võib olla

seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku

5(7)

2-17-16889

võlausaldajal ei tekiks kahju (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-188-12, p 12; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11).

Kuna hageja ei ole praegusel juhul toonud hagis esile asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et

kostjad on rikkunud hageja kui võlausaldaja kaitseks kehtestatud seaduse sätteid VÕS § 1045 lg 1

p 7 mõttes, ei oleks hagi sellistel asjaoludel võimalik rahuldada, isegi kui eeldada hageja väidete

õigsust.

15. Kolleegium nõustub kostja I määruskaebuse väitega, et hageja on sisuliselt samastanud kostjate

ja Bauschmidti kohustused, kuid juriidilise isiku juhtorgani liikmed ei vastuta juriidilise isiku

kohustuste täitmise eest juriidilise isiku võlausaldaja ees. Isegi kui Bauschmidt oleks seltsinglasena

jätnud täitmata oma kohustuse hageja kui teise seltsinglase ees, ei saaks selle kohustuse täitmata

jätmisest tulenevat nõuet esitada Bauschmidti juhatuse liikmete vastu (vt ka Riigikohtu 6. mai

2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03, p-d 21–23).

16. Õige on ka kostjate määruskaebuste väide, et seltsinguvara üleandmise nõue, mis ühel

seltsinglasel võib teise vastu olla, saab vähemalt üldjuhul tekkida siis, kui seltsing lõpetatakse.

Seltsingu lõppemise alused näeb ette VÕS § 596 ja mh lõpeb seltsing seltsinglase pankroti

väljakuulutamisega (VÕS § 596 lg 1 p 7). Seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja

vara jaotamine (VÕS § 600 lg 1). Praegusel juhul ei ole hageja eeltoodud asjaolusid hagis esile

toonud.

17. Seega tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada. Kolleegium teeb uue määruse,

millega jätab hageja hagi tagamise taotluse rahuldamata.

TsMS § 388 lg 6 kohaselt omandavad kostjad I ja II hagi tagamise tühistamisel hüpoteegi ja nende

taotlusel kustutatakse kohtulikud hüpoteegid hagi tagamise tühistamise määruse alusel

kinnistusraamatust. Keelumärke kustutamiseks tuleb kostjal III esitada käesolev määrus Tartu

Maakohtu kinnistusosakonnale. Märke kustutamiseks ei ole vaja hageja nõusolekut

(kinnistusraamatuseaduse § 496).

18. Kostjad on määruskaebustes väitnud, et praegusel juhul on hagi tagamise eeldused täitmata ja et

kohtud ei ole oma lahendeid selles osas piisavalt põhjendanud. Kostjad on leidnud, et kohtud on

rikkunud hagi tagamise taotluse lahendamisel diskretsioonipiire. Kolleegium on varem leidnud, et

rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb hinnata, kas see on ikka tõenäoliselt vajalik kohtulahendi

täitmise tagamiseks (TsMS § 377 lg 1), kas arvestatakse hagi hinda (TsMS § 378 lg 4 teine lause) ja

kas kostja huvisid hagi tagamisega ebaproportsionaalselt ei kahjustata (TsMS § 378 lg 4 esimene

lause) (vt nt Riigikohtu 10. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-10, p 19). Kolleegium

on seisukohal, et kohtud on praegusel juhul oma lahendeid hagi tagamise eelduste osas põhjendanud

ega ole diskretsiooni piire ületanud.

19. Kostja III on seisukohal, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi mh sellega, et ei kuulanud

teda enne hagi tagamise määruse tegemist ära.

TsMS § 384 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus kostja enne ära kuulata, kui see on ilmselt

mõistlik, eelkõige kui avalduses taotletakse vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist.

Praegusel juhul ei ole tegu õigussuhte esialgse reguleerimisega, vaid rahalise nõudega hagi

tagamisega. Kohtu otsustus jätta kostja ära kuulamata on tulenevalt TsMS § 384 lg-st 3

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui on ületatud

6(7)

2-17-16889

diskretsiooni piire. Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul neid piire ületatud ei ole ja

maakohus ei ole kostja III ära kuulamata jätmisega menetlusõiguse norme rikkunud.

20. Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause

mõttes, jaotatakse hagi tagamisega seotud menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest

menetluskulude jaotusest.

21. Kostjate määruskaebuste rahuldamise tõttu tuleb määruskaebustelt tasutud kautsjonid

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Ants Kull

Henn Jõks

Tambet Tampuu

7(7)