2-17-7582/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

8. juuni 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-7582

Tsiviilasi

XX hagi Tallinn, Pae tn 68 korteriühistu (täiendav

nimi Pae 68/78 Korteriühistu) vastu kohustuse

puudumise tuvastamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 12. märtsi 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

336 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Artjom Morozov

Kostja (vastustaja): Tallinn, Pae tn 68 korteriühistu

(registrikood 80023570, täiendav nimi Pae 68/78

Korteriühistu), lepinguline esindaja Paul Puustusmaa

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja 24. mai 2018 taotlus täiendava dokumentaalse tõendi

vastuvõtmiseks ja mitte menetleda hageja 31. mai 2018 taotlust.

2. Harju Maakohtu 12. märtsi 2018 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi

rahuldada.

3. Tuvastada, et hagejal XX-l puudub kohustus hüvitada kostjale Tallinn, Pae tn 68

korteriühistule kahju summas 336 eurot.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

2 (7)

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 15. mail 2017 Harju maakohtule hagi Tallinn, Pae tn 68 korteriühistu

(täiendav nimi Pae 68/78 Korteriühistu, kostja) vastu tuvastusnõudes. Hageja palus kohtul

tuvastada hageja kohustuse puudumine hüvitada kostjale kahju 336 eurot.

Hageja väitel:

-

sõlmis ta 3. jaanuaril 2017 korteriomandi aadressil Pae 68-41 Tallinnas (edaspidi

„korter“) omanikuna üürilepingu, andes korteri üürniku kasutusse;

-

kostja territooriumil aiaga piiritletud parklas sai 13. veebruaril 2017 üürniku sõiduauto

Honda (reg.nr XXXXXX, edaspidi „auto“) kahjustada parkla värava avamise tõttu;

-

kostja esitas 16. märtsil 2017 hagejale arve, milles maksmiseks olevate teenuste

nimekirjast nähtub värava remont 336 eurot;

-

kostja tegi parkla ümberplaneerimise, asfalteerimise ja aiaga piiritlemise töid

2016. aasta lõpus. Kuivõrd ehitustööde teostamiseks, sh värava paigaldamiseks ei

olnud kõigi korteriomanike konsensust, on värav paigaldatud ebaseaduslikult, mistõttu

kostjal puudub õiguslik alus nõuda väravale tekitatud kahju hüvitamist;

-

kostja ei käitunud parkimiskohtade rajamisel heaperemehelikult ega näinud ette

abinõusid võimaliku kahju ärahoidmiseks. Kostjal oli kohustus paigaldada liiklus-

korraldusvahendid, tagamaks, et parkimiskord oleks arusaadav kõigile juhtidele.

Üürnik parkis auto parkimiseks mõeldud kohas, mis oli märgistatud joontega.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

üürniku auto tekitas kostja hallatava parkla väravale kahju. Automaatselt avaneva

värava mootor põles läbi seetõttu, et auto pargiti nii, et värav ei saanud avaneda;

-

kostja põhikirja p 4.2 alapunkti l kohaselt peab ühistu liige hoiduma tegevusest, mis

võiks tekitada kahju ühistule või tema liikmete. Korteriomanik on kohustatud järgima,

et tema korteri üürnik hoiduks tegevusest, mis võib tekitada kahju ühistule või tema

liikmetele. Kostja poolt valitsetavas majas on alati toimitud selliselt, et kui

korteriomanik tekitab kaasomandile väiksemaid kahjusid, siis nende hüvitamist

taotletakse lihtsustatud korras – tuvastatud kahjusumma lisatakse jooksvale kuuarvele;

-

ühistule esitati värava remondi eest arve summas 436,80 eurot. Selle alusel lisati ühistu

raamatupidamises nõue korteriomaniku (hageja) kuuarvele. Arvele sattunud viga

(436 euro asemel märgiti 336 eurot) märgati alles hiljem, kuid juhatus otsustas seda

mitte muuta, kui hageja nõude tasub.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis 12. märtsi 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetlus-

kulud jättis maakohus hageja kanda ja määras kindlaks kostjale hüvitatava summa.

3.1. Maakohus tuvastas, et:

-

hageja on korteri omanik ning kostja liige;

-

hageja sõlmis 3. jaanuaril 2017 üürilepingu, mille järgi andis korteri üürniku kasutusse;

3 (7)

-

hageja üürnik parkis 13. veebruaril 2017 auto kostja hallatavasse parklasse selliselt, et

auto parkimise tõttu oli takistatud parkla automaatselt avaneva värava avanemine.

Seetõttu tekkis värava mootoril ülekoormus seoses mootori survega püüda avada ja

liigutada väravat, mida takistas üürniku auto, mistõttu põles värava mootori läbi;

-

üürniku auto parkimisega tekkis kostjal seoses värava mootorisüsteemi taastamisega

kahju 436,80 eurot, millest 336 euro hüvitamist on kostja nõudnud hagejalt.

3.2. Maakohus lähtus asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1043, § 1045 lg 1 p-st 5

ja § 1050 lg-st 1.

Hageja ei tõendanud, et auto parkija oleks järginud vähemalt käibes vajalikku hoolt ja

veendunud, et pargitud auto ei takista parkla värava avanemist. Tagurdades auto praktiliselt

vastu piirdeaeda ja jättes auto parklasse, pidi juht autost välja tulles veenduma, kas see on

pargitud ohutult ja sellega ei tekitata kahju. Auto parkija pidi jälgima, kuidas ja kuhu avaneb

parklavärav, et veenduda, et autot ei pargitaks aiale sedavõrd lähedale, mis takistab värava

liikumist väravasiinil. Seega ei ole tõendatud, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest.

Hageja ei tõendanud, et kostjal oli kohustus panna piirdeaiale silt või teave või andurid, et

hoiatada parkijat väravasiinil liikuvast parklaväravast. Samuti ei saanud kostjalt mõistlikult

oodata, et selline teavitus on vajalik, et hoida ära kostjale tekkinud kahju või vähendanud seda.

Maakohtu arvates ei ole mõistlik arvata, et sõiduki parkimisel äärmisele piirile, veendumata ise

selle ohutuse, peaks olema eraldi hoiatus, millega oleks saanud kostja poolt ära hoida sellisel

viisil hagejapoolne parkimine ja tekkinud kahju.

Vaidluse lahendamisel pole tähtsust, kas parkla rajamiseks oli olemas kõigi korteriomanike

nõusolek. Samuti ei ole oluline, et üürniku auto sai ka kahjustusi.

3.3. Maakohus tugines kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud korteriomandi seaduse (KOS)

§ 11 lg 1 p-dele 1 ja 2 ning lg-le 2, mille põhjal leidis, et hageja vastutab üürniku tekitatud kahju

eest. Kui hageja poleks võimaldanud üürnikul kasutada parklat, siis poleks üürnik saanud

kostjale tekitada kahju. Korteriomanikuna peab kostja üürilepingut sõlmides arvestama

riskidega, mis võivad tuleneda ka üürnike rikkumistest, ega saa korterit üürile andes vabaneda

korteriomaniku kohustuste täitmisest.

3.4. Hageja ei tõendanud, et tal puudub kohustus hüvitada kostjale kahju 336 eurot. VÕS

§ 101 lg 1, § 127 lg 4 ja § 132 lg 3 alusel tuleb hagejal kostjale kahju hüvitada, mistõttu ei kuulu

hagi rahuldamisele.

3.5. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel ning määras, et hagejal tuleb tasuda kostjale menetluskulude katteks 535 eurot, samuti

sellelt summalt viivist.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus rikkus tõendite hindamise ja poolte väidetele ning vastuväidetele vastamise

nõudeid. Hageja esitatud tõendid ja seisukohad jäid arvestamata;

-

maakohus jaotas valesti tõendamiskoormise. Kuigi üldjuhul peaks hageja tõendama, et

tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise koormise panna

üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on

piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta

põhistab (TsMS § 235 mõttes), et kostjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal

kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue;

4 (7)

-

maakohus kohaldas valesti põhjusliku seose kindlakstegemist reguleerivaid sätteid.

Põhjusliku seose olemasolu sõiduki parkimise ja väravamootori kahju tekitamise vahel

peab tõendama kostja;

-

üüürniku auto oli pargitud tavalisel viisil, ei olnud pargitud tara otsakuti, vaid oli jäetud

tavaline mõistlik pikivahe. Värav oli rajatud ebaseaduslikult, omavoliliselt ja norme

eirates (nt kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud KOS § 11 lg 1 p 3; § 8 lg 1¹;

liiklusseaduse (LS) § 2; § 6 lg 4; § 186 lg-d 1 ja 4). Kostja ei tõendanud, kas värava

ehitas pädev isik ja vastavuses tehniliste normidega, samuti kas värav üldse avaneb

ohutult. Kokkuvõttes ei teinud kostja endast olenevat selleks, et tagada sõidukite ohutus

parklas, kuigi tal oli vastav käibekohustus.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi. Ühtlasi rahuldatakse kaebus ja

kostja kannab kõik menetluskulud.

7. Juhindudes TsMS § 442 lg-st 5 lahendab ringkonnakohus kõigepealt hageja uued taotlused.

7.1. Hageja 24. mai 2018 taotlus ühe täiendava dokumentaalse tõendi (asjatundja arvamus

liugvärava automaatika kohta) vastuvõtmiseks jääb TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 alusel rahuldamata,

sest hagejal oli võimalik esitada sama asjaolu kohta tõendeid maakohtus, sh pöörduda

asjatundja poole arvamuse saamiseks.

7.2. Hageja 31. mai 2018 taotluse jätab ringkonnakohus TsMS § 331 lg-st 1 juhindudes

menetlemata, sest selle menetlemine tooks kaasa asja lahendamise viibimise. Kohus peaks

määrama kostjale täiendava tähtaja taotlusele vastamiseks, aga siis ei oleks asja enam võimalik

lahendada 14. mai 2018 määruses teatatud ajal.

7.3. Eelnevas viidatud tõendite elektroonilise esitamise tõttu pole neid vaja tagastada.

8. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, millest kohus saab TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

§ 652 lg 1 p 1 järgi lähtuda:

-

hageja on korteri omanik ja kostja liige;

-

hageja sõlmis 3. jaanuaril 2017 korteri üürilepingu, mille järgi andis korteri üürniku

kasutusse;

-

üürnik parkis 13. veebruaril 2017 auto elamu korteriomanike kaasomandis olevasse ja

kostja valitsemise all olevasse aiaga piiratud parklasse selliselt, et auto parkimise tõttu

oli takistatud parkla automaatselt avaneva värava avanemine. Selle tulemusel tekkis

värava mootoril ülekoormus ja värava mootor põles läbi;

-

seoses värava mootorisüsteemi taastamisega tekkis kostjal kahju vähemalt 336 eurot.

9. Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kas kostjal (korteriühistu) on õigus nõuda hagejalt

(korteriomanik) kahju hüvitamist olukorras, kus hageja üürnik parkis kostja hallataval

territooriumil asuvas kinnises parklas auto asukohta, kus seda tabas elektriliselt juhitav värav,

mille mootor sai vahejuhtumi tõttu kahjustada. Kui kostjal kirjeldatud nõuet ei ole, siis tuleb

hagi rahuldada. Seega sõltub vaidluse lahendamine peamiselt vastusest kahele küsimusele:

-

kas korteriomanik vastutab korteriühistu ees sellise kahju eest, mille põhjustas tema

korterit kasutav üürnik ühistu hallataval maa-alal asuva ja seega korteriomanikele

ühiselt kuuluva rajatise kahjustamisega (järgnevas p-d 10 ja 11);

-

kas esineb vastutust välistavaid või piiravaid asjaolusid, sh kas on alust hagejalt

nõutavat hüvitist vähendada (järgnevas p 12).

5 (7)

10. Kuigi kohustuse puudumise tuvastamise hagi on esitanud hageja korteriomanikuna, kellelt

kostja kahju hüvitamist nõuab, siis tuleb kohtul asja lahendamisel mh teha kindlaks, millisel

õiguslikul alusel saaks kostja hagejalt kahju hüvitamist nõuda.

10.1. Maakohus viitab vaidlustatud otsuse lk-l 3 lepinguvälise kahju (delikti) normidele, aga

lk-l 4 käsitleb poolte spetsiifilist õigussuhet tulenevalt korteriühistu ja selle liikmete suhete

eripärast ja ka lepingulise kahju hüvitamise norme. Maakohtu otsusest ei nähtu üheselt, millisel

õiguslikul alusel ta jaatab kostja õigust nõuda hagejalt kahju hüvitamist. Sellega rikkus

maakohus TsMS § 436 lg 1.

10.2. Üldjuhul ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda

deliktiõiguse sätete alusel (vt lisaks sarnaselt lepingusarnaste õigussuhete kohta nt Riigikohtu

19. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-16, p 28 kolmas lõik). Deliktilisel vastutusel

ja lepingul rajanevate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad (Riigikohtu 20. aprilli 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24 teine lõik). Seega tuleb esmalt kontrollida, kas poolte

vahel on lepinguline või vähemalt lepingusarnane võlasuhe.

10.3. Korteriomanike ühisusest tuleneb (olenemata korteriühistu olemasolust) eriline

seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes, millele

kohaldub VÕS § 1 lg 1 järgi erisätetega reguleerimata ulatuses ka VÕS-s võlasuhte, mh

võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmise ja rikkumise kohta sätestatu (vt Riigikohtu

13. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23). Kohustuse rikkumise korral saab

kannatanud

korteriomanik

(kaasomanik)

kasutada

VÕS

§ 101

lg-s 1

nimetatud

õiguskaitsevahendeid, kuivõrd need ei lähe vastuollu ühisuse olemusega, mh nõuda kohustuse

täitmist VÕS § 108 alusel ja kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel (Riigikohtu

11. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p-d 19 ja 21).

10.4. Riigikohus on korduvalt leidnud, et korteriühistul on õigus oma nimel maksma panna

ühistu liikmetest korteriomanikele ühiselt kuuluvaid nõudeid nii kolmandate isikute kui ka

korteriühistu liikmete endi vastu, mh esitada hagi korteriomanike rikutud õiguste kaitseks (vt

nt 13. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 25; 12. märtsi 2014 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-185-13, p 11). Sisuliselt on korteriühistu koos nõudeid omavate

korteriomanikega solidaarvõlausaldajaks (8. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14,

p 32 teine lõik). Sellest saab omakorda järeldada, et korteriühistul on võimalus enne

1. jaanuarit 2018 kehtinud KOS § 11 lg 1 p 1 ja lg 2 ning korteriühistuseaduse § 2 lg 1 mõtte

kohaselt nõuda korteriomanikult lepingulise kahju hüvitamist olukorras, kus korteriomaniku

üürnik kahjustab kõigi korteriomanike kaasomandis olevat asja või rajatist. Nimelt on üürniku

tegevus (rikkumine) sel juhul omistatav korteriomanikule nii KOS § 11 lg 2 kui ka

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 2 järgi.

10.5. Senise põhjal tuleb kostja vaidlusalune nõue kvalifitseerida lepingulise kohustuse

rikkumisel rajanevaks kahju hüvitamise nõudeks VÕS § 115 lg 1 alusel.

11. Kui lepingulise või nn lepingusarnase võlasuhte pool on rikkunud oma kohustust, saab teine

pool nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist. Põhimõtteliselt ei muutu nõude õiguslik alus sellest, kui kohustuse rikkumine on

poolele omistatav KOS § 11 lg 2 ja/või TsÜS § 132 lg 2 järgi.

11.1. Kirjeldatud alusel nõude hindamiseks tuleb kontrollida, kas rikutud on korteriomaniku ja

korteriühistu vahelisest võlasuhtest tulenevat kohustust (VÕS § 100 ja § 115 lg 1) ja kas hageja

vastutab selle rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103

järgi vabandatav, kas kostjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju

on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kas kahju oli rikkumise

võimaliku tagajärjena ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS

§ 127 lg 3), ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (vt

kokkuvõtvalt nt Riigikohtu 15. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 12).

6 (7)

11.2. Lepingulise (ja lepingusarnase) kahju puhul jaotub tõendamiskoormis nii, et praktiliselt

kõik kahju hüvitamise eeldused pidi maakohtus esile tooma ja tõendama pool, kes kahju

hüvitamist nõuab – käesolevas asjas kostja (vt nt Riigikohtu 8. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-116-16, p 28 teine lõik). VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse siiski, et kohustuse

rikkumine ei ole vabandatav ja rikkuja – käesolevas asjas hageja pidi kahju hüvitamise

kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav (Riigikohtu 8. jaanuari 2013

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 16).

11.3. Vaidlustamata asjaoludel parkis üürnik auto viisil, mis põhjustas kostja hallatava parkla

värava mootori rikke. Kuna üürniku tegevus on omistatav hagejale (vt eespool p 10.4), siis

rikkus hageja KOS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust hoiduda kaasomandi eset kasutades

tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud.

Samuti rikuti kostja põhikirja p 4.2 alapunktis l märgitud kohustust hoiduda tegevusest, mis

võiks tekitada kahju ühistu või tema liikmete varale (tl 76–80). Kostjale tekkis kahju vähemalt

summas, mida ta nõuab hagejalt (tl 73) ja rikkumine oli kahjuga põhjuslikus seoses, sest ilma

üürniku auto parkimiseta poleks mootor kahjustada saanud. Kahju oli hõlmatud rikutud

kohustuse kaitse-eesmärgiga ja pidi tagajärjena olema ka ettenähtav. Hageja ei tõendanud, et

rikkumine oleks olnud vabandatav.

12. Seega on hageja vastutuse eeldused täidetud ja ta peaks kostjale kahju hüvitama, kui

puudub alus hüvitist vähendada.

12.1. Kohtul tuleb kaaluda kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 ja § 140 alusel. Kohus

kohaldab neid ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui

vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. Samuti on Riigikohus leidnud, et VÕS § 139 ja § 140

saab kohaldada korraga (17. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-15, p 13; 25. mai 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). Maakohus kohaldas VÕS § 139 sätteid ekslikult ega

kontrollinud, kas esineb alus VÕS § 140 kohaldamiseks, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.

12.2. Ringkonnakohtu hinnangul annavad VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamiseks alust fotodelt

nähtuvad asjaolud, et värava liikumisala ei olnud piiratud ega isegi mitte märgistatud, samuti

aga see, et parkimiskohtade tähistusel ei olnud värava liikumisalaga arvestatud (tl 6–9, 16–18).

Hageja on jätkuvalt neile väidetele tuginenud ja kostja ei ole neile selgelt vastu vaielnud.

Vaidluse korral pidanuks kostja maakohtus tõendama, et üürniku kasutatud parkimiskoht oli

kohaselt piiratud ja/või tähistatud. Seda kostja ei teinud.

12.3. Kostjal oli parkla rajaja ja seal parkimise korraldajana LS § 6 ning § 186 lg-te 1 ja 4 järgi

kohustus kasutada liiklusmärke, teemärgiseid ja muid liikluskorraldusvahendeid selleks, et

parkimine ei häiri ega ohusta liiklust. Ringkonnakohtu hinnangul on selle kohustusega

hõlmatud ka kohustus korraldada parkimist viisil, et parkla piirde liikuvad osad ei puutuks

kokku liikluskorralduvahendeid järgivalt pargitud autodega. Sama sisuga kohustus tuleneb

kehtiva ehitusseadustiku §-st 8 ja enne 1. juulit 2015 kehtinud ehitusseaduse § 29 lg 1 p-st 4.

12.4. Siinjuures pole oluline, kas parkla ja selle piirded on rajatud projektikohaselt, kas selleks

oli korteriomanike otsus või heakskiit, samuti, kas saadi kõik ametkondlikud kooskõlastused.

Ühelt poolt võib teise isiku vara kahjustamise eest vastutada ka juhul, kui kahjustatud ese ei

olnud rajatud õiguspäraselt. Teiselt poolt ei vabasta puudulik projekt ega korteriomanike

võimalik heakskiit kostjat kohustusest tagada ohutu parkimine.

12.5. Eelnevast tuleneb, et kahju värava mootorile tekkis kostjast tuleneval asjaolul ja ohu

tagajärjel, mille eest samuti vastutab kostja. Lisaks jättis kostja juhtimata parkla kasutaja

tähelepanu liikuvast väravast tulenevale ohule. Seda oleks saanud teha kohase märgistuse või

muude liikluskorraldusvahenditega. Üürnikule (ega ka hagejale) ei saa sisuliselt ette heita auto

parkimist viisil, mis vastas parkla märgistusele. Kostja rikkus oma kohustust olulisel määral,

sest parklas puudus üürniku auto parkimiskohal mistahes liikuvale väraval viitav märgistus.

Seetõttu tuleb kostja nõutavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel vähendada nullini.

7 (7)

12.6. Lisaks võimaldaks VÕS § 140 lg 1 nõutavat kahjuhüvitist vähendada lähtudes vastutuse

iseloomust, isikutevahelistest suhetest ja majanduslikust olukorrast. Kuna ringkonnakohtu

hinnangul annavad VÕS § 139 lg-d 1 ja 2 juba alust vähendada hüvitist nullini, siis ei ole vaja

alternatiivset vähendamise alust TsMS § 442 lg 8 viimase lause mõttest tulenevalt enam

kontrollida.

12.7. Kokkuvõttes on nii hagi kui kaebus edukad. Nullini vähendatud kahjuhüvitist ei pea

hageja kostjale tasuma, st kostja on alusetult märkinud hagejale esitatavatel arvetel (tl 10, 15)

nõude summas 336 eurot.

13. Hagi rahuldamise tõttu kannab kostja TsMS § 162 lg 1 kohaselt kõik senised

menetluskulud. Kuna maakohus määras kindlaks üksnes kostjale hüvitatavad kulud, siis tuleb

kulude uuesti kindlaksmääramine viia läbi maakohtus pärast otsuse jõustumist (vt nt Riigikohtu

28. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2 teine lõik).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm