2-16-7411/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

8. juuni 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-7411

Tsiviilasi

V G hagi Tallinn, XXXXXXX korteriühistu (täiendav

nimi XXXXXXX korteriühistu) vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 20. veebruari 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

V G apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

18 002,32 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): V G (isikukood XXXXXXX)

Kostja (vastustaja): Tallinn, XXXXXXX korteriühistu

(registrikood 80063500, täiendav nimi XXXXXXX

korteriühistu), lepinguline esindaja Marge Rebane

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja 13. mai 2018 vastuväide kohtu tegevusele.

2. Harju Maakohtu 20. veebruari 2018 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga

asendada selle põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (9)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. V G (hageja) esitas 11. mail 2016 Harju maakohtule hagi Tallinn, XXXXXXX

korteriühistu (kostja, täiendav nimi XXXXXXX korteriühistu) vastu kahju 18 002,32 eurot

hüvitamise ja viivise väljamõistmise nõudes alates 4. aprillist 2016 kuni hageja nõude täieliku

rahuldamiseni.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 hageja sai 15. jaanuaril 2009 aadressil XXXXXXX asuva elamu (edaspidi „elamu“)

trepil peatrauma. Hageja lõi kell 14.00 pea vastu metallist tala, kukkus ja vigastas

paremat kätt. Tala oli paigaldanud kostja tellitud ehitustöö teostaja;

 üks õnnetuse tunnistajatest kutsus takso, mis toimetas hageja haiglasse. Haiglasse

pöördumist kinnitab AS Ida-Tallinna Keskhaigla patsiendikaart nr XXXXXXX

(edaspidi „patsiendikaart“);

 hageja süüdistab õnnetuses kostjat, sest kostja ehitustöid teostati kostja tellimusel, kuid

ei märgistatud ehitustööde kohta ja ehitusel puudusid ehituspiirded. Seega rikkus kostja

ehitamist reguleerivatest õigusnormidest tulenevat kohtustust, hoida ehitis ja selle

asukoha maaüksus ehitamise ajal korras ja ohutuna ümbruskonnale;

 õnnetuse tagajärjel sai hageja raskeid tervisekahjustusi;

 XXXXXXX (edaspidi „perearstikeskus“) 14. märtsi 2016 väljavõte/ saatekirja

nr XXXXXX (edaspidi „tervisekaardi väljavõte“) kohaselt on hagejal järgmised

diagnoosid:

traumajärgne

ajukahjustuse

sündroom,

spastiline

hemipleegia,

täpsustamata lülisamba osteokondroos ja radiculopaatia;

 tervisekaardi väljavõtte kohaselt on hagejale tervisliku seisundi tõttu näidistatud

regulaarne sanatoorne ravi, soovitatavalt soojemates kliimatingimustes;

 õnnetuse tagajärjel on hagejal 100%-line töövõimekaotus. Hagejale on määratud

töövõimetuspension alates 16. oktoobrist 2011;

 õnnetuse tagajärjel on hagejal tekkinud raske puue; hageja vajab osalist kõrvalabi

hügieenitoimingutes ja riietumisel, väljas liikumisel, toidu toomisel ja valmistamisel,

majapidamistoimingutes ning asjaajamistel;

 hageja kahju seisneb regulaarse sanatoorse ravi kuludes 15. maist 2014 kuni

24. märtsini 2016 summas 8 502, 32 eurot ja prognoositavas samasisulises kulus

aprillist 2016 kuni 31. oktoobrini 2017 summas 9 500 eurot, st 19 kuu eest igas kuus

500 eurot. Neid kulutusi Haigekassa ei hüvita;

 põhjuslik seos kostjale etteheidetava tegevuse ja hageja kahju vahel seisneb selles, et

kui kostja ei oleks rikkunud ehitamist reguleerivatest õigusnormidest tulenevat

kohtustust, langeks ka ära negatiivne tagajärg;

 kuna hageja ei saa iseseisvalt läbida sanatoorset ravi seoses hoolduse seadmise ja

hooldaja määramisega, siis hageja kulutused sanatoorseks raviks sisaldavad ka hagejaga

reisidel kaasas oleva isiku kulutusi.

3 (9)

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 kostja ei vastuta talle ette heidetava rikkumise eest, kuna ta pole elamu omanik. Elamu

korteriomandid kuuluvad ühistu liikmetele, seega on kohaseks kostjaks kõik

korteriomanikud, sh hageja ise;

 2008. aasta teises pooles teostas OÜ EuroRespect kostja tellimisel elamu trepikoja esise

varikatuse ehitus- ja paigaldustöid. Ehitustööd valmisid lõplikult ja anti kostjale üle

29. detsembril 2008. Ehitustööde üleandmisel koostati poolte vahel kirjalik akt. Hageja

väidetavaks peatrauma tekkimise ajaks olid ehitustööd juba lõppenud ja üle antud;

 hageja väidab, et ta lõi pea ära kell 14.00 ja õnnetuse tunnistaja kutsus takso ja toimetas

hageja haiglasse. Patsiendikaardilt nähtub, et hageja on saabunud haiglasse 16.43, so 2 t

ja 43 min peale õnnetuse toimumist. Seega on hageja väited ebausutavad, kuna vahemaa

elamust haiglaini läbimine autoga võtab aega 10 minutit;

 patsiendikaardilt nähtub, et hageja seisund on olnud rahuldav, uuringutega tuvastati, et

„pea piirkonnas väliseid vigastusi ei ole, neuroloogilise koldeleiuta“, raviks on

määratud vaid „külm side, rahulik režiim, vajadusel perearstile“ ja hageja suunati koju

kell 16.57, st 14 minutit pärast haiglasse saabumist. On ilmselge, et hagejal ei olnud

tõsist peatraumat ning hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et ta oleks õnnetusega

seoses uuesti haiglasse või perearsti poole pöördunud;

 tervisekaardi väljavõte on seostamata hageja viidatud õnnetusega. Haiglas

15. jaanuaril 2009 hagejal neuroloogilisi leide ei tuvastatud. Sellest seitse aastat

hilisema tervisekaardiga soovib hageja viidata peatraumale kui ajukahjustusele ja

raskele tervisekahjustusele, kuid kahe sündmuse ja tõendi omavaheline seos puudub.

Hagejal võis seitsme aasta jooksul juhtuda mistahes sündmusi/õnnetusi, mis on aluseks

asjaolule, et tal on olnud trauma, mille järel on tekkinud hagejal ajukahjustus;

 selgusetu on, kas soovituslik sanatoorne ravi soojemates kliimatingimustes on hagejale

näidustatud seoses ajutrauma või lülisambaga. Arusaamatu on, millist sanatoorset ravi

teostatakse ajule ja kuidas saaks seal omada tähtsust soe või külm kliima. Sanatoorne

ravi seoses lülisambaga võiks olla palju tõenäolisem. Lisaks ei nähtu viidatud

dokumendist arsti otsene ettekirjutus, st mitu sanatoorse ravi protseduuri, millise

kestusega, millise ajavahemiku järel jne oleks üldse hagejale ettenähtud ja mõistlik. On

mõeldamatu, et hageja võiks nimetatud tervisekaardi väljavõtte alusel järjepidevalt või

suisa igakuiselt võtta ette pikamaareise. Seega hageja raske tervisekahjustuse seos

kostjale etteheidetava teoga on tõendamata;

 samuti on tõendamata, millise õnnetuse tagajärjel on hagejale määratud väidetav 100 %

töövõimetus;

 hageja soovib, et kostja hüvitaks temale ka reisidel kaasas olnud isiku kulud. Samas

hageja esitatud reisikulude dokumentidest nähtuvalt ei ole hageja kaasanud ühelgi korral

talle määratud hooldajat, vaid on reisinud erinevate meestega, kelle seos hageja

hooldusvajadusega on selgusetu ja tõendamata;

 hageja kahju on tõendamata. Hageja on esitanud kohtule tõenditeks hageja ja tema

kaaslaste pakettreiside broneeringud, kuid ükski neist ei tõenda hageja väidetavaid

kulusid regulaarsele sanatoorsele ravile;

 kostja palub kohtul tuvastada, millal on hageja saanud teada ajukahjustusest. Juhul kui

hagi on esitatud hilinemisega alates hageja väidetavast ajukahjustusest teadasaamisest,

siis on hageja hagi aegunud.

