2-16-9313/102 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

printi

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-9313

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. juuni 2018. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

M. G (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnniku hagi

aktsiaseltsi Ida-Tallinna Keskhaigla vastu iga kuu 378 euro

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. G (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnniku

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3402 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. G (pankrotis) pankrotihaldur Andrus Õnnik

Kostja

aktsiaselts Ida-Tallinna Keskhaigla, esindaja

vandeadvokaat Ants Nõmper

Asja läbivaatamise kuupäev

30. aprill 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lubada hagejana menetlusse astuda M. G (pankrotis) asemel tema pankrotihalduril

Andrus Õnnikul.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-9313 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

5. Määrata Natalia Lausmaale (füüsilisest isikust ettevõtja NATALIA LAUSMAA)

riigieelarvest makstavaks tasuks kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

240 eurot (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning

teadmiseks Natalia Lausmaale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-16-9313

1. M. G (MG) esitas 15. juunil 2016 aktsiaseltsi Ida-Tallinna Keskhaigla (kostja) vastu Harju

Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 3176 eurot 29 senti ning igakuiste

maksetena 80% Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalgast 15. juunist 2016 eluks ajaks või

kuni oma püsiva töövõime kaotuse ulatuse muutumiseni või miinimumpalga suuruse muutumiseni.

MG täpsustas 7. aprillil 2017 hagiavaldust ja palus mõista 7. septembrist 2015 kostjalt enda kasuks

välja ühe tööpäeva eest 15 eurot 75 senti, st igakuise hüvitisena 378 eurot. Menetluskulud palus MG

jätta kostja kanda.

MG väitel tegi kostja talle 21. septembril 2012 vasaku labakäe liigese sidemete plastilise

operatsiooni, mis ei olnud talle näidustatud ja milleks puudus tema nõusolek. Kostja rikkus

tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Operatsiooni tagajärjel käe vigastus ei paranenud, vaid liigese

põletikuline protsess ägenes ja valusündroom süvenes, mille põhjustas liigese nihkumise

korrektsioon kõhre kahjustuse tingimustes. Kahjustatud labakäe liigese (pöidla) liikuvus ei

taastunud vaatamata hilisemale korrigeerivale ravile. MG vasak käsi ei funktsioneeri enam

normaalselt. Käega ei ole võimalik kindlalt haarata, kuna pöial ei liigu ega paindu, ning raskuste

tõstmine vasaku käega ei ole enam võimalik. Harju Maakohus tuvastas 1. detsembri 2014. a

otsusega MG-le kahju tekitamise ja mõistis kostjalt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise

2000 eurot.

Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 26. veebruari 2014. a otsusega MG-l raske puude ning 7. septembri

2015. a otsusega tuvastas MG-l vasema käe puudulikust liikuvusest tingitud töövõime kaotuse 80%.

Töövõimetuse alusena on seal küll märgitud üldhaigestumine, kuid diagnoosi aluseks olevad

dokumendid on koostatud MG pöidla liikuvuse kohta. Asjas määratud ekspertiisiga on tõendatud, et

pöidla liikumispiiratus moodustab MG üldise töövõime kaotusest 20%. Kostja kohustuse rikkumise

tagajärjel tekkis MG-le kahju töövõime osalise kaotuse näol, kuid sissetuleku vähenemisel tuleb

arvestada 100% sissetuleku kaotusest tekkinud kahjuga. MG sõlmis kokana töötamiseks 1. juunil

2012 töölepingu ning tal oli võimalik saada vähemalt miinimumpalka. Vasaku käe liikumispiirang

takistab tal kokana töötamist. MG-le on 2011. a veebruarist määratud töövõimetuspension, kuna tal

tuvastati üldhaigestumisest tingitud osaline töövõimetus 80%. MG-l 2011. aastal diagnoositud

üldhaigestumine ja osaline töövõimetus ei takistanud tal läbimast tööturukoolitust, osalemast

tööpraktikal ja asumast tööle omandatud erialal. MG sissetulekuks on praegu üksnes

töövõimetuspension. Tal ei ole võimalik enam teha tööd, mis nõuab mõlema käe kasutamist, ning ta

on kaotanud võimaluse teenida töövõimetuspensionile lisaks töötasu töökohtadel, mis sobiksid talle

hariduse ja elukogemuse poolest. Enne 21. juuli 2012. a tööõnnetust maksti MG-le juunikuus

472 eurot 60 senti töötasu. Jagades selle 30 päevaga, on keskmine päevatasu 15 eurot 75 senti. Kui

korrutada see keskmise tööpäevade arvuga kuus (24 päeva), on keskmine hüvitis ühes kuus

378 eurot.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud MG kanda. Menetluskuludena palus kostja

MG-lt välja mõista esindajakulud 7731 eurot 99 senti (lisaks istungi ajakulu arvestusega 120 eurot

tund) ja viivise sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostja ei vaielnud vastu, et tegi ravivea, mis on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-14-51194, kuid MG ei

ole tõendanud, et talle on tekkinud kahju. Võttes arvesse MG-le makstavat töövõimetuspensionit ja

sotsiaaltoetust, ei ole talle tema väidetud kahju tekkinud. Enne kostja ravivea tegemist puudus MG-l

püsiv sissetulek. MG töötas enne kostja ravivea tegemist kolm kuud tähtajalise hooajatöö töölepingu

alusel. MG kaheteistkümne kuu keskmine brutosissetulek oli alla 70 euro. MG sissetulek on

7. septembrist 2015 varasemast kõrgem, sest töövõimetuspensioni ja säilinud töövõimele vastava

2(13)

2-16-9313

võimaliku sissetuleku summa ületavad tema varasemat sissetulekut. MG-l oli juba enne kostja

ravivea tegemist tööl käimisega ja töö leidmisega suuri raskusi.

MG-le väidetavalt tekkinud kahju ei ole ka põhjuslikus seoses kostja tegevusega. MG töövõime

kaotuse põhjuseks on üldhaigestumine, mitte kostja raviviga. MG-l on terviseprobleemid, mis ei

seostu kostja tegevusega. Tema töövõime kaotuse põhjuseks on ka kämblaluu liigese probleemid,

mis ei ole kostja raviveaga seotud. Kahju hüvitamine nõutavas ulatuses oleks vastuolus kahju

hüvitamisel rikastumise keelu põhimõttega. MG ei ole tõendanud, et tal olnuks kostja raviveata

võimalus teenida iga kuu 378 eurot lisaks töövõimetuspensionile ja raske puude toetusele.

3. Harju Maakohus jättis 25. septembri 2017. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis kostja

menetluskulud osaliselt MG kanda ja MG menetluskulud tema enda kanda ning mõistis MG-lt

kostja kasuks välja menetluskulude katteks 350 eurot ja lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei vaidle pooled selle üle, et kostja tegi ravivea, kui tegi

21. septembril 2012 hooletult MG pöidla liigese operatsiooni. Varalise kahju hüvitamise nõude

eeldused ei ole aga täidetud. MG ei ole tõendanud, et ta oleks saanud kostja raviveata teenida lisaks

töövõimetuspensionile ja raske puude toetusele töötasu 378 eurot kuus. MG-le määrati

4. veebruarist 2011 töövõimetuspension ja 18. aprillist 2012 puudega tööealise inimese toetus.

Menetluse käigus maksti MG-le töövõimetuspensioni 249 eurot 97 senti ja toetust 53 eurot 70 senti.

MG osales tööturukoolitusel ja 19. septembrist 2011 – 30. jaanuarini 2012 omandas koka eriala ning

asus 1. juunil 2012 sõlmitud tähtajalise (1. juuni 2012 – 31. august 2012) töölepingu alusel kokana

tööle. Töölepingu p 4.1 järgi oli töötasuks miinimumpalk 290 eurot kuus. Nimetatud töölepingu

alusel sai MG brutotöötasu juulis 472 eurot 60 senti, augustis 225 eurot 70 senti ja septembris

137 eurot 30 senti. MG-l juhtus tööandja juures 20. juulil 2012 tööõnnetus, milles sai vigastada MG

selg ja käsi (selja nimmeosa ja vasaku randme distorsioon). MG viibis tööõnnetuse tõttu haiguslehel.

Maakohus ei nõustunud MG-ga, et ta peaks saama töövõimetuspensioni ja olles 80% töövõimetu,

saaks nõuda veel saamata jäänud töötasu, mis vastab 100%-le töövõimele.

MG töö tegemine oli juhuslik ja lühiajaline ning tema tervislik seisund enne kostja raviviga ei

võimaldanud tal püsivalt töötada. MG ei tõendanud, et tal oli võimalik töötada ka pärast tähtajalise

töölepingu lõppemist, arvestades tema tervislikku seisundit. Isegi kui eeldada, et tähtajaline

tööleping tõendab MG sissetuleku saamist, ei saa kahjuhüvitise aluseks võtta 2012. a juulikuus välja

makstud brutopalka 472 eurot 60 senti. MG nõude hindamisel tuleb kindlaks teha tema keskmine

kuusissetulek enne raviviga, arvata sellest maha talle määratud töövõimetuspension ning arvestada

tema töövõime ulatusega. MG ei nõudnud hüvitise indekseerimist. MG kuusissetuleku

kindlakstegemisel tuleb arvestada VÕS §-des 127 ja 130 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki.

Maakohus ei nõustunud MG võimaliku sissetuleku prognoosiga, sest see viib MG alusetu

rikastumiseni. VÕS § 127 lg 1 eesmärki silmas pidades saab lugeda MG brutosissetulekuks 70 eurot

kuus, mis on raviveale eelnenud 12 kuu keskmine brutosissetulek. MG 2012. a sissetulek tuleb

jagada 12 kuuga, sest varem ta ei töötanud ning tegemist oli tähtajalise töölepinguga. Samuti ei

saanud MG kokana töötada 2012. a juulis toimunud tööõnnetuse tagajärjel, mitte ravivea tõttu. MG

ei tõendanud, et pärast tähtajalise töölepingu lõppemist oleks ta teeninud kuus 472 eurot 60 senti või

vähemalt miinimumtöötasu. Kahju hüvitamise tagajärjel ei saa tekkida olukorda, kus isik saaks

kahjuhüvitisena sissetulekut, mida ta ei ole võimeline teenima. MG maksimaalne netosissetulek oli

66 eurot 64 senti. Sellest summast tuleb arvutada välja kostja ravivea osakaal ja maha arvata

töövõimetuse eest määratud riiklikud toetused. MG töövõimetuse määr oli 80% ning alates

20. juulist 2017 on see 100%. Eksperdiarvamusega on tõendatud, et MG 80% töövõime kaotuse

diagnoosimist mõjutasid püsivad meeleoluhäired, paanikahäire, segatüüpi ärev-depressiivne

3(13)

2-16-9313

reaktsioon ja varem diagnoositud liigeshaigused (radikulopaatia, muud esmased gonatroosid (põlve

haigestumus)). Pärast 21. septembri 2012. a operatsiooni jäänud vasaku käe pöidla valu ja

liikumispiiratus võib põhjustada üldist püsivat töövõimekaotust kuni 20%. Kohtuistungil täpsustas

ekspert Tanel Vaas, et töövõimetus 20% on arvestatud 100%-st. Töövõimetusmäära suurenemine

100%-ni ei mõjutanud eksperdiarvamuse seisukohti, sest ekspert on juba arvestanud

töövõimetusmäära 100%-st ning pöidla valu ja liikumispiiratus põhjustab sellest püsiva

töövõimekaotuse 20%. MG ei tõendanud vastupidist ning ükski asjas esitatud tõend ei lükka

eksperdiarvamuses toodud seisukohti ümber.

Kohtupraktika järgi tuleb saamata jäänud sissetulekut töövõime kaotuse eest määratud toetuste võrra

vähendada, sest töövõimetuspension on määratud töövõimetuse eest. MG nõustus sellega. Kuna MG

töövõimekaotus oli 20%, saaks ta kostjalt nõuda 13 eurot 30 senti (66 eurot 64 senti × 20%). MG

saab nõuda kostjalt selle kahju hüvitamist, mis ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja

töövõimetuspensioni summa. MG töövõimetuspensionist 20% on 50 eurot (249 eurot 97 senti ×

20%). Lisaks saab MG toetust raske puude eest. Seega ei ole MG-le kostja ravivea tõttu sissetuleku

vähenemisest tingitud varalist kahju tekkinud.

Lisaks ei ole kahju, mille hüvitamist MG nõuab, kostja tegevusega põhjuslikus seoses. Kostja

raviviga ei suurendanud MG töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. MG on

üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses,

nagu ta väitis enda olevat kaotanud ravivea tõttu. Pooled ei vaidle selle üle, et enne raviviga oli MG

töövõimetusmäär 80% üldhaigestumise tõttu. Eksperdiarvamuse kohaselt ei esinenud MG-l

terviseprobleeme, mis paranesid 7. septembril 2015 võrreldes 2012. a jaanuariga või mille seisund

paranes võrreldes 2012. a jaanuariga. Maakohus ei nõustunud MG-ga, et pöidla piiratud liikumine

on tinginud 100%-lise töövõime kaotuse. See väide oli paljasõnaline ja vastuolus asjas tõendatud

asjaoludega. Kuna ekspert on tuvastanud, et üldhaigestumise ulatus ei ole vähenenud, siis isegi

100% töövõimetuse puhul on raviviga põhjustanud püsiva töövõime kaotuse sellest kuni 20%

ulatuses.

Kuna tõendamata on kahju tekkimine ja võimaliku kahju põhjuslik seos kostja raviveaga, ei saa MG

nõuet rahuldada ka VÕS § 1043 jj alusel. Eeltoodud asjaolud on ka deliktilise vastutuse eeldusteks.

Maakohus ei kutsunud MG taotlusel kohtuistungile eksperdiarvamuse andnud ekspert Armin

Heimani, kuna leidis, et see ei ole vajalik ning oleks tinginud kohtuistungi venimise.

MG-le antud riigi õigusabi kulud jäid riigi kanda nagu ka eksperdikulud, mille kandmisest MG

vabastati. Maakohus luges põhjendatuks kostja esindajate tunnitasud vahemikus 70 eurot kuni

205 eurot (käibemaksuta), kuid luges põhjendatuks ajakulu 21 tunni ja 8 minuti ulatuses. Maakohus

jättis kostja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel osaliselt tema

enda kanda ja mõistis MG-lt kostja kasuks välja 350 eurot.

4. MG palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud MG kanda. Apellatsiooniastme menetluskuludena palus kostja mõista MG-lt välja

1746 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4(13)

2-16-9313

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. detsembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooniastme menetluskulud MG kanda. Ringkonnakohus

mõistis MG-lt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 758 eurot ja viivise menetluskuludelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ringkonnakohtu lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Maakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus

seostas hagis esitatud asjaolusid õigete materiaalõiguse normidega, hindas tõendeid seaduse

kohaselt ning jagas vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti

tõendamiskoormise.

Ringkonnakohus ei nõustunud MG-ga, et maakohus ei osutanud tähelepanu asjaolule, et ta esitas

kahju hüvitamise nõude VÕS § 130 lg 1 viimasele lauseosale tuginedes. Maakohus leidis, et

varalise kahju hüvitamise nõude (sh VÕS § 130 lg 1 kohaldamise) eeldused on täitmata, kuna MG

ei tõendanud, et ta oleks saanud kostja raviveata teenida lisaks töövõimetuspensionile ja raske

puude toetusele töötasu 378 eurot kuus. MG töötas tähtajalise töölepingu alusel 1. juunist 2012 kuni

31. augustini 2012. Pooled ei vaidle selle üle, et MG-l juhtus tööandja juures 20. juulil 2012

tööõnnetus, mille tagajärjel said vigastada tema selg ja käsi, ning ta viibis seetõttu haiguslehel.

Kostja tegi ravivea, tehes 21. septembril 2012 hooletult MG pöidla liigese operatsiooni, ning selleks

ajaks oli MG tähtajaline tööleping lõppenud.

Maakohus tuvastas õigesti, et juba enne raviviga (2012. a jaanuaris) oli MG töövõime kaotuse määr

80% üldhaigestumise tõttu. Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole MG-l esinenud terviseprobleeme, mis

paranesid 7. septembril 2015, võrreldes 2012. a jaanuariga, või mille seisund paranes, võrreldes

2012. a jaanuariga. Ringkonnakohus ei nõustunud MG-ga, et pöidla piiratud liikumine on tinginud

töövõime kaotuse 100%. Tegemist on paljasõnalise väitega ning see on täielikult vastuolus asjas

tõendatud asjaoludega. Kuna ekspert on tuvastanud, et üldhaigestumise ulatus ei ole vähenenud, siis

isegi 100% töövõimetuse korral on raviviga põhjustanud püsiva töövõimekaotuse sellest kuni 20%

ulatuses. Asjas esitatud eluliste asjaolude ja tõendite kohaselt ei ole põhjendatud MG seisukoht, et

tema püsiv töövõimetus tuleneb täielikult kostja raviveast. Eksitav on ka MG seisukoht, nagu oleks

kostja raviviga MG püsiva töövõimekaotusega põhjuslikus seoses. See eirab kohtumenetluses

tehtud ekspertiisi tulemust. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et eksperdiarvamusega on

tõendatud, et MG 80% töövõime kaotuse diagnoosimist mõjutasid püsivad meeleoluhäired,

paanikahäire, segatüüpi ärevdepressiivne reaktsioon ja varem diagnoositud liigeshaigused.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et lisaks sellele, et MG ei ole tõendanud varalise kahju

tekkimist, ei oleks nõutav kahjuhüvitis põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Asjas on tõendatud, et

raviviga ei suurendanud MG töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. MG on

üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses,

nagu ta väitis enda olevat kaotanud ravivea tõttu. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja

raviveaga seostatavast summast tuleb maha arvata 20% töövõimetuspensionist. Vastasel korral

saaks MG sama töövõimetuse osa eest kostjalt hüvitist ja riigilt toetust. Kuna kostjalt teoreetiliselt

nõutav summa on väiksem kui sama töövõimetuse osa eest MG-le makstav töövõimetuspension, ei

ole MG-l kostja vastu nõuet.

Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel MG kanda, kuna

jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja õigusabikulud apellatsioonimenetluses on

põhjendatud 5 tunni ja 36 minuti ulatuses. Põhjendatud ei ole advokaadi tunnitasu 220 eurot

5(13)

2-16-9313

(käibemaksuta), vaidlus ei ole nii keerukas ega mahukas. Põhjendatud on tunnitasu kuni 160 eurot

(käibemaksuta). Arvestades kostja lepinguliste esindajate tunnitasu suurust, olid kostja põhjendatud

menetluskulud kokku 758 eurot (4 tundi 36 minutit × 130 eurot + 1 tund × 160 eurot).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. MG esitas 18. jaanuaril 2018 teda riigi õigusabi korras esindava vandeadvokaadi Natalia Lausmaa

vahendusel ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule või tühistada nii ringkonnakohtu kui ka

maakohtu otsus ja rahuldada hagi täielikult või osaliselt. Lisaks palus MG tühistada ringkonnakohtu

otsuse menetluskulude jaotuse osas ning mitte kohustada teda tasuma apellatsioonimenetluse

kulusid ja kostja õigusabikulusid ega viivist menetluskuludelt.

MG ei nõustunud kohtutega, et tal ei saa varalise kahju nõuet olla, kuna tema üldine töövõime

kaotus pärast tervisekahjustuse tekitamist, võrreldes enne tervisekahjustust diagnoositud püsiva

töövõime kaotusega, ei muutunud. MG varasemad haigused ja puuded ei takistanud tal rakendada

allesjäänud 20% töövõimest sissetuleku saamiseks, pärast tervisekahjustust see võime ei säilinud.

Eksperdiarvamusega on tuvastatud kostja hooletuse tagajärjel MG töövõimest vähemalt 20% kadu

lisaks varasemale töövõime kaotusele. Kostja peaks selles ulatuses töövõime kaotuse MG-le

hüvitama. Ei ole tähtis, kas MG üldist töövõime kaotust selle tõttu muudeti või mitte. Kostja on

kohustatud MG-le hüvitama majanduslike võimaluste halvenemise (võimatus teenida

töövõimetuspensionile lisaks töötasu) VÕS § 130 lg 1 ja § 127 alusel.

Õige ei ole arvata eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku arvutamisel aja hulka kuid, mil

MG kõigil tööpäevadel ei töötanud, ning need kuud tuleks keskmise kuusissetuleku arvutamisel

välja jätta. Kõigi kalendrikuudega arvestamine, olenemata sellest, kas töötaja kõigil tööpäevadel

töötas, võib viia ebaõiglase tulemuseni ega pruugi tagada VÕS §-des 127 ja 130 sätestatud kahju

hüvitamise eesmärke. Põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada kõiki eespool märgitud

ajavahemiku sissetulekuid (sh töötasu, puhkusehüvitist ja ajutise töövõimetuse hüvitist). MG töötas

raviveale eelnenud 12 kuu jooksul kõigest ühe kuu kõikidel tööpäevadel ning seetõttu on õige ainult

selle kuu töötasu kaotatud päevasissetuleku (15 eurot 75 senti) arvestamise aluseks võtta. MG

kaotatud töötasu oli seega 378 eurot kuus. MG majanduslikud võimalused halvenesid 100% ulatuses

kostja hooletuse tõttu, kuna käe liikumisfunktsiooni püsiv häire takistab tal jõukohast tööd tegemast.

Alternatiivselt oleksid kohtud võinud hagist rahuldada kasvõi 20% ehk 75 eurot 60 senti.

MG-le määratud töövõimetuspensioni ei tuleks töövõime kaotuse ja majanduslike võimaluste

halvenemise eest tervisekahjustuse tagajärjel välja mõistetud hüvitisega tasaarvestada, kuna MG oli

juba enne kostja rikkumise tõttu tervisekahjustuse tekkimist töövõimetu ning sai

töövõimetuspensioni. Kohtud tuvastasid, et 7. septembril 2015 MG püsiva töövõime kaotuse ulatus

ei muutunud. Seega ei muutunud ka makstav töövõimetuspension. Töövõimetuspensioni suurus ei

lähtu konkreetse puude tõttu töövõime kaotuse ulatusest või nende summast. Vale on maakohtu

järeldus, et tasaarvestada tuleb 20% töövõimetuspensionist. Kohtud ei ole sellise arvutuskäigu puhul

viidanud ühelegi seaduslikule alusele. Asjakohatu on kohtute seisukoht, et MG ei oleks suutnud

tõendada, et pärast tähtajalise töölepingu sõlmimist oleks tal olnud võimalik veel töötasu saada, kui

tervisekahjustuse tekitamist ei oleks esinenud. Kannatanule mõistetava hüvitise arvutamise aluseks

võib olla ka eeldatav töötasu. Eeldatavaks töötasuks on see, mida MG enne konkreetse

tervisekahjustuse tekitamist teenis ja mille teenimise võimaluse ta kostja süülise tegevuse tõttu

kaotas.

6(13)

2-16-9313

MG on töövõimetuspensionär, kelle pension ei ületa 300 eurot kuus. Ringkonnakohus oleks pidanud

arvestama tema majandusliku olukorra ja hagi esemega ning mitte jätma menetluskulusid tema

kanda, kohustades teda lisaks maksma viivist.

7. Koos kassatsioonkaebusega esitas MG-d riigi õigusabi korras esindanud vandeadvokaat

N. Lausmaa taotluse määrata talle riigi õigusabi korras osutatud õigusabi tasuna 240 eurot.

8. 23. märtsil 2018 esitas MG esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa Riigikohtule avalduse, milles ta

teatas MG nõudmisel, et viimane ei soovi kassatsioonkaebuse arutamist Riigikohtus ja N. Lausmaa

võtab esitatud kassatsioonkaebuse tagasi.

29. märtsil 2018 teatas N. Lausmaa Riigikohtule, et on selgunud, et Pärnu Maakohtu 16. jaanuari

2018. a määrusega on välja kuulutatud MG pankrot ja tema pankrotihalduriks määratud Andrus

Õnnik (haldur). Avalduse järgi ei olnud MG-l pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 2 kohaselt

õigust oma vara käsutada ega teha korraldusi nõuetest loobumise kohta. Nõudest loobumise otsuse

saab teha üksnes haldur ning järelikult ei olnud õiguslikult kehtiv MG esindajale antud korraldus

kassatsioonkaebuse tagasikutsumiseks. MG ei avaldanud esindajale, et välja on kuulutatud tema

pankrot.

9. Kostja palus 11. aprillil 2018 menetluse lõpetada kaebusest loobumise tõttu enne halduri

menetlusse astumist, kaebuse läbivaatamise korral aga jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta MG kanda.

26. aprillil 2018 esitas kostja menetluskulude nimekirja ja palus mõista MG-lt kostja kasuks välja

kassatsiooniastme menetluskuludena esindajakulud 1550 eurot 20 senti ja viivise hüvitatavatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

10. 30. aprillil 2018 teatas haldur Riigikohtu järelepärimisele vastates, et on kohtuasjast teadlik, jääb

kaebuse juurde ega nõustu selle tagasivõtmise avaldusega ning soovib astuda menetlusse MG

asemele.

MG teatas 2., 3. ja 4. mail 2018 Riigikohtule isiklikult, et on haldurit teavitanud asja menetlusest nii

enne kui ka pärast pankroti väljakuulutamist, esitades ka vastavad tõendid.

Haldur teatas 2. mail 2018 vastusena Riigikohtu järelepärimisele, et MG ei ole teda

kohtumenetlusest teavitanud ei enne ega pärast pankroti väljakuulutamist ning et ta sai menetlusest

teada, kui N. Lausmaa võttis temaga ühendust pärast 23. märtsil 2018 MG nimel

kassatsioonkaebuse tagasivõtmise avalduse esitamist.

Vastuseks Riigikohtu täiendavale järelpärimisele teatas haldur 3. mail 2018, et ei ole andnud

Riigikohtule valeteavet ning et kiiresti ja lakooniliselt vastates pidas ta silmas, et tal puudus teave

kassatsioonkaebuse Riigikohtu menetlusse võtmisest, millest ta kuulis N. Lausmaalt. Teabe

kohtuasja kohta sai haldur kolmandatelt isikutelt, mitte MG-lt. Kassatsioonkaebusest sai haldur

teada 4. veebruaril 2018, kui MG edastas haldurile e-kirja, millega anti MG-le tähtaeg

kassatsioonikautsjoni tasumiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7(13)

2-16-9313

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata

TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Kolleegium käsitleb esmalt MG avaldust kassatsioonkaebus tagasi võtta ja halduri MG asemel

menetlusse astumist (I), siis lahendab kassatsioonkaebuse (II) ning teeb lõpuks menetluslikud

otsustused (III).

I

13. MG esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat N. Lausmaa esitas 18. jaanuaril 2018 MG

nimel kassatsioonkaebuse ning 23. märtsil 2018 avalduse, milles soovis kassatsioonkaebuse tagasi

võtta, kuna MG ei soovi selle arutamist Riigikohtus.

Kolleegium loeb esitatud taotluse kassatsioonkaebusest loobumise avalduseks TsMS § 683 mõttes.

Seadus ei näe kassatsioonkaebusest loobumise kõrval ette selle tagasivõtmist. Samale seisukohale

on Riigikohus määruskaebuse kohta jõudnud ka varem (vt nt Riigikohtu 18. jaanuari 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-88-15, p 13).

14. Riigikohtule esitatud teabe järgi oli Pärnu Maakohus 16. jaanuaril 2018 (s.o juba enne MG

kassatsioonkaebuse esitamist) välja kuulutanud MG pankroti ja määranud talle pankrotihalduri.

Haldur ei ole nõustunud kassatsioonkaebusest loobumisega ja on avaldanud soovi astuda menetlusse

hagejana MG asemele.

15. Kolleegiumi arvates oli MG-l õigus kassatsioonkaebus esitada vaatamata sellele, et kaebuse

esitamise ajaks oli välja kuulutatud tema pankrot ja määratud talle pankrotihaldur.

15.1. Põhimõtteliselt muutub kogu füüsilisest isikust pankrotivõlgniku vara PankrS § 35 lg 1 p 1

ning § 108 lg-te 1 ja 2 järgi pankrotivaraks. Pankrotivara hulka ei kuulu PankrS § 108 lg 3 järgi

üksnes vara, millele seaduse kohaselt ei või pöörata sissenõuet. Seega kuuluvad ka pankrotivõlgniku

nõuded kolmandate isikute vastu vähemalt eelduslikult pankrotivara hulka.

Täitemenetluse seadustiku § 131 lg 1 p 6 järgi ei või sissenõuet pöörata kehavigastuse või

terviserikke tekitamise tõttu makstavale hüvitisele, välja arvatud hüvitis kaotatud sissetuleku eest, ja

mittevaralise kahju hüvitis. Käesolevas asjas hages MG aga just hüvitist kaotatud sissetuleku eest ja

selline nõue kuulub tema pankrotivarasse.

15.2. Pankrotivara valitsemise ja käsutamise õigus ning õigus olla võlgniku asemel vara puudutavas

vaidluses menetlusosaline läheb pankroti väljakuulutamisega PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 36 lg 1 järgi

üle pankrotihaldurile ning võlgnik kaotab PankrS § 35 lg 1 p 3 järgi õiguse teha pankrotivaraga

tehinguid. Pankrotivarasse kuuluva võlgnikule võlgnetava kohustuse täitmist võib pärast pankroti

väljakuulutamist PankrS § 37 lg 1 esimese lause järgi vastu võtta üksnes pankrotihaldur.

Selle järgi läks hagejana kohtumenetluse pidamise õigus käesolevas asjas MG pankroti

väljakuulutamisega üle haldurile.

15.3. Eelnevast ei järeldu aga, nagu tuleks MG esitatud kassatsioonkaebus jätta läbi vaatamata.

8(13)

2-16-9313

Kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on läbivaatamisel võlgniku teise isiku

vastu esitatud hagi ja haldur, vaatamata menetlusest teadmisele, kohtumenetlusse ei astu, võib

võlgnik PankrS § 43 lg 1 järgi ka hagejana menetluses jätkata.

16. Kolleegiumi arvates ei ole alust MG kassatsioonkaebusest loobumist vastu võtta ja

kassatsioonimenetlust lõpetada.

16.1. TsMS § 683 lg 1 järgi võib kassaator kassatsioonkaebusest loobuda asja arutamise

lõpetamiseni, kirjaliku menetluse puhul aga kuni avalduste esitamiseks antud tähtaja möödumiseni.

Kassatsioonkaebusest loobumine ei jõustu TsMS § 684 lg-st 4 tulenevalt aga enne selle alusel

Riigikohtu määrusega kassatsioonimenetluse lõpetamist. Seega saab kassaator loobumistaotluse

lahendamiseni ümber mõelda ja taotluse tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta. Sama

on kolleegium varem leidnud ka hagist loobumise kohta (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 18).

16.2. PankrS § 43 lg 1 esimese lause järgi, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud

kohtumenetluses on läbivaatamisel võlgniku teise isiku vastu esitatud hagi või muu avaldus, mis

seostub pankrotivaraga, või kui võlgnik osaleb mõnes kohtumenetluses kolmanda isikuna, võib

haldur astuda menetlusse oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel. Kui haldur on menetlusest

teadlik, kuid menetlusse ei astu, võib võlgnik sama lõike teise lause järgi jätkata hageja, avaldaja või

kolmanda isikuna.

Eelviidatud säte ei määra kindlaks tähtaega, mille jooksul haldur võib oma ülesannetest tulenevalt

võlgniku asemel menetlusse astuda. Kolleegiumi hinnangul tuleb PankrS § 43 lg-t 1 tõlgendada

selliselt, et pankrotihalduril on õigus menetlusse astuda ka juhul, kui ta seda ei tee kohe pärast seda,

kui ta on menetlusest teada saanud.

Sellist tõlgendust toetavad PankrS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3, mille järgi läheb pankroti väljakuulutamisega

haldurile üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis

puudutab pankrotivara, ning füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga tehinguid.

Haldur saab menetlusse astuda vaid edasiulatuvalt ega saa muuta juba tehtud menetlustoiminguid.

16.3. Olukorras, kus Riigikohus ei ole MG kassatsioonkaebusest loobumise avalduse alusel veel

kassatsioonimenetlust lõpetanud ja haldur on selgelt avaldanud soovi kaebus lahendada ja ise

menetlusse astuda, ei ole kolleegiumil alust MG loobumisavalduse alusel kassatsioonkaebuse

menetlust lõpetada. Menetluse käsutamise õigus on halduril.

17. Kolleegium lubab eelneva põhjal halduril PankrS § 43 lg 1 alusel MG asemel hagejana

menetlusse astuda.

Haldur ei ole andnud esindusõigust MG-d varem esindanud vandeadvokaat N. Lausmaale. Seega

osaleb ta menetluses esindajata. TsMS § 218 lg 5 teise lause kohaselt võib pankrotivõlgnikku

Riigikohtus ka hagimenetluses esindada pankrotihaldur. Kolleegium selgitab, et enne 1. jaanuari

2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik

esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 1. jaanuaril

2010 jõustunud PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb pankrotihaldur võlgniku asemel

kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.

9(13)

2-16-9313

Kolleegium leiab, et kuigi TsMS § 218 lg 5 teise lause sõnastus lähtub PankrS-i varasemast

redaktsioonist, tuleb seda tõlgendada nii, et pankrotihalduril on ka praegu õigus pankrotivaraga

seotud hagimenetlustes Riigikohtus ise (st vandeadvokaadist esindajata) osaleda.

II

(A)

18. MG esmaseks haginõudeks oli mõista kostjalt enda kasuks välja 3176 eurot 29 senti ning

igakuiste maksetena 80% Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalgast 15. juunist 2016 eluks

ajaks või kuni MG püsiva töövõime kaotuse ulatuse muutumiseni või miinimumpalga suuruse

muutumiseni (I kd, tl 4).

7. aprilli 2017. a hagiavalduse täpsustuse järgi palus MG mõista 7. septembrist 2015 kostjalt enda

kasuks välja ühe tööpäeva eest 15 eurot 75 senti, st igakuise hüvitisena 378 eurot (II kd, tl 17, 56).

Sellest nõudest on asja lahendamisel lähtunud ka kohtud (vt mh maakohtu istungi protokoll, II kd,

tl 119).

19. Hagi alusena tugines MG sellele, et kostja tegi MG-d opereerides ravivea ja MG-l jäi seetõttu

saamata sissetulek.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegi ravivea. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas ja millist

kahju on MG saanud ning kas võimalik kahju on raviveaga põhjuslikus seoses. Kohtud jätsid hagi

rahuldamata, leides, et MG ei ole tõendanud kahju ning väidetav kahju ei ole ka põhjuslikus seoses

kostja raviveaga.

20. Haginõude õiguslikuks aluseks saab VÕS § 1044 lg 3 järgi tervise kahjustamise puhul olla nii

VÕS § 115 lg 1 (lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena) kui ka VÕS § 1043

(deliktilise nõudena).

Pooled ei vaidle selle üle, et MG ja kostja olid sõlminud VÕS § 758 lg 1 mõttes tervishoiuteenuse

osutamise lepingu, mille rikkumisele hageja tugineb.

21. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise

rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku

saamise kohustuse rikkumise eest.

Nagu märgitud, ravivea olemasolu üle pooled ei vaidle (vt otsuse p 19), samuti ei ole kostja väitnud,

et rikkumine ei olnud süüline.

22. Kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, on hinnatav varalise kahjuna VÕS § 128 lg 2 mõttes,

täpsemalt töövõimetusest tingitud saamata jäänud tuluna VÕS § 130 lg 1 mõttes.

Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada mh täielikust või osalisest

töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike

võimaluste halvenemisest tekkinud kahju (VÕS § 130 lg 1). Saamata jäänud tulu on VÕS § 128 lg 4

järgi kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu,

tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, ning saamata

jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Surma põhjustamise,

10(13)

2-16-9313

kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada eelduslikult

perioodiliste rahaliste maksetena (VÕS § 136 lg 2).

Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu, praegusel juhul raviviga ei oleks esinenud. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele

eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1

mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-138-15, p 12; 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-16, p 21).

23. Hageja nõutav kahjuhüvitis on kooskõlas rikutud kohustuse (ravi käigus patsienti mitte

kahjustada) kaitse–eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Tegu on ka tüüpilise kahjuga, mis

tervisekahju põhjustamisel peab olema lepingut rikkunud poolele ettenähtav VÕS § 127 lg 3 mõttes.

24. Hüvitada tuleb selline kahju siiski üksnes juhul, kui see on rikkumisega põhjuslikus seoses

(VÕS § 127 lg 4).

Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab VÕS § 770 lg 3 järgi tõendama

patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt

dokumenteerimata. Kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida

oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse VÕS § 770 lg 4 esimese lause järgi, et

kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab sama lõike teise lause järgi ka sel

juhul tõendama patsient.

(B)

25. Poolte vaidluse on põhjustanud asjaolu, et MG oli osaliselt töövõimetu juba enne kostja

raviviga. Vaidluse põhisisu on selles, kas MG-l jäi ja jääb kostja ravivea tõttu üldse tulu saamata

ning kui jah, siis millises ulatuses.

26. Kohtud on tuvastanud, et MG oli töövõimetu 80% ulatuses ja 20. juulist 2017 alates 100%

ulatuses (vt maakohtu otsuse p 12, ringkonnakohtu otsuse lk 10).

Seejuures on kohtud eksperdiarvamusele tuginedes leidnud, et 80% ulatuses mõjutasid töövõime

kaotuse diagnoosimist MG püsivad meeleoluhäired, paanikahäire, segatüüpi ärev-depressiivne

reaktsioon ja varem diagnoositud liigeshaigused. Pärast vaidlusalust operatsiooni jäänud vasaku käe

pöidla valu ja liikumispiiratus võis kohtute tuvastatu järgi põhjustada üldist püsivat töövõime

kaotust kuni 20% ulatuses.

Seega on kohtud tuvastanud, et kostja ravivea osakaal kogu MG töövõimetuses võib olla 20%. Selle

asjaolu tuvastamisel ei ole kohtud menetlusnorme rikkunud.

27. Vaatamata sellele, et tuvastatud ulatuses põhjustab MG töövõime kaotust pärast kostja tehtud

operatsiooni jäänud vasaku käe pöidla liikumispiiratus, leidsid kohtud, et MG-l ei ole kahju

tekkinud.

Seda põhjendasid kohtud esmajoones asjaoluga, et MG sissetulekuks, millest MG ilma jäi, on

70 eurot kuus (66 eurost 64 sendist neto), millest 20%-line kostja osakaal on 13 eurot 30 senti kuus

(maakohtu otsus p-d 11 ja 12; ringkonnakohtu otsuse lk 11) ning see jääb alla 20% MG-le määratud

11(13)

2-16-9313

249 euro 97 sendi suurusest töövõimetuspensionist (s.o 50 eurot). Kuna MG saab lisaks toetust

raske puude eest, ei ole kohtute arvates tema sissetulek kostja ravivea tõttu vähenenud.

28. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kohtul tuleb tööülesannete täitmisel saadud

vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel

kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad

kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata, kõige täpsemini prognoosida.

Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele

eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Muu hulgas tuleb kohtul

hinnata, kas kahjuhüvitise arvutamise aluseks olevate kuude hulgast on põhjendatud jätta välja need

kuud, mil isik kõigil tööpäevadel ei töötanud, ning kas põhjendatud on keskmise sissetulekuna

arvestada kõiki eespool märgitud ajavahemiku sissetulekuid (Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15).

Maakohus leidis otsuse p-s 11 (ja ringkonnakohus nõustus maakohtuga), et VÕS § 127 lg 1

eesmärki silmas pidades saab lugeda MG brutosissetulekuks 70 eurot kuus, mis on raviveale

eelnenud 12 kuu keskmine brutosissetulek. Maakohus põhjendas seejuures, miks on põhjendatud

lähtuda 12-kuulisest ajavahemikust. Maakohus leidis tõendite (MG terviseseisundi kirjeldused)

alusel, et tema töö tegemine oli juhuslik, lühiajaline ja MG tervislik seisund enne kostja raviviga ei

võimaldanud MG-l püsivalt töötada. MG ei töötanud varem ning tööleping oli tähtajaline.

Kolleegiumi arvates ei ole kohtud sellisele järeldusele jõudes kohaldanud vääralt materiaalõigust

ega rikkunud menetlusnorme. Tegu on ka diskretsiooniotsusega. Tasu indekseerimist ei ole

taotletud. Asjas ei ole esitatud väiteid ega asjaolusid, millest lähtudes oleks põhjendatud hinnata MG

saamata jäänud töötasu kas üksnes ühe või mõne kuu sissetuleku alusel.

29. Kolleegium ei nõustu kohtutega aga selles, et hageja nõue kostja vastu saab olla üksnes 20%

nimetatud keskmisest brutosissetulekust (70 eurot). See on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.

Selliselt on kohtud vääralt kohaldanud nii VÕS § 127 lg-t 1, § 128 lg-t 3 kui ka § 130 lg-t 1.

Kolleegiumi hinnangul on maakohtu tuvastatud keskmine brutosissetulek summa, mida MG enne

vaidlusalust operatsiooni (80%-lise töövõimetusmääraga) teenida sai ning mis võimaluse ta kostja

ravivea tõttu eelduslikult kaotas. Kohtud on tuvastanud, et vaatamata 80%-lisele

töövõimetusmäärale töötas MG enne operatsiooni ning teenis lisaks töövõimetuspensionile töötasu.

Seega põhjustas kostja rikkumine eelduslikult tema sissetuleku vähenemise.

30. Lisaks on kohtud töövõimetuspensioni mahaarvamisel jätnud tähelepanuta, et MG sai

töövõimetuspensioni esitatud asjaoludel üldhaigestumise tõttu ka juba enne kostja raviviga.

Seega saab praegusel juhul töövõimetuspensioni mahaarvamine MG-le tekitatud kahjust olla

põhjendatud üksnes ulatuses, milles töövõimetuspension pärast 21. septembri 2012. a operatsiooni

jäänud vasaku käe pöidla valu ja liikumispiiratuse tõttu suurenes. Ringkonnakohtul tuleb seda asja

uuel läbivaatamisel hinnata.

III

31. Menetluskulude jaotuse jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

12(13)

2-16-9313

Kuna praeguses asjas tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse tühistamise tõttu ka

ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotuse, ei pea kolleegium vajalikuks vastata

ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotuse vaidlustamist puudutavatele kassatsioonkaebuse

väidetele.

32. MG-le riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa esitas Riigikohtule

taotluse, milles palub kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Natalia

Lausmaa (äriregistri andmetel füüsilisest isikust ettevõtja ärinimega NATALIA LAUSMAA) mõista

riigieelarvest välja 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot (5 tundi × 40 eurot). Taotluse kohaselt kulus

MG esindajal ringkonnakohtu otsuse analüüsimiseks 1 tund ja kassatsioonkaebuse koostamiseks

4 tundi.

Kolleegium leiab, et MG esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks on

põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a

määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord,

tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse

esitamise tingimused“ § 10 lg 3 (enne 29. jaanuari 2018 kehtinud redaktsioonis) alusel rahuldada.

Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.

33. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või

kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. MG-d esindanud vandeadvokaat

N. Lausmaa on palunud tagastada kautsjoni endale (II kd, tl 176, 177). Haldur ei ole menetlusse

astumise järel teistsugust korraldust teinud.

Tambet Tampuu

Ants Kull

Villu Kõve

13(13)