1-17-1629/44 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1-17-1629

Otsuse kuupäev

11. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi A. K. süüdistuses KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 ning

§ 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Raul Heido

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. aprill 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. augusti 2017. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri

2017. a otsus A. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi.

Samuti tühistada kohtuotsused osas, milles A. K-lt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud.

2. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Jätta A. K. kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu menetluskuluna

riigi kanda.

6. Määrata Advokaadibüroo In Jure OÜ-le kassatsioonimenetluses A. K-le osutatud riigi

õigusabi tasu suuruseks 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti

Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1-17-1629

1. A. K. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi selles, et

ajavahemikul 6. oktoobrist 2013 kuni 2014. aasta detsembrini katsus ta enda elukohas korduvalt

temast perekondlikus sõltuvuses oleva 1999. aastal sündinud kasutütre B tahte vastaselt viimase

rindu. Samuti pani süüdistatav korduvalt oma käe kannatanu aluspükstesse, katsus tema

suguelundeid ja surus oma sõrmed kannatanu tuppe, põhjustades sellega kannatanule valu.

Süüdistatav kasutas ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama.

Kannatanu püüdis süüdistatava käed endast eemale lükata ja temale vastu hakata, kuid füüsilise

allajäämuse tõttu see tal ei õnnestunud.

2. Lisaks süüdistati A. K-d KarS § 121 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 1) järgi. Süüdistuse

selles osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

1. Tartu Maakohtu 10. augusti 2017. a otsusega tunnistati A. K. lühimenetluses süüdi KarS § 141 lg

2 pde 1 ja 6 järgi ning teda karistati vangistusega 9 aastat. Lisaks tunnistati A. K. süüdi

KarS § 121 järgi, mille eest karistati teda vangistusega 3 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

A. K-le üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 9 aastat 3 kuud vangistust.

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe

kolmandiku võrra ja kohaldati lõplikuks karistuseks vangistust 6 aastat 2 kuud. Kohus oli

järgmistel seisukohtadel.

1.1.

Süüdistus KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi on tõendatud kannatanu ütlustega, mille

usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Ütluste usaldusväärsust kinnitavad muu hulgas

kannatanu ema E. K. ja psühholoog M-L. S-i ütlused, samuti günekoloogiaekspertiisi akt nr

XXX-XXXXXXX. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi

akti nr YY kohaselt ei vasta kannatanu areng tema eale, kuna tal esineb kerge vaimne alaareng,

kuid kannatanu oli võimeline oma vanust, psüühika iseärasusi ja kuriteo toimepanemise

asjaolusid arvestades aru saama, et tema suhtes toimepandul on suguline iseloom. Samuti oli

kannatanu võimeline andma juhtunu kohta ütlusi.

1.2.

A. K. ütlused on suures osas ebausaldusväärsed, kuna need on vastuolus tema kohtueelses

menetluses antud ütlustega. Vastuolud esinevad muu hulgas selles, millal ja miks ta kannatanut

katsus. Põhjendamatud on kaitsja väited, nagu oleks A. K. ülekuulamisel kohtueelses menetluses

jäetud talle tutvustamata õigust kaitsja abile riigi õigusabi korras.

1.3.

Tuvastatud on, et süüdistatav kasutas KarS § 141 lg 1 mõttes ära kannatanu seisundit, milles

ta ei olnud võimeline vastupanu osutama. Kannatanu ütlustest järeldub, et ta püüdis vastupanu

osutada, näiteks süüdistatava käsi eemale lükates, kuid rünnet vastupanu ei lõpetanud ja ta jäi

süüdistatavale füüsiliselt alla. Samuti on kannatanu kutsunud süüdistatava seksuaalkäitumise

korral endale appi koerad. Tähele tuleb ka panna, et süüdistatav on kannatanu kasuisa ja tema

jaoks autoriteetne isik. Süüdistatav kasutas kannatanu vastupanuvõimetust ära, kuna ta jätkas

kannatanu suhtes sugulise iseloomuga tegude toimepanemist viimase vastupanule vaatamata.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko

Paabumets, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista A. K.

KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 121 järgi õigeks või alternatiivselt vähendada temale

mõistetud karistust.

1. Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2017. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

2(12)

1-17-1629

1.1.

Maakohtu otsus on süüküsimuse lahendamise osas seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas on

kohus põhjendatult asunud seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja süüdistatava

ütlused tuleb suuremas osas jätta tõendikogumist kõrvale.

1.2.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, nagu välistaks vastupanuvõimetuse KarS § 141 lg 1

mõttes see, et kannatanul oli võimalus osutada süüdistatavale vastupanu. Kannatanu oli

süüdistuses märgitud tegude toimepanemise ajal 14-15-aastane, samas kui süüdistatav oli

täisealine. Kannatanul oli küll võimalus panna süüdistatava käitumisele vastu, kuid ta loobus

sellest füüsilise allajäämuse tõttu. Kannatanu väitel tuli süüdistatav tihtilugu talle ligi ja hakkas

teda õrnalt katsuma. Seejärel üritas kannatanu tõrjuda süüdistatava käed endast eemale, kuid

süüdistatav jätkas sugulise iseloomuga tegude toimepanemist. Kuigi kannatanu püüdis

süüdistatavat ka eemale tõugata, ei õnnestunud see, sest viimane oli temast füüsiliselt üle.

Süüdistatav sai aru, et kannatanu polnud võimeline talle vastupanu osutama.

1.3.

Õigustatud on aga kaitsja väide, et maakohus jättis karistuse mõistmisel tähelepanuta

KarS §s 59 sätestatud karistust raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu. Maakohus

arvestas süü suuruse hindamisel muu hulgas seda, et süüdistatav pani temale omistatud teod

toime korduvalt. Samas on korduvus KarS § 141 lg 2 p 6 järgi vägistamise koosseisu

kvalifitseerivaks tunnuseks. Seega eksis maakohus KarS §-s 59 sätestatu vastu. Kõne all olev

viga ei too siiski kaasa süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist, kuna süülise käitumise

ulatus sellega ei muutu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

2. Tartu Ringkonnakohtu otsuse kasseeris A. K. kaitsja, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse

tühistamist A. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning uue

otsuse tegemist, millega mõista A. K. süüdistuse selles osas õigeks või alternatiivselt kergendada

temale mõistetud karistust. Kassaatori seisukohad on järgmised.

2.1.

Kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed. Kuna tema suguelunditelt ei leitud midagi

seksuaalsele väärkohtlemisele viitavat, on põhjust kahelda kannatanu sõnades, nagu oleks

süüdistatav pannud tema suhtes toime erinevad sugulise iseloomuga teod. Ütluste

ebausaldusväärsust näitab seegi, et kannatanu väitis 12. detsembril 2014 toimunud

ülekuulamisel esmalt, et süüdistatav katsus teda käega rindade pealt ja jalgade vahelt, kuid

märkis seejärel, et süüdistatav katsus teda siiski üksnes jalgade vahelt. Lisaks nimetas kannatanu

samal ülekuulamisel süüdistatava käitumist „näperdamiseks“ ja „käperdamiseks“, mis ei viita

aga sugulise iseloomuga tegudele KarS § 141 lg 1 mõttes.

2.2.

Kohtud on põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused osaliselt ebausaldusväärseks. Kuigi

süüdistatav tunnistas kohtueelses menetluses kannatanu suhtes sugulise iseloomuga tegude

toimepanemist, selgitas ta kohtumenetluses, et teda survestati andma valeütlusi. Samuti ei

teavitatud teda võimalusest taotleda riigi õigusabi korras kaitsja määramist. Seepärast ei olnud

süüdistatav teadlik enda õigustest ega kohtueelses menetluses antud ütluste tähendusest. Ümber

pole lükatud süüdistatava väited, et ta ei surunud oma sõrmi kannatanu tuppe.

2.3.

Kannatanu ei viibinud süüdistatava sugulise iseloomuga tegude ajal seisundis, milles ta

polnud võimeline osutama vastupanu. Kannatanu väitis 15. detsembril 2014 toimunud

kohtuarstlikul läbivaatusel, et tal oli võimalik süüdistatav endast eemale lükata ja koerad appi

kutsuda. Järelikult polnud kannatanu vastupanu lootusetu. Ühtlasi väitis kannatanu 16.

3(12)

1-17-1629

veebruaril 2015 kliinilisel intervjuul, et süüdistatav pani talle mitmel korral käe aluspükstesse,

kuid kannatanu sõnade peale, et ta seda ei soovi, läks süüdistatav ära. Seega ei käitunud

süüdistatav kannatanu tahte vastaselt.

2.4.

Ekslik on kohtute seisukoht, nagu ei oleks kannatanul õnnestunud füüsilise allajäämuse tõttu

süüdistatavat tõrjuda ega kolmandate isikute abi kutsuda. Kannatanu on süüdistatavast pikem ja

füüsiliselt tugevam. Lisaks oli kannatanul pärast tema väidetavat ründamist võimalik teavitada

juhtunust oma ema, täisealist õde, koolipsühholoogi või klassijuhatajat.

2.5.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kergendamata süüdistatavale mõistetud karistuse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

3. Kolleegiumi hinnangul ei ole maa- ja ringkonnakohus faktilisi asjaolusid tuvastades täiel määral

järginud kriminaalmenetlusõigust ja rikutud on KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse

põhjendamise kohustust. Need vead kogumis toovad kaasa kohtuotsuste osalise tühistamise.

Esmalt peatub Riigikohus lühimenetluses kohtulikul uurimisel antavate süüdistatava ütluste

eripäral (I). Seejärel juhib kolleegium tähelepanu põhjendamisvigadele maa- ja ringkonnakohtu

otsuses süüdistatava süüditunnistamisel KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi (II) ning temale

karistuse mõistmisel (III). Otsuse IV osas selgitab Riigikohus, mida tuleb kriminaalasja

lahendaval kohtul asja uuel arutamisel süüdistatava süüküsimust lahendades arvestada.

Lõpetuseks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab

menetluskulude hüvitamise taotluse (V).

I

4. Praegune kriminaalasi saadeti kohtusse üldmenetluse korras, kuid lahendati süüdistatava

taotlusel ja prokuratuuri ning kaitsja nõusolekul lühimenetluses. KrMS § 233 lg 1 järgi saab

kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma

tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel

lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud

KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks.

(Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-67-16, p 15.)

5. Erandina võib siiski lühimenetluses kohtulikul uurimisel süüdistatav taotleda KrMS § 237 lg 5

esimese lause alusel enda ülekuulamist. Sama sätte teise lause kohaselt järgitakse süüdistatava

ülekuulamisel lühimenetluses KrMS §-s 293 sätestatut, mis tähendab, et lühimenetluses tuleb

samamoodi kui üldmenetluses juhinduda süüdistatava ülekuulamisel KrMS §st 2862 ja

§dest 288-2891 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt järeldub sellest, et süüdistatav kuulatakse üle

ristküsitluse vormis (KrMS § 288), mis võib vajadusel tuua kaasa tema kohtus antavate ütluste

usaldusväärsuse kontrollimise (KrMS § 289) ja seepärast võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse

ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt

kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. (Vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-98-13, p 13 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 28. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p-d 11-14.)

6. Nii nagu üldmenetluses, on ka lühimenetluses süüdistatava ristküsitlemise korral tema

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks lubatav

üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel, kui kohtus antud ütlused on

4(12)

1-17-1629

vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja ütluste avaldamine teenib eranditult vaid

ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt mutatis mutandis

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-62-07, p 12.1).

Seetõttu saab kohus lühimenetluses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda

vastuolule tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel üksnes juhul, kui

kohtueelses menetluses antud ütlused on ristküsitlusel avaldatud KrMS § 289 lg 1 kohaselt.

7. Kolleegium leiab, et arutatavas asjas on kohtud eelmises punktis märgitu vastu eksinud. Kuna

praeguse kriminaalasja kohtulikul uurimisel taotles süüdistatav enda ülekuulamist, tuli teda

KrMS § 237 lg-st 5 tulenevalt ristküsitleda. Kohtuistungi protokollist nähtub, et ristküsitluse ajal

taotleti üksnes KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel süüdistatava mälu värskendamiseks kahtlustatava

ülekuulamise protokollist kuriteo toimepanemise ühe asjaolu kohta lõigu tutvustamist. Samas ei

taotlenud kohtumenetluse pooled KrMS § 289 lg-s 1 sätestatud korras ütluste usaldusväärsuse

kontrolliks kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist vastuolu tõttu kohtus antud

ütlustega. Kuigi ristküsitlusel süüdistatava ütluste usaldusväärsust ei kontrollitud, luges

maakohus siiski kohtus antud ütlused ebausaldusväärseks ka põhjendusel, et need on osaliselt

vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Muu hulgas tugines kohus lubamatult

vastuoludele süüdistatava kohtueelses menetluses süü ülestunnistuse kohta erineval ajal antud

ütlustes. Ringkonnakohus seda viga ei kõrvaldanud, vaid nõustus maakohtuga süüdistatava

ütluste käsitlemisel.

8. Niisiis on kohtud arvestanud ekslikult süüdistatava ütluste usaldusväärsust hinnates tema

kohtueelses menetluses antud ütlusi, mida ristküsitlusel KrMS § 289 lg 1 alusel ei avaldatud.

Selle vea loeb kolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2

mõttes.

II

9. Kolleegiumi hinnangul pälvib ka tähelepanu kassatsioonis esitatud väide, et kriminaalasja

materjalide põhjal ei ole tuvastatav, nagu oleks kannatanu viibinud süüdistatava tegude

toimepanemise ajal abitusseisundis KarS § 141 lg 1 tähenduses.

10. Riigikohtu pädevus hinnata KrMS § 362 p 2 alusel seda, kas kohus on faktiliste asjaolude

tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, hõlmab muu hulgas järelevalvet selle üle, kas

kohtuotsus on nõuetekohaselt põhjendatud. Maa- ja ringkonnakohus tuginesid süüdistatava

süüditunnistamisel määravas ulatuses alaealise kannatanu ütlustele. Riigikohtu järjekindla

praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile

tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus, kuid neil juhtudel on iseäranis oluline,

et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel

tekkinud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

6. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 1-15-10967/38, p 6 koos viitega). Kolleegium leiab, et maa- ja

ringkonnakohus on neid nõudeid rikkunud kannatanu ütluste kui otsustava tähendusega tõendi

hindamisel. Sellest tulenevalt ei ole kohtuotsustes nõutava põhjalikkusega ja veenvalt näidatud,

et kannatanu oli tõepoolest süüdistatava tegude toimepanemise ajal seisundis, milles ta polnud

võimeline vastupanu osutama KarS § 141 lg 1 mõttes.

11. Maakohus tsiteeris kannatanu ütlusi järgmiselt: „A. K. katsus kannatanut rindade pealt ja jalgade

vahelt. [---] Alati on toimunud näperdamised kodus, kui kedagi peale kannatanu ja A. K. kodus

ei ole ning päevasel ajal [---]. A. K. paneb kannatanule käe riiete alla, palja ihu peale ja katsub ta

rindu. Siis paneb ta käe kannatanule püksi suguelundite peale ja paneb sõrmed tuppe. Siis

5(12)

1-17-1629

liigutab ta sõrmi edasi-tagasi, aga kannatanu on püüdnud A. K. käe ära lükata. Kannatanul on

päris valus siis olnud. [---] Tavaliselt A. K. tuleb kannatanu juurde, hästi ligidale ja hakkab hästi

õrnalt teda katsuma. Siis hakkab kannatanu juba teda eemale tõrjuma, aga ta tuleb ikkagi

kannatanu juurde ning katsub ta rindu ja jalge vahelt. A. K. on tulnud kannatanu tuppa ja

lükanud kannatanu selili voodisse ja hakanud teda näperdama. Kannatanu on püüdnud teda ära

lükata, aga A. K. on kannatanust tugevam. Juhtumeid on ka nii olnud, et kannatanu on püsti

seisnud. [---] Kannatanu on kutsunud siis oma koeri (kes elavad neil toas) ja koerad lähevad A.

K-le kallale [---].“

12. Lugedes kannatanu tõendiallikana usaldusväärseks, tuvastas kohus süüdistuses märgitud

vastupanuvõimetuse KarS § 141 lg 1 tähenduses muu hulgas järgmistel argumentidel:

„Kannatanu […] ütlustest järeldub, et kannatanu […] on püüdnud osutada vastupanu, s.t asunud

füüsiliselt kaitsetegevusele [---]. Kannatanu on püüdnud lükata A. K-d (ja tema kätt) eemale,

kuid see ei ole A. K. tegevust lõpetanud, kuna A. K. on kannatanust tugevam. Lisaks on

kannatanu kutsunud appi koeri. Kohus leiab, et kannatanu […] sellesisulised ütlused on ka

eluliselt usutavad, kuna kannatanu […] puhul oli tegemist alaealise lapsega […] ja […] A. K.

puhul täisealise isikuga. Kusjuures oluliseks tuleb pidada seda, et tegemist oli kasuisaga, s.o

kannatanu […] jaoks autoriteetse isikuga. Seega on süüdistatav […] surunud maha vastupanu,

mida kannatanu […] on korduvalt püüdnud osutada. Kuna vastupanu on maha surutud, ei saa

kohus nõustuda kaitsja seisukohaga, et võimalus vastupanu osutada välistab KarS § 141 lg 1

mõttes seisundi, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama. Siinkohal peab kohus

oluliseks märkida, et KarS § 141 lg 1 mõttes on tegemist seisundiga, milles kannatanu ei ole

võimeline vastupanu osutama ka siis, kui kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub

sellest [---].“

13. Ringkonnakohus lisas maakohtu põhjendustele järgmist: „[A]inuüksi kannatanul esinev

võimalus süüdistatavale vastupanu osutada, ei välista võimalust heita süüdistatavale ette

vastupanuvõimetuse ärakasutamist seksuaalse iseloomuga teo toimepanemisel. [-]

[S]undimisteona on käsitatav ka olukord, kus kannatanul küll on võimalus vastupanu osutada,

kuid ta loobub sellest füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse tõttu. [-] [N]imelt taolises

olukorras viibis ka kannatanu [---]. Kannatanu on oma ütlustes kirjeldanud, et tavaliselt tuli

A. K. talle hästi ligidale ja hakkas teda õrnalt katsuma. Juba sellel hetkel hakkas ta A. K-d

eemale tõrjuma, aga A. K. tuli ikka tema juurde ning katsus ta rindu ja jalgade vahelt. Kannatanu

väidete kohaselt on ta püüdnud A. K-d endast eemale lükata, kuid süüdistatav on temast

tugevam. Jäädes füüsiliselt süüdistatavale ilmselgelt alla, loobus kannatanu aga sisuliselt

vastupanust. Arvestades asjaolu, et A. K. poolt vägistamistegude toimepanemise ajal oli

kannatanu 14-15. aastane laps, on igati mõistetav, et kannatanu oli täisealisest süüdistatavast

füüsiliselt nõrgem ning seega on ka igati mõistetav kannatanu poolt vastupanust loobumine. [-]

Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et 14-15 aastaselt lapselt ei ole

mõistusepärane oodata taolist intensiivset vastupanu teda seksuaalselt ära kasutada püüdvale

täisealisele isikule, kui seda võiks näiteks oodata täisealiselt kannatanult. Kannatanu

vastupanuvõimetuse olemasolu tuvastamisel tuleb ringkonnakohtu arvates pöörata tähelepanu ka

asjaolule, et A. K. poolne tegevus toimus alati ajal, kui kedagi teist peale süüdistatava ja

kannatanu kodus ei olnud. Seega ei olnud kannatanul A. K. tegevuse ajal võimalust pöörduda abi

saamiseks ka kolmandate isikute poole. [---]“.

14. Riigikohus on märkinud, et isiku süüditunnistamiseks vägistamises KarS § 141 järgi ei piisa

üksnes abitusseisundi nentimisest, vaid ära tuleb näidata, milles see seisund väljendus ja et

süüdlane kasutas tahtlikult seda seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Abitus peab takistama

kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani

6(12)

1-17-1629

(sugulise iseloomuga teo) elluviimist. Teisisõnu peab teo toimepanija tahtlikult ära kasutama

kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu

tahtevastasus. Seepärast peab ka süüdistuses ja kohtuotsuses olema näidatud, millistele

faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja sugulise

iseloomuga tegu leidis aset tema tahte vastaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1.)

15. Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta

ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu vastupanuvõimetuse

ehk kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi

olulist enda kaitseks ette võtta. Kaitsetuse all mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda

vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise

takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine.

Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu

vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Sellise olukorra

ärakasutamine, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, tähendab seda, et süüdlane

saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või

vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise iseloomuga teole.

(Vt viidatud otsuse p 9.1 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2007. a otsus

asjas nr 3-1-1-25-07, p 13.)

16. Kokkuvõtlikult loetakse kannatanu kaitsetuseks seda, kui kannatanu vastupanu teo toimepanijale

on objektiivselt lootusetu ja kannatanu saab sellest nii ka aru ning teo toimepanija kasutab

kaitsetust teadlikult ära sugulise iseloomuga teo toimepanemiseks. Kaitsetusest saab järelikult

rääkida üksnes olukorras, kus kannatanu on kaitsetuna teo toimepanija täieliku ja takistamatu

mõjuvõimu all. Seisukoht, et kannatanul ei pea puuduma igasugused kaitsmisvõimalused,

tähendab seda, et kannatanult ei nõuta objektiivselt lootusetus olukorras kõikide

kaitsmisvõimaluste ammendamist. Seega ei pea kaitsetuse kui vastupanuvõimetuse

tuvastamiseks kannatanu olema teo toimepanija vastu kasutanud lõpuni aktiivset vastupanu, kui

see on objektiivselt mõttetu (näiteks seisab kannatanu silmitsi mitme endast tugevama ründajaga

kõrvalises kohas, kus abi kutsumine osutub tarbetuks). Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline

arvestada näiteks sündmuse kestuse ja selle asetleidmise kohaga, abi kättesaadavusega ning

kannatanu vanuse ja tema füüsilise ning psüühilise seisundiga.

17. Praegusel juhul seisnes kannatanu võimetus osutada vastupanu süüdistuse kohaselt selles, et ta

püüdis süüdistatava käed endast eemale lükata ja temale vastu hakata, kuid füüsilise allajäämuse

tõttu see tal ei õnnestunud. Kohtud tuvastasid kannatanu vastupanuvõimetuse samadel asjaoludel

tema ütluste põhjal. Kohtuotsustes tuvastatu kohaselt on kannatanu tõepoolest väitnud, et ta

püüdis süüdistatavat ära lükata, kuid süüdistatav oli kannatanu sõnul temast tugevam. Samas ei

saa tähelepanuta jätta, et sellega piirdubki faktiliste asjaolude kirjeldus kannatanu märgitud

vastupanu kohta. Öeldust ei tulene ühemõtteliselt seda, nagu oleks süüdistatav kannatanut kinni

hoidnud või muul viisil tema vastupanu pöördumatult murdnud, rääkimaks abitusseisundist ja

selle ärakasutamisest KarS § 141 lg 1 tähenduses. Seepärast ei saa ainuüksi kannatanu kõne all

olevate ütluste põhjal teha lõplikke järeldusi tema vastupanuvõimetuse esinemise või puudumise

kohta. Märkimata ei saa kannatanu ütlusi arvestades jätta sedagi, et osal juhtudel, mil

süüdistatav kannatanut ootamatult käperdama asus, kutsus kannatanu enda sõnul appi koerad,

kes läksid seepeale süüdistatavale kallale. Seega järeldub kannatanu ütlustest, et mõningatel

puhkudel oli ta võimeline osutama süüdistatavale vastupanu, mis võis osutuda ka edukaks.

Kohtuotsustest tulenevalt ei sisalda kannatanu ütlused üksikasjalikumat teavet selle kohta,

7(12)

1-17-1629

milline täpsemalt oli tema vastupanu süüdistatavale ja kas see lõpetas süüdistatava sugulise

iseloomuga teod.

18. Tõstes kannatanu ütlustest esile osa, mille kohaselt jääb kannatanu süüdistatavale füüsiliselt alla,

ei ole kohtud pööranud tähelepanu muudele kriminaalasja materjalide seas olevatele tõenditele.

Günekoloogiaekspertiisi akti nr XXX-XXXXXXX kohaselt tehti kannatanule 15. detsembril

2014 kohtuarstlik läbivaatus, mille vältel sõnas kannatanu süüdistatavale vastupanu osutamise

kohta seda, et „ta lükkab kasuisa käperdamise ajal eemale ja kutsub koerad appi“. Ambulatoorse

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr YY järgi viidi kannatanuga

16. veebruaril 2015 läbi kliiniline intervjuu. Kannatanu öeldu kohta on muu hulgas kirja pandud,

et „kasuisa on talle mitmel korral käsi püksi pannud ning kui tüdruk on öelnud, et ta ei taha seda,

siis on kasuisa ära läinud“. Järelikult tuleneb kannatanu räägitust, et mõnedel juhtudel, mil

süüdistatav teda käperdama asus, osutas ta vastupanu, mille järel süüdistatav sugulise

iseloomuga teod ka lõpetas.

19. Kaitsetuse tuvastamisel tuginesid kohtud muu hulgas sellele, et kannatanu oli süüdistatava

tegude toimepanemise ajal alaealine, kelle suhtes pani need teod toime tema jaoks autoriteetne

võõrasisa. Kolleegium märgib, et teatud juhtudel võib küll kannatanu vanust ja lähedussuhet teo

toimepanijaga kaitsetuse üle otsustamisel arvestada. Kuid ka neil juhtudel peab kohtuotsuses

olema faktiliste asjaolude põhjal näidatud, et lisaks muudele asjaoludele olid ka kannatanu

vanuse ja lähedussuhte tõttu tema kaitsmisvõimalused äratuntavalt ebatõhusad ja vastupanu

käsitatav objektiivsele kõrvaltvaatajale lootusetuna. Midagi sellist ei ole maa- ja ringkonnakohus

tuvastanud.

20. Eelnevatel põhjustel leiab kolleegium, et kohtud on jätnud tuvastamata ja nõuetekohaselt

põhjendamata, milles väljendus kannatanu võimetus osutada vastupanu, sh kas tema vastupanu

süüdistatavale oli objektiivselt lootusetu. Ühtlasi ei ole kohtud pööranud tähelepanu sellele, kas

kannatanu vastupanu osutus või oleks võinud osutuda edukaks ning kas ta loobus võimalusest

end kaitsta. Kuna maa- ja ringkonnakohus pole näidanud, et kannatanu tahtekujundus oli

süüdistuses märgitud tegude ajal täielikult välistatud ja seetõttu tema vastupanu süüdistatavale

objektiivselt lootusetu, on kohtud rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse

põhjendamise kohustust, tuvastades kannatanul abitusseisundi KarS § 141 lg 1 tähenduses. See

viga on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis

toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks

teises kohtukoosseisus.

III

21. Vaatamata sellele, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada süüdistatava

süüditunnistamises ja seetõttu ka karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi, peatub

kolleegium siiski järgnevalt karistuse kohaldamisel maa- ja ringkonnakohtu otsuses.

22. Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses

eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo

toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda

siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse

tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik

rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu

toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või

süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt Riigikohtu

8(12)

1-17-1629

kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11.) Kolleegiumi

hinnangul on arutatavas asjas selline eksimus kohtuotsuste puhul täheldatav. Kohtud ei ole

kohaldanud süüdistatavale karistust kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga ja seepärast on

karistusmäära valik jäänud korrektselt põhjendamata.

23. Süüdistatavale mõisteti KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi karistuseks 9 aastat vangistust ning

lõplikuks karistuseks pärast liitkaristuse kohaldamist ja KrMS § 238 lg 2 alusel karistuse

vähendamist vangistus 6 aastat 2 kuud.

24. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava

süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase

süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2017. a

otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo

toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase

käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a

otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja

üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19).

25. Maakohus on kaugenenud KarS § 56 lg 1 aluseks olevast süüpõhimõttest, keskendudes

süüdistatava süü suuruse hindamisel põhjendamatult palju kannatanule. Muu hulgas on

kohtuotsuses märgitud, et süüdistatava süüd suurendab kannatanul tuvastatud kerge vaimne

alaareng. Samas ei ole kohus karistust valides näidanud, miks see asjaolu süü suurust mõjutab.

Seda, kas süüdistatava sugulise iseloomuga tegusid hõlbustas mingilgi määral kannatanu kerge

vaimne alaareng ja kas süüdistatav kasutas seda teadlikult enda kasuks ära, pole kohtuotsuses

tuvastatud ja seepärast ei ole märgituga arvestamine põhjendatud. Kohus ei ole näidanud sedagi,

miks suurendab süüdistatava süüd kannatanul tuvastatud epilepsia ja astma. Samuti on kohus

lugenud süü suuruse hindamisel põhjendamatult oluliseks selle, et kannatanu elab praegu jälle

süüdistatavaga koos, aga sellegi, et kohtu hinnangul pole kannatanu ema teda piisavalt toetanud.

Need asjaolud ei näita süüdistatava süü suurust ja on temale karistuse mõistmisel kohatud.

26. Lisaks ei ole maakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks täidab süüdistatava puhul tema isikut

arvestades karistuse eesmärgid pikaajaline vangistus. Esmalt tõdes kohus otsuses, et

süüdistataval ei ole kehtivaid kriminaal- ja väärteokaristusi, kuid pidas seejärel ainutähtsaks

asjaoluks karistuse eesmärke arvestades tema suhtumist toimepandusse, mida süüdistatav pole

kohtu hinnangul tunnistanud. Põhjendusel, et süüdistatav ei tunnista temale süüksarvatavate

kuritegude toimepanemist, ei saa rääkida eripreventiivsest vajadusest kohaldada pikaajalist

vangistust. Samuti märgib kolleegium, et kohus luges ilmseks valeks süüdistatava väidetu, et ta

on saanud psühhiaatrilist ravi seksuaalsuunitluse häire tõttu. Kohus asus seisukohale, et seda

ravi sai süüdistatav hoopis põhjusel, et tal tuvastati neurootilisus ja unehäired. Samas ei ole

kohtuotsuses jälgitavalt näidatud, milliste asjaolude põhjal jõudis kohus järeldusele, et

süüdistatav valetas ravi põhjuste kohta ja et ta pole tõepoolest otsinud psühhiaatri ja psühholoogi

abi muu hulgas kannatanu suhtes toimepandut arvestades. Seega on karistuse mõistmisel

osaliselt põhjendamata kohtu seisukohad süüdistatava isiku kohta.

27. Kuna ringkonnakohus tugines karistuse muutmata jätmisel valdavas osas maakohtu

põhjendustele, on mõlemad kohtud süüdistatavale karistuse mõistmisel rikkunud KrMS § 3051

lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

9(12)

1-17-1629

28. Samuti märgib kolleegium, et kohtud võtsid süüdistatavale KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi

karistuse mõistmisel aluseks KarS § 141 lg-s 2 sätestatud karistusraami, milleks on kuue- kuni

viieteistaastane vangistus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri

2015. a otsusega asjas nr 3-4-1-13-15 tunnistati KarS § 141 lg 2 sanktsioon põhiseadusega

vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see näeb noorema kui kümneaastase lapse suhtes

sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette vangistuse

6 aastat. Kuna seadusandja pole selles otsuses väljendatule vaatamata KarS § 141 lg 2

karistusmäära korrigeerinud, on maa- ja ringkonnakohus lähtunud õigesti kehtivast KarS § 141

lg-s 2 sätestatud karistusraamist (kuue- kuni viieteistaastane vangistus). Küll aga on kohtud

süüdistatava süüditunnistamisel KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning temale karistuse valikul

jätnud lahendamata küsimuse, et kui põhiseadusega on vastuolus ja kehtetuks tunnistatud

KarS § 141 lg 2 sanktsioon osas, milles see näeb noorema kui kümneaastase lapse suhtes

sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette vangistuse

6 aastat, siis kas põhiseadusega võib vastuolus olla ka KarS § 141 lg 2 sanktsioon osas, milles

see näeb sama karistuse alammäära ette sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest

noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes.

IV

29. KrMS § 306 lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku

hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud

karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra

väljaselgitamisel. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel

tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut

süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni

vastu kaitsta. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on

tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima, kas isiku käitumine võib vastata

mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-54-16, p 24 koos viidetega.)

30. Samas on oluline pidada ka silmas, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik

arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud

teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus

tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud

süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära

kohtuliku arutamise piirid. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus

asjas nr 1-15-10119/80, p 22.)

31. Juhul, kui maakohus leiab kriminaalasja uuel arutamisel, et A. K. käitumine ei ole

kvalifitseeritav KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi, tuleb kohtul järgnevalt kontrollida, kas

süüdistatav võis toime panna vägistamise katse KarS § 25 lg 2 – § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi.

Kolleegium märgib, et vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil

isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis

reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või

arusaamisvõimetuse ärakasutamine). Vägistamise katse subjektiivse koosseisu täidetuks

lugemiseks peab teo toimepanijal esinema tahtlus koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-26-12, p 13).

Abitusseisundi puhul tähendab see, et teo toimepanija tahtlus peab olema suunatud kannatanu

10(12)

1-17-1629

seisundi ärakasutamisele, mis soodustab või üldse võimaldab süüdlasel oma plaani (sugulise

iseloomuga teo) elluviimist (vt käesoleva otsuse p 18).

32. Välistades ka süüdistatava süüditunnistamise vägistamise katses, peab kohus seejärel hindama,

kas süüdistatavale võib süüdistuses märgitud ja kohtuotsuses tuvastatud faktiliste asjaolude

põhjal omistada mõne muu kuriteo toimepanemise. Esmajärjekorras tuleb kohtul kontrollida, kas

kõne alla võib tulla süüdistatava vastutusele võtmine KarS § 1432 („Suguühe või muu sugulise

iseloomuga tegu mõjuvõimu kasutades“) lg 2 järgi.

33. KarS § 1432 on koosseisutunnustelt osaliselt võrreldav KarS §-ga 143 („Suguühtele või muule

sugulise iseloomuga teole sundimine“), kuna mõlemas normis sisaldub koosseisupärase teona

kannatanu sõltuvuse ärakasutamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 18. veebruari 2011. a

otsuses asjas nr 3-1-1-109-10 käsitlenud põhjalikumalt sõltuvust kui KarS § 143

koosseisutunnust, märkides muu hulgas järgmist: „Erinevalt vägistamise koosseisust, kus

kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühtele sundimise puhul otsuse suguühtesse

astumiseks näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et

tema tahe on sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale. [---] KarS § 143 järgi suguühtele

sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel

põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. [---] Võimalus teist

isikut mõjutada ja seega ka sõltuvussuhe võib aga tekkida samuti õiguslikult reguleerimata

suhtluses. [---] Sõltuvussuhtest KarS § 143 koosseisu mõttes saab süüdistatava ja kannatanu

õiguslikult reguleerimata suhtluses rääkida siiski üksnes juhul, kui kannatanu on süüdistatava

psühhosotsiaalsele võimule allutatuna sellises seisundis, milles tal on enda seksuaalkäitumise

kohta iseseisvate otsustuste tegemine oluliselt raskendatud. [---] Igal juhul peab sõltuvussuhte

näol olema tegemist millegi enamaga kui pelgalt isikliku autoriteediga. Selle üle otsustamiseks

tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu positsioon oli faktiliselt süüdistatava poolt mõjutatav sel

määral, et kannatanult võib tema olukorda silmas pidades eeldada, et ta kaalutletult süüdistatava

tahtele alistub. [---] [S]uguühtele sundimise koosseisu realiseerimiseks ei piisa üksnes

eelkirjeldatule vastava sõltuvussuhte tuvastamisest, vaid tuvastada tuleb ka see, et süüdistatav on

kannatanuga suguühtesse astunud just oma võimupositsiooni ära kasutades. [---] Seega ei

kvalifitseeru suguühtele sundimiseks selline iseenesest võimupositsioonil oleva süüdistatava

poolt endast sõltuva kannatanuga suguühendusse astumine, kus süüdistatav ei kasuta oma võimu

ja üleolekut kannatanu suhtes äratuntavalt vahendina suguühteni jõudmiseks [---].“ (Vt viidatud

otsuse p-d 15–17.)

34. Eeltoodu alusel tuleb ka KarS § 1432 puhul sõltuvussuhte ja selle ärakasutamise tuvastamiseks

hinnata esiteks seda, kas süüdistatava ja kannatanu vahel esines koosseisurelevantne

sõltuvussuhe, aga seejärel otsustada ka selle üle, kas süüdistatav kasutas sõltuvussuhet

äratuntavalt enda huvides ära.

35. Viimaks märgib kolleegium järgmist. KrMS § 233 lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel

lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse

kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi

nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise

põhjendatuses ega seaduslikkuses. Asja uuel arutamisel peab maakohus otsustama, kas

kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Kui

materjalide hulk ei ole asja lahendamiseks küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja

teha määrus kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1

p 2 järgi. Seega saab maakohus lühimenetluses teha KrMS § 238 lg 1 p-s 4 sätestatud

kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja

11(12)

1-17-1629

lahendamiseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 1-15-

10967/38, p 22.)

V

36. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 10. augusti 2017. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri

2017. a otsuse A. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi. Samuti

tühistab kolleegium kohtuotsused osas, milles A. K-lt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud.

Tühistatud osas saadab Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises

kohtukoosseisus. Muus osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada

osaliselt. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse osaliselt, jätab kolleegium

KrMS § 185 lg 1 alusel A. K-lt apellatsioonimenetluses väljamõistetud riigi õigusabi tasu

summas 96 eurot, sh käibemaks, riigi kanda.

37. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, jääb menetluskulu KrMS § 186

lg 1 kohaselt riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale

määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kaitsja esitas Riigikohtule

taotluse tasu määramiseks kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Kaitsja palub

määrata Advokaadibüroo In Jure OÜ-le riigi õigusabi tasu 192 eurot, sh käibemaks. Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks 8

pooltundi. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning enne 29. jaanuari 2018

kehtinud justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava

tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate

kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi: määrus) § 1 lg-

test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 4 juhindudes tuleb kaitsja taotlus rahuldada osaliselt. Määruse § 6 lg 4

järgi on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel

lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid

kokku mitte üle 80 euro ühes kohtuastmes. Määruse § 1 lg-st 6 tulenevalt arvestatakse

lihtmenetluses riigi õigusabi osutamisel tasu sama määra järgi ka kassatsioonimenetluses.

Seetõttu määrab kolleegium kaitsja osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 96 eurot, sh käibemaks

16 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Peeter Roosma

12(12)