4 (9)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis 20. veebruari 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, aga neid rahaliselt kindlaks ei määranud.

3.1. Maakohus tuvastas, et

 perearstikeskuse tervisekaardi väljavõtte kohaselt on hagejal diagnoositud järgimised

haigused: traumajärgne ajukahjustuse sündroom, spastiline hemipleegia, täpsustamata

lülisamba osteokondroos ja radiculopaatia;

 tervisekaardi väljavõtte kohaselt on hagejale tervisliku seisundi tõttu näidustatud

regulaarne sanatoorne ravi, soovitatavalt soojemates kliimatingimustes;

 Sotsiaalkindlustusameti 17. märtsi 2016 kirja kohaselt on hagejale määratud

töövõimetuspension alates 16. oktoobrist 2011;

 Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti 24. novembri 2014 otsusega otsustati jätkata

hooldust hagejale ja määrata hageja hooldajaks kuni 31. oktoobrini 2017 V R;

 elamus on moodustatud korteriühistu (kostja).

3.2. Korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg 1 ja 2 mõistes on korteriühistu loodud korteriomandite

eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühiseks majandamiseks ja korteriühistu

liikmete ühiste huvide esindamiseks. Vaidlust pole, et kostja ja OÜ EuroRespact vahel oli

sõlmitud elamu trepikoja esise varikatuse ehitus-ja paigaldustööde leping. Seega on hagi

esitatud õige kostja vastu ning hageja ei pidanud esitama hagi kõigi korteriomanike vastu.

Kostja ei vastuta deliktiõiguslikul alusel, sest korteriühistu liikme ja korteriühistu vahel on

lepinguline (käsundilaadne) suhe. Seega lähtus maakohus kostja vastutuse analüüsimisel

võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 115 lg 1.

3.3. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja nõue on aegunud. Hagiavalduse kohaselt sai hageja

15. jaanuaril 2009 elumaja trepikojas kukkumise tulemusena peatrauma. Kuna hageja on ise

kostja liige, siis pidi ta olema teadlik 15. septembril 2009, et kostja tellimusel teostatakse

elamus ehitustöid, st ka kahju eest vastutavast isikust. Hageja pidi kahjust teada saama hiljemalt

16. oktoobril 2011, kui talle määrati töövõimetuspension ning sellest ajast hakkas aeguma

hageja nõue kostja vastu. Hagejal tulnuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1

järgi varalise kahju hüvitamise nõue esitada hiljemalt 16. oktoobril 2014. Hagi on kohtule

esitatud 11. mail 2016, järelikult pärast aegumistähtaja lõppu.

3.4. Alternatiivselt põhjendas maakohus, et hagi tuleks jätta rahuldamata ka tõendamatuse

tõttu. Hageja ei tõendanud, et talle tekkis seoses 15. jaanuari 2009 õnnetusega tervisekahjustus

ja nimetatud tervisekahjustusega seoses on talle tekkinud varaline kahju.

Patsiendikaarist ei nähtu, et hagejal oleks diagnoositud tõsine peatrauma või raske

tervisekahjustus. Hagejale tehtud uuringutega on tuvastatud, et pea piirkonnas väliseid vigastusi

ei ole, neuroloogilise leiuta ning raviks on määratud külm side, rahulik režiim, vajadusel

perearstile ja hageja on suunatud koju. Tervisekaardi väljavõte väljastati seitse aastat pärast

õnnetusjuhtumit. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit 15. jaanuarist 2009 kuni 14. märtsini 2016

arstide poole pöördumise ja uuringute kohta. Hageja ei esitanud ka tõendit selle kohta, kes ja

millal diagnoosis hagejal traumajärgse ajukahjustuse sündroomi. See sündroom võib olla

põhjustatud mõne varasema või pärast 15. jaanuari 2009 aset leidnud õnnetusjuhtumi tagajärjel.

Hageja väide seoses tema 100% töövõimekaotuse ja selle seos hageja väidetava

õnnetusjuhtumiga on samuti tõendamata. Hageja ei esitanud tõendit selle kohta, millise

tervisekahjustuse tõttu on hagejale üldse määratud 100% töövõimekaotus.

5 (9)

Hageja ei toonud esile, milliseid kulutusi vajab hageja tervisekahjustuse ravi, mida Haigekassa

ei hüvita. Perearstikeskuse saatekirja kohaselt on hagejal diagnoositud neli haigust, kuid pole

võimalik tuvastada, millise neist raviks on soovituslik regulaarne sanatoorne ravi soojemas

kliimas. Samuti ei ole hageja näidanud, milliseid raviprotseduure ta sanatoorse ravi käigus

vajab. Kohtule esitatud erinevate reisibüroode arvetest ja maksekorraldustest ei nähtu, kas ja

milliseid raviprotseduure hagejale seoses väidetava tervisekahjustuse tekkimisega teostati.

Hagejale hooldaja määramise otsusest ei nähtu, kas hooldaja määrati tulenevalt traumajärgsest

ajukahjustusest või lülisamba osteokondroosist ehk kas hageja hooldusvajadus on seoses

väidetava peatraumaga, mille tekkimist hageja kostjale ette heidab. Reisibüroo arvetest ei

nähtu, et hageja oleks käinud reisidel koos määratud hooldajaga. Seega puudub reisidel seos

hageja hooldusvajadusega.

Hageja jätkuva sanatoorse ravi vajadus üks kord kuus hinnaga 500 eurot 2016. aasta aprillist

kuni 31. oktoobrini 2017 on samuti tõendamata.

3.5. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, siis jäid menetluskulud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja hagi

rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja panna

kostja kanda.

Hageja taotles kohtuarstliku ekspertiisi määramist, vastava taotluse jättis ringkonnakohus

4. mai 2018 määrusega rahuldamata. Seepeale esitas hageja vastuväite kohtu tegevusele.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks on maakohus ebaõigesti kohaldanud aegumise sätteid.

Maakohus leidis ebaõigesti, et nõue on aegunud. Tervisekahjust tuleneva nõude aegumisele

kohaldub TsÜS § 153 lg 1, mille kohaselt tervisekahjust tuleneva nõude aegumistähtaeg algab

ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada

saama. Kuivõrd käesoleval juhul sai hageja varalise kahju tekkimisest teada 5. mail 2014, ajal

mil hagejale seoses tervise halvenemisega oli arstide poolt näidustatud regulaarne sanatoorne

ravi soojemates kliimatingimustes, siis tulnuks hagejal TsÜS § 153 lg 1 järgi varalise kahju

hüvitamise nõue esitada hiljemalt 5. mail 2017. Hagi esitati 11. juunil 2016, seega ei ole nõue

aegunud.

4.2. Teiseks hindas maakohus ebaõigesti asjas esitatud hageja tõendeid.

Eelkõige on ebaõige hinnang haigusloo väljavõttele (ekslikult kaebuses viidatud kui hageja

13. aprilli 2017 menetlusdokumendi lisa nr 1, tegelikult esitatud 3. aprillil 2017), mis tõendab,

et hageja terviseprobleemid, mis on kirjas tervisekaardi väljavõttel, on seotud 15. jaanuari 2009

õnnetusega. Sellest nähtub ka, et sanatoorne ravi soojemates maades on ette nähtud just seoses

õnnetusega, kuna kõik hageja terviseprobleemid on seotud ainult 15 .jaanuaril 2009 saadud

peatraumaga. Seega on hageja kukkumine 15. jaanuaril 2009 ja hageja terviseprobleemid

omavahel põhjuslikus seoses ning 5. mail 2014 soovitud sanatoorne ravi on seotud toimunud

õnnetusega.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

jätta muutmata, aga ringkonnakohus asendab maakohtu põhjendused käesoleva otsuse

põhjendustega.

6 (9)

7. TsMS § 442 lg 5 esimene lause sätestab mh, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus

poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata hageja 13. mai 2018

vastuväide kohtu tegevusele seoses ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmisega. Kostja vastuväite

kohta seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohus jätab hageja vastuväite rahuldamata, sest leiab

jätkuvalt, et hageja ekspertiisitaotlus ei olnud põhjendatud.

8. Maakohus kvalifitseeris poolte õigussuhte lepinguliseks suhteks korteriomaniku ja korteri-

ühistu vahel. Seejärel leidis kohus esiteks, et hageja nõue on aegunud, ja teiseks, et puudub

nõude rahuldamiseks vajalik põhjuslik seos kostja käitumise ja hagetava kahju vahel.

Ringkonnakohtu hinnangul käsitles maakohus poolte õigussuhte kvalifikatsiooni liiga kitsalt.

Põhjusliku seose kontrollimisel ei sidunud maakohus tuvastatud asjaolusid õigusnormidega.

Seetõttu ei ole maakohtu otsus piisavalt põhjendatud. Ringkonnakohus saab need rikkumised

kõrvaldada, asendades maakohtu otsuse põhjendused järgnevaga.

9. Hageja esitas kahju hüvitamise nõude. Kahju põhjustanud sündmusena nimetas hageja

15. jaanuari 2009 õnnetust, mille käigus hageja sai pea- ja käetrauma, sest elamu ehitustööde

tellijana ei järginud kostja piisavat hoolt. Kostja tellitud ehitustöö teostajad paigaldasid

trepikotta ebapiisavalt märgistatud tala, mille vastu hageja lõi pea ära ja kukkus. Kahju koosneb

kantud regulaarse sanatoorse ravi ja sellega seonduvatest sõidukuludest perioodil 15. mai 2014

– 24. märts 2016 osasummas 8 502,32 eurot ja prognoositavas samasisulises kulus

aprillist 2016 kuni 31. oktoobrini 2017, st 19 kuu eest igas kuus 500 eurot – kokku osasumma

9 500 eurot. Põhjuslik seos kostjale ette heidetava käitumise ja hageja kahju vahel seisneb

hageja väitel selles, et kui kostja ei oleks rikkunud ehitamist reguleerivatest õigusnormidest

tulenevat kohtustust ehitamisel ohutuse tagamiseks, langeks ära ka negatiivne tagajärg.

10. Vaidlustamata asjaoludel on kostja korteriühistu ja hageja selle liige. Maakohus tuvastas

tunnistajate ütluste (II kd tl 7–8), fotode (I kd tl 45) ja patsiendikaardi (I kd tl 15–16) põhjal

õigesti, et 15. jaanuaril 2009 toimusid elamus ehitustööd, mille käigus olid paigaldatud

trepikojas metallist tala, mis ei olnud märgistatud ja mille vastu lõi hageja oma pea ära.

10.1. Neil asjaoludel võib kostja hagetava kahju eest vastutada kas lepingulisel alusel (lähtudes

sellest, et korteriühistu ja liikme vahel on teatav lepingulaadne õigussuhe, vt sellise võimaluse

kohta Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-17, p 11 esimene lõik) või ka

deliktilisel alusel. Nõude alusnorm lepingulise vastutuse korral on VÕS § 115 lg 1, delikti

puhul VÕS § 1043 koostoimes § 1045 lg 1 p-ga 2.

10.2. Üldjuhul ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda

deliktiõiguse sätete alusel. Siiski vastutab kahju tekitaja lepingulise kohustuse rikkumise

tulemusena isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral VÕS § 1044 lg 3 järgi

ka deliktiõiguse sätete järgi. Seega vastutab isik kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise

korral eelkõige lepingu alusel, kuid see ei välista nõuet tema vastu deliktilisel alusel.

10.3. Kuigi hageja ei nõudnud kahju hüvitamist otseselt lepingu rikkumisele tuginedes, vaid

palus hüvitada kahju, tuginedes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätetele, tuleb kohtul

deliktilise nõude kõrval selgitada, kas hageja soovib kahju hüvitamist mh lepingu alusel, et

vältida olukorda, kus hageja deliktilise nõude rahuldamata jätmise korral peaks hageja

pöörduma uuesti lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega kohtusse. Riigikohus

on korduvalt juhtinud tähelepanu, et hüvitisenõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete

kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne sõltumata poolte

väidetest. Juhul, kui sama elulise juhtumi korral saab materiaalõiguse järgi esitada sama nõuet

erinevatel õiguslikel alustel, ilma et üks nõue välistaks teise, peab kohus selgitamiskohustusest

tulenevalt mh välja selgitama, kas hageja soovib nõude rahuldamist üksnes deliktiõiguse alusel

või soovib ta tugineda ka lepingu rikkumisele ning kuidas ta viimati nimetatud juhul

nõudealused järjestab (vt 10. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 14, ja selles viidatud

10. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 16–17).

7 (9)

10.4. Kaebuses ei vaidlustanud hageja maakohtu käsitlust nõudest lepingulisel alusel, samas ei

ole ta loobunud nõudest deliktilisel alusel. Niisiis tuleb kohtuasja lahendamisel lähtuda sellest,

et hageja soovib esmalt hagi lahendamist deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, aga kui

selline nõue ei ole edukas, siis lepingul põhineva nõudena. Üksnes juhul, kui hageja avaldab,

et ta ühel neist nõude lahendamist ei soovi, siis ei pea vastavat alust käsitlema (Riigikohtu

10. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 17). Sellist avaldust hageja ei teinud.

11. Deliktilisel vastutusel ja lepingul rajanevate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad (vt

nt Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24 teine lõik).

11.1. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse

kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja

kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud

õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (vt nt

Riigikohtu 12. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 14 teine lõik).

11.2. Kui kannatanu nõuab tervisekahjustuse põhjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja

kahju tekitajal lasus kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud,

et hoida ära tervisekahjustuse tekkimine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada,

et kahju tekitaja jättis käibekohustuse täitmata ja vastutab kannatanule sellega põhjustatud

kahju eest, st saab eeldada, et tema tegevusetus oli VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane ja

väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 10. aprilli 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10).

Vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitaja tõendama kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud

õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse

(välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka VÕS § 1050 lg-s 2

ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist

(Riigikohtu 10. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26 esimene lõik).

11.3. Kui kostja on rikkunud oma lepingulisi kohustusi, sh kaitsekohustusi, saab hageja nõuda

VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise

nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115

lg 1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine

ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav, kas hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1,

§ 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127

lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3), ning kas rikkumise

ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (vt nt Riigikohtu 15. detsembri 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 12).

11.4. Kokkuvõtvalt tuleb nii lepingu kui ka delikti alusel vastutuseks kindlaks teha kahju ning

VÕS § 127 lg 4 järgi lisaks põhjuslik seos teo ja kahju vahel (Riigikohtu 26. septembri 2006

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Kahju hüvitamise ulatuse määramisel tuleb arvestada

rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), lepingu rikkumise puhul aga ka

ettenähtavusega (VÕS § 127 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 26. septembri 2006 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-53-06, p 13; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 25 teine lõik).

11.5. Kuna põhjusliku seose tuvastamine on hageja nõude rahuldamise eeldus nii lepingulisel

kui ka deliktilisel alusel, siis on otstarbekas alustada kontrolli just sellest. Kui seos kahju ja

kostja käitumise vahel puudub, siis ei saa hagi rahuldada kummalgi alusel.

12. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

tagajärg (põhjuslik seos).

8 (9)

12.1. Esmalt on kohane märkida, et põhjusliku seose esinemise tõendamine on hageja ülesanne

nii deliktilise kui ka lepingulise nõudealuse puhul. Maakohus selgitas seda hagejale

17. veebruari 2017 istungil ja andis 11. jaanuari 2018 istungil võimaluse täiendavate tõendite

esitamiseks. Selles osas ei rikkunud maakohus menetlusõigust. Järelikult tuli hagejal juba

maakohtus tõendada, et tema sanatoorse ravi vajadus 2014. aasta maist kuni 2017. aasta

oktoobrini oli tingitud sellest, et kostja rikkus 2009. aasta jaanuaris kohustust hoida ehitis ja

selle asukoha maaüksus ehitamise ajal korras ja ohutuna ümbruskonnale.

12.2. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille

järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese

sündmuseta poleks hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise

meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik

tagajärg oleks ilma selleta saabunud (Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

65-16, p 23, samuti vt selles viidatud 26. septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11;

6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 19).

12.3. Käesolevas asjas tuleb hinnata, kas hagejal oleks sanatoorse ravi vajadus tekkinud ka ilma

15. jaanuari 2009 õnnetuseta. Hageja käsitlus põhjuslikust seosest on olnud liiga üldistav, sest

mitte igasugune negatiivne tagajärg ei õigusta veel praegu lahendatavat kahju hüvitamise nõuet.

Eelmises p-s 12.2 kirjeldatud seos peab esinema kahju põhjustanud sündmuse ja hagi alusena

kirjeldatud tagajärje vahel. Seega pidi hageja tooma esile ja tõendama, et tema regulaarse ravi

vajadus alates 15. maist 2014 tekkis just 15. jaanuari 2009 õnnetuse tagajärjena, st kui

nimetatud õnnetust poleks toimunud, siis puuduks ka regulaarse ravi vajadus.

12.4. Maakohus tuvastas patsiendikaari põhjal õigesti, et 15. jaanuaril 2009 kell 16.43 saabus

hageja erakorralise meditsiini osakonda. Anamneesi kohaselt lõi patsient samal päeval

kell 14.00 pea vastu tellingut ja vigastas paremat kätt ning tal esines marrastusi. Hageja suhtes

viidi läbi esmane kontroll ja tuvastati järgmist: silmade avamine pentaane, hingamine normis,

kõht normis, süda regulaarne, kopsud puhtad, sõnaline kontakt normis, motoorne vastus

korraldusele, pupillid normis, nahk normis. Hagejal diagnoositi pea muude osade pindmine

vigastus, löök vastu muid esemeid või nendega, randme ja käe muude osade kontusioon (löögi

või kokkupõrke järel tekkinud vigastus, mille korral nahk on terve, kuid näha võib olla kudede

verejooksust tekkinud verejooks naha alla (hematoom)). Lisaks märgiti, et pea piirkonnas

väliseid vigastusi ei ole, patsient oli neuroloogilise leiuta ning raviks määrati külm side, rahulik

režiim, vajadusel perearsti visiit ja hageja suunati koju kell 16.57 (I kd tl 15–16).

12.5. Eelnevast tuleneb, et kui 15. jaanuari 2009 õnnetust ei oleks toimunud, siis poleks hagejal

samal pärastlõunal olnud pea pindmist vigastust ega randme ja käe muude osade kontusiooni.

Seega oleks hagetav kahju ja 15. jaanuari 2009 sündmus omavahel põhjuslikus seoses, kui

hageja oleks esile toonud ja tõendanud, et just pea pindmine vigastus ja käe kontusioon vajavad

regulaarset sanatoorset ravi alates 2014. aasta maist või tingisid need vigastused edaspidi

sellised muudatused hageja tervislikus seisukorras, mis põhjustavad ravivajaduse. Kumbagi ei

ole hageja esile toonud ega tõendanud. Maakohus järeldas tervisekaardi väljavõttest, mille

kohaselt on hagejal diagnoositud traumajärgne ajukahjustuse sündroom, spastiline hemipleegia,

täpsustamata lülisamba osteokondroos, radiculopaatia ja hageja tervisliku seisundi tõttu on

näidustatud regulaarne sanatoorne ravi, soovitatavalt soojemates kliimatingimustes (I kd tl 17),

niisiis õigesti, et need diagnoosid ei seondu 15. jaanuari 2009 sündmusega.

12.6. Ringkonnakohus ei nõustu hageja arusaamaga nagu tõendaks väljavõte hageja

haigusloost 9. ja 15. märtsi 2017 kohta (I kd tl 108–109), et terviseprobleemid, mis on kirjas

tervisekaardi väljavõttel, on seotud 15. jaanuari 2009 õnnetusega. Haigusloo väljavõttel

kajastatud anamnees viitab küll 2009. aasta peatraumale, aga see tõendab üksnes hageja enda

kaebuse sisu arstile. Raviteenuse osutamise käigu ega selle raames väljavõttes märgitu järgi ei

ole võimalik tuvastada hageja soovitud seost väljavõtetel loetletud mitmete diagnooside ja

15. jaanuari 2009 õnnetuse vahel.

9 (9)

12.7. Samuti ei ole hageja tõendanud, millest on tingitud tema töövõime kaotus, eelkõige, et

sellel oleks seos 15. jaanuari 2009 õnnetusega. Sotsiaalkindlustusameti 17. märtsi 2016 kirja

nr G.SP-9/6187 kohaselt on hagejale määratud töövõimetuspension alates 16. oktoobrist 2011

(I kd tl 19). Lisaks nähtub Tallinna Halduskohtu 19. juuni 2007 otsusest, et varem määrati

hagejale töövõimetuspension alates 6. juunist 2006 (I kd tl 176–180). Kummalgi juhul ega ka

pensionitunnistusest (I kd tl 18, 92–94) ei saa teha järeldust, et töövõimetus seonduks

15. jaanuari 2009 vahejuhtumiga, aga 2006. aasta pensioni puhul on see ka loogiliselt võimatu.

12.8. Vaidlust ei ole põhimõtteliselt selles, et hageja on hooldust vajav isik ja talle on määratud

hooldaja vähemalt alates 29. septembrist 2009 ja hooldust on regulaarselt jätkatud (I kd tl 20–

21, 95, 170–172). Neist dokumentidest ei ole võimalik teha järeldust, et hageja hooldusvajaduse

tingisid 15. jaanuari 2009 vigastused.

12.9. Kokkuvõtvalt ei ole võimalik tuvastada põhjuslikku seost hagetava kahju ja kostjale ette

heidetava sündmuse vahel. Sellisel juhul ei saa hageja põhinõuet rahuldada tulenevalt

lepingusarnasest võlasuhtest ega delitkist (vt eespool p 11.5). Järelikult jääb hagi põhinõudes

rahuldamata. Kahju suurust ei ole selleks vaja tuvastada, mistõttu kohus jätab TsMS § 238 lg 5

alusel arvestamata sellekohased tõendid (I kd tl 22–44, 96–131).

13. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu puudub hagejal ka alus nõuda kostjalt viivist.

14. Aeguda saab üksnes tegelik nõue (vrd Riigikohtu 22. märtsi 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-178-10, p 38 teine lõik). Kuna sarnaselt maakohtuga ringkonnakohus ei tuvasta põhjuslikku

seost kostja käitumise ja hagetava kahju vahel, siis ei ole vaja enam käsitleda kostja aegumise

vastuväidet. Seetõttu pole vaja ka vastata hageja kaebuse esimesele väitele.

15. Nagu nähtub otsuse põhjendava osa p-dest 10–12, ei anna ka kaebuse teine väide alust

asuda maakohtu otsusest erinevale seisukohale. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

16. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab hageja TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud

ringkonnakohtus. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kulud määrab rahaliselt kindlaks

maakohus pärast otsuse jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm