2-17-8643/28 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2178643

Määruse kuupäev

Tartu, 6. juuni 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kalju Karjuse kaebus kohtutäitur Kaja Lilloja asendaja

Piret Altosaare 22. mai 2017. a otsuse peale täiteasjas

nr 195/2016/1709

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2018. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marko Hälvini määruskaebus

Kohtutäitur Kaja Lilloja asendaja Piret Altosaare määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Kalju Karjus, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Puudutatud isik (kohtutäitur) kohtutäitur Kaja Lilloja asendaja

Piret Altosaar

Puudutatud isik (sissenõudja)

Marko Hälvin, esindaja

vandeadvokaat Karl Haavasalu

Asja läbivaatamise kuupäev

7. mai 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2178643 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebused rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Marko Hälvini määruskaebuselt tasutud kautsjon AS-le Advokaadibüroo TGS

Baltic ja kohtutäitur Piret Altosaare (kui Kaja Lilloja asendaja) määruskaebuselt tasutud

kautsjon kohtutäitur Kaja Lillojale.

4. Jätta asja juurde võtmata Kalju Karjuse 8. mail 2018 Riigikohtusse esitatud dokument koos

lisadega ning tagastada see Kalju Karjusele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-17-8643

1. Kalju Karjus (avaldaja) esitas 2. juunil 2017 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Kaja Lilloja

asendaja Piret Altosaare (kohtutäitur) 22. mai 2017. a otsuse peale täiteasjas nr 195/2016/1709.

Avaldaja palus tühistada kohtutäituri 22. mai 2017. a otsuse ja ka 17. aprilli 2017. a otsuse.

1.1. Avalduse kohaselt on täiteasjas täitedokumendiks Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 21512993, millega rahuldati Marko Hälvini (sissenõudja) avaldus juurdepääsu

määramiseks avalikult kasutatavalt teelt läbi praeguseks avaldajale kuuluva kinnistu, määrates et

Tallinnas Keskküla 56 asuva kinnisasja igakordsel omanikul (praegu on omanik sissenõudja) ja

temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui ka igat liiki

transpordivahendiga Tallinnas Keskküla tänav T4 asuvale kinnistule määratud juurdepääsuteed

vastavalt kohtumäärusele lisatud plaanile (tähistatud sinise ja rohelisega).

1.2. Kohtutäitur tegi 5. jaanuaril 2017 täitetoimingu, mille käigus prooviti sõita kinnistule

Keskküla 56 kümne meetri pikkuse veoautoga. See katse ebaõnnestus ja seda heideti ette avaldajale,

kuna väidetavalt takistasid tee läbimist sõidukid, mille avaldaja oli sinna parkinud.

1.3. Kohtutäituri 17. aprilli 2017. a otsusega määrati avaldajale sunniraha 192 eurot. Otsuse kohaselt

oli kohtutäitur teinud 29. märtsil 2017 uuesti täitetoimingu, kui käis kontrollimas, kas avaldaja on

täitnud täitedokumendiks olevat maakohtu määrust. Kohtutäitur leidis, et olukord kinnistul oli

endine, st tee äärde olid pargitud suuremate transpordivahendite juurdepääsu takistavad sõidukid.

1.4. Avaldaja esitas kohtutäituri 17. aprilli 2017. a otsuse peale kaebuse, mille kohtutäitur jättis

22. mai 2017. a otsusega rahuldamata.

1.5. Avaldaja leidis, et 17. aprilli 2017 otsuses mh sisalduv nõue, millega avaldajat kohustatakse

kõrvaldama oma vara talle endale kuuluvalt kinnistult, ei ole seadusele vastav ja on avaldaja huve

rikkuv. Avaldaja täidab korrektselt kohtumäärusest tulevaid kohustusi ning võimaldab sissenõudjale

avaldajale kuuluva tee takistamatut kasutamist. Avaldaja märkis, et tegemist on eramute

piirkonnaga, kus veoautode liiklemine ei ole lubatud ning teele on paigaldatud vastav liiklusmärk.

Määrus ei luba kasutada liiklemiseks transpordivahendeid, millega liiklemine on keelatud vastava

liiklusmärgiga. Kinnistu (sõidutee äär), kuhu on pargitud avaldaja autod, kuulub avaldajale. See ala

(sõidutee äär) ei ole kohtulahendi kohaselt juurdepääsuks ette nähtud.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäitur selgitas, et ekslik on avaldaja seisukoht, mille

kohaselt ei vasta tema kohustamine oma vara talle endale kuuluvalt kinnistult kõrvaldama seadusele.

Nimelt ei ole kohtutäitur kordagi kohustanud sissepääsuteed takistavaid masinaid sealt teisele

krundile viima, vaid need tuleb paigutada selliselt, et nad ei takistaks kohtulahendist tulenevat

juurdepääsu. Lähtuvalt hea usu põhimõttest ei saa kinnistu omanik omavoliliselt seada tee ette

märgiseid, mis kitsendavad kohtuotsusest tulenevat nõuet tagada igat liiki transpordivahendiga

juurdepääsu krundile.

3. Sissenõudja vaidles avaldaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Avaldaja ei ole siiani

täitnud täitedokumendiks olevat kohtumäärust, takistades olulisel määral avalikult kasutatavalt teelt

sissenõudja kinnistule jõudmist ning vastupidi. Sissenõudjale kuuluvale kinnistule on väga keeruline

veoautoga pääseda, mida kinnitab 5. jaanuaril 2017 tehtud video, millelt ilmneb, et kolimisautoga ei

olnud võimalik sissenõudja kinnistule sõita. Avaldaja on soetanud vanad sõidukid, mida ta

liiklemiseks ei kasuta, ning on need parkinud servituudialale selliselt, et sissenõudjal oleks

võimalikult keeruline ja halb servituudiala oma kinnistule jõudmiseks kasutada. Samuti on avaldaja

paigaldanud servituudiala kõrvale merekonteineri, mis ühelt poolt takistab sissenõudjale kuuluvale

kinnistule jõudmist ja millele on samas paigaldatud sissenõudjat halvustavad tekstid ja pildid.

2(8)

2-17-8643

Samuti on avaldaja teisele poole sissenõudjale kuuluvat kinnistut sõidutee äärde paigaldanud

äärekivid, mis samuti takistavad sissenõudja kinnistule pääsemist.

4. Harju Maakohus jättis 28. septembri 2017. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlakstegemise kohta määras maakohus, et seda

tehakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 järgi.

Maakohus leidis, et täiteasjas on tegemist asendamatu toiminguga täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 183 tähenduses, mis võimaldab määrata võlgnikule TMS § 261 kohase sunniraha, kui

toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks, või kui võlgnik

rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda. Maakohus märkis, et täiteasjas tuleb

kohtutäituril fikseerida, kas sissenõudja pääseb igat liiki transpordivahendiga oma kinnistule.

Nimetatud toimingust ei tule võlgnikku enne teavitada, kuna menetluse eesmärk on saada selgust,

kas kohtumäärust on täidetud või mitte.

Maakohus tuvastas, et kuna avaldaja ei täitnud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul kohustust

tagada, et sissenõudja pääseb igat liiki transpordivahendiga oma kinnistule, määrati avaldajale

sunniraha põhjendatult. Avaldaja ei ole esitanud tõendeid, mis põhjustel sõidukid takistavad

Keskküla 56 kinnistule juurdepääsu või miks ei saa neid liigutada nii, et oleks võimalik tagada

ligipääs. Samuti ei ole avaldaja tõendanud, et sõidukid ei takista juurdepääsu kinnistule. Avaldajal

tuleb tagada juurdepääs sissenõudja kinnistule ning viis, kuidas seda teha, jääb avaldaja otsustada,

st et tal on võimalus sõidukid ja muud takistavad masinad tee äärest minema viia või need ümber

paigutada selliselt, et juurdepääs on tagatud. Avaldaja ei pea ilmtingimata enda maa pealt sõidukeid

ära viima, kuid sõidukite parkimine täpselt sissenõudja kinnistule viiva juurdepääsutee äärde viitab

avaldaja tahtmatusele täitedokumenti täita ning soovile täitemenetlust välistada. See, mis

sõiduvahendi sissenõudja enda kinnistule juurdepääsuks valib, ei ole oluline, sest juurdepääsuõigus

on igat liiki transpordivahendiga. Kohus märkis, et ei otsusta vaidlusaluses asjas selle üle, millised

on avalikud liiklust reguleerivad nõuded vaidlusalusel tänaval ning millistest reeglitest peavad

liiklusvahendite juhid kinni pidama.

5. Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja

teha uus määrus, millega kaebus rahuldada. Määruskaebuse järgi vaidlevad pooled selle üle, kas

avaldaja on kohustatud tagama sissenõudjale võimaluse kasutada avaldajale kuuluval teel

liiklemiseks suuremat transpordivahendit kui sõiduauto. Puuduvad erimeelsused selles, et

sissenõudja kasutab võlgnikule kuuluvat teed elamule ligipääsuks sõiduautoga mitu korda päevas,

seega avaldaja kohustus tagada juurdepääs on selles osas täidetud. Avaldaja sõidukid ja konteiner ei

paikne juurdepääsuks määratud alal.

6. Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kohtutäitur palus jätta

määruskaebuse rahuldamata.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. jaanuari 2018. a määrusega maakohtu määruse ja rahuldas

uue määrusega avaldaja kaebuse. Ringkonnakohus tühistas kohtutäituri 17. aprilli 2017. a sunniraha

määramise otsuse ja 22. mai 2017. a otsuse avaldaja kaebuse kohta. Menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus jäid kohtutäituri kanda, nende suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 2

alusel.

3(8)

2-17-8643

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole TMS § 183 alusel sunniraha määramise eelduste täitmise

hindamisel kontrollinud, kas avaldajal kui võlgnikul on täitedokumendist tulenev kohustus

toimingut teha.

TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt viiakse täitemenetlus läbi jõustunud kohtulahendi alusel. TMS § 23 lg 1

kohaselt eeldab täitemenetluse algatamine sissenõudja poolt sissenõudja avalduse ja täitedokumendi

esitamist. Seega tuleb tuvastada, kas on olemas täitedokument, mis võimaldab konkreetse nõude

osas täitemenetluse läbiviimist. Ringkonnakohtu arvates ei tulene Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a

määrusest tsiviilasjas nr 21512993 avaldajale kohustust tagada sissenõudjale juurdepääsu üle

Keskküla tn T4 kinnistu ega kohustust hoiduda tegevustest, mis sellist juurdepääsu takistavad.

Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määrusega on määratud juurdepääs valitsevale kinnistule läbi

avaldaja kinnistu. Juurdepääsu määramine loob koormatud kinnisasja kitsenduse asjaõigusseaduse

(AÕS) § 156 tähenduses, kuid see ei loo soorituskohustust ega keeldu täitedokumendina. Sellest

järeldub, et juurdepääsu määramise kohtulahendis puudub üldjuhul täidetav nõue TMS § 2 lg 1

mõttes. Ka praegusel juhul ei tulene 11. juuli 2016. a määrusest koormatud kinnisasja omanikule

konkreetseid kohustusi ega keelde, mis puudutavad juurdepääsutee kasutamise võimaldamist.

Vaidlusaluses täiteasjas ei soovita täita sama määruse resolutsiooni mõnda muud osa.

Kui sissenõudja soovib täitemenetluses kohustada võlgnikku tagama sissenõudjale juurdepääs

valitsevale kinnistule vastavalt kohtumääruses määratule, tuleb sissenõudjal esitada kohtutäiturile

jõustunud kohtulahend, mille resolutsioonis kas kohustatakse võlgnikku tegema teatav toiming

juurdepääsu võimaldamiseks või hoiduma konkreetsete takistuste tegemisest. Sarnaselt kaasomandi

kasutuskorra kindlaksmääramisega ei ole pelgalt juurdepääsu kindlaksmääramisel tehtud

kohtulahend täitedokumendiks, mille alusel saaks algatada määratud korda rikkuvate isikute

sundtäitmise menetluse selle korra rikkumise tõkestamiseks (vrd RKTKm nr 32114910, p 15).

Sellise täitedokumendi saamine eeldab üldjuhul asjakohase nõude esitamist kohtusse. Vastava nõude

menetlemise käigus kontrollib kohus, kas esineb sissenõudjate väidetav juurdepääsutee kasutamise

takistus, ning seejärel teeb lahendi, mis kas kohustab võlgnikku toimingut tegema või millestki

hoiduma.

Kuna praegusel juhul ei ole vaidlusaluse nõude osas täitemenetluse läbiviimiseks alust, siis ei ole

kohtutäituril alust kohustada võlgnikku tagama juurdepääsu üle Keskküla tn T4 kinnistu ning sellise

kohustuse täitmata jätmisel määrata võlgnikule sunniraha (TMS § 183). Eeltoodust tulenevalt ei ole

vaja vastata avaldaja väidetele juurdepääsu võimaldamise ja kasutamise kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Sissenõudja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu

määruse tühistada ning uue määrusega jätta jõusse maakohtu määrus või alternatiivselt saata asi

lahendamiseks alama astme kohtule. Sissenõudja palub avaldajalt kassatsiooniastme menetluskuluna

välja mõista 1832 eurot (sh käibemaks) ning seadusjärgse viivise.

Kaebuses leitakse, et täitedokument ja täidetav nõue on olemas. Harju Maakohtu määrusest nähtub

sissenõudja õigus kasutada avaldaja kinnistut enda kinnistule ligipääsuks. See õigus on vaadeldav

nõudena TMS § 2 lg 1 p 1 mõttes.

On ilmne, et koos AÕS § 156 järgse nõudega sellise nõude esitamine, mis kohustaks teist poolt

hoiduma takistuste tegemisest, oleks ennatlik ning vastava nõude kulud võivad jääda hagi esitaja

kanda. Samuti ei ole sel hetkel selge, millised konkreetsed takistused võivad tulevikus tekkida.

4(8)

2-17-8643

Ringkonnakohtu seisukoha järgi peaks hageja esitama lõputult uusi haginõudeid, kui teine pool

leiutab iga päev uue viisi liikumise takistamiseks. Seega ei taga riik kokkuvõttes efektiivset

õiguskaitset. Lisaks ei ole kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise vaidlust võimalik samastada

praeguse vaidlusega.

Ringkonnakohus on väljunud kaebuse väidete raamidest, kuna avaldaja ei tuginenud menetluses

kordagi sellele, et maakohtu määrus polegi täitedokument. Ringkonnakohtu lahend on ka üllatuslik.

Sellise väite oleks pidanud pealegi esitama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

10. Avaldaja leiab, et sissenõudja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus leidis

õigesti, et juurdepääsuõiguse määramine ei loo soorituskohustust ega keeldu täitedokumendina.

Kohtutäituril puuduks sunniraha määramise õigus ka seetõttu, et tegemist ei ole asendamatu

toiminguga TMS § 183 tähenduses. Kohtutäitur saaks ise või kolmanda isiku kaasabil täita

kohtulahendit, milles kohustatakse isikut juurdepääsuteed vabastama. Avaldaja märkis ka seda, et

avaldaja on võimaldanud sissenõudjale juurdepääsuks kasutada kohtulahendis märgitud 60 m2

suurust ala. Probleem võib olla hoopis selles, et see ala ei ole sissenõudjale piisav. Sel juhul

pidanuks aga sissenõudja taotlema kohtumääruse muutmist. Avaldaja palub sissenõudjalt ja

kohtutäiturilt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 754 eurot (sh käibemaks) ning

seadusjärgse viivise. Avaldaja leidis sissenõudja esitatud menetluskulude väljamõistmise taotluse

kohta, et see tuleb jätta rahuldamata, kuna avaldajal on vaidlus kohtutäituriga, mitte sissenõudjaga.

Alternatiivselt tuleb kulusid vähendada.

11. Kohtutäitur ei ole määruskaebusele vastanud.

12. Kohtutäitur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu

määruse tühistada ning uue määrusega jätta jõusse maakohtu määrus.

Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult arvesse võtmata, et avaldaja ei tuginenud menetluses

kordagi sellele, et maakohtu määrus ei ole täitedokument. Sellise väite oleks pidanud esitama

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

Eeldused täitedokumendi täitmiseks olid olemas. Täidetav nõue tuleneb Harju Maakohtu määruse

resolutsiooni pst 2. Kaasomandi kasutuskorra vaidlus ei ole samaväärne juurdepääsuõiguse

vaidlusega.

13. Avaldaja leiab, et kohtutäituri määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

14. Sissenõudja leiab, et kohtutäituri määruskaebus on põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi

tühistada ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebused

rahuldatakse osaliselt.

16. Avaldaja on tsiviilasjas esitatud kaebusega vaidlustanud talle sunniraha määramise otsuse ning

kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse sunniraha määramise

otsuse tühistamiseks. Riigikohus on leidnud, et võlgnikul on õigus kohtus vaidlustada nii

kohtutäituri algne tasuotsus kui ka tasuotsuse vaidlustamisel tehtud kohtutäituri otsus, vt Riigikohtu

15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3213216, p 21. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ka

sunniraha määramise vaidluse korral.

5(8)

2-17-8643

17. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus ei väljunud lubamatult avaldaja kaebuse piiridest.

Kaebus kohtutäituri otsuse peale lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 15 kohaselt hagita menetluses.

Riigikohus on varem nt leidnud, et kohtul on TsMS § 477 lgtes 5 ja 7 sätestatu järgi kohustus

kontrollida kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas esinevad TMS §s 55

sätestatud arestimise tühisuse alused ka juhul, kui avaldaja ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud.

Riigikohus selgitas, et maakohus pidi omal algatusel kontrollima mh seda, kas avaldaja vara arestiti

kehtiva täitedokumendi alusel (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3214509,

p 19). Seega oli ringkonnakohtul ka praeguses asjas õigus võtta seisukoht selle kohta, kas avaldaja

vastu on olemas sundtäidetav täitedokument.

18. Kolleegiumi hinnangul võis avaldaja esitada kohtutäituri otsuse peale avaldajale sunniraha

määramise kohta TMS § 217 lg 1 kohaselt kaebuse maakohtule. Riigikohus on leidnud, et isik, kes

soovib vaidlustada seda, et kohtutäitur alustas täitemenetlust dokumendi alusel, mis ei ole

täitedokument TMS § 2 järgi, peab esitama kaebuse kohtutäituri otsuse peale (vt Riigikohtu

20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 32114215, p 16). See kehtib praegu olenemata sellest, et

kaebaja ei tuginenud algses kaebuses täitedokumendi puudumisele (vt käesoleva määruse p 17).

Ebaõiget lahendit ei toonud kaasa ka ainuüksi asjaolu, et ringkonnakohus ei arutanud

menetlusosalistega enne määruse tegemist õiguslikku küsimust sellest, kas on olemas avaldajat

kohustav täitedokument. Menetlusosalised on saanud selles küsimuses oma seisukohad esitada

Riigikohtule.

19. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes peamiselt selle üle, kas Harju Maakohtu 11. juuli

2016. a määruse resolutsiooni p 2 tsiviilasjas nr 21512993 saab lugeda täitedokumendiks, millest

tuleneb avaldajale kohustus mitte takistada sissenõudjale jalgsi ja igat liiki transpordivahenditega

ligipääsu sissenõudja kinnistule.

19.1. Viidatud määruse resolutsiooni p 2 sõnastus on järgnev: "Määrata, et Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriossa nr 2276001 sisse kantud kinnistu asukohaga Keskküla 56 Tallinn

igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui ka

igat liiki transpordivahenditega Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 2276101 sisse

kantud kinnistule asukohaga Keskküla tänav T4 Tallinn määratud juurdepääsuteed, mis on

käesoleva määruse lisaks oleval plaanil tähistatud sinise ja rohelisega."

19.2. Kolleegium leiab, et tsiviilasjas nr 21512993 tehtud Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määruse

resolutsiooni p 2 saab lugeda täitedokumendiks, mis annab õigustatud isikule (sissenõudjale) õiguse

pöörduda kohtutäituri poole, kui kohustatud isik (avaldaja) ei võimalda kohtu määratud juurdepääsu

täielikult või osaliselt kasutada. Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib

juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks

oma kinnisasjale. Ka viidatud kohtulahend annab sissenõudjale nõudeõiguse avaldaja vastu

juurdepääsu kasutamiseks. Sellele nõudeõigusele vastab avaldaja talumiskohustus, mis on ka

kohtulahendi resolutsioonist järeldatav. Vastasel korral oleks sissenõudja määrusest nähtuv

nõudeõigus suuresti sisutühi. TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel

nõudeid, mis tulenevad jõustunud või viivitamata täidetavatest kohtuotsustest- ja määrustest

tsiviilasjades. Harju Maakohtu 11. juuli 2016. a määrus on jõustunud.

Teistsugune seisukoht tähendaks sissenõudja jaoks kohustust esitada iga võimaliku rikkumise korral

kohustatud isiku vastu hagi rikkumise kõrvaldamiseks. See võib aga jätta sissenõudja ilma tõhusast

õiguskaitsest või vähemalt seda ebaproportsionaalselt raskendada. Lisaks märgib kolleegium, et

menetlusosaliste õigused ei oleks tasakaalus, kui sissenõudja peaks juurdepääsuõigust määrava

6(8)

2-17-8643

kohtulahendi alusel maksma juurdepääsu eest tasu (mis on sundtäidetav nõue), kuid vastaspool

saaks juurdepääsu kasutamist takistada selliselt, et sissenõudja peab korduvalt uuesti kohtusse

pöörduma.

19.3. Kolleegium selgitab lisaks, et AÕS § 156 järgsed juurdepääsu määramise vaidlused

lahendatakse TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt hagita menetluses. Täpsem menetluskord on sätestatud

TsMS §s 6181 jj. Hagita menetluses oleks kohtutel otstarbekas sarnaste vaidluste vältimiseks

selgitada juurdepääsu taotlejale, et taotleda tuleks kohtulahendi resolutsioonis ka selle märkimist, et

vastaspool on kohustatud juurdepääsu taluma. See aitaks kaasa kohtulahendi kui täitedokumendi

selgusele. Sellise täpsustuse puudumine ei võta kohtulahendilt eelduslikult siiski täitedokumendi

omadust (vt määruse pd 19.1−19.2). Samuti tuleb juurdepääsuks määratud maa-ala tähistada

kohtulahendi resolutsioonis (ja vajaduse korral kohtulahendi lisas) täpselt, mis aitaks vältida

hilisemaid uusi vaidlusi ja kohtutäituril määrata, kas juurdepääsuõigust on takistatud.

20. Kohtutäitur on sunniraha määranud TMS § 183 ja § 261 alusel. TMS §s 183 on sätestatud, et kui

toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik

rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule

sunniraha TMS §s 261 sätestatud korras. Sunniraha suurus on TMS § 261 lg 4 teise lause kohaselt

esmakordsel määramisel mitte väiksem kui 192 eurot ja mitte suurem kui 767 eurot. Korduval

sunniraha määramisel ei või see olla suurem kui 1917 eurot.

20.1. Kuna kolleegiumi eelneva seisukoha järgi tuleneb tsiviilasjas nr 21512993 tehtud Harju

Maakohtu 11. juuli 2016. a määrusest kui täitedokumendist avaldajale juurdepääsu kasutamise

talumise kohustus, siis on selle talumiskohustuse rikkumise korral kohtutäituril õigus määrata pärast

vastavat hoiatust sunniraha.

20.2. Ringkonnakohus on määruses ekslikult leidnud, et täitedokument puudub. Seetõttu tuleb

ringkonnakohtu määrus tühistada. Viidatud seisukohale jõudmise tõttu ei ole ringkonnakohus

pidanud vajalikuks vastata avaldaja määruskaebuse muudele väidetele. Avaldaja on määruskaebuses

(ja ka maakohtu menetluses) mh tuginenud väitele, et temale kuuluvad autod ja merekonteiner ei

olnud pargitud või paigaldatud juurdepääsuks ettenähtud maa-alale. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul sellele väitele vastata. Kui asja läbivaatamisel peaks tuvastatama, et avaldaja väited

on õiged, ei saa avaldajat pidada talumiskohustust rikkunud isikuks. Sunniraha määramisel saab

lähtuda üksnes juurdepääsust sellises ulatuses, nagu see on kohtumääruse ja selle lisaga kui

täidedokumendiga kindlaks määratud. Kui avaldaja väited ei ole õiged, võib sunniraha määramine

olla õigustatud.

20.3. Kolleegium juhib tähelepanu ka TsMS § 368 lgle 2, § 478 lgle 6, samuti TsMS §le 6185.

TsMS § 368 lg 2 kohaselt võib sissenõudja või võlgnik täitemenetluses täitedokumendi

tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas

täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise nõudega

tuvastushagi võib esitada täitedokumendi selgitamiseks ka muul juhul, kui täitedokumendi täitmise

või toime üle on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidlus. Kolleegium selgitab, et TsMS § 368 lg 2

järgne hagi ei anna alust täitedokumendiks olevat kohtulahendit muuta, vaid üksnes õiguse

lahendada selle sisu tõlgendamisel tekkinud vaidlus. Avalikult kasutatavale teele määratud

juurdepääsu kohtulahendit võimaldab muuta TsMS § 6185. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib

kohus asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise taotlusel tehtud kohtulahendit muuta, kui see on

vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks.

TsMS § 478 lg 6 järgi võib kohus menetlusosalise taotlusel hagita menetluses tehtud menetlust

lõpetavat määrust selgitada, muutmata selle sisu, kui see on vajalik määruse täitmiseks ning

7(8)

2-17-8643

selgitamiseks ei saa esitada TsMS § 368 lgs 2 nimetatud hagi. Kuna Harju Maakohtu 11. juuli

2016. a määruse resolutsiooni pst 2 tulenevad nii õigustatud kui ka kohustatud isikud, siis on neil ka

võimalik vajaduse korral esitada vastastikku TsMS § 368 lgs 2 sätestatud hagi. Võimalik

TsMS § 368 lg 2 järgne hagi ei takista siiski praeguse asja lõpuni menetlemist.

20.4. Kolleegium märgib täiendavalt järgmist. AÕS § 156 alusel kohtulahendiga määratud

juurdepääsu kasutamise takistamise korral on võimalik TMS § 183, § 182 ja § 261 tõlgendada

sissenõudja tõhusa õiguskaitse huvides selliselt, et kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus

otsustada, kas määrata võlgnikule sunniraha TMS § 183 alusel või kohaldada TMS § 182, seda

olenevalt konkreetse täitemenetluse asjaoludest ja võlgniku rikkumise iseloomust ning

intensiivsusest, sh mõjust õigustatud isiku põhiõigustele. Praeguses asjas on kohtutäitur otsustanud

kohaldada sunniraha; kui sunniraha määramise eeldused olid täidetud (vt määruse p 20–20.2), on

kohtutäituril õigus otsustada kas TMS § 183 alusel uue sunniraha määramine või vastavate eelduste

olemasolu korral TMS § 182 kohaldamine.

TMS § 182 lgs 1 on sätestatud, et kui võlgnik ei täida kohustust teha mingi toiming, mida saab teha

ka kolmas isik, võib kohtutäitur lubada sissenõudjal lasta toiming teha võlgniku kulul. Seega on

võimalik lasta füüsiline takistus kõrvaldada kolmandal isikul ja nõuda sellest tekkinud kulud

TMS § 182 lg 2 alusel võlgnikult sisse. TMS § 261 lg 9 kohaselt võib kohtutäitur isikule määrata

sunniraha korduvalt, kuni kohustus täidetakse või sunniraha määramise kohta tehtud otsuse peale

esitatakse kaebus. Sunniraha korduv määramine ei ole TMS § 261 lg 9 kohaselt seega kohustuslik.

Kolleegium selgitab, et kui kohtutäitur on teinud võlgnikule TMS § 261 lgte 1−4 kohase sunniraha

määramise hoiatuse, seejärel rakendanud sunniraha ning see ei ole viinud tulemuseni, on

kohtutäituril õigus kohaldada vähemalt üldjuhul TMS § 182 ilma võlgnikule täiendavat vabatahtliku

täitmise tähtaega andmata. Vabatahtlikult oli võlgnikul võimalik kohustus täita pärast sunniraha

määramise hoiatuse saamist ja ka vahetult pärast sunniraha rakendamist. Kolleegium lisab, et

TMS § 182 kohaldamine võib olla võlgnikku rahaliselt vähem koormav, kui korduv sunniraha

määramine.

21. Kolleegium tagastab avaldajale paberkandjal dokumendi (vastus määruskaebuse esitaja

seisukohtadele, koos lisadega), mis saabus Riigikohtusse 8. mail 2018, st pärast seisukohtade

esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist.

22. Kuivõrd ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

23. Määruskaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjonid tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

8(8)