2-13-20971/72 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuni 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-20971

Tsiviilasi

Keiti

Mürkhaina

hagi

OÜ

Stanek

(pankrotis)

pankrotihalduri, OÜ Thorsten ja Metsamaahalduse AS

vastu

nõude

tunnustamiseks

Osaühingu

Stanek

(pankrotis) pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihalduri, OÜ Thorsten ja

Metsamaahalduse AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

22. mai 2018

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

OÜ Stanek (pankrotis) (rk: 10891968) pankrotihaldur Küllike

Mitt

OÜ Thorsten (rk: 10891023)

Metsamaahalduse AS (rk: 10052156),

kostjate esindaja advokaat Allar Laugesaar

Vastustaja (hageja): Keiti Mürkhain (ik: XXXX), esindaja

vandeadvokaat Karin Antsov

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2018 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus võrdsetes osades OÜ Stanek (pankrotis),

Metsamaahalduse AS ja OÜ Thorsten kanda.

3. Välja mõista OÜ Stanek (pankrotis) pankrotivarast, Metsamaahalduse AS-lt ja OÜ-lt

Thorsten igaühelt ringkonnakohtus kantud menetluskulu katteks 132 eurot Keiti

Mürkhaina kasuks.

4. Jätta rahuldamata OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihaldur Küllike Miti 30.05.2018

esitatud tasaarvestusavaldus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Keiti Mürkhain (hageja) esitas 06.05.2013 maakohtule OÜ Stanek (pankrotis)

pankrotihalduri, OÜ Thorsten ja AS Vestman Varahaldus (praegune Metsamaahalduse AS)

(kostjad) vastu hagi, milles palus tunnustada hageja nõuet OÜ Stanek (pankrotis) (võlgnik)

pankrotimenetluses summas 471 303,16 eurot ning rahuldada see pankrotivara arvelt teise

rahuldamisjärgu nõudena.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tartu Maakohus 05.11.2012 määrusega välja võlgniku

pankroti. Hageja esitas pankrotimenetluses nõude summas 471 303,16 eurot. 05.04.2013

võlausaldajate nõuete kaitsmise üldkoosolekul esitasid kostjad hageja nõudele vastuväite.

Hageja nõude ühe osa aluseks on 07.07.2008 sõlmitud võla tasumise kokkulepe, mille kohaselt

on võlgnik tunnistanud võlgnevust hagejale summas 5 833 906 krooni. Võlgnevuse aluseks on

hageja poolt võlgniku laenukohustuse tasumine AS-le DnB Nord Banka. Kokkuleppe järgi

kohustus võlgnik tasuma 1 820 000 krooni viivitamatult ja ülejäänud võlgnevuse hiljemalt

07.07.2013, samuti kohustus võlgnik tasuma võlasumma jäägilt intressi 12% aastas. 07.07.2008

avaldusega on tasaarvestatud võlgnevusest 1 820 000 krooni, võlajääk on 4 013 906 krooni ehk

256 535,35 eurot, intressivõlgnevus 136 355 eurot ja koguvõlgnevus 392 890,35 eurot.

08.07.2008 kuni 04.08.2008 on hageja andnud võlgnikule laenu 3 710 000 krooni, millest

võlgnik on 10.07.2008 kuni 23.04.2009 tagastanud 2 777 000 krooni. Laenujääk on

933 000 krooni ehk 59 629,57 eurot. Võlgnik kohustus tasuma intressi 9% aastas, intressivõlg

perioodil mai 2009 kuni oktoober 2012 on 18 783,24 eurot, kokku võlgnevus 78 412,81 eurot.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt on 07.07.2008 võla tasumise

kokkulepe deklaratiivne võlatunnistus, milles väidetav asjaolu hageja poolt AS-le DnB Nord

Banka võlgniku laenukohustuse tasumise kohta ei vasta tegelikkusele. Hoopis võlgnik on

tagastanud hageja eest AS-le Hansapank 1 820 000 krooni hageja ja tema abikaasa Maanus

Mürkhaina laenu. Pankrotimenetluses on selgunud, et hageja ja tema abikaasa on võlgniku

kontodelt kandnud enda kontodele ja võtnud võlgniku kontodelt sularahas välja

25 226 813 krooni ning on teinud võlgnikule ülekandeid ja sularaha sissemakseid

7 752 482 krooni. Seega on hageja ja tema abikaasa Osaühingust Stanek (pankrotis) võtnud

välja raha 17 474 331 krooni. 07.07.2008 notariaalne leping on sõlmitud hageja ja tema

abikaasa huvides, kuna AS DnB Nord Banka poolt võlgnikule väljastatud laenuga

refinantseeriti hageja ja tema abikaasa poolt Swedbank AS-st võetud laenu. 07.07.2008 võla

tasumise kokkulepe on näilik tehing, sest hageja ja tema abikaasa soovisid sellega varjata oma

kohustusi võlgniku ees. Kuna võlatunnistus ei ole sõlmitud notariaalses vormis, on see tühine

ka vorminõude rikkumise tõttu.

Laenulepingud on võltsitud ja vormistatud selleks, et tekitada hagejale näiv nõue võlgniku

pankrotimenetluses. Ka laenulepingud on näilikud tehingud, millega hageja ja tema abikaasa

soovisid varjata oma kohustusi võlgniku ees. Abieluvaralepingu kohaselt on hageja abikaasa

pangakontodel olevad rahalised vahendid ja hageja abikaasa poolt pärast lepingu sõlmimist

saadav tulu jätkuvalt abikaasade ühisvara. Seega oleks võlgnik ühelt abikaasalt laenuks saadud

raha teisele abikaasale tagastamisega täitnud laenulepingutest tulenevad kohustused ning

hageja nõue oleks täitmisega lõppenud.

Hagejal puudusid nii võlgniku eest 5 833 906 krooni tasumiseks kui ka võlgnikule laenude

andmiseks rahalised vahendid ning nimetatud summad on tasutud osaühingust välja võetud

17 474 331 krooni arvelt. Kuna hageja ja tema abikaasa on osaühingust võtnud välja raha

17 474 331 krooni, on kõik hageja võimalikud nõuded võlgniku poolt täidetud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2018 otsusega hagi ja tunnustas Keiti Mürkhaina nõuet

OÜ Stanek (pankrotis) pankrotimenetluses summas 471 303,16 eurot teise rahuldamisjärgu

nõudena.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostjate kanda ning mõistis OÜ Stanek (pankrotis) pankrotivarast, Metsamaahalduse AS-lt ja

OÜ-lt Thorsten solidaarselt välja menetluskulud 2362 eurot (sh riigilõiv 250 eurot ja

õigusabikulu 2112 eurot) hageja kasuks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe deklaratiivne

võlatunnistus. Kostjate seisukoht kokkuleppe tühisusest seetõttu, et kokkulepe on vormistatud

lihtkirjalikus, mitte notariaalses vormis, on meelevaldne. Kui seadus alussuhtele vorminõuet

ette ei näe, võib ka deklaratiivse võlatunnistuse leppida kokku vormivabalt (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 11). Kohus ei nõustunud kostjatega, et kokkulepe pidi olema notariaalses vormis

seetõttu, et hageja täitis võlgniku laenukohustuse hageja kinnisasja notariaalse müügilepingu

alusel saadud raha arvelt.

Hageja poolt pankrotihaldurile esitatud võlatunnistuse notariaalselt tõestatud koopia erineb hagi

lisana esitatust selles, et ei sisalda võlgniku viivitamatut kohustust tasuda võlast

1 820 000 krooni, mille osas on pooled teinud tasaarvestuse võlgniku poolt 25.10.2007 täidetud

hageja laenukohustusega, ning fikseerib, et kui võlgniku suhtes kuulutatakse välja pankrot,

muutub nõue sissenõutavaks pankroti väljakuulutamise kuupäeva seisuga. Ka pankrotihaldurile

esitatud võla tasaarveldamise avaldus on hagi lisana esitatust erinevas sõnastuses. Hageja on

selgitanud erinevust sellega, et ta tegi trükimasinaga ühe dokumendi hommikul ja teise õhtul,

mõlema dokumendi sisu on sama. Paljasõnaline ja tõendamata on kostjate väide, nagu oleks

võlatunnistus hiljem tagantjärgi koostatud. Erinevus kahes võlatunnistuse eksemplaris tekitab

kahtlusi nende usaldusväärsuses, kuid võlatunnistuse usaldusväärsust on võimalik hinnata koos

teiste tõenditega, mis kinnitavad hageja poolt võlgniku lepingujärgse kohustuse täitmist ja

sellest tekkida võinud võlgniku kohustust hageja ees. Olenemata sõnalisest erinevusest on

mõlema dokumendieksemplari mõte sama ja nendes on väljendatud asjaosaliste tegelik tahe.

Hageja on samal päeval võlanõudega tasaarvestanud võlgniku poolt tasutud hageja

laenukohustuse summas 1 820 000 krooni AS-le Hansapank. Tasaarvestatud 1 820 000 krooni

osas ei ole hagejal käesolevas asjas nõuet kostjate vastu, mistõttu kohus ei käsitlenud sellega

seotud asjaolusid, sest need on vaidluse all teises tsiviilasjas.

Hageja väidete kohaselt on tema poolt võlgniku laenukohustuse tasumine AS-le DnB Nord

Banka toimunud vastavalt 07.07.2008 kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu p-le 4.3.

Võlgniku kohustused AS DnB Nord Banka ees laenulepingu nr 98/07K33 alusel on täidetud.

Asjaolud, milleks võidi kasutada võlgniku ja AS DnB Nord Banka vahel sõlmitud laenulepingu

alusel saadud summasid, ei muuda olematuks võlgniku võlakohustust AS DnB Nord Banka ees.

Deklaratiivse võlatunnistuse põhieesmärk ongi olemasoleva kohustuse kinnitamisega võlgniku

loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist.

Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis tõendaksid, et 07.07.2008 kokkulepe oleks näilik tehing.

Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt on võlgniku laen tasutud hagejale kuulunud Tallinnas XXX

asuva kinnistu müügist saadud rahast. Hageja oli kinnistu omanik alates 29.04.2005 ja hageja

abiellus M. Mürkhainaga 14.09.2007, mistõttu oli kinnistu hageja lahusvara. Kostjate väited, et

kinnistut on parendatud võlgniku vahendite arvelt, on tõendamata.

Kohus on teinud kostjatele ettepaneku esitada tõendid, millest nähtuks võlgniku poolne

võlakohustuse täitmine. Kostjad on esitanud tabelina valikulise ülevaate võlgniku

pangatehingutest, mis ei tõenda võlgniku poolt hagejale võlatunnistusest tuleneva võla

tasumist. Kostjad on esitanud ka võlgniku ja M. Mürkhaina pangakontode väljavõtted, mis

iseenesest ei tõenda, et võlgniku konkreetsed võlakohustused hageja ees on täidetud.

Hageja nõude aluseks on ka hageja poolt võlgnikule antud laen, mille jääk on 933 000 krooni

ehk 59 629,57 eurot ja intressivõlgnevus 18 783,24 eurot, võlgnevus kokku 78 412,81 eurot.

Asjaolu, et laenukohustust ei ole kajastatud võlgniku 2008. a majandusaasta aruandes, ei saa

heita ette hagejale, kes ei ole võlgniku juhatuse liige. Ka kostjad on kinnitanud, et

pankrotimenetluses ei ole esitatud võlgniku korrektset raamatupidamisdokumentatsiooni.

Hageja on esitanud laenulepingud ning maksekorraldused laenu ülekandmise ja laenu osalise

tagasimaksmise kohta, mistõttu ei ole põhjendatud nendega arvestamata jätmine seetõttu, et

tehingud ei ole kajastatud äriühingu majandusaasta aruandes.

Laenulepingute võltsitust ei näita asjaolu, et laenulepingud on sõlmitud tähtajaga viis aastat,

kuid kahe makse puhul on märgitud ülekande selgitusse „lühiajaline laen“, sest olenemata

selgituse sisust on maksekorralduses viide laenule ja konkreetse laenusumma ülekandmise osas

on sõlmitud laenuleping. Ka asjaolu, et hageja aadressina on lepingutes märgitud XXX , mille

hageja oli võõrandanud, ei anna alust pidada seda lepingute võltsimise tunnuseks, sest

rahvastikuregistri kannetest nähtuvalt on XXX kuni 29.12.2008 olnud hageja registrijärgne

elukoht. Kostjate väide, et lepingud on vormistatud hiljem tagantjärgi, ei leidnud

dokumendiekspertiisi käigus tõendamist. Esitatud laenulepingutes on fikseeritud poolte tahe

ning tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et laenulepingud on võltsitud.

07.07.2008 kinnistu müügitehingu alusel laekus hagejale peale võlgniku laenulepingu

täitmiseks ülekantu veel 3 416 094 krooni. Hageja andis perioodil 08.07.2008 kuni 04.08.2008

võlgnikule laenu aga 3 710 000 krooni, seega 293 906 krooni rohkem kui ta kinnistu müügist

sai, millise osa kuulumist hageja lahusvara hulka ei ole hageja tõendanud. Kohus nõustus

kostjatega, et perioodil abiellumisest 14.09.2007 kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni

29.10.2008 olid hageja pangakontodel olevad rahalised vahendid üldjuhul abikaasade ühisvara.

