2-13-29039/100 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuni 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-29039

Tsiviilasi

Danske Bank A/S hagi Margo Merilaineni vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

34 895 eurot 76 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. novembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margo Merilaineni apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. märts 2018

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Margo Merilainen (isikukood XXX),

esindaja Kuldar Kirt

Vastustaja

(hageja):

Danske

Bank

A/S

(registrikood

11488826), esindajad vandeadvokaat Rainer Kuulme ja

advokaat Allar Laugesaar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 7. novembri 2017 otsus hagi täieliku rahuldamise,

kostjalt hageja kasuks väljamõistetud kindlustusmaksete, maksegraafiku kohaselt

tasumata kuumaksete suuruse, menetluskulude jaotuse ja menetluskulude

väljamõistmise osas. Mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 34324,97

eurot ja jätta menetluskulud maakohtus 5 % ulatuses hageja ja 95 % ulatuses

kostja kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata arvestades

ringkonnakohtu otsuses esitatud täiendavaid põhjendusi.

2. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

2.1. Rahuldada Danske Bank A/S hagi Margo Merilaineni vastu osaliselt.

2.2. Mõista Margo Merilainenilt käenduslepingust nr KÄ-270919RE-1 tuleneva

käenduskohustuse täitmisena välja 34324,97 eurot, sh liisingueseme ostuhinna

tasumata osa 20063,28 eurot, maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksed

1202,61 eurot ja viivised 13059,08 eurot.

2.3. Toimetada otsus kätte pooltele.

2.4. Jätta menetluskulud maakohtus 5 % ulatuses Danske Bank A/S ja 95% ulatuses

Margo Merilaineni kanda.

2.5. Määrata Danske Bank A/S põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks

maakohtus 3128 eurot.

2.6. 2.6. Määrata Margo Merilaineni põhjendatud menetluskulude rahaliseks

suuruseks maakohtus 2000 eurot.

3. Margo Merilaineni apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta

menetluse

venimisest

tingitud

põhjendatud

poolte

menetluskulud

ringkonnakohtus Danske Bank A/S kanda. Jätta ülejäänud menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus 5 % ulatuses Danske Bank A/S ja 95% ulatuses Margo Merilaineni

kanda.

5. Määrata Danske Bank A/S põhjendatud menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus

600 eurot.

6. Määrata Margo Merilaineni põhjendatud menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus

1864 eurot ja pärast 13. märtsi 2018 tehtud menetlustoimingute osas 216 eurot.

7. Välja mõista Margo Merilainenilt Danske Bank A/S kasuks menetluskuluna

maakohtus 2971,60 eurot ja ringkonnakohtus 570 eurot.

8. Välja mõista Danske Bank A/S-lt Margo Merilaineni kasuks menetluskuluna

maakohtus 100 eurot ja ringkonnakohtus 309, 20 eurot.

9. Tasaarvestada poolte kohustused menetluskulude tasumise osas ning lõplikult välja

mõista Margo Merilaineilt Danske Bank A/S kasuks menetluskuluna 3132,40 eurot ja

viivis menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Danske Bank A/S (hageja) esitas 10. juunil 2013 hagi Margo Merilaineni (kostja) vastu,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 21 836,68 eurot ja

viivis summas 13 059,08 eurot, s.o kokku 34 895,76 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti AS Sampo Pank (kelle õigusjärglane on hageja) ja Relani Servis

OÜ vahel 19. septembril 2017 kasutusrendileping nr 270919RE, mille alusel omandas hageja

Relani Servis OÜ ülesandel ja huvides sõiduauto BMW X5 ning andis selle Relani Servis OÜ,

kelle esindaja oli Margo Merilainen, kasutusse. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 19. septembril

2007 käendusleping nr KÄ-270919RE-1, millega kostja kohustus hageja ees solidaarselt Relani

Servis OÜ-ga vastutama kasutusrendilepingust tulenevate Relani Servis OÜ kohustuste

nõuetekohase täitmise eest. Seisuga 10. juuni 2013 on Relani Servis OÜ kasutusrendilepingust

tulenev võlgnevus hageja ees kokku 79 343,69 eurot. Seoses kasutusrendilepingust tulenevate

maksete mittetasumisega ütles hageja 16. oktoobril 2009 edastatud ülesütlemisavaldusega

lepingu üles. Lepingu liisingueset ei ole vaatamata hageja ja OK Incure OÜ poolsetele

korduvatele nõuetele hagejale tagastatud, mistõttu ei saa VÕS § 367 lg 3 kohaselt võlgnevusest

maha arvestada liisingueseme väärtust. Kuna kostja vastutus kasutusrendilepingust tulenevate

Relani Servis OÜ kohustuste eest on käenduslepingust tulenevalt piiratud 34 895,76 euroga, on

hageja rahaline nõue kostja vastu kokku 34 895,76 eurot, mis koosneb liisingueseme ostuhinna

tasumata osast summas 20 063,28 eurot, maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksetest

summas 1473,81 eurot, kindlustusmaksetest summas 299,59 eurot ja viivisest summas

13 059,08 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt on hageja nõue kostja vastu aegunud.

Hageja nõue ei ole selge. Kasutusrendilepingu esemeks olev sõiduauto on 2009. aasta suvel

varastatud. Sõidukil oli kaskokindlustus ning ei ole selge, miks kaskokindlustus ei ole

hüvitanud sõiduki turuväärtust. Hageja ei ole tõendanud Relani Servis OÜ-le arvete esitamist.

Hageja ei ole tegutsenud heas usus ning on sellega kahjustanud kostja huve. Hageja ei ole

kostjat kui käendajat informeerinud sõiduki vargusest või mistahes Relani Servis OÜ

kohustuste mittetäitmisest, kuigi hagejale tuleb selline kohustus käenduslepingu p-st 5. Samuti

ei pöördunud hageja õigeaegselt hüvitise saamiseks kindlustusse. Hageja viivise nõue on

ebamõistlikult suur ja kostja taotleb selle vähendamist. Viivise nõude aluseks olev viivise määr

0,3% päevas on tüüptingimus, mis on tühine, kuna see kahjustab teist poolt ebamõistlikult.

3. Maakohus tegi 3. novembril 2014 vaheotsuse, millega jättis kostja taotluse nõude aegumise

kohaldamiseks rahuldamata ja jätkas tsiviilasja nr 2-13-29039 menetlemist.

4. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 25. septembril 2015 vastuse kohtu päringule. Vastuse

kohaselt alustati 15. septembril 2009 kostja 7. septembri 2009 kuriteoavalduse alusel

kriminaalasi nr. 09260104149. Kuriteoavalduse kohaselt volitas kostja 21. augustil 2009

nädalaks ajaks volikirja alusel Urmas Aalmani kasutama firmale OÜ Relani Servis kuuluvat

sõidukit BMW X5. 7. septembriks 2009 ei olnud Urmas Aalman sõidukit tagastanud. Lõuna

prefektuurile edastatud informatsiooni kohaselt on sõiduk Valgevene võimude poolt antud

sõiduki omaniku Valgevene kodanik Vitali Sviakla valdusesse. Eeluurimisega ei suudetud leida

piisavalt tõendeid Urmas Aalmani süü tõendamiseks ning kuriteo toimepanemisest on

möödunud üle viie aasta.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 7. novembri 2017 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja käenduslepingust tuleneva käenduskohustuse täitmisena 34 895,76 eurot.

6. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja kui liisinguandja on liisingulepingu nõuetekohaselt üles

öelnud ja teavitanud kostjat kui käendajat põhivõlgniku kohustuste rikkumisest, on hagejal

VÕS § 145 lg 2 ja § 65 lg 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist ka käendajalt.

Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei oma tähtsust, missugustel põhjustel

liisinguese tagastamata jäi, vaid oluline on asjaolu, et liisinguvõtja on rikkunud VÕS § 363 p-

dest 1-3 tulenevaid kohustusi. Kuna hagejale ei ole liisingueset tagastatud, nõuab ta

liisingueseme väärtuse hüvitamist, mistõttu ei ole maakohtu hinnangul oluline asjaolu, et

kostjal puudub võimalus liisingueseme tagastamiseks. Eelnevast tulenevalt asus maakohus

seisukohale, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud.

7. Esmalt hindas maakohus hageja liisingu- ja kindlustusmaksete nõuet. Maakohus märkis, et

pooltevahelise lepingu näol on tegu kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga, mille puhul ei

pidanud kostja tasuma hagejale kõiki sõiduki soetamiseks tehtud kulusid, vaid lepingujärgsete

maksete tasumise järel pidi jääma üles jääkmaksumus 111 228,81 krooni (7108,82 eurot).

Poolte vahel puudub vaidlus, et liisinguvõtja tasus hagejale liisingulepingu ja selle lisade alusel

ja kohaselt liisingulepingust tulenevaid makseid kuni 15. juulini 2009. Kuna kostja ei vaielnud

nõude suurusele vastu, luges maakohus 19. septembri 2007 maksegraafiku ja esitatud arvete

alusel tuvastatuks, et liisinguvõtja jättis tasumata lepingu ja maksegraafiku järgsed maksed, mis

muutusid sissenõutavaks 1. jaanuaril 2010. Maakohus leidis seega, et VÕS § 361 ja § 108 lg 1

alusel koosmõjus § 142 lg-ga 1 kuulub kasutusrendilepingust nr 270919RE tulenevalt kostjalt

hageja kasuks väljamõistmisele liisingu osamaksete võlgnevus summas 1042,30 eurot, intress

summas 223,04 eurot ja käibemaksu võlgnevus summas 208,47 eurot, s.o kokku 1473,81 eurot.

Samuti kuuluvad kasutusrendilepingu p-dest 8.1 ja 8.4 tulenevalt ning VÕS § 361 ja § 108 lg 1

alusel koosmõjus § 142 lg-ga 1 kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tasumata

kindlustusmaksed summas 299,59 eurot.

8. Teiseks andis maakohus hinnangu hageja jääkmaksumuse ja lisakulude hüvitamise nõude

osas. Hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingu lisaks olevast maksegraafikust

nähtuvalt moodustasid liisinguvõtja poolt liisinguandjale hüvitamata liisingueseme

omandamise kulutused lepingu lõppemise seisuga 16 719,40 eurot, millele lisandub käibemaks

summas 3343,88 eurot. Liisingueseme ostuhinna tasumata osa moodustab vara jääkväärtusest

rendiperioodi lõpuks summas 7108,82 eurot (ilma käibemaksuta) ja rendimaksete tasumise

graafiku alusel tasumata rendimaksetest perioodil 15. detsember 2009 kuni 15. oktoober 2012.

Kui liisinguese on jäänud hageja omandisse, tuleks VÕS § 376 lg 1 kulutuste suuruse

määramisel arvestada ka liisingueseme väärtust. Samas on tuvastatud, et liisinguvõtja ei ole

liisingueset pärast lepingu ülesütlemist tagastanud ning liisingueset ei ole hagejal õnnestunud

tagasi saada ka kolmandate isikute abiga. Maakohus leidis, et kasutusrendilepingu p-dest 5.6,

2.7, 9.1, 9.2 ja 10.3 tulenevalt ja VÕS § 361 ja § 367 lg 2 alusel koosmõjus § 142 lg-ga 1

kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele liisingueseme omandamise kulutused

20 063,28 euro ulatuses.

9. Kolmandaks analüüsis maakohus kindlustushüvitisega seonduvat. Kostjale tuleb

kasutusrendilepingu

p-st

8.6

kohustus

teatada

kindlustusandjale

viivitamata

kindlustusjuhtumist. Samuti pidi kostja kui kindlustusvõtja sõidukikindlustuse tingimuste p-st

6.4.1. tulenevalt teatama Seesamile kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis viivitamata

võimalikust kindlustusjuhtumi toimumisest ning olulistest asjaoludest. Kostja vande all antud

ütlustest tulenevalt teavitas kostja kindlustusandjat sõiduki vargusest e-kirja vahendusel.

Maakohus selgitas, et tegi järelepärimise Seesam Insurance AS-le ning kindlustusandjal puudus

informatsioon sõiduki varguse kohta. Maakohtule ei esitatud kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis teatist, millest nähtuks kindlustusandja teavitamine võimalikust

kahjujuhtumist kas liisinguvõtja või käendaja poolt. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et

kostja kui käendaja ja sõiduki varguse hetkel Relani Servis OÜ juhatuse liige ei ole

kindlustusandjat võimalikust kahjujuhtumist teavitanud. Maakohus ei nõustunud kostja

seisukohaga, mille kohaselt on liisinguandja kohustatud kindlustusandjat teavitama võimalikust

kahjujuhtumist, sest liisinguandjal pole piisavalt teavet liisingueseme valduse kohta.

Liisinguesemega seotud riskid on üldjuhul liisinguvõtja kanda (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Kostja esitatud väited ei anna alust hageja liisingueseme

omandamise kulutuste hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks.

Maakohus leidis, et kuigi hageja ei ole kostjat sõiduki võimalikust vargusest või mistahes

Relani Servis OÜ kohustuse mittetäitmisest eraldi teavitanud, ei saanud kohustuse täitmata

jätmine kostjale kahju tekitada. Kasutusrendilepingu sõlmimise ja liisingueseme võimaliku

varguse ajal oli kostja Relani Servis OÜ üheks juhatuse liikmeks. Maakohus ei pidanud reaalselt

võimalikuks olukorda, kus kostja Relani Servis OÜ juhatuse liikmena oli liisingueseme

vargusest teadlik ja käendajana ei olnud. Maakohus asus seisukohale, et kostja pidi nii Relani

Servis OÜ juhatuse liikme kui ka käendajana olema teadlik, et Relani Servis OÜ-l on tekkinud

võlgnevused kasutusrendilepingu täitmisel ning ta pidi olema teadlik, et kostjal kui Relani

Servis OÜ seaduslikul esindajal oli kohustus lepingut täita ja lepingu ülesütlemise korral

liisinguese tagastada.

10. Maakohus selgitas, et ei võta käesoleva vaidluse lahendamisel seisukohta liisingueseme

väljaandmise nõudeõiguse seaduslikkuse ja lubatavuse osas, kuna vastavasisulist nõuet ei ole

esitatud ning nõudeõiguse loovutamise sisuline aspekt ei oma asja lahendamisel tähtsust.

11. Viimaks võttis maakohus seisukoha hageja viivise nõude osas ja kostja taotluse osas

vähendada viivist mõistliku summani. Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel sõlmitud

käendusleping on tarbijakäendusleping VÕS § 143 tähenduses vaatamata sellele, et kostja

tegutses käenduslepingu sõlmimisel Relani Servis OÜ juhatuse liikmena ja tal oli huvi

äriühingu majandustegevuse vastu. Maakohus märkis, et Riigikohtu seisukohast tulenevalt ei

ole viivise vähendamise taotlus seotud vahetult põhivõlgniku isikuga ning selle vähendamise

taotluse esitamise õigus on ka käendajal. Kuna aga võlausaldaja on lepingu sõlmimisel

arvestanud just põhivõlgniku majandusliku võimega lepingut täita, ei tule Riigikohtu hinnangul

sellisel juhul arvestada mitte käendaja, vaid põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema

kohustuste täitmise ulatust. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et majandustegevuses

tegutsevate isikute puhul ei saa intressimäära 0,3% päevas pidada ülemäära suureks. Maakohus

pidas põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja 10. juuni 2013 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis 13 059,08 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 7. novembri 2017 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi

uueks arutamiseks Tartu Maakohtusse; jätta menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt

kostja kasuks välja viivis kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei nähtu otsusest, millele tuginedes on

maakohus jõudnud järeldusele, et hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist ka käendajalt ning

tähtsust ei oma, missugustel põhjustel liisinguese tagastamata jäi. Maakohus on kõrvale

lükanud kostja vastuväited ning jätnud need sisuliselt hindamata. Maakohtu seisukoht, et

oluline ei ole asjaolu, et kostjal puudub võimalus liisingueseme tagastamiseks, on ebaõige ja

põhjendamatu. Samuti ei ole maakohus hinnanud hageja nõude kujunemist, käibemaksuga

seotud küsimusi. Kostja on kogu menetluse vältel vaidlustanud nõude suurust, selle kujunemist,

selle aluseks olevaid asjaolusid, liisingulepingu ülesütlemist, nõude sissenõutavaks muutumist

jne.

Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et hageja on jätnud tõendamata Relani Servis OÜ-le

arvete esitamise. Seetõttu on võimatu anda sisulist hinnangut väidetavalt tasumata kuumaksete

suhtes.

Maakohus ei ole hinnanud, kas kasutusrendileping on tüüptingimustel sõlmitud leping, kuigi

kostja viitas sellele. Kasutusrendilepingu p-d 2.7, 5.6, 9.1, 9.2 ja 10.3 on ebamõistlikud ja

kahjustavad.

Kostja ei ole väitnud, et hageja sai sõiduki vargusest teadlikuks 2012. aastal. Kostja on olnud

seisukohal, et hageja sai vargusest teada vahetult pärast vargust ehk 2009. aasta suvel ning

kostja on seda vande all kinnitanud. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas sai maakohus jõuda

seisukohale, et kostja kui käendaja ja sõiduki varguse hetkel Relani Servis OÜ juhatuse liige ei

ole kindlustusandjat kahjujuhtumist teavitanud. Kostja on vande all kinnitanud kindlustusandja

teavitamist kindlustusjuhtumist ning maakohus ei ole kostja vande all antud seletusi välistanud.

Hageja oleks pidanud näitama üles korraliku ettevõtja hoolsust ja huvi vara säilimise vastu ning

suhtlema kindlustusandjaga.

Jääb arusaamatuks, kuidas on maakohus jõudnud järeldusele, et poolte vahel ei ole vaidlust

viivise nõude osas. Maakohus on jätnud kõik kostja väited seoses viivise nõudega tähelepanuta,

mh ei ole hinnanud, kas tegu on tüüptingimusega, kas tingimus on ebamõistlik ja teist poolt

kahjustav, kas viivise nõue on põhjendatud ega ole lahendanud kostja viivise vähendamise

taotlust. Riigikohus ei ole senises praktikas jaatanud suuremat viivist kui 0,2% päevas.

Käesoleval juhul tuleb rakendada seadusjärgset viivisemäära. Arvestada tuleb seda, et kostjal

puudub püsiv sissetulek ja kinnisvara.

Maakohus ei ole hinnanud kostja väidet, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega.

Hageja ei ole informeerinud kostjat kui käendajat sõiduki vargusest või mistahes Relani Servis

OÜ kohustuste mittetäitmisest, kuigi selline kohustus tuleb käenduslepingu p-st 5. Hageja ei

ole selgitanud, miks ta ei ole sõiduki omanikuna suhelnud politseiga. Sellega on hageja

tekitanud kostjale kahju, milleks on vähemalt liisingulepingust tulenev põhinõue.

Alternatiivselt on hageja kahjuks varastamise hetkel olnud sõiduki turuväärtuse ja

kasutusrendilepingu jäägi vahe. Hageja pahausksus väljendub ka selles, et ta ei pöördunud

sõiduki varguse korral hüvitise saamiseks kindlustusse.

Maakohus ei ole hinnanud seda, et Politsei- ja Piirivalveameti andmete kohaselt on sõiduk

Valgevenes ning antud Valgevene võimude poolt sõiduki omaniku V. Sviakla valdusesse. Kuna

hagejale on nüüd teada sõiduki tegelik asukoht, peaks ta sõiduki omanikuna tegema vastavaid

pingutusi sõiduki tagasi saamiseks.

Maakohus ei ole arvestanud kostja vastuväidet, et kasutusrendilepingu p-d 9 ja 8.5.1. on

tüüptingimused ning on kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu tühised.

Maakohus on jätnud hindamata kostja väite, et tal ei olnud võimalik käendajana sellist kahju

ette näha. Samuti oli hagejal kahju tekkimises ja nõude suurenemises väga suur osa.

Maakohtu seisukoht, et nõudeõiguse loovutamise sisuline aspekt ei oma käesoleva asja

lahendamisel tähtsust, on üllatuslik. Kostja jääb nõudeõiguse loovutamise osas esitatud

seisukohtade juurde ning leiab, et antud juhul ei saa analoogia korras kohaldada Riigikohtu

lahendis nr 3-2-1-104-11 sätestatut. Hageja nõude loovutus ei saa olla kuidagi mõistlik, lubatav

ega kooskõlas hea usu põhimõttega.

Põhjendatud ei ole hageja käsitlus sellest, nagu liisinguvõtja oleks rikkunud sõiduki säilitamise

või tagastamise kohustust. Liisinguvõtja ei saanud seda teha olukorras, kus sõiduk varastati.

Sellega, et hageja ei pöördunud kahju väljamaksmiseks kindlustusandja poole, on hageja

kostjale tekitanud kahju, mis võrdub hageja nõudega kostja vastu ja mida kostjal on võimalik

vastavalt kehtivatele õigusaktidele tasaarvestada hageja nõudega. Kostja on menetlusliku

tasaarvestusavalduse esitanud. Kahju suuruse kindlakstegemiseks on vaja ekspertiisi, et teha

kindlaks sõiduki väärtus selle varastamise hetkel. Kuna alternatiivselt võib kostja kahjuks olla

ka hageja tegevusetuse tõttu sõiduki väärtuse vähenemine, peaks sõiduki väärtuse kindlaks

tegema ka PPA 24. septembri 2015 vastuse seisuga. Kostja on menetluses alternatiivse

tasaarvestusavalduse esitanud. Kui ringkonnakohus peaks ekspertiisi jätma määramata, on

kostja seisukohal, et hageja on talle tekitanud kahju, kuna ei ole pöördunud nõudega kindlustuse

poole. Kostja kahjuks on hageja hagiavalduses esitatud põhinõue summas 21 359,09 eurot.

Kostja esitab alternatiivse menetlusliku tasaarvestuse.

Hageja on rikkunud kasutusrendilepingu p-i 5.6, kuna ei ole ka pärast PPA 24. septembri 2015

vastus teinud midagi valduse taastamiseks. Lisaks on hageja rikkunud kasutusrendilepingu p-i

5.9. Kostja tegi hagejale ettepaneku nimetatud lepingupunktide täitmiseks, kuna ainult hageja

saab selgitada sõidukiga seotud asjaolusid. Hageja seda ei teinud, mistõttu esitab kostja kohtule

tõendite kogumise taotluse, et selgitada välja, millisel õiguslikul alusel kasutab ja valdab

Valgevene kodanik V. Sviakla vaidluse esemeks olevat sõidukit.

Kostja ei nõustu otsusega välja mõistetud menetluskulude ja nende suurusega.

13. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude kostja kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei olnud poolte vahel maakohtus vaidlust selle üle, et kasutusrendileping

on hageja poolt 16. oktoobri 2009 ülesütlemisavaldusega üles öeldud. Sellele faktilisele

asjaolule tugines ka kostja ise aegumise vastuväite esitamisel.

Maakohus on asunud õigesti seisukohale, et tähtsust ei oma, missugustel põhjustel liisinguese

tagastamata jäi, kuna liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtjal, kes on seda

kohustust käesoleval juhul rikkunud. Maakohus on kasutusrendilepingu punkte 2.7, 9.1, 9.2 ja

10.3 silmas pidades õigesti osutanud, et liisinguvõtjal (antud juhul käendajal) lasub kogu

vastutus vara kaotsimineku või varguse eest.

Kuna liisingueset ei ole hagejale tagastatud, ei oma liisingueseme turuväärtus asja lahendamisel

tähtsust ja ei esine aluseid kostja ekspertiisi taotluse rahuldamiseks. Samuti ei oma asja

lahendamisel tähtsust sõiduki väidetava varguse asjaolu, mistõttu ei esine aluseid kostja

tõendite kogumise taotluse rahuldamiseks.

Asjaolu, kas kostja teavitas kindlustusandjat väidetavast sõiduki vargusest või mitte, ei oma

asjas tähtsust. Kasutusrendilepingu p VIII kohaselt on liisingvara kindlustamise kohustus

liisinguvõtjal ning kasutusrendilepingu p 8.5.1. järgi kohustub liisinguvõtja ja seega ka kostja

käendajana liisingvara varguse korral tasuma hagejale kõik kasutusrendilepingust tulenevad

maksed. Hagejale ei ole tasutud liisingueseme eest kindlustushüvitisi, mis nähtub ka Seesam

Kindlustuse 22. mai 2017 vastusest. Samas on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja ei ole

tegelikkuses kindlustusandjat väidetavast vargusest teavitanud. Selles osas ei saa lähtuda vaid

kostja ütlustest, mis on vastuolus teiste asjas esitatud tõendite ja faktiliste asjaoludega. Seesam

Kindlustuse 22. mai 2017 vastusest nähtuvalt puudub neil igasugune informatsioon sõiduki

väidetava varguse kohta. Kindlustuslepingu kindlustusliigi tingimustest tulenevalt pidi

kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi toimumisest kindlustust teavitama kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Kostja ei ole esitanud selle kohta tõendeid esitanud.

Kostja ei ole tõendanud väidetava varguse toimumist. Kui eeldada, et kostja on politseid

vargusest teavitanud, ei tõenda see, et sõiduk on tegelikkuses varastatud. Asjaolu, et sõiduki

võtmeid ega registreerimistunnistust ei ole kindlustusandjale üle antud, viitab hoopis sõiduki

omastamisele.

Hagejal ei ole seadusest ega kasutusrendilepingust tulenevat kohustust ega õigust pöörduda

liisinguvõtja eest nõuetega kindlustusandja poole. Hagejal ei ole seda isegi teoreetiliselt

võimalik teha, kuna informatsioon selle kohta, mis sõidukist on saanud, saab olla vaid sõiduki

valdajal. Kasutusrendilepingu alusel anti liisinguese kostja (Relani Servis OÜ juhatuse liige)

otsesesse valdusesse, seega saab ja peab just kostja teavitama nii liisinguandjat kui ka

kindlustusettevõtet sõiduki võimalikust vargusest. Selline kohustus tuleb liisinguvõtjale

sõnaselgelt kasutusrendilepingu p-st 8.6. Kui liisinguvõtja/kostja ei ole nõudega pöördunud

kindlustusettevõtte poole, vastutab ta sellest tulenevate võimalike tagajärgede eest.

Hageja sai sõiduki väidetavast vargusest teada alles tsiviilasjas 2-12-47046 9. jaanuaril 2013

toimunud kohtuistungil. Algselt väitis kostja, et temalt varastati ainult liisingueseme

numbrimärgid, kuid ei andnud sellele vaatamata liisingueset üle. Hiljem asus kostja väitma, et

temalt on varastatud ka liisinguese ja selle osas on algatatud kriminaalasi.

Maakohus on õigesti tuvastanud hageja nõude suuruse. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu

põhimõttega ning viiviste nõue ei ole ebamõistlik.

Kasutusrendilepingu p-d 9 ja 8.5.1 ei ole liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ega tühised,

mh põhjusel, et analoogsed kohustused on sätestatud ka seaduses (VÕS § 363 p-d 2-3, § 364).

On ilmselge, et vara säilimise eest saab vastutada vaid isik, kelle otseses valduses vara on, s.o

käesoleval juhul liisinguvõtja.

Hageja on vastavalt Riigikohtu juhistele (vt lahend nr 3-2-1-104-14) loovutanud liisingueseme

väljaandmise nõudeõiguse liisinguvõtjale, millise õiguse vastuvõtmisest ei ole liisinguvõtjal

õigust keelduda. Seoses nõudeõiguse loovutamisega jääb sõiduki omandiõigus liisinguvõtjale,

mistõttu ei saa sõidukiga seotud asjaolud asja lahendamisel tähtsust omada. Maakohus on

õigesti leidnud, et nõudeõiguse loovutamise sisuline aspekt ei oma käesoleva asja lahendamisel

tähtsust.

Kostja vastuväited hageja menetluskulude osas on põhjendamatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõigusnormi rikkumise

tõttu hagi täieliku rahuldamise, kostjalt hageja kasuks väljamõistetud kindlustusmaksete ja

maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete suuruse, menetluskulude jaotuse ja

väljamõistmise osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik ning selle

muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja menetluskulud maa-

ja ringkonnakohtu menetluses tuleb jätta 5 % ulatuses hageja ja 95 % ulatuses kostja kanda,

välja arvatud ringkonnakohtus kohtuistungi edasilükkamisega seotud põhjendatud kulud, mis

tuleb jätta hageja kanda.

15. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab vastutama käendajana AS Sampo Pank (kelle

õigusjärglane on hageja) ja Relani Servis OÜ (kelle juhatuse liige oli perioodil 26. september

2006 – 5. märts 2010 kostja (III kd lk 4)) vahel sõlmitud liisinglepingu ülesütlemisest tulenevate

kohustuste eest. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja sõlmis AS-ga Sampo Pank

käenduslepingu vastutuse ülemmääraga 34 895, 76 eurot. Kostja vaidleb nõudele vastu, väites,

et hageja nõue ei ole selge, kasutusrendilepingu esemeks olev sõiduauto on 2009. aasta suvel

varastatud ja asub Valgevenes, kostjalt nõutav viivis on liiga suur, viivise määra aluseks olev

lepingutingimus ja ka muud lepingutingimused on tüüptingimustena tühised.

16. Maakohus rahuldas hagi kostja kui käendaja vastu VÕS § 142 lg 1 alusel, mille kohaselt

kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees

vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu sõlmimisele ei ole kostja

vastuväiteid esitanud. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja üldjuhul esitada võlausaldaja

nõudele kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis

on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Vaidlust ei ole, et kostja vastutus käendajana on

piiratud 34 895, 76 euroga.

17. Hageja väidete kohaselt on ta kasutusrendilepingu 16. oktoobril 2009 põhivõlgnikule

edastatud avaldusega üles öelnud. Kostja on mitmes menetlusdokumendis (I kd lk 47, lk 113)

avaldanud, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ütles kasutusrendilepingu üles

hiljemalt 16. oktoobril 2009. Nimetatud asjaolu on tuvastatud Tartu Maakohtu 3. novembri

2014 vaheotsuse p-s 11 (I kd lk 102) ning nimetatud asjaolule tugines kostja ise aegumise

vastuväite esitamisel. Kostja apellatsioonkaebuse väide (p 4.4), et ta on liisingulepingu

ülesütlemist menetluses kestvalt vaidlustanud, ei ole õige. Ringkonnakohus peab vajalikuks

märkida, et isegi kui liisingleping ei oleks lõppenud ülesütlemisega 16. oktoobril 2009, oli

lepingujärgne vara tagastamise ja rendimaksete tasumise lõpptähtaeg 15. oktoober 2012, mis

saabus enne hagi esitamist. Põhjendatud on hageja seisukoht, et kõik liisingulepingust

tulenevad nõuded on muutunud tervikuna sissenõutavaks ka juhul, kui eeldada, et

liisingulepingut ei ole hageja poolt üles öeldud (millega hageja ei nõustu).

18. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole hageja nõude suurusele

vastu vaielnud. Kostja on nõude suuruse vaidlustanud alates esimesest menetlusdokumendist.

Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja nõude kujunemine ei ole piisavalt selge,

esineb arvutusvigu, samuti on osa hageja nõudest tõendamata. Nõude esitamisel ei ole hageja

selgitanud, et lepingu sõlmimise ja maksegraafiku koostamise ajal 19. septembril 2007 kehtis

18%-line käibemaksumäär, kuid asjas esitatud arvete koostamisel ja hagi esitamisel lähtus

hageja alates 1. juulist 2009 kehtivast 20%-lisest käibemaksumäärast (KMS § 15 lg 1). Samuti

ei ole hageja pööranud tähelepanu asjaolule, et liisinglepingu pooled leppisid kokku muutuvas

intressimääras ning maksegraafikus on lähtutud selle koostamise ajal kehtinud intressist.

Hageja poolt asjas tõenditena esitatud arved (I kd lk 23-28) tõendamaks maksegraafiku järgsete

tasumata perioodiliste maksete suurust kuni lepingu ülesütlemiseni ei ole kooskõlas

maksegraafikus märgitud tasumisele kuuluvate rahasummadega samadel kuudel (august-

november 2009), kuid hageja ei ole pidanud vajalikuks sellist erinevust kostjale ja kohtule

selgitada. Maakohus ei ole nimetatud puudustele hageja nõudes tähelepanu pööranud.

Ringkonnakohus andis hagejale 13. märtsil 2018 vastavalt hageja taotlusele võimaluse oma

nõuet täiendavalt tõendada ja selgitada. Hageja teatas ringkonnakohtule 2. aprilli 2018

menetlusdokumendis, et ta siiski ei soovi täiendavaid tõendeid esitada.

19. Maakohus tuvastas hageja rahalise nõude koosseisus liisingueseme ostuhinna tasumata osa

20063,28 eurot, enne lepingu ülesütlemist maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksed

perioodil 15. august 2009 – 15.11. 2009 kokku 1473,81 eurot, kindlustusmaksed 299, 59 eurot

ja viivise 13059,08 eurot.

Hagiavalduse kohaselt koosneb haginõue liisingueseme ostuhinna tasumata osas vara

jääkväärtusest rendiperioodi lõpul 111 228,81 krooni ehk 7108,82 eurot (ilma km-ta) ja

graafiku järgi tasumisele kuuluvatest rendimaksetest perioodil 15. detsember 2009 –

15. oktoober 2012 151 741,79 krooni ehk 9698,06 eurot (ilma km-ta), millele lisandub 20%-

line käibemaks (arvestuslikult 20% 16806,88-st = 3361,38). Hageja on saanud selle nõude osa

kogusuuruseks 20063,28 eurot, kohus saab matemaatilise tehte abil nõude võimalikuks

suuruseks 20168,26 eurot. Hageja nõue on tõendatud nõutavas osas liisingulepinguga ja

rendimaksete tasumise graafikuga, millest nähtub vara jääkväärtus rendiperioodi lõpuks ja

pärast lepingu ülesütlemist tasumata jäänud kuumaksete suurus. Maakohus on põhjendatult

mõistnud kostjalt välja hageja kasuks tagastamata vara jääkväärtuse eest kooskõlas hageja

nõude suurusega 20063,28 eurot, kuna liisingueset ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale

tagastatud.

20. Maakohus on käsitlenud hageja tasumata kuumaksete nõuet otsuse p-s 25 ja on tuvastanud

liisinguvõtja kohustuse vastavalt maksegraafikule tasuda hagejale nimetatud perioodil kokku

1473,81 eurot. Maakohtu selline seisukoht on ebaõige. Ringkonnakohus tuvastab, et

maksegraafiku kohaselt ei pidanud liisinguvõtja maakohtu otsuses nimetatud rahasummasid

liisinguandjale tasuma: maksegraafikuga kokku lepitud kuumaksed on väiksemad, va intress ja

moodustavad perioodi 15. august 2009 – 15. november 2009 kohta kogusumma 4x 6270 =

25080 (4 x 6270) krooni ehk 1602,90 eurot, mis on rohkem kui hageja kostjalt käesolevas asjas

nõuab. Hageja ei ole selgitanud, miks ta nõuab maksegraafikule tuginedes kostjalt

maksegraafikuga võrreldes erinevaid makseid (mis on küll kooskõlas põhivõlgnikule esitatud

arvetega (I kd lk 23-28)).

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja nõue põhineb lepingul, siis tuleb nõude tõendatuse üle

otsustamisel lähtuda lepingust ja selle lisadest (maksegraafikust). Arved lepinguliste kohustuste

täitmiseks tuleb esitada kooskõlas lepinguga. Liisinglepingu kohaselt (vt Täiendavad

tingimused (esilehel I kd lk 10)) leppisid pooled kokku aastaintressis 2,500% + 6 kuu

EURIBOR. Esimese intressiperioodi EURIBOR on 4, 7340 % ja see kehtib kuni 16. veebruarini

2008 (kaasa arvatud). Järgmised 6 kuu EURIBORid fikseeritakse 6 kuuks iga aasta veebruaris

ja augustis maksegraafiku maksetähtpäevale eelneval päeval, maksegraafiku intress

muudetakse alates maksetähtpäevale järgnevast päevast.

Seega võis lepingujärgne intress perioodil 15. august 2009 kuni lepingu ülesütlemiseni olla

erinev lepingu sõlmimisega ühel ajal allkirjastatud maksegraafikus kokkulepitust. Hageja ei ole

kohtule muid andmeid intressi kujunemise ja intressi suuruse kohta (intressiarvestus) pärast

16. veebruari 2008 esitanud. Toimikus I kd lk 16 asuv maksegraafik ei tõenda poolte kokkulepet

tasumisele kuuluva intressi suuruse osas pärast 16. veebruari 2008. Intressi arvestamiseks

vajalikke andmeid ei nähtu ka põhivõlgnikule esitatud arvetest. Kuna hageja ei ole tõendanud

perioodil 15. august -15. november 2009 nõutava intressi suurust, siis tuleb jätta intressi osas

tema nõue rahuldamata. Kostjalt tuleb rendimaksed välja mõista vastavuses lepinguga (koos

20%-lise käibemaksuga) järgmiselt: 15. august 2009 – 3890, 34 krooni (248,63 eurot) + km

49,72 eurot; 15. september 2009 – 3910,22 krooni (249,90 eurot) + km 49,98 eurot);

15. oktoober 2009 – 3930,19 krooni (251,18 eurot) + km 50,24 eurot; 15. november 2009 –

3950, 27 krooni (252,47 eurot) + km 50,49 eurot; kokku 1202,61 eurot. Kostja ei ole tõendanud

nimetatud perioodi eest põhivõlgniku või enda poolt kohustuse täitmist.

21. Hageja nõue tasuda kindlustusmakseid tuleneb lepingu p-st 8.4, mille järgi liisinguvõtja

soovi korral koostatakse liisinguvõtjale kindlustusmaksete tasumise graafik, mille kohaselt

liisinguandja esitab arveid samaaegselt koos kindlustusmaksetega. Maakohus ei ole hageja

nõude selle osa rahuldamisel ühelegi tõendile viidanud. Tõendina kindlustuslepingute

sõlmimise kohta saab käsitleda Seesam Kindlustuse kaskokindlustuspoliise kindlustusvõtjast

põhivõlgniku nimele (II kd lk 123-126), mille kohaselt on maksjaks hageja ja kindlustusmakse

vastavalt 1920,80 eurot ja 1522,38 eurot aastas. Hageja ei ole menetluses selgitanud

kindlustusmaksete nõude 299,59 eurot kujunemist ja võla jagunemist põhivõlgnikule esitatud

ning väidetavalt maksmata kindlustusmaksete arvete vahel. Arvetel viidatud kindlustusmaksete

graafikut ega QBE liikluskindlustuse poliisi põhivõlgniku nimele ei ole kohtule esitatud ja

arvetel märgitud tasumisele kuuluvad kindlustusmaksed ei ole kooskõlas Seesam Kindlustuse

kaskokindlustuspoliisiga võimalike kuumaksete osas.

Ringkonnakohus märgib, et hageja on esitanud põhivõlgnikule arveid kindlustusmaksete

tasumiseks koos intressiga nelja kuu jooksul (august – november 2009) kokku summas 6313,84

krooni (koos intressiga) ehk 403,53 eurot, mis on rohkem, kui hageja kostjalt käesolevas hagis

nõuab. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab nimetatud asjaolu seda, et põhivõlgnik on talle

esitatud arved vaadeldaval perioodil osaliselt tasunud. Kuna hageja on jätnud vaatamata

ringkonnakohtu selgitustele oma kindlustusmaksete nõude selgitamata ja tõendamata, ei ole

ringkonnakohtul võimalik nõuet rahuldada. Hageja ei ole selgitanud, millise perioodi eest ja

millise kindlustuslepingu täitmiseks ta kostjalt tasumist nõuab, mistõttu ei saa kostjale ette

heita, et ta ei ole oma vastuväiteid selles osas täpsustanud. Ringkonnakohus jätab hagi

kindlustusmaksete nõudes 299 eurot rahuldamata.

22. Maakohus on õigesti mõistnud hagejalt viivisena välja 13059,08 eurot ning selles osas jätab

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Hageja on esitanud viivise arvestuse, mille

kohaselt on hageja arvestanud viivist põhivõlalt 20 063,28 eurot 953 päeva eest viivise määraga

0,3 % viivitatud summast päevas (I kd lk 30). Ringkonnakohus peab viivisenõude kujunemist

selgeks. Maakohus on viivisenõude osas asunud seisukohale, et intressimäära 0,3 % päevas ei

saa pidada majandustegevuses tegutsevate isikute puhul ülemäära suureks olukorras, kus

võlausaldaja on lepingu sõlmimisel arvestanud põhivõlgniku, mitte aga tarbijast käendaja

võimega lepingut täita. Maakohus otsustas jätta kostja taotluse viivist vähendada rahuldamata,

kuid ei ole samas pööranud tähelepanu kostja vastuväitele, et viivise kokkulepe on

tüüptingimusena tühine.

Kostja avaldas ringkonnakohtu istungil, et nõutav viivise määr on ebamõistlik ja kahjustav,

kuna see ületab oluliselt lepingus kokku lepitud intressimäära.

Hageja leiab, et kokkulepe viivise osas ei ole tüüptingimus, sest asub lepingu esilehel ja on

eraldi läbi räägitud ning ka siis kui kohus leiab, et tegemist on tüüptingimusega, on tegemist

majandus- ja kutsetegevuses tavalise tingimusega. Hageja väitel tuleb arvestada asjaoluga, et

hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlast oluliselt väiksemas summas. Viivise määra tuleb

hinnata kokkuleppe sõlmimise aja seisuga.

VÕS § 44 kohaselt kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille

teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse,

et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Nõrgema poole kaitse on majandus- või

kutsetegevuses sõlmitud lepingutes oluliselt piiratum kui tarbijalepingutes. Tüüptingimuste

kasutaja majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes võib vaidluse korral tõendada, et

vastava klausli kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline, mistõttu

tegelikku ebamõistlikku kahjustamist ei esine.

Kostja ei ole viivise kokkuleppe kui tüüptingimuse tühisuse õiguslikule alusele kaebuses

viidanud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et olemasolev Riigikohtu praktika annab alust

järelduseks, et kokkulepet maksta kohustuse rikkumise puhul viivist 0,3% päevas saab

majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul pidada tüüptingimusena tühiseks.

Tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega, isegi kui see on

tüüptingimus. Viivise kokkuleppe poolteks olid majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud.

Kostjalt nõutav viivis ei ületa põhinõuet. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13 p-des 48-49

asunud seisukohale, et viivis 0,2 % viivitatud summast päevas ei ole tüüptingimusena

majandus- ja kutsetegevuses tühine, kuid nimetatud lahendist ei saa teha järeldust, et Riigikohus

on pidanud maksimaalselt põhjendatud viiviseks majandus- ja kutsetegevuses 0,2 % viivitatud

summast päevas. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud viivise kokkulepe, kui see on

tüüptingimus, ei ole tühine, kuna see ei kahjusta lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades teist lepingupoolt ebamõistlikult,

lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaal ei ole teise lepingupoole kahjuks oluliselt

rikutud ning tingimus ei ole vastuolus heade kommetega (VÕS § 42 lg 1). Tühiseks ei muuda

viivise kokkulepet asjaolu, et viivis ületab kokkulepitud intressi määra, sest viivis on lepitud

kokku kohustuse rikkumise puhuks. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ei kuulu kostjalt

nõutav viivis veel täiendavalt vähendamisele. Oma väiteid püsiva sissetuleku puudumise ja

muude viivise vähendamise aluseks olla võivate asjaolude osas ei ole kostja tõendanud.

23. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 20063,28 + 1202,61+ viivisena 13059,08

= 34324,97 eurot. Maakohtu otsus kuulub vastavalt muutmisele. Maakohus on põhjendatult

mõistnud kostjalt võla välja koos käibemaksuga, kuna liisinguese on tagastamata ning lepingust

tulenevalt oli põhivõlgnikul kohustus tasuda lepingujärgseid makseid koos käibemaksuga.

Asjaolu, et hageja ei ole tõendanud liisinguvõtjale arvete esitamist ei oma asjas tähtsust, sest

pooled on lepingus kokku leppinud, et lepingujärgsete maksete tasumine toimub vastavalt

maksegraafikule (lepingu esimene leht). Ringkonnakohus nõustub, et kohtule esitatud

maksegraafiku alusel ei olnud pärast 16. veebruari 2008 võimalik tasuda intressi makseid, kuid

selles osas jätab kohus ka hagi rahuldamata. Liiatigi on lepingu ülesütlemisega saabunud

nagunii kõikide kohustuste täitmise tähtaeg.

24. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja muud vastuväited ei anna alust hageja

nõude vähendamiseks ega hagi rahuldamata jätmiseks. Nõustudes seejuures maakohtu otsuse

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks TsMS § 654 lg 6 alusel kõiki neid põhjendusi

oma otsuses korrata.

Maakohus on viidates VÕS § 364 sätestatule põhjendatult asunud seisukohale, et asjas ei oma

tähtsust, missugusel põhjusel jäi liisinguese liisinguandjale tagastamata. Ringkonnakohus peab

vajalikuks viidata Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-12-12 p-s 11, mille kohaselt on

liisingueseme hävimisega VÕS § 364 mõistes võrdsustatav asja kaotsiminek, st olukord, kus

liisinguese läheb liisinguvõtja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoline, mh

selle tõttu, et liisinguese ei kuulunud selle müüjale. VÕS § 362 lg 1 järgi on liisinguandja

kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama

liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. Liisinguvõtja vastutus vara säilimise

eest on sätestatud ka liisingulepingu üldtingimuste p-des 9.1 ja 9.2., mille kohaselt liisinguvõtja

kannab täielikku ja tingimusteta vastutust vara säilimise eest liisinguandja ees alates müüjalt

vara vastuvõtmise hetkest liisinguvõtja poolt kuni vara tagastamiseni liisinguandjale. Tegemist

ei ole ebamõistlikult kahjustavate ja seetõttu tühiste tüüptingimustega nagu väidab kostja.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06 p-s 25 selgitanud, et liisinguandja on krediteerija rollis

ega pea üldjuhul kandma liisingulepingu eseme ebakvaliteetsuse riski. VÕS § 401 lg 2 järgi on

liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks. Sätete mõtteks on tagada liisinguandjale ja

liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes

laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga. Liisinguandja ei vali üldjuhul ostetavat liisingueset

ning tal ei ole muud õiguslikku huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumise vastu.

Ringkonnakohus märgib, et kuna liisinguvõtja huvi on liisingueseme kasutamine, siis on

põhjendatud ka temale vastutuse panemine liisingueseme säilimise eest kuni liisingulepingust

tulenevate kohustuste täitmiseni. Samadel põhjendustel ei ole tüüptingimusena tühine ka

liisingulepingu üldtingimuste p 8.5.1., mille kohaselt juhul kui liisinguese varastatakse,

röövitakse või muutub kasutuskõlbmatuks, kohustub liisinguvõtja tasuma liisinguandjale vara

jääkmaksumuse ja punktid 2.7 ja 10.3, mis samuti reguleerivad vara valduse, juhusliku

hävimise riisiko ja suurema ohu allika valdaja vastutuse üleminekut liisinguandjalt

liisinguvõtjale ning vara tagastamist liisinguandjale lepingu ülesütlemise korral. Ka VÕS § 364

kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle

liisingueseme üleandmisega.

Kostja käendajana on käenduslepingu p-s 6 kinnitanud, et ta on lepingu tingimustega piisavalt

tutvunud ning mõistab käenduslepinguga enesele võetavate kohustuste olemust, mistõttu pidi

kostja käendajana nägema ette liisinguandja õigust esitada käendaja vastu sellises ulatuses

nõue. Kui kostja andis auto põhivõlgniku valdusest välja, pidi ta arvestama, et kui autot ei

tagastata, peab ta jätkama lepingu maksete tasumist, vastasel juhul ütleb võlausaldaja lepingu

üles ja saabub kõigi lepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg.

25. Asja materjalide, sh politsei õiendi kohaselt, on kostja Relani Servis OÜ seadusliku

esindajana lubanud liisingueset kasutada 2009. a suvel U. Aalmanil, kes ei ole sõidukit

tagastanud. Sellisel juhul on tegemist kindlustuse üldtingimuste p-des 9.1 ja 9.2 reguleeritud

olukorraga, mil kindlustusandja ei ole kohustatud kadunud sõiduki väärtust hüvitama.

Ringkonnakohus märgib, et sõiduki vargust väidab kostja, kes ei ole oma väidet tõendanud.

Politsei õiend sõiduki varguse fakti ei kinnita. Kostja etteheited hagejale kindlustusjuhtumist

kindlustusandjale teatamata jätmises ei too kaasa hagi rahuldamata jätmist, samuti ei oma

tähtsust hagejale tagastamata jäänud sõiduki väärtus.

26. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et hageja nõue on hea usu põhimõtte vastane.

Vastava väite esitamisel tugineb kostja üksnes asjaolule, et hageja ei ole informeerinud kostjat

käendajana sõiduki vargusest või mistahes põhivõlgniku poolsest kohustuse mittetäitmisest

käenduslepingu p 5 alusel ning hageja ei ole pöördunud sõiduki varguse puhuks hüvise

saamiseks kindlustuse poole. Ringkonnakohus jääb nimetatud kostja vastuväitele vastates

otsuse p-des 24-25 avaldatud seisukohale ja märgib, et vastavalt Seesam Kindlustuse

sõidukikindlustuse tingimuste p-le 6.4.3 tuleb kahjuavalduse esitamisel sõiduki varguse või

röövi korral esitada koos avaldusega kindlustusandjale sõiduki registreerimistunnistuse kõik

osad, kõik võtmed, puldid, varuvõtmed ja seadmete võtmed. Asjas puuduvad andmed, et

liisinguandjal oli võimalik seda teha. Kostja pole tõendanud isegi mitte sõiduki varguse fakti

ning juba seetõttu ei saa liisinguandjale ette heita tegevusi, mida ta oleks võinud oma huvides

seoses sõiduki vargusega ette võtta. Kindlustusandja poole pöördumata jätmisega ei ole hageja

seetõttu tekitanud kostjale kahju. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu, et kostjal oli endal

võimalik kindlustusandjat vaidlusalustest asjaoludest informeerida. Seda on kostja maakohtu

menetluses esitatud väidete kohaselt ka teinud, kuid kindlustusandja kostja väidet ei kinnita,

mis ei ole jällegi etteheidetav hagejale. Kuna kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige perioodil

26. september 2006 kuni 5. märts 2010, st ka liisinglepingu ülesütlemise ajal ning enda väidete

kohaselt teavitas ta liisingueseme valduse kaotusest kindlustusandjat, siis oli kostja kõikidest

liisinglepingut ja selle täitmist puudutavatest asjaoludest informeeritud. Seega ei ole hageja

nõue kostja kui käendaja vastu hea usu põhimõttega vastuolus.

27. Põhjendamatud on kostja väited hageja poolt lepingu üldtingimuste p-de 5.6 ja 5.9

rikkumise osas. Viidatud lepingu sätted annavad liisinguandjale kui vara omanikule õiguse

nõuda vara tagasi mistahes ebaseaduslikust valdusest, samuti nõuda vara välja liisinguvõtjalt,

kui liisinguvõtja jätab vara lepingus sätestatud tingimustel tagastamata. Tegemist on

liisinguandja õiguse, aga mitte kohustusega. Lepingu lõppemisel on vara tagastamise kohustus

liisinguvõtjal. Puudub vaidlus, et käesoleval juhul on liisinguese hagejale tagastamata, mistõttu

ei saa sellega arvestada liisinguvõtja poolt täitmata kohustuste suuruse hindamisel. Kostja ei

ole tõendanud oma väiteid, et liisinguvõtja ehk põhivõlgnik ei ole oma kohustusi rikkunud.

Liisingueseme väljaandmise nõudeõigus on põhivõlgnikule hageja poolt loovutatud 28. mail

2015 (I kd, tl 151-154).

28. Maakohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda ja luges hageja põhjendatud menetluskulu

suuruseks 3128 eurot, sh riigilõiv 850 eurot. Kostja peab hageja kulusid õigusabile maakohtus

summas 2278 eurot põhjendamatult suureks ja ebavajalikeks. Ringkonnakohus märgib, et

hinnang õigusabikulude suurusele ja nende põhjendatuse hindamisele on maakohtu

diskretsiooniotsus, millesse ringkonnakohtu õigus sekkuda on piiratud. Maakohus on antud

juhul selle hinnangu andmisel diskrestiooni piire järginud. Maakohtu seisukoha põhjendatust ei

väära kostja väide apellatsioonkaebuses selle kohta, et hageja kasutas menetlusdokumentide

koostamisel 1,5 reavahet. Maakohtu hinnangu põhjendatust hageja menetluskulude suurusele

näitab tõsiasi, et kostja ise on teinud menetluskulusid 4930,20 euro ulatuses, mis ületab oluliselt

maakohtu poolt põhjendatuks loetud hageja kulutused õigusabile.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud ringkonnakohtus kuni

13. märtsini 2018 (kaasa arvatud) 940 eurot, sh õigusabikulud 13. märtsi 2018 kohtuistungil

170 eurot (III kd lk 75, 85). Ringkonnakohus peab arvestades hageja poolt

apellatsioonimenetluses koostatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu ning hageja lepingulise

esindaja professionaalseid oskusi 13. märtsi 2018 kohtuistungil hageja põhjendatud

menetluskuluks ringkonnakohtus 600 eurot (seisuga 13. märts 2018).

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulude suuruseks maakohtus kulud

õigusabile 4930,20 eurot (II kd lk 199; III kd lk 15). Kulude nimekirjast nähtuvalt on suur osa

õigusabist kulunud asja materjalidega, sh kohtu dokumentidega tutvumisele. Ringkonnakohus

ei pea sellist kulutust põhjendatuks ning leiab, et vastav poole esindaja tegevus peab kajastuma

eelkõige menetlusdokumendi koostamiseks kulunud ajakulus. Seetõttu peab ringkonnakohus

arvestades asja keerukust ja kostja poolt esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahukust kostja

põhjendatud kuluks õigusabile maakohtus 2000 eurot.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud ringkonnakohtus kuni

13. märtsini 2018 riigilõiv apellatsioonkaebuselt 1000 eurot; kulutused õigusabile, sh

apellatsioonkaebuse koostamisele 11, 9 h ulatuses 1285, 20 eurot (koos km-ga) (III kd lk 78);

13.märtsi 2018 istungiks valmistumise ja istungil esindamise kulu oli 234 eurot (ilma km-ta)

(III kd lk 93). Ringkonnakohus peab arvestades apellastioonkaebuse mahtu ja sisu kostja

põhjendatud kuluks õigusabile ringkonnakohtus (seisuga 13. märts 2018) 8x90 eurot (lisandub

km) = 864 eurot, millele lisandub riigilõiv 1000 eurot, kokku 1864 eurot.

29. Kuna ringkonnakohus jätab hagi 570,79 euro ulatuses rahuldamata, tuleb muuta ka

menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral on kohtul

lai diskretsioon menetluskulude jaotamisel. Kuigi ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata

üksnes 1,635 % ulatuses hagihinnast, on ringkonnakohtul hagejale tõsised etteheiteid nõude

täpse suuruse esitamisel. Seetõttu jätab ringkonnakohus poolte põhjendatud menetluskuludest

maa- ja ringkonnakohtus 5 % hageja ja 95% kostja kanda.

30. TsMS § 169 lg 1 kohaselt asja arutamise edasilükkamise põhjustanud menetlusosaline

kannab sellest tulenevad täiendavad menetluskulud. Ringkonnakohtu 13. märtsi 2018

kohtuistungil taotles hageja võimalust esitada täiendavaid tõendeid (III kd lk 81), kohus

rahuldas taotluse ja lükkas kohtuistungi edasi. 2. aprilli 2018 menetlusdokumendis jääb hageja

oma seniste seisukohtade juurde ja ei ole pidanud vajalikuks täiendavaid tõendeid esitada.

Seetõttu peab hageja kandma kohtuistungi edasilükkamisega seotud menetluskulud.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja pärast 13. märtsi 2018 kohtuistungit teinud

täiendavalt kulutusi õigusabile 290 + 360 (seoses kohtuistungiga 22. mai 2018) = 650 eurot.

Kostja menetluskulud pärast 13. märtsi 2018 kohtuistungi edasilükkamist hageja seisukohaga

tutvumiseks ja oma seisukoha koostamiseks on 180 eurot; seoses kohtuistungiga 22. mail 2018

180 eurot (2 h hinnaga 90 eurot/h), kokku 360 eurot (kõik kulud ilma km-ta). Ringkonnakohus

peab nimetatud kostja kuludest põhjendatuks 22. mai 2018 kohtuistungiga seotud kulusid 180

eurot (+ km), st 216 eurot. Kostja 19. aprilli 2018 menetlusdokumendi koostamisega seotud

kulusid ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, kuna dokumendi koostamist ei tinginud hageja

poolt esitatud uued tõendid ja seisukohad, vaid kostja kordab 19. aprilli 2018

menetlusdokumendis varasemalt esitatud seisukohti ja juba lahendatud taotlusi.

31. Eelnevat arvestades tuleb hagejalt välja mõista menetluskuluna kostja kasuks maakohtus

5% 2000 eurost = 100 eurot; ringkonnakohtus 5% 1864 eurost= 93,2 eurot; pärast 13. märtsi

2018 tekkinud kulud 216 eurot; kokku 409,2 eurot (koos km-ga).

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista maakohtus 95 % 3128 eurost = 2971,6 eurot;

ringkonnakohtus 95% 600 eurost = 570 eurot; kokku 3541,60 eurot (koos km-ga).

Tasaarvestades poolte kohustused üksteise ees menetluskulude tasumisel tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista menetluskuluna 3541, 60 – 409, 2 = 3132,4 eurot (koos km-ga), millele

lisandub viivis.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks