2-15-5975/84 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.06.2018, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-5975

Tsiviilasi

Saturn Consulting OÜ (õiguseellane KORSETT

OSAÜHING) hagi OSAÜHINGÜ LINNASAARE

KINNISVARA vastu kahju hüvitamiseks ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.09.2017 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

61 942,96 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Saturn Consulting OÜ apellatsioonkaebus

OSÜHINGU

LINNASAARE

KINNISVARA

vastuapellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

Saturn

Consulting

OÜ

(registrikood:

14010410,

õiguseellane

KORSETT

OSAÜHING),

seaduslik esindaja OK ja lepinguline esindaja Mark

Obolenski

Kostja: OSAÜHING LINNASAARE KINNISVARA

(registrikood:

10728493),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Margus Mugu

Istungi toimumise aeg

09.05.2018

Istungil osalenud isikud

Hageja seaduslik esindaja OK ja lepinguline esindaja

Mark Obolenski ning kostja lepinguline esindaja

vandeadvokaat Margus Mugu

2(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 19.09.2017 otsus tühistada osaliselt väljamõistetava kahju

hüvitise, menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas

ning teha selles osas uus otsus vastavalt otsuse resolutsiooni terviktekstis

märgitule, samuti muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Otsuse resolutsiooni terviktekst:

2.1. Saturn Consulting OÜ hagi OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA vastu

kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks rahuldada osaliselt.

2.2. Välja mõista OSAÜHINGULT LINNASAARE KINNISVARA Saturn

Consulting OÜ kasuks õigusabikulude kui kahju hüvitamiseks 960 eurot ja viivis

100,37 eurot ning viivis alates 08.06.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni hüvitise tasumiseni.

2.3. Välja mõista OSAÜHINGULT LINNASAARE KINNISVARA Saturn

Consulting OÜ kasuks kahju hüvitis (saamata jäänud tulu) 339,36 eurot ja viivis

35,48 eurot ning viivis alates 08.06.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni hüvitise tasumiseni.

2.4. Jätta rahuldamata Saturn Consulting OÜ hagi OSAÜHINGU LINNASAARE

KINNISVARA vastu töölepingute ülesütlemisest tekkinud kahju hüvitamiseks

1397,25 eurot ja sellelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni.

2.5. Välja mõista OSAÜHINGULT LINNASAARE KINNISVARA Saturn

Consulting OÜ kasuks asjade omandi kaotamisega tekkinud kahju hüvitamiseks

1122,68 eurot ja viivis 117,37 eurot ning viivis alates 08.06.2018 VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni.

2.6. Jätta rahuldamata Saturn Consulting OÜ hagi OSAÜHINGU LINNASAARE

KINNISVARA vastu tagatisraha saamiseks 3360 eurot ning selle arvel arvetest nr

20142288, nr 20142175, nr 20150053 tulenevate summade tasaarvestamiseks nii, et

hageja kohustuse suuruseks on 563,87 eurot.

2.6.Jätta

maakohtu

ja

eelnevas

ringkonnakohtu

menetluses

kantud

menetluskuludest 95% Saturn Consulting OÜ kanda ja 5% OSAÜHINGU

LINNASAARE KINNISVARA kanda.

2.7. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda.

2.8. Rahuldada Saturn Consulting OÜ

ja

OSAÜHINGU

LINNASAARE

KINNISVARA avaldused menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata

Saturn Consulting OÜ hüvitatavate menetluskulude suuruseks 329,89 eurot ja

OSAÜHINGU

LINNASAARE

KINNISVARA

hüvitatavate

menetluskulude

suuruseks 4608,09 eurot.

2.9. Välja mõista Saturn Consulting OÜ-lt OSAÜHINGU LINNASAARE

KINNISVARA kasuks menetluskulud 4278,20 eurot. Käesoleva otsuse jõustumisest

kuni

täitmiseni

tuleb

Saturn

Consulting

OÜ-l

tasuda

OSAÜHINGULE

LINNASAARE KINNISVARA hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

3(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

2.10. Jätta rahuldamata Saturn Consulting OÜ 06.09.2017 esitatud vastuväide

maakohtu tegevusele.

3. Saturn Consulting OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA vastuapellatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu,

mille

tegemiseks

ta

menetlusabi

taotleb.

Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200

eurot.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 20.04.2015 esitas KORSETT OSAÜHING (hageja, üürnik) Harju Maakohtule hagi

OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA (kostja, üürileandja) vastu, milles

palus mõista kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitisena välja lepingu rikkumise tagajärjel

tekitatud otsese varalise kahju (kohtuvälised õigusabikulud) 8700 eurot, saamata

jäänud tulu perioodi 20.01.2015–26.02.2015 eest 805,98 eurot, saamata jäänud tulu

perioodi 27.02.2015–30.09.2018 eest 27 827,52 eurot, kahju hüvitise 20 294,94 eurot,

üürilepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks tasutud tagatisraha 3360 eurot ja

tasaarvestada see kostja nõuetega hageja vastu, mis tulenevad arvest nr 20142288

summas 264,09 eurot, arvest nr 20142175 summas 2130,05 eurot, arvest nr 20142402

summas 217,03 eurot ja osaliselt arvest nr 20150053 summas (perioodi 01.01.2015–

19.01.2015 üüritasu) 748,83 eurot, misjärel jääb hageja kohustuseks kostja ees 563,78

eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja viivise 0,022% päevas põhinõuetelt

alates hagi esitamisest kuni otsuse täieliku täitmiseni.

2. Hageja ja kostja sõlmisid 29.08.2013 üürilepingu aadressil Lasnamäe Centrumis asuva

äriruumi kasutamiseks tähtajaga kuni 30.09.2018. Kostja võimaldas hagejal üüriruumi

kasutada kuni 19.01.2015. RU teatas 13.01.2015 hagejale, et seoses võlgnevustega

sulgeb kostja alates 20.01.2015 hageja poolt üürilepingu alusel kasutatava ruumi, kuna

hagejal on tasumata üüri ja osutatavate teenuste eest. Hageja tegi kostjale rahalised

ülekanded 15.01.2015 ja 20.01.2015 kokku summas 2130,05 eurot. 20.01.2015 kell

9.30 saatis RU üüripinna ette turvaettevõtte esindaja, kellele anti korraldus mitte

lubada hageja töötajatel üüritud kauplusboksi avada ega sinna siseneda. Kostja

kinnitas, et hageja poolt lepingu alusel viimase kasutusse antud üüripind on

21.01.2015 seisuga suletud ja jääb suletuks ka edaspidi. Hageja esitas 23.02.2015

4(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

kostjale avalduse 29.08.2013 sõlmitud tähtajalise üürilepingu erakorralise ülesütlemise

kohta ning nõude valduse saamiseks üüripinnal asuva hagejale ja kolmandatele

isikutele kuuluva vallasvara sealt väljaviimiseks ning pinna vabastamiseks.

3. Hageja oli seisukohal, et kostja väidetava esindaja RU poolt 21.01.2015 edastatud

lepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine. Kostja eest ja nimel esitas

tahteavalduse lepingu lõpetamiseks Lootsi Arenduse Osaühing, kellel ei olnud

üürilepinguga mingisugust puutumust. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine on

tühine, kuna see põhineb tühisel tüüptingimusel, millele ei saanud üürilepingu

ülesütlemisel tugineda. Üürilepingu p 14.5.1.(i) annab üürileandjale võimaluse ja

õiguse öelda kestvusleping üles ilma ülesütlemise hetkel lepingu rikkumise

toimumiseta. Selline tingimus erineb olulisel määral VÕS-s sätestatust. Lepingu p

14.5.1.(i) annab kostjale kui üürileandjale võimaluse öelda tähtajaline üürileping üles

olukorras, kus ülesütlemise hetkeks ei olegi üürnikul ühtegi täitmata kohustust

üürileandja ees, kuid need on esinenud aasta jooksul. Eeltoodu tähendab, et kostja ei

saa ega saanud ka 21.01.2015 lepingu ülesütlemisavalduses tugineda tühisele lepingu

p-le 14.5.1.(i). Samuti oli hageja seisukohal, et olukorras, kus kostja on ise

üürileandjana etteteatamata lõpetanud üürilepingu täitmise, s.t ei ole võimaldanud

üüriruumi kasutada, on ülesütlemine hea usu põhimõtte vastane.

4. Lepingu p 9.3.4. kohaselt kohustus kostja segama võimalikult vähe üürniku

äritegevust. Lepingu p 9.4.1. kohaselt vastutab üürileandja lepinguga endale võetud

kohustute täitmata jätmise eest, v.a juhul, kui kohustuste täitmata jätmine oli tingitud

üürileandjast mittesõltuvatest asjaoludest. Kostja poolt lepingu täitmise ühepoolne

lõpetamine alates 20.01.2015 kella 9.30 ja üüripinna valduse rikkumine oli tingitud

üürileandja tegevusest, tegemist oli oluliste lepingust tulenevate kohustuste süülise

rikkumisega, mida ei ole vaatamata hageja nõudmistele lõpetatud. Hageja jäi täies

ulatuses ilma sellest, mida ta võis lepingust õigustatult oodata. Hageja 23.02.2015

esitatud tahteavaldusega, mille kostja sai kätte hiljemalt 26.02.2015, on pooltevaheline

tähtajaline üürileping erakorraliselt üles öeldud seoses kostjapoolse lepingu olulise

rikkumisega. Samuti oli hageja arvates alates 20.01.2015 kostja poolt rikutud

kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest. Lepingu p 13.5. kohaselt kohustusid

pooled hüvitama kõik süüliselt teisele lepingu poolele põhjustatud kahjud ja kulutused.

5. Kostja jättis üürilepingu ülesütlemisel arvestamata asjaolu, et kostja antud täiendavad

tähtajad kohustuste täitmiseks ei möödunud tulemusteta. Kostja ja tema volitatud

isikute tegevuse tõttu tekkisid hagejal kostja ja kolmandate isikute tegevuse

õiguspärasuse hindamiseks ja nõuete ning vastuväidete vormistamiseks kulutused

õigusabile, mis 26.02.2015 seisuga moodustasid 4920 eurot. Lisaks on kostja lepingu

rikkumisest tulenevalt tekkinud hagejal täiendav kahju summas 3780 eurot, mis on

tekkinud perioodil 27.02.2015–31.03.2015 kantud kulutustest õigusabile, mis on

kantud seoses hagejapoolsete korduvate ja täiendavate nõuete, vastuväidete jms

esitamisega.

6. Saamata jäänud kahju nõude osas selgitas hageja, et kuna kostja takistas tema

äritegevust ja see seiskus, siis jäi hagejal saamata tulu, mille arvestuse aluseks võttis

hageja eelmiste perioodide müügikäibe.

5(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

7. Kahju tekkis hagejale ka sellest, et ebaseadusliku pandiõiguse teostamisel jäid kostja

valdusse hageja vallasasjad (kaup ja kaupluse sisseseade): kaupade osas oli kahju

14 879,04 eurot ja inventari osas 4018,65 eurot (esemete tagastamise nõude

asendamine kahju hüvitamise nõudega).

8. Seoses kostja tegevusega pidi hageja lõpetama töötajatega sõlmitud töölepingud ja

maksma neile hüvitist. Sellest tulenevalt oli kahju 1397,25 eurot.

9. Üürilepingu sõlmimisel tasus hageja tagatisraha 3360 eurot, mida tal on õigus lepingu

lõppemisel tagasi nõuda ja mille hageja soovis tasaarvestada hageja nõuetega.

10. 12.02.2016 loobus hageja osaliselt nõudest seoses kostja poolt kohustuse täitmisega

AS LAUMA LINGERIE ees ja asjade väljaandmisega.

Kostja vastuväited

11. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõuded on

alusetud.

12. Kostja ütles üürilepingu 21.01.2015 avaldusega üles. Kuna hageja teatas kostjale, et

väidetavalt ei kuulu üüripinnal olevad asjad hagejale alles 20.01.2015 ja 21.01.2015

ning kostja ütles üürilepingu tekkinud võlgnevuste tõttu üles 21.01.2015, siis laienes

pandiõigus jätkuvalt üüripinnal olevatele asjadele. Kostja pandiõigus hageja üüripinnal

olevatele asjadele tekkis üürilepingu sõlmimisega 29.08.2013, mis on enne hageja

väidetava müügitehingu sõlmimist GOSA INVEST OÜ-ga 04.08.2014 ning viimase

poolt samade asjade hilisemat edasimüümist. Kostja üürilepingust tulenev pandiõigus

hageja asjadele on eespool väidetavatest GOSA INVEST OÜ ja OÜ Puffet Invest

õigustest (VÕS § 305 lg 3).

13. Kostja avaldus üürilepingu ülesütlemiseks on kehtiv. RU on kostjale kuuluva

kaubanduskeskuse Lasnamäe Centrum (kus asus hageja üüritud üüripind) juhataja

ning kostjaga samasse kontserni kuuluva Lootsi Arenduse Osaühingu omanduses

oleva kaubanduskeskuse Norde Centrum juhataja. Sellest tulenevalt märkis RU

ülesütlemisavalduse allkirjas ekslikult äriühingu nimeks Lootsi Arenduse Osaühing,

kuid lisas oma õige ametinimetuse Lasnamäe Centrumi juhataja. Samuti on juba

üürilepingu ülesütlemise avalduse esimesel real selgelt märgitud, et RU pöördus

hageja poole kostja nimel ning ülesütlemine on tehtud hageja ja kostja vahel sõlmitud

üürilepingu suhtes. Hageja etteheide, et talle ei olnud sel päeval volituste kehtivus

teada, ei muuda volitust ega volitatud isiku tehingut kehtetuks.

14. Üürilepingu p 14.5.1.(i) ei ole tüüptingimusena tühine. Üürilepingu ülesütlemise

päeval 21.01.2015 oli hagejal tasumata arve nr 20142175 summas 2130,05 eurot

tasumise tähtpäevaga 11.12.2014 (tasumata 41 päeva) ja arve nr 20142288 summas

264,09 eurot tasumise tähtpäevaga 21.12.2014 (tasumata 31 päeva). Samas oli alates

01.02.2014 hagejal tasumata üks üüriarve üle kolme kuu (20141536 võlas 103 päeva)

ja 10 arvet üle kahe kuu (sealhulgas üüriarved nr 20140761 tasumata 89 päeva ja nr

20141734 tasumata 90 päeva). Kuu enne ülesütlemist (21.12.2014) oli hageja üle

tähtaja võlgu nelja järjestikuse kuu üüri. Seejärel hageja vähendas võlga, kuid ikkagi

oli hagejal ülesütlemise päeval 21.01.2015 tähtaegselt tasumata kaks üüriarvet: nr

20142175 (tähtpäev 11.12.2014) ja nr 20150053 (tähtpäev 11.01.2015), samuti kaks

kommunaalteenuste arvet: nr 20142288 (tähtpäev 21.12.2014) ja nr 20142402

6(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

(tähtpäev 21.01.2015). Nimetatud arveid ei olnud hageja tasunud ka 15.10.2015

seisuga. Seega saabus kostjal üürilepingu ülesütlemise alus VÕS § 316 lg 1 p 1 järgi

12.12.2014, mispeale kostja andis hagejale 23.12.2014 täiendava tähtaja võla

tasumiseks (31.12.2014) ning pikendas tähtaega 13.01.2015 (tähtpäevaga 20.01.2015).

VÕS § 316 lg 2 järgi puudub üürileandjal ülesütlemisõigus, kui üürnik täidab oma

kohustused enne ülesütlemist. Siinkohal peab seadus silmas võlgnetava kohustuse

täielikku täitmist. Osaline täitmine ei mõjuta kostja õigust üürileping üles öelda.

Hageja on kogu üürilepingu aja jooksul süstemaatiliselt hilinenud arvete maksmisega,

kusjuures kolm arvet on tasutud hilinemisega rohkem kui kolm kuud, veel üheksa

arvet on olnud tasumata üle kahe kuu tähtpäevast. Kostja ei pea taluma sellist

süstemaatilist lepingu rikkumist ning on õigustatud rakendama õiguskaitsevahendeid,

sealhulgas ka üürilepingu p 14.5.1(i) sätestatut.

15. 02.12.2015 seisuga oli hageja võlg kostja ees 4177,92 eurot, millest tulenevalt puudus

hagejal tagatisraha tagastamise nõue ning samuti oli kostja õigustatud pandiõigust

realiseerima. Kuna hageja kaupade realiseerimisest laekus rohkem raha, kui oli hageja

võlg kostjale, tagastas kostja hagejale ülejäänud summa 1166,58 eurot 10.12.2015.

05.12.2015 tagastas kostja hageja korraldusel AS-le LAUMA LINGERIE viimasele

kuulunud üüripinnal olnud asjad. Lisaks sellele tegi kostja hagejale ettepaneku viia ära

ka ülejäänud asjad, mis asusid üüripinnal.

Menetluse vahepealne käik

16. 12.02.2016 loobus hageja nõudest asjade väljaandmiseks seoses kostja poolt kohustuse

täitmisega AS LAUMA LINGERIE ees.

17. 21.03.2016 otsusega võttis maakohus vastu hagist osalise loobumise nõudes valduse

rikkumise lõpetamiseks ja vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ning

lõpetas menetluse vara valduse rikkumise lõpetamise ja vara ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmise nõudes. Ülejäänud nõuete osas jättis Harju Maakohus hagi

rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja

kasuks välja 4200 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

18. 20.04.2016 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, jagas menetluskulud ja mõistis need

hagejalt välja.

19. 08.06.2016 tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 21.03.2016 otsuse

osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, jaotas menetluskulud ja määras

kindlaks nende rahalise suuruse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles lõpetati menetlus nõudes vara

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.

20. 17.08.2017 määrusega lubas maakohus astuda menetlusse esialgse kostja KORSETT

OSAÜHINGU asemel Saturn Consulting OÜ, mis oli tekkinud KORSETT

OSAÜHINGU jagunemisel.

Esimese astme kohtu otsus

21. 19.09.2017 otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 1122,68 eurot asjade ja inventari kahju hüvitamiseks ning õigusabi kulude kui

7(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

kahju hüvitamiseks 960 eurot ning kohustas kostjat tasuma väljamõistetud summadelt

viivist alates 20.04.2015 kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus

rahuldas mõlema poole taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja

mõistis välja hagejalt kostja kasuks 4452,48 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras viivise. Hageja vastuväite kohtu tegevusele jättis maakohus rahuldamata.

22. Harju Maakohtu 21.03.2016 otsusega on leidnud tõendamist, et lepingu p 14.5.1. (i) ei

olnud hagejat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ega tühine, poolte vahel

29.08.2013 sõlmitud äriruumi üürileping on kostja poolt 21.01.2015 kehtivalt

erakorraliselt üles öeldud hagejapoolse üüri ja kõrvalkohustuste tasumise kohustuse

rikkumise tõttu ja lepingu ülesütlemine ei olnud vastuolus heade kommetega ning

leping lõppes ülesütlemise tõttu 04.02.2015.

23. Kuna üürileping lõppes kostja poolse ülesütlemisega 04.02.2015, siis ei omanud

vaidluses tähtsust hageja poolne lepingu ülesütlemine 26.02.2015.

24. Hageja saamata jäänud tulu kui kahjunõude aluseks oli, et ta ei saanud alates

20.01.2015 üüritud ruume ja oma asju kasutada ja tegeleda majandustegevusega,

millega kostja rikkus lepingu p 9.3.4, mille järgi kohustus kostja oma õiguste ja

kohustuste täitmisel segama võimalikult vähe üürniku äritegevust. Kuna hagejal oli

tekkinud võlgnevus mitme kuu üüri- ja kommunaalkulude eest oli kostjal õigus

kasutada mitut õiguskaitsevahendit kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 2 ja lg-ga 2 ning

keelduda oma vastastikuse kohustuse täitmisest ja mitte lubada hagejal lepingu järgi

üüritud ruume kasutada.

25. Õige ei olnud hageja väide, et kostja rikkus lepingus p 9.3.4. tulenevat kohustust, sest

asjaolu, et hageja ei saanud ruume kasutada, oli hagejast endast tingitud ning selle

rikkumise kaitseks võis kostja keelduda oma kohustuse täitmisest. Kuna kostja ei

rikkunud lepingut alates 20.01.2015 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.02.2015 ruumide

kasutamise keelamisega, ei saa hageja nõuda selle perioodi eest saamata jäänud tulu.

Arvestades, et võlasuhe lõppes 04.02.2015, siis ei olnud hagejal õigust pärast seda

enam ruume kasutada. Seega ei rikkunud kostja oma kohustusi ka pärast 04.02.2015

ning hageja ei saa nõuda saamata jäänud tulu perioodi eest 27.02.2015–30.09.2018.

26. Hagejal ei olnud õigust nõuda kostjalt varalise kahjuna neid kulusid, mida ta oli

sunnitud kandma töötajatele töölepingute lõpetamisel makstavate hüvitisena, kuna

kostja ütles hageja enda rikkumise tõttu lepingu õigustatult üles.

27. Hageja võlgnes kostjale põhivõlana vähemalt 3923,78 eurot, seega ei katnud

tagatisraha 3360 eurot põhivõlga ega sellele lisanduvaid viiviseid ning kostjal oli

õigust teostada üürileandja pandiõigust. Kostja arvestuse kohaselt oli hageja põhivõlg

4752,74 eurot ja koosnes 2014. aasta arvetest nr 20142288 summas 264,09 eurot

(maakohtu 19.09.2017 otsuses 262,09; IV kd, lk 154) ja nr 20142175 summas 2130,05

eurot ning 2015. aasta jaanuari arvest nr 20150053 summas 2141,57 eurot

maksetähtajaga 11.01.2015, millele lisandus viivis 2067,29 eurot, kõik kokku

6603 eurot. Ülesütlemisavalduses ei nõudnud kostja hagejalt tasu 2015. aasta

veebruari eest arve nr 20150150 järgi summas 2141,57 eurot, nagu hageja väitis.

Seega ei teostanud kostja 2015 veebruari nõuete katteks üürileandja pandiõigust. Küll

aga oli kostjal õigus teostada pandiõigust 2015 jaanuari tasumata kommunaalteenuste

8(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

arve ulatuses 212,30 eurot, kuna see oli VÕS § 305 lg 1 järgi jooksva aasta

hüvitisnõue. Kuna kostja keelas hagejal õigustatult alates 20.01.2015 ruumide

kasutamise, ei pidanud hageja sellest ajast alates enam üüri tasuma ning 2015 jaanuari

üüri summa oli 892,96 euro (11 päeva) võrra väiksem, kui esitatud arves nr 20150053.

Seega oli hageja põhivõlg kostja ees 3923,78 eurot (4752,74 – 892,96). Maakohus

leidis, et kostja põhjendatud pandiõigus hõlmas tema nõudeid kokku summas 6203,37

eurot (3923,78 + 2067,29 + 212,30).

28. Kostja teatas 21.01.2015 ülesütlemiseavalduses hagejale oma nõuetest, seega ei kuulu

tagatisraha hagejale tagastamisele lepingu lõppedes VÕS § 308 lg 3 järgi.

Kostjapoolse tasaarvestuse tulemusel, mis oli lubatav VÕS § 197 lg-te 1, 2 järgi,

vähenes hageja põhivõlg 563,78 euroni (3923,78 – 3360). Seega võlgnes hageja

kostjale põhivõla 563,78 eurot ning lepingu ülesütlemise avalduse tegemise seisuga

viivise 2067,29 eurot ja 2015. aasta jaanuari kommunaalkulude hüvitise 212,30 eurot,

kokku 2843,37 eurot. Seega ei ole õige hageja väide, et tema kohustuse suuruseks jääb

pärast tasaarvestuse tegemist vaid 563,78 eurot.

29. Hageja pretensioonidest kostjale (I kd lk 64, 68, 70, 79, 86, 95, 96, 106,107,116,176,)

nähtub, et hageja palus kostjal vabastada hageja ja kolmanda isiku asjad, kuid kuskilt

ei nähtu, et hageja sooviks asju ruumist ära viia ja ruumidest välja kolida. Hageja

soovis üksnes ruume kasutada. Seega on õige hageja väide, et kostja on VÕS § 307

lg 1 vastaselt pidanud kinni hageja asju üüritud ruumides, kuna oht nende äraviimiseks

puudus. Seega on kostja pandiõiguse teostamisel, millega pidas kinni hageja asju ilma,

et oleks olnud nende äraviimise oht, rikkunud oma kohustust, sõltumata sellest, et

kostjal oli pandiõigus VÕS § 304 lg 1 tähenduses hageja asjadele.

30. Maakohus jättis rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude summas 14 879,04.

Hageja poolt on esile toodud (II kd, lk 185–196), et AS-le Lauma Lingerie kuuluvat

vara rentis hageja 01.10.2012 rendilepinguga (mööbel, inventar). Kaubad kuulusid

OÜ-le Puffet Invest. Hageja poolt kohtule esitatud vara müügilepingust ja selle lisaks

olevast nimekirjast (lisa 43, 44, II kd, lk 58–170) nähtuvalt müüs hageja pesutooted

GOSA INVEST OÜ-le 04.08.2014. Hageja kinnitas, et omand nendele varadele oli

hagi esitamise ajaks üle läinud GOSA INVEST OÜ-le, kes võõrandas need edasi

Vailaid OÜ-le ja viimane omakorda edasi OÜ-le Puffet Invest. Hageja esitas ka OÜ

Puffet Invest kinnituse, et lisas 43 olevad asjad kuuluvad OÜ-le Puffet Invest.

Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et hagejale ei kuulunud vara, mille eest ta hüvitist

nõudis.

31. Hageja tõendas, et talle kuulus sahtel metallklambriga väärtusega 53 eurot, tšekiprinter

(Metapace T-4, USB 8 dots /mm203dpi/) väärtusega 120 eurot, kliendinäidik (displei

Glancetron/Jarltech 8035) väärtusega 106 eurot, arvuti (Intel Nuc DCCP847DYE

uCEF) väärtusega 283,33 eurot, turvaväravate süsteem (EAS XS Supra 23G süsteem

ja vastuvõtja) väärtusega 1255, 57 eurot ning paigaldatud valgussüsteem väärtusega

2150,75 eurot, kokku kuulus hagejale vara väärtusega 4018,65 eurot, millest hageja jäi

ilma kostja poolt pandiõiguse toestamise rikkumisega. Kostja võttis enda valdusse

rohkem hageja vara kui oli tema nõue, rikkudes hageja õigusi. 10.12.2015 pärast vara

realiseerimist tasus kostja hagejale 1166,58 eurot. Kostja väidete kohaselt oli vara

realiseerimisel saadust maha arvatud võlg 02.12.2015 seisuga 4177,92 eurot.

9(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

Maakohus leidis, et kostja sai kommunaalkulude võlalt 212,30 eurot ja üürivõlalt

563,78 eurot nõuda perioodi 22.01.2015-02.12.2015 eest viivist 211,87 eurot. Vara

müügist laekus 5344,50 eurot. Kuna kostja nõue hageja vastu oli väiksem kui müügil

saadud summa, pidi kostja tagastama 2289,26 eurot, kuid tagastas 1166,58 eurot, jättes

tagastamata 1122,68 eurot, millises summas on hagejale tekkinud kahju, mis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti kuulus väljamõistmisele viivis alates hagi

esitamisest VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras kuni kohustuse täitmiseni.

32. Õigusabi kulude kandmisest tekkinud kahju nõude osas leidis maakohus, et õigusabi

72,5 tunni ulatuses ei olnud põhjendatud, kuna hageja esitatud dokumentidest

nähtuvalt on õigusabi osutaja poolt esitatud kostjale vaid üks pretensioon ja üks e-kiri.

Põhjendatud oli õigusabi kulu 8 tunni ulatuses, tunni hinnaga 120 eurot (ilma

käibemaksuta), kokku 960 eurot.

33. Maakohus ei rahuldanud kostja tasaarvestuse avaldust. Kostja jäi pärast pandi

realiseerimist ja nõuete rahuldamist, millega lõppes hageja üürilepingust tulenev

kohustus ja viivis kostja ees, veel ise hagejale kahjuna võlgu (kahjuhüvitis asjade

eest). Lisaks on kostjal ka kahju sissenõudmisega seotud kulude kui kahju hüvitamise

kohustus. Eeltoodud tõttu ei ole võimalik tasaarvestust teha.

34. Maakohus

jättis

3,41%

hageja

menetluskuludest

kostja

kanda

ja

kostja

menetluskuludest 96,59% hageja kanda.

35. Hageja õigusabikulud olid maakohtu menetluses vajalikud ja põhjendatud 35 tunni

ulatuses summas 4375 eurot tunnihinnaga 125 eurot. Kuna hageja loobus osaliselt

hagist ning menetlus lõpetati vara valduse rikkumise lõpetamise ja vara

ebaseaduslikust valdusest väljaandmise nõudes, tuli selles osas hagejal kanda oma

menetluskulud ise ja ka kostja menetluskulud vastavas osas. Kuna nõudest loobumisel

tagastatakse pool tasutud riigilõivust, siis luges maakohus põhjendatud riigilõivuks

962,20 eurot. Arvestades, et hagejal tuleb õigusabikuludest kanda 16,33% ise, siis jäi

maakohtu menetluses hüvitamisele kuuluvaks õigusabikulude summaks 3660,56

eurot. Ringkonnakohtu menetluses oli põhjendatud kulu riigilõiv 1100 eurot ja

õigusabikulu 875 eurot. Kokku olid hageja menetluskulud 6597,76 eurot.

36. Kostja vajalikuks ja põhjendatud kuluks luges maakohus esimeses maakohtu

menetluses 2835 eurot 21 tunni õigusabi eest tunnihinnaga 135 eurot, millest kuulus

hageja poolt esimeses maakohtu menetluses kantud kuludest hüvitamisele 16,33%, s.o

462,96 eurot. Ringkonnakohtu menetluses oli vajalik ja põhjendatud õigusabikulu 540

eurot. Teistkordses maakohtu menetluses oli kostja menetluskulu 1451,25 eurot.

Kokku olid kostja menetluskulud 4826,25 eurot, millest 462,96 tuleb hüvitada hagejal

seoses osaliselt hagist loobumisega.

37. Arvestades menetluskulude jaotust tuli kokkuvõttes kostjal hüvitada hageja

menetluskuludest 224,98 eurot (6597,76 x 3,14%). Hagejal tuli hüvitada kostja

menetluskulu 462,96 eurot seoses hagist osalise loobumisega ja ülejäänud

menetluskuludest tuli hüvitada 4214,50 eurot (4363,29 eurot x 96,59%). Kokku kuulus

kostjale hüvitamisele 4677,46 eurot. Poolte menetluskulude tasaarvestuse tulemusel

tuli hagejal kostjale hüvitada 4452,48 eurot (4677,46-244,98), mille maakohus

vaidlustatud otsusega välja mõistis.

10(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

38. 19.10.2017 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu 19.09.2017

otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ning määras

kindlaks ja jaotas poolte menetluskulud.

39. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt,

osas, milles maakohus lahendas tagatisraha tagastamise nõude, lugedes kostja nõude

üüri ja kõrvalkulude saamiseks tagatisrahaga tasaarvestatuks ja kindlaksmääratud

menetluskulude suuruse osas.

40. Maakohtu otsus on olulises osas vastuoluline ja põhjendamata. Vaatamata pandiõiguse

teostamise õigusvastasuse tuvastamisele, leidis maakohus, et pandivara realiseerimisel

saadud vahendite arvelt võis kostja rahuldada enda nõudeid. Pandiõiguse teostamise

eelduste puudumine pidanuks sellise võimaluse välistama. Maakohus ei arvestanud

hagi rahuldamise ulatuse ja menetluskulude jaotamisel kostja poolt hagimenetluse

käigus tasutud 1166,58 eurot, mida samaaegselt oli arvestatud rahuldatud hagi summa

vähendamisel (st millise osa kohus põhimõtteliselt samuti rahuldas).

41. Põhjendamatu on maakohtu käsitlus kostja viivisnõude osas ja selles, et hageja ei

vaielnud sellele vastu. 24.08.2017 vastuses tõi hageja esile, miks viivise nõue on

ebaõige.

42. Maakohus ei hinnanud erakorralise ülesütlemise avalduse tühisust. Maakohus ei

hinnanud ülesütlemise formaalseid ega materiaalseid eeldusi, vaid luges ülesütlemise

kehtivuse tuvastatuks varasema maakohtu otsuse, mis on tühistatud, alusel.

43. Maakohus on jätnud hindamata üürilepingu p 14.5.1.(i) vastavuse tüüptingimuse

regulatsioonile. Kostja ülesütlemisavalduse tühisuse ebaõige tuvastamata jätmise tõttu

on jäetud rahuldamata hageja nõuded saamata jäänud tulu osas.

44. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes arvestamata 24.08.2017 esitatud

menetlusdokumendis toodud seisukohad ja üürilepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamise nõude, mis oli kohtule esitatud juba eelnevas menetluses. Apellant

selgitab, et maakohtule esitatud 24.08.2017 menetlusdokument ei sisalda uusi

seisukohti.

45. 12.02.2016 loobus hageja osaliselt nõudest. Lähtudes tsiviilasja hagihinnast tervikuna

(72 898,01 eurot) ja arvestades, et mittevaralise nõude puhul loetakse hagi hinnaks

3500 eurot, loobus hageja oma nõudest 4,8% ulatuses. Lähtudes hageja nõuete

põhisummast (60 988,44), moodustab loobutud hagi osa 5,4% kogu nõudest.

Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja loobus 16,33% hagist, mis teeks loobutud osa

hinnaks 11 904,25 eurot 3500 asemel.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

46. 17.11.2017 esitas kostja vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu

otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kahjuhüvitisena õigusabikulude hüvitise 960 eurot. Kostja palus jätta

vaidlustatud osas hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

47. Hageja nõue õigusabi kulude hüvitamiseks on alusetu, kuna nimetatud nõude aluseks

olevad arved on tasunud OÜ Puffet Invest, mitte hageja. Sellisel juhul on täitmata

kahju nõude rahuldamise eeldus – kahju tekkimine hagejal.

11(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

Vastus apellatsioonkaebustele

48. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

49. Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata

ning menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

50. Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate

dokumentide ja tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi

osaliselt tühistada kostjalt hageja kasuks väljamõistetava summa osas ja muuta tuleb

ka TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi maakohtu otsuse põhjendusi.

51. Ringkonnakohtu istungil hageja loobus apellatsioonkaebuses eraldi esitatud nõuetest

tuvastada üürilepingu p 14.5.1.(i) tühisus ja kostja 21.01.2015 ülesütlemisavalduse

tühisus. Kolleegium ei käsitle eeltoodud nõudeid eraldi nõuetena. Kuna tegemist on

kahju hüvitamise nõuete aluseks olevate asjaoludega, siis kontrollib kolleegium

maakohtu poolt nende tuvastamist apellatsioonkaebuse läbivaatamisel.

52. Maakohtu menetluses olid vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks hageja järgmised

nõuded kostja vastu, mille kohta maakohus tegi otsuse ja mis on osaliselt

apellatsioonkaebustes vaidlustatud:

1)

Mõista kostjalt kahjuhüvitisena välja otsene varaline kahju 8700 eurot

(õigusabikulud). Nõue rahuldati osaliselt summas 960 eurot, mille on kostja

vaidlustanud. Osas, milles jäeti nõue rahuldamata, vaidlustas otsuse hageja.

2)

Mõista kostjalt kahjuhüvitisena välja saamata jäänud tulu perioodi 20.01.2015-

26.02.2015 eest 805,98 eurot. Maakohus jättis nõude rahuldamata ja vaidlustanud on

selle hageja.

3)

Mõista kostjalt kahjuhüvitisena välja saamata jäänud tulu perioodi 27.02.2015-

30.09.2018 eest 27 827,52 eurot. Maakohus jättis nõude rahuldamata, otsuse selles

osas vaidlustas hageja.

4)

Mõista kostjalt kahju hüvitisena välja 1397,25 eurot, mis tulenes üüripinnal

töötanud töötajate töölepingute erakorraliste lõpetamistega seotud hüvitiste

väljamaksmisest. Maakohus jättis nõude rahuldamata ja ringkonnakohtu menetluses

loobus hageja selle vaidlustamisest.

5)

Mõista kostjalt kahju hüvitisena välja (esemete tagastamise nõude asendamine

kahju hüvitamise nõudega) VÕS § 115 lg 2 alusel (kaupade eest 14 879,04 eurot ning

inventari ja sisseseade eest 4 018,65 eurot) 18 897,69 eurot. Maakohus rahuldas nõude

osaliselt ja mõistis välja 1122,68 eurot. Kohtumenetluse käigus tasus kostja hagejale

1166,58 eurot. Otsuse osas, milles nõue jäeti rahuldamata, vaidlustas hageja.

6)

Mõista kostjalt välja üürilepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks

tasutud tagatisraha 3360 eurot ja tasaarveldada see kostja nõuetega hageja vastu, mis

tulenevad arvest nr. 20142288 summas 264,09 eurot, arvest nr. 20142175 summas

2130,05 eurot, arvest nr. 20142402 summas 217,03 eurot ja osaliselt arvest nr.

20150053 summas 748,83 eurot, misjärel jääb hageja kohustuseks kostja ees 563,78

eurot. Maakohus nõuet ei rahuldanud ja leidis, et kostja oli teostanud tasaarvestuse.

12(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

Neid asjaolusid hageja ei vaidlusta, kuid apellatsioonkaebuse lõpus esitatud nõudes

palub siiski nõude rahuldada.

7) Lisaks palus hageja välja mõista kõikidelt nõuetelt viivise VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

Hageja kinnitas apellatsioonkaebuses, et ta

ei vaidlusta maakohtu poolt

kindlaksmääratud menetluskulude suurust, leides, et need tuleks jätta kostja kanda.

53. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust osas, mis on vaidlustatud poolte kaebustes. Seega ei

kontrolli kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja

nõude välja mõista kostjalt kahju hüvitisena 1397,25 eurot, mis tulenes üüripinnal

töötanud töötajate töölepingute erakorraliste lõpetamistega seotud hüvitiste

väljamaksmisest, ja osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitise pandiõiguse teostamisel äravõetud inventari ja kaupluse sisseseade eest

1122,68 eurot ja viivise sellelt.

54. Esmalt kontrollib kolleegium maakohtu järeldust, milles maakohus leidis, et

pooltevahelise üürilepingu kostjapoolsel ülesütlemisel olid täidetatud materiaalsed ja

formaalsed eeldused. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et

maakohtu otsuses puuduvad vastavad põhjendused. Kolleegiumi arvates põhjenduseks

ei saa lugeda maakohtu otsuses toodud viidet, et vastavad asjaolud on tuvastatud

samas asjas eelnevalt tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu otsustes ja maakohtul

puudus seetõttu vaidlustatud otsuses vajadus ülesütlemise ja tüüptingimuse kehtivust

tuvastada. Maakohtu eelnev otsus (21.03.2016), milles ülesütlemise ja tüüptingimuse

kehtivus tuvastati, on ringkonnakohtu poolt tühistatud (08.06.2016 otsus) ja tsiviilasi

saadetud uueks läbivaatamiseks maakohtule. Seega ei ole olemas jõustunud otsust,

milles oleks tuvastatud ülesütlemise kehtivus. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas

üürilepingu ülesütlemine kostja 21.01.2015 avaldusega oli kehtiv. Hageja on palunud

apellatsioonkaebuses seda esmakordselt teha ringkonnakohtul, olenemata sellest, et

see võib riivata tema kaebeõigust.

55. Poolte vahel oli 29.08.2013 sõlmitud üürileping tähtajaga kuni 30.09.2018 Lasnamäe

Centrumi kaubanduskeskuses asuva pinna üürimiseks hageja õiguseellase poolt.

56. 21.01.2015 avaldusega ütles kostja üürilepingu üles, kuna üürnikul oli tasumata arve

nr 20142288 maksetähtajaga 21.12.2014 summas 264,09 eurot, arve nr 20142175

maksetähtajaga 11.12.2014 summas 2130,05 eurot ja arve nr 20150053

maksetähtajaga 11.01.2015 summas 2141,57 eurot (I kd, tl 51-52). Üüri maksmise

kohustus tulenes üürilepingu p-dest 5.1 ja 5.4. Lisaks oli tasumata viivis lepingu p

13.6 alusel 2 067,29 eurot. Ülesütlemisavalduses viidati, et võla kohta on eelnevalt

saadetud hagejale korduvalt meeldetuletusi. Ülesütlemise alus tulenes üürilepingu p-st

14.5.1(i). Kostja luges lepingu lõppenuks alates 04.02.2015 ja lepingu p 13.8.2 järgi

oli hageja kohustatud üüritud pinna lepingu lõppemise päeval vabastama.

Ülesütlemisavaldusele oli alla kirjutanud RU.

57. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas üürilepingu ülesütlemisel olid täidetud formaalsed

eeldused. VÕS § 325 lg 1 järgi võib äriruumi üürilepingu üles öelda avaldusega, mis

on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kolleegium leiab, et e-kirjaga

saadetud ülesütlemisavaldus vastab kehtestatud vorminõudele. Hageja ei ole väitnud,

13(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

et ta pole ülesütlemisavaldust kätte saanud. Hageja vaidlustas ülesütlemisavaldusele

allakirjutanud RU volitused. Kohtule esitatud volikirja kohaselt on kostja volitanud

RU alates 01.10.2012 – 31.12.2015 esindama kostjat kõikides tehingutes, tegudes ja

toimingutes, mis on seotud Lasnamäe Centrumi (Mustakivi tee 13 Tallinn) tegevusega

ning suhetes Lasnamäe Centrumi üürnikega (II kd, lk 171). Volikirjas oli rõhutatud, et

see annab õiguse üürilepingute lõpetamiseks. TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha

esindaja kaudu ja esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi

tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. See, et RU

ei olnud märgitud üürilepingus kontaktisikuks, ei tähenda, et kostja ei võinud volitada

RU ennast üürilepinguga seonduvate toimingute tegemisel esindama. RU allkirja

puudumine ülesütlemisavaldusel ei muuda seda kehtetuks. Pooled ei ole kokku

leppinud, et tahteavaldused peaksid olema digiallkirjadega või esitatud paberkandjal

allkirjastatult. Asjaolu, et ülesütlemise avaldusele on märgitud, et RU on OÜ Lootsi

Arendus Lasnamäe Centrumi juhataja, ei anna alust järelduseks volituste puudumise

kohta. Kostja selgitas, et äriühingu nimi OÜ Lootsi Arendus on avaldusele kirjutatud

eksituse tõttu.

58. Pooltevahelise 29.08.2013 üürilepingu p 14.5.1(i) järgi on üürileandjal õigus leping

üle öelda, teatades sellest üürnikule kirjalikult 14 päeva ette, kui üürnikul on tekkinud

võlgnevus mistahes lepingujärgse makse tasumisel ja selline võlgnevus on kestnud

vähemalt 30 päeva järjest (arvestamata siinkohal võlasumma muutumist nimetatud

perioodi jooksul) või kui võlgnevus on kestnud kokku vähemalt 60 päeva jooksvas

aastas. Pooled vaidlesid eeltoodud tingimuse kehtivuse üle. Hageja väidete kohaselt on

tegemist tühise tüüptingimusega, kuna see kahjustab seaduses sätestatuga võrreldes

ebamõistlikult üürnikku. Hageja arvates tuleneb üürilepingu punkti 14.5.1(i) tühisus

asjaolust, et lepingus on ülesütlemise osas kokku lepitud lühem tähtaeg kui seaduses

sätestatud ja tüüptingimus võimaldab üürilepingu üles öelda ka siis, kui võlga enam ei

ole.

59. VÕS § 313 lg 1 järgi võib mõjuval põhjusel kumbki lepingupool nii tähtajatu kui

tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa

ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid

huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab ja lg 2 sätestab, et erakorraline

ülesütlemine on lubatud eelkõige VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. VÕS §

316 lg 1 p 1 kohaselt võib üürileandja üürilepingu üles öelda, kui üürnik on viivituses

kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude

või nende olulise osa maksmisega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et üürileandjal ei

ole VÕS § 316 lg-s 1 nimetatud ülesütlemise õigust, kui üürnik täidab oma kohustused

enne ülesütlemist. Ülesütlemine on tühine, kui üürnikul oli õigus üürinõue

tasaarvestada ja ta teeb tasaarvestuse avalduse viivitamata pärast ülesütlemisavalduse

saamist.

60. VÕS § 5 järgi võivad lepingupooled kokkuleppel seaduses sätestatust kõrvale kalduda,

kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei

ole lubatud või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks

isiku põhiõigusi. VÕS §-st 316 ei tulene, et sellest sättest kõrvalekalduv kokkuleppe

äriruumi üürilepingu sõlmimisel on keelatud. Seega võisid pooled äriruumi

14(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

üürilepingus kokku leppida seaduses sätestatust erinevad alused äriruumi üürilepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks. Riigikohus on eelnimetatud seisukohale asunud VÕS §

313 lg 1 kohaldamisel äriruumide üürimisel (RKTKo 3-2-1-2-06 p 15).

61. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale

seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu

olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine

muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse

lepingu sõlmimise aja seisuga. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamisel tuleb kaaluda nii

üürniku kui ka üürileandja huvisid. Üürniku huviks oli ennekõike segamatult kasutada

üüritud pinda äritegevuseks ehk kaupluse pidamiseks. Kohtu ette toodud asjaolude

järgi oli OSAÜHINGUL KORSETT kauplusi ka teistes kaubanduskeskustes. Kostja

kui üürileandja äritegevuseks oli kaubanduspindade üürile andmine ja tema oluliseks

ärihuviks oli ennekõike see, et üür ja tasu teenuste eest laekuksid õigel ajal, kuna

kostja saab enda kulutuste katmiseks vajalikud vahendid laekunud üürimaksetest. Üüri

ja kommunaalkulude tähtaegselt tasumata jätmine üürnike poolt raskendab kostjal oma

laenukohustuste tähtaegset täitmist ja samuti kaubanduskeskuse toimimiseks vajalike

kommunaalkulude tasumist. Samas üürnikul oli võimalik pärast üürilepingu lõppemist

jätkata sama kauba müümist teistes kauplustes. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid,

millest nähtuks, et üürnik oleks teinud olulisi rahalisi kulutusi üüritud pinnale.

Kaaludes poolte huvisid, leiab kolleegium, et üürilepingu p 14.5.1(i) ei kahjusta

üürnikku ebamõistlikult, kuna selles ei kalduta kõrvale seaduse olulistest põhimõtetest.

Arvestades, et ka hageja kasutas üüritud pinda äritegevuseks ja tegemist oli pinnaga,

mille osas kulutuste tegemist tema poolt ei ole esile toodud, siis üürilepingu

erakorralise lõpetamise osas seaduses sätestatust üürnikule kahjulikumate tingimuste

kehtestamine viisil, nagu see oli üürilepingu p-s 14.5.1.(i), ei kahjusta üürniku olulisi

huvisid. Samuti ei ole alust järeldada, et vaidlusalune lepingu punkt piiraks üürniku

lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi

saavutamine muutub küsitavaks. Kuna üürileandja oluline ärihuvi oli saada tähtaegselt

üüri, siis üürileandja õigus öelda üürileping erakorraliselt üles siis, kui võlgnik on

hilinenud mistahes lepingulise makse tegemisega vähemalt 31 päeva järjest või kui

võlgnevus on kestnud vähemalt 60 päeva jooksvas aastas, ei ole üürnikku

ebaproportsionaalselt kahjustav ja seetõttu tühine.

62. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas hagejal oli lepingujärgsete maksete tasumisel

võlgnevus järjest vähemalt 30 päeva. Kostja on esile toonud, et üürilepingu kehtivuse

aja jooksul on hageja korduvalt üüri ja kõrvalkohustuste tasumisega olnud viivituses.

Ülesütlemise aluseks oli avalduse järgi hageja poolt kolme arve tasumata jätmine: arve

nr 20142288 maksetähtajaga 21.12.2014 summas 264,09 eurot, arve nr 20142175

maksetähtajaga 11.12.2014 summas 2130,05 eurot ja arve nr 20150053

maksetähtajaga 11.01.2015 summas 2141,57 eurot. Kahe esimese arve osas hageja

nõustus sellega, et tal oli lepingu ülesütlemise ajal ülesütlemise avalduses esiletoodud

15(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

võlg ja nende arvete osas oli üürnik ületanud maksetähtaega vähemalt 31 päeva. Arve

nr. 201120053 osas nõustus hageja võlaga osaliselt, kuna ta ei saanud kasutada üüritud

ruume 11 päeva jooksul alates 20.01.2015, mistõttu ei pidanud ta perioodi eest

20.01.2015-31.01.2015 eest tasuma üüri. Maakohus tuvastas, et perioodi 20.01.2015

kuni 31.01.2015 eest ei olnud kostjal õigust nõuda hagejalt üüri tasumist summas

892,96 eurot. Apellatsioonkaebuses pooled seda järeldust vaidlustanud ei ole.

63. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei

või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Sama

paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool

rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise

lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Riigikohus on lahendi

nr 3-2-1-146-06 p-s 22 märkinud, et VÕS § 196 lg 2 järgi üürilepingust tuleneva

rahalise kohustuse rikkumisel võib üürileandja üürilepingu üles öelda siis, kui

kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks määratud mõistlik tähtaeg lõppes tulemusteta, s.t

üürnik jätab talle antud tähtpäevaks võla tasumata (vt ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-

02-06 p 14).

64. Kostja on hagejale edastanud hoiatuse arvete tasumata jätmise kohta ja selgitanud, et

mittetasumisel pood suletakse pärast 20.01.2015 (I kd, lk 50, 51). Hagiavalduse

kohaselt edastati hoiatus hagejale 13.01.2015 ja selle kohaselt oli lisaks ülesütlemise

avalduses toodud kolmele arvele ka arve nr 20141962 järgi tasumisele kuuluv

tasumata ja hageja võlg oli kokku 6665,76 eurot.

65. Hageja tasus kostjale 15.01.2015 ja 20.01.2015 kokku 2 130,05 eurot, märkides

selgitusse arve nr 20141962 tasumine (I kd, lk 52). Seega ei tasunud hageja kostjale

kogu võlga ja tasumata jäid endiselt kolme arve, millele oli tuginetud lepingu

ülesütlemisel, alusel tasumisele kuuluvad summad. Kostja poolt kohtumenetluses

esiletoodud eelnevate arvete tasumisega viivitamine iseloomustab küll hageja

maksekäitumist, kuid kuna need tasumata summad ei olnud aluseks üürilepingu

erakorralisele ülesütlemisele, siis kolleegium nende arvete osas ei tuvasta hageja

maksetega viivtamise pikkust.

66. VÕS § 316 lg 2 järgi on ülesütlemine tühine, kui üürnikul on õigus üürinõue

tasaarvestada ja ta teeb tasaarvestuse avalduse viivitamata pärast ülesütlemise

avalduse saamist. Hageja leidis, et tal oli õigus tasaarvestada kostja nõudega

tagatisraha tagastamise nõue. Üürilepingu p 5.5 järgi pidi üürnik tasuma tagatisraha

kahe kuu üüri summas ja pooled ei vaielnud, et selleks summaks oli 3 360 eurot.

Tagatisraha pidi olema üürileandja käes kogu üürilepingu perioodi vältel ja p 5.6 järgi

oli üürileandjal õigus kasutada tagatisraha üürniku mistahes võlgnevuse katteks. Seega

oli tasaarvestamise õigus üürileandjal ja ebaõige on hageja väide, et tal oli õigus

tagatisraha tagastamise nõudega tasaarvestada ülesütlemise aluseks olev kostja üüri ja

kõrvalkulude nõue. VÕS § 308 lg 3 järgi tekib üürnikul tagatisraha tagastamise

nõudeõigus, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul üürilepingu lõppemisest teatanud

enda nõuetest üürileandja vastu. Kuna kostja lepinguline esindaja oli 10.02.2015 e-

kirjaga teatanud hageja lepingulisele esindajale võlast ja soovinud selle tagatisrahaga

16(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

tasaarvestada, siis ei olnud hagejal võimalust teostada ka pärast üürilepingu lõppemist

tasaarvestust. Lisaks märgib kolleegium, et juhul, kui hagejal oleks ka olnud õigus

tagatisraha tagastamise nõude ulatuses teha kostja nõudega tasaarvestus, ei ole hageja

seda teinud õigeaegselt. Hageja on 28.01.2015 kirjas teatanud kostjale, et üürileandja

nõudeid tagab tagatisraha, kuid tasaarvestuse avaldust ei ole üürnik esitanud.

Tasaarvestuse avalduse on KORSETT OSAÜHING esitanud alles 26.02.2015 kirjas.

26.02.2015 tasaarvestuse avalduse tegemist ei saa kolleegiumi arvates pidada tehtuks

viivitamatult. Järelikult ei ole kostja poolt üürilepingu ülesütlemine VÕS § 316 lg 2

järgi tühine.

67. Hageja on seisukohal, et olukorras, kus kostja on ise etteteatamata lõpetanud

üürilepingu täitmise, s.t ei ole võimaldanud alates 20.01.2015 üüriruumi kasutada, on

ülesütlemine hea usu põhimõtte vastane. Vastavalt TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu

põhimõttele tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus.

Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse

teostamise eesmärk on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt

peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest

lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või

tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus

on seisukohal, et kostja ei ole ülesütlemisavalduse esitamisel rikkunud hea usu

põhimõtet, kuna kostjal oli vastavalt pooltevahelise lepingule õigus üürileping üles

öelda tulenevalt hageja üüri ja kõrvalkulude võlgnevusest. Hageja ei ole vastu

vaielnud kostja väitele, et üürnik oli lepingu kehtivuse ajal pidevalt hilinenud arvete

tasumisega. Seega ei ole kohtu hinnangul võimalik tuvastada, et kostja on üürilepingu

ülesütlemisel rikkunud hea usu põhimõtet, s.t teostanud enda õigusi pahauskselt

eesmärgiga kahjustada hagejat.

68. Eeltoodust tulenevalt oli pooltevaheline üürileping lõppenud 04.02.2015 seoses kostja

poolt selle erakorralise ülesütlemisega üürilepingu p 14.5.1.(i) ja VÕS § 313 järgi.

Eeltoodu tõttu ei olnud üürnikul enam 23.02.2015 avaldusega (I kd, tl 92) võimalik

üürilepingut erakorraliselt üles öelda. Sellekohane maakohtu järeldus on õige.

69. Osas, milles ringkonnakohus eelnevalt tuvastas, et kostja on kehtivalt 21.01.2015

hageja õiguseellasega sõlmitud üürilepingu erakorraliselt ülesöelnud ja üürilepingu p

14.5.1.(i) on kehtiv, tuleb maakohtu otsust täiendada, sest vastavad põhjendused

maakohtu otsusest puuduvad täielikult.

70. Kuna kostja on üürilepingu kehtivalt üles öelnud ja üürileping kehtis kuni 04.02.2015,

siis tuleb rahuldamata jätta hageja nõue perioodi eest 05.02.2105 kuni 30.09.2018

saamata jäänud tulu väljamõistmiseks.

71. Saamata jäänud tulu nõude osas perioodi eest alates 20.01.2015 kuni 04.02.2015 tuleb

tuvastada, kas kostja oli õigustatud alates 20.01.2015 võtma üürile antud

kaupluseruumi oma valdusesse või mitte.

72. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et seoses hageja poolt üüri tasumata jätmisega oli

kostjal õigus VÕS § 101 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi keelduda oma kohustuse täitmisest ning

mitte lubada perioodil 20.01.2015 kuni 04.02.2015 hagejal üüritud ruume kasutada.

VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib juhul, kui võlgnik on rikkunud oma kohusust,

võlausaldaja oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda. Kolleegium leiab, et

17(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

üürilepingu olemusest tulenevalt ei ole võimalik üürileandjal juhul, kui üürnik ei tasu

üüri, keelduda oma kohustuse täitmisest ehk siis mitte võimaldada kasutada üürnikul

üüritud asja. Üüri tasumise kohustuse rikkumisel on üürileandjal õigus nõuda

üürnikult viivist või öelda üürileping üles. Maakohtu poolt tuvastatud viisil

üürileandja kohustuse täitmisest keeldumine on üürniku suhtes ilmselgetelt ebaõiglane

ja ka ebamõistlik, sest üürilepingu eset arvestades ei ole mõeldav selle valduse

ülevõtmine üürileandja poolt ajutiselt ilma üürilepingut ülesütlemata. Samas ei anna

eeltoodu veel alust, et kaaluda hageja poolt selle perioodi eest esitatud saamata jäänud

tulu nõude rahuldamist, kuna tuvastada tuleb ka see, kas üürile antud pinna ja kauba

valduse ülevõtmine võis olla seotud üürileandja pandiõiguse teostamisega ja kas

pandiõiguse teostamine oli õiguspärane.

73. VÕS § 305 lg 1 järgi kinnisasja üürileandjal on üürilepingust tulenevate nõuete

tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse

või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja

valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti

hüvitisnõuded. Kuna poolte vahel oli kinnisasja üürimiseks üürileping, siis oli kostjal

üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kaupluseruumides

asuvate vallasasjade suhtes (kaup ja sisutus).

74. Kolleegium leiab, et üürileandja pandiõigus ei olnud lõppenud. VÕS § 306 lg 4

sätestab, et kui üürileandja saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku poolt ruumi

toodud asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles, lõpeb

pandiõigus neile asjadele. Hageja on kostjale teatanud 20.01.2015 kirjaga, et üürnik ja

GOSA INVEST OÜ sõlmisid vallasvara ostu-müügilepingu, millega üürnik võõrandas

laovarud ja -jäägid GOSA INVEST OÜ-le. Sisustuse ja mööbli kohta teatas üürnik, et

see kuulub LAUMA LINGERIE AS-le (I kd, tl 53-54). 21.01.2015 ütles kostja

üürilepingu erakorraliselt üles. Seega on üürileandja üürilepingu esimesel võimalusel

üles öelnud ja pandiõigus ei lõppenud.

75. Hageja heitis apellatsioonkaebuses maakohtu otsusele ette, et maakohus ei ole

tuvastanud, millal kostja pandiõigust teostas. Sellist sõnaselget tuvastust maakohtu

otsusest tõepoolest ei tulene. Samas on hageja toonud esile, et kostja võttis üüritud

kaupluseruumis olevad asjad enda valdusse 20.01.2015. Kostjat esindanud RU on

hagejale 04.02.2015 e-kirjas teatanud, et võla tasumata jätmisel realiseeritakse kaup

võla katteks (I kd, tl 78). Kostja on kohtule selgitanud, et 20.01.2015 teostas ta

pandiõigust. Eeltoodust järeldab kolleegium, et kostja on teostanud pandiõigust

20.01.2015.

76. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas pandiõiguse teostamine oli õiguspärane. VÕS § 307 lg

1 sätestab, et kui üürnik tahab ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia, võib

üürileandja asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks.

Seega pandiõiguse teostamise eelduseks lisaks võlale on üürniku kavatsus ära viia

pandiesemeks olevad asjad. Sellisteks juhtudeks tuleb pidada eelkõige olukordi, mil

üürnik on üritanud asju üürileandja pandiõiguse teostamise vältimiseks ruumist ära

viia või kui seda on ilmselt karta ja asjade valvamine ja säilitamine üürniku ruumis

oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav. Pandiõiguse teostamise eelduseks ei ole

see, et üürnik oleks juba asunud viima üüripinnalt asju ära, vaid piisav VÕS § 307 lg 1

18(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

mõttes on, kui üürileandjale on teada asjaolud, mis annavad aluse järeldada sellise

käitumise võimalikkust (Riigikohtu otsus tsiviilasjades 3-2-1-127-11 p 11 ja 3-2-1-8-

08 p-d 15 ja 16).

77. Seda, et hageja kavatses üüritud ruumis olevaid asju ära viia, pidi tõendama kostja, kes

20.01.2015 pandiõigust teostas. Kostja ei ole kohtu ette toonud ühtegi asjaolu, millest

saaks järeldada, et hageja oleks asunud kaupluses olevat kaupa ja sisseseadet ära viima

või oleks tal olnud kavatsus seda teha. 29.05.2017 menetlusdokumendis (IV kd tl 98-

99) kostja selgitas, et kuna hageja viivitas pidevalt üüri ja kommunaalteenuste eest

tasumisega, siis oli kostjal alus arvata, et ta soovib üüritud ruumidest lahkuda.

Kolleegium ei nõustu, et kostja poolt esitatud asjaolud annavad alust järelduseks, et

hageja soovis üüritud ruumidest ilma tasumata lahkuda. Kostja on ise esile toonud, et

hageja oli alates lepingu sõlmimisest viivituses lepingujärgsete maksete tasumisega

(III kd, tl 53-54), mistõttu ei olnud tegemist asjaoluga, mis tekkis enne pandiõiguse

teostamist ja mis viitas hageja kavatsusele üüritud ruumist lahkuda. Seega on õige

maakohtu järeldus, mille kohaselt oli kostja poolt pandiõiguse teostamine vastuolus

VÕS § 307 lg-ga 1. Eeltoodud maakohtu järeldust ei ole apellatsioonimenetluses

kahtluse alla seatud.

78. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et kostja ei olnud õigustatud võtma 20.01.2015 oma

valdusse hagejale üüritud kaupluseruumi ja kostja on teostanud pandiõigust alusetult,

siis on kostja perioodil 20.01.2015 kuni 04.02.2015 üürileantud ruumi oma valdusse

võtmisega rikkunud pooltevahelist üürilepingut. Lepingu p 4.3.1. järgi andis kostja

üüritud pinna hageja kasutusse ja p 9.3.4 järgi kohustus hoiduma sekkumast hageja

äritegevusse. Hageja on esile toonud, et kostja poolse lepingu rikkumise tõttu jäi tal

saamata äritegevusest tulu, mille ta palus kostjalt välja mõista. Kahju suuruseks on

hageja toonud 21,21 eurot ööpäevas. Kostja kahju arvestusele konkreetseid

vastuväiteid esitanud ei ole.

79. VÕS § 115 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse

täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui

kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Asjaolusid, millest

järelduks, et kostja kohustuse rikkumise eest ei vastuta esile toodud ei ole ja samuti ei

ole tuvastatavad asjaolud, mis seadusest tulenevalt välistaks kostja vastutuse. VÕS §

128 lg 2 järgi on varaline kahju otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu ja lg 4

sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele,

eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju

hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda

ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Saamata jäänud tulu suuruse tõendamiseks on

esitanud hageja väljavõtte raamatupidamisprogrammis peetavast kasumiaruandest

lepingu rikkumisele eelnenud aja kohta (I kd, tl 184-190), millest nähtub, et üürniku

tegevus oli kasumlik. Arvestades rikkumisele eelneva perioodi kasumit 7743,25 eurot,

oleks ühe päeva kasum olnud 21,21 eurot, mis 16 päeva eest on 339,36 eurot. Kuna

hagejal olid palgatud töötajad ja üüritud pinnal asusid kaubad, siis oli ta teinud

ettevalmistused, et tulu saada. Kolleegiumi arvates oli äriruumi üürilepingu korral

äritegevusest saamata jäänud tulu kui kahju ärahoidmine üürilepingu eesmärgiks

19(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

(VÕS § 127 lg 2) ja kostja pidi ruumide ja kauba enda valdusse võtmisel ette nägema,

et hagejal jääb tulu saamata (VÕS § 127 lg 3). Samuti on tekkinud kahju ja kostja

tegevuse vahel põhjuslik seos, kuna kauba ja ruumide valduse jätmisel hagejale, oleks

saanud hageja äritegevusest tulu (VÕS § 127 lg 4). Seega kuulub väljamõistmisele

saamata jäänud tulu 339,36 eurot (16 päeva x 21,21 eurot).

80. Hageja esitas nõude kahju, mis oli tekkinud seoses kohtueelsete õigusabikulude

kandmisega, hüvitamiseks summas 8700 eurot, mille maakohus rahuldas osaliselt ja

mõistis välja 960 eurot. VÕS § 128 lg 3 järgi on otseseks varaliseks kahjuks kulud,

mis on tehtud hüvitise saamiseks. Hageja selgituse kohaselt kasutas ta õigusabi nii

seose üürilepingu ülesütlemise vaidlustamisega kui alusetu pandiõiguse teostamise

tõttu asjade väljanõudmise ja kahju hüvitamise nõuete esitamisega. Õigusabi osutas

hagejale vandeadvokaat Anto Variku. Maakohus on hageja poolt õigusabile tehtud

kulude hüvitamise hindamisel põhjendatult lähtunud samadest põhimõtetest, kui

kohtumenetluses kantud lepingulise esindaja kulude hüvitamisel. Kuna üürilepingu

erakorraline ülesütlemine oli seaduspärane ja sellega seonduvaid kahju hüvitamise

nõudeid ei rahuldatud, siis selles osas õigusabikulud hüvitamisele ei kuulu. Hageja

selgitas ringkonnakohtu istungil, et ca 50% õigusabikuludest oli seotud üürilepingu

erakorralise ülesütlemisega ja 50% alusetu pandiõiguse teostamisega. Kolleegium

nõustub maakohtuga, et hüvitamisele ei kuulu kulu dokumentide koostamise eest,

millest ei nähtu, et need on koostanud lepinguline esindaja ja millele on alla kirjutanud

hageja seaduslik esindaja. Eeltoodud järeldust toetab kohtumenetluses esindaja kulude

hüvitamise praktika, kus hüvitamisele ei kuulu need kulud õigusabile, mille tegemine

esindaja poolt ei ole vaidluse teisele poolele toimingutest ja esitatud dokumentidest

nähtav. Hageja apellatsioonkaebusest ei selgu, milliste maakohtu poolt arvestamata

jäetud toimingute eest tasumisele kuuluva hüvitamata jätmisega ta ei nõustunud ja

kaebuses on üksnes paljasõnaliselt viidatud maakohtu menetluses esitatud

menetlusdokumentidele, millistest see peaks selguma. Ebaõige on hageja

apellatsioonkaebuse väide, et kostja pole vastu vaielnud hagejale teenust osutanud

isiku teenuse ajakulule. Kostja on 15.10.2015 menetlusdokumendis vastuväited

esitanud (III kd, tl 115-116).

81. Maakohus rahuldas õigusabikulude kandmisest tekkinud kahju hüvitamise nõude 960

euro ulatuses, arvestades hageja lepingulise esindaja Anto Variku poolt koostatud

dokumentide mahtu ja sisu ning hindas võimalikku ajakulu nende koostamiseks.

Samuti lähtus maakohus sellest, et õigusabi pidi olema osutatud seonduvalt alusetu

pandiõiguse teostamisega. Kolleegiumi arvates on maakohtu hinnang vajaliku

õigusabi mahu 8 tundi osas jälgitav ja põhjendatud ja hageja apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust teha järeldust, et kahju hüvitis peaks olema erinev maakohtu poolt

tuvastatust.

82. Kostja vaidlustas vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse õigusabikulude

kandmisest tekkinud kahju hüvitamiseks väljamõistetud 960 euro osas. Kolleegiumi

arvates see, et arvete alusel on tasunud õigusabi eest Puffet Invest OÜ, ei anna alust

järelduseks, et hagejale ei ole selles osas kahju tekkinud, kuna maksekohustus tekkis

arvetest nähtuvalt hagejal (I kd tl 182, 183). Juhul, kui kolmas isik tasub võla, võib tal

olla tagasinõue VÕS § 78 lg 4 järgi võlgniku vastu kas seadusest või lepingust

20(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

tulenevalt, sh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Eeltoodu

tõttu ei saa väita, et hagejale ei ole kahju tekkinud. VÕS § 128 lg 3 järgi võib otsene

varaline kahju tekkida ka tulevikus. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks

järeldada, et nõude täitnud isik on loobunud tagasinõudest. Kostjale oli kahju

tekkimise võimalus ettenähtav ja samuti oli kostja poolt alusetu pandiõiguse

teostamise ja hagejale tekkinud kahju vahel põhjuslik seos.

83. Järgnevalt kontrollib kolleegium hageja nõuete, mis tulenesid alusetu pandiõiguse

teostamisest, lahendamist maakohtu poolt.

84. Hageja esitas kostja vastu seoses alusetu pandiõiguse teostamisega kahju hüvitamise

nõude 14 879,04 eurot äravõetud kaupade eest ja 4 018,65 eurot äravõetud vallasvara

(kaupluseruumide sisustus ja muu sarnane) eest. Maakohus rahuldas nõude osaliselt ja

mõistis välja kahju hüvitise 1122,68 eurot, mille osas ei ole maakohtu otsust

vaidlustatud.

85. Pandiõiguse alusetu teostamise korral on üürnikul esmajoones õigus nõuda asjade

väljaandmist AÕS § 80 alusel. Juhul kui üürileandja sellest keeldub ning üürnik

kaotab viivituse tõttu asjade tagastamise vastu huvi, võib ta nõuda kahju hüvitamist

VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 alusel. Üürnik on kostjale saatnud koheselt pärast kaupade

kostja valdusse võtmist mitu kirja, kus ta soovis kaupa ja kaupluse inventari tagasi (I

kd, tl 57, 70). Kostja kaupa, inventari ja sisseseadet ei tagastanud ning müüs need

enampakkumisel, mille tulemusena laekus 04.12.2015 6413,40 eurot (ilma

käibemaksuta 5344,50 eurot, III kd, tl 141). Kuna kaupu ja sisseseadet ei olnud enam

võimalik kostjalt AÕS § 80 alusel tagasi nõuda ja alles olevate asjade suhtes oli ta

kaotanud huvi nende vastu, siis oli hageja õigustatud nõudma kahju hüvitamist.

Hageja pidi TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et kaubad ja muud kaupluseruumides

olevad asjad kuulusid talle ja milline oli nende väärtus valduse äravõtmise ajal.

86. Kaupluses olnud ja kostja poolt 20.01.2015 valdusse võetud kaupade osas esitas

hageja nõude 14 879,04 euro hüvitamiseks. Maakohus on nõude jätnud rahuldamata,

kuna hageja ei ole tõendanud, et kaubad kuulusid talle. Kolleegium nõustub maakohtu

otsusega eeltoodud osas ja põhjendusi TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Maakohus on

otsuses tuginenud hageja enda poolt esitatud tõenditele, mille kohaselt oli hageja

detsembris 2014 kauba võõrandanud. Hageja apellatsioonkaebuses neid maakohtu

järeldusi selgesõnaliselt ei vaidlustanud, vaid viitas hagiavalduses esitatud väidetele ja

24.08.2017 menetlusdokumendis toodud seisukohtadele. Hagiavalduse p-des 2.9.7. –

2.9.9. ei ole hageja selgitanud asjaolusid seonduvalt kauba müügiga GOSA INVEST

OÜ-le ja sellega, et müüdud kaubad ja väidetavalt hagejale kuulunud kaubad tõendite

põhjal kattuvad. 24.08.2017 menetlusdokumendi järgi on hageja selgitanud GOSA

INVEST OÜ-le võõrandatud kaupade ja hageja väidetel talle kuulunud kaupade

andmete kattuvust kohtule esitatud väljatrükkides laoprogrammi eripäraga, samas ei

ole võimalik menetlusdokumendist aru saada, milles see eripära seisnes. Kolleegium

märgib, et üürnik on 20.01.2015 kostjale esitanud teatise, mille kohaselt oli kaupluses

olev kaup võõrandatud detsembris 2014 GOSA INVEST OÜ-le (I kd, tl 55). Hageja

poolt esiletoodu kohaselt on GOSA INVEST OÜ kauba edasi võõrandanud Vailaid

OÜ-le, kes võõrandas need edasi Puffet Invest OÜ-le. Sellise selgituse esitas hageja ka

03.06.2015 menetlusdokumendis, kus ta nõudis Puffet Invest OÜ-le kuuluva vara

21(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

(kauba) osas valduse rikkumise lõpetamist (II kd, tl 185-200, III kd, tl 1-12), millisest

nõudest ta hiljem loobus.

87. Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus lahendas

hageja nõude alusetu pandiõiguse teostamisega tekitatud kahju hüvitamiseks inventari

(sisseseade ja valgussüsteem) osas. Pooled ei ole vaidlustanud, et hagejale kuulus

inventar ja valgussüsteem väärtusega 4018,65 eurot. Hagejale kuulus enne

pandiõiguse teostamist järgmine vara: sahtel metallklambriga väärtusega 53 eurot,

tšekiprinter (Metapace T-4, USB 8 dots /mm203dpi/) väärtusega 120 eurot,

kliendinäidik (displei Glancetron/Jarltech 8035) väärtusega 106 eurot, arvuti (Intel

Nuc DCCP847DYE uCEF) väärtusega 283,33 eurot, turvaväravate süsteem (EAS XS

Supra 23G süsteem ja vastuvõtja) väärtusega 1255, 57 eurot ning paigaldatud

valgussüsteem väärtusega 2150,75 eurot, mille valduse on hageja kaotanud kostja

poolt alusetu pandiõiguse teostamise tõttu. Samas ei nõustu kolleegium maakohtu

järeldusega, et eeltoodud vara osas on kostja poolt pandiõiguse teostamine

ebaseaduslik, kuna vara (pandi) väärtus ületas kostja nõude. Arvestades, et eelnevalt

oli maakohus õigesti tuvastanud, et pandiõiguse teostamine oli alusetu seetõttu, et

polnud täidetud VÕS § 307 lg-s 1 toodud eeldused, siis see, et inventari ja sisseseade

väärtus ületas mitteolulises määras kostja nõude, ei ole pandiõiguse teostamise

õiguspärasuse hindamisel oluline. Kostja ei olnud õigustatud üldse pandiõigust

teostama ja inventari oma valdusse võtma. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse

põhjendusi muuta.

88. Alusetu pandiõiguse teostamisega seonduvalt on hagejal esmalt õigus nõuda AÕS § 80

järgi vara tagastamist. Kostja on väitnud, et hagejale kuulunud inventar on tal alles ja

esitanud selle kohta fotod (IV kd, tl 149-175). Kolleegium nõustub maakohtuga, et

esitatud fotode järgi ei ole võimalik tuvastada, et tegemist oleks asjadega, mis asusid

üüritud kaupluseruumis ja mis kuulusid hagejale. Hageja selgitas, et ta on kaotanud

huvi nende asjade tagasisaamise osas, kuna pole teada, kuidas ja kas need on säilinud.

Seega on hagejale kuuluva inventari ja valgussüsteemi osas alusetu pandiõiguse

teostamisega tekkinud hagejale kahju 4018,65 eurot, mille on kostja kohustatud VÕS

§ 115 lg-te 2 ja 3 järgi hagejale hüvitama. Vaidlust ei ole, et hageja nõudis asju

kostjalt tagasi koheselt pärast kostja poolt nende oma valdusse võtmist, kuid kostja

neid ei tagastanud ning sellest johtuvalt tõttu on hageja kaotanud huvi nende tagasi

saamise vastu. Kolleegium leiab, et VÕS § 307 lg 1 eesmärgiks on ära hoida üürnikule

alusetu pandiõiguse teostamisega kahju tekitamine (VÕS § 127 lg 2) ja tekkinud kahju

ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos, kuna juhul, kui kostja poleks hageja

vallasasju oma valdusse võtnud, poleks hagejale kahju tekkinud. Kohtu ette ei ole

toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja oleks saanud kahju tekitamise

tõttu kasu.

89. Maakohus on vaidlustatud otsuses inventari ja sisseseade suhtes alusetu pandiõiguse

teostamisega seoses hinnanud ka seda, milline oli kostja nõue hageja vastu, tuvastades,

et kostja oli oma valdusse võtnud rohkem vara, kui oli vajalik tema nõude katteks, ja

teostanud sisuliselt tasaarvestuse pandiks võetud asjade realiseerimisel saadu ja kostja

nõuete vahel, kuid samas jätnud kostja tasaarvestuse avalduse otsuse põhjenduste

22(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

kohaselt rahuldamata. Viidatud osas on maakohtu otsus vastuoluline ja hageja

apellatsioonkaebuse sellekohane väide õige.

90. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista üürilepingu sõlmimisel tasutud tagatisraha

3360 eurot ja teha selles osas tasaarvestus kostja arvest nr 20142402 tuleneva nõudega

264,09 eurot, arvest nr 201422175 tuleneva nõudega 2130,05 eurot, arvest nr

20142402 tuleneva nõudega 217,03 eurot ja osaliselt arvest 20150053 tuleneva

nõudega summas 748,83 eurot. Vaidlust ei ole, et hageja on kostjale tagatisraha 3360

eurot tasunud, kuid vaidlus on selles, milliste kostja nõuetega see tasaarvestatakse.

VÕS § 308 lg 3 järgi võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole

kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõuetest üürniku vastu.

Pooltevahelise üürilepingu p 5.6 järgi oli üürileandjal õigus kasutada tagatisraha

mistahes üürniku võlgnevuse katteks ja selle kasutamisest tuli teatada 3 päeva ette.

Eeltoodust saab järeldada, et mitte üürnikul ei olnud õigust määrata, millise nõude

katteks ta tagatisraha arvestab, vaid seda sai teha üürileandja, kes võis tagatisrahaga

tasaarvestada ka viivise nõude. Üürileandja on nõuetest üürniku vastu teatanud enne

üürilepingu ülesütlemist korduvalt, viimati 13.01.2015, kuid kohtu ette toodud

dokumentidest ei tulene, et kostja oleks teatanud, et kasutab tagatisraha nõuete

kustutamiseks. Esmakordselt on kostja esile toonud, millised nõuded ta tagatisrahaga

tasaarvestas 14.07.2015 vastuses hagile. Kostja tõi esile, et tal on hageja tagatisraha

nõude tasaarvestanud oma nõudega 4752,74 eurot (III kd, tl 138). Maakohus tuvastas,

et kostjal oli hageja vastu üüri ja kommunaalkulude nõudeid 3923,78 eurot ja pärast

tagatisrahaga tasaarvestamist jäi võlaks 563,78 eurot, mida pooled ei ole

apellatsioonimenetluses

vaidlustanud.

Maakohus

on

tuvastanud,

et

tagatise

tagastamise nõue oli kostja poolt tehtud tasaarvestusega VÕS § 197 lg 2 järgi

lõppenud ja maakohus on nõude seetõttu jätnud õigesti rahuldamata.

91. Järgnevalt tuleb kontrollida, millise summa jäi hageja kostjale võlgu pärast tagatisraha

tagastamise nõudega tehtud tasaarvestust, kuna kostja on esitanud ka menetlusliku

tasaarvetsuse avalduse. Vaidlust ei ole, et pärast tagatisraha nõude tasaarvestamist jäi

hageja võlgu üüri ja vahendatud teenuste eest 563,78 eurot, sellele lisandus võlg

jaanuarikuu kommunaalteenuste eest 212,30 eurot, mis muutus sissenõutavaks

veebruaris 2015. Vastavalt üürilepingu p-le 13.6 oli maksetega viivitamisel õigus

kostjal nõuda viivist 0,1% päevas. Maakohus tuvastas, et viivis üürilepingu

ülesütlemise seisuga oli 2067,29 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses väitnud, et

maakohus on ebaõigesti leidnud, et ta pole kostja viivise nõudele vastu vaielnud, kuna

vastuväited esitati 24.08.2017 menetlusdokumendis. Kolleegium leiab, et maakohus

õigustatult ei arvestanud kostja hilinenult esitatud vastuväiteid. 17.08.2017 määruses

määras maakohus, et eelmenetlus on lõppenud ja andis pooltele võimaluse esitada

menetluskulude nimekiri 24.08.2017. Seega 24.08.2017 esitatud vastuväited olid

esitatud hilinenult ja maakohus ei pidanud enam neid hindama. Lisaks ei ole ka

24.08.2017 menetlusdokumendist täpselt tuvastatav, millise summa osas oli hageja

arvates kostja viivise nõue ebaõige. Lisaks üürilepingu lõppemisel sissenõutavaks

muutunud viivise nõudele on kostja toonud esile, et tal oli õigus nõuda hagejalt viivist

perioodi eest alates 22.01.2015 kuni 02.12.2015, millal ta sai oma nõude rahuldatud

alusetult pandiks võetud vallasasjade realiseerimise tulemist. Maakohus on viivise

23(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

summaks arvestanud 211,87 eurot ja selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

Kokku oli seega hageja võlg kostja ees 3055,24 eurot. Vaidlust ei ole, et alusetult

pandiks võetud asjade enampakkumisest laekus kostjale 5344,50 eurot (III kd, tl 141).

Maakohus on tasaarvestuse tulemusel leidnud, et kostja pidi hagejale tagastama

2289,26 eurot, millest on kostja menetluse ajal tasunud 1166,58 eurot, mistõttu mõistis

maakohus välja 1122,68 eurot. Maakohus on arvestanud hageja nõudena kostja vastu

tulenevalt pandiõiguse alusetust teostamisest mitte inventari kaotsiminekust tuleneva

kahju hüvitise (4018,65 eurot), vaid summa, mille sai kostja hageja vara

enampakkumisel müümisel, s.o 5344,20 eurot. Pooled eeltoodut vaidlustanud ei ole.

Sellest lähtudes tegi maakohus tasaarvestuse (5344,50 – 3055,24) ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 1122,68 eurot (2289,26 – 1166,58). Arvestades esitatud

apellatsioonkaebuse ulatust, ei ole alust eeltoodud maakohtu järeldust muuta.

92. Hageja esitas nõude väljamõistetud summadelt viivise saamiseks alates hagi

esitamisest

VÕS

§

lg-s

sätestatud

määras.

Vastuses

hageja

apellatsioonkaebusele leidis kostja, et hagejal ei ole õigust nõuda viivist, kuna

KORSETT OSAÜHINGU (esialgne hageja) 16.02.2017 jagunemiselepingu (V kd, tl

188-222) järgi ei ole viivise nõudeid hagejale üle antud. Kolleegium leiab, et kostja sai

jagunemislepingust

tuleneva

vastuväite

viivise

nõudele

esitada

apellatsioonimenetluses, kuna jagunemislepingu terviktekst esitati esmakordselt

ringkonnakohtule ja ringkonnakohus võttis selle kui asjakohase tõendi vastu.

Jagunemislepingu p 5.1. järgi jagunev ühing annab eraldumisel omandavale ühingule

(hagejale) üle jagunemislepingu lisades nr 1, 2, 3 ja 4 nimetatud vara ja esemed ja p

5.2. järgi jäävad p-s 5.1. nimetamata jaguneva ühingu vara ja esemed jagunevale

ühingule. Jagunemislepingu lisa nr 2 järgi on hagejale üle antud nõuded, kuid

märgitud ei ole viivise nõude üleandmist, samas Viljandi Centrum AS vastu esitatud

nõuete osas on eraldi märgitud viivisenõude üleandmine. Eeltoodust järeldub, et

esialgne hageja ei ole jagunemisel praegusele hagejale viivisenõudeid üle andnud ja

viivise nõuet perioodi eest kuni nõuete omandamiseni, s.o jagunemislepingu

sõlmimiseni 16.02.2107, ei ole alust rahuldada.

93. Eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et rahuldamisele kuulub hageja nõue üürilepingu

rikkumisest tuleneva kahju hüvitise saamiseks summas 339,36 eurot, millelt tuleb

välja mõista VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi viivis alates 16.02.2017 kuni kohtuotsuse

tegemiseni (07.06.2018) viivisekalkulaatori järgi summas 35,48 eurot. Õigusabikulude

tasumisest tulenev kahju hüvitamise nõue kuulus rahuldamisele summas 960 eurot.

Sellelt nõudelt on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivis alates 16.02.2017 kuni

07.06.2018 100,37 eurot. Alusetust pandiõiguse teostamisest tulenev kahju oli 1122,68

eurot ja VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivis sellelt on eelnevalt viidatud perioodi

eest 117,37 eurot. Hagiavalduses esitas hageja nõude, kus ta soovis ka TsMS § 367

järgi viivise väljamõistmist kuni nõude tasumiseni ja maakohus on selle põhjendatult

rahuldanud.

94. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus on ebaõigesti keeldunud menetlusse

võtmast 24.08.2017 menetlusdokumendis esitatud nõuet tuvastada üürilepingu

erakorralise ülesütlemise tühisus. Vastava tuvastusnõude esitamiseks puudus hagejal

24(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

eraldi tuvastushuvi, kuna üürilepingu ülesütlemisega seonduvad asjaolud tuli kohtul

tuvastada kahju hüvitamise nõude üle otsustamisel.

95. Maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole märgitud menetluskulude jaotust, kuid otsuse

põhjenduste järgi jättis maakohus 3,41% hageja kuludest kostja kanda ja kostja

kuludest 96,59% hageja kanda. Kolleegium märgib, et eeltoodud jaotus on sõnastatud

ebaselgelt, kuid sellest saab järeldada, et menetluskuludest jäeti 3,41% kostja kanda ja

96,59% hageja kanda. Maakohus ei ole menetluskulude jaotuse määramisel arvestanud

sellega, et kostja on hageja nõude rahuldamiseks menetluse ajal tasunud 1166,58

eurot. Seoses maakohtu otsuse muutmisega väljamõistetavate summade osas ja

sellega, et menetluse ajal tasus kostja 1166,58 eurot, tuleb muuta ka menetluskulude

jaotust ja hageja kanda tuleb jätta 95% maakohtu ja esimese ringkonnakohtu

menetluse menetluskuludest ning kostja kanda 5%.

96. Hageja poolt osaliselt nõudest loobumist on maakohus käsitlenud menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Hageja on apellatsioonkaebuses leidnud, et

loobutud nõude osa oleks tulnud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel

arvestada

teise

proportsiooniga,

kuid

maakohtu

poolt

kindlaksmääratud

menetluskulude suurust ei ole ta vaidlustada soovinud. Seetõttu on hageja

apellatsioonkaebuses esitatu vastuoluline. Samas hageja käsitlusega, et loobutud vara

väljanõudmise nõude osa moodustasi 5,4% kõigist nõuetest, kolleegium ei nõustu.

Hageja esitas esialgselt maakohtule nõuded vara ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks LAUMA LINGERIE AS-le ja Puffet Invest OÜ-le kuulunud kauba

osas. Maakohus ei ole nõuete menetlemisel eraldi määranud, milline oli hagihind

nende nõuete osas. Kuna LAUMA LINGERIE AS kauba nõude osas ei ole võimalik

määratleda väljanõutavate asjade väärtust, siis loeb kohus TsMS § 136 lg 1 järgi

selleks 3 500 eurot, nagu oli selle määranud hageja. Hageja ei ole Puffet Invest OÜ

nõude osas näidanud väljanõutavate asjade väärtust. Tõendina esitatud vallasvara

müügilepingust on tehingu hind kustutatud (III kd, tl 29). Kuna Puffet Invest OÜ

asjade väljanõudmise nõude esemeks olevad asjad kattuvad hageja väidetel talle

kuulunud varaga, siis ei saaks eeltoodud nõude hind olla väiksem kui 14 879,04 eurot

ja hageja poolt väidetud 3500 eurot ei ole õige. Järelikult oli maakohtule esitatud hagi

hind tegelikult vähemalt 84 262,04 eurot. Kuna hageja loobus nõuetest kokku hinnaga

18 379,04 eurot (3 500+14 879,04), siis on tegelikult maakohus isegi väiksemas

määras arvestanud esimese maakohtu menetluse kulude suuruse kindlaksmääramisel

loobutud nõudega. Kuna aga hageja ei ole maakohtu poolt kindlaksmääratud

menetluskulude suurust vaidlustanud ja ringkonnakohus ei saa väljuda kaebuse

piiridest, siis alust maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suuruse

muutmiseks ei ole. Seega on hageja menetluskulude suuruseks 6597,76 eurot ja kostja

menetluskulude suuruseks 4826,25 eurot, millest 462,96 eurot tuleb hüvitada seoses

nõudest loobumisega.

97. Kostjal tuleb hüvitada hagejale 329,89 eurot (6597,76 x 5%). Hagejal tuleb seoses

nõudest loobumisega hüvitada kostja menetluskulu 462,96 eurot ja ülejäänud

menetluskulude osas 4145,13 eurot (4363,29 x 95%). Kokku tuleb hagejal hüvitada

kostjale 4608,09 eurot. Vastastikuse tasaarvestuse tulemusel tuleb hagejalt kostja

kasuks välja mõista 4278,20 eurot. Kostja palvel kuulub menetluskuludelt

25(25)

Tsiviilasi nr: 2-15-5975

väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

98. Kuna hageja apellatsioonkaebus kuulus rahuldamisele marginaalses määras ja kostja

vastuapellatsioonkaebus jäi rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta

poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar

Krista Kirspuu

Mati Maksing