1-17-11610/39 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

1-17-11610

Määruse kuupäev

11. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kahtlustatav S. B. vahistamise pikendamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. märtsi 2018. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. B. kaitsja vandeadvokaat Raivo Laus, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Riigiprokuratuur, riigiprokurör Laura Feldmanis

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. mai 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. märtsi 2018. a ja Harju Maakohtu 13. veebruari

2018. a määrus õigusvastaseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigiprokuratuuri taotlusel vahistati kahtlustatav S. B. Harju Maakohtu 16. detsembri 2017. a

määrusega kaheks kuuks kuni 16. veebruarini 2018. Vahistamismääruses leiti, et S. B-d on

põhjust kahtlustada korduvalt grupis suures ulatuses altkäemaksu andmises karistusseadustiku

(KarS) § 298 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Vahistamisalusena tuvastati uute kuritegude, täpsemalt

õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht.

2. 25. jaanuaril 2018 laekus Harju Maakohtule S. B. kaitsja vandeadvokaat Raivo Lausi taotlus

vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega.

3. 8. veebruaril 2018 esitas Riigiprokuratuur Harju Maakohtule taotluse pikendada kahtlustatava

vahi all pidamise tähtaega kahe kuu võrra kuni 15. aprillini 2018. Taotluse kohaselt on

kahtlustust täiendatud uute asjaoludega altkäemaksu andmise kohta.

4. Harju Maakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega rahuldati Riigiprokuratuuri taotlus ja

kahtlustatava vahi all pidamise tähtaega pikendati kahe kuu võrra. Kaitsja taotlus vahistamise

asendamiseks elektroonilise valvega jäeti rahuldamata. Kohtu seisukohad olid järgmised.

1-17-11610

4.1. S. B-le esitatud kuriteokahtlustus on jätkuvalt põhjendatud, kuna vahepeal ei ole kahtlustust

ümberlükkavaid asjaolusid ilmnenud. Samuti on põhjendatud S. B-le lisandunud kahtlustus.

4.2. Ära ei ole langenud ka õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht, ehkki

kahtlustatavat pole kriminaalkorras varem karistatud. Ta oli kahtlustuse sisuks olevate

kuritegudega seotud ettevõtte pikaajaline juhatuse liige, töötajad usaldasid teda ja ta teadis selle

ettevõtte tegevusalaga samas valdkonnas tegutsevate partnerettevõtete töötajaid. Sellest

järeldub, et kahtlustataval on tõenäoliselt säilinud sotsiaalsed sidemed. Kuna ta on olnud

aastakümneid lugupeetud isik, on tema jaoks kriminaalasjas palju kaalul. Ühtlasi on

kahtlustataval tutvusi välisriikides ning välistada ei saa, et ta võib mõjutada Eesti

õigusabipalvete vastuseid, nt Vene õiguskaitseasutustelt küsitud dokumentide väljastamist.

Seega võib kahtlustatav vabaduses viibides takistada kriminaalmenetluses tõe tuvastamist.

Kuritegude jätkuva toimepanemise oht väljendub selleski, et kahtlustatav ei ole

kriminaalmenetluses näidanud üles koostöövalmidust, muu hulgas on ta enda ülekuulamistel

korduvalt öelnud, et soovib enne vastamist mõelda.

4.3. Vahistamise asendamine elektroonilise valvega ei täidaks kahtlustatava puhul

kriminaalmenetluse tagamise eesmärki, sest see ei takistaks teda toime panemast

õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Kahtlustatava suhtes on kohaldatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 1431 lg-s 1 sätestatud suhtlemispiiranguid, mida ei ole võimalik samal ajal

elektroonilise valvega kohaldada.

5. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. B. kaitsja, kes taotles kohtumääruse

tühistamist ja kaitsealuse vahi alt vabastamist või alternatiivselt vahistamise asendamist

elektroonilise valve või kautsjoniga.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 12. märtsi 2018. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ühtlasi jäeti rahuldamata kaitsja taotlus vahistamise asendamiseks

kautsjoniga. Kohus oli järgmistel seisukohtadel.

6.1. Maakohus on vahistamisaluse tuvastamisel tuginenud õigustatult Harju Maakohtu

16. detsembri 2017. a vahistamismäärusele. Arvestades kahtlustuse sisu, sh kahtlustatava

käitumise konspiratiivsust ja tema mõjuvõimu, esineb tema puhul põhjendatud kahtlus, et ta

võib kihutada või sundida tunnistajaid andma valeütlusi ja aidata valeütluste andmisele kaasa.

Kuna kahtlustatav on sotsiaalselt lugupeetud isik, võib ta enda maine taastamiseks hakata

kriminaalmenetlust takistama, kasutades ära pikaaegsest ametikohast tulenenud mõjuvõimu

tunnistajate üle. Samuti võib kahtlustatav mõjutada tunnistajaid, kes kuulatakse üle Venemaal,

ja takistada teda süüstavate tõendite andmist Venemaalt Eestile. Seda näitab muu hulgas tõik, et

kahtlustatav on 2017. aastal viibinud korduvalt Venemaal. Õigusemõistmisevastaste kuritegude

toimepanemise tõenäosust ei vähenda asjaolu, et kahtlustatav on varem kriminaalkorras

karistamata või et tema terviseseisund on kehv.

6.2. Vahistamise pikendamise kasuks räägib ka see, et kahtlustatav ja kaitsja ei vaidlustanud

vahistamismäärust, mis osutab sellele, et nad nõustusid kohtuga õigusemõistmisevastaste

kuritegude toimepanemise ohu tuvastamisel. Arvestamata ei saa jätta sedagi, et kahtlustatav on

ülekuulamisel võtnud menetleja konkreetsetele küsimustele vastamiseks mõtlemisaega. Niiviisi

käitudes ei ole ta aidanud kaasa kriminaalmenetluse sujuvale ja kiirele toimetamisele.

6.3. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et elektroonilise valve kohaldamine ei ole põhjendatud.

Samuti ei ole põhjust rahuldada kaitsja taotlust vahistamise asendamiseks kautsjoniga.

2(6)

1-17-11610

Kautsjoni kohaldamisel ei ole võimalik jälgida kahtlustatava suhtlust ega hoida ära

õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemist. Kautsjoni kohaldamine on välistatud ka

seetõttu, et kahtlustatava suhtes on kohaldatud suhtlemispiiranguid.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tallinna Ringkonnakohtu 12. märtsi 2018. a määruse peale esitas määruskaebuse S. B. kaitsja,

kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist ning kahtlustatava vahi alt vabastamist

või vahistamise asendamist elektroonilise valve või kautsjoniga. Alternatiivselt taotleb kaitsja

kautsjoni kohaldamise taotluse saatmist läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

7.1. Ringkonnakohus on ekslikult märkinud, et vahistamismääruse vaidlustamata jätmisega

nõustusid kaitsja ja kahtlustatav õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise jätkuva

ohuga. Samuti on kohus põhjendanud vahistamise pikendamist lubamatult sellega, et

kahtlustatav vastas ülekuulamisel menetleja küsimustele viivitusega. Lisaks ei ole õigustatud

kohtu seisukoht, et kahtlustatav võib enda maine taastamiseks hakata toime panema

kuritegusid. Tema puhul ei kerki uute kuritegude toimepanemise ohtu esile varasemast

elukäigust ega ka perekondlikest ja majanduslikest suhetest või teda ümbritsevast sotsiaalsest

võrgustikust. Ringkonnakohus ei näidanud, et kahtlustatav võib hakata mõjutama tunnistajaid.

Kuna praegust kriminaalasja on kajastanud meediaväljaanded, heidutab see kahtlustatava

endiseid töökaaslasi ja partnerettevõtete töötajaid temaga suhtlemast. Kohus on jätnud

vahistamisaluse tuvastamisel piisava tähelepanuta ka kahtlustatava halva terviseseisundi.

7.2. Lisaks ei ole ringkonnakohus nõuetekohaselt tuvastanud seda, et kahtlustatav võib mõjutada

välisriigis viibivaid tunnistajaid ja takistada dokumentide Venemaalt Eestile üleandmist.

Üksnes tõigast, et kahtlustatav on 2017. aastal reisinud korduvalt Venemaale, ei järeldu, et ta

võib kallutada seal viibivaid tunnistajaid valeütlusi andma. Samuti pole kahtlustataval võimalik

mõjutada Vene õiguskaitseasutuste toiminguid.

7.3. Ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata elektroonilise valve või kautsjoni.

8. Määruskaebusele vastas Riigiprokuratuuri riigiprokurör Laura Feldmanis, kes leidis, et

ringkonnakohtu määrus on põhjendatud ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Prokuröri hinnangul

on kohtud veenvalt näidanud, et S. B. puhul esineb jätkuvalt õigusemõistmisevastaste

kuritegude toimepanemise oht. Kohtud märkisid põhjendatult, et kahtlustatav võib vabaduses

viibides mõjutada enda maine taastamiseks tunnistajaid. Lisaks on kohtumäärustes

põhjendatud, miks võib kahtlustatav mõjutada tunnistajaid Venemaal. Väitega, et S. B. on

erinevatel ülekuulamistel küsimustele vastamisega viivitanud, lükkasid kohtud ümber

kahtlustatava hinnangu, nagu ta oleks teinud õiguskaitseorganitega igakülgset koostööd. Ühtlasi

on kohtud õigustatult arvestanud avalikku huvi ja seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust

toimetanud. Kohtumäärustes on lisaks muule ka näidatud, millistel põhjustel on kahtlustatava

suhtes välistatud elektroonilise valve ja kautsjoni kohaldamine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Määruskaebemenetluses ei ole vaidlust selle üle, et S. B. suhtes esineb jätkuvalt põhjendatud

kuriteokahtlus. Küll aga leiab kaitsja, et kohtud pole nõuetekohaselt põhjendanud

3(6)

1-17-11610

vahistamisaluse olemasolu, täpsemalt seda, et kahtlustatav võib vabaduses viibides panna toime

õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Kolleegium jagab seda seisukohta, märkides järgmist.

10. Vahistamise pikendamiseks peab jätkuvalt esinema KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud

vahistamisalus, milleks on oht, et vahistatu hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või

jätkab kuritegude toimepanemist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kahtlustatavat ei tohi

kriminaalmenetluses vahi all pidada vahistamisalusest hälbival põhjusel. Seepärast ei ole

kohtupraktikas loetud iseseisvaks vahistamisaluseks kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamist,

välja arvatud juhul, kui esineb põhjendatud oht, et kahtlustatav paneb vabaduses viibides toime

karistusseadustiku 18. peatükis sätestatud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Vahistamiseks

või selle pikendamiseks võib järelikult põhjust anda näiteks see, kui on olemas oht, et

kahtlustatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma

(KarS § 320 – § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (KarS § 320 – § 22 lg 3),

sundida kedagi valeütlusi andma (KarS § 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime

nt isiku- või varavastase kuriteo. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. jaanuari 2013. a

määrus asjas nr 3-1-1-127-12, p 9.1 koos viidetega.)

11. Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht ei saa KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud

vahistamisalusena olla üksnes abstraktne. Võimalus, et kahtlustatav paneb kriminaalmenetluse

takistamiseks toime kuritegusid, on käsitatav vahistamisalusena vaid siis, kui saab rääkida

konkreetsetest asjaoludest, mis muudavad sellise võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks.

Näiteks võib see väljenduda selles, et kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid

ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo toimepanemisel või pärast seda ähvardanud

kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise korral kätte maksta, kannatanu või

tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju all, kahtlustatavat on varem

karistatud õigusemõistmisevastaste kuritegude eest vms. Need asjaolud peavad olema nii

vahistamismääruses kui ka vahistamise pikendamise määruses näidatud. (Vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-32-12, p 9.1.)

12. Samas ei pea kohus õigusemõistmisevastaste kuritegude ohu tuvastamise puhul kirjeldama

detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna.

Kohtumäärusest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliste kuritegude

toimepanemine on arvestatava tõenäosusega võimalik. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. novembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-69-14, p 10.1.)

13. Praeguses asjas ei ole maa- ja ringkonnakohus toonud vahistamisaluse tuvastamisel esile

selliseid asjaolusid, mis õigustaksid kahtlustatava jätkuvat vahi all pidamist. Kolleegium ei

nõustu esmalt kohtute märgituga, et kahtlustatava puhul suurendab õigusemõistmisevastaste

kuritegude toimepanemise tõenäosust tema võimalik soov taastada enda maine. Kohtud on

õigustamatult tuletanud kuritegude jätkuva toimepanemise ohu selle põhjal, et kahtlustataval oli

väidetavalt hea tööalane reputatsioon. Kahtlustatava maine, nagu ka varasemate

kriminaalkaristuste puudumine näitab vastupidiselt kohtute leitule seda, et tema puhul on

kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus tavapärasest väiksem. Seega ei saa sellist

kahtlustatavat positiivselt iseloomustavat teavet arvestada vahi all pidamise üle otsustamisel

tema kahjuks.

14. Samuti ei nõustu kolleegium kohtutega, nagu oleks kahtlustatava puhul põhjust rääkida

õigusemõistmisevastaste kuritegude ohust ka sellepärast, et tal on kahtlustuse sisuks olevate

kuritegudega seotud ettevõtte varasema pikaajalise juhatuse liikmena mõjuvõim töötajate üle ja

säilinud on sotsiaalsed sidemed. Kohtud ei ole nõutaval määral konkretiseerinud, millised

4(6)

1-17-11610

asjaolud sellisele mõjuvõimule osutavad. Ainuüksi asjaolu, et kahtlustatav oli pikalt ettevõtte

juhatuse liikmeks, seda ei näita ega aita ka prognoosida õigusemõistmisevastaste kuritegude

toimepanemise tõenäosust. Sellest tulenevalt on kohtute kõnealune seisukoht vahistamisaluse

tuvastamiseks liiga üldsõnaline.

15. Ühtlasi on pelgalt abstraktsed kohtute põhjendused selle kohta, et kahtlustatav võib vabaduses

viibides mõjutada tunnistajaid Venemaal ja sellega ka Eesti õigusabipalvete vastust.

Ringkonnakohus osutas järgnevale: „[M]aakohtu viidatud õigusabipalve vastuse mõjutamine

tähendab S. B. vahistamisalust arvestades seda, et ta võib mõjutada välisriigis õigusabitaotluse

alusel üle kuulatava tunnistaja ütluseid või näiteks seda, kas vastav isik esitab välisriigi

ametiasutusele S. B-d süüstavat dokumentatsiooni. [-] Ringkonnakohus märgib, et nähtuvalt

12. detsembri 2017. a vaatluse protokollist S. B. piiriületuste kohta on ta lähiperioodil

järjepidevalt ja sagedasti käinud Vene Föderatsioonis [-]. Seega võib eeldada, et S. B. omab

välisriigis sidemeid ja kontakte, mille pinnalt panna toime mõjutustegevusi.“ Kuigi S. B-d

kahtlustatakse altkäemaksu andmises Vene Föderatsiooni ametnikule ja ringkonnakohtu

tuvastatu kohaselt viibis ta enne vahistamist korduvalt Venemaal, ei näita needki asjaolud veel

seda, et ta võib seal takistada kriminaalmenetluses tõe tuvastamist. Maa- ja ringkonnakohtu

määruses ei ole esitatud asjaolusid, tuvastamaks põhjendatud ohtu, et kahtlustatav võib

vabaduses viibides panna Venemaal toime õigusemõistmisevastaseid kuritegusid.