Samas aga ei ole kostjad esitanud usaldusväärseid tõendeid, et võlgnik on laenulepingud ka

selle ühisvarasse kuulunud 293 906 krooni osas täitnud. Võlgnik on teinud samaaegselt

hagejale laenu osaliste tagastamistega korduvalt laenu tagastusi M. Mürkhainale, laenude

tagastusi on M. Mürkhainale tehtud pidevalt ka enne hageja poolt laenulepingute sõlmimist,

mistõttu ei ole kostjad tõendanud, et võlgnik tagastas M. Mürkhaina kontole hageja antud laene.

Neil asjaoludel tunnustas kohus hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas

471 303,16 eurot (võla tasumise kokkuleppe alusel põhivõlgnevus 256 535,35 eurot ja

intressivõlgnevus 136 355 eurot, laenulepingute järgne põhivõlgnevus 59 629,57 eurot ja

intressivõlgnevus 18 783,24 eurot) teise rahuldamisjärgu nõudena.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihaldur, OÜ Thorsten ja Metsamaahalduse AS esitasid

apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 22. jaanuari 2018 otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole hagejal võlgniku vastu nõuet tulenevalt 07.07.2008 võla tasumise kokkuleppest ja

avaldusest võla osaliseks tasaarveldamiseks, kuna tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega

ning kausaalsuhe ja sellest tulenev kohustus puudub. 07.07.2008 notariaalsest lepingust ei

tulene kohustusi võlgnikule. Selline kohustus ei saa tekkida lihtkirjalikus vormis kokkuleppega,

kuna lepingu muutmine tuleks teha notariaalses vormis nagu põhileping. Hageja võetud

kohustus tasuda võlgniku laen kinnistu müügist saadud rahast on mõistetav, sest võlgniku

võetud laenu kasutasid hageja ja tema abikaasa oma isiklikes huvides. Maakohtu deklaratiivse

võlatunnistuse käsitlus ei ole kooskõlas kohtupraktikaga (3-2-1-124-14, p 26; 3-2-1-103-16,

p 22; 3-2-1-45-17 p 11.2), kuna hageja ei ole võlga tõendanud;

2) on 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe ja avaldus võla osaliseks tasaarveldamiseks võltsitud

dokumendid. Kohus tegi 07.03.2016 istungil hagejale ettepaneku esitada dokumentide

originaalid, kuid hageja originaale ei esitanud. Hageja esitas kohtusse kokkuleppe ja avalduse

koopiad. Pankrotihaldurile on hageja esitanud kokkuleppe ja avalduse notariaalsete

ärakirjadena. Tegemist on erinevate õiguslike tagajärgedega dokumentidega. Võltsimisele

viitab ka see, et võlgniku raamatupidamisdokumentides selliseid kokkuleppeid ei ole. Samad

dokumendid on esitatud ka tsiviilasjas nr 2-12-46735, kus maakohus jättis need tähelepanuta,

kuna kahtles nende usaldusväärsuses. Kostjad palusid TsMS § 277 lg 1 alusel kohtul

vaidlustatud dokumente tõendina mitte arvestada. Kohtul tulnuks selgitada, kumba versiooni

dokumentidest kavatseb kohus arvestada;

3) on laenulepingud võltsitud. Laenulepingud ning konto väljavõtetel ja majandusaasta

aruannetes sisalduv informatsioon on vastuolulised. Laenulepingute kohta pole märget

võlgniku 2008. a majandusaasta aruandes. Laenulepingud on vormistatud hageja ja tema

abikaasa vahel selleks, et tekitada hagejale näiv nõue võlgniku pankrotimenetluses ning

vabaneda kohustustest võlgniku ees. Hageja selgitused laenulepingute kohta ei seondu võlgniku

aastaaruande andmetega. Võltsimisele viitab ka see, et ülekannetel on selgituseks „lühiajaline

laen“. Viieaastase tähtajaga laen ei ole lühiajaline. Ülekandeid hageja ja võlgniku vahel on

tehtud suvaliselt ja majandusliku loogikata. Lepingud on ilmselgelt vormistatud hiljem

konkreetsete ülekannete kohta. Esimene laen (08.07.2008, tähtajaga 5 aastat) 1 200 000 krooni

on tagasi makstud kaks päeva hiljem, 10.07.2008, ja seda summas 1 500 000 krooni.

