2-17-17949/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-17-17949

Määruse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2018, Tallinn

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Imbi Sidok-Toomsalu, Ande Tänav

Kohtuasi

Estkompexim Toitlustus OÜ hagi Amintor OÜ

vastu võla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. märtsi 2018 määrus kaja

rahuldamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Amintor OÜ määruskaebus

Tsiviilasja hind

1289,34 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Estkompexim Toitlustus OÜ (registrikood

12064927), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aivar

Pilv

Kostja: Amintor OÜ (registrikood 10553579),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon:

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. märtsi 2018 määrus ja teha uus määrus.

2. Rahuldada Amintor OÜ kaja, taastada tsiviilasja nr 2-17-17949 menetlus ja saata

asi menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada.

Määruse peale ei saa edasi kaevata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 417 lg 4).

Asjaolud

1. Harju Maakohus rahuldas 23.01.2018 tagaseljaotsusega Estkompexim Toitlustus OÜ hagi

Amintor OÜ vastu, kuna kostja ei vastanud hagile. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja võla 762,96 eurot, viivise 29.11.2017 seisuga 465,34 eurot ja viivise alates

30.11.2017 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt

kuni kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui 297,62 eurot.

2. Kostja esitas 22.02.2018 tagaseljaotsuse peale kaja. Kaja põhjenduste kohaselt jättis

kohus 10.01.2018 määrusega kostja taotluse hagile vastamise tähtaja pikendamiseks

rahuldamata ebaõigete asjaolude alusel. Kostja taotlus registreeriti 29.12.2017 kohtute

infosüsteemis kohtuasja nr 2-17-18239 alla, mis hiljem selle menetluse alt kohtuistungi

sekretäri poolt kustutati. Sekretär võttis ühendust kostja esindajaga ning teavitas, et

dokument on esitatud vale menetluse alla. Kohtul oleks tulnud kostja taotlus registreerida

õige kohtuasja alla ja sellele oleks tulnud märkida kohtute infosüsteemis dokumendi

esitamise kuupäevaks õige kohtule dokumendi esitamise kuupäev, mis oli 29.12.2017.

Selle asemel nõudis kohus kostjalt taotluse uuesti esitamist õigesse menetlusse. Kohus

leidis ebaõigesti, et kostja esitas taotluse alles 05.01.2018, mitte 29.12.2017. Dokumendi

sisus oli taotlusele märgitud vale kohtuasja number, kuid faili nimes oli kohtuasja number

õige. Kuivõrd menetlusdokumendil oli kaks erinevat kohtuasja numbrit, oleks kohtu

kantselei pidanud kahtluse korral võtma ühendust kostja esindajaga. Kohtule dokumendi

tähtaegset esitamist tõendab kohtu poolt saadetud automaatne kinnitus. Kohtul on kahtluse

korral võimalik küsida Registrite ja Infosüsteemide Keskuselt (it-abi@just.ee) välja

kohtute infosüsteemis kohtuasja 2-17-18239 dokumentide logi, kust nähtub, et kostja

taotlus on esitatud 29.12.2017 ja hiljem kustutatud. Kohus tegi määruse tähtaja

pikendamata jätmise kohta 10.01.2018, s.o samal kuupäeval, milleni kostja taotles tähtaja

pikendamist. Kuna tähtaeg jäeti pikendamata, ei esitanud kostja ka hagile vastust. Kaja

tuleb rahuldada ja menetlus asjas taastada.

3. Hageja palus jätta kaja rahuldamata ja menetluse taastamata.

Maakohtu määrus

4. Maakohus jättis kaja rahuldamata ja menetluse taastamata.

5. Tähtaja pikendamine on kohtu õigus, mitte kohustus. Menetlusosaline ei saa eeldada, et

kui ta on kohtule taotluse tähtaja pikendamiseks esitanud, siis kohus selle ilmtingimata ka

rahuldab. Hoolas menetlusosaline, nähes, et kohus ei ole taotlust tähtaja pikendamiseks

rahuldanud ja teades, et menetlustähtaeg on saabumas, ei peaks jääma lootma sellele, et

kohus taotluse tähtaja pikendamiseks rahuldab, vaid peaks tundma ka ise enne tähtaja

saabumist huvi taotluse lahendamise vastu, et vältida olukorda, kus kohus jätab tähtaja

pikendamata ja menetlusosalisel jääb menetlusdokument tähtaegselt esitamata. Käesoleval

juhul ei näidanud kostja mingit huvi oma tähtaja pikendamise taotluse lahendamise vastu

enne, kui tsiviilasja 2-17-18239 menetleva kohtuniku kohtuistungi sekretär võttis

ühendust kostja esindajaga ja teavitas, et dokument on esitatud vale menetluse alla.

