3-17-1131/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. juuni 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1131

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 24. jaanuari 2017.

a ettekirjutuse nr 7.EM-2/4725 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja advokaat Toomas

Laanemaa

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Silvia Azojan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. novembri 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 27. novembri

2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-1131. Teha uus otsus, millega rahuldada XX kaebus ja

tühistada Sotsiaalkindlustusameti 24. jaanuari 2017. a ettekirjutus nr 7.EM-2/4725.

2. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt välja 630 eurot XX esimese ja teise astme

menetluskulude katteks. Muus osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19.07.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-17-1131

2(6)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 07.10.2011 otsusega nr 424775 XX-le alates

30.09.2011 politseiametniku väljateenitud aastate pensioni.

2. XX võeti 06.01.2016 vahi alla ning paigutati Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

arestimajja. SKA peatas 28.01.2016 otsusega nr 424775/1 alates 01.02.2016 riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 46 alusel XX-le pensioni maksmise.

3. XX vabanes arestimajast 06.07.2016 ja esitas 07.07.2016 SKA-le avalduse pensioni

maksmise jätkamiseks, lisades avaldusele arestimaja 06.07.2016 õiendi. Õiendil oli märgitud,

et XX kandis 06.01.2016–06.07.2016 arestimajas Harju Maakohtu 13.06.2016 otsusega

kriminaalasjas nr X-XX-XXXX määratud karistust – 6 kuud vangistust. SKA jätkas alates

07.07.2016 pensioni maksmist.

4. Kaitsepolitseiamet teavitas SKA-d 08.11.2016 kirjaga nr 10054, et XX mõisteti Harju

Maakohtu 13.06.2016 otsusega nr X-XX-XXXX süüdi karistusseadustiku (KarS) § 241 lg 1

järgi (kohtuotsus jõustus 29.06.2016) ning sellises süüteos süüdi mõistetud isik kaotab

politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) § 101 lg 6 alusel õiguse politseiametniku väljateenitud

aastate pensionile. SKA lõpetas 17.11.2016 otsusega nr 424775/2 XX-le politseiametniku

pensioni maksmise alates 01.12.2016.

5. SKA nõudis 24.01.2017 ettekirjutusega nr 7.EM-2/4725 XX-lt tagasi alusetult välja

makstud pensioni 9575,39 eurot.

PPVS § 101 lg-te 6 ja 7 alusel kaotas XX alates 01.07.2016 õiguse politseiametniku

väljateenitud aastate pensionile. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 31 lg 1 p 2 järgi

nõuab hüvitise andja isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma osaliselt

või täielikult tagasi, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud.

Kaebajale maksti perioodil 07.07.2016–30.11.2016 pensioni välja alusetult ning see summa

tuleb tagastada.

6. SKA jättis 25.04.2017 vaideotsusega nr 1.1-10/13681 XX vaide rahuldamata.

7. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada SKA 24.01.2017

ettekirjutus nr 7.EM-2/4725.

1) Kaebaja ei ole SKA-le teadlikult valeandmeid esitanud ega SKA eest midagi varjanud.

SKA viitas 28.01.2016 otsuses üksnes RPKS §-le 46, mille kohaselt peatatakse pensioni

maksmine vahi all viibimise või vangistuse ajaks. Kaebaja ei olnud 07.07.2016 avaldust

esitades teadlik, et pensioni maksmist reguleerib ka PPVS § 101 lg 6. SKA oleks pidanud

enne pensioni maksmisega jätkamist kaebaja avalduses ja sellele lisatud õiendis märgitud

asjaolusid täiendavalt kontrollima ja tegema selle kohta kirjaliku otsuse. SKA ei tuginenud

ettekirjutuses asjaolule, et kaebaja ei teavitanud SKA-d pensioni vähendamist tingivatest

asjaoludest ning haldusakti hilisem põhjendamine ei ole lubatud.

2) PPVS § 101 lg 8 järgi oli kohus kohustatud kümne tööpäeva jooksul kohtuotsuse

jõustumisest arvates kirjalikult teatama SKA-le asjaolust, millega seoses kaob isikul õigus

3-17-1131

3(6)

väljateenitud aastate pensionile. Kohus jättis selle kohustuse täitmata. Seega isegi kui kaebaja

teadis PPVS § 101 sisu, ei olnud teavitamiskohustus kaebajal, vaid kohtul.

3) SÜS § 31 lg 1 p 2 lauseosa „nõuab rahasumma /…/ osaliselt või täielikult tagasi“ annab

SKA-le hüvitise vähendamise otsustamisel kaalutlusõiguse. SKA ei ole kaalunud, millist

tähtsust omab kohtu poolt PPVS § 101 lg-s 8 sätestatud kohustuse täitmata jätmine ja pensioni

maksmine kuue kuu vältel. SKA ei ole välja selgitanud kaebaja varalist seisu ja sissetulekuid

ega kaalunud, milliseid tagajärgi võib 9575,39 euro tagasinõudmine kaebaja elukorraldusele

kaasa tuua.

4) PPVS § 101 lg 6 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 11 ja 32, sest ei anna

haldusorganile kaalutlusõigust otsustada pensioni maksmise lõpetamise üle (nt kaaluda

karistatu isikut, teenistuses oldud aega, varasemat teenistuskäiku, toimepandud teo asjaolusid,

karistuse raskust). Kaebaja oli eeskujulikus teenistuses rohkem kui 30 aastat, pani süüteo

toime pärast teenistusest lahkumist ja ei põhjustanud oma teoga riigile mingit kahju (ei

tuvastatud, et kaebaja rikkumise tõttu sai kolmas isik juurdepääsu riigisaladusele). Kaalumise

võib läbi viia ka seadusandja, kuid enne PPVS § 101 lg 6 kehtestamist ei toimunud mingit

arutelu kaalutlusõiguse välistamise proportsionaalsuse üle. KarS-s on §-s 241 ettenähtust palju

raskemaid kuritegusid, milles süüdimõistetu ei kaota õigust politseiametniku pensionile (nt

mõrv). PPVS § 101 lg 6 on asjassepuutuv, sest ilma selleta ei oleks alust kaebajalt pensionit

tagasi nõuda.

8. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Kaebaja kaotas PPVS § 101 lg-te 6 ja 7 alusel alates 01.07.2016 õiguse politseiametniku

väljateenitud aastate pensionile, seega maksti talle 07.07.2016–30.11.2016 pensioni alusetult.

Kaebaja jättis täitmata kuni 01.01.2017 kehtinud RPKS § 25 lg-s 2 sätestatud kohustuse

teavitada SKA-d pensioni vähendamist tingivatest asjaoludest. Pole usutav, et kaebaja ei

teadnud, et tema pensioni saamise õigust reguleerib lisaks RPKS-le ka PPVS. Kaebaja oli

kõrge politseiametnik ja SKA määras talle 2011. a-l pensioni PPVS alusel.

2) Kaebajale pensioni maksmine oli peatatud RPKS § 46 lg 1 alusel kaebaja arestimajas

viibimise tõttu. SÜS § 18 lg 2 järgi tekib isikul uuesti õigus hüvitisele pärast hüvitise saamise

õiguse peatumise aluse äralangemist. Selle kohta eraldi haldusakti ei tehta. Kuna kaebaja

esitas 07.07.2016 avalduse pensioni maksmise jätkamiseks koos õiendiga vangistuses

viibimise aja kohta, ei olnud vastustajal vajadust asjaolusid täiendavalt uurida, vaid sai jätkata

pensioni maksmist.

9. Tallinna Halduskohus jättis 27.11.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

1) PPVS § 101 lg 6 järgi kaotab isik, kes on süüdi mõistetud KarS 15. peatükis või 17.

peatüki 2. jaos sätestatud süüteo eest, mille eest karistusseadustik näeb ette vähemalt kuni

viieaastase vangistuse, õiguse politseiametniku väljateenitud aastate pensionile. See on

imperatiivne säte, mis kohustab SKA-d haldusakti kehtetuks tunnistama (haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 64 lg 2). Seega ei olnud SKA-l kohustust kaaluda pensioni maksmise

lõpetamisest tulenevaid tagajärgi (HMS § 64 lg 3). Riigikohus on leidnud, et õigus saada

pensioni on rahaliselt hinnatav õigus, mis kuulub omandipõhiõiguse kaitsealasse (26.06.2014

otsus nr 3-4-1-1-14, p 88). Kaebaja ei kaota õigust sissetulekule, kuna tal säilib õigus

riiklikule vanaduspensionile. Eripension on soodustus ja selle maksmine ei ole põhiseadusest

tulenev riigi kohustus.

3-17-1131

4(6)

2) PPVS § 101 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kaebaja eeskujulik teenistuskäik ja asjaolu, et

tema süüteo tagajärjel ei tekkinud riigile kahju, ei muuda olematuks kuriteo toimepanemise

fakti. KarS §-s 241 sätestatud kuriteokoosseisuga kaitstav õigushüve on Eesti Vabariigi

julgeolek ning süütegu on lõpule viidud riigisaladusele juurdepääsu võimaldamisega.

Politseiametnikele kehtestatud nõuete järgi peavad nad olema lojaalsed, ausad ja

seaduskuulekad, st neile kehtivad kõrgendatud nõuded (sarnaselt nt kohtunikele – vt kohtute

seaduse § 1327 lg 7). Riigivastase kuriteo toime pannud isik ei vasta sellistele nõuetele.

Eeltoodu kehtib ka politseiniku eripensioni saavate isikute suhtes. Riigivastased kuriteod

kahjustavad avalikku huvi rohkem kui oht, et isik võib toime panna isikuvastase kuriteo.

3) Puuduvad tõendid, et Harju Maakohus oleks kooskõlas PPVS § 101 lg-ga 8 teavitanud

SKA-d kohtuotsuse jõustumisest kriminaalasjas nr X-XX-XXXX. Kaebaja 07.07.2016

avaldusest ei nähtu, millise KarS paragrahvi alusel kaebaja süüdi mõisteti. Seega ei teadnud

SKA kaebajale pensioni maksmise jätkamisel, et kaebaja suhtes kohaldus PPVS § 101 lg 6.

Kuna teavitamise kohustus oli kohtul, ei saa kaebajale ette heita RPKS § 25 lg-st 2 tuleneva

teavitamiskohustuse rikkumist.

4) Kaebajal puudus alates 01.07.2016 õigus politseiametniku pensionile ja RPKS § 48 lg 1

ning SÜS § 31 lg 1 p 2 ja § 32 lg 1 alusel tuli SKA-l alusetult makstud pension kaebajalt

tagasi nõuda. SKA-le saab ette heita haldusmenetluse nõuete rikkumist, sest kaebaja

07.07.2016 avaldusele lisatud õiendit arvestades oleks pidanud välistama, et kaebaja suhtes

kohaldus PPVS § 101 lg 6. See ei too siiski kaasa ettekirjutuse tühistamist, sest see ei

mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58). Isegi kui SKA oleks saanud varem teada, et kaebaja

suhtes kohaldub PPVS § 101 lg 6, oleks pidanud välja andma samasuguse haldusakti.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. XX esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus ning tunnistada PPVS § 101 lg 6 PS-ga vastuolus olevaks. Kaebaja

jäi varasemate seisukohtade juurde ja rõhutas järgmist.

1) SKA esitas ettekirjutuse motiivid alles kohtumenetluses ning ei ole teostanud

kaalutlusõigust, seega tuleb ettekirjutus tühistada. Halduskohus ei ole neid kaebaja väiteid

üldse analüüsinud.

2) Kohus tuvastas valesti asjas tähtsust omavad asjaolud ja kontrollis vale haldusakti

õiguspärasust. Vaidluse esemeks on SKA 24.01.2017 ettekirjutus, millega kaebajalt nõuti

tagasi väidetavalt alusetult makstud pension, mitte SKA 17.11.2016 otsus, millega kaebajale

lõpetati politseiametniku väljateenitud aastate pensioni maksmine. Pensioni maksmise

lõpetamiseks puudus SKA-l tõesti kaalumisruum tulenevalt RPKS §-st 34 ning PPVS § 101

lg-test 6 ja 7. Pensioni tagasinõudmise aluseks olev SÜS § 31 lg 1 p 2 võimaldab aga

kaalumist, sest selle sätte alusel võib hüvitise tagasi nõuda kas osaliselt või täielikult (või jätta

hüvitise haldusmenetluse tulemusena üldse tagasi nõudmata).

3) Halduskohus leidis vääralt, et menetlusvead ei saanud mõjutada menetluse lõpptulemust.

Kohtu arvates tegi SKA vea ainult sellega, et ei kogunud vajalikke tõendeid õigeaegselt.

Kaebuse

kohaselt

seisnes

aga

menetlusviga

kaalutlusõiguse

teostamata

jätmises.

Kaalutlusõigust teostades oleks saanud arvestada asjaoluga, et pensioni väljamaksmine

kaebajale pärast 07.07.2016 sai võimalikuks seetõttu, et kohus ei täitnud PPVS § 101 lg-s 8

sätestatud kohustust, mitte kaebaja vea tõttu. Ettekirjutuses märgitud summa kohene

tagasinõudmine paneks kaebaja raskesse majanduslikku olukorda, mh võib see kaasa tuua

täitemenetluse ja kaebaja eluaseme võõrandamise. Neid asjaolusid oleks pidanud ettekirjutuse

tegemisel arvestama.

3-17-1131

5(6)

4) Kaebaja taotles PPVS § 101 lg 6 tunnistamist PS-ga vastuolus olevaks. Halduskohus jättis

selle taotluse rahuldamata asjakohatute põhjendustega. Väär on halduskohtu arusaam, et

eripensioni maksmine on väljaspool PS § 32 kaitseala, kuna isikule jääb alles õigus saada

pensioni üldistel alustel. Riigikohtu praktika kohaselt on ka õigus eripensionile rahaliselt

hinnatav õigus ning kuulub omandipõhiõiguse kaitsealasse (nt 19.12.2017 otsus nr 5-17-13, p

34). Eripension on oluliselt suurem kui riiklik vanaduspension. Asjaolu, et sarnane säte on

olemas ka kohtute seaduses, ei välista PPVS § 101 lg 6 vastuolu PS-ga. Politseiametniku

kutsesobivusnõuded ei puutu samuti asjasse.

11. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäi varasemate

seisukohtade juurde ja nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada järgmistel põhjustel.

13. RPKS § 48 lg-st 1 tuleneb, et kui isikul ei ole õigust saada riiklikku pensioni, nõuab SKA

isikule alusetult makstud riikliku pensioni tagasi SÜS-s sätestatud korras. SÜS § 31 lg 1 p 2

järgi nõuab hüvitise andja isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma

osaliselt või täielikult tagasi, kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või

lõppenud. SÜS § 31 lg 3 alusel võib hüvitise andja tagasinõudest loobuda, kui

tagasinõudmisega seotud kulud ületavad hüvitise andmiseks tehtud kulutused või muul

seaduses sätestatud juhul.

14. Ringkonnakohus leiab, et kui SKA-le saab teatavaks, et riiklikku pensioni on makstud

isikule, kellel puudus õigus sellist pensioni saada, on tal SÜS § 31 lg 1 p 2 järgi kohustus

otsustada väljamakstud summa tagasinõudmise üle, arvestades SÜS § 31 lg-s 3 sätestatut.

Seaduslikkuse põhimõtet arvestades ei saa SKA tagasinõudmisõigusest kergekäeliselt

loobuda. SKA-l on aga kaalutlusõigus otsustada, kas hüvitis tuleb nõuda tagasi osaliselt või

täielikult (ning millise maksegraafiku alusel). SÜS ega RPKS ei sätesta, millistest

kaalutlustest tuleb hüvitise tagasinõude ulatuse määratlemisel lähtuda. Seetõttu tuleb

kohaldada HMS § 4 lg-t 2, mille järgi tuleb teostada kaalutlusõigust kooskõlas volituse

piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid

ning kaaludes põhjendatud huve. SKA-le hüvitise tagasinõudmisel hüvitise ulatuse

määratlemiseks kaalutlusõiguse võimaldamine oli ka seadusandja selge tahe (vt SÜS eelnõu

seletuskiri lk 86–89, XIII Riigikogu 93 SE). SÜS seletuskirja järgi oli sellise regulatsiooni

ajendiks Riigikohtu 22.04.2014 otsus nr 3-3-1-51-13, milles Riigikohus tunnistas PS-ga

vastuolus olevaks tööturuteenuste ja -toetuste seaduse sätted, mis ei andnud Eesti

Töötukassale toetuse tagasinõudmise otsustamisel kaalutlusõigust.

15. Kaebajal puudus alates 01.07.2016 õigus politseiametniku väljateenitud aastate

pensionile, sest ta mõisteti kohtuotsusega süüdi KarS 15. ptk-s sätestatud kuriteo eest ja

kohtuotsus jõustus 29.06.2016 (PPVS § 101 lg 6 ja SÜS § 19 lg 1 p 2). SKA jätkas kaebajale

pensioni maksmist perioodil 07.07.2016–30.11.2016 ja lõpetas pensioni maksmise alles

01.12.2016, kui oli Kaitsepolitseiametilt teada saanud pensioni maksmist välistavast asjaolust.

Vaidlustatud ettekirjutusega nõudis SKA kaebajalt tagasi kogu ajavahemikul 07.07.2016–

30.11.2016 makstud pensioni. Ettekirjutusest ei nähtu, et SKA oleks kaalunud võimalust

nõuda kaebajale alusetult makstud pension tagasi osaliselt. Seega on ettekirjutus õigusvastane.

16. Erandjuhtudel on võimalik jätta puudulikult põhjendatud haldusakt tühistamata, kui on

ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma (vt nt Riigikohtu

24.11.2011 otsus nr 3-3-1-74-11, p 16; 05.08.2008 otsus nr 3-3-1-49-08, p 11). PPVS jõustus

01.01.2010, st enne kaebaja pensioneerumist. Seetõttu pole iseenesest ebamõistlik eeldada, et

3-17-1131

6(6)

kaebajale oli teada või hoolika käitumise korral oleks pidanud olema teada tema

pensioniõiguse tekkimise ja lõppemise alused (PPVS § 101). Samas tuleb arvestada, et

väljateenitud aastate pensioni õiguse kaotamine on seotud süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumisega KarS 15. peatükis või 17. peatüki 2. jaos sätestatud süütegudega, mille eest KarS

näeb ette vähemalt viieaastase vangistuse (st hõlmatud ei ole kõik neis peatükkides sisalduvad

süüteod), ning enne 01.01.2018 kehtinud RPKS § 25 lg-s 2 hüvitise saajale kehtinud üldise

teavitamiskohustuse kõrval pani PPVS § 101 lg 8 pensioni kaotamise õigusest teavitamise

kohustuse kohtule. Puudub vaidlus, et käesoleval juhul kohus teavitamiskohustust ei täitnud.

Asjaolu, et kaebaja esitas SKA-le 07.07.2016 avalduse ja arestimaja õiendi, võib viidata

sellele, et kaebaja tõepoolest ei teadnud, et Harju Maakohtu 13.06.2016 otsuse nr X-XX-

XXXX tõttu kaotab ta õiguse politseiametniku pensionile ning ta ei varjanud teadlikult SKA

eest asjaolusid, mis toovad kaasa pensioni saamise õiguse lõppemise. Kaebaja märgib õigesti,

et ka SKA 28.01.2016 pensioni maksmise peatamise otsuses (tl 52) toodud selgituse kohaselt

jätkatakse kaebajale pensioni maksmist pärast vangistusest vabastamist ning selles puudub

selgitus PPVS § 101 kohta, kuigi SKA-le pidi ilmselgelt teada olema, et kaebaja saab

politseiametniku pensioni. Seega tuleks kaaluda, kas pensioni saamise õigust mõjutavatest

asjaoludest teatamata jätmine on kaebajale etteheidetav. Lisaks on kaebaja kohtumenetluses

välja toonud, et ettekirjutuse sundtäitmine võib viia tema eluaseme kaotuseni. Seda kaebaja

väidet tuleks samuti täiendavalt kontrollida, sest SÜS §-de 31 ja 32 alusel tehtud ettekirjutus

on täitedokument (SÜS § 32 lg 6 ja täitemenetluse seaduse § 2 lg 1 p 21). Eluaseme kaotamise

korral võib kaebajal tekkida vajadus täiendava sotsiaalabi järele, mis võib rääkida

tagasinõutava summa vähendamise kasuks. Seega, arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid, ei

ole ringkonnakohus veendunud, et kaebajalt pensioni täies ulatuses tagasi nõudmine on

ainuvõimalik otsus.

17. Kuna vaidlustatud ettekirjutus tuleb tühistada ainuüksi eeltoodud põhjustel, puudub

vajadus kontrollida PPVS § 101 lg 6 kooskõla põhiseadusega.

18. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse, tühistab Tallinna

Halduskohtu 27.11.2017 otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab XX kaebuse ja tühistab

SKA 24.01.2017 ettekirjutuse nr 7.EM-2/4725.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse SKA kahjuks. Kaebaja esimese astme menetluskulud on riigilõiv 15 eurot ja kulud

õigusabile 600 eurot koos käibemaksuga (6 tundi; tl 74–75). Kaebaja apellatsiooniastme

menetluskuluks on riigilõiv 15 eurot. Asja mahtu ja keerukust arvestades on tegemist vajalike

ja mõistlike kuluga, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)