3-16-586/29 · Riigikohtu halduskolleegium

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

316586

Otsuse kuupäev

7. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest

Kohtuasi

Toomas Kulderknupu kaebus Maanteeameti poolt sõiduki

liiklusregistris registreerimisega viivitamise, Maksu- ja

Tolliameti poolt kaebajalt ja menetlusväliselt isikult teabe

küsimise ning liiklusregistris informatiivse märke seadmise

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Toomas Kulderknup, esindajad vandeadvokaadid

Vahur Kivistik ja Gerly Kask

Vastustajad Maanteeamet ning Maksu- ja Tolliamet, ühine

esindaja Aiki Meister

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2017. a otsus

Menetluse alus Riigikohtus

Toomas Kulderknupu kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. oktoobri 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

20. septembri 2017. a otsus Maksu- ja Tolliameti poolt menetlusväliselt isikult kaebajat

puudutava teabe küsimise osas.

3. Tunnistada Maksu- ja Tolliameti poolt menetlusväliselt isikult kaebajat puudutava teabe

küsimine õigusvastaseks.

4. Jätta ülejäänud osas kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata.

5. Mõista Maksu- ja Tolliametilt Toomas Kulderknupu kasuks välja menetluskulud

1064 eurot 88 senti. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

6. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja ostis 2015. a oktoobrikuus Saksamaalt 2012. aastal esmaselt registreeritud sõiduauto.

Sõiduk kanti Saksamaa liiklusregistrisse ja kaebaja nimele väljastati sõiduki

3-16-586

registreerimistunnistus. Kaebaja esitas 2016. a jaanuaris Maanteeametile taotluse võtta sõiduk

arvele Eesti liiklusregistris.

2. Pärast sõiduki registreerimiseelse ülevaatuse läbimist 26. jaanuaril 2016 selgitas Maanteeamet

kaebajale, et kuna tegemist on üsna uue sõidukiga, peab Maanteeamet edastama dokumendid

Maksu- ja Tolliametile (MTA) ning seetõttu ei ole sõiduki kohene registreerimine võimalik.

Seejärel esitas Maanteeamet sõidukiga seonduvad dokumendid kontrollimiseks MTAle. MTA

teavitas kaebajat, et majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. märtsi 2011. a määruse nr 19

„Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ (määrus nr 19) § 4 lg 4 p 2

kohaselt peab sõiduki omanik või valdaja esitama sõiduki registreerimiseelseks kontrolliks

kontrollijale vajaduse korral sõiduki omandamise või valduse õiguslikku alust tõendavad

dokumendid ning sama määruse § 6 lg 5 p 2 järgi tuleb sõiduki registreerimisel esitada sõiduki

seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid. MTA selgitas, et omandamist ei saa tõendada

Saksamaa registreerimistunnistus, millesse isik on kantud kasutajana, mitte omanikuna. Kuna

kaebaja esindaja esitatud sõiduki ostuarvel on muudetud sõiduki hind loetamatuks, peab

maksuhaldur vajalikuks pöörduda lisateabe saamiseks päringuga sõiduki müüja poole. Seetõttu

menetlusaeg pikeneb. Tulenevalt MTA ja Maanteeameti koostööst kasutab Maanteeamet

võimalust menetleda registreerimistaotlust vajaduse korral kuni 30 päeva ning küsib seejuures

MTA-lt, kas sõiduki eest maksude arvestamisega ning soetus- ja müügidokumentidega, sh

arvetega, on kõik korras. Kaebaja järelepärimise peale, kuidas on sõiduki registreerimise

menetlus seotud maksuhalduri ülesannete täitmisega, selgitas MTA, et Maanteeamet on

volitanud koostöökokkuleppe alusel MTA teenistujaid teatud toiminguid tegema. Sõidukite

registreerimise tingimuste täitmise kontrollimine on kaudselt seotud ka maksudega.

Maksuseaduste rikkumise ilmnemisel menetleb MTA juhtumeid maksukorralduse seaduse alusel,

kuid liiklusregistri toimingute tegemist see asjaolu ei mõjuta.

3. MTA teatas 16. veebruaril 2016 kaebajale, et ta on sõiduki 15. veebruaril 2016 vabastanud ning

kaebaja võib minna sõidukit registreerima. Siiski on sõidukile seatud Maanteeameti-siseses

infosüsteemis informatiivne märge. Märge ei piira sõiduki kasutamist ega käsutamist, kuid

märke seadmise aluseks olevad kriteeriumid ei kuulu avaldamisele. Maanteeamet registreeris

16. veebruaril 2016 kaebajale kuuluva sõiduki liiklusregistris.

4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Maanteeameti poolt

kaebajale kuuluva sõiduki liiklusregistris registreerimisega viivitamise, MTA poolt kaebajalt ja

kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe nõudmise ning Maanteeameti infosüsteemis

informatiivse märke seadmise õigusvastasuse ning kohustada Maanteeametit kustutama

kaebajale kuuluvale sõidukile seatud informatiivne märge Maanteeameti infosüsteemist.

Kohustamiskaebusest kaebaja hiljem loobus.

Kaebuse kohaselt viivitas Maanteeamet sõiduki registreerimisega liiklusregistris

25 kalendripäeva. Kaebaja hinnangul viivitas Maanteeamet registritoimingu tegemisega üksnes

põhjusel, et toimingu tegemiseks ei saadud maksuhaldurilt nõusolekut. Majandus- ja

kommunikatsiooniministri 1. märtsi 2013. a määrusega nr 16 kinnitatud „Maanteeameti

põhimääruse“ (määrus nr 16) §dest 8 ja 9 ei nähtu Maanteeameti pädevust ega kohustust

kontrollida ning jälgida maksude arvestamise ja tasumise õigsust. Registritoiminguga

viivitamine ei ole põhjendatud isegi olukorras, kus MTA hinnangul võib registrikande taotlejal

esineda maksukäitumises riskikriteeriume. Registrimenetlus oleks tulnud läbi viia taotluse

esitamise päeval, nagu seda tavapäraselt tehakse. Sõiduki omandamise fakt ei vaja sõiduki arvele

võtmisel Eesti liiklusregistris lisakontrolli, sest sõiduk oli juba kaebaja omanduses ja oli kantud

2(11)

3-16-586

Saksamaa liiklusregistrisse. Maanteeameti ja MTA osundatud ebaselgus ostuarvel on ilmselgelt

otsitud ega õigusta viivitamist sõiduki arvele võtmisega.

MTA-l puudus registritoimingute tegemisel vajalike dokumentide nõudmiseks ja kontrolli

teostamiseks pädevus. Sisuliselt on MTA asunud Maanteeameti asemel registritoiminguid

tegema. Maanteeamet ei saa oma pädevust koostöökokkuleppega maksuhaldurile delegeerida.

Kaebaja suhtes toimus jälgimistegevus. MTA nõudis maksuõiguslikult tähtsust omava teabe

esitamist väljaspool maksumenetlust, kuid tugines maksuseaduste asemel MTA ja Maanteeameti

koostöökokkuleppele ning määrusele nr 19. MTA ja Maanteeameti vahel sõlmitud

koostöökokkulepe ei anna maksuhaldurile volitust anda Maanteeameti asemel isikule korraldusi.

Kaebajale on mõistetamatu, milles seisnes temale kuuluva sõiduki ostuarvel kajastatud hinna

tähtsus võimaliku maksuriski või omandiõiguse tuvastamise seisukohalt.

Kaebaja leiab, et tema sõidukile Maanteeameti-siseses infosüsteemis märke seadmine oli

õigusvastane. Igasuguste kaebajat puudutavate märgete tegemiseks, olgu kasvõi

haldusorganisisesesse infosüsteemi, peab olema õiguslik alus, vajadus ja põhjendatus. Kaebaja

sõidukile märke seadmine ei saa olla mingilgi moel kantud maksuõiguslikust huvist ja sellel

puudub ka igasugune muu legitiimne eesmärk. Kaebaja leiab, et sisuliselt on tegemist passiivse

elektroonilise jälgimistoiminguga ja märke tõttu võib tekkida tulevases registreerimismenetluses

põhjendamatu viivitus.

5. Tallinna Halduskohus jättis 28. oktoobri 2016. a otsusega kaebaja nõude tuvastada MTA poolt

kaebajalt ja kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe nõudmise õigusvastasus läbi vaatamata

ning kaebuse ülejäänud nõuete osas rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult

järgmised.

5.1.

Maanteeametil puudub määruse nr 16 § 9 kohaselt pädevus kontrollida maksuseaduste

täitmist, kuid nimetatud määrus ei välista haldusorganite vahelist koostööd. Maksukorralduse

seaduse (MKS) § 63 lgst 2, halduskoostöö seaduse (HKTS) § 18 lg 1 pdest 1–3 ning

liiklusseaduse (LS) § 184 lgst 5 tulenevalt on avalikku ülesannet täitval isikul õigus juurde

pääseda andmetele, mis on talle avalike ülesannete täitmiseks vajalikud. Maanteeamet ja MTA

on sõlminud koostöökokkuleppe, mille eesmärk on tõhustada meetmeid maksualaste

õigusrikkumiste ärahoidmiseks, väljaselgitamiseks ja tõkestamiseks. 2014. aastal sõlmitud

koostööleppe p 1.1. alusel teevad Maanteeamet ja MTA koostööd sõidukiomaniku

Maanteemetile esitatud andmete täpsustamisel ja teavitamisel. Maanteeamet on volitanud sama

kokkuleppe lisas 1 nimetatud MTA teenistujaid tegema täiendavaid päringuid puuduste

kõrvaldamiseks ja teavitama sõidukiomanikke sõidukite registreerimise võimalikkusest lähtuvalt

haldusmenetluse seaduse (HMS) §st 15 ja § 40 lgst 1 ning määruse nr 19 § 3 lgst 7. Seega oli

MTA-l koosmõjus MKS § 63 lgga 2 ja LS § 184 lgga 5 õigus koguda riigi andmekogudest

maksustamise seisukohast tähendust omavaid tehinguid sooritanud isikute identifitseerimist

võimaldavaid andmeid ja nende sooritatud tehingute andmeid.

5.2.

Haldusmenetluses teabe kogumine teiselt haldusorganilt on haldusesisene

menetlustoiming, mille iseseisev vaidlustamine ei ole üldjuhul lubatud (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 45 lg 3; Riigikohtu halduskolleegiumi 25. veebruari 2016. a otsus

nr 3316915, p 20). Haldusesisese menetlustoiminguga teabe kogumine või edastamine ei saa

praegusel juhul kaebaja õigusi lõplikust toimingust sõltumata rikkuda. Asjaolu, et Maanteeamet

volitas MTA-d koguma lisatõendeid, ei saa eraldiseisvalt kaebaja õigusi rikkuda, kuna kaebaja ei

esitanud Maanteeametile vaidlusaluse sõiduki registreerimisel kõiki määruses nr 19 nimetatud

dokumente. Asjaolu, milline ametkond kohustas kaebajat neid tõendeid esitama, ei ole praegusel

3(11)

3-16-586

juhul määrava tähtsusega. Seetõttu tuleb jätta läbi vaatamata kaebaja nõue tuvastada MTA poolt

kaebajalt ja kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe nõudmise õigusvastasus.

5.3.

Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise

põhimäärus“ (määrus nr 75) § 3 p 21 võimaldab registripidajal kanda sõidukite andmebaasi

lisamärkeid. Lisaks oli MTA-l maksukorralduse seaduse ja halduskoostöö seaduse sätete

kohaselt volitus paluda Maanteeametil kanda infosüsteemi informatiivne märge, millega tuletada

registreerimistoimingut tegevale ametnikule meelde selgituskohustuse täitmist ja teavitada

MTA-d andmete edastamisest. Maanteeameti infosüsteemis tehtava informatiivse märke

legitiimne eesmärk on takistada Eestisse sõidukeid toonud isikutel teenida nende sõidukite

hilisemal võõrandamisel kasu tulumaksu deklareerimata ja maksmata. Kui sõidukit arvele võttes

esitatakse sõiduki omandamise aluseks olevad dokumendid, kust nähtub sõiduki hind, on sellise

märke tegemine ja teabe kogumine vajalik meede sõiduki võimalikust võõrandamisest saadava

kasu kindlaksmääramiseks. Märge võib anda MTA-le signaali teostada üksikjuhtumi kontrolli.

Kaebaja suhtes ei toimunud maksumenetlust ega jälitustegevust. Märge ei piiranud selle

kehtivuse ajal kaebaja õigust sõidukit kasutada ega käsutada.

5.4.

Maanteeamet ei ole menetlusega põhjendamatult viivitanud, sest kande tegemist

registrisse raskendas kaebaja enda tegevus. Euroopa Nõukogu 29. aprilli 1999. a direktiivi

nr 1999/37/EÜ (muudetud Euroopa Nõukogu 23. detsembri 2003. a direktiiviga

nr 2003/127/EÜ) kohaselt tunnustavad liikmesriigid teises liikmesriigis välja antud sõiduki

registreerimistunnistust sõiduki identifitseerimisel rahvusvahelises liikluses või selle uuel

registreerimisel teises liikmesriigis ning registreerimistunnistus annab isikule õiguse sõidukit

kasutada, kuid ei tõenda omandiõigust. Kaebaja ei esitanud Maanteeametile koos taotlusega

sõiduki omandiõigust tõendavaid dokumente. Hiljem esitas kaebaja vaidlusaluse sõiduki

omandamise õiguslikku alust tõendava dokumendina arve nr 1142, millel oli sõiduki hind musta

markeriga maha tõmmatud ja loetamatuks muudetud. Registrikande tegemisel ei ole hinna

olemasolu arvel küll määrava tähtsusega, kuid kaebajal oli kohustus esitada Maanteeametile

sõiduki omandiõigust tõendav dokument tervikuna.

5.5.

Liiklusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ei sätesta tähtaega, mille jooksul tuleb

sõiduk liiklusregistrisse kanda, mistõttu lähtub Maanteeamet haldusmenetluse üldpõhimõtetest.

Üldjuhul vaadatakse sõiduki registreerimiseks esitatud taotlus läbi ja tehakse kanne

liiklusregistrisse 30 päeva jooksul. Praktikas on see haldusmenetlus aga palju kiirem –

registreerimiskanne võidakse teha isegi taotluse esitamise päeval. Sellega, et kaebaja jättis

(hinda mittevarjavat) omandiõigust tõendava dokumendi esitamata, põhjustas ta ise viivituse

sõiduki registrisse kandmisel, mistõttu on tema väited haldusmenetluse venitamise kohta

alusetud. Vastustajad lahendasid sõiduki registreerimistaotluse mõistliku aja jooksul.

6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus täies ulatuses rahuldada või alternatiivselt saata asi

uueks läbivaatamiseks halduskohtule.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. septembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult

järgmised.

7.1.

Ehkki halduskohus on jätnud kaebaja ühe nõude ‒ tuvastada MTA poolt kaebajalt ja

kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe nõudmise õigusvastasus – kohtuotsuse

resolutsioonis läbi vaatamata, nähtub otsuse punktist 28, et kohus on andnud sellele nõudele

4(11)

3-16-586

siiski ka sisulise hinnangu. Olukorras, kus dokumendi esitamise nõue tulenes kaebajale

õigusaktist, ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi eraldiseisvalt rikkuda see, kas seda dokumenti

nõuab kaebajalt Maanteeamet (kes on selleks pädev määruse nr 19 § 3 lg 7 alusel) või MTA (kes

on selleks pädev HKTS § 18 lg 1 pde 1‒3, LS § 184 lg 5 ja koostöökokkuleppe pde 1.1 ja 1.2

alusel nende koosmõjus). MTA ei ole nõudnud kaebajalt ühtegi dokumenti, mis poleks olnud

sõiduki registreerimismenetluses vajalik. Maanteeamet ei andnud üle kogu kontrollipädevust,

vaid on MTA-le andnud volituse teha sõidukiomanikele lisapäringuid ja neid teavitada.

Sõidukite registrisse kandmiseks teabe kogumine ei tähenda MTA-le täiendavate volituste

andmist, vaid Maanteeameti pädevust realiseeriti MTA üksikute teenistujate kaudu. Tegemist on

haldusorganite vahelise koostööga, mis ei koorma sõidukit liiklusregistris registreerida soovivat

isikut ega piira tema õigusi.

7.2.

Maanteeameti viivitust registrikande tegemisel ei saa pidada õigusvastaseks. Kaebaja

esitatud sõiduki Saksamaal väljastatud registreerimistunnistus ei tõendanud kaebaja

omandiõigust. Asjaolu, et arvel viidati Saksamaa käibemaksuseadusele (§ 25a UStG), võis panna

MTA põhjendatult oletama, et sõiduk on tegelikult soetatud äriühingule erikorra alusel.

Registreerimistoimingu tegemisega viivitamise põhjustas omandiõiguse väljaselgitamine.

7.3.

Maanteeameti-sisesesse infosüsteemi kantud õigusliku tähenduseta informatiivne märkus

ei puutunud kuidagi kaebaja subjektiivsetesse õigustesse, sest see ei takistanud tal sõidukit

kasutada ega käsutada, mistõttu ei piiranud see tema omandiõigust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub alama astme kohtute otsused tühistada,

kaebuse rahuldada ja mõista vastustajalt välja kaebaja kantud menetluskulud. Kassaatori

põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

8.1.

Kaebuse nõue ei saa olla üheaegselt resolutiivosaga läbi vaatamata ja otsuse põhjendustes

läbi vaadatud. Lisaks ei kontrollinud ringkonnakohus halduskohtu otsust kõigis olulistes

aspektides, rikkudes nii HKMS § 197 nõudeid.

8.2.

Kohtud on ebaõigesti hinnanud ja tõlgendanud Maanteeameti ja MTA vahelist

koostöökokkulepet, MKS § 63 lgt 2, LS § 76 ja § 173 lgt 2 ja selle alusel antud määrusi, samuti

faktilisi asjaolusid, mille kohta tehtud järeldused ei haaku olemuslikult asja lahendamisel

tähtsust omavate asjaoludega.

8.3.

MTA kogus andmeid Maanteeameti volituse alusel Maanteeameti registritoimingute

raames. MTA kogutud teave ei asunud riigi andmekogus, vaid nende esitamist nõuti kaebajalt

ning kolmandalt isikult. Seega ei ole kohtute viide MKS § 63 lgle 2 asjakohane. MTA tegevus ei

ole käsitatav haldusesisese menetlustoiminguna, sest selle mõju on suunatud haldusvälisele

isikule. Üks haldusorgan ei saa riigisiseses halduses oma pädevust üle anda teisele

haldusorganile, sh ka mitte halduskoostöö seaduse alusel. Maanteeametil puudus HKTS § 18

lg 1 pdes 1–3 sätestatud alus ametiabi saamiseks MTA-lt. Kohtud ei ole analüüsinud, kas MTA

nõudis maksuõiguslikku või registriandmete menetlemiseks vajalikku teavet ja kas

Maanteeameti haldusülesannete täitmiseks MTA ametniku küsitud andmed olid registritoimingu

tegemisel olulised.

8.4.

Maanteeametil ei olnud sisulisi takistusi registreeringu tegemiseks pärast sõiduki

tehnoülevaatuse tegemist ja 28. jaanuaril 2016 sõiduki omandiõigust kinnitava arve esitamist.

5(11)

3-16-586

Sõiduki soetamishind ei oma registreerimisel ja omandiõiguse tuvastamisel tähtsust, mistõttu ei

takistanud tehinguhinna varjamine sõiduki registreerimiskande tegemist. Olukorras, kus

Maanteeametil kui pädeval asutusel ei tekkinud esitatud dokumentide kohta küsimusi ega

pretensioone, ei saanud ta registritoimingu tegemisega viivitamist põhjendada sellega, et ta ootab

teise haldusorgani heakskiitu. Seega puudus takistus sõiduki registreerimiseks ja Maanteeameti

viivitus oli õigusvastane.

8.5.

