2-17-2540/29 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-2540

Tsiviilasi

Ramon Jaanipere hagi Swedbank Liising AS-i, Lauri

Räbina ja Heiti Jaanipere vastu vara aresti alt

vabastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. detsembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ramon Jaanipere apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Ramon Jaanipere (isikukood XXX),

esindaja Veronika Štroman

Vastustajad (kostjad):

1. Swedbank Liising AS (kostja I, registrikood

10434248), esindaja Triin Kivipõld

2. Lauri Räbin (kostja II, isikukood XXX)

3. Heiti Jaanipere (kostja III, isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Ramon Jaanipere apellatsioonkaebus.

2

2. Tühistada Viru Maakohtu 15. detsembri 2017. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega

rahuldada Ramon Jaanipere hagi Swedbank Liising AS-i, Lauri Räbina ja Heiti

Jaanipere vastu vara aresti alt vabastamiseks.

3. Vabastada aresti alt täitemenetlustes nr 095/2009/2528, nr 095/2009/3265 ja

nr 095/2009/1275 arestitud Ramon Jaanipere nõue AB „Lietuvos Draudimas“ Eesti

filiaali vastu kindlustushüvitise ja viivise saamiseks kogusummas 44 405,42 eurot.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus võrdsetes osades kostjate Swedbank

Liising AS-i, Lauri Räbina ja Heiti Jaanipere kanda.

5. Määrata Ramon Jaanipere menetluskulude rahaline suurus maa- ja ringkonnakohtus

kindlaks summas 2207 eurot.

6. Mõista Swedbank Liising AS-ilt välja 735,70 eurot Ramon Jaanipere kasuks

menetluskulude katteks.

7. Mõista Lauri Räbin’alt välja 735,70 eurot Ramon Jaanipere kasuks menetluskulude

katteks.

8. Mõista Heiti Jaaniperelt välja 735,70 eurot Ramon Jaanipere kasuks menetluskulude

katteks.

9. Menetluskulud

tuleb

kanda

OÜ

KL

Consult

Õigusbüroo

arveldusarvele

nr EE342200221011355811 AS-is Swedbank.

10. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Ramon Jaanipere (hageja) esitas Swedbank Liising AS-i (kostja I), Lauri Räbina (kostja II) ja

Heiti Jaanipere (kostja III) vastu hagi vara aresti alt vabastamiseks. Hageja palus kohustada

kohtutäitur Kristel Maalmani vabastama aresti alt kindlustushüvitise ja viivise nõude AB „Lietuvos

draudimas“ Eesti filiaali vastu summas 44 405,42 eurot.

3

Kuna kostja III on kohtueelselt vara aresti alt vabastamiseks nõusoleku andnud, palus hageja jätta

menetluskulud kostjate I ja II kanda.

Hagiavalduse kohaselt on kostja III ja Tiiu Jaanipere abielus alates 13.10.1984. Heiti Jaanipere ning

Codan Forsiking A/S Eesti filiaal (kelle üldõigusjärglane on UAB DK "PZU Lietuva" Eesti filiaal

ning kelle üldõigusjärglane omakorda on AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal) sõlmisid

30.04.2012 kahjukindlustuslepingu kostja III ja T. Jaanipere ühisvarasse kuulunud hoone

aadressiga Ida-Virumaa, Iisaku vald, X. küla, kindlustamiseks kindlustusperioodiga 30.04.2012-

29.04.2015. Kindlustuslepingu sõlmimise kohta väljastas AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal

poliisi nr 40241981. Hoone oli kindlustatud mh tuleriski vastu. Kindlustatud hoones toimus

15.03.2014 tulekahju, mille tagajärjel see hävis. AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal tegi

14.12.2015 otsuse nr 319400, mille kohaselt keeldus 15.03.2014 toimunud kindlustusjuhtumi

tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisest.

Kostja III ei nõustunud kindlustushüvitise maksmisest keelduva otsusega ning esitas 20.09.2016

Viru Maakohtule hagiavalduse AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise ja

viivise väljamõistmise nõudes (tsiviilasi nr 2-16-14152). Kostja III ja tema abikaasa otsustasid

03.10.2016 abikaasade ühisvarasse kuulunud rahalise nõudeõiguse kindlustusandja vastu loovutada

50 000 euro eest hagejale, mida tõendab kirjalik nõude loovutamise leping. Nõude loovutamise

põhjuseks oli kostja III pikaajaline töötus ja asjaolu, et abikaasade varaline seisund ei võimaldanud

kindlustushüvitisega seotud kohtuvaidlust finantseerida.

2016. a novembri lõpus-detsembri alguses sai hageja teada, et kohtutäitur Kristel Maalman arestis

10.10.2016 osaliselt, s.o summas 44 405,42 eurot, täiteasjade nr 095/2009/2528, 095/2009/3265,

095/2009/1275 raames hageja poolt 03.10.2016 omandatud rahalise nõudeõiguse AB "Lietuvos

draudimas" Eesti filiaali vastu. Kuivõrd arestimise hetkel, s.o 10.10.2016, kuulus nõue kolmandast

isikust hagejale, mitte võlgnikust kostjale III, arestis kohtutäitur võõrale isikule kuuluva vara.

Hageja esitas 06.01.2017 kohtutäiturile avalduse nõude osaliseks aresti alt vabastamiseks.

Kohtutäitur ei olnud nõus kohtuväliselt arestimist tühistama.

Hageja on seisukohal, et piirangud nõude loovutamiseks puuduvad (RKTKm nr 3-2-1-134-12 p 18).

Võlaõigusseadusest ega kindlustuslepingu tingimustest ei tulene, et kindlustusvõtja oleks

kohustatud kasutama saadud kindlustushüvitist mingiks konkreetseks otstarbeks. Ka Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-113-08 p-des 13 ja 15 märkinud, et kindlustusvõtja ei ole kohustatud kasutama

kindlustushüvitist konkreetsel otstarbel.

Esmase informatsiooni nõude loovutamise kohta edastas kindlustusandjale kolmas isik 10.01.2017.

Võlaõigusseaduse regulatsioon nõude loovutamise kohta ei kohusta nõude loovutajat või nõude

omandajat teavitama võlgnikku nõude üleminekust.

10.05.2017 seisuga on hageja maksekohustused nõude endiste omanike ees täies ulatuses täidetud,

mida kinnitavad konto väljavõtted ja raha vastuvõtmist kinnitav üleandmise-vastuvõtmise akt.

Nõude loovutamise lepingu kehtivust kinnitab esiteks omandatud nõude eest tasumine vastavalt

lepingus märgitud tähtajale, teiseks hageja huvi ja taotlus menetlusse astumiseks tsiviilasjas

nr 2-16-14152, kolmandaks hageja aktiivne positsioon omandatud nõude aresti alt vabastamise

kohtu(eelses)menetluses ja riigilõivu tasumine summas 425 eurot.

Alusetud ja paljasõnalised on väited, et nõude loovutamise lepingu sõlmimise tähtaega ei ole

võimalik tuvastada.

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

4

Kostja I asus seisukohale, et kuna nõude loovutamise lepingu allkirjastamise kuupäev on

03.10.2016, s.o seitse päeva enne nõude arestimist ning tegeliku nõude loovutamise aega ei ole

võimalik tuvastada, on põhjendatud kahtlus, et leping sõlmiti pärast nõude arestimist.

Nõude loovutamise lepingust tuli hagejale kohustus hiljemalt 31.12.2016 tasuda loovutajatele

50 000 eurot. Hageja ei ole esitanud tasumise kohta maksekorraldusi ega muid tõendeid.

Loovutusleping on sõlmitud kostja III võlausaldajate huvide kahjustamiseks, et kohtutäitur ei saaks

võlausaldajate nõudeid rahuldada, kui kohus peaks tsiviilasjas nr 2-16-14152 tegema otsuse

kostja III kasuks. Nõude loovutamise leping on näilik ning sõlmitud pärast nõude arestimise aktist

teada saamist võlausaldajate huvide kahjustamiseks.

3. Kostja II vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja II jätta hageja kanda.

Kostja II on seisukohal, et hageja ei ole saanud kehtivalt kindlustushüvitise nõude omanikuks,

kuivõrd vaidlusalust nõuet ei saanud VÕS § 166 tähenduses loovutada. Kindlustushüvitise

kolmandale isikule tasumisel ei ole hoone taastamine kui hüvitise eesmärk tagatud, kehtib VÕS

§ 164 lg-s 1 sätestatud keeld. Seega on nõude loovutamine TsÜS § 87 alusel tühine.

4. Maakohtu poolt kolmanda isikuna menetlusse kaasatud, kuid ringkonnakohtu poolt 21.02.2018

määrusega menetlusest kõrvaldatud kohtutäitur Kristel Maalman palus jätta hagiavalduse

rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Kohtutäitur asus seisukohale, et nõude loovutamise leping on tühine. Leping on sõlmitud

eesmärgiga kahjustada võlausaldajate (eelkõige kostjate I ja II) huve vältimaks tsiviilasjas nr 2-16-

14152 kostjale III soodsa lahendi tegemisel saadavate rahaliste vahendite arvel võlausaldajate

nõuete rahuldamist.

Väidetavalt sõlmiti nõude loovutamise leping 03.10.2016, kuid täpselt sõlmimise aega ei ole

võimalik tuvastada. Kohtutäiturit teavitati nõude loovutamisest alles 06.01.2017. Hageja pidi nõude

loovutamise kokkuleppe kohaselt tasuma kostjale III ja T. Jaaniperele kokku 50 000 eurot. Esineb

põhjendatud kahtlus, et hagejal puuduvad reaalsed võimalused sellise summa tasumiseks.

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis

hagejalt kohtutäituri õigusabikulude katteks välja 400 eurot.

Maakohus nõustus hagejaga, et RSA Kodukindlustuse tingimused K200/2011 p 14.2 ei sea

kindlustushüvitise maksmise eelduseks ehitise taastamist, kuid selline tingimus võib tuleneda

tingimuste p-st 12.3, mille kohaselt on hüvitamise viisideks rahaline hüvitis ning kahjustatud eseme

taastamise, taassoetamise või samaväärsega asendamise kulude hüvitamine.

Maakohus märkis, et vaatamata lahendis 3-2-1-113-08 väljendatud arvamusele on Riigikohus

07.11.2012 otsuse 3-2-1-133-12 p-s 24 asunud seisukohale, et kindlustusjuhtumi toimumise korral

peaks kehtima eeldus, et kindlustusvõtja tules hävinud ehitise ka taastab.

Kohus pööras hageja tähelepanu VÕS § 494 lg-le 1, millest tulenevalt lähevad kindlustuslepingust

tulenevad õigused üle ainult koos asja võõrandamisega, st et ka taastamiskulude/kindlustushüvitise

nõue saaks minna üle ainult koos hoonega. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja III

ehk kindlustusvõtja oleks ehitise võõrandanud hagejale.

Kohus leidis, et ülaltooduga on tõendatud, et tulenevalt VÕS § 164 lg 1 teises lauses ja § 166 lg-s 1

sätestatud piirangust koostoimes VÕS § 494 lg 1 puudus kostjal III ja T. Jaaniperel seadusest

5

tulenev alus kindlustushüvitise nõude loovutamiseks hagejale ning et 03.10.2016 sõlmitud nõude

loovutamise leping on tühine.

Eelpool märgitust tulenevalt ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida ja anda õiguslikku hinnangut

ülejäänud asjas esitatud vastuväidete osas, sh kostjate järgmised väited:

-

nõude loovutamise lepingu sõlmimise kuupäev ei vasta tegelikkusele;

-

nõude loovutamise leping on näilik ja vastuolus heade kommetega;

-

hageja kohustus teavitada kindlustusandjat nõude loovutamisest;

-

hageja varaline seisund ei võimalda(nud) täita nõude loovutamise lepingust tulenevaid

kohustusi;

-

võlausaldajate huvide kahjustamine;

-

kolmanda isiku õigus / õiguse puudumine nõude arestimiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus

tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja kohustada kohtutäitur Kristel Maalmani

vabastama kindlustushüvitise ja viivise nõue AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu osalise

aresti alt kogusummas 44 405,42.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust s.o VÕS § 494 lg-t 1.

Maakohus jõudis ekslikult järeldusele et kindlustuslepingust tulenevad õigused ja kohustused

lähevad üle ainult koos asja võõrandamisega, s.t, et ka taastamiskulude/kindlustushüvitise nõue

saaks minna üle ainult koos hoonega. VÕS § 494 lg 1 regulatsiooni eesmärk on tagada

kindlustuslepingu alusel tekkinud võlasuhte jätkumine kindlustatud asja võõrandamise korral.

Käesolevalt ei ole täidetud VÕS § 494 kohaldamiseks vajalikud eeldused: puudub kehtiv

kindlustusleping ning kindlustustatud asja võõrandamine.

Maakohtu väide, et kindlustushüvitise nõude loovutamine on võimalik üksnes koos kindlustatud

asja võõrandamisega välistab täielikult kindlustushüvitise nõude loovutamise (ka kehtiva

kindlustuslepingu korral) juhtumil, kus kindlustatud asi hävib.

Nii ei ole kohtu tõlgenduse järgi võimalik loovutada hävinud sõiduki kindlustamiseks sõlmitud

kahjukindlustuslepingust tulenevat hüvitisnõuet, kuivõrd nõude omandajal puuduks võimalus

hävinud eseme omanikuks saada (pole võimalik omandada asja, mida materiaalselt ei eksisteeri

selle hävimise tõttu). Maakohus kitsendas alusetult nõude loovutamise regulatsiooni, tuletades

asjasse puutumatutest sätetest nõude loovutamise täiendavad, ekslikud eeldused.

Maakohus tõlgendas vääralt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-133-12, kus oli vaidluse all küsimus

selles, kas kindlustushüvitis peaks olema koos käibemaksuga või ilma. Riigikohus sõnastas eelduse,

et kui kindlustusvõtja hävinud ehitise taastab, on kindlustusandjal kohustus hüvitada hoone

taastamisväärtus koos käibemaksuga ning juhul, kui selgub, et hüvitist hoone taastamiseks ei

kasutata, võimaldab kindlustusandjal nimetatud eelduse ümber lükata ning hüvitatud käibemaks

tagasi nõuda.

Maakohus leidis ekslikult, et RSA Kodukindlustuse tingimuste K200/2011 p-st 12.3 võib tuleneda

kindlustusvõtja kohustus kasutada kindlustushüvitist konkreetseks otstarbeks. Nimetatud punkti

järgi on hüvitamise viisideks rahaline hüvitis ning kahjustatud eseme taastamise, taassoetamise või

samaväärsega asendamise kulude hüvitamine. Hüvitamise viisi määrab RSA. Seega tuleneb

eeltoodud punktist üksnes ülevaade kahjuhüvitamise viisidest.

6

Maakohtu otsus oli üllatuslik. Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus

peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile. Hageja ja kostjad ei

tõstatanud kordagi küsimust VÕS § 494 lg 1 kohaldamisest. Kui kohus oleks avaldanud pooltele,

et kavatseb kohaldada VÕS § 494 lg-t 1, oleks hageja õiguslike vastuväidete valguses kohtu

arusaam VÕS § 494 lg 1 kohaldamise osas ära langeda ning see oleks võinud ära hoida ebaõige

lahendi tegemise.

Maakohus pidas asja lahendamisel määravaks ehitise võõrandamise puudumist. Hageja rõhutab, et

ehitis hävis, mistõttu on maakohtu viide ehitise „võõrandamisele“ juriidiliselt absurdne.

7. Kostja I (vastustaja I) palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

Kostja I toetas maakohtu otsuses toodud mõttekäiku, et kui kindlustusvõtja nõude loovutab ja

hüvitis kuuluks väljamaksmisele kolmandale isikule, ei oleks hüvitise väljamaksmisega silmas

peetavat eesmärki võimalik saavutada. Kostja I hinnangul on tegemist taolise isikliku iseloomuga

õigusega, mida ei saa loovutada ning seetõttu on nõude loovutamise leping tühine.

8. Kostja II (vastustaja II) palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud

hageja kanda.

Mitte ükski kaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja II jääb oma

menetluses esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et maakohtu otsus on õige.

Kostja II ei nõustu, et kostja III on olnud pikalt töötu, mistõttu ei olnud abikaasadel rahalist

võimalust kindlustushüvitisega seotud kohtuvaidlust finantseerida. Kostja III abikaasa T. Jaanipere

töötab Soome Vabariigis juba üle viie aasta.

9. Kostja III (vastustaja III) apellatsioonkaebusele seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohtu

hinnangul on tsiviilasja materjalide põhjal võimalik teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel asjas uus otsus,

millega rahuldada hagi. Kohtutäitur Kristel Maalman’il tuleb vabastada aresti alt Ramon Jaanipere

nõue AB „Lietuvos Draudimas“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise ja viivise saamiseks

kogusummas 44 405,42 eurot.

Käesoleva otsusega ei tunnustata nõude olemasolu, vaid selle üle jätkub vaidlus Viru Maakohtu

menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-16-14152.

11. Hagi on esitatud vara arestist vabastamiseks Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel.

Hageja tugineb asjaolule, et talle kuulub sundtäitmise esemeks oleva varalise nõudeõiguse suhtes

sundtäitmist takistav õigus, s.o omandiõigusega sarnanev õigusseisund.

Täitemenetlus nr 095/2009/1275 on alustatud võlgniku (kostja III) Heiti Jaanipere suhtes

sissenõudja Swedbank Liising AS (kostja I) avalduse alusel. Täitemenetlused nr 095/2009/3265 ja

nr 095/2009/2528 on alustatud võlgniku (kostja III) Heiti Jaanipere suhtes sissenõudja Lauri Räbini

(kostja II) avalduse alusel (tl 17-19).

Arestitud varaks on nõudeõigus, mis algselt kuulus kostjale III ja tema abikaasale. Tegemist on

nõudeõigusega, mille kostja III ja tema abikaasa arvasid endal olevat tekkinud kindlustusandja

„Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu seoses sellega, et toimus kindlustusjuhtum ja kindlustatud

hoone hävis tulekahjus.

7

12. Kindlustusandja on seni keeldunud nõuet tunnustamast ja hüvitist välja maksmast leides, et

tegemist oli ilmselge kindlustuskelmusega ning kindlustusandjal ei ole tekkinud hävinud hoone

väärtuse hüvitamise kohustust, samuti vaidleb kindlustusandja vastu nõude suurusele. Sellest

tulenevalt on kostja III H. Jaanipere esitanud hagi tsiviilasjas nr 2-16-14152 kindlustusandja

„Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise saamiseks.

Ringkonnakohus märgib, et täitemenetluses nõude arestimist TMS § 111 järgi ei takista iseenesest

asjaolu, et arestitav nõue on vaidluse all ning ei ole teada, kas nõue on sissenõutav või kas see üldse

eksisteerib. Kui võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik (praeguses kontekstis kindlustusandja)

esitab nõude suhtes vastuväite (TMS § 117) või keeldub kohustuse täitmisest, siis on sissenõudjal

võimalik esitada TMS § 118 alusel hagi kolmanda isiku vastu, tegemaks kindlaks nõude olemasolu

ja saavutamaks sellekohane täitedokument. Praegusel juhul on aga nõude olemasolu suhtes juba

maakohtu menetluses tsiviilasi nr 2-16-14152, kus poolteks on võlgnik ja TMS § 111 tähenduses

võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik, s.o kindlustusandja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal.

Kui tsiviilasjas nr 2-16-14152 jäetakse hagi rahuldamata, s.o kohus asub seisukohale, et

kindlustusandjal ei ole kohustust kahjujuhtumi eest hüvitist maksta, siis langeb sisuliselt ära ka

käesoleva vaidluse ese. Sel juhul puudub täitemenetluses võlgniku varana arestitav nõue ning seega

osutuks ainetuks ka vaidlus selle üle, kas nõue on kehtivalt loovutatud praeguse vaidluse hagejale

või mitte. Kui aga tsiviilasjas nr 2-16-14152 hagi täielikult või osaliselt rahuldatakse, s.o kohus

tunnustab kindlustusvõtja nõudeõigust kindlustushüvitise saamiseks, siis tuleb kindlustusandjal

täita hüvitamiskohustus kas algse kindlustusvõtja või tema eriõigusjärglase, s.o käesoleva tsiviilasja

hageja ees. Käesoleva tsiviilasja lahendamise tulemusest sõltub aga ühtlasi see, kas täitemenetlustes

nr 095/2009/1275, nr 095/2009/3265 ja nr 095/2009/2528 on võimalik vaidlusalusele

kindlustushüvise nõudele sissenõuet pöörata. Hagi rahuldamise tagajärjeks oleks see, et

võlausaldajate (kostjad II ja III) võimalus nõudele sissenõude pööramiseks lõpeks, kuivõrd nõue on

kehtivalt loovutatud hagejale, kes ei ole täitemenetlustes võlgnikuks.

13. Käesolevas tsiviilasjas on vaidluse all eelkõige asjaolu, kas võlgnik Heiti Jaaniperel ja tema

abikaasal oli õiguslikult võimalik loovutada nende ühisvarasse kuuluvat väidetavat hüvitise

nõudeõigust kindlustusandja vastu ning kas loovutamine on toimunud, tuues kaasa VÕS § 164

lõikes 2 sätestatud jt asjaomased õiguslikud tagajärjed.

Tsiviilõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt on kõik eraõiguslikud varalised nõudeõigused

üldjuhul loovutatavad. Erandiks on isikliku iseloomuga nõuded, eeskätt VÕS § 166 lõikes 1

nimetatud. Erialakirjanduses (VÕS kommenteeritud väljaanne 2016, § 164 kommentaar 4.2.1. d)

märgitu kohaselt võib isikliku iseloomuga kohustuseks pidada näiteks ka kindlustusandja kohustust

hüvitada hävinud hoone taastamisväärtus, mis on seotud kindlustusvõtja kohustusega väljamakstud

hüvitist ka tegelikult hoone taastamiseks kasutada: kui kindlustusvõtja nõude loovutab ja hüvitis

kuuluks väljamaksmisele kolmandale isikule, ei oleks hüvitise väljamaksmisega silmas peetavat

eesmärki võimalik saavutada.

Seega omab käesolevas asjas tähendust, kas H. Jaaniperele arvatavalt kuulunud hüvitise nõue

kindlustusandja vastu oli seotud tema kui kindlustusvõtja kohustusega kasutada hüvitist ka

tegelikult hoone taastamiseks. Kohtule on esitatud kindlustuslepingu osaks olevad kodukindlustuse

tingimused K200/2011 (tl 49 – 57).

14. Maakohus asus seisukohale, et nõuet ei saanud loovutada selle olemuse tõttu, s.o tegemist on

nõudega, millest tulenevat kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele

võlausaldajale (VÕS § 164 lg 1 teine lause).

Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene käesolevas

vaidluses kohalduvatest kindlustuse üldtingimustest kindlustusvõtja selget ja üheselt mõistetavat

8

kohustust taastada kindlustushüvitise väljamaksmise eeldusena ehitis võimalikult kahjujuhtumi

eelses seisundis või rajada uus hoone tulekahjus hävinud hoone asemele.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-113-08 (p 16) asunud seisukohale, et pooled peavad selgelt

kokku leppima tingimuses, millega seotakse kindlustushüvitise väljamaksmine kindlustatud asja

taastamisega. Samas lahendis leidis Riigikohus, et kahju hüvitamise põhimõtetest (VÕS § 127) ega

VÕS §-st 132 ei tulene, et kahjustatud isik peab kindlustushüvitise saamiseks ehitise taastama.

Üldjuhul ei saa kahjuhüvitise suurus sõltuda sellest, kuidas kindlustusvõtja hüvitist kasutab. Samuti

ei ole asja kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel oluline see, kas kinnisasja endist

koosseisu soovitakse tegelikult ka taastada (tulekahjus hävinud elamut taastada) või mitte.

Kuivõrd kindlustustingimuste kohaselt on samaväärse ehitise taastamise kulud hüvitise määramise

aluseks, siis on erinevate sätete koostoimest võimalik järeldada, et vähemalt maksimaalses ulatuses

hüvitise maksmise eelduseks on kindlustusvõtja poolt ehitise taastamine. Küll aga ei saa

ringkonnakohtu arvates järeldada, et kui kindlustusvõtja otsustab hoonet mitte taastama asuda, siis

puudub kindlustusandjal igasugune hüvitise maksmise kohustus, vaatamata sellele, et kinnisasja

väärtus, mille oluliseks osaks tulekahjus kahjustatud hoone oli, võib olla vähenenud ning seega

varaline kahju tekkinud.

15. Kindlustustingimuste punkti 12.3 kohaselt nähti kahju hüvitamise viisidena ette rahaline hüvitis

ning kahjustatud eseme taastamise, taassoetamise või samaväärsega asendamise kulude hüvitamine.

Samuti tulenes tingimuste alajaotise 14 „Hüvitamise kord“ punktist 14.1 kindlustusandja kohustus

hüvitada kindlustusjuhtumi korral tekkinud varaline kahju ja kindlustuslepingus kokkulepitud

kulud. Kindlustushüvitise arvestamise lähtealusena määratleti kindlustusjuhtumi tagajärjel

kahjustatud, hävinud või kaotsiläinud kindlustatud eseme kindlustusväärtus vahetult enne

kindlustusjuhtumi toimumist. Punkti 14.2 kohaselt koosneb kahjusumma kindlustusjuhtumi

tagajärjel kahjustatud, hävinud või kaotsiläinud kindlustatud eseme taastamiseks või

taassoetamiseks ja punktis 5.2 määratletud kulude hüvitamiseks vajalikust summast, kusjuures

võetakse arvesse punktis 5.1 kehtestatud piirmäärasid.

Tingimuste alajaotises 7 sisustatakse kindlustussumma ja kindlustusväärtuse mõisteid ja

nendevahelist seost. Punkti 7.1 kohaselt, kui kindlustuslepingus ei ole kokkulepitud ehitise

kindlustussummat, siis on kindlustussumma võrdne ehitise taastamisväärtusega. Punkti 7.2 kohaselt

on kindlustussumma suurim väljamakstav summa ühe kindlustusjuhtumi kohta […]. Punkti 7.4

kohaselt on ehitise kindlustusväärtuseks taastamisväärtus ehk uue samalaadse ehitise taastamise

kulu.

Lisaks sätestati tingimuste punktis 14.5, et soodustatud isikul on õigus sellele osale hüvitisest, mis

ületab ehitise kindlustusjuhtumi eelse jääkväärtuse, kui kindlustushüvitist kasutatakse samas kohas

asuva, sama liiki ja sama otstarbega ehitise taastamiseks kahe aasta jooksul alates hüvitamisotsuse

vastuvõtmisest. Kindlustushüvitise osa, mis ületab ehitise kindlustusjuhtumi eelse jääkväärtuse,

hüvitatakse ehitise taastamise kohta esitatud kalkulatsiooni alusel, kui taastamine on saavutanud

proportsionaalselt samasuguse suhte, milline on nimetatud vara kindlustusjuhtumi eelse

jääkväärtuse suhe ehitise taastamisväärtusesse.

16. Eeltoodust saab järeldada, et väljamaksmisele kuuluva kindlustushüvitise suurus ja ulatus sõltub

sellest, kas ehitis taastatakse või mitte. Juhul, kui ehitist ei taastata, siis oleks soodustatud isikul

õigus vaid hüvitisele, mis vastab ehitise kindlustusjuhtumi eelsele jääkväärtusele.

Kuna selline n-ö esmane kindlustushüvitis, mis piirdub üksnes hävinud (kahjustunud) hoone

kindlustusjuhtumieelse jääkväärtusega, ei ole seotud kohustusega kasutada hüvitist kindlal

eesmärgil (s.o ehitise taastamiseks), siis ei saa vähemalt seda osa kindlustushüvitisest pidada ka nn

sihtotstarbeliseks või isikliku iseloomuga nõudeõiguseks, mida ei oleks võimalik loovutada ja/või

täitemenetluses arestida.

9

Eeltoodust lähtudes puudub ringkonnakohtu arvates alus asuda seisukohale, nagu oleks

kindlustushüvitise nõue täies ulatuses n-ö isikliku iseloomuga või seotud konkreetse sihtotstarbega,

millest tulenevalt ei oleks asjaomane nõue loovutatav ega ka täitemenetluses arestitav.

17. Kohtule esitatud nõude loovutamise lepingu (tl 15-16) p-de 1.1 ja 1.2 järgi on loovutamise

esemeks olnud kogu kindlustushüvitise nõue tervikuna. Loovutamislepingu punktis 1.2 täpsustati,

et kindlustatud hoone, mis hävis 15.03.2014 tulekahjus, taastamiseks on vaja ca 121 465,80 eurot

koos käibemaksuga. Seega võib järeldada, et loovutamisel peeti silmas ka seda osa hüvitisest, mis

on mõeldud hoone taastamiseks ning mille väljamaksmise eeltingimuseks võib olla hoone

taastamine.

Menetluses ei ole aga tuginetud sellele, et kindlustushüvitise nõue oleks iseenesest osadeks jagatav

ning isegi kui osa sellest tuleks lugeda kindlaks sihtotstarbeks mõeldud isikliku iseloomuga

nõudeõiguseks, mille loovutamine ei ole VÕS § 164 lg 1 teise lause kohaselt lubatav, siis muus osas

(s.o milles hüvitis ei ole seotud hoone taastamise kohustusega) oli loovutamine siiski võimalik.

Ringkonnakohus märgib, et TMS § 222 lg 1 alusel esitatud hagi näol ei ole tegemist sooritushagiga

ning käesoleva vaidluse esemeks ei ole tuvastada, kas ja missuguses ulatuses on kindlustusandjal

tegelikult tekkinud kohustus hüvitist maksta. Sellealane vaidlus on lahendamisel tsiviilasjas nr 2-

16-14152. Küll aga on praeguse hagi rahuldamise eelduseks siiski tuvastada, et hagejale kuulub

vaidlusaluse nõude suhtes sundtäitmist takistav õigus, s.o praegusel juhul, et nõue võis loovutamise

teel hagejale üle minna.

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohtul tuleb lähtuda nõudest tervikuna ning leiab, et

vaidlusalusel juhul ei olnud kindlustushüvitise saamise õigus selgelt ja üheselt seotud tingimusega,

mille kohaselt oleks hüvitise väljamaksmise eelduseks kindlustatud asja taastamine.

Muuhulgas on ka maakohus oma otsuse p-s 18 tõdenud, et kindlustustingimuste p 14.2 ei sea

tõepoolest konkreetset tingimust hoone taastamiseks, kuid kohtu hinnangul võis selline tingimus

tuleneda punktist 12.3, mis nimetab hüvitamise viisidena rahalise hüvitise ja kahjustatud eseme

taastamise kulude hüvitamise. Samuti on maakohus viidanud Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-133-12

p 24 väljendatud seisukohale, mille kohaselt „kindlustusjuhtumi toimumise korral peaks kehtima

eeldus, et kindlustusvõtja tules hävinud ehitise ka taastab“. Ringkonnakohus jääb eelpool väljendatu

juurde, et loetletud viiteid ei saa pidada selgeks ja üheselt mõistetavaks kokkuleppeks, mille

kohaselt kindlustushüvitise väljamaksmine on täies ulatuses piiratud tingimusega, et hävinud

hoonet asutakse taastama.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohane maakohtu viide VÕS § 494 lõikele 1, mille

kohaselt lähevad kindlustuslepingust tulenevad õigused üle ainult koos asja võõrandamisega, st et

ka kindlustushüvitise nõue saaks minna üle ainult koos kindlustatud esemega (hoonega).

Põhjendatud on apellandi seisukoht, et VÕS § 494 lg 1 regulatsiooni eesmärk on tagada

kindlustussuhte jätkuvus kindlustatud eseme võõrandamise korral, s.o säte kohaldub juhul, kui

kindlustatud asi võõrandatakse. Säte ei käsitle kindlustushüvitise nõudeõiguse loovutamist

olukorras, kus kindlustusjuhtum on toimunud.

20. Maakohus ei käsitlenud kostjate ülejäänud väiteid, mille kohaselt oli 03.10.2016 nõude

loovutamise leping tühine erinevatel alustel, mis on seotud loovutamise lepingu puudustega ning

võlausaldajate huvide kahjustamisega. Ringkonnakohus võtab alljärgnevalt seisukoha nimetatud

küsimustes.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on

kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid

õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida

nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine.

10

Kohtule esitatud kirjaliku 03.10.2016. a nõude loovutamise lepinguna pealkirjastatud

lepingudokumendi p 3 järgi on lepingupooled soovinud õigusliku tagajärje saabumist, mille

tulemusena nõude omandiõigus läheb loovutajatelt üle omandajale alates lepingu allkirjastamisest.

Ehkki nõude kui mittekehalise eseme suhtes ei saa olla omandiõigust asjaõigusseaduse (AÕS)

tähenduses, on lepingu p 3.1 mõistetav selliselt, et loovutamise tulemusena pidi loovutuse saaja

Ramon Jaanipere astuma võlausaldajana seniste võlausaldajate, s.o loovutajate Heiti Jaanipere ja

Tiiu Jaanipere, asemele võlasuhtes, kus kohustatud isikuks ehk võlgnikuks on kindlustusandja

AB „Lietuvos Draudimas“ Eesti filiaal.

Lepingu p 4 kohaselt oli leping tasuline, s.o loovutuse saaja (hageja) kohustus loovutajatele nõude

eest tasuma 50 000 eurot, millest kumbki loovutaja pidi saama 25 000 eurot, hiljemalt

31.12.2016. a.

21. Kostjad pidid seega tõendama, et loovutussuhte pooled olid vaatamata kirjalikust

lepingudokumendist nähtuvale kokku leppinud, et loovutamislepingu sõlmimisega ei kaasne

tegelikult sellele omaseid õiguslikke tagajärgi, s.o nõudeõigus ei lähe tegelikult üle ja suhetes

kindlustusandjaga jäävad endiselt õigustatud isikuteks loovutajad. Sellele lisaks võisid kostjad

esitada tõendeid ka selle kohta, et loovutuse saajal ei tekkinud tegelikkuses kohustust tasuda 50 000

eurot ning lepinguga püüti üksnes jätta mulje, et loovutamine on toimunud rahasumma eest, mille

tulemusena varasemad võlausaldajad on saanud mõistliku vastusoorituse.

Ringkonnakohus märgib, et tõendeid ei ole esitatud konkreetselt asjaolu kohta, et loovutamisleping

sõlmiti ilma tahteta tuua kaasa sellele omased õiguslikud tagajärjed ning üksnes õigusnäivuse

tekitamise eesmärgil – kostjad on väljendanud üksnes sellekohaseid kahtlusi. Samas, kui lähtuda

eeldusest, et nõude loovutamise tulemusena soovisid hageja ja tema vanemad luua olukorra, kus

võlausaldajatel (praeguses menetluses kostjad I ja II) ei oleks võimalik rahuldada oma nõudeid

võlgniku (kostja III) vastu vaidlusaluse kindlustushüvitise nõudeõiguse arvel, siis viitab see

sisuliselt pigem sellele, et loovutamislepingu pooled nõudeõiguse üleminekut just nimelt soovisid

ja pidasid silmas ka asjaomaste õiguslike tagajärgede saabumist.

22. Menetluses on kostjate poolt esile toodud hulk asjaolusid, mis oma kogumis võivad viidata

sellele, et loovutuse saaja (hageja) ei ole reaalselt tasunud loovutajatele kokku 50 000 eurot ning

sellekohased tõendid võivad olla loodud kunstlikult. Ringkonnakohus märgib, et nõude eest

tasumine või tasumata jätmine (täitmata kohustus) ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks

tuvastada loovutuse kui niisuguse tühisuse.

Maakohtu menetluses kolmanda isikuna osalenud kohtutäitur K. Maalman on muuhulgas märkinud,

et kui võlgnikule H. Jaaniperele oleks tõepoolest tasutud 25 000 eurot, siis oleks selle rahasumma

arvel saanud arvestatavas ulatuses rahuldada ka võlausaldajate nõudeid.

Vastuväited, mille kohaselt loovutus oli tegelikult kas osaliselt või täielikult rahatu, võimaldaksid

võlausaldajatel (kostjad I ja II) täitemenetluse kontekstis nõuda esmalt ise täitmist kõnealuse

nõudeõiguse arvel (s.o kui leiab kinnitust, et R. Jaanipere ei ole tasunud H. Jaaniperele

loovutamislepingu alusel 25 000 eurot, siis on võlgnik H. Jaaniperel sellekohane nõudeõigus

R. Jaanipere vastu ning nõudeõigusele saaks pöörata sissenõude TMS § 111 alusel). Teisalt, kui

asuda seisukohale, et võlgnik H. Jaanipere on vara (nõudeõiguse) võõrandanud sissenõudjate

huvisid kahjustades (mh kui vara käsutamisel oli kasvõi osaliselt kinke iseloom), siis oleks

sissenõudjatel võimalik esitada vara tagasivõitmise hagi TMS § 187 jj järgi.

23. Kostjad on lisaks esile toonud kahtlused, et kuigi leping on dateeritud 03.10.2016. a, siis ei ole

teada selle tegeliku allkirjastamise aeg ning kostjate hinnangul on leping tegelikult allkirjastatud

päras nõude arestimisest teadasaamist. Ka asjaolu kohta, nagu oleks leping tegelikult koostatud

tagantjärele, ei ole esitatud konkreetseid tõendeid. Ringkonnakohus möönab, et üldjuhul on

dokumendi täpse koostamise aega vähemalt dokumendi enda analüüsimise teel võimatu kindlaks

11

teha. Küll aga võivad kahtlused, kas dokument on koostatud selles märgitud kuupäeval, omada

tähtsust kogumis muude asjas tähtsust omavate asjaoludega.