6. Asjaolu, et kostja esitas tähtaja pikendamise taotluse ekslikult vales menetluses ja jäi

ootama selle lahendamist, ei ole mõjuvaks põhjuseks hagile tähtaegselt vastamata

jätmiseks. Vältimaks võimalust, et kostja suhtes võidakse teha tagaseljaotsus, tuli kostjal

ilmutada vajalikku huvi kohtuga suhtlemiseks ja hagile vastamiseks. Kostja ei ole kajas

välja toonud mõjuvat põhjust, mis takistas tal hagile vastamast. Kostjal jäi hagile

tähtaegselt vastamata tema enda tegevusetuse tõttu. Seetõttu puudub TsMS § 415 lg-s 1

lauses 1 nimetatud alus kaja rahuldamiseks ja menetluse taastamiseks.

7. Hagiavalduses esitatu kohaselt sõlmisid pooled 01.09.2014 koostöölepingu nr 01-09-2014

koos selle lisadeks olevate seadmete nimekirja, äriruumi allüürilepingu ja hüvitise

maksegraafikuga. Alates 01.09.2016 ei ole pooled uut maksegraafikut hüvitise kohta

eraldi sõlminud. Pooled kohaldasid seni kehtinud maksegraafikut, mille osamakseid

suurendati vastavalt lepingu p-s 6 kokkulepitule, s.o eelmise perioodi ehk 24 kuu

tarbijahinnaindeksi alusel, kuid mitte alla 7%. Alates 01.09.2017 jättis kostja oma

kohustused hageja ees hüvitise tasumise osas täitmata. Kostjal on käesolevaks ajaks

tasumata maksed 762,96 euro suuruses. Seejuures oli võlg septembri eest 18 618 eurot,

oktoobri eest 12 840 eurot, novembri eest 5278,96 eurot ja detsembri eest 3020,96 eurot,

mille lisandub viivis. Eeltoodust tuleb maha arvestada kostja poolt 14.11.2017 tehtud

makse summas 3994,96 eurot ja pangagarantii alusel hagejale välja makstud summa 35

000 eurot.

8. 11.10.2017 esitas kostja hagejale nõudekirja, milles soovis koostöölepingu lõpetamist

tagasiulatuvalt alates 01.09.2017. Lepingu lõpetamise ettepanekut on kostja põhjendanud

lepingu näilisuse ja sellest tuleneva tühisusega vaatamata asjaolule, et pooled on

analoogset lepingut korduvalt sõlminud ja mõlemapoolselt täitnud alates 2002. aastast.

Sisuliselt on tegemist olnud lepingu pikendamisega uueks tähtajaks. Ka 01.09.2014

sõlmitud koostöölepingut on pooled eelnevalt täitnud juba kolm aastat. 30.10.2017 vastas

hageja kostja 11.10.2017 nõudekirjale ja teatas, et leping ei ole tühine ja palus kostjal

tasuda võlgnevuse 36 647,66 eurot. 16.11.2017 esitas hageja kostjale nõudeavalduse,

milles tegi ettepaneku lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ja võlgnevuse tasumiseks

hiljemalt 22.11.2017. Hageja teatas, et juhul, kui kostja ei tasu võlgnevust nimetatud

kuupäevaks, ütleb ta lepingu üles alates 23.11.2017. Nõudeavalduses oli ka teade samast

kuupäevast allüürilepingu nr 01-09-2014 ülesütlemise kohta. Lepingu p 13 alusel on

pooltel õigus leping erakorraliselt ennetähtaegselt üles öelda, teavitades sellest teist poolt

kirjalikult üks nädal ette juhul, kui teine pool ei täida nõuetekohaselt lepingu või selle

lisadega võetud kohustusi. Vastavalt lepingu p-le 3 lõppesid sellisel juhul ennetähtaegselt

ka kõik lepingu lisadeks olevad lepingud ja kokkulepped. Arvestades eeltoodut esinesid

hageja hinnangul alused lepingu erakorraliseks ennetähtaegseks ülesütlemiseks lepingu p-

de 5 ja 13 alusel, kuivõrd kostja ei olnud kolm kuud maksnud lepingus kokkulepitud tasu.

Kostja ei tasunud oma võlgnevust ka hageja nõudekirjas märgitud kuupäevaks, s.o

22.11.2017, mistõttu on leping hageja poolt üles öeldud alates 23.11.2017. Arvestades

poolte vahel lepingu p-s 3 kokku lepitud tingimusi ja põhimõtteid, kuulub lepinguga

samaaegselt ennetähtaegselt lõpetamisele ka poolte vahel 01.09.2014 sõlmitud

allüürileping, millega hageja kui ruumide üürnik ja allüürilepingu kohaselt üürileandja

andis kõnesolevad ruumid kostja kui allüürniku kasutusse.

9. VÕS § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel,

millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata

jätma. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Tulenevalt

VÕS § 76 lg-st 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3

kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks

õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse

rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on

kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1

täpsustab, et raha maksmise kohustust võib võlausaldaja alati nõuda. VÕS § 101 lg 1 p-de

1 ja 3, § 108 lg-de 1 ja 2 ning § 115 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja kohustust rikkunud

võlgnikult nõuda kohustuse täitmist ja tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 101 lg 1 p 4

alusel võib võlausaldaja lepingust taganeda või selle üles öelda. VÕS § 103 lg 1 kohaselt

vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, kui see pole vabandatav ja mida üldjuhul

seaduse mõtte kohaselt eeldatakse. Kohustuse rikkumise vabandatavust reguleerib VÕS §

103 lg 2, mille kohaselt on rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu

jõu tõttu. Õiguskirjanduses on leitud, et põhimõtteliselt peaks vabandatavus olema

üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, st raha maksmise

eest vastutab võlgnik alati ja võlausaldaja võib täitmist reeglina alati nõuda. Seejuures on

ka Riigikohus leidnud, et rikkumise vabandatavus ei tule reeglina kõne alla rahalise

kohustuse puhul. Eeltoodust tulenevalt on hageja veenvalt põhistanud hagi aluseks olevaid

asjaolusid.

Määruskaebus

10. Kostja palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega rahuldada kaja ja

taastada menetlus ning saata asi lahendamiseks maakohtusse.

11. Kaebuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse normi, tõlgendas ebaõigesti asjaolusid

ja tõendeid. Ebaõige on kohtu seisukoht, et mõjuvaks põhjuseks hagile tähtaegselt

vastamata jätmiseks ei ole see, et kostja on esitanud tähtaja pikendamise taotluse ekslikult

vales menetluses ja jäänud ootama selle lahendamist.

12. Olukord, kus kostja tegelik tahe oli esitada tähtaja pikendamise taotlus käesolevas

tsiviilasjas, kuid ta eksis taotluse esitamise kirja päises tsiviilasja numbriga, on võtnud

temalt ära võimaluse olla ära kuulatud. Eksimus tsiviilasja numbri näitamisel ei saa olla ja

ei tohi olla põhjuseks, mis jätab kostja ilma oma põhiõigustest.

Vastus määruskaebusele

13. Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata, menetluse taastamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Menetluse edasine käik

14. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt

TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

15. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu TsMS § 659 ja

§ 657 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohus teeb uue määruse.

16. Kaja rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel peab

ringkonnakohus kontrollima tagaseljaotsuse tegemise eeldusi ja seda sõltumata

määruskaebuse väidetest (vt nt Riigikohtu määrust asjas nr 3-2-1-187-12, p 13).

17. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 415 lg 1 kohaselt võib kostja

esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise

aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. TsMS § 417 lg 2 kohaselt rahuldab kohus kaja ja

taastab menetluse vastavalt kaja ulatusele olukorras, millises see oli enne tagaseljaotsuse

põhjustanud toimingu tegemata jätmist, kui kaja on esitatud õiges vormis ja õigel ajal ning

avaldaja on põhistanud mõjuva põhjuse, mis takistas tal tagaseljaotsuse aluseks olnud

menetlustoimingut tähtaegselt tegemast ja kohtule sellest teatamast või kui esineb muu

alus, mille tõttu ei võinud tagaseljaotsust teha.

18. TsMS § 422 lg 1 järgi on mõjuvaks põhjuseks hagile vastamata jätmiseks eelkõige

liikluskatkestus, poole ootamatu haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus, mille

tõttu isik ei saanud hagile vastata või kohtusse ilmuda ega saata kohtusse esindajat. See

loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu takistav

asjaolu, mis üldhinnangu järgi võis kostjalt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides

põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus.

Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab

kohtumenetlusest kõrvale (vt nt Riigikohtu määrust asjas nr 3-2-1-21-17, p 15.1.).

19. Maakohus jättis kostja taotluse tähtaja pikendamiseks ebaõigesti rahuldamata

põhjendusega, et taotlus esitati pärast kohtu poolt hagile vastuse esitamiseks määratud

tähtaega. Asja materjalist nähtub, et kostja esitas taotluse hagile vastamise tähtaja

pikendamiseks 29.12.2017, s.o enne vastuse esitamise tähtaja möödumist. Asjaolu, et

kostja taotlus registreeriti kohtute infosüsteemis ebaõige asja numbri all ja kohus nõudis

taotluse uuesti esitamist, ei saa tõlgendada kostja kahjuks. Kohtumäärusest ei nähtu

põhjendusi, miks ei saanud maakohus ise taotlust õige asja numbri all registreerida.

Maakohus oleks pidanud lähtuma taotluse esitamise õigest kuupäevast, milleks oli

29.12.2017, mitte 05.01.2018, nagu leidis maakohus.

20. Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu ka Riigikohtu seisukohale, mille järgi ei ole

tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata jätmise aluseks see, et taotlus esitati pärast algse

tähtaja möödumist. TsMS § 64 lg 1 eesmärgiks on võimaldada teha menetlustoimingut ka

pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, kui tähtaega ei järgitud mõjuval põhjusel. Selle

eesmärgi saavutamine poleks alati võimalik, kui taotlus tuleks esitada määratud tähtaja

jooksul (vt Riigikohtu otsust asjas nr 3-2-1-96-10, p 12 ja määrust asjas nr 3-2-1-67-16,

p 18).

21. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et tähtaja pikendamine on kohtu õigus, mitte

kohustus. Samas on ringkonnakohtu hinnangul alusetud etteheited, et kostja oli hooletu ja

ta oleks pidanud ise tunduma huvi taotluse lahendamise vastu. Menetlusosaline võib

eeldada, et kui ta on esitanud kohtule taotluse tähtaja pikendamiseks, lahendab kohus selle

mõistliku aja jooksul. Kostja palus pikendada hagile vastamise tähtaega kuni 10.01.2018,

kuid sellel kuupäeval lahendas maakohus alles kostja taotluse, jättes selle rahuldamata

ebaõige põhjendusega, nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis. Tähtaja pikendamise

taotluse esitamise tõttu ei olnud kostjal põhjust kohut eraldi teavitada hagile vastamata

jätmisest. Vastavalt eelnevalt viidatud Riigikohtu seisukohtadele on tagaseljaotsuse mõte

võimaldada asja lahendamist juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. Toimiku

materjali põhjal ei saa teha järeldust, et kostja oleks seda teinud.

22. Ringkonnakohtu hinnangul esines kostjal käesolevas asjas mõjuv põhjus hagile kohtu

määratud tähtajaks vastamata jätmiseks ning seetõttu tuleb kaja rahuldada ja tsiviilasja

menetlus taastada.

23. Täiendavalt juhib ringkonnakohus maakohtu tähelepanu sellele, et kohus ei ole hageja

esitatud asjaolusid subsumeerinud õigete õigusnormide alla. Maakohus loetles VÕS

üldosa norme, kuid asjaolusid õigusnormidega ei seostanud ja pooltevahelist õigussuhet

kindlaks ei teinud.

24. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada,

lähtudes asja lahendamise tulemusest.

Indrek Parrest

Imbi Sidok-Toomsalu

Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/