Asjaolu, et liiklusregistri pidamise põhimääruses ei ole täpsustatud, mis laadi lisamärkeid

võib sõidukite andmebaasi kanda, ei tähenda, et liiklusregistrisse võiks teha igasuguste

andmetega märkeid. Registrisse kantavad lisamärked saavad tuleneda vaid määruse nr 75 § 10

lgs 3 loetletud dokumentidest. Kuna Maanteeameti ja MTA vaheline koostööleping ei kuulu

määruse nr 75 § 10 lgs 3 nimetatud dokumentide hulka, ei ole informatiivse märke tegemiseks

õiguslikku alust.

9. Vastustajad paluvad ühises vastuses kassatsioonkaebusele jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Nende vastuväited on kokkuvõtlikult järgmised.

9.1.

Haldus- ja ringkonnakohus ei ole menetlusnõudeid rikkunud. Halduskohus kontrollis, kas

kaebajalt teabe nõudmise kui menetlustoimingu peale esitatud tuvastamiskaebus oli lubatav ning

kas see rikkus eraldiseisvalt kaebaja õigusi. Kuna halduskohus leidis, et see menetlustoiming ei

saanud kaebaja õigusi rikkuda, jättis ta tuvastamisnõude läbi vaatamata. Ringkonnakohus

nõustus halduskohtu põhjenduste ja järeldustega. Seepärast ei olnud halduskohtu kõigi

seisukohtade kordamine vajalik.

9.2. Kohtud on jätnud õigesti läbi vaatamata kaebaja nõude tuvastada MTA poolt kaebajalt ja

kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe nõudmise õigusvastasus. Maanteeamet realiseerib

oma pädevust üksikute MTA teenistujate kaudu, sest neil on suurem kogemus ja kompetents

eristada moonutatud andmetega või võltsimiskahtlusega dokumente tõestest dokumentidest.

Seetõttu saavad nad hinnata dokumentatsiooni sisulist nõuetelevastavust kiiremini ja

põhjalikumalt.

9.3. Maanteeamet ei ole sõiduki liiklusregistris registreerimisega õigusvastaselt viivitanud, sest

kaebaja ei esitanud Maanteeametile sõiduki registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli

käigus 26. jaanuaril 2016 ega MTA-le 28. jaanuaril 2016 nõuetekohast sõiduki omandiõigust

tõendavat dokumenti. Osaliselt kaetud andmetega arve esitamist ei saa pidada nõuetekohaseks

dokumendiks.

9.4. Maanteeamet kui liiklusregistri pidaja võib teise asutuse taotlusel teha liiklusregistri

andmebaasi lisamärkeid. Lisaks sõiduki kasutamise või käsutamise piirangutele ja muudele

erimärkustele võib andmebaasi kanda ka muud asjakohast teavet sõiduki ja sellega seotud isikute

kohta, seda nii sõiduki omaniku või muu õigustatud isiku taotlusel kui ka registripidaja enda

algatusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium annab esmalt hinnangu kaebaja kaebeõigusele ja MTA teenistujate

menetlustoimingute õiguspärasusele (I), seejärel võtab seisukoha, kas Maanteeamet viivitas

kaebajale kuuluva sõiduki liiklusregistris registreerimisega õigusvastaselt (II), ja käsitleb

Maanteeameti infosüsteemis informatiivse märke seadmise õigusvastasuse tuvastamise nõuet

(III). Seejärel vastab kolleegium kassaatori väitele menetlusnormide rikkumise suhtes, lahendab

kassatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (IV).

6(11)

3-16-586

I

11. Halduskohus jättis HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata

kaebaja nõude tuvastada MTA poolt kaebajalt ja menetlusväliselt isikult kaebajat puudutava

teabe nõudmise õigusvastasus. Kolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et

kaebajal puudub kaebeõigus MTA teenistujate poolt sõiduki registreerimise menetluses kaebajalt

tema sõiduki seaduslikku omandamist tõendava teabe küsimise vaidlustamiseks. Küll aga on

kaebajal õigus vaidlustada seda, et MTA teenistujad pöördusid tema sõiduki seaduslikku

omandamist tõendava teabe saamiseks menetlusvälise isiku poole.

HKMS § 45 lg 3 näeb ette, et menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või

lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja

mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui

menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti

andmise või lõpliku toimingu tegemise. Praeguses asjas küsiti kaebajalt sõiduki seaduslikku

omandamist tõendavat dokumenti. Kaebajat ei kohustatud selleks haldusaktiga. Kuna kaebajal ei

olnud kohustust MTA teenistujate päringule vastata, oli tal võimalus jätta teave esitamata. Sel

juhul pidi kaebaja siiski arvestama võimalusega, et Maanteeamet keeldub dokumendi esitamata

jätmise tõttu LS § 77 lg 1 p 1 alusel sõidukit registreerimast. Kaebaja õiguste riive kaasnenuks

siis, kui Maanteeamet oleks sõiduki registreerimisest keeldunud. Keeldumise peale oleks kaebaja

saanud esitada vajadusel kaebuse. Seepärast puudub kaebajal MTA teenistujate poolt sõiduki

registreerimise menetluses kaebajalt tema sõiduki seaduslikku omandamist tõendava teabe

küsimise vaidlustamiseks kaebeõigus.

12. Seevastu menetlusväliselt isikult kaebaja kohta teabe küsimine riivab kaebaja informatsioonilist

enesemääramisõigust sõltumata registreerimismenetluse lõpptulemusest, muu hulgas põhjusel, et

kaebajal puudub võimalus otsustada haldusorganile esitatavate andmete sisu üle. Kolleegium

rõhutab, et ka maksumenetluses on maksuhalduri võimalused menetlusväliselt isikult teabe

kogumiseks seadusega piiratud (MKS § 61).

Lisaks HKMS § 45 lgs 3 sätestatule peab tuvastamiskaebuse esitamine olema kaebaja õiguste

kaitseks vajalik (HKMS § 38 lg 4). Kaebaja on kaebuses selgitanud, et ta soovib ära hoida MTA

samasugust praktikat tulevikus, sest see võib mõjutada kaebaja õigusi mõne muu sõiduki

omandamisel või olemasoleva sõiduki võõrandamisel. Kolleegium leiab, et tuvastamiskaebust

saab pidada kaebaja esitatud põhjenduse alusel tema õiguste kaitseks praeguses kohtuvaidluses

vajalikuks. Seega on tal MTA teenistujate poolt menetlusväliselt isikult kaebaja sõiduki

seaduslikku omandamist tõendava teabe küsimise vaidlustamiseks kaebeõigus.

13. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajale kuuluva sõiduki registreeris Maanteeamet.

Samuti ei vaidle pooled selle üle, et enne kaebaja sõiduki registreerimist pöördusid sõiduki

registreerimisega seotud küsimustes menetlusvälise isiku poole MTA teenistujad. Senises

kohtumenetluses pole aga lahendatud küsimust, kas MTA teenistujad võisid kaebaja sõiduki

registreerimise menetluse käigus menetlusväliselt isikult andmeid küsida.

14. LS § 76 lg 7 esimese lause kohaselt teeb mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise toimingu

või sellest keeldumise otsuse ning nendega seonduvad registritoimingud Maanteeamet.

Maanteeamet ja MTA on selgitanud, et MTA teenistujate tegevuse aluseks oli 18. augustil 2014

jõustunud Maanteeameti ja MTA vaheline koostöökokkulepe nr 1400392/017. Selle kohaselt on

7(11)

3-16-586

MTA huviks tõhustada sõidukite võõrandamisel maksude laekumist. Vastavalt kokkuleppe

ple 1.1. teevad Maanteeamet ja MTA koostööd sõidukiomaniku Maanteeametile esitatud

andmete täpsustamisel ja teavitamisel. Kõrgendatud huvi objektiks on 2009. aastal ja hiljem

kasutusele võetud esmaselt Eestis registreerida soovitavad sõiduautod ja automüügiplatsidel

kontrollitud sõidukid. Tuginedes määruse nr 16 § 12 ple 9, volitas Maanteeamet koostöölepingu

lisas 1 nimetatud MTA teenistujaid (volitatud isikuid) tegema sõidukiomanikele täiendavaid

päringuid puuduste kõrvaldamiseks ja teavitama sõidukiomanikke sõidukite registreerimise

võimalikkusest lähtuvalt HMS §st 15 ja § 40 lgst 1 ning määruse nr 19 § 3 lgst 7

(koostöölepingu p 1.2.). Koostöölepingu p 2.1.1. järgi on volitatud isikul õigus teha suulisi ja

kirjalikke päringuid Maanteeameti nimel, kuid punktides 2.1.2. ja 2.1.3. on täpsustatud, et

päringuid on lubatud teha üksnes määruse nr 19 alusel, üksnes kõrgendatud huvi pakkuvate

sõidukite kohta ja üksnes lepingu lisas 2 toodud juhtumite korral.

15. Kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti, määratakse HMS § 8 lg 2 kohaselt

haldusmenetluses haldusorgani nimel tegutsevad isikud haldusorganisiseselt. Kui tegemist ei ole

üksikisikust koosneva haldusorganiga, võib haldusorgani nimel tegutsemiseks volitada iga isikut,

kes kuulub haldusorgani organisatsioonilisse struktuuri (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus

haldusasjas nr 3311312, p 20).

VVS § 41 lg 5 teise lause kohaselt ei või valitsusasutused delegeerida nende pädevusse antud

õigusi ja kohustusi teistele riigi- või omavalitsuse asutustele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti

või kui seda ei näe ette seaduse alusel sõlmitud haldusleping. Kuna seadus ei sätesta

Maanteeametile LS § 76 lgs 7 sätestatud pädevuse edasivolitamise õigust, ei võinud

Maanteeamet volitada MTA teenistujaid Maanteeameti nimel menetlustoimingute tegemiseks.

16. Õiguslik alus menetlustoimingute sooritamiseks võib lisaks konkreetset haldusmenetlust

reguleerivatele normidele tuleneda ka ametiabi käsitlevatest sätetest. Nii näiteks võib

haldusorgan HKTS § 18 lg 1 pde 4 ja 5 kohaselt taotleda teiselt haldusorganilt ametiabi, kui

haldusorgan ei saa mingil põhjusel akti anda või toimingut sooritada või kui ametiabi

kasutamine on majanduslikult oluliselt soodsam.

Kolleegiumi hinnangul on Maanteeameti ja MTA vahel sõlmitud koostöökokkulepe käsitatav

haldusesisese kokkuleppena, milles lepiti kokku ametiabi andmise üldine raamistik (nt ametiabi

andmise juhtumite üldkirjeldus, toimingute sisu ja ametiabi andvad isikud). Olemuselt on

niisugune kokkulepe sarnane halduseeskirjaga, mis abistab ressursside planeerimisel ja töö

korraldamisel, kuid ei väära samal ajal kohustust igal konkreetsel juhul hinnata, kas seaduses

sätestatud ametiabi eeldused on täidetud.

Maanteeametil on määruse nr 19 § 3 lg 7 alusel õigus kontrollida esitatud andmete õigsust enne

registritoimingu tegemist, tehes vajadusel järelepärimisi, või muul viisil, samuti kontrollida ja

täpsustada andmeid päritoluriigi registreerimistunnistuse välja andnud asutusest. Vastustajad on

vastuses kassatsioonkaebusele selgitanud, et MTA teenistujatel on suurem kogemus eristada

tõestest dokumentidest moonutatud andmetega või võltsimiskahtlusega dokumente ning nad

saavad seetõttu dokumentatsiooni sisulist nõuetelevastavust kiiremini ja põhjalikumalt hinnata.

Kolleegium leiab, et MTA teenistujate kaasamine ametiabi korras võib HKTS § 18 lg 1

pde 4 ja 5 alusel olla mõnel juhul põhjendatud, sest määruse nr 19 § 6 lg 6 kohaselt peab taotleja

esitama sõiduki registreerimisel andmed riigilõivu ja maksu tasumise kohta, kui nende tasumine

on seaduses ette nähtud. Ka praeguses asjas selgitas MTA teenistuja 1. veebruari 2016. a

vastuses kaebajale, et Maanteeamet küsib MTA-lt koostöö raames muu hulgas seda, kas sõiduki

eest maksude arvestamisega on kõik korras. Vastustajad ei ole siiski selgitanud, kuidas seondus

8(11)

3-16-586

ostuarve küsimine maksu tasumise kontrollimisega, sest ilmselgelt ei olnud kaebaja sõiduk uus

transpordivahend KMS § 2 lg 7 p 3 tähenduses, mille soetamisel teisest liikmesriigist tuleb

tasuda KMS § 38 lgs 4 sätestatud korras käibemaks.

HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt

ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel

haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Siiski puudus MTA-l praegusel

juhul tegelik vajadus pöörduda teabe saamiseks menetlusvälise isiku poole. Sõiduki

registreerimist taotleval isikul on kohustus esitada koos taotlusega vajadusest lähtuvalt muu

hulgas sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid (määruse nr 19 § 6 lg 5 p 2).

Kuna kaebaja jättis nõutud dokumendi esitamata, pidanuks Maanteeamet määrama talle selle

puuduse kõrvaldamiseks tähtaja (HMS § 15 lg 2) ning selgitama, et dokumendi esitamata

jätmisel keeldub Maanteeamet sõiduki registreerimisest (LS § 77 lg 1 p 1). Olukorras, kus

haldusorgani jaoks oli selge, et kaebaja ei soovinud haldusorgani küsitud andmeid esitada, ei

olnud soodustava mõjuga toimingu sooritamise menetluse käigus menetlusvälise isiku poole

pöördumine põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt oli MTA poolt menetlusväliselt isikult kaebaja

sõidukit puudutava teabe küsimine õigusvastane.

II

17. Seoses kaebaja nõudega tuvastada Maanteeameti viivituse õigusvastasus on menetlusosalised

eriarvamusel küsimuses, kas viivituse põhjustas kaebaja või Maanteeamet.

18. Kohtuasja materjalidest nähtub, et sõiduki registreerimine viibis eelkõige põhjusel, et kaebaja ei

esitanud kohe ostuarvet ja esitas arve hiljem nii, et andmed olid osaliselt varjatud. Kaebaja

sõiduk registreeriti viivituseta pärast seda, kui selgus ostuarves varjatud andmete sisu (ostuhind).

Maanteeamet ei pidanud aktsepteerima sõiduki omandamist tõendavaid dokumente, mis olid

esitatud mittetäielikul kujul, ega registreerima nende alusel sõidukit, eirates määruse nr 19 § 6

lg 5 p 2 ja § 3 lgt 7. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust rahuldada kassatsioonkaebust osas, milles

taotletakse Maanteeameti viivituse õigusvastasuse tuvastamist.

III

19. Kaebaja on esitanud ka nõude tuvastada Maanteeameti infosüsteemis informatiivse märke

seadmise õigusvastasus. Asja materjalidest nähtuvalt on liiklusregistri sõidukite andmebaasi

tehtud märge kaebaja sõiduki registreerimismenetluse käigus. Selles sisaldub MTA teavitus, et

sõiduki võib registreerida kaebaja või muu isiku nimele ja Maanteeametil tuleb klienti teavitada

dokumentide kättesaadavaks tegemisest MTA-le. Samuti määrati märkes kindlaks selle

kehtivusaeg. Seega toimus teabevahetus riigiasutustele pandud avalike ülesannete täitmise

eesmärgil. Sellise informatiivse märke tegemine on haldusesisene menetlustoiming.

20. Kolleegium leiab, et selle nõude osas ei ole HKMS § 45 lgs 3 sätestatud kaebeõiguse eeldused

täidetud. Kaebaja ei ole väitnud, et märkega oleks seatud tema sõiduki kasutamisele või

käsutamisele piiranguid (LS § 184 lg 7), et talle oleks keeldutud tagamast tasuta juurdepääsu

kõikidele temaga seotud registriandmetele (LS § 184 lg 2) või et liiklusregister sisaldaks kaebaja

kohta ebaõigeid andmeid (IKS § 21 lg 1). Kaebaja pole väitnud ka muude õiguste rikkumist.

Seepärast nõustub kolleegium haldus- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et praeguses asjas puudub

kaebajal liiklusregistrisse kantud märke vaidlustamiseks kaebeõigus.

IV

9(11)

3-16-586

21. Kolleegium nõustub vastustajate seisukohaga, et kohtud ei rikkunud muid menetlusnorme.

Halduskohus jättis läbi vaatamata kaebaja nõude tuvastada MTA poolt kaebajalt ja

menetlusväliselt isikult teabe nõudmise õigusvastasus. Nähtuvalt halduskohtu otsuse

pdest 28 ja 29 ei võtnud halduskohus seisukohta, kas MTA rikkus teabe nõudmisega kaebaja

õigusi. Seepärast ei ole väide selle nõude sisulise läbivaatamise kohta põhjendatud. Lisaks leiab

kaebaja, et ringkonnakohus ei kontrollinud halduskohtu otsust kõigis olulistes aspektides ja jättis

apellatsioonkaebuse enamikule väidetele vastamata. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus

analüüsinud apellatsioonkaebuse väiteid piisava põhjalikkusega. Samuti märkis ringkonnakohus

Maanteeameti vastu esitatud nõuete kohta vastavalt HKMS § 201 lgle 4, et nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega. Sel juhul ei ole nende kordamine vajalik.

22. Eeltoodust lähtudes tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab

HKMS § 230 lg 5 p 5 alusel halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse menetlusväliselt isikult teabe

küsimise osas. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kaebaja nõude tuvastada

kaebaja sõiduki registreerimise menetluses MTA poolt menetlusväliselt isikult kaebajat

puudutava teabe küsimise õigusvastasus. Ülejäänud osas jääb kassatsioonkaebus rahuldamata.

23. Kaebaja taotles halduskohtus 2910 euro 5 sendi suuruse menetluskulu väljamõistmist.

Menetluskulud koosnesid taotluse järgi õigusabikuludest (2895 eurot 5 senti) ja tasutud

riigilõivust (15 eurot). MTA vaidles kaebaja õigusabikulude taotlusele vastu, leides, et kaebaja ei

ole nõuetekohaselt tõendanud advokaadibüroo arve tasumist. Panga maksekorraldus näitab, et

õigusabikulud on kandnud advokaadibüroo pangakontole advokaadibüroo assistent oma

isiklikult kontolt ja märkinud selgituseks, et tegemist on kaebaja tehtud sularaha sissemaksega.

Kolleegiumi hinnangul tõendab kirjeldatud maksekorraldus küll kaudselt, kuid piisava

kindlusega, et kaebaja on õigusabikulud kandnud. Kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud

on vajalikud ja põhjendatud.

Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja ringkonnakohtus kantud menetluskulude

väljamõistmist. Kaebaja esitas ringkonnakohtule riigilõivu tasumist tõendava maksekorralduse

(15 eurot), kuid ei esitanud ringkonnakohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ega

muid kuludokumente. Seetõttu jäävad apellatsiooniastme võimalikud õigusabikulud kaebaja

kasuks välja mõistmata (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).

Kassatsioonimenetluses palus kaebaja vastustajatelt menetluskuludena välja mõista

kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjoni 25 eurot ja õigusabikulu 1334 eurot 46 senti.

Kaebaja on lugenud kautsjoni ekslikult teiselt menetlusosaliselt väljamõistetavate kulude hulka

(HKMS § 107 lgd 4 ja 8). Kolleegiumi hinnangul tõendavad arved ja arvete tasumise kohta

esitatud pangakonto väljavõtted, et õigusabikulud on kantud. Arvestades asja sisu ja mahtu, on

kaebaja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud vajalikud ja põhjendatud.

Kolleegium rahuldab kaebuse ligikaudu 1/4 ulatuses ja arvestab kaebuse rahuldamise

proportsiooni menetluskulude jagamisel. Maksu- ja Tolliametilt tuleb kaebaja kasuks välja

mõista halduskohtus (2910 eurot 5 senti), ringkonnakohtus (15 eurot) ja Riigikohtus (1334 eurot

46 senti) kantud kuludest 25%. Vastustajad on palunud kaebaja menetluskulude väljamõistmise

korral mõista need välja Maksu- ja Tolliametilt. Kuna kaebuse rahuldatud osa puudutab Maksu-

ja Tolliameti tegevust, mõistab Riigikohus Maksu- ja Tolliametilt menetluskuludena kaebaja

kasuks välja 1064 eurot 88 senti.

10(11)

3-16-586

24. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonkaebuses esitatud taotluse järgi (maksja rekvisiitide alusel).

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)