Nõude loovutamise kehtivust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kas loovutamisest teavitati

kindlustusandjat kui loovutatava nõude võlgnikku või mitte. Võlgniku teavitamine omab tähtsust

eeskätt võlgniku enda huvide kaitse seisukohalt, s.o kui võlgnik ei olnud loovutamisest teadlik, siis

võib ta kohustuse täita jätkuvalt senisele võlausaldajale (VÕS § 169). Võlgnikul säilib õigus esitada

nõude suhtes ka kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu (VÕS § 171).

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks käsitleda menetluses esitatud väiteid selle kohta, kas loovutuse

teinud Heiti Jaanipere ja/või tema abikaasa Tiiu Jaanipere on töötanud Soomes ja omanud tänu

sellele piisavat sissetulekut, või kas ja millistel tingimustel võõrandati 2016. aastal abikaasade

ühisvarasse kuulunud kinnistu. Nimetatud asjaolud ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel

asjakohased.

24. Kostjad on esitanud ka väited, mille kohaselt on 03.10.2016. a nõude loovutamise leping tühine

vastuolu tõttu heade kommetega. Heade kommete vastaseks muudab loovutuse asjaolu, et tehing

on tehtud lähisugulaste vahel ning sellega kahjustatakse olulisel määral võlausaldajate huve.

Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus sissenõudjatel oleks võimalus esitada hagi

loovutamistehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras, ei saa sissenõudjad samaaegselt

tugineda vaidlusaluse tehingu tühisusele heade kommete vastasuse tõttu, põhjendades tühisust

samade faktiliste asjaoludega, mis saaksid olla tagasivõitmise hagi esitamise aluseks. Niisugust

võimalust on kohtupraktikas tunnustatud üksnes olukorras, kus tagasivõitmise aluseid ei ole

esinenud (nt RKTKo 3-2-1-76-01, 3-2-1-102-02 p 16, 3-2-1-80-05 p 23). Riigikohus on aga ka

leidnud, et kui tagasivõitmise alus on olemas, siis tuleb tugineda sellele ning TsÜS § 86 ei kuulu

kohaldamisele (RKTKo 3-2-1-80-05 p 23). Seega tuleb eeldada, et tagasivõitmise alustega (TMS

§§ 188 – 191) on seadusandja püüdnud hõlmata võimalikult ammendavalt need juhtumid, mil

võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu on võimalik vastavaid tehinguid tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistada. Tehinguid, mida on võimalik tagasi võita, ei saa pidada tühisteks, vaatamata

sellele, et nad võivad olla ka vastuolus heade kommetega, kuivõrd tagasivõitmist sätestavad normid

on erinormideks TsÜS § 86 suhtes.

25. Praeguses tsiviilasjas on tegemist hagiga vara arestist vabastamiseks ning kohtul on võimalik

esitatud nõudest lähtudes kontrollida asjaolusid, kas vaidlusalune kindlustushüvitise nõue sai

loovutamise teel minna üle hagejale või mitte. Sellega seoses saab kohus kontrollida ka seda, kas

tõendatud on mõni loovutamistehingu võimalikest tühisuse alustest. Küll aga ei ole võimalik

tunnistada tehingut kehtetuks (mh TMS § 187 jj sätestatud alustel), kuna niisugust nõuet ei ole

kohtu menetluses.

Eeltoodust lähtudes ei pea ringkonnakohus võimalikuks tuvastada käesoleva menetluse raames, et

03.10.2016. a kindlustushüvitise loovutamise leping oleks tühine ja sellel puuduksid algusest peale

õiguslikud tagajärjed.

Seega on ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonkaebus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

26. Lähtudes TsMS § 173 lõikest 3 muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

Hagi rahuldamise tõttu tuleb asjas kantud menetluskulud jätta kostjate kanda. Kostjateks on TMS

§ 222 lg 3 alusel nii sissenõudjad (kostja I ja kostja II) kui ka võlgnik (kostja III). Ehkki kostja III

ei esitanud menetluses kirjalikke dokumente ega teinud ka muid menetlustoiminguid, ei ole see

ringkonnakohtu hinnangul aluseks kalduda kõrvale TsMS § 165 lõikes 1 sätestatud põhimõttest,

mille kohaselt kaaskostjad vastutavad menetluskulude eest üldjuhul võrdsetes osades. Seega tuleb

hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud jätta võrdsetes osades (1/3) kostjate kanda.

12

Hageja esitas maakohtus menetluses 27.11.2017. a menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kandis

hageja maakohtus kulusid järgmiselt: riigilõiv hagi esitamisel 425 eurot ning õigusabikulud

883,50 eurot (sh käibemaks). Õigusabi osutamiseks kulus hageja lepingulisel esindajal 7,75

töötundi, tunnihinnaga 95 eurot (arvestatuna km-ta).

Ringkonnakohtu menetluses olid hageja menetluskulud järgmised: riigilõiv 300 eurot ja

õigusabikulud 598,50 eurot (koos käibemaksuga). Õigusabi osutamisele apellatsiooniastmes kulus

4,25 töötundi.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud kahes kohtuastmes mõistlikud ja vajalikud

ning kooskõlas tsiviilasja mahukuse ja keerukusastmega. Kostjad ei ole menetluskulude suuruse

osas vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus peab põhjendatuks määrata hageja menetluskulude

suurus maa- ja ringkonnakohtus kindlaks summas kokku 2207 eurot, millest 725 eurot moodustab

hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ning 1482 eurot (käibemaksuga) on kulunud

õigusabile.

Lähtudes eelmärgitud menetluskulude jaotusest tuleb igal kostjal tasuda 735,70 eurot hageja

menetluskulude katteks hageja lepingulise esindaja OÜ KL Consult Õigusbüroo arveldusarvele.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/