16. Lisaks on nii maa- kui ka ringkonnakohus arvestanud vahistamisaluse tuvastamisel

põhjendamatult seda, et kahtlustatav on kriminaalmenetluses ülekuulamiste ajal võtnud enne

küsimustele vastamist mõtlemisaega ja viivitanud vastustega. Neistki asjaoludest ei ole

tuletatav õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht. Vahistamise pikendamist ei

õigusta ka kohtute etteheide kahtlustatavale, et ta ei ole kriminaalmenetluses näidanud üles

koostöövalmidust. Sellest, kas kahtlustatav on kriminaalasjas tehtavatel toimingutel

koostööaldis või mitte, ei tulene tavapärasest tõenäolisemat õigusemõistmisevastaste kuritegude

toimepanemise võimalust.

17. Seadusel ei põhine ja ekslik on ka ringkonnakohtu väljendatud seisukoht, et Harju Maakohtu

16. detsembri 2017. a vahistamismääruse vaidlustamata jätmine näitab, justkui oleksid

kahtlustatav ja kaitsja nõustunud kahtlustatava puhul õigusemõistmisevastaste kuritegude

toimepanemise ohuga. Vahi all pidamise tähtaja pikendamise üle otsustamisel ei tohi arvesse

võtta seda, kas kahtlustatav ja kaitsja on vaidlustanud esmase vahistamismääruse. Kaebeõiguse

kasutamisel või selle kasutamata jätmisel vahistamismenetluses pole mõju vahistamise

pikendamise menetluses jätkuva vahi all pidamise küsimuse lahendamisele. Seega on

ringkonnakohus arvestanud alusetult vahistamisaluse tuvastamisel tõigaga, et kahtlustatav ja

kaitsja ei vaidlustanud vahistamismäärust.

18. Eelneva kokkuvõtteks leiab kolleegium, et maa- ja ringkonnakohtu määruses esitatud

põhjendustel ei saanud kahtlustatava vahistamise pikendamist lubada. Kohtute seisukohad

vahistamisaluse tuvastamisel ei ole veenvad, küll aga abstraktsed ja osaliselt ka kohatud,

mistõttu ei ole kohtumäärustes nõuetekohaselt tuvastatud, et kahtlustatav võib vabaduses

viibides panna toime õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. See puudus on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuna Harju Maakohtu

13. veebruari 2018. a määrusega pikendati kahtlustatava vahistamist kuni 15. aprillini 2018 ja

sel kuupäeval vabanes kahtlustatav vahi alt, saab Riigikohus vaid sedastada, et maa- ja

ringkonnakohtu määrus ei vastanud nende tegemise ajal seadusest tulenevatele nõuetele, s.t nad

olid õigusvastased (vt ka mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2017. a

määrus asjas nr 3-1-1-27-17, p 11.5).

5(6)

1-17-11610

19. Määruskaebemenetluse ese hõlmab muu hulgas kahtlustatava suhtes elektroonilise valve ja

kautsjoni kohaldamata jätmist. Nii elektrooniline valve kui ka kautsjon on praegu käsitatavad

vahistamise asendustõkenditena, mida on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda oleks

põhimõtteliselt alust ka vahi all pidada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli

2012. a määrus asjas nr 3-1-1-32-12, p 11). Maa- ja ringkonnakohus on elektroonilise valve ja

kautsjoni kohaldamata jätmist põhjendanud paljuski sellega, et kahtlustatava suhtes on

kohaldatud KrMS § 1431 lg-s 1 sätestatud suhtlemispiiranguid, mis asendustõkendi

kohaldamise välistavad. Kolleegium ei nõustu kohtutega. Juhul, kui kohus leiab, et

kriminaalmenetlus on vahistamise asendamise korral asendustõkendiga piisavalt tagatud, ei ole

ka enam põhjust rääkida vajadusest kohaldada suhtlemispiiranguid. Seega ei saa

asendustõkendi kohaldamine või kohaldamata jätmine sõltuda sellest, kas kahtlustatava suhtes

on kohaldatud suhtlemispiiranguid.

20. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, §-st 361 ning § 362 p-st 2, tunnistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 12. märtsi 2018. a ja Harju

Maakohtu 13. veebruari 2018. a määruse õigusvastaseks. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada

osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

Saale Laos, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

6(6)