10.07.2008 on antud uus laen 810 000 krooni, millest on samaaegselt tagasi makstud

300 000 krooni. Hageja ülekanded selgitusega „laen“ või „lühiajaline laen“ on mõistetavad vaid

juhul, kui need on hageja varasema laenu tagastamised võlgnikule;

4) on kohus laenulepingute võltsituse küsimuses tõendamiskoormuse valesti jaganud ja

tõendeid valesti hinnanud. Hageja on võlgniku juhatuse liikme abikaasa, mistõttu on ilmselge,

et võlgniku raamatupidamisdokumentide hulgast on eemaldatud tõendid, mis võiksid olla

hagejale kahjulikud. Olukorras, kus hageja esitatud dokumendid on vastuolus äriregistrile

esitatud aruannete ja pankadest saadud konto väljavõtetega, tuleb dokumendid jätta kas

arvestamata või nõuda hagejalt täiendavate tõendite esitamist. Kohus leidis aga, et

usaldusväärsemaks tuleb lugeda lepingud, mille on allkirjastanud abikaasad ning mille kohta

puuduvad andmed muudes dokumentides;

5) on võlgniku võimalikud kohustused hageja ees täitmisega lõppenud. Hageja ja tema abikaasa

on OÜ-st Stanek (pankrotis) välja võtnud raha 17 474 331 krooni. Abieluvaralepingu p 3.4 järgi

jäi hageja abikaasa kontole kantud rahaliste vahendite suhtes kehtima ühisvara režiim. Seega

oleks võlgnik ühelt abikaasalt laenuks saadud raha teisele abikaasale tagastamisega täitnud

laenulepingust tulenevad kohustused. Arusaamatuks jääb, miks ei tõenda ülekanne selgitusega

„laenu tagastus“ laenu tagastamist;

6) ei olnud hagejal võimalust võlgniku kohustusi täita ega võlgnikule laenu anda muu kui

võlgnikult saadud summade arvelt. Hageja ei ole saanud palgatulu ega dividende. Hageja on

selgitanud, et sai raha kinnistu müügist, kuid ei ole vihjanud, kust ta sai raha miljoneid kroone

maksnud elamu ehitamiseks. Tõenäoliselt on tegemist pahatahtliku „skeemitamisega“, kus

äriühingust omastatud raha arvelt tekitatakse nõudeid sama äriühingu vastu.

5. K. Mürkhain vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

menetluskulude apellantide kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) luges kohus õigesti põhjendatuks hageja nõude, mis tuleneb 07.07.2008 võla tasumise

kokkuleppest. Hagejale lahusvarana kuulunud kinnistu müügist saadud rahast tasuti võlgniku

kohustus AS DnB Nord Banka ees. Asjaolud, milleks võidi kasutada võlgniku ja AS DnB Nord

Banka vahel sõlmitud laenulepingu alusel saadud summasid, ei muuda olematuks võlgniku

võlakohustust AS DnB Nord Banka ees. Deklaratiivse võlatunnistuse põhieesmärk ongi

olemasoleva kohustuse kinnitamisega võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale.

Kostjate väide, et võlgniku võetud laenu kasutasid hageja ja tema abikaasa oma isiklikes

huvides, on tõendamata. Tõendamiskoormise ümberjaotamiseks ei ole alust;

2) on originaaldokumendid teise tsiviilasja toimikus. Teises tsiviilasjas on teostatud

dokumentide ekspertiis, millega ei suudetud tuvastada dokumentide koostamise aega. Kohus

on põhistanud, millistel asjaoludel on ta lugenud võla tasumise kokkuleppe usaldusväärseks;

3) ei kinnita asjaolu, et võlgnik ei ole kajastanud kohustust raamatupidamises, tõsikindlalt, et

hagejal puudub laenulepingute alusel nõue, eriti olukorras, kus raamatupidamise korraldamisel

esines probleeme. Hageja on esitanud dokumendid selle kohta, et tehingud on toimunud. Seega

on hageja täitnud tõendamiskohustuse (3-2-1-45-17, p 11.2);

4) sai hageja raha laenude andmiseks kinnistu müügist. Kostjate väide, et võlgniku raha eest on

ehitatud XXX elamu, ei ole tõendatud ja tegemist ei ole selles menetluses lahendatava

küsimusega. Tsiviilasjas ei ole esitatud ühtegi konkreetset tõendit selle kohta, et hageja poolt

hagiavalduses nimetatud aegadel makstud raha oleks tagasi kantud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

22. jaanuari 2018 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis

nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel

vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.

7. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski

nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele

esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult

rahuldanud

K. Mürkhaina

hagi

nõude

tunnustamiseks

OÜ

Stanek

(pankrotis)

pankrotimenetluses.

8. Võla tasumise kokkulepe ja avaldus võla osaliseks tasaarveldamiseks.

8.1. Hageja nõue 392 890,35 eurot põhineb 07.07.2008 võla tasumise kokkuleppel (I kd, tl 19),

milles OÜ Stanek (pankrotis) tunnistas võlgnevust summas 5 833 906 EEK ning kohustus

võlgnevuse koos intressiga K. Mürkhainale tasuma.

Maakohus tuvastas, et nimetatud võla tasumise kokkuleppe puhul on tegemist deklaratiivse

võlatunnistusega ning seda maakohtu poolt tuvastatud asjaolu ei ole apellatsioonkaebuses

vaidlustatud.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostjad jätkuvalt seisukohal, et nii võla tasumise

kokkulepe kui avaldus võla osaliseks tasaarveldamiseks (I kd, tl 20) on võltsitud dokumendid,

kuna need on koostatud hiljem ja hageja ei ole esitanud nende originaale.

Ringkonnakohus leiab, et kostjate selline seisukoht ei ole põhjendatud.

Tsiviilasjas nr 2-12-46735, milles olid menetlusosalisteks muu hulgas OÜ Stanek (pankrotis)

pankrotihaldur ja K. Mürkhain, esitas K. Mürkhain 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe ja

avalduse võla osaliseks tasaarveldamiseks originaalid, mis on identsed käeolevas tsiviilasjas

esitatud dokumentide koopiatega (I kd, tl 19 ja 20). Ringkonnakohtu istungil kostjate esindaja

nimetatud asjaolule vastuväiteid ei esitanud. Seega lähtus maakohus põhjendatult eeldusest, et

käesolevas tsiviilasjas esitatud võla tasumise kokkulepe ja avaldus võla osaliseks

tasaarveldamiseks põhinevad originaaldokumentidel ning apellatsioonkaebuses esitatud

vastupidine seisukoht ei ole õige. Kohtuotsuse põhjendustest ei tulene, et maakohus oleks

otsuse tegemisel arvestanud pankrotihalduri poolt maakohtule esitatud võla tasumise kokkulepe

ja avaldusega võla osaliseks tasaarveldamiseks koopiatega (III kd, tl 17 ja 19).

TsMS § 277 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja

taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse.

Riigikohus on 14.09.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16 asunud seisukohale, et dokumendi

ehtsuse vaidlustamisel tuleb kohtul üldjuhul määrata ekspertiis (vt lisaks ka TsMS § 277 lg 4

teine lause).

Tsiviilasjas nr 2-12-46735 määras maakohus 26.08.2014 määrusega OÜ Stanek (pankrotis)

pankrotihalduri taotlusel dokumendiekspertiisi, kuna pankrotihalduri väitel võivad 07.07.2008

võla tasumise kokkulepe ja avaldus võla osaliseks tasaarveldamiseks olla koostatud hiljem.

Ekspertidele esitati 07.07.2008 võla tasumise kokkuleppe ja avalduse võla osaliseks

tasaarveldamiseks originaalid. Ekspertide arvamuse kohaselt ei ole võimalik tuvastada, et

07.07.2008 võla tasumise kokkulepe ja avaldus võla osaliseks tasaarveldamiseks oleks

koostatud hiljem. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostjate esindaja, et märgitud ekspertide

arvamusega saab käesolevas tsiviilasjas arvestada.

Ülaltoodu lükkab ümber kostjate kahtluse 07.07.2008 võla tasumise kokkulepe ja avalduse võla

osaliseks tasumiseks hilisemast koostamisest ning põhjendamatu on apellatsioonkaebuses

esitatud seisukoht, et maakohus ei oleks saanud nende dokumentidega kui tõenditega arvestada.

8.2. Võla tasumise kokkuleppe kohaselt tuleneb võlgnevus asjaolust, et K. Mürkhain tasus

AS-le DnB Nord Banka Stanek OÜ (pankrotis) laenukohustuse summas 5 833 906 EEK.

07.07.2008 hüpoteekide kustutamise avalduse, kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu

kohaselt müüs K. Mürkhain tema lahusvarasse kuulunud XXX kinnistu 9 250 000 EEK eest

A. Vigurile. Sama lepingu p 4.3.1 alusel kanti müügihinnast K. Mürkhaina palvel 5 833 906

EEK hüpoteegipidaja (AS DnB Nord Banka) kontole selgitusega „Stanek OÜ laenulepingu nr

98/07K33 ennetähtaegne lõpetamine“.

Puudub vaidlus, et OÜ-l Stanek (pankrotis) oli nimetatud summas laenulepingust tulenev

võlgnevus AS DnB Nord Banka ees. Seega täitis K. Mürkhain oma lahusvara müügist saadud

rahalistest vahenditest OÜ Stanek (pankrotis) kohustuse ning põhjendamatu on kostjate

seisukoht, et OÜ-l Stanek (pankrotis) puudus kohustus hageja ees, mida võlatunnistuses

tunnistada. Siinjuures on õige maakohtu seisukoht, et võla tasumise kokkulepe (deklaratiivne

võlatunnistus) on kehtiv sõltumata sellest, et sellel puudub notariaalne vorm. Kostjad on jätnud

tähelepanuta, et võlatunnistuse vorminõue sõltub tunnistatud kohustuse esemest.

Võlatunnistuses tunnistatud intressinõudele ja intressi suurusele ei ole apellatsioonkaebuses

vastuväiteid esitatud.

9. Laenulepingud.

9.1. Hageja nõue 78 412,81 eurot põhineb 08.07.2008 kuni 04.08.2008 sõlmitud

laenulepingutel (I kd, tl 21-23), millede kohaselt andis K. Mürkhain OÜ-le Stanek (pankrotis)

laenu kokku 3 710 000 EEK. Ajavahemikus 10.07.2008 kuni 23.04.2008 on OÜ Stanek

(pankrotis) tagastanud hagejale laenu 2 777 000 EEK ning tagastamata on laen 933 000 EEK.

Lähtudes hageja nõudest on käesoleva vaidluse esemeks see, kas hagejal on nõudeõigus laenu

tagastamata osas koos intressiga summas 78 412,81 eurot.

9.2. Asja materjalidest nähtuvalt esitasid kostjad laenulepingute osas võltsituse vastuväite ning

kostjate taotlusel määras maakohus 08.09.2017 määrusega dokumendiekspertiisi. Ekspertide

arvamus kohaselt ei ole võimalik tuvastada, et laenulepingud oleks koostatud hiljem.

Sellest tulenevalt on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et vaidlusalused

laenulepingud on võltsitud, kuna on vormistatud ilmselgelt hiljem.

Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et laenuleping võib olla vormistatud ka

suulises vormis ning nende hilisem kirjalik vormistamine ei tähenda võltsitust.

Maakohus on õigesti märkinud, et kuna hageja on esitanud kirjalikult sõlmitud laenulepingud,

maksekorraldused laenu ülekandmise ja laenu osalise tagasimaksmise kohta, siis ei tõenda

laenulepingute võltsitust üksnes see, et laenulepinguid ei ole kajastatud OÜ Stanek (pankrotis)

2008. a majandusaasta aruandes. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et laenulepingute

aastaaruandes kajastamata jätmist ei saa ette heita hagejale, kes ei olnud OÜ Stanek (pankrotis)

juhatuse liige.

9.3. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on laenulepingute

võltsituse osas tõendamiskoormise valesti jaganud.

Riigikohus on mitmetes lahendites (näiteks lahendid nr 3-2-1-149-14; 3-2-1-124-14; 3-2-1-103-

16) asunud seisukohale, et tõendamiskoormise ümberpööramise eelduseks on asjaolud, et

tõendamist vajav asjaolu on teise poole kontrolli all, kes keeldub tõendamisele kaasa aitamast

ja vastuväidet esitaval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada.

Praeguses asjas ei ole kostjad toonud esile sellised erandlikke asjaolusid, millega saaks

põhjendada tõendamiskoormise ümberpööramist hageja kahjuks. Kehtivat laenusuhet on

hageja tõendanud kirjalike laenulepingutega ning maksekorraldustega laenu ülekandmise ja

laenu osalise tagasimaksmise kohta ning seetõttu ei saa väita, et hageja ei ole laenulepingutest

tulenevat võlga tõendanud. Vastupidine olukord oleks siis, kui hageja tugineks suulistele

laenulepingutele ning sularaha maksetele laenulepingu täitmise kohta. Kostjad ei ole ka

nimetanud, milliseid hageja kontrolli all olevaid tõendeid peaks hageja esitama. Hageja on

samuti tõendanud, et tal oli võimalik OÜ-le Stanek (pankrotis) laenu anda talle lahusvarasse

kuulunud XXX kinnistu müügist saadud raha arvelt. Paljasõnaline on apellatsioonkaebuses

esitatud väide, et hageja oleks pidanud tõendama, kust ta sai raha XXX kinnistul asuva elamu

ehitamiseks.

9.4. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostjad tagastamata laenukohustuse hagejale

täitnud, kuna hageja abikaasale on tehtud OÜ Stanek (pankrotis) arvelt väljamakseid

selgitusega „laenu tagatus“. Seejuures tuginevad kostjad pangatehingute ülevaatele (III kd, tl

34-38) ning abieluvaralepingu p-le 3.4 (II kd, tl 32).

Asja materjalidest nähtuvalt põhineb kostjate esitatud pangatehingute ülevaade OÜ Stanek

(pankrotis) ja Maanus Mürkhaina pangakontode väljavõtetel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hageja abikaasale OÜ Stanek (pankrotis)

arvelt tehtud väljamaksed ei tõenda OÜ Stanek (pankrotis) poolt kohustuse täitmist hagejale.

Vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama

paragrahvi lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

Kostjate esitatud pangatehingute ülevaatest nähtuvalt on OÜ Stanek (pankrotis) selgelt

määratlenud, millised ülekanded on ta teinud hagejale laenukohustuse täitmiseks. Seega on

maakohus õigesti leidnud, et hageja abikaasale tehtud maksed (ka selgitusega „laenu tagastus“)

ei tõenda kohustuse täitmist hagejale. Seejuures on maakohus õigesti rõhutanud, et hageja

abikaasa ja OÜ Stanek (pankrotis) vahel olid laenusuhted ning nende täitmiseks on OÜ Stanek

(pankrotis) teinud hageja abikaasale korduvalt makseid, muu hulgas ka enne hagejaga

laenulepingute sõlmimist. Ringkonnakohtu istungil kinnitas pankrotihaldur, et M. Mürkhaina

vastu ei ole nõudeid esitatud. Hageja ei ole nõustunud ega heaks kiitnud seda, et OÜ Stanek

(pankrotis) oleks täitnud laenulepingust tulenevat kohustust tema abikaasale (VÕS § 79 lg 1).

Samuti ei nähtu vaidlusalustest laenulepingutest, et kohustuse täitmisega kolmandale isikule

(näiteks laenuandja abikaasale) loetakse laenusaaja kohustus täidetuks.

Seega kostjate väide, et K. Mürkhaina ja M. Mürkhaina abieluvaralepingu p-s 3.4 sätestatu

kohaselt on OÜ Stanek (pankrotis) poolt hageja abikaasale tehtud väljamaksetega täidetud OÜ

Stanek (pankrotis) kohustus hagejale, ei ole õige. Abieluvaralepingu p 3.4 kohaselt on

abikaasade ühisvaraks M. Mürkhaina pangakontodel olevad rahalised vahendid ja M.

Mürkhhaina poolt pärast lepingu sõlmimist saadav tulu. Samas ei saa nimetatud

abieluvaralepingu sättest järeldada, et M. Mürkhaina pangakontodele OÜ-st Stanek (pankrotis)

laekunud ja ühisvaraks muutunud rahaliste vahenditega oleks täidetud OÜ Stanek (pankrotis)

laenukohustus hageja ees. Kostjate taoline seisukoht on vastuolus nii VÕS § 76 lg-tes 1 ja 3

ning § 79 lg-s 1 sätestatuga kui vaidlusaluste laenulepingutega.

10. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulude (õigusabikulude) suuruseks

ringkonnakohtus 3 tunni eest kokku 396 eurot (sh käibemaks).

Kostjad hageja menetluskulude suurusele vastuväidet ei esitanud.

Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud summas 396 eurot on põhjendatud ja vajalikud

ning igalt kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 132 eurot (1/3 396-st).

11. TsMS § 631 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese

astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele

kuuluvate

asjaolude

ja

tõendite

kohaselt

(käesoleva

seadustiku

§

652)

tuleks

apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus.

OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihaldur K. Miti 30.05.2018 esitatud tasaarvestusavaldus on

käsitletav protsessuaalse tasaarvestuse vastuväitena VÕS § 198 tähenduses.

Tasaarvestuse vastuväite esitamisel peab kohus sisuliselt kontrollima, kas tasaarvestaval poolel

on nõue, mida tasa arvestada, tasaarvestuse lubatavust, samuti teise poole vastuväiteid. Kuna

pankrotihaldur maakohtu menetluses tasaarvestuse vastuväidet ei esitanud, ei saanud ka

maakohus hinnata tasaarvestuseks kasutatud nõude põhjendatust. Seetõttu puudus pooltel ka

võimalus esitada apellatsioonimenetluses seisukohtu seonduvalt tasaarvestuse vastuväitega.

Tulenevalt TsMS § 631 lg-s 1 sätestatust ei ole võimalik esitada tasaarvestuse vastuväidet

esmakordselt apellatsioonimenetluses.

Pankrotihalduri poolt 30.05.2018 esitatud tasaarvestusavaldus tuleb jätta seetõttu rahuldamata.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et VÕS § 197 lg 1 kohaselt on võimalik tasaarvestada

samaliigilisi nõudeid. Praegusel juhul palus hageja tunnustada tema nõuet OÜ Stanek

(pankrotis) pankrotimenetluses ning tasaarvestusavaldusest nähtuvalt on kostjal väidetavalt

hageja vastu rahaline nõue. Seega ei ole tegemist samaliigiliste nõuetega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja